RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Asja läbivaatamine Menetlusosalised 5-22-10 6

) § 10 lõike 1 kohaselt. Samuti soovis kaebaja I, et hüvitataks kahju, mis oli tekkinud sellest, et vald ei olnud täitnud kohustust anda kaebajate teisele lapsele lasteaiakoht. Munitsipaallasteaias osutatava teenusega samaväärse teenuse saamiseks eralastehoius olid kaebajad pidanud tegema lisakulutusi 23 eurot kuus (kokku 115 eurot) muusika- ja liikumistundidele, mida lastehoiu kohatasu ei katnud. Munitsipaallasteaias oleksid aga muusika- ja liikumistunnid olnud kaetud lasteaia kohatasuga (80 eurot). Lastehoiu söögikulud olid samuti suuremad, kui oleks olnud munitsipaallasteaias, mistõttu oli lisakulu seisuga 31. jaanuar 2022 kokku 71 eurot. Lisaks sellele soovis kaebaja I, et määruse nr 42 § 3 lõikes 1 ette nähtud soodustus 50% oleks arvestatud teise lapse lastehoiu kohatasult, mitte esimese lapse munitsipaallasteaia kohatasult. 7. Vastustaja selgitas 10. märtsi 2022. a kirjas, et

§ 10lõikes 1 sätestatud kohustusi täidab Rae vald, juhindudes Rae Vallavalitsuse 20.

veebruari

1. a määrusest nr 4 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord“ (edaspidi määrus nr 4). Selle kohaselt on lasteasutusse koha andmise aluseks teeninduspiirkonna kohataotluste järjekord ja vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas (määruse nr 4 § 5 lõige 1). Rühmade komplekteerimine uueks õppeaastaks algab
2. aprillil, vaba koha olemasolul ja järjekorra alusel võetakse lapsi lasteasutusse ka õppeaasta keskel. Kohatasude soodustuste ja lisakuludest tekkinud kahju hüvitamise juures viitas vastustaja oma varasematele kirjadele.
3. Kaebajad esitasid
4. märtsil 2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse. Kaebajad soovisid vastustaja kohustamist andmaks kaebajate teisele lapsele koht teeninduspiirkonna lasteasutuses. Samuti soovisid kaebajad vastustaja
5. märtsi
6. a kirja tühistamist kohatasude muutmisest keeldumise osas ning valla kohustamist kohatasusid muutma. Kolmandaks taotlesid kaebajad, et vastustaja hüvitaks tekitatud varalise kahju, mis tulenes muusika- ja liikumistundide ja toiduraha lisakuludest ning kaebajate teise lapse lastehoiu kohatasult saamata jäänud tulumaksutagastusest. 2

§ 10

lõige 1 kohustab omavalitsust looma lapsele võimaluse käia lasteasutuses, mille võib asendada lapsehoiuteenusega üksnes vanema nõusolekul. Vastustaja ei täitnud oma

§ 10

lõikest 1 tulenevat kohustust, kuna ei pakkunud hoiukohast keeldumisel kaebajatele lasteaiakohta. Vastustaja käsitas

§ 10

lõike 1 teist lauset sisuliselt rahastamise kohustuse osalise ülevõtmisena, mille puhul koha leidmise, lepingu sõlmimise ja rahastamise eest vastutab lapsevanem.

1. Koolieelne lasteasutus erineb oluliselt hoiukohast ja seal osutatavast teenusest. Esimesel juhul on tegemist koolitusloa alusel tegutseva ning pedagooge palkava haridusasutusega, mis võimaldab riiklikku õppekava järgides omandada alushariduse ning mille kulud on võimalik tulumaksuga maksustatavast tulust maha arvata. Lapsehoiuteenus on sotsiaalteenus, mille eesmärgiks on toetada last kasvatava isiku toimetulekut või töötamist või vähendada lapse erivajadusest tulenevat hoolduskoormust. Selle teenuse osutamisel ei ole kohustust järgida riiklikku õppekava, teenuse osutamiseks piisab lapsehoidja kutsest või töökogemusest lastega ja sobivatest isikuomadustest, mida hindab tööandja. Teenuse hind (sh toidukulu) kujuneb vabal turul ning teenuse kulusid ei saa lapsevanem tulust maha arvata.
2. Määruse nr 4 § 5 lõige 1 seab lasteaiakoha andmise sõltuvusse teeninduspiirkonna kohataotluste järjekorrast ja vaba lasteaiakoha olemasolust. Sellele sättele tuginedes jättis vastustaja kaebajatele lasteaiakoha andmata, põhjendades keeldumist nii sellega, et järjekord ei ole kaebajate lapseni jõudnud, kui ka sellega, et vabu kohti ei ole. Kui norm ei kehtiks, ei saanuks vald järjekorra mitteedenemisele ega koha puudumisele tugineda ning pidanuks lahendama taotluse

i alusel.

