1-20-4693/29

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2023, Tartu (kirjalikus menetluses) Kriminaalasja number 1-20-4693 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)
2. detsembri
3. a määrus Märt Harjaksi vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Märt Harjaksi (ik 39303074713) kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumets, määruskaebus RESOLUTSIOON
4. Jätta Tartu Maakohtu
5. detsembri
6. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
7. Määrata advokaadibüroole In Jure vandeadvokaat Marko Paabumetsa poolt Märt Harjaksile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 162 eurot (sh käibemaks 27 eurot).
8. Mõista Märt Harjaksilt menetluskuluna välja 162 eurot määruskaebemenetluses kaitsja poolt osutatud õigusabi eest.
9. Märt Harjaksil tuleb väljamõistetud menetluskulud tasuda määrusele lisatud makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
10. Pärnu Maakohtu
11. juuli
12. a otsusega tunnistati Märt Harjaks süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja karistuseks mõisteti 2 kuud vangistust. Samuti tunnistati M. Harjaks süüdi KarS § 25 lg 2 - § 200 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi, mille eest mõisteti karistuseks 3 aastat vangistust. Kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise teel mõisteti M. Harjaksile liitkaristuseks 3 aastat vangistust. Mõistetud karistust suurendati Harju Maakohtu
13. märtsi
14. a otsusega mõistetud kandmata 2 aasta ja 27 päeva pikkuse vangistuse võrra ja M. Harjaksile mõisteti kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 5 aastat ja 27 päeva vangistust. M. Harjaksi karistusaeg algas
15. aprillil 2020 ja lõppeb
16. mail
18. Tartu Vangla esitas
19. oktoobril 2022 Tartu Maakohtule materjalid M. Harjaksi vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamiseks.
20. Tartu Maakohtu
21. detsembri
22. a määrusega jäeti M. Harjaks vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata.
23. M. Harjaksil on kaks kehtivat kriminaalkaristust ja vangistuses viibib esimest korda. M. Harjaksil puuduvad distsiplinaarkaristused. Ta on teinud majandustöid ja läbinud sotsiaalprogrammi. Programmi tagasiside kohaselt on M. Harjaks hoiakutes umbmäärane ja kõhkleb elustiilis muudatuste tegemisel. Plaatija kutse omandamisest M. Harjaks loobus. M. Harjaksil on läbimata sotsiaalprogrammid „Õige hetk“ ja „Viha juhtimine“. M. Harjaks alustas tagasilanguse ennetamise tugigrupis käimist. Maakohtu hinnangul ei ole seni läbitud rehabiliteerivate tegevuste põhjal veel võimalik veenduda M. Harjaksi tõsikindlas motivatsioonis sõltuvuskäitumist muuta ning jätkata ka vabaduses pingutamist õiguskuuleka elu nimel. M. Harjaks ei ole senini aru saanud kuritegude põhjustest ja seetõttu ei saa eeldada, et ta edaspidiselt oma elu seaduskuulekuse suunas muudaks.
24. M. Harjaks ei ole kunagi ametlikult töötanud. Peamiseks sissetulekuallikas enne vangistust oli töövõimetuspension. Igakuiselt külastas ta kasiinot ja kulutas seal umbes 50 eurot kuus. Kaks viimast tema kuritegu on varavastased. Sealhulgas on M. Harjaks rahalise kasu saamise eesmärgil kasutanud ka vägivalda. Seega on hasartmängud põhjustanud tema kehva majandusliku olukorra ja sellest tulenevalt on ta kuritegusid toime pannud. Kuigi rehabilitatsioonikeskusesse vabanedes oleks M. Harjaksil võimalik asutuse territooriumil töötada, siis pärast rehabilitatsiooni läbimist puudub isikul edasise töötamise osas plaan. M. Harjaks soovib enda sõnul minna taas välismaale tööle, kuid on samas teadlik, et kuna tema teovõime on piiratud ja talle on määratud eestkostja, siis välismaale ta minna ei saa.
