Obsah (4)

§ 9§ 208§ 26§ 115

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 30. august 2022 Tsiviilasja number 2-2

) § 20 lg 1 tähenduses aktsepti lepingu sõlmimiseks.

§ 9

lg 2 kohaselt loetakse sellisel juhul leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, seega praegusel juhul hetkest, kui hagejale oli selgunud kütuse kogus, mille kostja oli hageja tahte vastaselt omastanud. Aktseptina saab käsitleda ka kostja seletuskirjas väljendatud tahet kahju hüvitamiseks. Tunnistaja A.A.i selgituste kohaselt oli mõlema poole eesmärgiks probleem lahendada ning hagejal puudus kahtlus, et pooled said 31. juuli 2017. a kokkusaamisel kokkuleppele, et kütus hüvitatakse kütusemüügina, mille kohta esitab hageja kostjale kui ostjale arve. Kostja vastuargument, et tema seletuskirjas ei ole nimetatud kahju suurust, ei ole müügilepingu sõlmimisel määrava tähtsusega, kuivõrd

§ 208

kohaselt võivad pooled müügilepingu kehtivalt sõlmida ka ilma ostuhinna suuruses või selle määramise viisis kokkulepet saavutamata (

§ 26lg 1 ja § 28).

Sellisel juhul ei muutu tasunõue sissenõutavaks enne, kui tasu suurus on selgunud. Kostja ei ole esitanud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks ta arvas, et tema töötasust kinnipeetud summaga on tema võlgnevus hageja ees tasutud ning rohkem hageja arvet tasuda ei tule. Ei ole eluliselt usutav, et kostja eeldas, et määrab ise kütuse eest tasutava summa. Juhul kui kostjal oli teine arusaam omistatud kütuse kogusest, siis oli tal võimalus hagejale vastuväiteid esitada, kuid kohtule ei ole esitatud tõendeid, et ta oleks seda enne kohtumenetlust teinud. Isegi kui kostja nõustus hüvitama kütust oluliselt väiksemas koguses ja summas, siis ka selline hüvitamise kokkulepe oleks tähendanud seda, et kostja tasub saadud kütuse eest, mis on omakorda tõlgendatav kui suulise müügilepingu sõlmimine. Kostja ei ole kordagi välja toonud, millisele teistsugusele kokkuleppele jõudsid pooled

