lg 2 p 1, 2 ja Anton Usõnini süüdistuses
lg 2 p 1, 2 järgi, üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 31.oktoobri 2022 otsus Apellatsiooni esitaja Ringkonnaprokurör Andrei Voronin ja süüdistatava Maksim Tšebotarjovi kaitsja adv. K.Isokoski Süüdistatavad Anton Usõnin ja Maksim Tšebotarjov (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsjad Adv. Leelo Viil ja Kristina Isokoski Andrei Voronin Prokurör RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 31.oktoobri 2022 otsus Anton Usõninile mõistetud liitkaristuse ja sellest
Teha tühistatud osas uus o t s u s: 1. Liita
lg 2 alusel vaidlustatud Harju Maakohtu 31.10.2022 otsusega Anton Usõninile
lg 2 p 1 järgi mõistetud 8 kuulisele vangistusele eelmise e Harju Maakohtu 7.10.2021 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 3 aastat ja 6 kuud -, mille kogumisse kuulub ka Harju Maakohtu 11.05.2021 otsusega mõistetud karistus ja lõplikuks karistuseks mõista Anton Usõninile 4 (neli) aastat ja 2 (kaks) kuud vangistust. 2.
lg 1 alusel lugeda kantud karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 12.09.2021 – 14.09.2021, s.o 3 (kolm) päeva ning ärakandmata karistuseks lugeda 4 (neli) aastat 1 kuu ja 27 päeva vangistust.
MS § 414 lg 2 alusel loeti karistuse kandmise alguseks Maksim Tšebotarjovi vanglasse saabumise aeg. Maksim Tšebotarjovi suhtes kohaldatud tõkend - elukohast lahkumise keeld, tühistatakse kohtuotsuse jõustumisel. Anton Usõnin tunnistati süüdi
lg 2 p 1, 2 järgi ning mõisteti talle karistuseks 8 (kaheksa) kuud vangistust.
lg 1 alusel loeti karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 12.09.2021 – 14.09.2021, s.o 3 (kolm) päeva ning ärakandmata karistuseks loeti 7 (seitse) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust.
lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liideti vaidlustatud otsusega Anton Usõninile mõistetud karistus Harju Maakohtu 07.10.2021 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osaga - 3 (kolm) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust – ning üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõisteti Anton Usõninile liitkaristuseks 3 (kolm) aastat ja 10 (kümme) kuud vangistust. Vastavalt
Ülejäänud osa vangistusest, s.o 3 (kolm) aastat ja 5 (viis) kuud, ei pöörata täitmisele tingimusel, et Anton Usõnin ei pane 4 (nelja) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab
MS § 414 lg 2 alusel loeti koheselt kandmisele kuuluva vangistuse kandmise alguseks Anton Usõnini vanglasse saabumise aeg. Anton Usõnini suhtes kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld, tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Tsiviilhagi 2 Kannatanu X AS esitatud tsiviilhagi summas 3328,54 eurot rahuldati täies ulatuses ning VÕS § 128, § 137 lg 1, § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja TsMS § 440 lg 1 alusel mõisteti välja süüdistatavatelt Maksim Tšebotarjovilt ja Anton Usõninilt solidaarselt kannatanu kasuks 3328,54 eurot. Menetluskulud KrMS § 175 lg 1 p 4, § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1 alusel mõisteti Maksim Tšebotarjovilt välja menetluskuludena teise astme kuriteos süüdimõistmisega kaasnev sundraha, s.o 981 eurot ja määratud kaitsja tasu osutatud õigusabi eest 676 eurot. Kokku 1657 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel tuleb Maksim Tšebotarjovil tasuda menetluskulud ositi 12 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest igakuiste maksetena. Seega kuulub ühes kuus tasumisele 138 eurot ja viimase kuu osamakse suurus on 139 eurot. Kui menetluskulud jäävad tähtaegselt tasumata, hakkab neid välja nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses täitemenetluses. KrMS § 175 lg 1 p 4, § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1 alusel mõisteti Anton Usõninilt menetluskuludena teise astme kuriteos süüdimõistmisega kaasnev sundraha, s.o 981 eurot ja määratud kaitsja tasu osutatud õigusabi eest 783,60 eurot. Kokku 1764,60 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel tuleb Anton Usõninilt tasuda menetluskulud ositi 12 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest igakuiste maksetena. Seega kuulub ühes kuus tasumisele 147 eurot ja viimase kuu osamakse suurus on 147,60 eurot. Kui menetluskulud jäävad tähtaegselt tasumata, hakkab neid välja nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses täitemenetluses. Maksim Tšebotarjov ja Anton Usõnin mõisteti
lg 2 p 1, 2 järgi süüdi selles, et isikutena, keda on varasemalt karistatud muu hulgas võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise eest grupi poolt (Tšebotarjov) või varguse toimepanemise eest (Usõnin), kasutasid omavoliliselt ajutiselt võõrast vallasasja. Süüdistuse kohaselt Maksim Tšebotarjov ja nton Usõnin tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult grupis võtsid omavoliliselt ajutise kasutamise eesmärgil 12.09.2021 kella 06:36 paiku Tallinn XXXX aadressi juurest Y AS kuuluva ja X AS vastutavas kasutuses oleva sõiduauto Nissan Leaf reg.nr XXXXXX, mida asus sealt juhtima Maksim Tšebotarjov. Anton Usõnin istus sama auto kõrvalistuja kohale. Maksim Tšebotarjov juhtis sõidukit Nissan Leaf reg.nr XXXXXX läbi Tallinna linna ning kui ta jõudis Tallinnas Vabaõhumuuseumi teele, siis Vabaõhumuuseumi tee 26b aadressi juures sõitis ta autoga vastu teepiiret, millega tekitas sõiduki esiosale kahjustusi. Pärast liiklusõnnetust juhtis ta sõidukit kuni Tallinn Ehitajate tee 66 aadressini, kus andis sõiduki üle kõrvalistuja kohal istunud Anton Usõninile, kes sõitis sellega edasi Paldiski linna. Enne sõiduki omavolilist kasutamist ronis Anton Usõnin auto kapotile ja katusele, kus ta kukkus ja kahjustas neid ning City Motors AS poolt koostatud remondikalkulatsiooni järgi on katusele ja kapotile tehtud kahju summas 1609,54 eurot. City Motors AS poolt koostatud remondiarve järgi on sõidukile liiklusõnnetusega tekitatud kahju summas 6187,94 eurot. Liiklusõnnetuse tõttu oli sõiduk kuu aega rendist maas ning X AS-l jäi saamata ühe kuu tulu summas 749 eurot. Autole tuli Paldiskisse järgi X AS tehnik, kelle väljasõit maksis 300 eurot. Samuti määrisid Maksim Tšebotarjov ja Anton Usõnin ära sõiduki salongi, mille märgpuhastus maksis 130 eurot ja osoneerimine 40 eurot. Kokku tekitasid Maksim Tšebotarjov ja Anton Usõnin X AS-le kahju summas 9016,48 eurot. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid prokurör ja süüdistatavate kaitsjad. 3 Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist Anton Usõinile mõistetud liitkaristuse osas kuna maakohus on liitkaristuse mõistmisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 338 p 2 tähenduses. Apellatsioonis on kaks taotlus e esmane ja alternatiivne ja need on järgmised. 1. Liita Harju Maakohtu 07.10.2021 ja 11.05.2021 kohtuotsustega Anton Usõninile mõistetud karistuse ärakandmata osa – kolm aastat ja kuus kuud vangistust Harju Maakohtu 31.10.2022 otsusega mõistetud karistusega – kaheksa kuud (ärakandmiseks 7 kuud 27 päeva) vangistust
lg 2 alusel ning lõplikuks karistuseks Anton Usõninile neli aastat, üks kuu ja 27 päeva vangistust.
lg 2 alusel määrata, et mõistetud karistusest 4 aastat 1 kuu 27 päeva vangistust kuulub Anton Usõnini poolt kohesele ärakandmisele 5 (viis) kuud vangistust.
lg 1 alusel määrata, et ülejäänud osas 3 aastat 8 kuud 27 päeva vangistust jäetakse karistus Anton Usõnini suhtes tingimisi täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab temale katseajaks kooskõlas
lg 1 ja lg 2 p 21, 8 sätestatud kontrollnõudeid.
lg 2 p 9 alusel kohustada Anton Usõninit katseaja jooksul alluma elektroonilisele järelevalvele.
