1-23-211/6

(22230101171)Kohtunik Janika Kallin Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. detsembri
2. a määrus, millega jäeti X lepingulise esindaja vandeadvokaat Andres Simsoni kaebus rahuldamata Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Simson, kaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. detsembri
4. a määrus muutmata ja lepingulise esindaja kaebus seoses kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamisega rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Käesolev määrus on KrMS § 385 p-st 11 tulenevalt lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 19.10.2022 registreeriti Põhja prefektuuris X lepingulise esindaja advokaat Helen Hääle kuriteokaebus kriminaalmenetluse alustamiseks Y suhtes seoses kahtlusega, et ta võib olla enda ja avaldaja ühist 6,5-aastast tütart C seksuaalselt väärkohelnud, sest laps magab isa juures olles isaga samas voodis, nad käivad koos alasti pesemas, isa pühib tütre peput wc-s käies ning ujulas käies nõuab, et tütar vahetaks riideid ja peseks end meeste poolel.
6. 24.10.2022 teatega jättis uurimisasutus kriminaalmenetluse kooskõlas KrMS § 199 lg 1 p 1 alustamata. 2.
7. Teates märgiti esmalt, et avalduses toodud info kontrollimisel selgus, et
8. a alguses on umbes samasisulise teate põhjal juba toimunud lapsega Lastemajas vestlus, mille kokkuvõte on koostatud eriasjade uurija AV poolt 24.01.2022 (juhtumi number politsei infosüsteemis 2301220000126). Nimelt 13.01.2022 toimus Lastemajas C-ga vestlus, mida jälgis teises ruumis ka Seksuaalkuritegude ja Lastekaitsegrupi eriasjade uurija AV, et vajadusel ise vestlust jätkata, kui peaksid ilmnema kuriteo tunnused. Vestluse ajendiks oli info lastekaitsetöötaja KT, et tema poole pöördus X, kes kahtlustab, et tema endine elukaaslane Y võib seksuaalselt väärkohelda nende ühist 5-aastast tütart C. Vestlusest lapsega ei tuvastatud ühegi kuriteokoosseisu tunnuse olemasolu. 2.
9. 20.-
10. oktoober
11. a vestles käesoleva kuriteokaebuse raames uurija nii lapse enda, tema ema ja isa aga samuti psühholoogi-terapeudi HS kui ka Lastekaitse vanemspetsialist KT-ga (kes on mõlemad juba pikka aega antud perekonnaga tegelenud) ja ei tuvastanud ka kõikide eelpooltoodud isikutega vestlemise järgselt konkreetseid asjaolusid, mis annaksid alust arvata seksuaalse 1

(6)1-23-211 väärkohtlemise toimepanemist isa poolt tütre suhtes. Kokkuvõtvalt leiti kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates, et kogutud materjalide alusel ei esine andmeid, mis viitaksid KarS § 145 lg 1 või mõne muu KarS eriosas toodud kuriteo toimepanemisele.

1. 03.11.2022 registreeriti Põhja Ringkonnaprokuratuuris X esindaja vandeadvokaat Mart Missiku kuriteokaebusega sisult identne kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmisele, mille kohaselt „on nii lapse ema kui võimalike tunnistajate ütlustest otsesed viited sellele, et võib olla toime pandud KarS § 145 tunnustele vastav tegu“. Võimalike tunnistajatena nähti HS ja KT, kellega oli läbi viidud telefonivestlus, kuid kes kaebaja arvates tuleks tunnistajatena üle kuulata, kuna „nad on vestelnud korduvalt nii lapsega, kui tema ema ja isaga ning on lapse psüühilise seisundi ja selles toimunud muutustega väga hästi kursis“.
2. Ringkonnaprokuratuur jättis oma 17.11.2022 määrusega kaebuse rahuldamata, asudes kokkuvõtvalt seisukohale, et ei kuriteokaebusest ega kaebusest ringkonnaprokuratuurile ei nähtu kuriteotunnuseid ning kriminaalmenetlust ei alustata selleks, et neid tunnuseid või kuriteosündmust alles otsima hakata.
3. 29.11.2022 registreeriti Riigiprokuratuuris X lepingulise esindaja vandeadvokaat Andres Simsoni kaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuri 17.11.