§ 15

lõige 4 volitab omavalitsust kehtestama taotluse menetlemise korda, mitte määrama täiendavaid või kitsendavaid tingimusi lasteaiakoha saamisel. Isegi siis, kui „järjekorra nõuet“ tõlgendada põhiseaduskonformselt, välistab lasteaiakoha andmise see, et puudub vaba koht. See tingimus on vastuolus

§ 10lõikega 1. 3

§ 10lõikes 1 sätestatud kohustust.

Vald või linn ei pea lasteaiakohta tagama tingimata enda peetavas lasteaias, samuti ei pea laps saama kohta just sellesse lasteasutusse, kuhu vanemad on kohta taotlenud. Samas pole Rae vald oma määruses ega üheski teises

§ 15

lõike 4 alusel antud õigusaktis sätestanud menetluskorda, kuidas tagatakse lapsele koht mõne muu isiku peetavas lasteaias nii, et saaks

§ 10lõikes 1 sätestatud kohustuse täidetuks lugeda.

Kui Rae vallale kuuluvas lasteaias kohta ei ole, jääb pere kohataotlus rahuldamata. Seaduse kohaselt moodustataksegi lasteaiarühmi lähtuvalt vanusest (

§ 6lõiked 2 ja 3).

Seega, kui vastavas vanuserühmas vaba kohta ei ole (rühmad moodustab lasteaia direktor, määruse nr 4 § 4 lõige 1), jääb kohataotlus rahuldamata. Liitrühmas on küll koos sõime- ja lasteaiaealised lapsed, ent määrus nr 4 ega ükski muu

§ 15

lõike 4 alusel antud Rae valla õigusakt ei reguleeri liitrühma kohtade jagamist.

ist ega ühestki muust seaduse sättest ei tulene, et vald või linn võib lasteaiakoha andmata jätta, kui ta pole kohta reaalselt loonud.

ei anna valla- või linnavalitsusele volitust kehtestada lisaks seaduses sätestatud tingimustele muid tingimusi lasteaiakoha saamisele. 20. Haridus- ja teadusminister on seisukohal, et vaidlusalune säte oli asjassepuutuv ja on põhiseadusega (PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud seadusereservatsiooni põhimõttega ja § 154 lõikes 1 sätestatud seadusliku aluse nõudega) vastuolus. Rae Vallavalitsus kohaldab määruse nr 4 § 5 lõiget 1 lasteaeda vastuvõtmise tingimusena. Selle puudumisel ei saaks vallavalitsus järjekorra mitteedenemisele või koha puudumisele tugineda.

§ 15lõige 4 annab valla- või linnavalitsusele õiguse kehtestada vaid lasteasutusse vastuvõtmise ja sealt väljaarvamise 4

§ 10

lõikega 1, samuti

§ 15lõigetega 1, 3 ja 4.

1. Koolieelse lasteasutuse kaudu alushariduse tagamine on olemuslikult kohaliku omavalitsuse ülesanne, mille riik on teinud omavalitsusüksusele täitmiseks kohustuslikuks. Seadusandja ega kohtupraktika ei ole seni lugenud nimetatud ülesannet riiklikuks ülesandeks. Ka ajalooliselt on lasteaiakohtade tagamine oma haldusterritooriumil elavatele isikutele olnud omavalitsuslik ülesanne. Kohustuslikeks omavalitsuslikeks ülesanneteks loetakse sellised ülesanded, mille täitmist riik kõrgendatud avalikust huvist tulenevalt KOVidelt nõuab (Riigikohtu üldkogu
2. märtsi
3. a otsus nr 3-4-1-8-09, p 53). Kahtlemata on alushariduse võimaluse tagamine valla- ja linnaelanike kõrgendatud avalik huvi, kuna lasteasutus toetab lapse perekonda, soodustades lapse kasvamist ja arenemist ning tema individuaalsuse arvestamist (

§ 1lõige 2).

KOV on kohustuslike omavalitsuslike ülesannete puhul vaba otsustama üksnes seda, kuidas vastavat ülesannet täita, mitte aga seda, kas seda teha. 23.

