Obsah (5)

§ 132§ 131§ 23§ 26§ 218

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Imbi Sidok-Toomsalu, Margo Klaar ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 07.11.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-19-14576 Kohtuasi X kaebus

) § 132 lg 12. Kohtutäituri hinnangul on õiguspärane arestida töövõimetoetusest igakuiselt 20%, mis tähendab igakuiselt u 42.41 euro suurust kinnipidamist. Kohtutäitur on seisukohal, et ka peale kinnipidamist ületab võlgniku sissetulek

§ 132

lg 12 teises lauses viidatud sissetuleku 2 2-19-14576 suuruse, kuivõrd ülalpidamisel olevad lapsed ei tule antud täitemenetluse raames arvesse seoses ülalpidamiskohustuse mittetäitmisega.

1. Võlgnik esitas kaebuse kohtutäituri otsuse peale maakohtule. Puudutatud isikute seisukohad
2. Kohtutäitur jäi 13.09.2019 otsuses väljatoodud seisukohtade juurde ja leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda. Võlgnik ei ole millegagi lükanud ümber kohtutäituri seisukohti.
3. Sissenõudja vastust kaebusele ei esitanud. Maakohtu määrus ja põhjendused
4. Harju Maakohus jättis 27.12.2021 määrusega võlgniku kaebuse kohtutäituri 13.09.2019 otsuse peale rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda ning määras, et puudutatud isikutel menetluskulud puuduvad.
5. Maakohus kontrollis töövõimetoetusele sissenõude pööramise eeldusi.

§ 131

lg 2 esimene lause näeb ette kolm eeldust erandjuhul sissetulekule sissenõude pööramiseks. Esiteks on selleks vaja sissenõudja avaldust, teiseks peab senine täitemenetlus olema ebaõnnestunud või eeldatavasti ebaõnnestumas. Kolmanda eeldusena tuleb kohtutäituril hinnata, kas toimetuleku toetuse arestimine on õiglane. Kohtutäituril tuleb eelkõige võlgniku ja sissenõudja õigustatud huve ja majanduslikku olukorda hinnates otsustada, kas toetuse arestimine on õiglane. Võimaluse korral on

§ 131lg 2 teise lause kohaselt ette nähtud ka võlgniku ärakuulamine.

1. Maakohus leidis, et töövõimetoetuse arestimise kolm eeldust olid täidetud. Võlgniku töövõimetoetuse arestimine 20% ulatuses on õiglane, kuivõrd võlgnikule jääb vabaks kasutamiseks oluliselt suurem summa, mis on Statistikaameti poolt
2. a avaldatud arvestuslik elatusmiinimum, milleks on 215.44 eurot. Võlgnikule jääb vabaks kasutamiseks vähemalt 374.05 eurot ning lisaks sotsiaaltoetus 41.17 eurot.
3. Maakohus nõustus kohtutäituriga, et käesoleval juhul võib võlgnikul tõenäoliselt olla varjatud sissetulekuid. Asjaolu, et võlgnik laseb töövõime- ja sotsiaaltoetuse kanda väidetava vanematevahelise kokkuleppe alusel elatisena poja kontole viitab tegelikkuses sellele, et võlgniku enda ülalpidamine toimub muude vahendite arvel ja reaalselt võlgnik töövõimetoetuse arestitud osa enda ülalpidamiseks ei vaja ning toetuse eest endale toitu või vajalikke ravimeid ei osta ega kanna elamispinnaga seotud kulusid.
4. Maakohus märkis, et elatis alaealise ülalpidamiseks tuleb kanda selle vanema kontole, kes last reaalselt ülal peab ja tema kulusid (toit, riided, kommunaalkulud) kannab. Alaealise kontole rahaliste vahendite kandmine tähendab alaealisele taskuraha andmist ning seda ei saa pidada elatise andmise kohustuse täitmiseks. Kui võlgnik soovib töövõimetoetusest alaealisele taskuraha anda, on see tema valik, kuid see ei piira töövõimetoetuse osalist arestimist. Määruskaebus
5. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu 27.12.2021 määruse tühistada ja teha uue määruse, millega tühistada kohtutäituri 13.09.2019 otsus. 3 2-19-14576
6. Kohtutäitur ja maakohus on ignoreerinud, et võlgnik on kohustatud seadusest tulenevalt ülal pidama oma lapsi. Olukorras, kus võlgnik on korduvalt väitnud, et peab üleval kahte last ning elatist täidetakse poja pangakontole kantud vahenditest, pidanuks kohus seda väidet ise kontrollima, sest kohtutäituri kontakteerumist võlgniku endise abikaasaga ei ole kuskil dokumenteeritud. Võlgnikule jääb arusaamatuks maakohtu arutluskäik, et alaealise kontole rahaliste vahendite kandmist ei saa pidada ülalpidamiskohustuse täitmiseks. 17.

