1-23-301/7

(22230100881)Kohtunik Julia Katškovskaja Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. detsembri 2022 määrus, millega jäeti rahuldamata OÜ X esindaja kaebus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ X esindaja vandeadvokaat Indrek Kukk, kaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
2. detsembri 2022 määrus muutmata ja kaebus rahuldamata. Määrus on lõplik ega ole vaidlustatav (KrMS § 385 p 11). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. OÜ X (reg kood: XXXXXXX) esindaja Y esitas
4. ja
5. juulil 2022 Politsei- ja Piirivalveametile kuriteokaebuse Q suhtes karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 1 tunnustel. Kuriteokaebuse kohaselt on Q takistanud Y-l ligipääsu OÜ X varale aadressil XXX, Tallinn. Ta viis selle nelja turvatöötajaga teadmata kohta.
6. Uurimisasutus jättis
7. septembri 2022 teatisega kriminaalmenetluse alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel. Uurimisasutus leidis, et OÜ X ja OÜ W vahel oli tsiviilvaidlus. Tallinna Ringkonnakohtu
8. augusti 2019 määrusest nähtuvalt sai OÜ X hoiustatud esemed
9. juulil 2016 tagasi, kuigi mitmed neist olid veekahjustuste ja alla kukkunud laeplaatide tõttu osaliselt rikutud ja kasutuskõlbmatud. Poolte vahel oli sõlmitud rendileping. W OÜ ei pööranud ebaseaduslikult OÜ X vara enda või kolmanda isiku kasuks, see oli tagastatud (küll kahjustatult). Puuduvad omastamiskuriteo tunnused.
10. OÜ X esindaja Ringkonnaprokuratuuris. vaidlustas kriminaalmenetluse alustamata jätmise Põhja
11. Põhja Ringkonnaprokuratuur jättis
12. septembri 2022 määrusega kaebuse rahuldamata. Määruse kohaselt ei olnud kuriteokaebuses esitatud piisavalt andmeid, et Q on omastanud OÜ X vara aadressilt XXX. Isikute vahel on tsiviilvaidlus ja alustatud täitemenetlus. Täiteasjas nr 022/2018/3591 alustati Y suhtes täitemenetlus Harju Maakohtu
13. mai 2018 otsuse nr X-XXXXXX ja sissenõudja Q täitmisavaldus alusel. Nõude sisu oli: „Mõista välja Z valdusest Q otsesesse valdusesse korteriomand XXX, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXX).“ Harju Maakohtu
14. oktoobri 2018 määrusega nr X-XX-XXXX sõlmisid pooled kompromissi, mille alusel kohustus Y vabastama korteriomandi aadressil XXX, Tallinn valduse hiljemalt
15. novembriks 2018 Q 1

(5)1-23-301 kasuks. Täitemenetluse nr 022/2018/3591 raames oli Y-l võimalus nimetatud korter vabatahtlikult vabastada, mida ta aga ei teinud. Seega teostati kinnisasja valduse äravõtmise aktiga

1. märtsil 2019 tema sundkorras väljatõstmine. Kaebaja peab OÜ-le X kuuluva vara asukoha väljaselgitamiseks esitama vastava teabenõude kohtutäiturile. Nimelt oli ta allkirjastanud
2. märtsil 2019 kinnisasja valduse äravõtmise akti, kus oli mh kirjas tema õigused ja kohustused. Abiprokurör tõi seejuures ka esile, et täitemenetluse raames sundkorras väljatõstmisele kuuluvad nii asjad kui ka isikud ja kohtutäitur eraldab vallasasjad, millised ei ole sundtäitmise esemeteks ja annab need võlgnikule üle/tema käsutusse. Kaebaja oligi oma õiguste kaitseks pöördunud tsiviilkorras kohtusse. Ta esitas
3. märtsil 2019 Harju Maakohtule hagiavalduse Q vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks nimetatud täiteasjas nr 022/2018/
4. Koos hagiavaldusega esitas Y hagi tagamise avalduse, mille kohus jättis
5. märtsi 2019 määrusega rahuldamata. Harju Maakohtu
6. märtsi 2019 määruses tsiviilasjas nr 2-19-3297 keelduti Y hagi Q vastu menetlusse võtmisest.