§ 10

lõike 1 sõnastus on üsna imperatiivne ega näe KOVile ette kaalutluskohta, kas kohustus tuleb täita. Määruse nr 4 § 5 lõikes 1 lasteaiakoha saamise sidumine järjekorra nõudega on kitsendav tingimus, mille diferentseerimiseks ei tulene

§ 10lõikest 1 õigust.

Täpsemad tingimused teeninduspiirkonna määramiseks ja volitusnormi laste lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise korra kehtestamiseks sätestab

§ 15

.

§ 15

lõige 4 annab valla- või linnavalitsusele volituse üksnes laste lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise korra, kuid mitte seadust täpsustavate tingimuste kehtestamiseks.

§ 10

lõige 1 ei sea lasteaiakoha tagamise tingimuseks vabade kohtade olemasolu, seega ei ole seadusandja näinud ette, et KOV saaks oma kohustuslikku ülesannet täita tingimuslikult.

1. Kohustusliku kohaliku omavalitsuse ülesande täitmist ei saa KOV siduda riigieelarvest ülesande täitmise rahastamisega, vaid peab vahendid leidma oma tulubaasist. PS § 154 lõikest 1 tulenev õigus piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks nõuab, et omavalitsuslike ülesannete rahastamise tase oleks vastavuses omavalitsusüksusele pandud ülesannete mahuga (vt ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikli 9 lõige 2). Ühe mehhanismina, mille käigus saab hinnata KOVi tulubaasi piisavust, on seadusandja ette näinud riigieelarve seaduse §-s 46 KOVide ning üleriigilise KOV liidu esindajate ja Vabariigi Valitsuse esindajate (eelarve)läbirääkimised.
2. Justiitsminister leiab, et määruse nr 4 § 5 lõige 1 oli haldusasja lahendamisel asjassepuutuv säte ja halduskohtu taotlus on seetõttu lubatav. Vaidlusalune määruse säte on ka põhiseadusega vastuolus, kuna

§ 10

lõige 1 ei anna omavalitsusele võimalust kaaluda, kas täita sättes nimetatud kohustust või mitte. Omavalitsusel on õigus kehtestada lasteasutusse vastuvõtmise ja sealt väljaarvamise kord ehk sisustada menetlus, mitte kehtestada lasteasutusse võtmise ja sealt väljaarvamise tingimusi. Vaidlusaluses sättes on aga kehtestatud seadusega võrreldes laste ja vanemate õigusi kitsendavaid tingimusi. PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE 26. Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord“ § 5 lõige 1 sätestab: 5

§ 10

lõike 1 esimene lause paneb kohalikule omavalitsusele kohustuse luua vanemate soovil pooleteisekuni seitsmeaastasele lapsele, kelle elukoht on selle valla või linna territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Pooleteist- kuni seitsmeaastase lapse vanematele annab aga säte õiguse saada soovi korral oma lapsele koht teeninduspiirkonna lasteasutuses. Omavalitsuse kohustus hõlmab ühtlasi seda, et luua piisavalt kohti lasteasutustes, mis võimaldaks täita kohustust lapsevanemate vastu. 34. Seadus ei täpsusta, millise aja jooksul alates vanema soovi avaldamisest peab omavalitsus

§ 10lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitma.

Kuivõrd lasteaiakoha andmine on haldusmenetlus, tuleb koht lasteasutuses anda mõistliku aja jooksul (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-4-1-63-13, p 33). Kohtupraktikas on mõistlikuks peetud kahte kuud taotluse esitamisest (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
3. mai
4. a otsus asjas nr 3-17-449, p 9). Sama pikk tähtaeg oli vanema taotluse lahendamiseks ette nähtud ka alushariduse ja lapsehoiu seaduse eelnõus, mis Riigikogu menetluses tagasi lükati (vt 579 SE, Riigikogu XIV koosseis; eelnõu § 4 lõige 2). Kaebajad esitasid taotluse
5. a detsembris vahetult pärast lapse sündi, sooviga saada lasteaiakoht lapse pooleteistaastaseks saamisel /…/. mail
6. Seega oli kaebajatel
7. maiks 2021 seadusest tulenevalt tekkinud õigus saada lasteaiakoht teeninduspiirkonnas.
8. Vanema nõusolekul lubab

§ 10

lõike 1 teine lause omavalitsusüksusel asendada pooleteistkuni kolmeaastase lapse koha lasteasutuses lapsehoiuteenusega. See tähendab, et omavalitsusüksus vabaneb lõike esimeses lauses sätestatud kohustusest üksnes juhul, kui vanem vabatahtlikult loobub oma õigusest saada lasteaiakoht. Omavalitsusüksus peab loobumise vabatahtlikkust ja sellega seotud õiguslikke tagajärgi lapsevanemale selgitama ega tohi jätta muljet, et omavalitsusüksusel on õigus keelduda

§ 10lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse täitmisest.