4. a määrusele ja 24.10.
5. a teatele kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta, milles korratakse varasemate kaebuste sisu ja taotletakse jätkuvalt kriminaalmenetluse alustamist KarS § 145 tunnustel. Riigiprokuratuuri määrus
6. Riigiprokuratuuri
7. detsembri
8. a määrusega jäeti X lepingulise esindaja vandeadvokaat Andres Simsoni kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamises rahuldamata. 6.
9. Riigiprokurör märkis, et nõustub eelnevate menetlejate seisukohtade ja põhistustega kriminaalmenetluse aluse puudumisest ning ka kaebus Riigiprokuratuurile ei sisalda mingeid uusi asjaolusid, mis tooksid kaasa menetlusotsuse tühistamise ja kriminaalmenetluse alustamise. 6.
10. Riigiprokurör tõi välja, et käesolevas asjas on esitatud kolm sõna-sõnalt kattuvat (kuriteo)kaebust vaatamata sellele, et uurimisasutus on põhjalikult ja asjakohaselt selgitanud, miks kuriteokaebuses esitatu kontrollimisel ei tuvastatud kuriteole viitavat teavet, so kriminaalmenetluse alust ning ringkonnaprokuratuur on vaatamata esitatud kaebuse sisutusele lisaks nõustumisele kaevatava otsuse põhistustega lisanud ka omapoolseid motiive kriminaalmenetluse alustamata jätmisele. Kaebuse esitamine eeldab sisuliste vastuväidete esitamist kaevatava otsuse seisukohtadele. Antud juhul seda tehtud ei ole. Arvestades kaebuste pealiskaudsust oli riigiprokuröri hinnangul raske mitte nõustuda ringkonnaprokuröri kahtlusega, et kaebused pole ajendatud mitte niivõrd lapse suhtes väidetavalt toimepandud kuriteost (mille kahtlus tekkis kaebustest nähtuvalt juba aasta enne kuriteokaebuse esitamist – „Ema usub, et tõsisem seksuaalse väärkohtlemise intsident võis lapsega toimuda
11. aasta sügisel), vaid X soovist saavutada tsiviilkohtumenetluses endale soodsam positsioon. 6.
12. Riigiprokurör ei pidanud vajalikuks, arvestades ka kaebuse sisutust, omalt poolt mingeid täiendavaid sisulisi motiive kriminaalmenetluse alustamata jätmisele lisada, arvestades, kui põhjalikult eelnevad menetlejad on seda teinud. Kuna aga ühe kaalukaima seksuaalse väärkohtlemise argumendina tuuakse kaebustes välja Y poolt lapse suguelundite kreemitamist, peatus riigiprokurör sellel, märkides, et kuriteokaebuse lisana 18 on esitatud lapse 5.02.2022 jutu lindistuse transkripti tõlge. Sellest nähtuvalt hakkab X puslet kokku panevale lapsele esitama küsimusi kreemitamise kohta ja jutuajamist lindistama. Lapse vastused ja selgitused, nagu ka eelnevad menetlejad asjakohaselt märkisid, ei viita vähimalegi seksuaalsele väärkohtlemisele. 2

(6)1-23-211 6.

1. Kaebustes heidetakse senisele menetlusele ette HS ja KT tunnistajana ülekuulamata jätmist, millega seonduvalt selgitas riigiprokurör järgmist. Kaebaja tundub ajavat segi kriminaalmenetluse, mille käigus tehakse menetlustoiminguid ja lõppstaadiumis hinnatakse tõendeid nende kogumis, ning kriminaalmenetluse alustamata jätmise. Viimasel juhul võetakse menetlusotsus vastu otsustamise hetkel otsustaja käsutuses oleva materjali (informatsiooni) alusel. Seega eelneb kriminaalmenetluse alustamisele menetlejapoolne otsustamisprotsess, mille käigus hinnatakse, kas kriminaalmenetluse läbiviimiseks on olemas vajalik ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 p 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Sellise otsustamisprotsessi käigus on menetlejal küll õigus koguda otsustamiseks täiendavat teavet, kuid selleks ei tohi kasutada kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud uurimis- või muid menetlustoiminguid, milleks isiku tunnistajana ülekuulamine on. Antud juhul, kuna ei tõusetunud küsimust kriminaalmenetluse alustamisest, puudus menetlejal lisaks vajadusele ka õigus kaebuses viidatud isikuid üle kuulata. 6.
