Obsah (10)

§ 657§ 654§ 232§ 652§ 230§ 218§ 173§ 171§ 174§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 29.09.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-18659 Ts

) § 594 alusel. Pooltel puudus vaidlus, et 14.08.2020 nimetas Harju Maakohus võlgnikule ajutise halduri tsiviilasjas nr 2-20-

1. Vaidlusalune müügi- ja asjaõigusleping võlgniku kinnisasja müügiks hinnaga 50 000 eurot sõlmiti poolte vahel 20.09.
2. Vaidlus puudus, et müügileping sõlmiti ühe aasta jooksul enne võlgnikule ajutise halduri nimetamist. Pooled vaidlesid, kas tehingul oli kinke iseloom ja kas tehinguga kahjustati võlgniku võlausaldajate huve. Asjaolu, et vaidlusalusel müügilepingul oli kinke iseloom, oli tõendatud riiklikult tunnustatud eksperdi VL 12.11.2021 eksperthinnanguga nr 1264-21, mille kohaselt oli 20.09.2019 seisuga kinnistu turuväärtus 187 000 eurot, hindamistäpsusega +/- 10% (168 300 eurot kuni 205 700 eurot). Ekspert märkis ja müügikuulutustega oli tõendatud, et kinnistu oli olnud pakkumises väga erinevate hindadega 110 000 eurost-1 276 200 euroni. Kohtul polnud alust kahelda hinnangu usaldusväärsuses ja see vastas eksperdiarvamuse nõuetele. Käesoleval juhul polnud vaja tuvastada kinnistu täpset turuhinda müügilepingu sõlmimise seisuga, kuivõrd polnud esitatud kahju hüvitamise nõuet. Käesoleval juhul oli vaja tuvastada, kas tehingu poolte kohustused lepingus olid tasakaalust niivõrd väljas, et müügilepingul võiks olla, kas või osaliselt kinke iseloom. Eksperthinnanguga oli tõendatud hageja väide tehingu kinke iseloomu kohta, kuivõrd vaidlusaluses lepingus kokkulepitud müügihind 50 000 eurot oli üle 3,5 korra madalam kui turuhind. Isegi juhul, kui kinnistu turuhind oleks mõnevõrra madalam, oleks lepingus kokkulepitud müügihind siiski suurusjärgu võrra sellest väiksem, mistõttu oleks müügileping ka sel juhul kinke iseloomuga. Kostja omapoolsete tõenditega viidatud eksperthinnangut ümber ei lükanud. Kostja ei tõendanud, et vaidlusaluse kinnistu turuväärtus müügihetkel oleks olnud lepingus märgitud 50 000 eurot või selle lähedane. Müügikuulutustega oli tõendatud, et pooled üritasid vaidlusalust kinnistut müüa hinnaga alates 110 000 eurost kuni 1 276 200 euroni. Seega polnud ka kostja ise varasemalt hinnanud selle turuväärtuseks 50 0000 eurot. 3 Müügihinna tasumine võlgnikule sularahas usaldusväärselt tõendamist ei leidnud. Kostja esitas müügihinna tasumise tõendamiseks 19.09.2019 laenulepingu ja 20.09.2019 orderi kviitungi
3. Kviitung ei tõendanud usaldusväärselt 50 000 euro sularaha maksmist võlgnikule, kuna müügilepingu p 3.1 järgi pidi kogu müügihind olema tasutud enne müügilepingu sõlmimist, kuid sel juhul ei oleks saanud orderile märkida notariaalse müügilepingu numbrit, kuivõrd number kantakse lepingule vastavalt notari ametitegevuse raamatu registri numbrile. Ka asjaolust, et kostja võttis laenu 50 000 eurot, ei saanud teha järeldust selle kohta, et kostja oleks selle rahasumma võlgnikule üle andnud. Halduri selgituste kohaselt võlgnikule nimetatud rahasummat ei laekunud, samuti puudus võlgniku raamatupidamisdokumentide hulgas dokument, mille alusel oleks võlgnik vastu võtnud 50 000 eurot sularahas. Samuti ei esitatud seda ka halduri varasemal nõudmisel. Isegi juhul, kui kostja oleks tõendanud kinnistu müügihinna tasumise, oleks tegemist kinke iseloomuga tehinguga, kuivõrd kinnistu tegelik turuväärtus 20.09.20219 seisuga oli üle 3,5 korra kõrgem, so 187 000 eurot. Kostja ei tõendanud, et vaidlusaluse müügilepinguga ei kahjustatud võlausaldajate huve. Vaidlus puudus, et võlgnik oli pankrotis ja võlausaldajate nõuded olid rahuldamata kokku 74 175,34 eurot, mis oli tõendatud Harju Maakohtu 30.06.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-