7. OÜ X esindaja vaidlustas kaebuse rahuldamata jätmise määruse Riigiprokuratuuris. RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS
8. Riigiprokuratuur jättis
9. detsembri 2022 määrusega kaebuse rahuldamata. Oma seisukohta põhjendas riigiprokurör järgmiselt. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises oli tuginetud asjaoludele, mis ei ole asjassepuutuvad. Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruses aga tugineti asjakohastele faktidele.
10. augustil 2017 esitas Q Harju Maakohtule hagiavalduse korteriomandi aadressil XXX, Tallinn Y ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks (tsiviilasi nr X-XX-XXXX). Kohtuasja raames selgitas Y, et ta ise sel aadressil ei ela, kuid viibib seal tihti, sest hooldab raske puudega isa. Kohus tegi
11. mail 2018 tagaseljaotsuse, rahuldades Q hagi ja mõistis korteriomandi Y valdusest välja. Kohtuotsuse täitmiseks alustati täitemenetlus nr 022/2018/
13. juunil 2018 esitas Y tsiviilasjas nr X-XX-XXXX kaja menetluse taastamiseks. Täitemenetlus peatati.
14. oktoobril 2018 kinnitas kohus Y ja Q vahel kompromissi, millega Y kohustus hiljemalt
15. novembriks 2018 vabastama korteriomandi valduse. Tallinna Ringkonnakohus jättis
16. detsembri 2018 kompromissotsuse muutmata.
17. veebruaril 2019 uuendati kohtuotsuse täitmiseks täitemenetlus, kuna Y ei vabastanud vabatahtlikult korteriomandit aadressil XXX, Tallinn.
18. märtsil 2019 korraldas kohtutäitur Y korteriomandist sundkorras väljatõstmise, mis aga kinnisasja valduse äravõtmise aktist nähtuvalt ebaõnnestus. Väljatõstmise käigus selgus, et korterit valdab kolmas isik OÜ X (korteris oli Y sõnade kohaselt OÜ vara pappkastides), kelle suhtes täitedokument puudus. 2019 juuli teisel nädalal sai Q kohtult loa Y ja OÜ X varad temale kuuluvast korteriomandist välja tõsta. Kuriteokaebuse kohaselt ei saanud Y alates
19. juulist 2019 OÜ X varale aadressil XXX, Tallinn korteris ligi, kuna Q keelas tal selle ja teatas, et viib vara teise kohta, lubades nende uuest asukohast Y teavitada. Varade kolimisega tegeles OÜ D, kes viis need enda juurde hoiule. Varasid hoidis OÜ D enda valduses 4 kuud, hoiukulud tasus Q. Kohtutäitur andis Y-le teada (teavitamine toimus Y töökoha: XXX, vahendusel), kuhu temale ja OÜ-le X kuuluvad varad viidi. Ka kolimis- ja varade hoiustamisteenust pakkuv OÜ D uuris korduvalt Y-lt, kas ta ei soovi temale ja OÜ-le kuuluvaid varasid nende hoiukohast ära viia. Q andis Y-le omalt poolt SMS vahendusel teada, kuhu aadressilt XXX korteris olnud varad hoiule viidi. Peale 4 kuud varade hoiustamist OÜ D laos korraldas kohtutäitur nende avalikul enampakkumisel müügi. Kuriteokaebuses väitis Y, et ei olnud selle esitamise ajaks korterist aadressil XXX ära viidud OÜ X ega ka isiklikku vara kätte saanud. Y kuriteokaebuses ja edasistes kaebustes kirjeldatud Q tegevuses alates