25. Alkoholi hakkas M. Harjaks tarvitama 13 aastaselt. Viimane kuritegu on toime pandud alkoholijoobes. M. Harjaks ise ei leia, et tal oleks alkoholisõltuvus. Ta saab aru, et peab alkoholi tarvitamist vähendama, kuid sellest loobumiseks põhjust ei ole leidnud. M. Harjaksil on diagnoositud narkosõltuvus. Ta tarvitas narkootikume esimest korda 14 aastaselt. M. Harjaks sõltuvust ei tunnista. On tarvitanud väga eriliigilisi narkootikume. Peamiselt tarvitas iganädalaselt kanepit, paar korda kuus kokaiini ja amfetamiini. Meditsiiniosakonna andmetel on isikul tekkinud narkootikumide tarvitamisest psüühilised terviseprobleemid. M. Harjaksi sõnul on kuritegelikku käitumist esinenud ka narkojoobes. Enda sõnul ei hakka ta narkootikume edaspidiselt tarvitama, sest on kaua vanglas viibinud ja neist eemal olnud. Maakohtu hinnangul on vähetõenäoline, et paariaastane vangistus on M. Harjaksile sellist mõju avaldanud, et ta vabaduses enam alkoholi ega narkootikume ei tarvitaks. On positiivne, et vabanedes soovib ta rehabilitatsioonikeskusesse asuda, kuid arvestades, et M. Harjaks on nii alkoholi kui narkootikume väga noorest east alates tarvitanud, on ebatõenäoline, et ta suudaks ilma meditsiinilise sekkumiseta sõltuvuskäitumist kontrolli alla saada. M. Harjaksil on olnud võimalus ka varasemalt vabaduses sõltuvusainete tarvitamisest loobuda, kuid ei ole selleks suuteline olnud. Samuti jäi maakohtule mulje, et rehabilitatsioonikeskusesse asub M. Harjaks 2 hoopis teistel põhjustel kui sõltuvusega süvitsi tegelemine. Enda sõnul on ta leidnud usu ja tahaks seda edasi arendada. Määruskaebus
26. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse süüdimõistetu M. Harjaksi kaitsja vandeadvokaat M. Paabumets, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist.
27. Maakohtu põhjendused on liialt formaalsed ega lähtu karistuse võimalikust mõjust isikule ning toimunud muutustest isiku käitumises ja mõttemaailmas. Maakohus leiab põhjendamatult, et seni läbitud rehabiliteerivate tegevuste põhjal ei ole võimalik veenduda M. Harjaksi tõsikindlas motivatsioonis sõltuvuskäitumist muuta ning jätkata ka vabaduses pingutamist õiguskuuleka käitumise nimel. M. Harjaks saab aru toime pandud tegude põhjustest ja tagajärgedest ning on teinud neist vastavad järeldused. Ta on osalenud tagasilanguse ennetamise tugigrupis. Ta mõistab kuritegusid soodustanud tegureid. Ta on läbinud kõik vajalikud programmid, ta soovib oma kuritegelikku elustiili muuta ja seeläbi on maandatud ka kuritegeliku käitumise põhjused. Seda kinnitab distsiplinaarkaristuste puudumine ja majandustööde tegemine. Käeoleva hetkeni kantud karistus on aidanud M. Harjaksil ületada sõltuvusprobleemid. Rehabilitatsioonikeskusesse vabanemisel on võimalik muutusi ja usku jumalasse kinnistada. Kuna M. Harjaks ei jätkaks vabanemise korral narkootikumide tarvitamist, ei vasta tõele maakohtu seisukoht, et viimane jätkaks endist kuritegelikku eluviisi.
28. M. Harjaksi käitumiskontrollile allutamine ja temale erinevate lisakohustuste määramine on piisav uute kuritegude toimepanemise riski maandamiseks. Teda positiivselt iseloomustavad asjaolud kaaluvad üle negatiivse. Maakohus on liigselt keskendunud M. Harjaksi varasematele sõltuvusprobleemidele, jättes arvesse võtmata temas toimunud muutused ja võimaluse jätkata preventiivsete tegevustega vabaduses. M. Harjaksi puhul on karistus oma eesmärgi saavutanud ja temast lähtuv retsidiivsusrisk on väike. Maakohus ei põhjenda, miks kantud karistus ei ole M. Harjaksile positiivset mõju avaldanud ja miks on alust arvata, et ta jätkab kuritegude toime panemist. Ringkonnakohtu järeldused
29. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et M. Harjaks ei kuulu vangistusest ennetähtaegselt vabastamisele.
30. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal – või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (RKKKm 3-1-1-12-17, p 16). Ringkonnakohtu hinnangul ei teinud maakohus M. Harjaksi ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel ühtegi sellist kaalutlusviga või rikkunud põhjendamiskohustust, millest tulenevalt võis viimane jääda ebaõigesti ennetähtaegselt vabastamata. Maakohus on M. Harjaksi iseloomustavaid andmeid kogumis hinnates jõudnud õiguspärasele järeldusele, et tema ennetähtaegne vabastamine on välistatud.
31. KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus õigustatud tõdema, et süüdimõistetut ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist (RKKKm nr 1-09-14104, p 21). Teisisõnu välistab M. Harjaksi isik ja tema varasem elukäik tema ennetähtaegse vabastamise. Karistusregistri 3 andmetel on tal kaks kehtivat kriminaalkaristust varavastaste kuritegude eest, mis näitab, et kuritegusid on toime pandud majandusliku kasu saamise eesmärgil. M. Harjaks eelistab seega tulu teenida kuritegelikul teel, selle asemel, et tööle asuda. Seda kinnitab üheselt see, et M. Harjaks ei ole mitte kunagi ametlikult töötanud, mistõttu tal ei ole tööharjumust- ega kogemust. Oskusharidust M. Harjaks aga omandada ei soovi ja varasemaltki on korduvalt kutsehariduse omandamise katkestanud. Sellest tulenevalt ei saa olla väga kindel, et pärast rehabilitatsioonikeskuses viibitud aega suudaks M. Harjaks leida endale töökoha, mis tagaks talle sissetuleku ja aitaks tema vaba aega sisustada mõtestatud tegevusega.
32. Nagu öeldud, M. Harjaksi kuritegusid on igal juhul soodustanud sõltuvusprobleemid. Alkoholi ja narkootikumide tarvitamist alustas M. Harjaks juba väga noores eas. Ise ta sõltuvust aga ei tunnista. Kuigi vangistuses on ta läbinud sõltuvusteemalise sotsiaalprogrammi, on vabaduses sõltuvusainetest hoidumine ilmselt problemaatiline, sest need on olnud pikalt tema jaoks n-ö igapäevaelu üheks osaks. Varasemalt ei ole ta soovinud enda probleemidele lahendusi leida, vaid on selle asemel jätkanud nii alkoholi kui narkootikumide tarvitamist, hoolimata isegi sellest, et narkootikumid on talle tekitanud ka tõsiseid tervislikke probleeme, s.o ta on tarvitamisel lähtunud vaid hetkeemotsioonist- ja vajadusest. Alkoholist ja narkootikumidest loobumine vajab suure tõenäosusega pikemaajalist tööd enda mõtete ja hoiakutega, et edaspidiselt teha ühiskondlikult aktsepteeritavaid valikuid. On ilmselge, et varavastased kuriteod on otseselt seotud tema sõltuvusprobleemidega, mistõttu peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks sellekohane risk olema minimaalne, mida see hetkel veel ei ole. Ja seda isegi hoolimata rehabilitatsioonikeskusesse asumisest.
33. Sellest tulenevalt, isegi juhul, kui M. Harjaks on tõepoolest endaga kinnipidamiskohas tööd teinud ja tema vabanemisjärgsed elutingimused on head, ei too see käesolevalt veel kaasa süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist, kuna kriminaalkolleegium ei ole sarnaselt maakohtuga veendunud, et temast lähtuv uute kuritegude toimepanemise risk on piisavalt maandatud. Tema puhul risk endise eluviisi naasmise juurde veel piisavalt suur ja teda ei ole võimalik ennetähtaegselt vabastada.
34. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
35. detsembri
36. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
37. M. Harjaksi kaitsja vandeadvokaat M. Paabumets taotleb määruskaebuse koostamise eest tasu 162 eurot (sealhulgas käibemaks 27 eurot). Ringkonnakohus peab tasutaotlust sellises ulatuses põhjendatuks ja rahuldab kaitsja taotluse. Kuna ringkonnakohus määruskaebust ei rahulda, jääb menetluskulu summas 162 eurot KrMS § 187 lg 2 esimese lause alusel M. Harjaksi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 4