2. Antud juhul puudub riigiprokuröri hinnangul kuriteole viitav teave, mistõttu puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele
3. X lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Simson palub ringkonnakohtule esitatud kaebuses tühistada Riigiprokuratuuri määrus kaebuse rahuldamata jätmise kohta ning kohustada Riigiprokuratuuri alustama kriminaalmenetlust nr
4. 7.
5. Esindaja möönab tulenevalt riigiprokuröri poolt määruses märgitust, et tõesti on olukordi, kus tsiviilkohtumenetluses parema positsiooni saavutamiseks, on püütud esitada põhjendamatuid kuriteoteateid, kuid antud juhul sai kaebaja informatsiooni võimaliku väärkohtlemise kohta mitte ainult lapse kaudu, vaid ka lastekaitse spetsialisti ja psühholoogi käest. Seda on sisuliselt tunnistanud ka asja alustamist vaaginud menetlejad ja kaebuse senised lahendajad. Lapse emana ja kaebuse esitajana soovib X, et kõik võimalikud kahtlused saaksid kummutatud. Tsiviilasja nr X-XXXXXXXX kohtulikul arutamisel (vt 04.11.2022 istungiprotokolli väljatrükke), mis toimus hiljem, kui otsustati kriminaalmenetlust mitte alustada, väljendas HS korduvalt oma kahtlusi selles osas, et tema kui spetsialisti arvates on viiteid lapse kuritarvitamisele. Veelgi enam, kui tal võimaldati kohtuistungil tutvuda teatega kriminaalmenetluse nr 22230101171 mittealustamise kohta, siis ta kinnitas, et sealne kokkuvõte ei ole päris õige ning on veel informatsiooni, mida temalt ei soovitud. Sellises olukorras olekski põhjendatud kriminaalmenetluse alustamine ja tema ülekuulamine tunnistajana. Antud kohtuistungil on HS viidanud ka selle, et kuritoeteate esitamise järgselt on olnud situatsioone, mis temas kui psühholoogis tekitavad muret. Antud asjas on olulised ka Harju Maakohtu tsiviilasja nr X-XX-XXXXXX 08.11.
6. a kohtumääruse p-d 8 ja
7. Sellises olukorras ei peaks kaebusi menetlevad prokurörid tegema kaebajale etteheiteid, miks kaevatakse edasi põhjalikult motiveeritud kriminaalmenetluse mittealustamise teadet. Olukorras, kus lapsega aktiivselt tegelenud psühholoog peab võimalikuks väärkohtlemist, saab selle kahtluse hajutada vaid läbiviidav kriminaalmenetlus. 7.
8. Kaebaja märgib tulenevalt tunnistajate üle kuulamata jätmisest, et ta ei aja segi kriminaalmenetlust ja kriminaalmenetluse alustamise otsustusprotsessi, kuid kahetsusväärselt ei ole see otsustusprotsessi osa seadusandja poolt reglementeeritud. Selleks, et menetleja otsus oleks õige ja õiglane, peab ka see otsustusprotsess olema kaebuse lahendajate poolt kontrollitav. Kaebaja esindaja, käies materjalidega tutvumas, veenduski selles, et kahe menetluse mõttes olulise infoallika (võimalikud tunnistajad HS ja KT) ütlused olid saadud telefonivestlusena, neid ei olnud salvestatud ega protokollitud, vaid menetlejapoolne kokkuvõte vestlusest oli n.ö üle kantud kriminaalmenetluse mittealustamise teatesse. Juhul kui ilmneb, et see info ei ole täpne ja piisav ning menetleja teadlikult väldib osa info kandumist menetlusdokumenti, siis olekski mõistlik tunnistaja ülekuulamisega 3