20. juulist 2019 Y-le korteriomandile aadressil XXX, Tallinn ligipääsu keelamise, sealt OÜ-le X ja Y-le kuuluvate isiklike asjade äraviimise ja uue asukoha teatamise asjaoludes ei ole võimalik sedastada Q ja/või teda eelnevas tegevuses aidanud kolmandate isikute tegevuses KarS § 201 mõttes eelpoolnimetatud varade omastamist. Seadusandja peab omastamiseks isiku 2

(5)1-23-301 valduses oleva võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramist. Viimase asjaolu all peetakse silmas isiku poolt tema valduses oleva vara endale pidamist, selle suhtes omanikuna tegutsemist ehk nn omastamistahte manifesteerimist. Seda fakti polegi võimalik Q ja tema abiliste tegevuses sedastada. Kuriteokaebuses väidetakse küll, et Q keelas alates

1. juulist 2019 Y-l korteriomandile aadressil XXX, Tallinn ligipääsu ja sellega ka ligipääsu OÜ X ning temale kuuluvale varale. Samas väidetakse aga ka, et Q oli viinud selle vara korteriomandilt ära ja lubanud teada anda vara hoiukoha. Eeltoodust piisab, et eitada Q ja tema abiliste poolt varade teisaldamisel nende omastamise tahet, sest nagu mainitud, on Q andnud Y-le teada, et ta viib endale kuuluvast korteriomandist OÜ-le ja Y-le kuuluvad asjad ära ja annab teada ka nende uuest asukohast. Nii ei ole Q vähimalgi määral keeldunud Y-le varade üleandmisest. Et seda ei ole toimunud, on olnud Y enda tahe. Riigiprokurör tuvastas, et Y-le oli kohtutäitur B, kolimis- ja hoiustamisteenust pakkunud OÜ D ja Q teada andnud ära viidud varade uuest asukohast (OÜ D ladu) ja palunud tal need sealt ära viia. Et Y seda 4 kuu jooksul ei teinud, on olnud tema isiklik valik. Nii märgib riigiprokurör, et kuigi varade üleandmine ei ole toimunud Y soovide või ettekujutuse kohaselt, ei võimalda selline asjaolu teha järeldust, et seega oli tolleaegne korteriomanik Q (koos kolmandate isikutega) OÜ X ja Y varad omastanud. Riigiprokurör rõhutab, et Y-l on olnud võimalus temale mittekuuluvalt kinnisasjalt OÜ X ja talle isiklikult kuuluvad varad ära viia, niisamuti on tal olnud võimalus needsamad varad ära viia OÜ D laost. Et ta seda ei ole teinud, ei tähenda, et siis korteri omanik vabastades endale kuuluva korteri pinna talle mittekuuluvast varast, paneb selliselt toime kuriteo. Määruse tegemisel tugines riigiprokurör muu hulgas tsiviilasja nr X-XX-XXXX materjalile. KAEBUS
2. Riigiprokuratuuri määrusele esitas kaebuse kannatanu lepinguline esindaja Indrek Kukk, kes taotleb määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetlust alustama. Oma taotlust põhjendab kaebaja kokkuvõtlikult järgmiselt. Rikutud on in dubio pro duriore põhimõtet. Õigusteadmisteta isik ei osanud kogu vajalikku infot kuriteokaebuses kohe välja tuua. Menetleja pidanuks tegema ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks. Kaebajale ei antud üle kõiki menetleja poolt viidatud tõendeid. Kaebajal on vaja koguda täiendavaid tõendeid, milleks kaebetähtaja jooksul pole võimalust. Täiendavate tõendite esitamise vajadusele sai tähelepanu juhtida advokaat klienti alles
