Obsah (10)

§ 230§ 231§ 367§ 173§ 162§ 139§ 175§ 218§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Kadri Mälberg Määruse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2022, Pärnu Tsiviilasja number 2-21-10088 Tsiviilasi PlusPlus Capital AS hagi R.

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

1. Käesoleval juhul on hageja kohtule esitatud hagis ja täiendavates selgitustest tuginenud sellele, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud kompromissleping/võlatunnistus. Kostja on esitanud vastuväited, mille kohaselt ta leiab, et algse võlakohustuse tekkimine on tõendamata ja arusaamatu, rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, samuti, et nõude loovutamine hagejale on tõendamata.
2. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamine on käsutustehing TsÜS § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele (vt Riigikohtu
3. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15, p 18). Nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt Riigikohtu
4. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 27; Riigikohtu
5. juuni 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07, p 12).
6. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja 05.10.2020 sõlmitud kompromisslepingus/võlatunnistuses kinnitanud, et võlausaldaja omab kokkuleppe sõlmimise seisuga kostja vastu nõuet, mille ta on omandanud vastava loovutuslepinguga esialgselt võlausaldajalt Fresh Finance OÜ-lt (tl 5). Samuti on hageja esitanud kohtule Fresh Finance OÜ kinnituse nõude loovutamise kohta, milles Fresh Finance OÜ kinnitab, et nõude omandiõigus 4 2-21-10088 on hagejale üle läinud 30.09.2020 (tl 100). Kohtu hinnangul on eelnimetatud tõenditest nähtuvalt tõendatud, et nõue on loovutatud ja hagejal oli õigus hagi esitada. Kohus märgib, et nõude loovutamisele ei ole ette nähtud kohustuslikku vorminõuet.
7. Hageja on palunud kostjalt välja mõista poolte vahel sõlmitud kompromisslepingust /võlatunnistusest tulenev võlgnevus. Kohus leiab, et kui hageja esitab kostja vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistuse andmisel võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (TsÜS § 158) ning seda võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja poolt tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist (vt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr nr 2-19-5601, p 16 jj).
8. Juhul kui tegemist on tehinguga, tuleb hinnata, kas võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) (VÕS § 30) või kausaalne (deklaratiivne). Seda, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Võlatunnistuse liigi kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemele või selle kõrvale. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Arvestades võlatunnistusi puudutavat varasemat praktikat, leiab kolleegium, et deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru, on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtutel välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki.
9. Riigikohus peab lahendis tsiviilasjas nr 2-19-5601 vajalikuks täpsustada varasemaid seisukohti deklaratiivse võlatunnistuse õigusliku tähenduse kohta. Nimetatud varasema praktika kohaselt ei ole deklaratiivse võlatunnistuse puhul võlausaldajal vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Kolleegium täpsustab oma varasemat praktikat selles osas ja leiab, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega 5 2-21-10088 loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises. Konstitutiivne võlatunnistus loob võlatunnistusega lubatud sooritusele iseseisva, st selle aluseks olevast õigussuhtest sõltumatu nõude aluse ning võla sissenõudmiseks ei pea võlausaldaja esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse. Kui hageja tugineb nõuet esitades konstitutiivsele võlatunnistusele, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlatunnistuse aluseks olevast õigussuhtest tulenevale nõudele VÕS §-del 1028 ja 1032 põhineva alusetu rikastumise tagasinõude esitamisel.
10. Kompromisslepingust (tl 5-6) nähtuvalt on kostja kinnitanud, et hageja omab kompromisslepingu sõlmimise seisuga kostja vastu nõuet, millise ta on omandanud vastavalt loovutuslepinguga esialgselt võlausaldajalt. Kohus on 25.01.2022 määruses märkinud, et kohus on seisukohal, et käesoleval juhul põhineb hageja nõue 05.10.2020 sõlmitud lepingus sisalduval deklaratiivsel võlatunnistusel (lepingu p 2.2.). Kohus jääb oma nimetatud seisukoha juurde, kohtu hinnangul on kompromissleping käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena, kuivõrd sellega kinnitasid pooled kohustuste olemasolu ja kostja võttis kohustuse neid täita. Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobus kostja võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Riigikohtu seisukoha järgi kinnitatakse deklaratiivse võlatunnistuse korral olemasolevat võlga ning deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 13.1 ja Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2). Kohus selgitas kostjale, et sellisel juhul tuleb kostjal tõendada, et tal võlga hageja ees ei ole - tegu on ümber pööratud tõendamiskoormisega (vt 25.01.2022 määrust). Kohus on seisukohal, et kostja käesoleval juhul vastavaid põhistusi ega tõendeid kohtule esitanud ei ole. Samuti on kostja oma kohtule esitatud menetlusdokumentides möönnud, et nõustub tühise laenulepingu alusel saadu tagastamisega. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi tuleb põhinõude osas rahuldada.
11. Lepingu p 3.
12. kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma võlausaldajale viivist 0,060% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Viivist hakati arvestama maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud ja rahuldab selle. Kompromissi sõlmimise ajaks oli sissenõutavaks muutunud viivis 2711,47 eurot. Võlgnik on seda tunnistanud kompromisslepingus ja seega loobunud sellele nõudele vastuväite esitamise õigusest. Kohus arvestab täiendavalt viivist alates kostja lepingu lõpetamise päevast (26.12.2020) kuni käesoleva otsuse tegemiseni põhinõudelt (8887,36 eurot) määras 0,06%. Kohus arvutas viivise välja kasutades viivisekalkulaatorit (viivisekalkulaator.ee) ja viivise summaks otsuse tegemise aja seisuga on 3 860,67 eurot.