Vastavalt
lg 4 hakkab elektroonilise valve tähtaeg kulgema päevast, mil elektroonilise valve seade kinnitatakse süüdimõistetu keha külge. 2. Alternatiivselt teha uus otsus, millega: Liita Harju Maakohtu 07.10.2021 ja 11.05.2021 kohtuotsustega Anton Usõninile mõistetud karistuse ärakandmata osa – kolm aastat ja kuus kuud vangistust Harju Maakohtu 31.10.2022 otsusega mõistetud karistusega – kaheksa kuud (ärakandmiseks 7 kuud 27 päeva) vangistust
lg 2 alusel ning lõplikuks karistuseks Anton Usõninile mõista reaalne tähtajaline vangistus pikkusega neli aastat, üks kuu ja 27 päeva. Apelatsiooni põhjendused on järgmised. Maakohtu otsuse motiivide1 ja resolutiivosa kohaselt tuli mõistetud karistus – kaheksa kuud vangistust – vastavalt
lg-le 1 ja § 64 lg-le 1 liita Harju Maakohtu 07.10.2021 kohtuotsusega mõistetud karistusega – kolm aastat ja kuus kuud vangistust – ning üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõista Anton Usõninile liitkaristuseks kolm aastat ja kümme kuud vangistust. Harju Maakohtu 07.10.2021 kohtuotsusega tunnistati Anton Usõnin süüdi
lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja karistati teda üheaastase vangistusega.
lg 1 ja 64 lg 1 alusel moodustati liitkaristus Harju Maakohtu 11.05.2021 otsusega kergema karistuse raskeima karistusega kaetuks lugemise teel ja lõplikuks karistuseks loeti kolme aasta ja kuue kuuline vangistus, mis jäeti
31.10.2022 otsust tehes jättis maakohus tähelepanuta, et 07.10.2021 otsusega moodustati liitkaristus Harju Maakohtu 11.05.2021 otsusega määratud karistusega, mis mõisteti 29.08.2019 toimepandud teo eest, ning 07.10.2021 otsusega määratud karistusega, mis mõisteti ajavahemikel 04.01.202107.01.2021 ja 09.03.2021-21.03.2021 toimepandud tegude eest. Käesolevas kriminaalasjas on Anton Usõninile esitatud süüdistus ja teda on
lg 2 p 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemises süüdi mõistetud teo eest, mis leidis aset 12.09.2021. 12.09.2021 tegu pandi toime pärast Harju Maakohtu 11.05.2021 otsuse kuulutamist (jõustus 27.05.2021), millega Anton Usõninile mõisteti kolm aastat ja kuus kuud vangistust, mis jäeti 4 täies ulatuses tingimisi täitmisele pööramata. Kriminaalasja raames ei ole vaidlust selle üle, et Anton Usõnin pani kuriteo toime 11.05.2021 otsusega määratud katseaja jooksul.
lg 5 kohaselt kui süüdlane paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt karistusseadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule. Seega pidi maakohtu otsuses liitkaristus olema moodustatud järgmisel viisil : tegude suhtes, mis leidsid aset 29.08.2019 ning ajavahemikel 04.01.2021-07.01.2021 ja 09.03.202121.03.2021 (erinevate otsustega hiljem tuvastatud kuritegude kogum) -
lg 1, § 65 lg 1 alusel ning
lg 2 alusel 12.09.2021 toimunud teo eest mõistetud kaheksa kuulise vangistusega (kohtuotsuste kogum). Kuna
lg 2 alusel liidetakse uus karistus varasema otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osale, pidi liitkaristus kohtuotsuste kogumi eest moodustama neli aastat ja kaks kuud vangistust. Asjaolu, et Harju Maakohtu 07.10.2021 otsusega mõisteti süüdistatavale liitkaristus ajavahemikul 28.09.2021 kuni 21.03.2021 toimepandud tegude eest ehk pärast 12.09.2021 tegu, ei oma eraldiseisvat õiguslikku tähendust, kuna kõik teod, mille eest kahe otsusega mõistetud karistused moodustusid kogumi, leidsid aset enne Harju Maakohtu 11.05.2021 otsuse kuulutamist ning 12.09.2021 kuritegu pärast 11.05.2021 otsuse kuulutamist. Nimetatud kohtuotsutega liideti enne 21.03.2021 toimunud kuritegude eest mõistetud karistuse kogum, kusjuures karistuse suurust ega selle täitmise individualiseerimise viisi ei muudetud (v.a katseaja algus). Sellisel juhul ei aktualiseeru
Nendel asjaoludel tuleb maakohtu otsus tühistada Anton Usõninile mõistetud karistuse liitmise, osaliselt täitmisele pööramise ja osaliselt tingimisi täitmisele pööramata jätmise osas. Apellant rõhutab, et ei pea vajalikuks taotleda Anton Usõninile vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud üksikkaristuse suurendamist. Seetõttu taotleb prokurör apellatsioonimenetluses
lg 2 alusel liita varasema otsusega mõistetud karistus kolm aastat ja kuus kuud vaidlustatud otsusega mõistetud 8 kuulise vangistusega ja lõplikuks karistuseks määrata tähtajaline vangistus pikkusega neli aastat ja kaks kuud. Maakohtu istungil taotles prokurör
lg 1, 2, 3, § 75 lg 1 p 1-6, § 75 lg 2 p 9 ja 751 lg 3, 4 alusel jätta Anton Usõninile kohtuotsuste kogumi eest mõistetud liitkaristus täitmisele tingimisi pööramata ning määrata temale pikk katseaeg, allutades teda elektroonilisele valvele pikkusega üks aasta ja kolm kuud ning määrates kontrollnõudeid. Prokurör jääb selle taotluse juurde ja seda järgnevatel põhjustel. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et Anton Usõnin on isikuks, kellel on märgatavaid probleeme oma käitumise kontrollimisega. Nimelt tunnistati Anton Usõnin süüdi Harju Maakohtu 30.01.2018 otsusega
lg 2 p 8, 9 järgi ja karistuseks mõisteti talle 6 kuud vangistust.
lg 1 ja § 64 lg 1 alusel suurendati raskeimat, s.o Harju Maakohtu 19.10.2017 otsusega nr 1-17-9196 mõistetud karistust 1 aasta 8 kuud 22 päeva vangistust ning liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 10 kuud 22 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 19.10.
lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid ja
Kohtumäärus jõustus 01.03.
lg 1 järgi vangistusega 5 3 aastat ja 6 kuud.