3. jaanuaril
4. Kaebajale ei ole teada Riigiprokuratuuri määruse p-s 3.4.1 märgitud
5. a juuli kohtulahend, mille alusel väidetav väljatõstmine toimus. Uurimisasutus pidanuks kindlaks tegema, kelle vara asus XXX ja mis on selle väärtus. Menetleja keskendus hoopis tsiviilkohtumenetlusele ja täitemenetlusele. Täitemenetlust läbi viinud kohtutäitus on tänaseks ametist tagandatud usalduse kaotuse tõttu. See võib viidata sellele, et kohtutäitus oli seotud õigusvastaste tegudega. Kõnealusel aadressil asus Y, OÜ X vara, samuti R, E, A, Y ühisvara, mille nad pärisid L-lt. Tagandatud kohtutäituri täitetoimikust saadud andmed, et teine toiming tehti kohtu loa alusel, ei vasta tõele. OÜ X esindajat ei teavitatud võimalikust väljatõstmisest. Kui ta kohale jõudis, ei võimaldatud tal vara ära viia. Kogu korteris olevast varast õnnestus kätte saada kass ja koer. Edasise kohta temale midagi ei teatatud. Seetõttu võis kohtutäitur B olla seotud vara kaotusega. Kriminaalmenetlust alustatakse fakti kohta. Tunnistajate G, R, L, D ütlustega on võimalik tõendada vara asumist kõnealusel aadressil. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Kaebus jääb rahuldamata.
7. Vaidlustatud määruses tuvastas riigiprokurör, et kuigi kuriteokaebuse väidete kohaselt oli Q koos abilistega omastanud aadressil XXX korteris asunud OÜ X vara, siis tegelikkuses 3

(5)1-23-301 tsiviilasja nr X-XX-XXXX ja täitemenetluse nr 022/2018/3591 tulemusena toimus Y ja OÜ X sundkorras väljatõstmine sellelt aadressilt ja nad kohustusid korteri vabastama Q-le. Ühtlasi tuvastas riigiprokurör, et Y-le oli kohtutäitur B, kolimis- ja hoiustamisteenust pakkunud OÜ D ja Q teada andnud ära viidud varade uuest asukohast (OÜ D ladu) ja palunud tal need sealt ära viia. Y seda 4 kuu jooksul ei teinud. Eelnevat arvestades jõudis riigiprokurör järeldusele, et tuvastatud andmed ei viita sellele, et OÜ X vara suhtes on soovitud luua Q või kellegi teise poolt omanikusarnast seisundit ja jätta OÜ-d X oma varast kestvalt ilma. Kirjeldatud asjaolud ei viita seega kuriteo, s.o omastamise tunnustele. Ringkonnakohtuniku hinnangul on riigiprokuröri õiguslik käsitlus asjakohane. Olles tutvunud kohtuinfosüsteemi vahendusel tsiviilasja nr X-XXXXXX materjaliga, samuti olles saanud prokuratuurilt täiendavad materjalid, sh OÜ D kolimisteenuste arved, võib ringkonnakohus kinnitada, et prokuratuuri poolt tuvastatud asjaolud vastavad tsiviilasjas toimunud OÜ X, Y ja Q vahelise vaidluse, täitemenetluse asjaoludele. Kaebuses ringkonnakohtule väidab kaebuse esitaja, et tegelikult asus korteris ka muud vara, mida omastati. Ringkonnakohus märgib, et korteris olnud asjad olid dokumenteeritud täitemenetluse kestel. Tsiviilasja materjalist nähtuvalt tuli OÜ X juhatuse liikmel Y-l endal temasse puutuv vara korterist ära viia. Harju Maakohtu