(6)1-23-211 alustada kriminaalmenetlust. Selle tulem on ülekuulamise protokoll, mille tõelevastavust, karistuse ähvardusel, isik allkirjaga ka kinnitab. Antud juhul ongi problemaatiliseks ja kahtlusi tekitavaks see, et väidetakse, et puudub kuriteole viitav teave, samas sellist teavet on väljendanud psühholoog HS (ja seda ka tsiviilasja kohtuistungil). Kaebaja möönab, et HS ei väida otsesõnu, et ta omab konkreetset infot kuriteo tehiolude kohta, kuid tema kui eriala spetsialisti info oleks kriminaalmenetluse alustamise või mittealustamise otsustamiseks vajalik. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Hinnates Riigiprokuratuuri
2. detsembri
3. a kaebuse rahuldamata jätmise määruse põhjendusi ning seal kajastatud seisukohti, on ringkonnakohus arvamusel, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on seaduslik ja põhjendatud. Jättes kordamata varasemad ammendavad seisukohad ja selgitused, nõustub ringkonnakohus eelnevate menetlejatega, et käesoleval juhul pole võimalik järeldada, et lapse isa on last seksuaalselt väärkohelnud. Spetsialistid (lastekaitsespetsialist ja psühholoog) on eelkõige väljendanud seoses perekonnaga üldisemaid muresid ning need on oluliselt mõjutanud lapse käitumist, tuues kaasa erinevaid tagajärgi, mis muretsemiseks ka alust annavad (agressiivne käitumine, õudusunenäod, öine voodimärgamine jne). Negatiivsed tagajärjed ei ole vanemate eraldi elama asumise, laste hooldusõiguse jagamise ning vanemate omavahelise problemaatilise suhtluse valguses kuigi tavapäratud. Ainuüksi sellest, et üks vanem sunnib last olema iseseisvam, kuid teine näeb vajadust rohkem lapse eest hoolitseda ja teda aidata, ei saa aga küll 6,5 aastase lapse puhul teha kuriteokaebuses toodud asjaoludest järeldust vanema poolt selliste tegevuste näol lapse seksuaalse väärkohtlemise kohta. On küll tõsi, et spetsialistide mure on samuti suunatud sellele, et isa ei suuda ilmselt piisavalt hästi eakohaseid piire lapsele kehtestada, mis ongi kõne all olevad sündmused kaasa toonud. Siiski ei anna isa ühestki käitumisaktist välja lugeda, et tegemist on sugulise iseloomuga teoga. Vastupidi, kui laps uudishimust ja ise naerdes duši all isaga koos olles on tema suguelundit puudutanud, on isa selle rangelt ära keelanud ja selgitanud, et nii ei tohi teha (seda kinnitas ka laps ise). Isa on kinnitanud, et talle etteheidetud tegevusi ta enam lapsega ei tee, öösiti laps ikkagi tema juures magab, sest kardab pimedust, kuid tegeleb ka sellele lahenduse otsimisega. Seega ei ole küll küsimust selles, et isa piiride kehtestamise probleem võib-olla üheks motivaatoriks, miks antud küsimus on üldse tõusetunud ja miks spetsialistid ka nendele teemadele on tähelepanu juhtinud. Siiski ei ole keegi täheldanud selliseid asjaolusid, mis vältimatult viitaks lapse seksuaalsele väärkohtlemisele. Selles osas, mis kõigile muret valmistab, on isa andnud selgitused, miks asjad nii on või miks ta on niimoodi konkreetselt käitunud (mida ei olegi eitanud, kuid on esitanud loogilised selgitused). Need kattuvad ka lapse selgitustega samade asjaolude kohta (magab isa juures, sest kardab pimedat, kuigi isa on pahane ja tahab, et ta magaks oma voodis; isa pühkis varem peput, sest ta ei saanud seda ise piisavalt hästi puhtaks ja siis hakkas valutama, valutamise ja punetuse tõttu on isa pannud sinna ka kreemi, isa on aidanud duši all pesta, sest on vajanud natuke abi nt juuste pesemisel). Seega puudub alus isa selgitustes kahelda, sest need selgitused on lapse vanust arvesse võttes eluliselt usutavad ja kattuvad lisaks täielikult lapse ütlustega selles osas.