lg 1 ja 3 alusel jäeti temale mõistetud ja ära kandmata karistus 3 aastat ja 6 kuud vangistust täitmisele pööramata, kui Anton Usõnin temale määratud 4 aasta pikkuse katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu ja mille jooksul peab Anton Usõnin täitma
Samuti kohustati teda
lg 2 p 21 alusel mitte omama või tarvitama narkootilisi või psühhotroopseid aineid. Harju Maakohtu 07.10.2021 tunnistati ta uuesti süüdi ja loeti määratud karistus kaetuks varasema otsusega mõistetud karistusega. 25.05.2022 pikendas Harju Maakohus kohtuasja nr 1-216226 raames kriminaalhooldusametniku ettekande alusel Anton Usõninile määratud katseaega kolmeks kuuks. Kriminaalasja esemeks oleva kuriteo pani ta toime joobeseisundis ning, mis peamine, motiividel, mis ei ole adekvaatsed täiskasvanu isiku jaoks. Need asjaolud kogumis näitavad, et isik ei ole käitumise sotsiaalses standardis suuteline oma käitumist iseseisvalt kontrollima. Maakohus karistas Anton Usõnini osaliselt reaalse vangistusega. Riigikohus on korduvalt sedastanud, et lühiajalise, nn šokivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast vangistus ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on see seotud. Apellant leiab, et Anton Usõnini puhul, keda on varem korduvalt karistatud vangistusega ja kes on vangistuses juba ka viibinud, ei kanna šokivangistus endas enam ka mingit hoiatusefekti. Reegeljuhtumil ei võimalda
lg 5 sõnastus karistuste
Eranditeks on täitmisele pööratava karistuse asendamine üldkasuliku tööga karistusseadustiku § 69 sätestatud korras või karistusest tingimisi vabastamine koos isiku allutamisega elektroonilisele valvele
MS § 75 1 lõikest 3 tulenevalt võib elektroonilise valve tähtaega määrata ühest kuni kaheteistkümne kuuni. Vajaduse korral võib kohus seda nii pikendada kui lühendada. Varasemalt karistatud isiku puhul on raske arvestada üld- ja eripreventsiooni eesmärkide realiseerimist üksnes nõndanimetatud šokivangistuse kohaldamisega. Samas on võimalik, et distsiplineeriv mõju suureneb lühiajalise vangistuse ja elektroonilise valve allutamise kombineerimisega. Sellisel juhul allutatakse isik elektroonilisele valvele pärast lühiajalise vangistuse kandmist. Kohtuotsustest nähtuvalt pani Anton Usõnin kuriteod toime alkoholi või muude psühhoaktiivsete ainetega seoses. Karistusregistri andmetel on Anton Usõninit ühel korral karistatud
lg 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga, väärteo otsus tehti 18.02.2022. Allutamine kontrollile, mis võib kontrollida isiku liikumist, ning vajaduse korral ka isiku allutamine alkoholi tarbimise kontrollile seaks isiku olukorda, mil temal ei ole sugugi valikut, kas jätta tarbimine maha või nõustuda suhteliselt pikaajalise vanglas viibimisega. Lühiajalise vangistuse ning elektroonilise kontrolli üks teise järele kohaldamine pikendab ajavahemiku, mille vältel isik peab loobuma käitumisest, mis viis teda süüteo toimepanemiseni.
lõike 2 punktis 9 toodud karistuse tingimisi pööramata jätmise regulatsiooni mõistmine ei ole Eestis ühtlane. Kui lähtuda
lg 2 alusel karistuste kogumi alusel moodustatud karistuse täitmise pööramata jätmise teisest alternatiivist, s.o karistuse asendamine üldkasuliku tööga, siis maksimaalne võimalik karistus, mida oleks võimalik asendada, on kaks aastat. Lähenedes analoogiliselt elektroonilisele valvele allutamisele, peab paratamatult asuma seisukohale, et
lg 2 p 9 koostoimes
1 lg 3 regulatsiooni kohaselt on elektroonilise valve kohaldamise klausel kohaldatav üksnes karistuse suhtes, mille suurus ei ületa summaarselt kahteteist kuud.
Kui vaadata elektroonilise valve regulatsiooni ajaloolist arengut, siis rakendati see esmalt
alusel tingimisi enne 6 tähtaega vabastamisel vabastamise järgse kontrolli efektiivsuse tõstmiseks. Seejuures ei ole seaduse tekstist võimalik välja lugeda ajalist piirangut kandmata jäänud karistuse osa suhtes (nii näiteks võis karistusjärgne kontroll kesta kuus kuud, kandmata karistus võis olla kaks aastat). Sellisel juhul on küsimus, kas on võimalik katseajal uue kuriteo toimepandud ja vangistusega karistatud isikut taas, tuginedes
§-des 74 lg 5, § 75 lg 9 sätestatud reservatsioonile, karistuse täielikult või osaliselt täitmisele pööramisest tingimisi vabastada juhul, kui mõistetud liitkaristus ületab elektroonilise valve maksimaalset tähtaega 12 kuud, avatud ja nõuab lahendamist kohtupraktikas. Juhul kui ringkonnakohus asub seisukohale, et
lg 5 ja
lg 2 p 9 sätestatud reservatsiooni alusel ei ole võimalik vabastada süüdistatavat
lg 2 alusel mõistetud vabadusekaotuliku liitkaristuse osaliselt või terves ulatuses täitmisele pööramisest juhul kui see liitkaristuse suurus ületab 12 kuud, ei jää muud võimalust, kui pöörata see karistus terves ulatuses täitmisele. Selle alternatiivi realiseerumise korral taotleb prokurör kogu liitkaristuse pikkusega neli aastat üks kuu ja 27 päeva täitmisele pööramist
Süüdistatava Maksim Tšebotarjovi adv. Kristina Isokoski ei vaidlusta kohtuotsusega tuvastatud asjaolusid. Kaitse taotleb Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist seoses sellega, et môistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimôistetu isikule. Samuti taotleb kaitse kohtuotsuse tühistamist seoses sellega, et kohtu poolt tuvastatud asjaolud M.Tšebotarjovi suhtes on vastuolus kohtu enda poolt tuvastatud asjaoludega. Kohtuotsuse selgitav osa ja môistetud karistus ei ole vastavuses. Kohtuotsuse kohaselt Harju Maakohus on tuvastanud, et kohtu hinnangul on tegemist rikkumisega, mille raskus on alla keskmise. Viide kohtuotsusele ” Vôttes arvesse toimepandud teo raskust ( jne -------) etteheidetava kuriteokoosseisu teokirjekduse kontektis, on kohtu hinnangul tegemist rikkumisega, mille raskus on alla keskmise” (kohtuotsuse lk 10). Kohus peab vôimalikuks môista kohtualusele karistuse oluliselt alla keskmise määra. Samal ajal kohus määrab M.Tšebotarjovile reaalse vangistusliku karistuse, so kôige karmima karistuse, mida
ette näeb. Pôhjendus, et Maksim Tšebotarjov sooritas käesoleva kuriteo ca 1 kuu peale vanglast vabanemist, ei ole tôsiselt vôetav. Maksim Tšebotarjov kandis täielikult ära talle eelneva kohtuotsuse alusel määratud karistuse, st M.Tšebatorjov on vähemalt Eesti Vabariigi ees ära kandnud oma karistuse ja kohustused. Oleks täiesti asjakohatu arvestada täielikult kantud karistuse asjaolusid antud asjas. Reaalne vanglakaristus ei vasta Maksim Tšebatorjovi isikule. M.Tšebatorjov on nii eeluurimisel kui ka Harju Maakohtu istungil ennast täielikult süüdi tunnistanud. M.Tšebotarjov kinnitas Harju Maakohtu istungil, et tal on alaline töökoht X OÜ-s keevitajana, ta suudab ja soovib hüvitada tiviilhagi. Reaalse vangistusliku karistuse puhul M.Tšebotarjovil ei oleks vôimalik tsiviilhagi hüvitada. Tööandja X OÜ kinnitab käesoleval apellatsioonkaebusele lisatud iseloomustuses, et M.Tšebotarjov on hinnatud töötaja ja tööandjale vajalik töötaja. Harju Maakohtu istungil M.Tšebotarjov teatas, et tal ei ole alaealisi ülalpeetavaid. See vastas tôele, kuid M.Tšebotarjov ei saanud aru, et ka lapseootel elukaaslane (ja ka laps) on mingil hetkel tema ülalpidamisel. Nimelt Maksim Tšebotarjevi elukaaslane Y ootab nende ühist last. Seda tôendab apellatsioonkaebusele lisatud AS Lääne-Tallinna Regionaalhaigla tôend nr
Küll aga ei saa kohtukolleegium põhimõtteliselt nõustuda sellega, et praeguses kaasuses on võimalik sedavõrd kergekäeliselt või paljasõnaliselt kohaldada
lg 2 või
lg 1 sätteid nagu seda teeb teise lõike kohaldamist taotlev prokurör apellatsioonis ja nagu seda tegi kohtuotsuses maakohus kohaldades esimest lõiget. Kuigi kohtukolleegium ei pea õigeks maakohtu poolt
lg 1 sätete kohaldamist liitkaristuse moodustamisel ja tühistab selles osas maakohtu otsuse ning uue e ringkonnakohtu otsusega need maakohtu vead ei aktualiseeru, peab kohtukolleegium siiski vajalikuks juhtida maakohtu tähelepanu nendele vigadele, mis maakohtu otsuse resolutsioonist peale vaadates kohe silma hakkavad. Selliseid vigu ei teki, kui alati mõelda juurde kohtupraktikas omaks võetud ja Riigikohtu otsustes korduvalt välja öeldud põhitõde hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsi eest liitkaristuse mõistmise kohta. Nii selgitas Riigikohus oma otsuses 3-1-1-6610 p-des 11.2 ja 11.3 järgmist. Tavaolukorras oleks kohus pidanud arutama S. N. mõlemat kuritegu koos ja mõistma nii üksikkaristused kui ka liitkaristuse ühe kohtuotsusega. Kuritegude kogumi hilisema tuvastamise korral ei ole aga võimalik sellist olukorda täielikult taastada. Ent Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt tõdenud, et kuigi kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral mõistetakse liitkaristus mitme kohtuotsuse järgi, peab kohus siiski looma olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse kuulutamist mitu kuritegu toime pannud isikute karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne, vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega
lg 1 järgi või mitme kohtuotsusega
veebruari
lg 1 esimesest lausest tuleneb sõnaselgelt kohtu kohustus mõista süüdistatavale liitkaristus
§-s 64 sätestatud korras. Viimane sätestab kuritegude kogumi eest mõistetava liitkaristuse üldised reeglid.