1. oktoobri 2018 määrusega tsiviilasjas nr X-XX-XXXX kinnitas kohus poolte vahelise kompromissi seoses korteriomandi asukohaga XXX, Tallinn valduse vabastamisega hiljemalt
2. novembriks 2018 ja sundtäitmisele allumisega. Kuigi tegu oli kompromissiga ja selle kohaselt pidi Y ise oma vara kõnealuselt aadressilt ära vedama, siis vaidlustas ta selle maakohtu määruse ringkonnakohtus. See jäi edutuks. Tallinna Ringkonnakohtu
3. detsembri 2018 määrusega asjas nr 2-1-10191 jättis ringkonnakohus muutmata pooltevahelise kompromissi, mille kohaselt kohustus Y vabastama korteri hiljemalt
4. novembriks
5. Kohtutäitur andis vabatahtlikuks täitmiseks
6. märtsi
7. Kui seda ei tehtud, siis pidi kinnisasja äravõtmine ja sundkorras väljatõstmine toimuma
8. märtsil
9. Kui kaebuses ringkonnakohtule on kaebaja püstitanud hüpoteesi, et kohtutäitur B võis olla seotud kaebaja vara omastamisega, siis juhib ringkonnakohus tähelepanu, et algselt viis täitemenetlust kohtulahendite alusel läbi, sh andis Y-le teada, et ta viiks korterist oma asjad minema, kohtutäitur Elin Vilippuse büroo. Nagu riigiprokurör vastuses ringkonnakohtule selgitas, on tänaseks kõnealuse täitemenetluse üle võtnud kohtutäitur E. Kõnealuse tsiviilasja materjal kinnitab apellatsioonikohtule, et kaebaja oli teadlik, et ta peab korteri vabastama endaga seotud varast ja vabastama selle Q-le. Ühtlasi nähtub tsiviilasja materjalist, et kaebaja on olnud teadlik, et korteri suhtes toimus täitemenetlus, mille läbiviimist, sh sundkorras vabastamist, korraldas kohtutäitur. Kaebuses ringkonnakohtule on kaebaja asunud tegema etteheiteid kohtutäiturile ja püsitanud hüpoteesi, et tegelikkuses võis kohtutäitur omastamise toime panna või aidata sellele kaasa. Juhul, kui kaebajal on olnud tõsiseltvõetavaid etteheiteid kohtutäiturile, siis tulnuks alustada täitemenetluse seadustikus ettenähtud kaebekorras täituri tegevuse vaidlustamisest. Juhul, kui kaebaja leiab, et kohtutäituri tegevus ei olnud seaduslik või põhjendatud, on tal olnud võimalik kaevata kohtutäituri tegevusele täitemenetluse seadustiku §-des 217, 218 korras. Kaebaja ise on esitanud Harju Maakohtule
10. märtsil 2019 hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2918/
11. See jäi Harju Maakohtu
12. märtsi 2019 määrusega tsiviilasjas 2-19-3297 läbi vaatamata. Kõikidest ringkonnakohtu käsutuses olevatest dokumentidest ei nähtu ringkonnakohtule viiteid sellele, et korteri vabastamisega seotud täitemenetluses oleks pandud toime mõni kuritegu. Süüdistuskohustusmenetluses esitatud kaebuses ringkonnakohtule ei ole asjakohane asuda vaidlustama kohtutäituri tegevust. Juhul, kui kaebaja leiab, et hoopis kohtutäitur pani toime mõne kuriteo, siis tuleb see faktoloogia esitada kuriteokaebuses uurimisasutusele või prokuratuurile, mitte alles kaebuses ringkonnakohtule. Seega jääb kaebuse teoreetiline käsitlus sellest, et kohtutäitur võis arutataval juhul panna toime mõne kuriteo, tähelepanuta.