§ 131

lg 1 p 10 kohaselt ei saa pöörata sissenõuet riiklikule pensionile seaduses sätestatud ulatuses ega lg 61 alusel töövõimetoetusele. Alati tuleb võlgniku sissetulekutele sissenõude pööramiseks (sh töövõimetoetusest kinnipidamiseks) teha kindlaks võlgniku sissetulekud ning nende suurus kokku. Kohtutäitur ei ole selgitanud välja, kas võlgnikul on veel sissetulekuid peale töövõimetoetuse. Seega ei olnud põhjendatud toetuse osaline arestimine. Ka ei ole sissenõudja teinud käesoleval juhul eraldi taotlust, et kinni pidada osaliselt võlgniku toetust.

1. Maakohus leidis, et lisaks kohtutäituri teabenõude täitmata jätmisele ei avaldanud võlgnik täitemenetluses tegelikke sissetulekuid ja ignoreeris dokumentide esitamise nõuet. Võlgnik sellega ei nõustu. Tal ei ole poja pangakontole ligipääsu. Samuti ei ole tal nõusolekuid, et avaldada äriühingute pangakontode väljavõtteid, kus ta on juhatuse liikmeks, sest need sisaldavad ärisaladusi. Maakohtu etteheide on ka kummaline, kuna kohus ise jättis kohtutäituri 11.11.2020 taotluse osutada kaasabi pangakontode väljavõtete avaldamiseks rahuldamata. Maakohus ei põhjendanud, miks on just õiglane 20% ulatuses kinnipidamine. Käesoleval juhul on tegemist laenulepingust tuleneva nõude täitmisega, seega ei ole põhjendatud sissenõude pööramine töövõimetoetusele. Lisaks on Harju Maakohus põhjendamatult aeglaselt menetlenud antud asja, mis on põhjustanud kaebaja õiguste pikaajalise rikkumise.
2. Võlgnik palub kontrollida, kas maakohtu arvutuskäik tsiviilasja hinna määramiseks on vajalik. Menetlusosaliste seisukohad
3. Kohtutäitur vaidleb määruskaebusele täies ulatuses vastu ja palub jätta see rahuldamata. Maakohtu määrus on põhjalikult motiveeritud, sh viidetega asjakohastele Riigikohtu lahenditele. Kohus on faktilistest asjaoludest teinud asjakohased järeldused võlgniku töövõimetustoetusele sissenõude pööramise õiguspärasuse kohta.
4. Sissenõudja vastust kaebusele ei esitanud. Menetluse edasine käik
5. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus jääb rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel).
7. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud määrus põhjendatud, 4 2-19-14576 maakohus ei ole määruse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme ega eksinud materiaalõiguse kohaldamisel.
8. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9. Ekslik on võlgniku tuginemine sellele, et töövõimetoetuse puhul on tegemist ühe riikliku pensioni liigiga ning töövõimetoetusele sissenõude pööramisele kohalduvad riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) sätted. Vastavalt RPKS §-le 5 ei ole töövõimetoetus riikliku pensioni liik. Töövõimetuspensioni kohta käivad sätted selles seaduses on kehtetud ning alates 01.01.2017 hindab töövõimet ja maksab töövõimetoetust töövõimetoetuse seaduse alusel Eesti Töötukassa. Sellest tulenevalt ei ole asjakohane ka määruskaebuses viidatud sellekohane Riigikohtu praktika.
10. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse väitega, et kohtutäitur arestis töövõimetoetuse sissenõudja avalduseta. Kohtutäituri 13.09.2019 otsuse kohaselt oli olemas sissenõudja avaldus

§ 131

lg 2 kohaldamiseks.

§ 131

lg 2 esimene lause ei pea silmas sissenõudja eraldi avaldust, milles taotletaks võlgniku sissetulekutele erandjuhul sissenõude pööramist. Selles vaid korratakse

§ 23

lg-s 1 märgitud põhimõtet, mille järgi täitemenetluse alustamiseks on üldjuhul vaja sissenõudja avaldust. Piisav on

§ 23

kohane täitmisavaldus, kui selle järgi taotletakse mh sissenõude pööramist võlgniku sissetulekutele (sh nõudeõigusele). Seejuures ei ole sissenõudja kohustatud täitmisavalduses eraldi märkima, et asjakohaste eelduste olemasolu korral soovib ta

§ 131lg 2 kohaldamist.

