KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. veebruar 2012, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-11-8620 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Re

§ 200lg 2 p 4 järgi Harju Maakohtu 7.

detsembri 2011 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja adv Gennadi Kull Teised apellatsioonimenetluse pooled Prokurör Natalia Miilvee, kaitsja Gennadi Kull Süüdistatav V.B, isikukood XXX, elukoht XXX, viibib vahi all Tallinna Vanglas, ei tööta, algharidusega, EV kodanik, emakeel eesti keel, varem kriminaalkorras karistatud 3-l korral Gennadi Kull Kriminaalasi Kaitsja RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu

1. detsembri 2011 otsus V.B apellatsioon rahuldamata. suhtes muutmata ja Välja mõista V.B-lt Eesti Vabariigi kasuks 57,60 eurot (viiskümmend seitse eurot ja 60 senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr
2. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „V.B“, 1-11-8620, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
3. veebruaril 2012 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Harju Maakohtu
5. detsembri 2011 otsusega üldmenetluses tunnistati V.B süüdi

§ 200

lg 2 p 4 järgi ja karistati vangistusega 3 aastat 6 kuud.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 24.03.2011 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aastat vangistust võrra ning liitkaristuseks mõisteti 5 aastat 6 kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel loeti karistuse kandmise alguseks 19.05.2011.

V.B-lt mõisteti riigituludesse välja sundraha 695,05 eurot ja kaitsjatasu 249,26 eurot.

1. V.B tunnistati süüdi selles, et tema varem röövimise toime pannud isikuna 16.05.2011 kella 00.10 ajal Tallinnas, XXX trepikojas korter 6 ukse juures nõudis, et tema tuttava elukaaslane K B lubaks tal tema korteris ööbida. Kui K. B keeldus ja lubas kutsuda politsei, esitas V.B nõudmised uuesti, ähvardades keeldumise korral K. Bi tapmisega, kuni K. B nõustus lubama V.B korterisse ööbima, kuid ise võttis jope ja hakkas korterist lahkuma, kuna kartis V.B , kes oli alkoholijoobes ning agressiivne ja kelle varasematest röövimistest oli K. B teadlik. Lahkumisel hoidis K. B kätt, milles oli mobiiltelefon, jope taskus. V.B tiris K. Bi käe koos mobiiltelefoniga jope taskust välja ning võttis jõuga mobiiltelefoni Samsung SGH-U900, milles oli ZEN-kõnekaart abonentnumbriga 56365268 ja mälukaart 512 MB, koguväärtusega 63,91 eurot, enda kätte. K. B proovis telefoni tagasi võtta, kuid selle takistamiseks lükkas V.B ta kuklaga vastu seina, millest K. B tundis füüsilist valu, samuti ähvardas K. Bi tapmisega, kui viimane teatab toimunust politseile. Pärast seda jooksis V.B koos telefoniga ära ning hiljem hakkas telefoni ise kasutama.
2. Maakohus tugines V.B süü tõendamisel kahele tõendile - kannatanu K. Bni ning süüdistatava ütlustele, millised iseenesest ühtivad, kuid vasturääkivus tekib osas, kus kannatanu väitis, et V.B lükkas ta vastu seina selliselt, et kannatanu lõi pea ära ja tundis valu. Kohtu hinnangul ei oma otsest tähtsust ning ei vaja analüüsimist asjaolu, mis põhjusel V.B kannatanu telefoni hõivas seda enam, et süüdistatav on kinnitanud, et oli tugevas joobes ning ei oskagi oma käitumist selgitada. Tegelikult ei vaidle nende faktiliste asjaolude vastu ka V.B ise, kes ei nõustu vaid tema teole antud juriidilise kvalifikatsiooniga ning leiab, et telefoni hõivamiseks tema vägivalda ei kasutanud. Maakohtul ei olnud põhjust kahelda kannatanu ütlustes, kuna ei kaitsja ega prokurör ei tuvastanud tema ütlustes vastuolu ka kohtueelses menetluses antud ütlustes. Seevastu V.B ütlused osas, et mingit füüsilist vägivalda kannatanu suhtes ei toimunud, luges maakohus ennastõigustavaks ning antuks üksnes soovist vastutada kergema karistusliigilise kuriteo toimepanemise eest. Karistust mõistes lähtus maakohus sellest, et V.B on varem 3-l korral karistatud isik. Vastutust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. I astme kuriteo pani ta toime katseajal.
3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni V.B kaitsja, kes taotleb süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista V.B süüdistuses

§ 200lg 2 p 4 järgi õigeks süüteokoosseisu puudumise tõttu.