1. juuli 2017 kohtumisel. Kostja ei ole tõendanud, et arve oleks koostatud hiljem, kui arvel märgitud kuupäeval. Määravaks ei ole, et arvel puudub A.A.i allkiri, kuivõrd arve koostaja on ettevõtte esindajana juba arve allkirjastanud, mistõttu puudus ettevõtte juhil vajadus seda omakorda allkirjastada. Arve vastab RPS § 7 lg 2 nõuetele, selle koostaja määrab ise detailsuse astme, peamine on, et pooltele oli selge, mille eest on arve esitatud. Hagejal ei olnud keelatud vormistada kütuse hüvitamist kütuse edasimüügina ning selle eest kostjale arve esitada. Hageja väide, et hagejale ei võinud olla lepingu sõlmimisel teada kostja majanduslik olukord, on usutav. Hagejal oli alust 5 eeldada, et kui kostja oli 21 412 euro 73 sendi väärtuses omastatud kütuse kasvõi osaliselt edasi müünud, siis omas ta vahendeid ka hageja nõude tasumiseks. Kostja vastuväide, et hagejal puudus õigus kahju tasaarvestamiseks kostja töötasust, ei ole käesolevasse menetlusse nõudena esitatud ning seega ei kuulu hindamisele ja lahendamisele. Tagantjärgi esitatud väide, et kostja ei olnud töötasust kinnipidamistega nõus, ei ole tõendatud ning ei päde, kui kostja ei ole enne hagiavalduse kohtusse esitamist esitanud hagejale vastuväidet ja/või seaduses sätestatud tähtaja jooksul kaebust töövaidlusi lahendavale organile. Hageja nõuab kostjalt seadusjärgset viivist tasumata põhinõudelt 19 893 eurolt 18 sendilt alates arve sissenõutavaks muutumisest perioodil
2. septembrist 2017 kuni
3. aprillini 2020 summas 4127 eurot 82 senti (I kd tl 32). Kostja ei ole hageja viivisenõudele vastuväiteid esitanud. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid. C.C. ülekuulamist tunnistajana taotles hageja, seega puudus kostjal vajadus taotleda sama isiku ülekuulamist tunnistajana. Tunnistaja ei ilmunud kohtusse. Tunnistaja A.A. väitis, et kohalikul juhil ei olnud õigust töötajatega kokkuleppeid omatarbeks kütuse tankimise kohta sõlmida, kuid tunnistaja ei saanud olla kindel, et selliseid kokkuleppeid ei tehtud. Andrus Oldermanni seletust (I kd, tl 188) ei saa käsitleda tõendina, sellest ei ole aru saada, kas see on koostatud Andrus Oldermanni või Andres Lehe poolt, kuna dokument on allkirjastamata ja puudub võimalus identifitseerida, kes tegelikult küsimustele vastas. Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta kostja tunnistaja B.B. ütlused ja pidas neid ebausaldusväärseteks ainuüksi põhjendusel, et B.B. vastu on esitatud sarnastel asjaoludel nõue tsiviilasjas nr 2-20-
5. Kütusekaardi väljavõte ega tanklas tehtud pildid ei tõenda kostja poolt kütuse kasutamist oma tarbeks. Hageja poolt esitatud piltidel ei ole näha isiku nägu, samuti ei nähtu sealt ka sõiduki tankimist ning võimalik ei ole kindlaks teha sõiduki registrimärki. Maakohus tugines tunnistaja A.A. ütlustele, et tangitud kogused läksid väga suureks ning tangiti rohkem kui tööautode kütusepaagid mahutasid. Sealjuures ei ole hageja esitanud andmeid selle kohta, kui palju mahutasid kostja kasutuses olevate sõidukite kütusepaagid, kui suur oli kütusekulu, kui suur oli päevas läbitud vahemaa jne. Kuna kõigil sõidukitel on olemas GPSseadmed, digitaalne juhikaart, mis fikseerib juhi tööaja jms, oli hagejal võimalik täpselt välja arvutada, kui palju kilomeetreid kostja ühes kuus läbis, palju selleks kütust kulus ning palju reaalselt on kütust võetud ning sellest lähtuvalt on võimalik arvestada ka kütuse kadu. Maakohus leidis, et tunnistaja A.A. selgitas veenvalt, et kui leitakse viga, siis minnakse ajas tagasi ning seetõttu hakatigi võrdlema varasemaid perioode ning küsiti tanklatelt tõendusmaterjali. Maakohus on jätnud tähelepanuta tunnistaja A.A.i tsiviilasjas nr 2-20-5571 antud ütlused, mille kohaselt vaadati kütuse kasutamine igakuiselt üle. Seega esineb tunnistaja ütlustes vastuolu. Hageja on esitanud teadlikult valeandmeid, väites, et ta soovis välistada politseisse pöördumist. Tegelikult pöördus hageja kohe peale kostjaga töösuhte lõpetamist politseisse ja tegi kuriteoteate KarS § 201 lg 1 alusel. Kuna menetlus venis, puudus kostjal varasemalt võimalus tsiviilasjas selle kohta tõendite esitamiseks. Kostja pöördus
6. jaanuaril 2022 Viru Ringkonnaprokuratuuri poole taotlusega saada infot seoses kriminaalmenetlusega ning
7. jaanuaril 2022 väljastati kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määrus, mille kohaselt lõpetati
8. veebruaril 2020 menetlus kriminaalasjas nr 17740000137 kostjale esitatud 6 kahtlustuses, kuna kuriteokoosseis ei leidnud tõendamist. Kostja palub võtta nimetatud määrus tsiviilasja materjalide juurde. Hageja esitas hagiavalduse kohtusse alles seejärel, kui sai teada, et menetlus kriminaalasjas lõpetati. Kostja on kogu menetluse jooksul väitnud, et
9. juuli
10. a kohtumisel paluti temalt üksnes seletuskirja. Seletuskirjas ei ole kostja nimetanud omastatud kütuse kogust ega selle väärtust, seega ei ole saavutatud kokkulepet olulistes tingimustes. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme leides, et seletuskirja kirjutamisega on tegemist

§ 9lg 2 tähenduses pakkumusele nõustumise andmisega.

