Obsah (10)

§ 663§ 657§ 654§ 651§ 466§ 477§ 172§ 171§ 177§ 174

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Mati Maksing ja Krista Kirspuu Määruse tegemise aeg ja koht 04.10.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-18429 Kohtuasi X (X) kaebus

) § 475 lg 1 p 15, § 477 lg-te 1, 2, 5 ja 7, TMS § 217 lg 1, § 218 lg 1, § 38 lg-te 1 ja 2, § 174 lg 2, § 149, kohtutäituri 3 seaduse (KTS) § 29 lg 1, § 28 lg 2, § 43, § 45 lg 1, § 53 alusel. Kohus leidis, et kohustuslik kohtueelne menetlus oli viidud läbi ja avaldus kohtule esitatud õigeaegselt. Kohus tuvastas, et kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse hüpoteegiga tagatud nõude täitmise suhtes mõisteti võlgnikult täiteasjas 025/2010/4416 välja kohtutäituri tasu 5 400 eurot (sh käibemaks 20% 900 eurot) hüpoteegiga tagatud nõude 127 823,30 eurot täitmise eest ühinenud sissenõudja II kasuks ja kohtutäituri tasu 2 520 eurot (sh käibemaks 20% 420 eurot) hüpoteegiga tagatud nõude 31 955,83 eurot täitmise eest ühinenud sissenõudja III kasuks. Kohtutäitur pidas kinni kohtutäituri tasu võrdeliselt sissenõudja kasuks täidetava nõude summaga. Isegi kui, menetluste ühendamisega oli kohtutäitur pidanud toiminguid läbi viima suurel hulgal, siis nimetatu ei andnud alust nõuda mitmekordset põhitasu. Kohtutäituri tasu sissenõudmise aluseks oli kohtutäituri sellekohane otsus. Kaebuse rahuldamise korral peab kohtutäitur alusetult saadud põhitasud tagastama. Kinnisasja müüv kohtutäitur ei tohtinud võlgnikult nõuda kohtutäituri põhitasu nende täitmisavalduste menetlusse võtmise eest, mis esitati TMS § 149 alusel. Kohtutäitur saab menetluse alustamise tasu, põhitasu ja enampakkumise lisatasu selle menetluse eest, milles ta korraldas kinnisasjas arestimise ja müügi (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-13). Seega nõustus kohus avaldajaga, et enampakkumist läbiviival kohtutäituril oli õigus saada vaid ühinenud täitemenetluse puhul täitemenetluse alustamise tasu ning põhitasu ja enampakkumise lisatasu sai kohtutäitur vaid oma menetluses, milleks oli täitemenetlus nr 025/2010/

