RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 131 lg 1 p-ga 2 kooskõlas. Menetlusosalise õigus osaleda kohtuistungil ei ole absoluutne, vaid see on piiratud ökonoomse ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Kohtuistungi korraldamine poleks andnud asjale mingit lisaväärtust. Tunnistaja ülekuulamine polnud vajalik. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kaebaja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Kaebaja rõhutab kassatsioonimenetluses, et pole kedagi ähvardanud ega etteheidetavaid väljendeid kasutanud.
2. detsembri
3. a juhtumite puhul on tegemist ühe teoga, mida on ekslikult eraldi menetletud.
4. Vastustaja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja hinnangul pole ringkonnakohus kohaldanud valesti materiaalõiguse normi ega oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega on distsiplinaarsüüteod kinnitust leidnud ja kaebajat on karistatud õiguspäraselt. Menetluse läbiviimisel pole menetlusnorme rikutud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Esmalt märgib kolleegium, et kaebajale ette heidetud distsiplinaarsüütegude kirjeldused vastavad distsiplinaarsüütegude koosseisudele ja määratud karistused on proportsionaalsed, arvestades VangS § 63 lg-s 1 sätestatud distsiplinaarkaristuste kataloogi ning kartserisse paigutamise 45-ööpäevast ülemmäära. Siiski tuleb kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt ning ringkonna- ja halduskohtu otsused tühistada
6. veebruari
7. a käskkirja puudutavas osas kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu. Sellest johtuvalt tuleb kohtuotsused tühistada ka
8. märtsi
9. a vaideotsust puudutavas osas. Selles osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks halduskohtule (

§ 230lg 5 p 3).

1. Esmalt selgitab kolleegium tunnistajate ülekuulamist (I) ja seejärel vastab ülejäänud kaebaja kohtumenetluses esitatud väidetele (II). Viimaks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (III). I
3. jaanuari
4. a rikkumine on loetud tõendatuks vanglaametnike J. Rammo ja S. Siniaasa ettekannetega. S. Siniaasa ettekandes on märgitud, et sündmuse tunnistajaks oli ka valvur J-M. Boikov. Kohtud on jätnud kaebaja taotluse J-M. Boikovi tunnistajana ülekuulamiseks rahuldamata põhjendusega, et asjas on kogutud piisavalt tõendeid.

§ 62

lg 2 esimeses lauses on sätestatud, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Sama lõike teise lause järgi ei ole tõendil asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Kolleegium on varem selgitanud, et sellel alusel saab keelduda tõendi vastuvõtmisest või kogumisest üksnes juhul, kui tõendatava väite kohta oleks kohtu hinnangul asja materjalide hulgas juba piisavalt tõendeid (otsus nr 3-19-2072/43, p 19). Praegusel juhul soovis kaebaja J-M. Boikovi ülekuulamisega tõendada, et S. Siniaasa ettekandes märgitu ei vasta tõele. Kaebaja seisukoht on menetluses läbivalt olnud, et ta pole kedagi ähvardanud žiletiga rünnata. Kohtud on seevastu olnud seisukohal, et tõendatud on vastupidine. 3

§ 62lg-t 1 järgides.

Samuti ei esine

§ 62lg-s 3 sätestatud tõendi vastuvõtmisest või kogumisest keeldumise aluseid.

Seega on J-M. Boikov jäetud üle kuulamata menetlusõigust rikkudes. 15. Ringkonnakohtus taotles kaebaja ka teiste isikute ülekuulamist, kelle hulka kuulub nii vaidlusaluse sündmuse juures olnud J. Rammo kui ka mitmed teised teda tundvad ametnikud ja psühhiaater. Kaebaja pole põhjendanud, miks ta esitas selle taotluse alles apellatsioonimenetluses. Kolleegiumi hinnangul ei esinenud praegusel juhul

§ 199lg-tes 2 ja 3 sätestatud aluseid uute tõendite kogumise taotlemiseks.

Samuti pole praegusel juhul äratuntav, et asjas võiks tähtsust olla nende isikute tunnistusel, kes sündmuse juures ei viibinud (

§ 62lg 2).

Lisaks märgib kolleegium, et J. Rammot kui vaidlustatud haldusakti andnud isikut saab kohtumenetluses üle kuulata üksnes menetlusosalise vande all ülekuulamise sätete alusel (

§ 64lg 3 teine lause).

Muude tõendite olemasolu korral ei ole selline erandlik tõendi kogumise viis tulenevalt

§ 64lg-test 1 ja 2 lubatav.

II

1. Kaebaja hinnangul on teda
2. jaanuari
3. a käskkirjadega karistatud käitumisaktide eest, mis tuleks õiguslikult lugeda üheks teoks. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Teod olid ajaliselt piisavalt eraldatud (esimene intsident toimus pärast hommikust loendust ja teine lõunase toidujagamise ajal) ning korraldused, millele kaebaja käskkirjade kohaselt ei allunud, olid erinevad. Seega ei kujutanud need intsidendid üht jätkuvat distsiplinaarsüütegu.
4. Samuti on alusetu kaebaja väide, et VangS § 64 lg-s 41 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega on ületatud. Kõik karistused määrati ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. VangS-is reguleerimata menetluslikes küsimustes tuleb lähtuda VangS § 11 lg 1 kohaselt haldusmenetluse seadusest (HMS). HMS § 33 lg 1 järgi kohaldatakse haldusmenetluses tähtaegade arvutamisel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) sätteid. TsMS § 62 lg-s 1 viidatakse omakorda tsiviilseadustiku üldosa seadusele, mille § 136 lg 3 järgi saabub kuudes arvutatava tähtaja puhul tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Vastav päev on sündmuse toimumise päev, millega seotakse tähtaja algus (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-116-07, p 15 ja halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-44-12, p 22). Seega on
5. detsembri
6. a tegude eest määratud karistused
7. jaanuaril 2020 ühe kuu jooksul.
8. VangS § 63 lg 1 kohaselt võib VangS-i, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. VangS § 64 lg-s 1 on sätestatud, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Sama paragrahvi lg 4 järgi määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Justiitsministri
9. novembri
10. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 17 lg-s 1 on sätestatud, et VangS § 64 lg 4 alusel otsuse tegemine on inspektor-kontaktisiku pädevuses.
11. veebruari
12. a käskkirja andis inspektor-kontaktisik J. Rammo, kelle
13. jaanuari
14. a ettekande tõttu distsiplinaarmenetlust ka alustati. Kaebaja hinnangul on selline olukord õigusvastane.
15. HMS § 10 lg-s 1 on loetletud juhud, mil haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta. On ilmne, et HMS § 10 lg 1 p-des 1–3 loetletud aluseid praegusel juhul ei esine. Kõnealuse lõike p 4 kohaselt ei või haldusorgani nimel tegutsev isik haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Ei saa välistada, et juhul, kui vanglaametnik on isiklikult distsipliinirikkumisest mõjutatud – nt on tema suhtes kasutatud solvavaid või ähvardavaid väljendeid või žeste –, võib ta olla isiklikult 4

§ 109lg 4).

22. Kolleegium asendab avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 5