Apellant, leides et maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, märgib apellatsioonis, et kui V.B lasubki süü telefoniga seotud intsidendis, siis vastaks see pigem avaliku varguse kvalifikatsioonile, kuid mitte mingil juhul röövimisele. Kaitsja möönab, et süüdistatav sai telefoni enda kätte, kuid telefoni hõivamine toimus füüsilist vägivalda kasutamata. Füüsilist jõudu kasutas süüdistatav hetkel, kui kannatanu, nähes, et telefon on V.B valduses, üritas seda uuesti enda valdusse saada. Kohtus ei leidnud kinnitust asjaolu, et V.B oleks telefoni enda kätte saamisel tekitanud kannatanule füüsilist valu. 2

§-s 200 sätestatud röövimise koosseis seisnebki võõra vallasasja äravõtmises vägivalla abil. 7. Vaidlustatud otsusest nähtub, et kohus tuvastas V.B tegevuses võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis oli toime pandud füüsilise ja psüühilise vägivalla kasutamisega isiku poolt, kes on varem röövimise toime pannud. Maakohus on otsuses põhjendanud, miks kohus asus seisukohale, et tegemist on röövimise, mitte

§ 199lg 2 p 5 järgi kvalifitseeritava vargusega.

Seega on kohus põhjendanud, miks ta V.B talle esitatud süüdistuses süüdi mõistab ja selliselt karistab. Kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. Vaatamata eeltoodule peab kohtukolleegium vajalikuks osundada Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-13102 väljendatud seisukohale, mille kohaselt vägivald on kannatanu psüühiline või füüsiline mõjutamine, mis loob aluse asja üleminekut takistava või takistamist eeldava vastupanu murdmiseks või vältimiseks. Füüsiline vägivald on kehalise jõu rakendamine kannatanu füüsiliseks mõjutamiseks tema osutatava või eeldatava vastupanu mahasurumiseks, mis loob aluse asja üleminekuks ja mis võib ilmneda nii kehalises väärkohtlemises, piinamises, kui ka raske tervisekahjustuse tekitamises. Kõik need teod on röövimise koosseisust hõlmatud ega moodusta kogumit. Kuid lisaks sellele on kohtupraktikas vägivallaga võrdsustatud igasugust tegevust, millega kannatanult võetakse võimalus vastupanu osutada, so tema tahe murtakse. Senise kohtupraktika kohaselt on selliseks tegevuseks kannatanu kinnihoidmine, talle uimasti sissejootmine, gaasiballoonist gaasi näkku pihustamine vms. Käesolevas kriminaalasjas on kannatanu ütlustega tõendatud, et kui ta võttis jope taskust välja telefoni, et kella vaadata ning seejärel telefoni taskusse tagasi pani, võttis tugevas alkoholijoobes V.B temast kinni, misjärel läks kähmluseks, mille käigus V.B tiris temalt telefoni käest ja lükkas ta peaga vastu seina nii, et tal oli valus. Seega on täidetud

§ 121süüteokoosseisu e.

kehalise väärkohtlemise ettenähtud tagajärje saabumine, mis on vägivallaks

§ 200mõttes.

8. Andmaks hinnangut apellandi seisukohale, et juhul kui V.B lasubki süü telefoniga seotud intsidendis, siis vastaks see pigem avaliku varguse kvalifikatsioonile, mitte mingil juhul aga röövimisele, märgib kohtukolleegium järgmist.

§ 199

järgi kvalifitseeritav kuritegu on lõpule viidud momendist, mil süüdlane on kehtestanud tegeliku võimu asja üle. Kuni sellise võimaluse saabumiseni ei ole salajane vargus lõpule viidud ning süüdlase tahtlus võib üle kasvada tahteks panna toime teine tegu. Käesoleva kriminaalasja tehioludest nähtub üheselt, et V.B õnnestus oma tahe kannatanult telefon kätte saada füüsilise vägivalla abil, samuti kasutas ta füüsilist ja psüühilist vägivalda kannatanu endast eemale tõrjumiseks, et säilitada oma valdust võõrale varale ja sellega asja üleminekut takistava vastupanu murdes, lahkus ta kannatanule kuulunud telefoniga sündmuskohalt, hakates telefoni ise kasutama. Seega oli V.B poolt K. Bi suhtes tarvitatud vägivald ajaliselt seotud kannatanu telefoni hõivamisega ja röövimisena tuleb subsumeerida süüdlase tegu, kes soovis toime panna vargust, kuid kasutas seda takistama ilmunud isiku suhtes vägivalda, et hõivamine lõpule viia. Kohtus leidis 3