Kohtutäitur saab täitmisavalduse alusel rakendada kõiki õigusaktides ette nähtud sunniabinõusid sissenõudja nõude rahuldamiseks, sh

§ 131

lg 2, arvestades samal ajal võlgniku seaduses sätestatud huvidega (Riigikohtu määrus nr 2-18-4482, punkt 17.1). 28. Võlgniku viide, et tegemist ei ole üldse erandliku olukorraga (nõudega), kus kohtutäitur oleks saanud töövõimetoetust arestida, on põhjendamatu. Võlgnik on viidanud Riigikohtu lahendi nr 2-18-4482 punktile 17.3 ning märkinud, et tegemist ei ole nõudega, mille puhul kohtutäitur oleks saanud töövõimetoetuse arestida, sest tegemist on laenulepingust tuleneva nõude täitmisega. Ringkonnakohus selgitab, et kuigi Riigikohus märkis võlgniku poolt viidatud punktis, et nt elatise või (deliktilise) kahju hüvitamise nõude maksmapanekul võib töövõimetoetusele sissenõude pööramine olla õiglasem kui mõne muu nõude korral, selgitas kohus samas punktis ka, et arvestada tuleb kõiki asjaolusid kogumis. Võlgnik on saanud Riigikohtu seisukohast aru valesti või on seda endale meelepäraselt tõlgendanud. Hinnates kõiki asjaolusid kogumis võib olla õiglane pöörata ka tavaliste võlanõuete täitmisel sisenõue võlgniku töövõimetoetusele, kuid seda siis, kui on täidetud ja kontrollitud

-s sätestatud eeldused. 29. Võlgnik leiab, et töövõimetoetusele sissenõude pööramine on ebaseaduslik, kuna kohtutäitur ei ole arvestanud tema ülalpidamiskohustusega kahe lapse ees. Võlgnik heidab maakohtule ette, et olukorras, kus ta on korduvalt väitnud, et peab töövõimetoetusest üleval oma kahte last, pidanuks kohus seda väidet ise kontrollima, sest kohtutäituri kontakteerumist võlgniku endise abikaasaga ei ole kuskil dokumenteeritud. Ringkonnakohus leiab, et maakohtul ei olnud põhjust seada kahtluse alla kohtutäituri esitatud teabe õigsust võlgniku endiselt abikaasalt ja laste emalt saadud info kohta. Kohtutäituril on tulenevalt

§ 26

lg-st 2 õigus pöörduda täitemenetluseks vajaliku suulise ja kirjaliku teabe saamiseks kolmanda isiku poole, kui on alust arvata, et kolmas isik sellist infot omab. Kohtutäituri otsusest nähtub, et täitur kontakteerus võlgniku endise abikaasaga, et selgitada välja, kas võlgnik ülalpidamiskohustust täidab. Võlgnik ei ole väitnud, et endine abikaasa oleks nt temale avaldanud, et kohtutäitur temaga ei kontakteerunud või et ta oleks väitnud täiturile muud kui seda, mida täitur otsuses avaldas. 5 2-19-14576

1. Siinkohal ei saa ringkonnakohus nõustuda maakohtu väitega, et alaealise kontole rahaliste vahendite kandmine tähendab alati taskuraha andmist ning seda ei saa pidada elatise andmise kohustuse täitmiseks. Ringkonnakohus selgitab, et see, millisel viisil ülalpidamiskohustust täidetakse, on ennekõike kokkuleppe küsimus vanemate vahel. Ülalpidamiskohustuse täitmise viisi kohta kokkulepete tegemist võimaldab perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg
2. Küll aga ei ole võlgnik praeguses asjas väitnud ega tõendanud, et tegelikkuses on siiski vanemate vahel kokkulepe laste ülalpidamiseks selliselt, et isa kannab raha ühe (täisealise) poja kontole. Sellest tulenevalt nõustub ringkonnakohus nii kohtutäituri kui maakohtuga, et praeguses asjas ei ole tõendatud, et võlgnik täidaks seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust laste ees ja ülalpeetavaid ei pea töövõimetoetuse mittearestitava sissetuleku arvutamisel arvestama (TsMS § 132 lg 13, lg 2).
3. Ringkonnakohus ei nõustu võlgnikuga ka selles, et täidetud ei ole

§ 131

lg 2 kohaldamise kolmas eeldus, millena tuleb

§ 131

lg-s 2 sätestatud erandi kohaldamiseks arvestada kõiki asjaolusid, mille põhjal saab teha järeldusi selle kohta, kas sissenõude pööramine võlgniku sissetulekule on õiglane. Kohtutäituril tuleb

§ 131

lg 2 eesmärgipärase tõlgendamise kaudu arvestada konkreetse täitemenetluse poolte, eelkõige võlgniku ja sissenõudja, õigustatud huve ja majanduslikku olukorda, et teha õiglane otsus.

§ 131

lg 2 kohaldamisel on tegemist kohtutäituri diskretsiooniotsustusega, mis allub

§ 218alusel esitatava kaebuse kaudu kohtulikule kontrollile.