lg 1 sätestab, et samaliigiliste põhikaristuste korral mõistetakse liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. See tähendab, et ka
lg 1 korral on liidetavateks mõistetud karistused, mitte nende ära kandmata osad. Praegusel juhul on maakohtu otsuses kirjas, et maakohus liidab eelmise otsusega ära kandmata karistuse. Olenemata, et karistuse ära kandmata osa 9 on praegusel juhul võrdne mõistetud karistusega, tuleb siiski lähtuda seaduse tekstist ja selgelt ka välja öelda, et üheks liidetavaks on eelmise otsusega mõistetud karistus. Sama kehtib ka teise liidetava kohta e ka see on mõistetud karistus e nö uue otsusega e praeguses menetluses vaidlustatud otsusega mõistetud karistus. See aga tähendab seda, et sarnaselt
lgle 1 arvatakse eelvangistuses viibitud aeg maha alles liitkaristusest ja ära kandmisele kuuluv karistus moodustub alles liitkaristusest pärast eelvangistuses viibitud päevade mahaarvamist. Vaidlustatud otsuses on maakohus maha arvanud eelvangistuses viibitud aja üksikkaristusest. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks juhtida maakohtu tähelepanu ka alljärgneval probleemile. Mis puudutab A.Usõninilt sundraha väljamõistmist, siis paraku ei saanud seda teha lihtsalt viitega KrMS § 179 lg 1 p-le 2 ja ühe lausega, nagu seda tegi maakohus. Maakohtu hinnangul oli A.Usõnin vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo pannud toime enne eelmise kohtuotsuse tegemist e tegemist on hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsiga (
Nagu juba eelnevalt rõhutatud, siis
§. 65 lg 1 kohaldamine on sisuliselt selliseks sätteks, mis teebki kaks kohtuotsust üheks ja loob (taastab) olukorra, mis oleks võrdne olukorrale, kui kõiki kahe kohtuotsusega tuvastatud kuriteoepisoode oleks arutatud ühel istungil ja tehtud üks kohtuotsus. Ainult sellisel juhul on tagatud isikute võrdne kohtlemine (vt Riigikohtu otsus nr 3-4-1-2-02). See puudutab ka sundraha väljamõistmist selle kohtuotsusega, millisega tuvastatud kuritegu on toime pandud enne eelmise kohtuotsuse kuulutamist. Kui oleks arutatud kahe kohtuotsusega tuvastatud kuritegusid koos, oleks sundraha välja mõistetud ühel korral. Tegelikult ei ole see alati nii ning sõltub see mitmetest asjaoludest. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-24-11 p 10 ja selle kolmes alapunktis pikalt ning arusaadavalt selgitanud, miks erinevalt karistuste liitmisest ei pea alati taastama olukorda, mis oleks samane sellega, kui kuritegusid oleks koos arutatud ja ühe otsusega isik süüdi mõistetud kõigis hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsi kuuluvates kuritegudes ja millest sõltub sundraha väljamõistmine juhtudel, kui karistus mõistetakse
Sundraha küsimuse otsustamiseks kriminaalasjas, milles mõistetakse karistus
lg 1 alusel kuritegude hiljem tuvastatud kogumi eest, ei ole seadusandja eriregulatsiooni kehtestanud, mistõttu ei ole välistatud, et katmaks kriminaalasjade menetlemisega kaasnevaid üldisi menetluskulusid, mõistetakse süüdistatavalt sundraha välja nii varasema kui ka hilisema kohtuotsusega. Seetõttu kriminaalasjades, milles mõistetakse karistus kuritegude hiljem tuvastatud kogumi eest, tuleb sundraha väljamõistmise küsimuse lahendamisel lähtuda alati konkreetsest kriminaalmenetlusest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kriminaalasjad tuleb üldjuhul ühendada, kui tuvastatakse, et kriminaalasjade eraldi arutamine võib viia süüdistatava suhtes ebaseadusliku või põhjendamatu kohtulahendi tegemiseni või kui sellega rikutaks isiku õigust ausale ja õiglasele menetlusele. Eriti oluline on kriminaalasjade ühendamine süüdimõistmise korral isiku süü suurusele vastava karistuse ja vajadusel kohase liitkaristuse mõistmiseks (Riigikohtu
lg 1 sätetest liitkaristuse mõistmisel igati mõistetav A.Usõninilt ka teistkordne sundraha väljamõistmine. Nimelt, oli eelmises kriminaalasjas sõlmitud kokkulepe 10.
lg 2 sätete kohaselt , märgib kohtukolleegium, et ei välista ka olukorda, et Riigikohus peab õigeks siiski ainult
Lisaks nendele maakohtu vigadele, mida kohtukolleegium on juba eelnevalt välja toonud, peab sel juhul kindlasti arvestama järgmist. Fakt on see, et vaidlustatud kohtuotsuses kirjeldatud kuritegu on toime pandud enne eelmist A. Usõnini suhtes tehtud kohtuotsusest ja nagu maakohtu otsuses on ühe lausega ära märgitud, siis just selle tõttu on maakohus kohaldanud
Selge on ka kohtukolleegiumi hinnangul see ja selles osas tuleb nõustuda ka prokuröriga, et vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegu on toime pandud üle-eelmise otsusega määratud katseajal e olukorras, kus selle otsusega mõistetud karistus oli ära kandmata. See tähendab aga seda, et ei ole põhjendatud kohelda A.Usõninit leebemalt, kui samas olukorras, e katseajal uue kuriteo toime pannud isikut, kellele liitkaristuse mõistmisel
lg 2 järgi saab kohaldada kahe kohtuotsuse järgi liitkaristuse mõistmisel vaid üksikkaristuste täielikku liitmist. Tegelikult annab ka
lg 1 võimaluse selleks, sest nimetatud sätte järgi liitkaristuse moodustamisel on võimalik kohaldada nii karistuste katmise põhimõtet e kui kergem karistus loetakse raskemaga kaetuks aga ka raskema üksikkaristuse suurendamist ja seda nii osalise liitmisega (maakohtu poolt kohaldatud) või üksikkaristuste täieliku liitmise teel. Ka sellisel juhul on kohtul õigus ja seda
lg 3 sätete alusel pöörata liitkaristus reaalselt täitmisele ja olenemata sellest, et eelmine otsus vangistusest tingimisi vabastamise kohta on jõustunud.