4. Ajutise halduri aruandega oli tõendatud, et võlgnikul oli seisuga 03.09.2020 kohustusi 17 võlausaldaja ees kokku 89 410,21 eurot. Kostja ei esitanud vastuväiteid hageja esile toodule, mida kinnitas ka ajutise halduri aruanne, et võlgnevus Maksu- ja Tolliameti ees 6 426,22 eurot muutus sissenõutavaks detsembris
5. Samuti oli alates novembrist 2019 sissenõutavaks muutunud võlgnevus võlausaldaja W.EG. Eesti OÜ ees 2 228,45 eurot. Kui võlgnik ei oleks vaidlusalust kinnistut ebasoodsatel tingimustel kostjale võõrandanud, oleks selle arvelt olnud võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid ja võlausaldajate huve poleks kahjustatud. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et võlausaldajate huve ei kahjustatud, kuna vaidlusaluse tehingu tegemise ajal oli võlgniku majanduslik seisund hea ja see ei toonud kaasa võlgniku pankrotti. Kostja tõendid võlgniku majandustegevuse kohta ei lükanud ümber võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust. Võlausaldajate huvide kahjustamisega oli tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Seega võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei omanud tähtsust see, kas tehingu tegemise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad (Riigikohtu 03.11.2008 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08). Kohus tuvastas eelnevalt, et vaidlusalune tehing oli kinke iseloomuga, seega ei omanud õiguslikku tähendust, kas vaidlusaluse tehingu sõlmimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad. Tähtsust omas, et võlgnik oli pankrotis ja olemasolevate võlausaldajate nõudeid polnud võimalik võlgniku vara arvel rahuldada. Kostja apellatsioonkaebus
6. Kostja palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Juhul, kui kohus jätab apellatsioonikaebus rahuldamata ning leiab, et hageja menetluskulud kuluvad hüvitamisele ning need tuleb kostjal kanda, siis palus kostja tühistada otsus osas, millega rahuldati hageja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks 7 889,90 eurot (käibemaksuta) ja teha tühistatud osas uus, millega vähendada hageja menetluskulusid kuni 3 083 euroni (käibemaksuta), millest 1 308 eurot on õigusabikulud, 1 050 eurot hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv ja 750 eurot ekspertiisikulud. Apellatsioonimenetlusekulud tuli jätta samuti hageja kanda. Kostja leidis, eksperthinnang ei kajastanud kinnistu tegeliku turuväärtust 20.09.2019 seisuga ning see ei tõendanud, et vaidlusalusel müügilepingul oli kinke iseloom. Eksperthinnangut ei saanud pidada usaldusväärseks. Ekspertiis oli tõendina kõlbmatu ja ekspert ebakompetentne. Korduvaekspertiisi korraldamine oli põhistatud. Ekspert ei arvestanud oluliste asjaoludega ja 4 selle tulemusel ei teinud ta korrektseid järeldusi kinnistu turuväärtuse kohta. Kinnistu turuväärtuse moodustas sama summa, mille eest kostja ostis kinnistu võlgnikult. Müügilepingu puhul polnud tegemist kinkelepinguga ning lepingul ei esinenud kinke tunnused. Kinnistu müüdi kehiva turuhinnaga. Hageja omandas 15.10.2018 kinnistu 110 000 euro eest töötajate majutamise eesmärgil. 