Obsah (9)
§ 12614§ 238§ 224§ 225§ 61§ 175§ 180§ 337§ 1851-17-1530 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. august 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-1530 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikm
322 lg 3 kohaselt seisukohtade esitamiseks aega
- augustini
- Oma seisukohad esitasid määratud tähtajaks prokurör K. Pärtlas ja D. Tkatšenko kaitsja S. Reinsaar. 4.1 Prokurör taotleb jätta kõik apellatsioonid rahuldamata, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on põhjendatult leidnud, et D. Tkatšenko poolt vägivalla kasutamine oli suunatud vara hõivamise lõpule viimisele ja seetõttu on tegemist röövimisega. Süüdistatavad esitasid taotluse lühimenetluse kohaldamiseks. Seega süüdistatavad ja kaitsjad nõustusid kriminaalasja lahendamisega toimiku materjalide alusel. Kui süüdistatavad ja kaitsjad oleksid soovinud jälitustoimingute aluseks olevate lubade toimikusse lisamist, siis oleks nad pidanud esitama taotluse lühimenetlusest loobumise kohta. D. Tkatšenkole on mõistetud liitkaristus KarS § 64 lg 1 alusel põhjendatult raskeima karistuse suurendamise teel, sest rünnatud on erinevaid õigushüvesid. Puuduvad ka alused kohtuotsuse tühistamiseks karistuse mõistmise osas. Kaitsja on teinud Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-1-17 tõlgendamisel eksliku järelduse. Nimetatud lahendis oli tegemist olukorraga, kus isik on avaldanud soovi tutvuda tema kohta jälitustoimingu käigus kogutud andmete ja teabetalletustega
§ 12614alusel.
Praeguses asjas ei ole süüdistatavad ja kaitsjad sellist soovi avaldanud. Seetõttu ei ole prokurör koostanud ka vastavat määrust. 4.2 D. Tkatšenko kaitsja S. Reinsaar esitas prokuröri seisukoha kohta oma seisukoha ja märgib, et ta jääb endiselt oma apellatsiooni juurde ja prokuröri seisukohtadega ei nõustu. Kaitsja jääb 4
(8)endiselt selle juurde, et jälitustoimingute aluseks olevad load tuleb lisada toimikusse menetleja poolt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, süüdistatavate ja kaitsjate apellatsioonidega ning prokuröri ja kaitsja seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata. 5.1 D. Tkatšenko ja tema kaitsja leiavad, et tegemist ei ole röövimisega, vaid vargusega. Süüdistatav ei sisenenud korterisse eesmärgiga panna toime röövimine. Süüdistatav ei teadnud, et kannatanu võib sellel ajal koju tulla. Ta ei soovinud kannatanu suhtes vägivalda kasutada, vaid üksnes tema haardest vabaneda. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Maakohtu otsuse lehekülgedel 15-16 on piisava põhjalikkusega ära näidatud, miks on tegemist röövimisega. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et löömine on inimese keha järsk ühekordne mehhaaniline mõjutamine. Ka järsk tõukamine on käsitletav löömisena. Praeguses asjas tõukas D. Tkatšenko 84-aastast kannatanut tugevasti vastu seina, mille käigus sai tema käsi viga. D. Tkatšenko ei tagastanud kannatanule tema vara, vaid põgenes koos sellega korterist. Maakohus on viidanud põhjendatult Riigikohtu senisele praktikale, mille kohaselt süüdlase tegu, kes soovis toime panna vargust, kuid kasutas teda takistama tulnud isiku suhtes vägivalda, et hõivamine lõpule viia, tuleb kvalifitseerida röövimisena. 5.2 D. Tkatšenko ja tema kaitsja leiavad, et menetleja oleks pidanud koos jälitusprotokollidega lisama kriminaaltoimikusse jälitustoimingute load. Kuna seda ei ole tehtud, siis on jälitusprotokollid ebaseaduslikud tõendid ja D. Tkatšenko tuleb juba ainuüksi sellel põhjusel ebaseaduslikus jälitustegevuses ja enamikes vangusepisoodides õigeks mõista. Kohtukolleegium ei nõustu ka selle etteheitega. Käesolev kriminaalasi vaadati süüdistatava ja prokuratuuri taotlusel maakohtus läbi lühimenetluses.
§ 238
lg 1 p 2 kohaselt teeb kohus lühimenetluses nõupidamistoas prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse, kui kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas korduvalt märkinud, et kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et kriminaalasja lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema
§ 238
lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. veebruari 2014. a otsus nr 3-1-1-1-14).
§ 238
lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist saavad taotleda nii süüdistatav, kaitsja prokurör, kannatanu kui tsiviilkostja, kuid seda saab teha kohus ka enda initsiatiivil. Praeguse asja materjalidest nähtub, et prokuratuur esitas kaitsjale
§ 224
lg 1 kohaselt kriminaaltoimiku koopia.