Samuti on ebaõige kohtu viide, et

§ 208

kohaselt võivad pooled müügilepingu kehtivalt sõlmida ka ilma ostuhinna suuruses või selle määramise viisis kokkulepet saavutamata, kuna see ei ole käesolevas asjas kohaldatav. Pooled ei ole tekitatud kahju hüvitamises selgelt väljendatud kokkulepet saavutanud. Ainuüksi asjaolu, et kostja tunnistas kahju tekitamist ja lubas selle hüvitada, ei tähenda, et kostja oleks nõustunud hageja poolt nõutud koguse ja summaga. Kostja ei nõustunud arvel märgitud summaga, avaldas seda ka hagejale ja keeldus arve tasumisest. Seadus ei sätesta arve vaidlustamise korda ega vormi. Maakohus jättis põhjendamatult arvesse võtmata kostja vastuväited selle kohta, et kuna esimesel töötasust kinnipidamisel

1. augustil 2017 ei olnud märgitud arve numbrit, siis on usutav, et see arve esitati alles pärast seda kuupäeva. Hageja ei ole esitanud ühtegi veenvat selgitust selle kohta, miks esialgu töötasu kinnipidamisel arve numbrit ei märgitud. Samuti ei osanud tunnistaja A.A. selgitada, miks arvel puudub tema allkiri. Maakohus ei saanud võtta tõendina arvesse A. Oldermanni ütlusi, kuna sellest ei nähtu vastuste andja isik. Õige ei ole ka kohtu seisukoht, et koostatud arve nr 1770410 vastab RPS § 7 lg 2 nõuetele, kuna arve koostaja määrab ise, mis detailsusega see koostatakse. Arvelt ei kajastu isegi tangitud kütuse liitrid, selgusetu on, mida tähendab ühikuna „kord“. Maakohus on jätnud tähelepanuta Tez Tour broneeringu, millega kostja soovis tõendada, et kuigi hageja arvestuse järgi on kostja võtnud kütust ajavahemikul
2. jaanuarist –
3. veebruarini 2017, ei saanud kostja seda teha, kuna tegelikult viibis ta sel ajal puhkusereisil Tenerifel.
4. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja ei tõendanud oma väidet, et omatarbeks oli lubatud 60 liitri kütuse tankimine. Tunnistaja C.C. kohtusse kohale mittetulemine seda ei tõenda. Kostja ei esitanud ühtegi dokumentaalset tõendit ega taotlust oma väite tõendamiseks mõne muu tunnistaja ülekuulamiseks. Kostja väide, et tunnistaja A.A. ei olnud kindel omatarbeks sõlmitud kokkulepete olemasolu kohta, ei ole õige. Tunnistaja väitis istungil kindlameelselt, et „omatarbeks oma autosse eraldi kokkulepet ei ole“. Samuti ei olnud A.A.i ütluste kohaselt antud volitusi sõlmida taolisi kokkuleppeid madalama astme juhtidel, s.h C.C.l. Puudub alus, mis viitaks A. Oldermanni e-maili, kui tõendi ebausaldusväärsusele. Sealt nähtub saatja ja saaja. Õige on maakohtu seisukoht, et S. O. ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks. Maakohtu otsus ei rajane vaid tõenditena esitatud fotomaterjalil või tangitud kütuse tabelil, vaid see rajaneb menetlusse esitatud tõendite kogumile. Tõendite hulgas on kostja poolt omakäeliselt kirjutatud ülestunnistus kütusekaardi väära kasutamise kohta, toonase hageja juhi A.A.i ütlused, A. Oldermanni kirjalik seletus, tasumiseks väljastatud müügiarve koos kostja allkirjaga jt. Lisaks sõlmitud suulisele müügilepingule ning omakäeliselt kirjutatud seletuskirjale, anti kostjale
5. juulil 2017 allkirja vastu ka müügiarve nr 1770410, millel oli kajastatud ka maksmisele kuuluv summa. Arvel on märgitud maksetähtaeg, arve summa ületab 10 korda kostja igakuist töötasu. Keegi ei allkirjastaks sellist dokumenti, kui ei oleks arvel oleva sisuga nõus. Seega on lepingu sõlmimine
6. juulil 2017 tõendatud. 7 Hageja palub jätta kriminaalmenetluse nr 17740000137 lõpetamise määruse tsiviilasja materjalide juurde võtmata. Pole eluliselt usutav, et kostjale jäi kriminaalmenetluse lõpetamise teade edastamata. Samuti pole eluliselt usutav, et menetlusalune isik ei tunne ise huvi tema suhtes käimasoleva kriminaalmenetluse vastu. Seega kostja väide, et tal puudus võimalus tõendi esitamiseks esimese astme kohtumenetluses ei ole veenvalt põhjendatud. Asjaolu, mida hageja summade kinnipidamisel oma raamatupidamisse märgib, pole oluline. See on arvestus eelkõige hageja enda jaoks. Samuti A.A.i allkirja puudumine arvel ei oma menetluslikku kaalu nõudeõiguse tõendamisel kostja vastu. Hageja põhitegevuseks ei ole kütuse müük oma töötajatele. Arvete väljastamise süsteemi loomisel ei arvestatud kütuse müügiga ning selle tõttu on arvel märgitud ühiku all “kord”. Kütuse müügiarve oli esitatud erandkorras. Osalised laekumised arve nr 1770410 katteks ei toimunud kostja tahte vastaselt. Vastasel juhul oleks kostja esitanud hagejale nõude, pöördunud töövaidluskomisjoni või kohtu poole. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Maakohus ei ole otsuse tegemiseks olulisi asjaolusid välja selgitanud, maakohtu otsuse põhjendused on vastuolulised ning olulises ulatuses on otsus põhjendamata, maakohus on asja menetlemisel rikkunud selgitamiskohustust ning ringkonnakohtul ei ole võimalik puudusi kõrvaldada (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg 1 p 5). Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus lõpplahendiga.
8. Vaidlust ei ole ringkonnakohtu menetluses maakohtu poolt tuvastatus, et hageja ja kostja sõlmisid
9. novembril 2016 tähtajatu töölepingu, mille kohaselt asus kostja tööle autojuhtekspediitori ametikohale. Kostja võttis omaks hageja poolt tema kasutusse antud kütusekaardi väära kasutamise ja olulise kahju tekitamise hagejale ning lubas kahju hüvitada. Hageja on esitanud kostjale kütuse eest müügiarve nr. 1770410 summas 21412 eurot 73 senti ning kostja on arve kätte saanud. Hageja on töölepingu kehtivuse ajal kahju hüvitamiseks kostja töötasust kinni pidanud kokku 1519 eurot 57 senti. Hageja leiab, et tema ja kostja vahel on sõlmitud suuline müügileping kostja poolt enda tarbeks kasutatud kütuse osas. Kostja eitab müügilepingu sõlmimist. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et hageja nõude õiguslikuks aluseks on müügilepingust tulenev ostuhinna tasumise nõue

