Obsah (11)

§ 392§ 436§ 657§ 652§ 654§ 162§ 171§ 174§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 29.12.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-20-11922 Koht

§ 392

lg 1 p 3, s.t et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud. Maakohus seda ei teinud. Nii vabastas maakohus kostja selliste asjaolude tõendamisest, mis on tema vastuväidete keskseks eelduseks. Eelnevat arvestades on tõendamata sisuliselt kõik kostja õiguslikud seisukohad ning maakohus on lahendanud vaidluse tervikuna valesti. 42. Maakohus rikkus ka otsuse põhjendamiskohustust (

§ 436

lg 1), nõustudes kostja seisukohtadega, kuid jätnud järeldustele jõudmise jälgitavalt põhjendamata. Otsus on üllatav osas, milles maakohus omistas hageja e-kirjadele sisult omaksvõtu laadse iseloomu. Maakohus ei tuvastanud omaksvõttu selleks nõutaval viisil ega arutanud seda hagejaga, et tema esindajate e-kirjadel võib olla sedavõrd otsustav tähendus. Vastustaja seisukoht 43. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 44. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

§ 657

lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. 8 2-20-11922 45.

§ 652

lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. 46. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on läbi viinud nõuetekohase eelmenetluse ja arutanud pooltega piisavas mahus nii tõendamiskoormust kui õiguse kohaldamisega seonduvat. Erinevalt hagejast on kolleegium seisukohal, et maakohus on jõudnud lepingu asjassepuutuvaid sätteid analüüsides paikapidavatele järeldustele ning kohaldanud õigesti asjakohast materiaalõigust. Kohtu hinnang esiletoodud asjaoludele ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditele on olnud igakülgne, täielik ja objektiivne. Kolleegiumil ei ole alust anda käsitatud lepingupunktidele teistsugust hinnangut, kohaldada materiaalõigust teisti ega kujundada nõude aluseks olevate asjaolude suhtes maakohtu järeldustega võrreldes erinevat seisukohta. Maakohtu otsus on piisavalt põhjendatud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses

§ 654lg 6 järgi ei korrata.