§ 225
lg 1 alusel oli kriminaaltoimiku tutvustamisest alates kaitsjal õigus esitada prokuratuurile kümne päeva jooksul taotlusi. Kaitsja ei ole praeguses asjas prokuratuurile taotlusi esitanud. Kaitsja ei ole esitanud ka kohtuliku uurimise käigus mingeid taotlusi. Kaitsja teeb etteheite jälitustoimingute lubade toimikusse lisamata jätmise kohta 5
(8)esmakordselt alles apellatsioonis. Seetõttu nõustub kohtukolleegium prokuröri apellatsioonivastuses toodud seisukohaga, et kaitsja esitas sellise kaitseväite hilinenult. 5.3 Mõlemad süüdistatavad ja nende kaitsjad vaidlustavad kohtuotsust süü tõendatusse osas. Kohtuotsuses on ümber lükkamata süüdistatavate väited selle kohta, et nad ei ole neid vargusi toime pannud ega D. Tkatšenko ebaseaduslikus jälitustegevuses osalenud. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13, 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja 19. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab
§ 61
ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus h indab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium on seisukohal, et praeguses asjas on maakohus tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohtuotsuse lehekülgedel 17 kuni 33 on maakohus analüüsinud süüdistatavate poolt toime pandud vargusi kuriteoepisoodide kaupa. Kohtukolleegium nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga. Kohtuotsusest on võimalik välja lugeda, miks kohus sellistele järeldustele jõuab. Eeltoodut arvesse võttes nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et kogutud tõendid kinnitavad seda, et D. Tkatšenko ja S.I panid toime neile süüdistuses ette heidetud teod vastavalt KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 ja § 137 lg 1 järgi. 5.4 Apellatsioonides on vaidlustatud ka süüdistatavatele mõistetud karistusi. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Riigikohus on 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- 6
(8)või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. KarS § 200 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse. Seega on sanktsiooni keskmine määr 9 aastat vangistust. Maakohus mõistis D. Tkatšenkole vangistuse 4 aastaks, s.o sanktsiooni alammäära lähedase karistuse. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
- märtsi
- a otsuses nr. 3-1-1-20-16 märkinud, et KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale. Kuna praeguses kriminaalasjas ei ole D. Tkatšenkole mõistetud karistus mitte KarS § 200 lg 2 sanktsiooni ülemmääras, vaid alammäära lähedane, siis on maakohus kohaldanud KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel põhjendatult karistuste osalise liitmise põhimõtet. Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas asutud seisukohale, et KarS §-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samal ajal nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtudes (otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 18). Kohtukolleegium on seisukohal, et praeguses asjas selliseid erandlikke asjaolusid ei esine. Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et apellatsioonide väited süüdistatavatele mõistetud karistuse kergendamiseks põhjust ei anna. 6 Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.
§ 175
lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
§ 180
lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. D. Tkatšenko kaitsja advokaat S. Reinsaar esitas koos apellatsiooniga taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses koos käibemaksuga kokku 96 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kaitsja tasu apellatsiooni koostamises 6 pooltunni ulatuses. Kuna määratud kaitsja tasu on 20 eurot ühe tunni kohta, siis on kaitsja taotletava summa osas teinud arvutusvea. Määratud kaitsja tasu 6 pooltunni eest on 120 eurot, millele lisandub käibemaks 24 eurot, seega kokku 144 eurot. S.I kaitsja vandeadvokaat E. Tibar esitas koos apellatsiooniga taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses koos käibemaksuga kokku 144 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kaitsja tasu maakohtu otsusega tutvumises 2 pooltunni ulatuses ja apellatsiooni koostamises 5 pooltunni ulatuses. Kuna määratud kaitsja tasu on 20 eurot ühe tunni kohta, siis on kaitsja taotletava summa osas teinud arvutusvea. Määratud kaitsja tasu 7 pooltunni eest on 140 eurot, millele lisandub käibemaks 28 eurot, seega kokku 168 eurot. 7
(8)Kohtukolleegiumi hinnangul on mõlemas taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lgst 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 vastu võetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste“ § 6 lg-st 3, määrab kohtukolleegium D. Tkatšenko riigi õigusabi tasu suuruseks 144 eurot, sh käibemaks 24 eurot ning S.I osas 168 eurot, sh käibemaks 28 eurot. Kuna kohtukolleegium teeb
§ 337
lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu
§ 185lg 2 kohaselt mõlemalt süüdistatavalt riigi kasuks välja mõista.
7. Eeltoodu alusel ja juhindudes
§ 337lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 5.
aprilli 2017. a kohtuotsuse D. Tkatšenko ja S.I süüdistusasjas muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 8
(8)