lg 3 seaduseks saamise eelloos olevas seletuskirjas https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/78433b29-8b2f-4281-a582-0efb9631e2ad, mis on pikk ja põhjalik, on muuhulgas selgitatud, et kavandatav
lg 3 suunab kohut alati liitkaristust mõistma ka neis olukordades, kus süüdlasele varasema kohtuotsusega mõistetud karistus on jäetud tingimuslikult täitmisele pööramata või asendatud. Norm annab seega kohtule pädevuse vajaduse korral üle vaadata ka varasema kohtuotsusega otsustatud karistuse individualiseerimise viisid, kuid mitte eelmise otsusega mõistetud üksikuid põhikaristusi või nende pinnalt moodustatud liitkaristust. Selletaolisele kohtu pädevuse piirangule osutavad selgelt lõike 3 sõnad, mis viitavad süüdlase tingimuslikule vabastamisele mõnest varasemast karistusest või selle asendamisele. Uus säte ei kirjuta seevastu kohtule üksikasjalikult ette, milline peab olema viimase kohtuotsusega mõistetud liitkaristuse 11 individualiseerimise viis. Viimase otsustuse peab kohus langetama konkreetse kriminaalasja tehiolude põhiselt lähtuvalt karistuse mõistmise üldalustest nii, nagu need on sätestatud
§-s 56. Täpsemate reeglite ettenägemine pole ka seadusandja poolt otstarbekas, kuna varasema (sealhulgas ka mitme varasema) ja uue kohtuotsuse kogumis praktikas esile kerkida võivate võimalike karistuse individualiseerimise viiside kombinatsioonide arvu ei ole võimalik ammendavalt selgitada ja sel põhjusel ka seaduse tasandil reguleerida. Selles mõttes on tõesti tegemist kaasusega, milles ka ainult
lõikele 1 või 2 viidates, on võimalik saavutada täpselt sama olukord e ei ole selliseid faktoreid, mis vajaksid erinevat otsustust erinevate lõigete korral- näiteks karistuse aja algus, mis juhul, kui isik näiteks kannaks eelmise kohtuotsusega reaalset vangistust, oleks erinev, varasema otsusega juba ära kantud karistuse osa, sundraha jne. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks välja tuua need põhjused, miks nõustudes küll prokuröri alternatiivse taotlusega, ei ole õige lähtuda prokuröri ettepanekust nö üle astudes eelmisest otsusest moodustada liitkaristus vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud üksikkaristusest ja üle-eelmise otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osast. Esiteks, karistusseadustiku loogilise tõlgendamise tulemusel võib väita, et juhul, kui ühe isiku suhtes on eelnevate kohtuotsustega karistused alati liidetud, kas siis hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsis (
lg 1) või seetõttu, et tal oli veel eelmise kohtuotsusega kandmata karistus kuritegude toimepanemise ajal (
lg 2), moodustub kohtuotsuste kogum, mille alusel liitkaristus mõistetakse kahe kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest mõistetud karistustest ja seda nö uuest otsusest ja eelmisest (Vt
See tagab ka olukorra, et ühte karistust ei liideta mitu korda e ühe otsusega mõistetud karistus ei ole eraldi liidetavaks kahes kohtuotsuses liitkaristuse moodustamisel. Eraldi liidetavaks olemise all mõistab kohtukolleegium seda just sõna otseses mõttes e kui seesama karistus on eelmise otsusega mõistetud liitkaristuse kogumis, siis see takistuseks ei ole. Prokurör on võtnud aga kogumisse üle-eelmise kohtuotsuse ja teeb sellega ettepaneku teistkordselt võtta liidetavate hulka ka sellega mõistetud karistuse ära kandmata osa, mis nagu öeldud võrdub mõistetud karistusega ja mis on liidetud juba järgmise otsusega e vaidlustatud kohtuotsusest eelmise otsusega e on juba selle kogumis. Samas, tuleb tunnistada, et kohtupraktikas esineb olukordi, kus lõplik liitkaristus moodustatakse kolme kohtuotsusega mõistetud karistustest. Nii on ka Karistusseadustiku kommentaarides § 65 kommentaaride autor märkinud, et hiljem tuvastatud kuritegude kogumi eest karistuse mõistmisega ühendatakse eri ajal tehtud süüdimõistvate kohtuotsustega tuvastatud kuriteod ühte otsusesse ja taastatakse õigusolustik, mis oleks kujunenud juhul, kui kõiki vähemalt kahe kohtuotsusega tuvastatud kuritegusid oleks arutatud koos ühes menetluses. Kohtukolleegium rõhutab, et see ei ole reegel vaid nö tagavara abinõu, et taastada õiguslik olukord ja oluline on rõhutada, et neil üksikutel juhtudel seda tehakse just seetõttu, et süüdistatava olukorda mitte raskendada ja ka seetõttu, et eelnevalt on kohus jätnud mõne otsuse nö vahele ja sellega mõistetud karistust ei ole järgneva otsuse tegemisel arvestatud, kui see on kohustuslik. Just sel juhul kui üks kohtuotsus on nö „ripakile“ jäänud on praktikas võetud luubi alla ka kolme otsusega mõistetud karistused ja siis neist viimasega püütud nö õiguslikku olukorda taastada. Analoogse olukorra lahendamisega on ringkonnakohus ka varasemalt tegelenud. Oma otsuses 1-18-1661 19. jaanuarist 2019 on käsitletud absoluutselt sarnast olukorda, kuid seal oli maakohus moodustanud liitkaristuse nö üle-eelmise otsusega ja uue otsusega mõistetud karistusest e siis selle otsusega, millega oli määratud katseaeg, mille kulgemise ajal pani süüdistatav toime uue otsusega tuvastatud kuriteod ja jätnud kogumist välja eelmise otsuse, millega tuvastatud kuriteod kuulusid hiljem tuvastatud kuritegude kogumisse koos nö tehtava kohtuotsusega tuvastatud kuritegudega. Ehk siis maakohus oli toiminud liitkaristust mõistes nii nagu seda peab praegu õigeks prokurör – liidetud oli teistkordset üle eelmise otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa. Veel on oluline rõhutada sedagi, et prokuröri poolt käsitletud teema, kuidas kolme otsusega tuvastatud 12 kuriteoepisoodid omavahel kronoloogiliselt järjestuvad ei oma karistuste liitmisel tähtsust. Karistuste liitmisel on oluliseks kohtuotsuse kuupäev e see, kas uue otsusega tuvastatud kuritegu on toime pandud enne või pärast eelmist kohtuotsust. Harju Maakohtu 11.05.2021 otsusega nr 1-21-2945 karistati Anton Usõninit
lg 1 järgi vangistusega 3 aastat ja 6 kuud.
lg 1 ja 3 alusel jäeti temale mõistetud ja ära kandmata karistus 3 aastat ja 6 kuud vangistust täitmisele pööramata. Katseaja pikkuseks määrati 4 aastat. Harju Maakohtu 07.10.2021 tunnistati ta uuesti süüdi ja loeti mõistetud karistus kaetuks varasema otsusega mõistetud karistusega. Katseajaks määrati
tingimustel 4 aastat vangistust ja katseaja alguseks kohtuotsuse kuulutamise päev so 07.10.