1. Kuigi kaebajad kasutasid alates
2. augustist 2021 lapsehoiuteenust, ei saa kohtuasja materjalidest nähtuvalt pidada seda vabatahtlikuks loobumiseks oma õigusest saada lasteaiakoht

§ 10lõike 1 teise lause tähenduse.

Kaebajad kasutasid lapsehoiuteenust üksnes põhjusel, et vastustaja nende teisele lapsele lasteaiakohta ei võimaldanud. Kohtuasja materjalidest nähtub ka, et kaebajad ei olnud teadlikud lasteasutuse ja lapsehoiuteenuse erinevustest, sh teenuse erinevast sisust ja erinevatest kuludest. Ka vastustaja kinnitas kohtuistungil, et lapsehoiuteenuse kasutamata jätmise korral ei oleks kaebajad saanud oma teisele lapsele lasteaiakohta. Samuti väljendas vastustaja, et kaebajatele ei selgitatud lapsehoiuteenuse ja lasteaiakoha erinevusi. Kui kaebajad oleksid lasteaiakohast vabatahtlikult loobunud, ei oleks lasteaiakoha võimaldamata jätmine olnud õigusvastane ja halduskohus ei oleks saanud kahju hüvitamise nõuet rahuldada. 37. Vastustaja ei andnud kaebajate teisele lapsele soovitud ajal lasteaiakohta põhjusel, et kaebajate teeninduspiirkonnas lapse vanuserühmas vabu kohti ei olnud (vt eespool punkt 2), viitamata seejuures õiguslikule alusele. Hiljem osutas vastustaja lasteaiakoha andmata jätmise selgitamisel määruse nr 4 § 5 lõikele 1, mille kohaselt on lasteasutusse koha saamise aluseks teeninduspiirkonna kohataotluste järjekord ja vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas (vt eespool punkt 7). Vastustaja oli kohtumenetluses seisukohal, et ta ei ole kaebajate teisele lapsele lasteaiakoha andmisest keeldunud ega

§ 10lõikest 1 tulenevaid kohustusi rikkunud.

Vastustaja selgitustest võib järeldada, et kaebaja teisele lapsele lasteaiakoha andmine on lihtsalt lükatud edasi aega, mil on olemas vaba koht ja järjekord jõuab kaebajate lapseni (vt eespool punkt 9). 7

§ 10lõike 1 esimesest lausest tulenevat kohustust.

Seejuures ei mängi rolli asjaolu, et vastustaja hinnangul lükati kohustuse täitmine lihtsalt edasi. Lasteaiakoha andmise edasilükkamine (kohajärjekorras olemine kauem kui taotluse lahendamise mõistlik aeg) tähendab selle andmisest keeldumist. Keeldumise õiguslikuks aluseks tuleb seejuures pidada määruse nr 4 § 5 lõiget 1, millele vastustaja faktiliselt tugineb.

1. Määruse nr 4 § 5 lõike 1 kohaselt on lasteasutusse koha saamise aluseks teeninduspiirkonnas kohataotluse järjekord ja vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas. Lasteaiakoha andmine sõltub seega kahest tingimusest – teeninduspiirkonna lasteasutuses peab olema vaba koht ja kohataotluse järjekord peab olema jõudnud taotlejani.
3. a kohtuasjas nr 3-4-1-63-13 hindas Riigikohus Rae Vallavalitsuse varasema sama valdkonda reguleerinud määruse põhiseaduspärasust. Vaidluse all oli Rae Vallavalitsuse
4. märtsi
5. a määruse nr 12 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord“ § 4 lõike 2 põhiseaduspärasus, mis seadis lasteaiakoha eraldamise sõltuvusse järjekorrast („lasteaiakoha eraldamisel on aluseks teeninduspiirkonnad ja üldjärjekord“). Riigikohus pidas määruse nr 12 § 4 lõiget 2 menetluslikuks normiks ja lasteaiakoha taotluse käsitlemist nende saabumise järjekorra alusel asjakohaseks viisiks, kuidas korraldada lasteaiakoha eraldamise taotlusi. Eeldusel, et järjekorra alusel tagati lasteaiakoht mõistliku aja jooksul, ei piiranud järjekorrast lähtumine lapsevanema õigust saada lasteaiakoht ning omavalitsusüksus täitis

