Obsah (7)

§ 445§ 162§ 174§ 637§ 168§ 150§ 638

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik Määruse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-3693 Kohtua

) § 445 lg 1 järgi määrab kohus kindlaks hageja taotletud kohtuotsuse täitmise viisi. Kuna sõidukid on hageja omandis ja kostjatel ei ole õigust neid vallata, ei ole põhjust tagastada neid PPA-lt kostjatele. Kohtuotsuse täitmise tagamiseks tuleb

§ 445lg 2 järgi jätta hagi tagamise abinõu jõusse.

4.4. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud

§ 162

lg 1 järgi kostja kanda.

§ 174

lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Kohtuinfosüsteemi andmetel on hageja tasunud riigilõivu 1050 eurot ning see kulu on olnud täielikult põhjendatud ja vajalik ning tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista. Apellatsioonkaebus

1. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. 5.
2. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt peab kostja I poolt pandiks võetud sõidukite valdus jääma kostjale I ja need tuleb kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 124 lg 3 alusel tagastada samale aadressile, kust kostja I need PPA-le loovutas, seniks, kuni hageja heastab kostjale I kahju. Kostja I võttis AÕS § 83 lg 1 järgi sõidukid seaduslikult käenduseks, et tagada oma nõue hageja vastu. Valdus tuleb lugeda seaduslikuks ja heauskseks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Hageja lubas kostjatele kahju heastada. Kuna hageja juhatuse liige kirjutas
3. mail 2021, et kostjad võivad nõuda kahju hüvitamist, kinnitab tema ütlus, et kostjatel on algusest peale olnud õigus. Kui maakohtu otsus jääb muutmata, on see pretsedent selle kohta, et petta saanud isik ei saa end kaitsta. 5.
4. Kuna kostja II ei ole olnud hagejaga lepingulistes suhetes ja sõidukeid ei ole kostjalt II ära võetud, on kostja II olnud vale kostja ning temalt ei saa nõuda menetluskulude hüvitamist. Maakohus jättis kohaselt hindamata kriminaalmenetluse lõpetamise kohta
5. märtsil 2021 tehtud määruse, mille järgi võeti sõidukid ära kostjalt I, mitte kostjalt II, ning otsustati need tagastada kostjale I, mitte kostjale II. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

§ 637lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes

§-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid. 7. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta

§ 637

lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a 5 2-21-3693 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
3. Praeguses asjas vaidlevad pooled selle üle, kas kostjad peavad tagastama hagejale kaks sõidukit, mille hageja andis kostjale I
4. aastal üheks aastaks üürile ning mida kostja I üürnikuna ega kostja II üürniku juhatuse liikmena ei ole hagejale pärast lepingute lõppemist tagastanud. Seejuures ei ole vaidlust selle üle, et hageja on sõidukite omanik ja üürilepingud on lõppenud, mistõttu tuleks kostjal I sõidukid hagejale tagastada. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et sõidukid ei ole enam kostjate otseses valduses. PPA tuvastas kostja II vastu alustatud kriminaalmenetluse käigus sõidukite asukoha ning võttis sõidukid asitõendiks, kuid menetleja otsustas kriminaalmenetluse lõpetamisel tagastada sõidukid kostjale I. Vaidlust ei ole ka selle üle, et hagi tagamise korras on maakohus praeguses asjas keelanud sõidukeid kostjatele või nende volitatud esindajatele üle anda. Seega vaidlevad pooled sisuliselt selle üle, kas PPA-l tuleb sõidukid tagastada kostjale I või hagejale, laiemalt aga selle üle, kas hagejal on sõltumata PPA otsesest valdusest õigus nõuda sõidukeid nii kostja I kui ka kostja II ebaseaduslikust valdusest enda valdusesse. 8.
5. Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust arvata, et kostja II puhul on hagi esitatud vale kostja vastu. Seetõttu ei saaks ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väiteid arvestades tühistada maakohtu otsust kostjat II puudutavas, sh temalt väljamõistetud menetluskulude hüvitise osas. Esmalt märgib kolleegium, et omand on AÕS § 68 lg 1 järgi isiku täielik õiguslik võim asja üle ning omanikul on mh õigus asja vallata ja nõuda kõigilt teistelt isikutelt selle õiguse rikkumise vältimist ja tagajärgede kõrvaldamist. Praegusel juhul oli hagejal sellest tulenevalt õigus nõuda sõidukite valduse üleandmist eelkõige kostjalt I, kelle kasutusse oli hageja sõidukid üürilepingute alusel andnud. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et hagejal ei olnud õigust esitada seda nõuet teiste isikute vastu, kes tema sõidukeid ebaseaduslikult valdavad. Juhul, kui üürilepingu esemeks olev asi on kriminaalmenetluse käigus asitõendina ära võetud, st asi on ajutiselt menetleja valduses, saab asja omanik nõuda AÕS § 80 lg 1 alusel asja otsese valduse üleandmist lisaks isikult, kellelt asi kriminaalmenetluse käigus ära võeti, sest AÕS § 34 lg-st 2 tulenev valduse seaduslikkuse ning AÕS § 35 lg-st 3 tulenev valduse heausksuse presumptsioon annavad menetlejale õiguse tagastada KrMS § 126 lg 3 p-de 2 ja 4 korras asi isikule, kellelt menetleja selle ära võttis (vt ka Riigikohtu
6. aprilli
7. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-35-12, p 9). Kuigi kostjate apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tulenes menetleja
8. märtsi
9. a kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest, et sõidukid võeti ära kostjalt I ja tuleb tagastada kostjale I, mitte kostjale II, ei anna see alust järeldada, et hagejal ei ole õigust esitada valduse taastamise nõuet kostja II vastu. Esmalt märgib kolleegium, et nimetatud kriminaalmenetlus oli alustatud kostja II vastu, sest hagejale sai teatavaks, et kostja II varjab hageja sõidukeid metsas ja on takistanud neile juurdepääsu. Ka kostjad on vastuses kohtule kinnitanud, et sõidukeid hoiti kostja II abikaasale kuuluval kinnisasjal ja piirati neile juurdepääs. Seejuures ei ole kostja II väitnud, et ta ei hoidnud sõidukeid metsas. Seega olid sõidukid kostja II valduses enne nende äravõtmist. Kolleegium selgitab, et valduse taastamise nõude puhul ei ole tähtsust sellel, kelle kasutusse andis hageja lepingu alusel sõidukid. Hagejal kui omanikul on õigus nõuda valduse taastamist igaühelt, kes tema asja ebaseaduslikult valdab. Valdus on AÕS § 32 järgi tegelik võim asja üle, st asi peab olema isiku mõjusfääris selliselt, et isik saab sellega vabalt toimetada ja teiste isikute 6 2-21-3693 mõjusid asja suhtes välistada. Seejuures peab asi olema isikule juurdepääsetav ja kasutatav oma tahtmise järgi kas isikult või teise isiku kaudu ning isikul peab olema tahe asja vallata. Praegusel juhul ei ole kostja II väitnud, et ta ei hoidnud või ei soovinud sõidukeid kinni hoida, seega valdas kostja II sõidukeid enne nende äravõtmist. Kostja II soovib küll väita, et tegelik valdaja oli üksnes kostja I, s.o juriidiline isik, kuid jätab seejuures arvestamata, et juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda üksnes füüsiliste isikute, sh oma juhatuse liikmete kaudu. Seega saab juriidiline isik omandada otsest valdust asjale füüsilise isiku, sh oma juhatuse liikme kaudu ning asi võib olla samal ajal nii juriidilise isiku kui ka tema juhatuse liikme kaasvalduses. Olukorras, kus juriidiline isik valdab asja oma juhatuse liikme kaudu, on omanikul õigus nõuda oma õiguste tõhusaks kaitseks asi välja nii juriidilise isiku kui ka asja üle tegelikult võimu teostava juriidilise isiku juhatuse liikme ebaseaduslikust valdusest. 8.
10. Ka ülejäänud apellatsioonkaebuse väited ei annaks nende õigsust eeldades alust apellatsioonkaebust rahuldada ja maakohtu otsust muuta. Kuigi kostjate arvates on neil õigus pidada hagejalt üüritud sõidukeid pärast üürilepingute lõppemist kinni, kuna hageja ei ole hüvitanud kostjale I kahju, ei tulene seadusest kostjale I sellist õigust, nagu leidis õigesti ja põhjendatult ka maakohus. Võimalike õiguslike alustena võiks tulla kõne alla VÕS § 110 lg 1 alusel sõidukite tagastamise kohustuse täitmisest keeldumine, kuni hageja on oma kohustuse kostja I vastu täitnud, või erinormina VÕS § 334 lg 3 alusel sõidukite kinnipidamine, kuni hageja on neile sõidukitele tehtud kulutused hüvitanud, kuid kostjad ei ole maakohtus ega apellatsioonkaebuses toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldada, et vastavaks kinnipidamiseks oli alust. Mh ei ole kostjad vaidlustanud maakohtu järeldust selle kohta, et kostja I väidetav nõue hageja vastu oleks hageja käivet arvestades piisavalt tagatud. Seega, isegi juhul, kui kostjal I oleks hageja vastu kahju hüvitamise nõue, ei oleks praegusel juhul kostjal I alust sõidukeid hagejale tagastamata jätta, sest kostja I ei ole toonud esile asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et kostja nõue ei oleks kinnipidamiseta piisavalt tagatud. Ainuüksi asjaolu, et hageja on väidetavalt lubanud heastada kahju, kuid ei ole seda teinud, ei anna alust järeldada, et kostja I ei saaks oma kahju hüvitamise nõuet maksma panna ja võiks seetõttu jätta sõidukid hagejale kuni võla tasumiseni tagastamata. Lisaks märgib kolleegium, et ka kohustuse täitmisest keeldumise õigus ei annaks alust jätta vindikatsiooninõuet rahuldamata. Kui vastava kohtuvaidluse käigus esitab kostja täitmisest keeldumise õigusega seotud vastuväite, peab kohus hagi rahuldama ning nägema otsuses ette asja valduse väljaandmise vastastikku kostjale kuuluvale vastunõudele vastava kohustuse täitmise vastu (vt Riigikohtu
11. detsembri
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 33). Kostja II puhul ei ole aga nimetatud vastuväited üldse asjakohased, sest tema ei ole olnud üürilepingu pooleks, mistõttu ei saaks ta neile vastuväidetele tugineda ja peaks igal juhul valduse tagastama.
13. Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel

§ 637lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

10. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 168lg 1 järgi apellandi kanda.

Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse 7 2-21-3693 menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada. 11. Kuigi praeguses asjas ei ole apellandid apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasunud, ei palu ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel neil riigilõivu tasuda, s.o apellatsioonkaebuse puudust (

§ 637

lg 1 p 3) enne menetlusse võtmise otsustamist kõrvaldada, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral oleks apellandil õigus

§ 150lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.

12. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta

§ 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse

§ 638

lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik 8