lg 1 kui ka lg 2 , alles
lg 1 kohaldamise järel liikuda sama paragrahvi teise lõike juurde, suurendades pärast eelmise otsuse kuulutamist toime pandud kuritegude eest mõistetud karistust
Oluline on siinjuures rõhutada seda, et
lg 2 alusel liitkaristuse moodustamisel loetakse eelmise otsusega ära kandmata karistuseks just selle karistuse ära kandmata osa, mis on moodustatud
lg 1 alusel sama e tehtava otsusega ja kus on liidetavateks eelmise otsusega mõistetud karistus ning nö tehtava otsusega tuvastatud, kuid enne eelmist kohtuotsust toimepandud kuritegude eest mõistetud karistuste kogum. Praegusel juhul on need karistusmäärad küll võrdsed, sest kohaldatud on
lg 1 ja 65 lg 1 ettenähtud liitmise põhimõtetest kergeimat e karistuste katmist (jutt on 7.10.2021 otsusest). Samas ei ole välistatud, et see eelmise otsusega ära kandmata karistuse osa, mis moodustub alles tehtava otsusega on suurem sellest karistuse ära kandmata osast, mis oli eelmise otsusega kandmata ja mis on liidetavaks
See tuleneb nii viidatud Riigikohtu otsusest 1-1713 7807 p-st 11 kui ka Riigikohtu otsusest 3-1-1-112-04, kus vaidluse esemeks oligi see, kas
lg 2 järgi saab olla eelmise otsusega ära kandmata karistuseks alles sama otsusega
Riigikohus põhjendas oma seisukohta sellega, et põhimõtteliselt tuleks isik kõigis enne kohtuotsuse tegemist toimepandud kuritegudes süüdi tunnistada ühe kohtuotsusega. Kui see aga ei ole võimalik, siis tuleb uue kohtuotsuse tegemisel lugeda isik kõigi nende kuritegude eest, mille eest talle mõistetakse karistus
Kui nüüd üle kanda need Riigikohtu seisukohad praegusesse kaasusesse, siis tulemus on järgmine. Harju Maakohtu 7.10.2021 otsusega tuvastatud kuriteod on toime pandud enne 11.05.2021 otsust ja
lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisega on realiseeritud Riigikohtu otsuses 1-17-7807 antud juhisest nö esimene osa. Vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteod on toime pandud juba pärast 11.05.2021, mistõttu peaks sellega realiseeruma viidatud Riigikohtu otsuse nö teine osa e
Nagu juba eelnevalt korduvalt rõhutatud, erinevalt Riigikohtu otsuses 1-17-7807 lahatud kaasusest, on meil tegemist olukorraga, kus on kaks erinevat kohtuotsust ja seejuures on eelmise kohtuotsusega juba üle-eelmise otsusega mõistetud karistused liidetud. Eelnevast arutelust on seega kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatud järeldada, et vaidlustatud kohtuotsusega tuleb liitkaristus mõista ka
lg 2 alusel ja liidetavad peavad olema just eelmise otsusega e maakohtu 7.10.2021 otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa ja vaidlustatud otsusega e 31.10.2022 otsusega mõistetud üksikkaristus. Samas kohtukolleegium möönab, et liites eelmise kohtuotsusega (7.10.2021) mõistetud karistuse ära kandmata osa e praegusel juhul kogu mõistetud karistuse ja vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud üksikkaristuse kogumi eest liitkaristuse
lg 2 sätetle viidates ja seejuures nähes peale vaadates, et tegelikult on uus kuritegu toime pandud enne eelmist kohtuotsust, on vaja kuidagi nö mõista anda, miks see konkreetsel juhul nii on. Üks asi on otsuses selle järelduse põhjendamine, teine küsimus on see kuivõrd see peaks olema välja loetav ka eelmise otsuse resolutiivosast ja tehtava otsuse resolutiivosast. Selget seisukohta selles, kas eelmise kohtuotsusega
lg 1 alusel liitkaristuse tingimisi mõistmisel e katseaja määramisel tuleks kuidagi mõista anda, et ka eelmine veel selle ajani kulgev katseaeg ei ole kuhugi kadunud ja kulgeb edasi või ei ole see võimalik seetõttu, et uue katseaja määramisel nullitakse nö eelmine katseaeg. Selle viimase variandiga kohtukolleegium nõustuda ei tahaks, sest teoreetiliselt ei oleks sel ju välistatud olukord, kus uus määratud katseaeg võib kujuneda lühemaks e lõppeda enne kui oleks lõppenud eelmine katseaeg. Näiteks on isik ühe otsusega mõistetud süüdi süstemaatilises varguses ja teda on karistatud 5 kuulise vangistusega tingimisi katseaja pikkuseks on 3 aastat. Paari kuu pärast mõistetakse isik süüdi veel ühes varguses, mis on toime pandud enne eelmist otsust ja liitkaristusena mõistetud vangistus samaks või isegi kui pikeneb mõnevõrra, siis miski ei keela kohtul määrama uut katseaeg pikkusega 2 aastat. Kui see isik paneb toime järgmise kuriteo ja seda pärast viimase otsusega määratud katseaega, kuid eelmise otsusega määratud katseaja jooksul, siis aktualiseerub tõstatatud probleem e kas see eelmine katseaeg kehtib pärast uue katseaja määramist ja kuivõrd see peaks olema kajastatud järgmises otsuses, millega mõistetakse
Palju arusaamatusi ja just erinevaid arusaamasid tekitab muuhulgas ka
Ka pärast seda täiendust on kohtupraktikas liitkaristuse mõistmmisel jäänud põhiküsimuseks, kas uue katseaja määramisel (praegusel juhul 7.10.2021 otsusega määratud katseaja määramisel) kehtib edasi ka eelmine katseaeg (praegusel juhul 11.05.2021 otsusega määratud katseaeg). See küsimus on saanud ka takistuseks, miks mõningatel juhtudel on eiratud
Varasemalt Riigikohtu poolt peetud oluliseks, et teistkordselt tingimusliku karistuse mõistmisel
lg 1 järgi ( praeguses kaasuses 14 7.10.2021 otsus) tuleks kohtuotsuses märkida ka seda, et eelmine katseaeg kulgeb edasi. Nimelt, kohtukolleegiumi poolt varem viidatud seaduse eelnõus on muuhulgas viide Riigikohtu otsusele 3-1-1-66-11, mille punktis 11.6 Riigikohus selgitab, et kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg ei ole viimase kohtuotsuse tegemise ajaks veel möödunud, jääb see edasi kulgema varem määratud tingimustel. Juhul, kui esimese kohtuotsusega määratud katseaeg on viimase kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud, on isik esimese kohtuotsusega mõistetud põhikaristuse kandmisest lõplikult vabastatud. Kolleegium selgitab, et kirjeldatud asjaolud tuleb viimases kohtuotsuses selgesõnaliselt ära märkida. Niimoodi toimides täidab kohus, kes isiku kuritegusid viimasena arutab,
lg-s 1 sätestatud liitkaristuse moodustamise kohustuse ja teeb isikule mitme kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste osas ühtse kohtuotsuse. Ühtlasi tagatakse sellega isiku võrdne kohtlemine nende isikutega, kellele mõistetakse mitme kuriteo eest liitkaristus ühe kohtuotsusega. Erinevate kohtuotsuste eraldi täitmine ja liitkaristuse moodustamata jätmine on vastuolus liitkaristus kohaldamise üldiste põhimõtetega ning võib viia ka
Sellele otsusele on viidatud ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-24-11 ja just nimetatud otsuses on Riigikohus siiski ka jaatanud seda, et kui E.R-i mõlemat kuritegu oleks arutatud ühes menetluses, oleks kohtul olnud seadusest tulenev võimalus jätta ta mõistetud vangistusest tingimisi vabastamata või karistusest tingimisi vabastamise korral määrata