1. Hageja on apellatsioonkaebuses enamasti korranud maakohtus esitatud väiteid ja vastuväiteid, mida maakohus on vaidlustatud otsuses põhjalikult käsitanud. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust vaidlustatud otsust tühistada ega muuta. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
2. Vastupidiselt hageja seisukohale leiab ringkonnakohus, et maakohus tuvastas olulised lepingu eseme omadusi puudutavad tingimused õigesti. Maakohus tuvastas, et lepingu p-s 5.1 olid pooled viitega lepingu lisale C kokku leppinud kostja poolt müüdava jäätmepuidu kvaliteedinõuetes. Maakohus käsitas otsuses põhjalikult lepingu lisas C sisalduvat pooltevahelist kokkulepet müüdavate puidujäätmete kvaliteedi kohta ja järeldas poolte seisukohti, pooltevahelist kirjavahetust, Keskkonnaameti 18.10.2019 kirja ja ka läbirääkimiste käigus väljatöötatud uue lepingu projekti sisu analüüsides õigesti, et lepingus kokkulepitud kvaliteedinõuded erinesid oluliselt Keskkonnaameti rakendatud uutest tingimustest. Seejuures ei ole põhjendatud hageja etteheited tõendamiskoormuse jaotamise osas. Kostja tõi esile asjaolu ja tõendas seda pooltevahelise kirjavahetusega, et pärast lepingu sõlmimist teavitas hageja kostjat Keskkonnaameti rakendatud uutest tingimustest, sh möönis hageja, et pakkumises olid hoopis teised tingimused, kui pärast uute tingimuste kehtestamist. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse seisukohaga, et maakohus ei saanud vaidluse lahendamisel arvestada e-kirjades väljendatud seisukohtadega. Maakohus ei käsitanud hageja seisukohti omaksvõtuna, nagu hageja ekslikult leiab. Maakohus hindas asjas esitatud tõendeid ja kujundas nende järgi oma siseveendumuse. Kirjavahetusest nähtuvalt oli e-kirjades väljendatud seisukohad kooskõlastatud hageja juhtkonnaga (I kd, tl 115). Asjaolu, et nõudmised jäätmepuidu tarnimisele olid oluliselt muutunud, kinnitas ühtlasi ka see, et pooled asusid läbirääkimistesse lepingu sõlmimiseks uutel tingimustel. Selleks puudunuks vajadus, kui tingimused ja nõuded ei oleks muutunud või oleks olnud võimalik lepingut täita ka uute Keskkonnaameti kehtestatud tingimuste järgi.
3. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus kvalifitseeris ebaõigesti uuenenud nõuete kehtestamise vääramatu jõu asjaoluks. Hageja määras hanke tingimused ja leping sõlmiti mõlema poole teadmises, millistele tingimustele peab tarnitav jäätmepuit vastama. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pooltevahelise lepingu esemeks olnud jäätmepuit ei pidanud Keskkonnaameti poolt hiljem kehtestatud kõrgendatud nõudmistele vastama ning kostja ei saanud ega pidanud ette nägema, et lepingus kokkulepitud tingimustele vastava jäätmepuidu tarnimine Eestisse muutub sisuliselt kohe pärast lepingu 9 2-20-11922 sõlmimist kokkulepitud tingimustel õiguslikult võimatuks. Lepingut sõlmides said pooled arvesse võtta olemasolevat õiguslikku regulatsiooni.
4. Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et puudub igasugune alus väita, et avaliku asutuse poolt nõuete kehtestamine mingile kaubaklassile oleks sedavõrd erakordne, ettenägematu ja ületamatu takistus, et seda võiks tõlgendada kui vääramatut jõudu. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. Maakohus viitas õigesti lepingu p-le 11.1, milles pooled otsesõnu pidasid võimalikuks vääramatu jõu asjaoluks muu hulgas ka valitsusasutuste akte, mis muudavad lepingu nõuetekohase täitmise võimatuks.
5. Hageja märgib kaebuses, et kostja oleks pidanud oskama professionaalse turuosalisena arvestada asjaoluga, et seadusandlik olukord võib muutuda. Lepingu p-s 11.1 kokkulepitu seda seisukohta ei toeta. Viidatud lepingupunktis on pooled vastupidiselt hageja seisukohale kokku leppinud, et õigusaktide muutmist võib pidada vääramatuks jõuks. Hageja etteheide võiks olla asjakohane, kui Keskkonnaameti nõuded oleksid olnud kehtestatud enne lepingu sõlmimist. Sellisel juhul oleks põhjendatud kaaluda, kas pooled teadsid või oleksid pidanud teadma vastavatest nõuetest. Puudub vaidlus, et enne Keskkonnaameti rakendatud kvaliteedinõudeid ei olnud Eesti Vabariigis jäätmepuidu tarnimine õiguslikult reguleeritud. Kuivõrd Keskkonnaameti kehtestatud nõudeid jäätmepuidule ei ole kostjal võimalik mõjutada ega nende kehtestamist ette näha, järeldas maakohus õigesti, et nimetatud asjaolu oli kostja suhtes vääramatu jõu (force majeure) asjaolu.
6. Maakohus ei sisustanud kostja lepingulisi kohustusi ebaõigesti, kui leidis, et THS § 10 p 5 antud juhul ei kohaldu. Viidatud säte käsitab biomassina puidujäätmeid, mis ei või puidukaitseainetega töötlemise või puidupinna katmise tulemusena sisaldada halogeenitud orgaanilisi ühendeid või raskmetalle, sealhulgas eelkõige ehitamisel ja lammutamisel tekkivaid puidujäätmeid. Kostja juhib vastuses apellatsioonkaebusele asjakohaselt tähelepanu, et lepingu esemeks olev ümbertöödeldud puit ei olnud klassifitseeritav biomassiks ei lepingu sõlmimisel ega ka pärast Keskkonnaameti rakendatud kvaliteedinõudeid. Seega pooltevahelisest lepingust nähtuvalt ei soovinud hageja THS § 10 p-s 5 mõttes biomassi tarnimist.
7. Maakohus tõlgendas õigesti poolte kokkulepet vääramatust jõust teatamise kohta. Vaatamata sellele, et lepingu p 11.3 järgi oleks kostja pidanud hagejat teavitama tema suhtes vääramatu jõu tekkimisest, järeldas maakohus põhjendatult, et kuna vääramatu jõu aluseks olevatest asjaoludest teavitas kostjat hageja, ei pidanud kostja formaalse nõude täitmiseks vääramatust jõust uuesti hagejat teavitama. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
8. Seoses hagi rahuldamata jätmisega jättis maakohus

§ 162lg 1 järgi maakohtu menetluskulud hageja kanda.

Kindlaksmääratud menetluskulude suurust ei ole hageja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. 55. Ringkonnakohtu menetluskulud tuleb seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätta

§ 171lg 1 järgi apellandi (hageja) kanda.

56.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 10 2-20-11922 57. Kostja (vastustaja) menetluskulude nimekirjast nähtub, et kostja on kandnud apellatsiooniastmes menetluskulusid esindaja tasuna 1836 eurot (käibemaksuta). Kostja lepinguline esindaja on kostja esindamisel kulutanud 10 tundi 48 minutit. 58.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja lepingulisel esindajal kulus apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja sellele vastuse koostamiseks, sh kliendile e-kirja koostamiseks, kokku 10 tundi 18 minutit. Arvestades, et vastuse koostamiseks tuli esindajal tutvuda mahuka maakohtu otsusega ja sisuka apellatsioonkaebusega, saab toimingute tegemiseks pidada põhjendatuks taotluses märgitud ajakulu. Lisaks kulus esindajal kokku 30 minutit ringkonnakohtu kirjaga tutvumiseks, kliendile info edastamiseks ja menetlusliku olukorra selgitamiseks, samuti kliendi vastusega tutvumiseks ja menetluskulude nimekirja koostamiseks. Eeltoodud toimingud on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ja ajakulu 30 minutit vajalik. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 170 eurot (käibemaksuta) võib pidada põhjendatud ja vajalikuks. Seega kuulub hüvitamisele 1836 eurot (käibemaksuta). Kostja on esitanud ka

§ 177

lg-le 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kuulub alates käesoleva lahendi jõustumisest väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 59.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 11