1. Kohus märkis, et lahendis kajastamata tõendid, väited ja seisukohad ei omanud sisulist tähendust, mistõttu kohus neile ei vastanud. Kohtutäituri määruskaebus
2. Kohtutäitur palus tühistada maakohtu määruse ja teha uue, millega jätta avaldus rahuldamata. Menetluskulud tuli jätta avaldaja kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti KTS § 28 ja § 29 ning jättis KTS § 32 lg 2, § 32 lg 41 ja § 35 kohaldamata. Kohus ajas omavahel segamini erinevad kohtutäituri tasu liigid ja jättis tähelepanuta, et Riigikohtu viidatud selgitus puudutas üksnes menetluse alustamise tasu (mitte aga menetluse põhitasu) nõudmise õigust. Maakohtu määrus loob olukorra, kus kinnisasja müüv kohtutäitur peaks enda ametitoiminguid tegema sisuliselt tasuta. Maakohtu sellekohane järeldus oli vastuolus kohtutäituri ametitoimingu tasulisuse printsiibiga. Selline olukord, kus menetlusega ühinenud sissenõudjate nõuete täitmine muutuks pärast ühinemisavalduse esitamist tasuta täitemenetluse läbiviimiseks, ei oleks kooskõlas seadusandja tahte ning kohtutäituri tasu määramise aluseks olevate põhimõtetega. Kohus jättis arvesse võtmata, et põhitasu 456,84 eurot ei olnud proportsionaalne sissenõudjate II ja III ühinemise järgselt kohtutäituri töömahu, menetluse keerukuse ja täitetoimingute arvu suurenemisega. Kohus ei arvestanud kohtutäituri poolt esiletoodud asjaolusid, mis kinnitasid, et täitemenetlusega ühinenud sissenõudjate tõttu läks kohtutäituri töömaht märkimisväärselt suuremaks. Maakohus oleks pidanud tuvastama, et ühe sissenõudja avalduse alusel toimuvas täiteasjas lubatava põhitasu eesmärk ei olnud katta võimalike lisanduvate täitetoimingute kulusid, kui üks või enam sissenõudjat soovib esitada TMS § 149 kohaselt ühinemisavalduse. Menetlusega ühinemise võimalus oli ette nähtud ennekõike selleks, et vältida sama kinnisasja mitmekordset müüki mitmes paralleelselt toimuvas täitemenetluses. Sissenõudjate poolt menetlusega ühinemine ei vähendanud kohtutäituri töömahtu. Kinnisasja müüki korraldaval kohtutäituril pidi olema õigus nõuda põhitasu nii tema poolt alustatud kui ka ühinenud täiteasjades täitmisel olevate nõuete eest. Seda kinnitas täiendavalt ka põhitasu sissenõutavaks muutumise kord. Kui võlgnikule toimetati kolmes täitemenetluses kätte eraldi kolm täitmisteadet, siis pidi ka võlgnikule olema ettenähtav, et tasumisele kuulus 4 tervikuna kolm eraldi põhitasu (v.a kui võlgnik rahuldab nõuded vabatahtlikuks täitmiseks määratud tähtaja jooksul, KTS § 28 lg 2). Maakohus eelnevat ei arvestanud, vaid jättis KTS § 32 lg-d 2 ja 41 kohaldamata. Kohtuasjas nr 2-17-3120 olid kohtud kinnitanud, et ühe või mitme sissenõudja ühinemisel TMS § 149 alusel teise täiteasjaga, tekib kinnisasja müüki korraldaval kohtutäituril õigus nõuda võlgnikult põhitasu maksmist iga täitmisel oleva nõude eest eraldi. Maakohus jättis analüüsimata kõik kohtutäituri väited ja esiletoodud asjaolud. Võlgniku käitumine oli ka vastuoluline, kuna võlgnikul puudusid vastuväited jaotuskavale ja kohtutäituri tasule. Kohtulahend oli sisuliselt arusaamatu ega pole jälgitav. Maakohus väljus kaebuse piiridest, kuna avaldaja ei esitanud kohustamisnõuet. Avaldaja määruskaebus
3. Avaldaja palus tühistada määruse osas, milles kohus jättis avaldaja menetluskulud tema enda kanda ja palus teha uue määruse, millega jätta avaldaja menetluskulud kohtutäituri kanda. Maakohus tegi kaalutlusvea menetluskulusid jagades ega põhjendanud oma otsust. Hagita menetluses oli õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehakse. Kohus oleks pidanud põhjendama, miks avalduse rahuldamisel pidi avaldaja enda kulusid ise kandma. Menetluse edasine käik
4. Maakohus võttis määruskaebused menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtajad nendele vastamiseks.
5. Kohtutäitur ja avaldaja vaidlesid teineteise kaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata. Sissenõudjad II ja III vaidlesid kohtutäituri määruskaebusele vastu.
6. Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja saatis need

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused 11. Ringkonnakohus, tutvunud kohtuasja materjaliga, leiab, et kohtutäituri määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata

§ 657lg 1 p-le 1 ja §-le 659 alusel.

Avaldaja määruskaebus on põhjendatud osaliselt ja vaidlustatud maakohtu määrus tuleb

§ 657

lg 2 ja § 659 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis avaldaja menetluskulud tema enda kanda. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse ja jätab avaldaja maakohtus kantud menetluskulud kohtutäituri kanda. Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendi resolutsiooni, märgib ta määruse tervikresolutsiooni uues sõnastuses vastavalt

§ 654lg-le 22.

Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määrust

§ 651

lg 1 järgi koosmõjus

§-ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohus on asja lahendamisel seotud kaebuse piiridega. Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis sissenõudjate ja kohtutäiturite menetluskulud nende endi kanda. Vaidlustamata osas on maakohtu määrus

§ 466lg 3 järgi jõustunud.