11.05.2019 toimus kinnistul tulekahju ja maja sai olulisi kahjustusi (taastamismaksumus 43 494 eurot, lisaks tuli maja kasutamiseks seostada mööblit ja sisustust, mille maksumus oli ca 12 000 eurot). Kinnistu turuhinna vähendamisele mõjus ka kinnistu osa sundvõõrandamine trammi raudtee ehitamiseks. Arvestades eeltoodut otsustas võlgnik kinnistu müüa. 50 000 eurot oli kinnistu tegelik turuhind. Kohus jättis kostja põhistused koos tõenditega analüüsimata ja otsuses kajastamata, siinjuures jättes selgitamata, miks otsuse tegemisel ta ei arvestanud kostja poolt esitatuga. Kostja ei nõustunud kohtu järeldusega, et sularaha üleandmine oli tõendamata. Tähtsust ei omanud, kas rahaliste vahendite kättesaamise kviitung oli koostatud vahetult peale rahaliste vahendite üleandmist enne tehingu tegemist või peale tehingu tegemist. Asjaolu, et kviitung oli koostatud peale tehingu tegemist ei välistanud, et raha tasuti enne tehingu tegemist. Asjaolu, et kviitung vormistati peale tehingu teostamist ei muutnud raha tasumise fakti. Kviitungil olev tehingu number oli kajastatud selleks, et pooltel oleks selge arusaam mille eest ja kes kellele raha tasus. Nii võlgnik kui kostja kiitsid tehingu heaks, kinnitasid rahaliste vahendite üleandmise-vastuvõtmise fakti ning kajastasid tehingut oma raamatupidamises. Selline käitumine oli kooskõlas kohtupraktikaga (Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2016 otsus asjas nr 2-14-55623, p-d
7. ja 20.). Müügitehing ei mõjutanud negatiivselt hageja varalist seisundit ning ei tekitanud mingisugust kahju võlausaldajate huvidele, kuna tehingu tegemise ajal ei olnud hageja maksejõuetuse seisundis ja ei muutunud maksejõuetuks vahetult peale tehingu tegemist. Tehingu tegemise ajal puudusid võlausaldajad, kelle nõuded ei olnud rahuldatud ehk hageja varaline seisund lubas rahuldada kõikide võlausaldajate nõudeid. Väidetava vara vähendamise tulemusel pidi kahju olema tekitatud reaalsele, mitte aga hüpoteetilisele või tulevikus ilmnevatele võlausaldajatele. Asjaolu, et hageja varaline seisund oli tehingu tegemise ajal rahuldav oli näha hageja käibest. Varaline seisund hakkas oluliselt halvenema peale pikaajaliste partnersuhete lõpetamist põhitellijaga. Kohus jättis kostja põhistused koos tõenditega analüüsimata ja otsuses kajastamata, siinjuures jättes selgitamata, miks ta otsuse tegemisel nendega ei arvestanud. Kostja vaidlustas otsust ka rahuldatud menetluskulude osas. Kohus ei kontrollinud, kas haldur vastas lepingulise esindaja nõuetele - haldur ei esitanud haridust tõendavat dokumenti. Seega puudus tal õigus nõuda kohtuvaidlusega seotud õigusabikulude väljamõistmist menetluskuluna. Väljamõistetud menetluskulusid tuli ka vähendada. Arvestades esitatud hagi, menetlusdokumentide mahu ja sisu ning arvestades istungile kulutatud aeg, oli põhjendatud ajakuluks maksimaalselt 10 tundi maksumusega 130,80 eurot tunnis (kokku 1 308 eurot). Haldur ei teinud sellises mahus tööd nagu oli kohtuotsuses kindlaks määratud. Kohus jättis arvestamata, et hageja poolt esitatud menetlusdokumendid on põhimõtteliselt kopeeritud menetluses varem esitatud dokumentidest ning suurem osa dokumentidest moodustasid juba varem hageja poolt kirjutatud tekstid. Nende koostamine ei nõudnud palju aega ega pingutusi. Võttes arvesse, et menetlusdokumentide koostamisel olid ainult kirjeldatud teatud asjaolud ilma kohtupraktika uurimise ja õigusliku positsiooni loomiseta ja tsiteeriti õigusakte, siis polnud tegemist keerulise ja eriliste õigusalaste teadmist nõutavate menetlusdokumentidega. Menetluskulude määramisel ja vähendamisel ei arvestanud kohus sellega, et haldur sai tasu kinnistu müügist saadud rahalistest vahenditest. Kulude väljamõistmisel saaks haldur menetluskulusid topelt ehk haldur rikastuks alusetult kostja arvelt. Vastustaja seisukohad 5
8. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja

§ 654lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

8. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et kostja on kaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud enamikku apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kõiki hagi lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid on maakohus arvestanud ning kõiki tõendeid kooskõlas

§ 232lg-tega 1 ja 2 hinnanud.

Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud kohus maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks. 9.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohus lähtub maakohtu poolt tuvastatud vaidlustamata asjaoludest: − 14.08.2020 määrusega nimetati võlgnikule ajutine pankrotihaldur; − 16.09.2020 määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Urmas Tross. − 20.09.2019 sõlmis võlgnik müügi- ja asjaõiguslepingu, millega võõrandas kostjale Tallinnas Tartu mnt 102 asuva kinnistu kokkulepitud müügihinnaga 50 000 eurot, milline summa lepingus märgituna tasuti enne tehingut sularahas, kuid rahasummat võlgnik ei saanud.

1. Hageja tugines hagi esitamisel PankrS § 109 lg-le 1 ja PankrS § 111 lg 1 p-le 1 ning ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus nende sätete kohaldamisel. PankrS § 109 lg 1 p 1 kohaselt tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve ja PankrS § 111 lg 1 p 1 kohaselt, kui tehing oli tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Vaidlust ei olnud asjaolus, et leping sõlmiti 20.09.2019 ja seega oli PankrS § 111 lg 1 p-st 1 tulenev ajaline eeldus tehingu kehtetuks tunnistamiseks täidetud.
2. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas tehingu sõlmimine kostjaga kahjustas võlausaldajate huve. Maakohus viis ringkonnakohtu hinnangul läbi seadusele vastava eelmenetluse ja selgitas välja asja lahendamiseks olulised asjaolud. Kostja heitis maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus kaebuses väidetud menetlusnorme tõendite hindamisel ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust jõuda maakohtust erinevatele järeldustele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses 6 tuvastatuga, mille kohaselt tehing oli kinkeiseloomuga ja kahjustas võlgniku võlausaldajate huve. 12. Praegusel juhul tõi hageja esile, et võlgnik loobus 2019 tehinguga varast kokkuleppeliselt 50 000 euro eest, kusjuures lepingus kokkulepitud müügihind oli üle 3,5 korra madalam kinnistu turuhinnast. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kinnistu müügihinna tasumine sularahas usaldusväärselt tõendamist ei leidnud, st raha võlgnikule ei laekunud. Tulenevalt

§ 654

lg-st 6 ei korda ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse põhjendusi, vaid nõustub nendega. 13. Et vaidlusalusel müügilepingul oli kinke iseloom, leidis tõendamist eksperthinnanguga, mille kohaselt kinnistu turuväärtus oli müügilepingu sõlmimise seisuga 187 000 eurot, hindamistäpsusega +/- 10% (163 000-205 700 eurot). Kõik apellatsioonkaebuse etteheited tunnustatud eksperdi VL tegevuse kohta (ekspert on ebakompetentne ja ekspertiisiarvamus tõendina kõlbmatu) on alusetud. Ringkonnakohus nõustub eksperdi arvamuses tooduga ja ekspertiisiakt vastab

§-s toodud tõendi nõudele. Samuti saab nõustuda maakohtuga, et praeguse vaidluse puhul ei olnud vaja tuvastada kinnistu täpset turuhinda müügilepingu sõlmimise seisuga, kuivõrd ei esitatud kahju hüvitamise nõuet. Tõendada tuli müügilepingu kinkeiseloom ja selle nõude hageja täitis. Kostja on asja materjalidest nähtuvalt üritanud sama kinnistut müüa hinnaga 110 000 kuni 1 276 200 eurot (II kd, lk 154p-155p). Seega ei olnud kostja ka ise varasemalt hinnanud kinnistu turuväärtuseks 50 000 eurot ega tõendanud seda kohtumenetluses.

1. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et tehinguga ei kahjustatud võlausaldajate huve. Kuivõrd tuvastamist leidis, et vaidlusalune tehing oli kinkeiseloomuga, võlgnik oli enne vaidlusalust tehingut hakanud raha laenulepingute alusel äriühingust välja viima, st end varatuks tegema, võlausaldajate nõudeid ei olnud võimalik võlgniku vara arvelt rahuldada, ei omanud õiguslikku tähendust konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal. Maakohtu seisukoht on kooskõlas kohtupraktikaga. Apellandi väide, et võlgniku varaline seisund hakkas halvenema seoses põhitellija äralangemisega, võib olla õige, kuid see ei õigusta võlgniku tegevust ega välista tagasivõitmise hagi rahuldamist, kui on täidetud vastavad pankrotiseaduses sätestatud eeldused.
2. Apellant vaidlustas temalt menetluskulude väljamõistmise, leides, et pankrotihalduril ei ole õigust nõuda tema õigusabikulude hüvitamist, kuna ta ei vasta lepingulisele esindajale esitatavatele nõuetele ning nõutavaid menetluskulusid tulnuks vähendada ja põhjendatud ajakulu võiks olla 10 tundi tunnihinnaga 130,80 eurot tund. Kumbki kaebuse väide ei ole edukas. Hageja esindaja vastab lepingulisele esindajale esitatavatele nõuetele. Pankrotihaldur võib alates 01.02.2021 jõustunud PankrS § 65 lg 14 kohaselt, kui ta vastab

§ 218

lg 1 ja 2 lepingulisele esindajale seatud nõuetele ja osaleb oma ülesannete tõttu kohtuvaidlustes ilma täiendavat õigusabi kasutamata, nõuda kohtuvaidlusega seotud õigusabikulude väljamõistmist menetluskuluna pankrotivarasse menetlusosaliselt, kelle kanda jäävad menetluskulude jaotuse kohaselt menetluskulud. Samuti ei ole maakohus rikkunud menetluskulude põhjendatuse hindamisel ja väljamõistmisel kaalutlusõigust määral, millesse ringkonnakohtul oleks alust sekkuda. Eelnevalt kirjeldatud põhjusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud 16.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. 7 17. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Kuivõrd kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda

§ 171lg 1 alusel.

18. Ringkonnakohus määrab tulenevalt

§ 174lg-st 3 hageja apellatsioonimenetluse kulud kindlaks rahaliselt.

Hageja menetluskulud apellatsiooniastmes on lepingulise esindaja tasu 2 223,60 eurot (käibemaksuta) 17 tunni eest tasumääraga 130 eurot 80 senti tunnis järgmiste toimingute eest: tutvumine kaebusega ning sellele vastuse koostamine, millele lisandus kohtuistungil osalemise aja kulu (47 min). Ringkonnakohus leiab, et hageja kulud vastavad menetluse käigule, kuid arvestades nende sisu ei ole kõik kulunud aeg vajalik ja põhjendatud. Arvestades kostja apellatsioonkaebuse väidete, taotluste ja hageja vastuse sisu ning mahtu ja asjaolu, et pooled esitasid samu asjaolusid, mida maakohtus, siis ei ole kaebusega tutvumise ja sellele vastamise aeg täies ulatuses põhjendatud. Kohus lähtub, et tegemist ei olnud õiguslikult keskmisest keerukama vaidlusega. Hageja vastus kordas suures osas varasemaid seisukohti. Seega saab hageja kulusid apellatsioonimenetluses kaebusega (sh määrusega) tutvumiseks ja vastuse koostamiseks ja kohtuistungil osalemise ajakuluks pidada kokku mõistlikuks ajakulu 10 tunni ulatuses. Esindaja tunnitasu määr 130 eurot 80 senti on mõistlik ja põhjendatud, arvestades praeguse asja sisu ja keerukust ning see vastab tavalisele kohtupraktikas aktsepteeritud esindaja tasumäärale. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1 308 eurot. 19. Kostjal tuleb vastavalt hageja taotlusele ja

§ 177lg-le 4 tasuda menetluskuludelt viivist seadusjärgses määras ja ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt) 8