(5)reisibussis, mis liikus Narvast Tallinna. Seega ei ole vaid elukoha muutmine ja abielu selline argument, mis loob püsiva eelduse edaspidiseks seaduskuulekaks eluks.
- Vanglas on M. Bilani karistatud distsiplinaarkorras. Kui siia juurde arvestada tõsiasi, et M. Bilani on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud, siis ei näe kohus kaalukaid argumente, mis näitaks, et pärast karistuse kandmisele asumist ja seejärel distsiplinaarsüüteo toimepanemist oleks M. Bilani mõttemaailmas toimunud sellised muutused, mis tekitaks tema ennetähtaegseks vabastamiseks vajaliku usalduse. Kui inimene ei suuda järgida reegleid vangla range järelevalve tingimustes, on tõenäoline, et ta ei suuda seda teha ka vabaduses. See võib väljenduda nii õigusrikkumistes kui ka ennetähtaegse vabastamisega kaasnevate käitumiskontrolli nõuete ja kohustuste rikkumises. Seda enam isiku puhul, kes on juba varasemalt vabaduses viibides kriminaalhoolduse nõudeid rikkunud. Arvestades eeltoodut ja sotsiaalprogrammi läbiviija arvamust, et M. Bilan vajab muutuste elluviimisel tuge ja enesekindluse tõstmist, leiab kohus, et M. Bilani suhtes on kohane järk-järguline vabanemine karistuse kandmiselt: esmalt avavangla, kus M. Bilan saab näidata, et teda saab usaldada ja ta suudab järgida ettenähtud nõudeid. Seni ei ole vangla pidanud võimalikuks M. Bilani avavanglasse paigutada. Määruskaebus
- Maakohtu määruse peale esitas M. Bilan määruskaebuse, mille sisu on kokkuvõtlikult järgmine. Maakohtu määrus on vastuoluline, piisavalt põhjendamata ja kohtu mõttekäik on ebaselge. M. Bilani vabastamist toetavaid argumente on rohkem kui selle vastu rääkivaid argumente. M. Bilan ei kavatse korrata oma varasemaid vigu ja mõistab, milleni katseaja nõuete rikkumine viib. Ta tahab tõestada endale, lähedastele ja õiguskaitseorganitele, et karistus on talle mõju avaldanud ning nüüd on tal teised väärtused. Sellele viitab ka tema vangistusaegne käitumine. Kuigi kohus viitas distsiplinaarrikkumisele, siis selle rikkumisega ei tohiks arvestada, sest vastav karistus on kustunud ja pealegi oli rikkumine seotud M. Bilani terviseprobleemiga, mistõttu on sellele tuginemine ebaõiglane. Arusaamatult viitas kohus M. Bilani narkosõltuvusele: ta ei ole kunagi olnud narkosõltlane ega ravinud end selle vastu, samuti ei kavatse ta rikkuda enda tervist narkootikumide tarvitamisega. Alkoholi tarvitamise osas on ta teinud vajalikud järeldused, tema tung alkoholi järele on vangistuse ajal kadunud ja ta kavatseb alkoholist eemale hoida ka edaspidi. Kahe aasta jooksul saab sõltuvusest vabaneda küll. Ta on abielus ja see motiveerib teda mitte oma vigu kordama. Motivatsiooni muutumiseks näitab seegi, et ta on nõus elektroonilise valve kohaldamisega. Kui lähtuda kohtu eeldusest, et isik ei ole võimeline muutuma ning vanglas läbitud programmid ja töötamine ei aita seda saavutada, siis ei olegi ennetähtaegne vabastamine võimalik. Iseenesest võib nõustuda kohtu positsiooniga, et kasuks tuleks esialgu avavanglasse paigutamine, kuid avavanglat ei ole M. Bilanile keegi pakkunud. Kui ringkonnakohus keeldub M. Bilani vabastamast, siis palub ta teha vanglat kohustav määrus, et ta saadetaks avavanglasse. Ringkonnakohtu seisukoht
- Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine materiaalne eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine: kinnipeetava vabastamine eeldab positiivset retsidiivsusprognoosi, st peab olema piisav alus eeldada, et süüdimõistetu ei pane enam toime kuritegusid. Niisugust prognoosi püstitades on kohtul ulatuslik kaalutlusõigus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- aprilli 2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16).
- Ringkonnakohtu hinnangul ei teinud maakohus M. Bilani vabastamata jättes kaalutlusviga. Kuna maakohus põhjendas igati piisavalt ja asjakohaselt, miks ei saa M. Bilani ennetähtaegselt vabastada ning ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, ei korda kohtukolleegium juhinduvalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 390 lg-st 1 ja § 342 lg 3 p-st 1 neid põhjendusi üle. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus vaid järgmist. 3