1. Vastuseks kohtutäituri määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Praegusel juhul vaidlustas võlgnik kohtutäituri 28.09.2021 otsust (avalduse lisa nr 13), mille kohaselt määras kohtutäitur KTS § 28-31 ja § 35 tasu 5 400 eurot (sh käibemaks 20% 900 eurot) hüpoteegiga tagatud nõude 127 823,30 eurot täitmise eest ühinenud sissenõudja II kasuks ning kohtutäituri tasu 2 520 eurot (sh käibemaks 20% 420 eurot) hüpoteegiga tagatud nõude 31 955,83 eurot täitmise eest ühinenud sissenõudja III kasuks. Kohtutäitur pidas kinni kohtutäituri tasu võrdeliselt sissenõudja kasuks täidetava nõude summaga. 5 Tegemist oli sissenõudjate II ja III nõuetega, mida täitis kohtutäitur Kristina Feinman täiteasjades nr 034/2018/837 ja nr 034/2018/
2. Kohtutäitur Kaire Põlts lubas 20.07.2018 ja 22.08.2018 sissenõudjatel II ja III ühineda täiteasjaga nr 025/2010/
3. Tegemist oli TMS § 149 olukorraga. Otsusest nähtus, et tegemist oli kohtutäituri põhitasuga, mida kohtutäitur oli arvestanud KTS § 35 toodud tabeli alusel, kus põhitasu määrad sõltusid sissenõude summast. Praeguses asjas ei olnud vaidluse all ühinemisavalduse esitanud kohtutäituri tasu (kohtutäitur Kristiina Feinman), vaid kinnisasju müünud kohtutäituri tasu (kohtutäitur Kaire Põlts). Maakohus on õigesti viidanud asja lahendamisel Riigikohtu seisukohale asjas nr 3-2-1-164-
4. Viidatud lahendis märkis Riigikohus, millist tasu on õigustatud saama ühinemisavalduse esitanud kohtutäitur ja samuti märkis, millist tasu on õigustatud saama täitemenetlust läbiviiv kohtutäitur TMS § 149 olukorras. Viidatud lahendis sedastas Riigikohus mh, et asjakohane regulatsioon on puudulik. Riigikohus märkis, et kinnisasja müüv kohtutäitur ei tohi võlgnikult nõuda vähemalt kohtutäituri põhitasu nende täitmisavalduste menetlusse võtmise eest, mis esitati TMS § 149 alusel. Kohtutäitur saab menetluse alustamise tasu, põhitasu ja enampakkumise lisatasu selle menetluse eest, milles ta korraldas kinnisasja arestimise ja müügi. Küll on kinnisasja müüval kohtutäituril õigus nõuda täitekulu nende toimingute eest (eelkõige võlgniku teavitamine), mis tal tuleb teha TMS § 149 järgse ühinemisavalduse esitamise tõttu. Seega on õiged maakohtu järeldused ning maakohus ei kohaldanud vastavale seisukohale asudes vääralt materiaalõigust ega järginud valesti Riigikohtu praktikas väljendatud juhiseid. Kohtutäitur ei ole määruskaebuses toonud esile selliseid väiteid, mis annaks alust asuda maakohtust erinevale järeldusele. Töömahu väidetav suurenemine sai omada tähendust vaid lisatasu määramisel, mitte aga põhitasu kontekstis. Seadus ei võimalda kohtutäituril määrata endale põhitasu diskretsiooni alusel ehk sõltuvalt asja mahust ja keerukust oma suva alusel põhitasu suurendada. KTS § 28 lg 2 ning § 35 jj näevad ette kohtutäituri õiguse nõuda põhitasu, kas lähtuvalt sissenõude summast (KTS § 35) või sätestab seadus kindlad põhitasu määrad (KTS § 36 jj). KTS ei luba kohtutäituril nõuda täitemenetlusega ühinemise korral täiteasja mahu suurenemise argumendil põhitasu iga sissenõudja nõude täitmise eest eraldi. Ka KTS § 32 lg-test 2 ega 41 ei tulene, et sundtäitmisega ühinemise korral võib kohtutäitur nõuda kinnisasja müügi korral põhitasu eraldi iga sissenõudja nõude täitmise eest. Vastupidi, Riigikohus on sellise tõlgenduse selgesõnaliselt välistanud. Maakohtu määrus on kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Määruskaebuses viidatud tsiviilasjas nr 2-17-3120 oli vaidluse all sundtäitmisega ühinenud kohtutäituri tasu. See küsimus ei ole aga käesolevas menetluses vaidluse all. Kohtutäituri viited täitemenetluse läbiviimisele tasu saamata ei ole asjakohased. Kohtutäitur sai nõuda põhitasu täiteasja nr 025/2010/4416 ja selle raames algse sissenõudja nõude sundtäitmise eest, milleks oli Harju Maakohtu 06.05.2009 otsusest tulenev nõue 67 583,06 eurot. Kohtutäitur määras endale täiteasjas nr 025/2010/4416 põhitasu ning ka lisatasu. Kohtutäituri väited võlgniku vastuolulisele käitumisele ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Kohtutäituri tasu aluseks peab olema kohtutäituri sellekohane otsus (KTS § 31 lg 1 ja TMS § 38 lg 2). Võlgnikul on õigus otsuse saamisel seda vaidlustada. Tulemi jaotamisel võlgnik kohtutäituri tasu osas seisukohta ei avaldanud (avalduse lisad nr 11 ja 12). Kohtutäitur tegi ja edastas tasu kohta otsuse eraldi. Kohtutäituril puudus alus arvata, et võlgnik ei vaidlusta tasuotsust. Maakohus märkis, et tema hinnangul menetlusosaliste kajastamata seisukohad ei omanda asja lahendamise tähtsust ning seega on kaebaja etteheited selles osas maakohtule alusetud. Menetlusosalise TMS § 218 lg 1 alusel kohtule esitatud kaebus hõlmab kohtutäituri algse otsuse kui ka otsuse, mille kohtutäitur tegi menetlusosalise kaebuse kohta. Menetlusosalise kohtusse esitatud kaebuse eesmärk on tavajuhul saavutada ka algse otsuse tühistamine. Kohtul on 6 kaebuse rahuldamise korral õigus tühistada nii kohtutäituri poolt kaebuse kohta tehtud otsus kui ka algne tasuotsus. Küll ei saa kohus algse otsuse tühistamise korral ise kohtutäituri asemel uut otsust teha (Riigikohtu 01.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16, p 23.). Seega tuleb kohtutäituril avaldaja kaebus uuesti läbi vaadata ja maakohus sai seda tulenevalt