1. Maakohus leidis põhjendatult, et kohtutäitur ei teinud töövõimetoetuse arestimisel kaalutlusvigu ega väljunud diskretsiooni piiridest. Kohtutäitur on teinud töövõimetoetust arestides argumenteeritud ja põhjendatud otsuse, sh on põhjendanud, miks on töövõimetoetus arestitud just võimalikus maksimaalses ulatuses (20%). Võlgniku väide, et töövõimetoetuse arestimine ei ole tema suhtes õiglane, on põhjendamata. Asjaolu, et maakohus jättis kohtutäituri 11.11.2020 taotluse osutada kohtu kaasabi pangakontode väljavõtete avaldamiseks rahuldamata, ei oma võlgniku kaebuse lahendamisel olulist tähendust. Maakohus jättis kohtutäituri taotluse rahuldamata selgitades, et kohtul ei ole võimalik välja nõuda kolmandatelt isikutelt, kes ei ole menetlusosalised, neid puudutavat infot ning kohus ei saa panna võlgnikule kohustust esitada kolmandate isikute pangakontode väljavõtteid. Maakohtu põhjendus ei anna võlgnikule alust keelduda asjakohaste dokumentide esitamisest. Kohtutäituri otsuse kohaselt oli võlgniku esitatud teave vara ja kohustuste kohta puudulik, mistõttu asus täitur võlgniku igapäevaelu korraldust iseloomustavate eluliste asjaolude (juhatuse liikme seisund arvukates äriühingutes, ainsa väidetava sissetuleku kogu ulatuses täiskasvanud lapse kontole kandmine, sõiduauto kasutamine, teave endiselt abikaasalt) alusel seisukohale, et võlgnikul peavad eksisteerima varjatud sissetulekud, mistõttu töövõimetoetusest 20% igakuine arestimine on tema suhtes õiglane ega sea mistahes moel ohtu võlgniku igapäevast toimetulekut.
2. Võlgnik on määruskaebuses esitanud väite, et maakohus rikkus

§ 218

lg-s 2 sätestatud kaebuse läbivaatamise tähtaega ning et asjas ei ole toimunud ühtegi istungit. Ringkonnakohus möönab, et maakohus ei vaadanud kaebust läbi seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Samas ei too nimetatud asjaolu siiski kaasa maakohtu määruse tühistamist, sest menetlustähtaja rikkumine ei mõjutanud asja sisulise lahendamise tulemust (Riigikohtu määrus nr 2-18-4482, punkt 23). Eeltoodu ei tähenda, et maakohus ei peaks tegema kõike endast olenevat, et lahendada kaebus seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Kohus võib hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus (TsMS § 477 lg 2). Lähtudes TsMS § 477 lg-st 5 ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotlustega. Ringkonnakohus selgitab, et kohtul ei ole kohustust pidada kohtuistungit kaebuse lahendamisel kohtutäituri otsuse peale. 6 2-19-14576

1. Võlgnik palub kontrollida, kas tsiviilasja hinna määramine maakohtu poolt oli vajalik. Võlgniku hinnangul eksitab hagita asjas hinna määramine teda edasikaebeõiguse teostamisel.
2. Kolleegium möönab, et praeguses asjas ei olnud hagita asja hinna arvestamine vaidlustatud lahendi põhjenduste punktis 25 vajalik ja sellest ei sõltu mingilgi moel tsiviilasja menetlus. Samas ei saa tehtud otsustus avaldada mistahes negatiivset mõju võlgniku menetlusõigustele. TsMS § 122 lg-test 1 ja 3 tulenevalt saab põhimõtteliselt määrata ka hagita asja hinda, kuid üldjuhul puudub selleks praktiline vajadus, kuna sellest ei sõltu nt avalduse ja määruskaebuste esitamisel tasutava riigilõivu suurus. Ka praeguses asjas tuleneb riigilõiv riigilõivuseaduse (RLS) asjakohastest sätetest. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei eksitanud hinna määramine võlgnikku edasikaebeõiguse teostamisel. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. Määruskaebemenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda. Teistel menetlusosalistel hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
4. Toimiku materjalidest nähtub, et võlgnik on kohtutäituri otsuse peale kaebuse esitamisel 20.09.2019 tasunud 15 eurot. Määruskaebuse esitamisel on võlgnik 12.02.2022 tasunud 70 eurot. RLS § 59 lg 10 järgi tasutakse kohtutäituri otsuse peale kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. RLS § 59 lg 15 kohaselt tasutakse hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda avalduse esialgsel esitamisel maakohtule (Tallinna Ringkonnakohtu määrus nr 2-21-17764, punkt 12). Võlgnik on seega enam tasunud riigilõivu 55 eurot, mille tagastamist on tal õigus TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel taotleda sama sätte lõikes 6 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt) 7