§ 367

kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on palunud viivise välja mõista kuni põhinõudega võrdses summas. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

1. Kostja on oma kohtule esitatud menetlusdokumendis palunud kõrvalnõuete vähendamist põhjusel, et kostja on nõustunud tühise laenulepingu alusel saadu tagastamisega ning on korduvalt pakkunud hagejale põhinõude tagastamist, kuid hageja ei ole kostja poolt pakutud kompromissiga nõustunud. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte 6 2-21-10088 majanduslikku seisundit. Kohus nõustub hagejaga, et kostja ei ole käesoleval juhul põhjendanud ja tõendanud VÕS § 162 lg-s 1 nimetatud asjaolude esinemist, mistõttu tuleb kostja taotlus viivise vähendamiseks jätta rahuldamata.
2. Vastavalt VÕS § 113² lg-le 2 on hagejal õigus nõuda ja kostjal lasub kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. VÕS § 113² lg 2 seob sissenõudekulu võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjadega. VÕS § 113² lg 2 p 3 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1 000 eurot. Hagis toodud nõue kostja vastu on kompromissisummaga 11607,83 eurot. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist (tl 7-9) hagejale teadaolevale kostja aadressile. Seetõttu juhindudes § 113² lg 2 p 3 on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 eurot.
3. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 8887,36 eurot, 19.12.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 6572,14 sissenõudmiskulud 35 eurot ja lepingu sõlmimise tasu 10 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuselt alates 20.12.2022 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud 21.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. 22.

§ 162lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kohus rahuldab hageja hagi, siis jätab kohus menetluskulud kostja kanda. 23. Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ja palub kostjalt enda kasuks välja mõista riigilõiv 650 eurot ja lepingulise esindaja tasu 2100 eurot (käibemaksuga). Hageja on kinnitanud, et hageja on piiratud käibemaksukohuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada (tl 116). Kostja ei ole hageja menetluskulude suurusele vastu vaielnud. 24.

§ 139

lg 2 ning riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt on põhjendatud mõista kostjalt hageja menetluskuluna välja hagiavalduse esitamisel vastavalt hagihinnale tasutud riigilõiv 650 eurot. 25.

§ 175

lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja. Hagejat on menetluses esindanud

§ 218lg 1 kohane esindaja.

1. Hageja menetluskulude nimekirja järgi on hageja kandnud õigusabikulusid kokku 17,5 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuga), kokku 2100 eurot. Kohus leiab, et hageja tunnitasu suurus on mõistlik.
2. Ajakulu osas leiab kohus, et antud juhul ei ole tegemist pidevalt võlgu sisse nõudva esindaja jaoks keeruka ega mahuka vaidlusega. Võttes arvesse käesoleva tsiviilasja mahtu ja sisu, samuti asjaolusid, et hageja esindaja kui võlgade sissenõudmisele spetsialiseerunu esitab pidevalt ühetaolisi hagisid, peab kohus lepingulise esindaja tasu põhjendatuks järgnevalt: - Dokumentide komplekteerimine ja analüüs – 0,5 tundi; 7 2-21-10088 - Hagiavalduse koostamine ja esitamine – 1 tund; - Kostja 15.07.2021 esialgse vastusega tutvumine ja läbitöötamine ning õiguslik analüüs – 1 tund; - Hageja 26.08.2021 seisukoha koostamine, ülevaatamine ja esitamine - 1 tund; - Kohtu 25.01.2022 määrusega tutvumine – 0,5 tundi; - Kostja 15.02.2022 seisukoha, taotluse ja tõenditega tutvumine, läbitöötamine ja õiguslik analüüs – 0,5 tundi; - Hageja 23.02.2022 seisukoha koostamine, redigeerimine ja esitamine – 1 tund; - Kohtu 01.06.2022 määrusega tutvumine – 0,5 tundi; - Hageja 20.06.2022 seisukoha koostamine, tõendite hankimine ja esitamine – 1 tund; - Kostja 29.08.2022 vastusega tutvumine ja läbitöötamine ning õiguslik analüüs – 1 tund; - Hageja 09.09.2022 seisukoha koostamine, redigeerimine ja esitamine – 1,5 tundi; - Menetluskulude nimekirja koostamine ja esitamine – 0,5 tundi.
3. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks hageja esindaja kulude hüvitamist 10 tunni ulatuses.
4. Kostjalt tuleb seega hageja kasuks välja mõsta hageja õigusabikulud 1200 eurot (10x120) ja riigilõiv 650 eurot, kokku 1850 eurot. 30.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjatel tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 31.

178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (

§ 178lg 2).

Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (

§ 178lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Mälberg kohtunik 8