§ 10

lõikest 1 tulenevat kohustust ning määruse norm ei olnud seaduse ja põhiseadusega vastuolus (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-4-1-63-13, p-d 27–28 ja 33–34).
3. Kolleegiumi hinnangul tuleb ka määruse nr 4 § 5 lõike 1 osa, mis seab lasteaiakoha andmise sõltuvusse kohataotluste järjekorrast, pidada menetluslikuks normiks, mis reguleerib kohataotluste lahendamist ega vabasta omavalitsusüksust

§ 10lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse täitmisest.

Kui järjekorras olevaid taotlusi pole kohtade puudumise tõttu võimalik rahuldada, ei ole põhjuseks mitte järjekord, vaid kohtade puudumine. Kohataotluste menetlemine järjekorra alusel ei saa seega õigustada lasteaiakoha andmisest keeldumist (sh lasteaiakoha andmise edasilükkamist) neile vanematele, kellel on seadusest tulenevalt tekkinud õigus lasteaiakoht saada. 42. Samale seisukohale ei saa aga asuda teise tingimuse, millest määruse nr 4 § 5 lõige 1 lasteaiakoha andmise sõltuvusse seab, ehk lauseosa juures „vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas“. Lauseosa sõnastusest ja vastustaja selgitustest kohtumenetluses nähtub, et selle eesmärk on vabastada omavalitsusüksus

§ 10lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse täitmisest.

Nagu eespool märgitud, paneb seadus omavalitsusüksusele kohustuse tagada lasteasutuses käimise võimalus, mis hõlmab ka kohustuse lasteaiakohtade puudumisel neid piisavas koguses juurde luua. Tingimus „vaba koha olemasolu“ piirab seadusest omavalitsusüksusele tulenevat kohustust luua piisavalt kohtu lasteasutuses, kuna ei sea lasteaiakohtade loomist ja andmist sõltuvusse mitte vajadusest, vaid jätab omavalitsusüksuse otsustada, kas, millal ja kui palju kohti luua ehk millises ulatuses oma kohustust lapsevanemate vastu täita. 43. Kuivõrd määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuses vastavas vanuserühmas“ oli kaebajate teisele lapsele lasteaiakoha andmisest keeldumise aluseks, sõltub selle kehtivusest vastustaja tegevuse õiguspärasus ja kaebajatele tekkinud varalise kahju hüvitamine. Kui nimetatud norm on põhiseadusega kooskõlas ja kehtiv, oli lasteaiakoha andmisest keeldumine õiguspärane ning halduskohus ei saaks lapsehoiuteenuse kasutamisest tekkinud lisakulude hüvitamise nõuet rahuldada. 8

§ 1lõike 1).

PS § 37 lõikes 1 tagatud hariduspõhiõigus annab igaühele õiguse haridusele. See põhiõigus tagab ka õiguse alusharidusele, mis tänapäeva ühiskonnas on omandamas üha suuremat tähtsust.

1. PS § 37 lõige 2 nimetab hariduspõhiõiguse tagajatena nii riiki kui kohalikku omavalitsust. Seega võib hariduse tagamise lugeda riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud pädevusse kuuluvaks. Põhiseaduse järgi jagatud pädevusse kuuluva ülesande puhul tuleb lähtuda lähimuse põhimõttest ja ülesannet peaks täitma see võimutasand, mis saab sellega konkreetses olukorras kõige paremini hakkama (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. detsembri
3. a otsus asjas nr 5-22-5/16, punkt 40 koos edasiste viidetega).
4. Alushariduse andmine on jagatud riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel viisil, et hariduse andmise üldised nõuded tulenevad riiklikest õigusaktidest, alushariduse kättesaadavuse eest vastutab aga kohalik omavalitsus. Alushariduse kättesaadavuse tagamine on seega kohaliku elu küsimus ehk omavalitsuslik ülesanne PS § 154 lõike 1 tähenduses. Sätestades