4. Esindaja viitab kaebuses sellele justkui spetsialistide hinnangust tulenevalt oleks sellised kahtlused käesoleval juhul tõusetunud, kuid tegelikult tegi neid küll murelikuks nii isa käitumine ja ka lapse üldine olukord, aga tsiviilmenetlusest nähtuvalt sai asi alguse veelgi kaugemalt, s.t kui ema oma psühholoogiga väidetavalt nägi lapse joonistustes võimaliku väärkohtlemise ilminguid, millest siis probleem sel viisil spetsialistidele tegelikult teatavaks sai. Olgu etteruttavalt öeldud, et mõistlikule kõrvaltvaatajale lapse joonistused meesterahva suguelundeid mingilgi moel ei meenuta, s.t peab olema võrdlemisi elav fantaasia, et teravatipulistes värvilistes mägedes (vt Lisa 8) näha peenist ja kõikides ümaramates kujundites kerasid/munasid. Mis ei tähenda seda, et spetsialist, kel pädevus joonistusi tõlgendada, ei võiks seda muul moel näha. Käesoleval juhul on laps ise kinnitanud osade 4

(6)1-23-211 piltide kohta sedagi, et ta joonistab arvutimängude kujutisi (vt nt Lisa 15). Seega on järeldused seksuaalse väärkohtlemise kohta pelgalt joonistuste pinnalt oletuslikud ja üsnagi väheveenvad.

1. Esindaja hinnangul oleks eelkõige psühholoogi kahtluste tõttu tulnud kriminaalmenetlust alustada, kes viitas siiski (eelkõige tsiviilmenetluses) lapse kuritarvitusele, kelle poolt väljendatu on aga jäänud piisavalt kriminaalmenetluse alustamata jätmises kajastamata ja kelle mure lapse suhtes tähelepanuta. Just seetõttu tulnuks kaebuse esitaja hinnangul menetlust alustada psühholoogi ülekuulamisega. Ringkonnakohus märgib aga, et eelnevad menetlejad on põhjendatult viidanud sellele, et ei
2. a alguses toimunud eelmise kriminaalasja alustamise üle otsustamise raames, mil vesteldi lapsega Lastemajas samade asjaolude välja selgitamiseks ega ka antud juhul asjaolude kontrollimisel, mil vesteldi taas nii lapse, tema ema ja isaga ning ka spetsialistidega, ei leidnud väited võimaliku kuritarvituse kohta jätkuvalt kinnitust. Laps ei rääkinud mitte midagi sellist, mis sellele viitaks. Peale väljendatud mure lapse suhtes, polnud kellelgi infot võimaliku kuritarvituse või selle täpsete asjaolude kohta. See, et vestlused toimusid käesoleval juhul spetsialistidega telefoni teel ja olid võrdlemisi põgusad ning et menetlusdokumendid ei kajasta väidetavalt kõike räägitut, vaid ainult kokkuvõtet sellest, ei kummuta aga tõsiasja, et tegelikult ei kinnitanud kumbki spetsialist vältimatult kuritarvitust. Eelkõige väljendatakse muret peres toimuva, lapse probleemide ja isa poolt piiride seadmise puuduliku oskuse kohta.
3. Ringkonnakohus tutvus esindaja poolt kaebuses väljatoodud väidete ja asjaolude kontrollimiseks samuti kohtute infosüsteemi vahendusel tsiviilkohtumenetlusega nr X-XX-XXXXXX, milles esindaja hinnangul on psühholoogi ütlused
4. novembri
5. a kohtuistungil piisavad kahtluse tõstatamiseks isa käitumises, kriminaalmenetluse alustamiseks ja täpsete asjaolude väljaselgitamiseks psühholoogi tunnistajana ülekuulamise näol.