§ 208lg 1 alusel.

Hageja nõue kostja vastu tugineb kostjapoolsele kütusekaardi ebaõigele kasutamisele. TLS § 15 lg 5 järgi peab töötaja hoiduma tegudest, mis takistavad teistel töötajatel kohustusi täita või kahjustavad tema või teiste isikute elu, tervist või vara. Kostja ei ole menetluses vaielnud vastu sellele, et ta võis mõnel kuul talle antud kütusekaardi limiiti ületada (I kd, tl 121). Kostja on kahju tekitamist hagejale ka kirjalikus selgituses tunnistanud. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja kui hageja töötaja on oma lepingujärgseid kohustusi rikkunud. Ka maakohus ise on tuvastanud, et hagejapoolsed kinnipidamised kostja töötasust on tehtud kahju hüvitamiseks. Maakohus on otsuse p-s 31 leidnud, et käesolevas asjas on kohtu hinnangul kõige olulisem see, et pooled said kokkuleppele tekitatud kahju hüvitamises. Otsuse p-s 25 8 käsitleb maakohus lepingujärgset müügihinda, p-des 27jj käsitleb maakohus hagejale tekitatud kahju suurust. Iseenesest ei ole küll välistatud, et töölepingu pooled sõlmivad lisaks töölepingule ka muid kokkuleppeid, kuid praegusel juhul puudub asja materjalide põhjal igasugune alus järeldada, et pooled soovisid sõlmida lisaks töölepingule ka kütuse müügilepingu. Ainuüksi tekitatud kahju väidetavas suuruses arve esitamine kostjale ei tõenda kostja tahet sõlmida hagejaga müügileping. Seega on hageja nõue suunatud lepingujärgse kohustuse (lojaalsuskohustuse) rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks.