§ 10

lõike 1 esimeses lauses kohustuse luua omavalitsusüksuse territooriumil elavatele lastele võimalus käia koolieelses lasteasutuses, on seadusandja teinud alushariduse kättesaadavuse tagamise kohalikule omavalitsusele kohustuslikuks. 51. PS § 3 lõike 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. PS § 154 lõike 1 kohaselt otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused kohaliku elu küsimusi iseseisvalt, kuid seaduste alusel. Neis sätetes väljendatud 9

§ 10

lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse sisuks luua sellisel hulgal kohti lasteasutustes, et oleks võimalik taotluse esitamisest mõistliku aja jooksul anda teeninduspiirkonna lasteasutuses koht kõigile omavalitsuse territooriumil elavatele pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele. Seda kohustust, millele vastab lapsevanemate ja laste subjektiivne õigus, tohib omavalitsusüksus kitsendada üksnes juhul ja ulatuses, milles seadus piiramisvõimaluse ette näeb. 53.

§ 15

lõige 1 annab kohaliku omavalitsuse volikogule õiguse kinnitada lasteasutuste teeninduspiirkonnad. Kuigi teeninduspiirkonna määramine mängib rolli lasteaiakoha tagamise kohustuse täitmisel, ei anna

§ 15

lõige 1 õigust piirata

§ 10lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse ulatust.

Selleks ei volita ka

§ 15

lõige 3, mis reguleerib esiteks seda, kuidas jagada lasteaiakohti teeninduspiirkonna laste vahel (võimaluse korral tuleks eelistada lapsi, kelle samas elukohas elavad sama pere teised lapsed käivad samas lasteasutuses). Teiseks reguleerib see säte olukorda, kus teeninduspiirkonna lasteasutuses on nii palju kohti, et neid on võimalik anda ka väljaspool teeninduspiirkonda elavatele lastele. Seeläbi alushariduse kättesaadavuse tagamine on võimalik siiski tingimusel, et lapsevanem on nõus kohaga väljaspool teeninduspiirkonda. 54.

§ 15

lõige 4 volitab valla- või linnavalitsust kehtestama lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise korra. Selle sätte alusel on kehtestatud ka määrus nr 4. 55.

§ 15

lõikes 4 sätestatud volitust on Riigikohus tõlgendanud õigusena kehtestada menetlusreegleid. „Korra all tuleb mõista seda, kuidas toimub pöördumine lasteaiakoha saamiseks, kuidas pöördumisi menetletakse, ja muid tehnilisi küsimusi, mis puudutavad lasteaiakoha eraldamist või lasteaiast väljaarvamist“ (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-63-13, p 27). Riigikohus asus viidatud kohtuasjas ka seisukohale, et

§ 15

lõige 4 ei volita valla- või linnavalitsust kehtestama

§ 10

lõike 1 esimesest lausest tuleneva subjektiivse õiguse piiranguid (eelviidatud otsuse p 31). 56. Määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas“ välistab lasteaiakoha andmise lapsevanematele, kellel selleks on seadusest tulenevalt subjektiivne õigus. Säte piirab seeläbi

§ 10lõikes 1 tagatud õigust viisil, milleks seadus ei ole volitust andnud.

Seetõttu on määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas“ vastuolus seaduse ning PS § 3 lõike 1 esimese lausega ja § 154 lõikega

1. Tuginedes PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2, tunnistab kolleegium määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „ja vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas“ põhiseadusvastaseks ja kehtetuks.
2. Kolleegium märgib täiendavalt, et kuigi

§ 10

lõike 1 esimesest lausest tulenev kohustus on selge, on selle täitmisega probleeme mitmetel omavalitsusüksustel. Haridus- ja Teadusministeeriumi tehtud omavalitsusüksuste küsitluse andmetel oli 33 omavalitsuses (s.o 42% kõigist omavalitsustest ja 56% vastanutest) kokku 2421 last, kes ei saanud 2020. a septembriks lasteaia või -hoiu kohta, kuigi vanem seda soovis (vt alushariduse ja lapsehoiu seadus (579 SE), algatamise seletuskirja lk 108). Seejuures on praegune kohtuasi juba kolmas, milles Riigikohus kordab seisukohta, et omavalitsusüksusel ei ole õigust piirata

§ 10

lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse täitmist (vt eespool juba viidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. märtsi
2. a otsust asjas nr 3-4-1-63-13, mis puudutas Rae Vallavalitsuse varasemat määrust, ja
3. märtsi
4. a otsust asjas nr 3-4-1-66-13, mis puudutas sarnast määrust Kiili vallas). 10