Seega ei ole
lg 1 alusel liitkaristuse moodustamisega kaasnenud E.R-i raskemat karistusõiguslikku kohtlemist võrreldes olukorraga, kui talle oleks mõistetud liitkaristus kuritegude kogumi eest kohe ühe kohtuotsusega. Ehk, et kehtivat seadust arvestades ei saaks kahe otsusega määratud katseaeg ületada 5 aastat, mis ei ole aga välistatud kui teistkordselt katseaja määramisel algab see uuest otsusest uuesti. A.Usõnini puhul ei ületa kahe kohtuotsuse järgi määratud katseaeg 5 aastat, kuid ainult seetõttu, et kohtuotsuste tegemise ajaline vahe on alla aasta. Mõlema kohtuotsusega määratud katseaeg on 4 aastat ja oluks kahe otsuse vahe üle aasta oleks nende kuritegude eest, millised võinuks olla tuvastatud ühe otsusega, määratud katseaeg üle 5 aasta. 1.01.2015 hakkas kehtima
lg 3, mis Riigikohtu otsuses 1-17-3371 p 104 kohaselt justkui tõi kaasa muudatused selles osas, kuid kui lugeda sama otsuse p 105 ja ka seadusemuudatuse eelnõu seletuskirja, siis need reguleerivad olukorda, kui kohus peab vajalikuks
lg 1 järgi mõistetud liitkaristuse, mille üks liidetav on eelmise otsusega tingimisi mõistetud vangistus täitmisele pöörata. Kas ja kuidas see seadusemuudatus mõjutab teistkordset e liitkaristuse tingimisi kohaldamata jätmist ja mida sellisel juhul tähendab sisuliselt
g 3 sõnastuses, et kohus määrab pärast liitkaristuse moodustamist uuesti selle täideviimise korra ka süüdlast sellest tingimisi vabastades, järgides käesoleva seadustiku §s 56 sätestatut ja kas uus täideviimise kord tähendab ka eelmise katseaja nö nullimist, seda kuskilt ei selgu. Ehk siis, kohtukolleegium küll ei näe praegusel juhul takistust A.Usõninile lõpliku karistuse mõistmist
lg 2 järgi, kuid möönab, et see ebaselgus võib kohtupraktikas olla põhjuseks, mis tekitab probleeme õiglase liitkaristuse mõistmisel. Selget näidiskaasust Riigikohtu praktikast ei leia ja ka praegusel juhul on see nö Riigikohtu lahendist 1-17-7807 tuletatud variant, mis ilmselgelt kohtupraktikat ei kujunda. Ka ei välista kohtukolleegium seda, et kui eelmise e 7.10.2021 otsuse resolutsioonis olnuks nö sõnum, et eelmine katseaeg ei ole kuhugile kadunud, olnuks ka õiglase liitkaristuse mõistmine uue otsusega e vaidlustatud otsusega olnud kergem. Nagu eelnevalt kohtukolleegium juba oma seisukohta selgitab, siis õiglase liitkaristuse all peab kohtukolleegium ka
lg 1 alusel liitkaristuse moodustamisel kõige raskema põhimõtte e karistuste täieliku liitmise kohaldamist ja selle liitkaristuse täielikult täitmisele pööramist. Olukorra teatud absurdsust ilmestab fakt, et olukord oleks võinud kujuneda sootuks teistsuguseks ja praegu lahatavat probleemi ei oleks olnud, kui süüdistatava poolt 2021 aasta jaanuaris ja märtsis toime pandud kelmused oleks näiteks menetletud hoopis üldmenetluses 15 ja vaidlustatud 21.10.2022 otsusega tuvastatud kuritegu, mis oli toime pandud 2021 aasta septembris oleks kohtusse jõudnud kokkuleppemenetluses. Sellisel juhul oleks võinud reaalselt kohtuotsuseni võinud jõuda esimesena hoopis 2021 septembris toimepandud kuritegudes menetletud kriminaalasi (praegu 31.10.2022 otsus) ja viimaseks otsuseks oleks olnud 2021 aasta jaanuaris ja märtsis toime pandud kuritegude eest karistamise otsus (7.10.2021 otsus pragu). Sel juhul oleks esimese otsusega mõistetud liitkaristus
lg 2 alusel, sest sellega tuvastatud kuritegu on toime pandud eelmise e 11.05.21 otsusega määratud katseajal ja teise otsusega kohaldatud
lg 1 alusel karistuste liitmist, sest sellega tuvastatud kuriteod on toime pandud enne eelmist kohtuotsust. Omalt poolt rõhutab kohtukolleegium, et olukorras, kus analoogsed kaasused ei ole enam üksikud ja kus ikka ja jälle menetletakse ühe isiku suhtes samaaegselt kriminaalasju erinevates kuriteoepisoodides eraldi menetlustes ning tuleb tõdeda, et leitakse ka üha enam ja enam uusi ning sisult absurdseid põhjendusi kriminaalasjade eraldi menetlemiseks, on eriti oluline viia eeltsiteeritud otsuses 3-1-1-24-11 p-s 10 väljendatud Riigikohtu seisukoht nö massidesse, et prokurörid oskaksid oma karistustaotlustes sellele kohtu tähelepanu juhtida ja maakohtud ka seda otsustes märkida. Kui õiglane ja adekvaatse lõpliku karistuse mõistmiseks ei taheta minna seda teed pidi, mis on lihtsam, selgem, arusaadavam, läbipaistvam jne ja mis nö automaatselt tagab ka selle tingimuse, et isikuid, kes on mitmete kuriteoepisoodidega kohtu all, koheldakse ka võrdselt ning selle asemel otsitakse kilplaslikult keerulisemaid teid, mis nõuavad hilisemas e nö viimase kohtuotsuse tegemisel lausa ebamõistlikke vangerdusi, siis tuleb ka kindlustada, et ei tekiks olukorda, kus erinevate kohtuotsuste eraldi täitmine ja liitkaristuse moodustamata jätmine on vastuolus liitkaristuse kohaldamise üldiste põhimõtetega ning võib viia ka
See on eelkõige sõnum prokuratuurile, sest fakt on see, et enamus juhtudel on prokurörile teada, et samal ajal kui kohtu all oleva isiku suhtes on veel kohtuotsus tegemata, on sama isiku suhtes menetluses veel kriminaalasju. Eeltoodut kokku võttes tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse
lg 1 järgi moodustatud liitkaristuse osas ja teeb uue otsusega, millega moodustab liitkaristuse
lg 2 alusel eelmise otsusega e 7.10.2021 otsusega mõistetud karistusest, mille kogumisse kuulub ka Harju Maakohtu 11.05.2021 otsusega mõistetud karistus – 3 aastat ja 6 kuud tingimisi 4 aastase katseajaga. Mis aga puudutab seda, kas A.Usõninile käeoleva otsusega
lg 2 alusel mõistetud liitkaristus 4 aastat ja 2 kuud, millest on eelvangistuses ära kantud 3 päeva, tuleb reaalselt ära kanda või on võimalik tema suhtes taaskord kohaldada tingimuslikku vangistust koos elektroonilise valvega, siis selles osas on kohtukolleegiumi seisukoht järgmine. Kohtukolleegium ei nõustu prokuröri apellatsioonis esitatud põhitaotlusega ning nagu juba eelnevalt märkis peab põhjendatuks just prokuröri poolt apellatsioonis alternatiivselt esitatud karistustaotlust. Oma otsustes on ringkonnakohus korduvalt selgitanud, et tõsi on see, et 2015 aasta muudatustega seadusandja andis võimaluse ka siis, kui uus kuritegu pandi toime tahtlikult uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele käesoleva seadustiku § 75 lõike 2 punktis 9 või 10 sätestatud korras, kuid selle võimaluse realiseerimine praktikas eeldab ka teatud eeltingimusi. Kohtukolleegium selgitab, et seaduseandja tahe oli seadustada teistkordselt nö tingimisi karistamine vangistusega nendeks juhtudeks, kui