13. Prokuratuur edastas kõnealuse korteri tühjendamisega tegelenud kolimisfirma arved. Need kinnitavad, et
14. juulil 2019 kolis D OÜ korteri tühjaks ja vedas seal olnud asjad enda lattu, kus neid hoiustati novembrini
15. Arvestades, et Y polnud ilmselgelt ise nõus korterit vabastama ja enda asjadest tühjaks tegema, on arusaadav, et kohtumääruste täitmiseks kasutati kolimisfirmat, 4

(5)1-23-301 kes neid asju ka hoiustas. Tuvastatud asjaoludel ei ole alust kahelda prokuratuuri poolt Q-lt saadud selgitustes, mille kohaselt teavitati Y ka sellest, et tema vara asub kolimisfirma laos ja tal tuleb see sealt ära viia. Asjaolud viitavad sellele, et kaebaja ise pikema aja jooksul ja korduvatele meetmetele vaatamata ei soovinud endaga seotud asju korterist ära viia. Nendel asjaoludel ei saa rääkida sellest, et kellelgi olnuks soov jätta kaebajat tema varast ilma. Kaebaja käsitlus asjassepuutuvatest faktidest on olnud süüdistuskohustusmenetluses valikuline ja kaebuse väited viitavad, et kaebaja on soovinud asuda kriminaalmenetluses vaidlustama tema suhtes täitemenetluses tehtud õiguslikke järelmeid. Sellisel juhul ongi kriminaalmenetluse alustamine lubamatu. Kriminaalmenetlus ei saa olla alternatiiviks, et asuda vaidlustama täitemenetluse läbiviimist, selle õiguspärasust. Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et olukorras, kus on tuvastatav, et poole vahel on olnud kõnealuse korteri vabastamiseks täitemenetlus, kohtute poolt on tsiviilasjas kinnitatud, et kaebajal tuli korter vabastada ja selle sundkorras vabastamine pidi toimuma täitemenetluse seadustikus ettenähtud korra alusel, siis ei saa rääkida nendel asjaoludel sellest, et on toimunud ebaseaduslikult kaebaja vara kellegi kasuks pööramine. See tähendab, et neil asjaoludel on õigesti jäeti kriminaalmenetlus alustamata. See ei kujuta endast KrMS §-s 6 sätestatud legaliteedipõhimõtte ega in dubio pro duriore põhimõtte rikkumist. Kaebuses ringkonnakohtule on püstitatud üksnes teoreetilisi kuriteokahtlusi, mis ei saa olla aluseks kriminaalmenetluse alustamisele.

1. Kaebuses ringkonnakohtule heidab kaebaja ette, et ta pole õigusteadmistega isik ja alles kaebuse esitamisel ringkonnakohtule on advokaadile saanud selgeks, et vajalik võiks olla koguda, esitada täiendavaid tõendeid. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohtunik, et kaebajal oli, juhul, kui talle käis kuriteokaebuse ja edasikaebuste esitamine üle jõu, võimalus võtta endale advokaat või muu õigusteadmistega spetsialist abiks nende koostamisel juba enne ringkonnakohtu menetlust. Ringkonnakohtule jääb selgusetuks, miks kaebaja seda ei teinud. Ringkonnakohus märgib, et tsiviilasja nr 2-1-10191 materjalist nähtuvalt toimus kõnealusest korterist, kus OÜ X vara asus, selle kinnisasja äravõtmine OÜ-lt X ja sundkorras väljatõstmine, mida viis läbi kohtutäitur vastavalt täitemenetluse seadustikule. Ringkonnakohtu hinnangul, juba üksnes neid asjaolusid arvestades puudub alus rääkida sellest, et kõnealusest korterist on pandud toime Q, kelle suhtes korteri tuli vabastada, või kellegi teise poolt ebaseaduslikult vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Kaebuses on loetletud menetlustoiminguid, mida kaebaja nägemuses tuleks teha, sh selgitamaks, mis asjad korteris asusid ja mis väärtuses. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus kuriteole viitavaid asjaolusid ei esine, ei ole võimalik alustada kriminaalmenetlust, et teha toiminguid, millega hakata otsima kuriteo tunnuseid. Selle tuvastamine, mis vara asus korteris ja mis väärtuses, ei võimalda seejuures tuvastatud asjaoludel samuti rääkida kuriteo toimepanemisest. Kokkuvõttes jääb kaebus rahuldamata.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 208 lg-st 1 jätab ringkonnakohus kaebuse Riigiprokuratuuri
3. detsembri 2022 määrusele rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5