6. novembri
7. a istungiprotokollist nähtuvalt psühholoog algselt (00:13:48) kinnitas, et peres on tõesti palju asju, mis teda murelikuks teevad ja aina tuleb selliseid asju juurde ja neid ei saa tähelepanuta jätta. Esindaja poolt viidatud
8. novembri
9. a maakohtu määruse p 8 kohaselt on psühholoog väljendanud, et tema hinnangul ei saa olla kindel, et seksuaalse väärkohtemise kahtlus ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus möönab sellest lähtuvalt, et kuigi lõpuni kindel ei saa selles keegi olla, siis käesoleval juhul pole siiski selliseid andmeid, mis selliseks kahtluseks annaks piisavalt alust selleks, et kriminaalmenetlust alustada. Lisaks ei saa tähelepanuta jätta ülejäänud osa HS tsiviilkohtumenetluse raames antud ütlusetest, aga samuti lastekaitse spetsialisti KT ütlusi. Nimelt
10. novembri
11. a istungi protokollist nähtuvalt (00:31:45) on HS ise avaldanud hiljem arvamust, et nad ei pea isa käitumist kriminaalseks, kuid on piiride küsimus ja kõik see, kus isa ületab mingeid piire lapsega kehalises mõttes ja see tekitab küsitavusi. KT on aga istungil (00:47:53) väljendanud samuti, et tegelikult olemasoleva info pinnalt tema mingit otsest ohtu ei näe, teema kerkis üles lapse ema psühholoogi kaudu, et tegelikult ei olegi teada, mille põhjal ja mida see psühholoog nägi joonistustes. Ta viibis ka ise Lastemaja vestluse juures nii jaanuaris
12. a kui ka nüüd ja sealt midagi kriminaalset ei selgunud. Täiendavalt (00:50:24) selgitas ta, et isaga suheldes ei ole talle tekkinud ka mingeid ohumärke. KT kinnitas ka, et varem ei ole neil (pidades silmas HS, kellega on seda teemat korduvalt arutanud ja püütud lahendusi leida) kummalgi olnud sellist tunnet, et seal väärkohtlemist oleks, on piiride ületamised. KT sisuliselt möönab, et tema lähtub eelkõige ikkagi faktidest ja nendest ei saa teha järeldust kuriteo kohta. Sellele viitab ka asjaolu, et KT nagu tegelikult ka RÕA korras lapsele määratud ja nimelt lapse huvidest lähtuv esindaja ei pidanud selliseid väiteid isa poolt lapse seksuaalse väärkohtlemise kohta tõsiseltvõetavateks, millele viitab ka asjaolu, et nad ei pidanud ema taotlust vanemate ühise hooldusõiguse täielikuks lõpetamiseks ja emale üleandmiseks põhjendatuks. Seega isikud, kes vältimatult lapse heaolu eest seisid, ei pidanud isa käitumisest tulenevat võimalikku ohtu lapsele tõenäoliseks, vastasel juhul poleks nad sellisele seisukohale asunud. Sõltumata maakohtu poolt lahendis kajastatust, millele viitas kaitsja kaebuses (p-d 8-9), jõudis maakohus kokkuvõtvalt
13. novembri
14. a määruses siiski seisukohale, et ema taotlus ei ole põhjendatud, tühistas oma 5

(6)1-23-211 varasema

1. oktoobri
2. a määruse ja jättis X esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse isa ja lapse suhtluse piiramise nõudes rahuldamata. Seega ei saa ka tsiviilkohtumenetluses kajastatu pinnalt jõuda seisukohale kuriteo tunnuste võimaliku esinemise kohta (nagu üritab esindaja ringkonnakohut veenda).
3. Esindajale pole aga riigiprokuröri poolt ette heidetud mitte kriminaalmenetluse alustamata jätmise ja hilisemate määruste (mis kõik olid äärmiselt põhjalikud) vaidlustamist, vaid seda, et ta ei ole esitanud mitte mingeid sisulisi vastuväiteid ega argumente menetluse otsustustes esitatud põhjendustele ja seisukohtadele, vaid on hilisemates kaebustes esitanud identsed põhjendused võrreldes algse kuriteokaebusega, mis ei arvesta ega käsitle seega üldse menetlejate hilisemaid seisukohti ja põhjendusi, ehk on esitatud tegelikult sisutühjad kaebused asjaolude kohta, mis on juba ammu käsitlemist leidnud, kuid asjakohased vastuväited puuduvad täielikult, mida saaks ja peaks hindama.
4. Kuivõrd kriminaalmenetlus on jäetud põhjendatult alustamata ning kaebuse väited ei anna alust teistsugusele seisukohale asumiseks, puudub alus vaidlustatava Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks.
5. Juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
6. detsembri
7. a määruse muutmata ja ringkonnakohtule esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6