tõesti isik paneb katseaja lõpus toime uue ja sisult teiseliigilise kuriteo. Nii on seadusemuudatuse juurde esitatud seletuskirjast (tegemist on sama juba varem viidatud seletuskirjaga) välja loetav, et „Muudatuse eesmärk on regulatsiooni paindlikumaks muutmine – võib eeldada, et reeglina mõistab kohus katseajal toime pandud uue tahtliku kuriteo eest liitkaristuseks reaalse vangistuse. Võib aga esineda olukordi, mil isiku reaalselt vangi saatmine ei ole otstarbekas – nt kui tegemist on sisult 16 eriliigiliste kuritegudega või kui kuritegude toimepanemisest on kaua aega möödas jms. Karistusliigi valikul hindab kohus konkreetseid asjaolusid. Praegusel juhul on küll tegemist erinevate kohtuotsustega tuvastatud kuritegude puhul eriliigiliste kuritegudega – narkokuritegu, varavastane, asja omavoliline kasutamine-, kuid narkokuriteo eest mõistetud tingimusliku vangistuse määratud katseajal ja seda juba 4 kuud pärast kohtuotsuse tegemist e 4 aastase katseaja algperioodil pani süüdistatav toime juba uue kuriteo. Teiseks, katseaega ei saaks määrata ilma elektroonilist valvet kohaldamata. Katseaeg ise peaks olema pikem kui 4 aastat ja 2 kuud e mitte lühem, kui 4 aastat ja 3 kuud. Arvestades aga seda, et elektroonilist valvet ei saa seaduse järgi kohaldada kauemaks, kui aasta, kataks see meede vaid väga väikese osa katseajast, mida ei saaks aga kuidagi lugeda piisavaks. Nimelt on süüdistatav oma käitumisega juba korduvalt kohtu usaldust kuritarvitanud ning varasemalt mitmel korral rikkunud katseaja tingimusi. Ta ei ole suutnud ühtegi kohtu poolt temale antud võimalusest edukalt läbida. 15.06.2016 otsusega määratud katseaeg pöörati täitmisele järgmisele otsusega e 14.10.2016 otsusega, kui mõistetud liitkaristus asendati ÜKT-ga. See vangistus pöörati täitmisele järgmise e 19.10.2017 otsusega. 30.01.2018 Harju Maakohtu otsusega mõisteti A.Usõninile
lg 1 alusel uus liitkaristus, millega suurendati eelmise otsusega mõistetud reaalset vangistusmäära. Viru Maakohtu 13.02.2019 kohtumäärusega vabastati A. Usõnin karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega katseajaga kuni 10.09.2019 ja allutati käitumiskontrollile ühes kohustusega järgida
Määrus jõustus 01.03.
lg 1 alusel liitkaristuseks vangistus, mis jäi tingimisi täitmisele pööramata, kuid ka selle kestel rikkus ta katseaja tingimusi - korduvalt ei ilmunud registreerimisele (
lg 1 p 2), elukoha vahetamiseks luba ei ole taotlenud ja oma elukoha kohta andmeid ei esitanud (
Seega võib kohtukolleegiumi hinnangul väita, et jah, kuigi ei ole varasemalt kohaldatud A.Usõnini suhtes elektroonilist valvet, kuid see meede nagu öeldud tagab võimalik, et süüdistatava õiguskuuleka käitumise küll aastaks, kuid ülejäänud ligi 3 ja poole aastase katseaja läbimise edukuses on kohtul põhjendatud alus kahelda, sest tegemist on ilmselgelt isikuga, kes ei sobi kriminaalhooldusele. Süüdistatava Maksim Tšebotarjovi kaitsja adv. K.Isokoski apellatsiooni rahuldamiseks kohtukolleegium alust ei näe. Esiteks, kohtukolleegium ei nõustu kaitsja poolt apellatsioonis välja toodud vastuoluga, mis tema arvates maakohtu otsuses M.Tšebotarjovile karistuse mõistmise põhjendustes esineb. Tõsi on, et maakohus võttis süüdistatavatele karistuse mõistmist tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära arvesse süü suuruse hindamisel toimepandud teo raskust (sh võõra asja omavolilise kasutamise lühikest perioodi, asjaolu, et tegemist oli üksikjuhtumiga) etteheidetava kuriteokoosseisu teokirjelduse kontekstis, on kohtu hinnangul tegemist rikkumisega, mille raskus on alla keskmise. Kuivõrd mõlemad süüdistatavad on oma süüd tunnistanud ning kohtule ei ole teada, et enam kui aasta tagasi sooritatud kuriteo järgselt oleksid nad sooritanud uusi süütegusid, pidas kohus võimalikuks mõista neile karistused oluliselt alla keskmise määra. Nõustuda ei saa aga kaitsja väitega, et kohus mõistis M.Tšebotarjovile reaalse vangistusliku karistuse, so kôige karmima karistuse, mida
ette näeb. Kohtukolleegium selgitab, et kui me räägime karistusliigist, siis on tõsi, et vangistus on kõige karmim karistusliik, mida kuriteo eest mõistetakse ja selle alternatiiv e kergem liik on rahaline karistus, mille mõistmise võimatust on kohus põhjendanud ja mille mõistmist ei taotle 17 ka kaitsja. Arvestades
lg 2 sanktsiooni ülemmäära e 3 aastat vangistust, on mõistetud 6 luuline vangistus ilmselgelt pigem sanktsiooni alalmmäärale ligilähedane e jääm lähemale alammäärale kui sanktsiooni keskmäärale. Tingimisi vangistus, mida eeldatavalt taotleb kaitsja ei ole eraldi karistusliik e katseaeg ei ole karistus. Riigikohus on oma otsuses 31-1-116-12 korranud oma varasemat seisukohta, et kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Isiku karistusest tingimisi vabastamine
või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seejuures on Riigikohus leidnud sedagi, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis
§- põhikaristuse de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Eelmine karistus, mis M.Tšebotarjovil tuli ära kanda reaalselt ja mis oli ka võib öelda piisavalt pikaajaline ja eeskätte tänu sellele, et selle otsusega tuvastatud kuriteod olid toime pandud eelmise otsusega määratud katseajal, temale mõju ei avaldanud. 25.11.2015 mõisteti M.Tšebotarjov süüdi ja karistati tingimisi vangistusega katseaja pikkusega oli 2 aastat. Selle katseaja kestel pani M.Tšebotarjov toime uued 28.03.2017 otsusega tuvastatud kuriteo e rikkus katseaja tingimusi kõige raskemal kujul s.o. pani toime uue tahtliku kuriteo, mis oli samuti sisuliselt sõiduauto ärandamine, kuid teda karistati rahalise karistusega, mis jäi iseseisvalt täitmisele. Katseaja tingimusi rikkus M.Tšebotarjov süsteemselt ning kahel korral usaldas kohus teda ikka veel ja veel jättes kriminaalhooludsametniku ettekande alusel tema suhtes karistuse täitmisele pööramata pikendades katseaega või lisades lisakohustusi. Need meetmed ei mõjutanud M.Tšebotarjovi ning ta jätkas rikkumisi. Olenemata, et kohus kohustas teda katseajal mitte alkoholi tarvitama, rikkus ta kohustust ning kohtule esitati järjekordne ettekanne. Ka kohtusse ei suutnud ta kainena peaga tulla. Karistus, mille pikkus oli 2 aastat 11 kuud ja 29 päeva pöörati täitmisele 28.12.2017 määrusega. Peale karistuse täitmisele pööramist tuvastati 9.05.2019 otsusega veel kolm kuriteoepisoodi, mis olid toime pandud 25.11.2015 otsusega määratud katseajal, kuid enne sellega mõistetud vangistuse täitmisele pööramist. 9.05.2019 otsusega mõistetud karistuse kandmiselt vabanes süüdistatav 6.08.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.