§ 477lg-st 5 lahendis märkida.

13. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles vaidlustas menetluskulude jaotuse. Avaldaja leidis, et maakohus oleks pidanud jätma tema menetluskulud kohtutäituri kanda.

§ 172

lg 1 näeb ette, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, mh siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Menetluskulude jaotamisel saab

§ 172

lg 1 teise lause alusel jagada kulud menetlusosaliste vahel õigluse alusel (Riigikohtu 11.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 29).

§ 172

lg 1 teise lause kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus ja kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (Riigikohtu 15.03.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-16, p 27). Ringkonnakohus leiab, et maakohus menetluskulude jaotuse üle otsustades ei kohaldanud õigesti kaalutlusõigust ja jättis oma otsustuse põhjendamata. Menetluskulude jaotus sõltub üldjuhul asja lahendamise tulemusest. Kohtukulude jaotamise regulatsiooni eesmärgiks on panna kohtukulusid kandma kohtuvaidluse kaotanud pool. Riigikohus on leidnud, et mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti.

§ 172

lg 1 esimest lauset on otstarbekas kohaldada juhul, mil hagita menetluses selle iseloomu tõttu peale avaldaja teisi menetlusosalisi ei ole, nt registriasjad, lapsendamise menetlus vms (Riigikohtu 02.06.2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). Praegusel juhul puuduvad sellised asjaolud, mis võimaldaksid jätta avaldaja menetluskulud vaidluse kaotanud osaliselt välja mõistmata.

§ 172

lg 1 teisest lausest ja lg-st 10 tulenevalt kannab avaldaja menetluskulud kohtutäitur, kui kohus avalduse rahuldab. Käesoleval juhul avaldaja kaebus rahuldati. Maakohus aga leidis, et praegusel juhul tuli menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda, v.a avalduselt tasutud riigilõiv, mille kohus mõistis kohtutäiturilt välja. Ringkonnakohus leiab, kohus ei ole sisuliselt põhjendanud menetluskulude jaotust. Praegusel juhul puuduvad sellised asjaolud, mis õigustaksid maakohtu seisukohta. Ringkonnakohus tühistab määruse avaldaja menetluskulude jaotuse osas ja teeb uue otsustuse, millega jätab avaldaja menetluskulud kohtutäituri kanda

§ 172lg 1 teise lause ja lg 10 alusel.

14.

§ 171

lg 1 kohaselt jäävad avaldaja kaebusega seotud ringkonnakohtus kantud menetlusosalise menetluskulud kohtutäituri kanda. Kuna kohtutäituri määruskaebus jäi rahuldamata, siis jäävad tema kaebusega seotud kõik menetlusosaliste menetluskulud kohtutäituri kanda. Ringkonnakohus ei määra menetluskulusid rahaliselt kindlaks, vaid seda teeb maakohus pärast käesoleva määruse jõustumist

§ 177

lg-s 2 sätestatud korras (

§ 174lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt) 7