1. Hageja kui tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tuleb kontrollida, kas on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused, arvestades ka TLS §-des 72 ja 74 sätestatud piiranguid (vt Riigikohtu
2. veebruari
3. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-2497, p 23jj). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole hageja nõuet nõuetekohaselt menetlenud, hageja nõude eelduste täitumist hinnanud ning on jätnud eelmenetluse ülesanded täitmata. Asja materjalide põhjal saab järeldada, et maakohus on samaaegselt menetlenud hageja nõuet sarnastel asjaoludel teise kostja vastu (tsiviilasjas nr 2-20-5571). Pooled on oma erinevates seisukohtades ka teisele tsiviilasjale tuginenud. Iseenesest võib kohus kuulata tunnistajaid küll ära ühes menetluses ja võtta ülakuulamise protokoll TsMS § 251 lg 2 alusel teise asja juurde, kuid praeguses asjas jääb kohtuistungite protokollidest (I kd, tl 174jj; II kd, tl 42jj) arusaamatuks, missuguses tsiviilasjas on kohus menetlustoimingu läbi viinud. Kohtuistungi protokollid on pealkirjastatud tsiviilasja numbriga 2-20-5567, samas on viidatud, et kohus vaatab läbi hageja nõuet kostja vastu tsiviilasjas 2-20-
4. Nimetatud tsiviilasjas on kostjaks aga B.B.. Kohtunikupoolsetest kirjadest toimikus (nt I kd, tl 155jj, mis puudutavad mõlema kohtumenetluse toimumise aega) ei ole võimalik aru saada, milliseid praeguses tsiviilasjas olulisi asjaolusid on silmas peetud. Ringkonnakohus leiab, et kui kohus tugineb teises tsiviilasjas läbi viidud menetlustoimingule, peab see selgelt ja arusaadavalt olema kajastatud ka tsiviilasja materjalides.
5. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja on terve menetluse käigus vaielnud vastu hageja kahjunõude suurusele. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul jätnud nõuetekohaselt välja selgitamata, kas ja kui suur kahju on hagejale tekkinud (

§ 115lg 1, § 127 lg 1, § 128).

Hageja on esitanud kostjale antud kütusekaardi kasutamise väljavõtte (I kd tlk 18-26). Hageja tunnistaja A.A.i väitel on tegemist hagejapoolse hinnanguga (I kd, tl 42). Kostja on menetluses vastuväitena hagile leidnud, et kui järjestikustel päevadel lugeda kogu tangitud kütus kaoks, siis jääb arusaamatuks, kuidas oli kostjal üldse võimalik tööd teha. Maakohus on jätnud kostja vastuväited tähelepanuta. Maakohus on sisuliselt hageja väidete ning tunnistaja A.A.i ütluste alusel jõudnud järeldusele, et kadu tehti kindlaks mitte üksnes sõiduki keskmise kütusekulu järgi, vaid selleks võrreldi autode kilometraaže, küsiti kolmest tanklast pildi- ja videomaterjal ning pandi need kokku kütusemüüjalt saadud kütusekaardi kasutamisega. Ühtegi võrdluse aluseks olevat tõendit (kostja töögraafikut, kui palju peaks keskmiselt kuluma sõidukile kütust vms) kohtule esitatud ei ole. Tehnikajuht A. Oldermanni kirjalikust selgitusest seda ei tulene (I kd, tl 188jj). Samas leidis maakohus

1. oktoobri 2021 istungil, et: „mida täpsemalt, kaardi nr jne, seda saab kohus hinnata ts. asjas 2-20-5571 antud tunnistuse alusel.“ Missugune oli selle tunnistuse sisu, tsiviilasjade materjalidest ega ka maakohtu otsusest ei selgu. Maakohtu istungil (II kd, tl 44jj) leidis kohus, et vähemalt osa hageja poolt esitatust ei ole omavahel kooskõlas. 9 Kui kostja vaidleb vastu nõude suuruse kujunemisele (mh on kostja väitnud, et kütusekaart oli tema puhkuse ajal firmas, kuna keegi pidi teda asendama), tuleb hagejal oma nõuet tõendada kostja vastuväiteid arvestades. Hagejal tuleb tõendada töölepingujärgse kahju hüvitamise nõude eelduste olemasolu. Pooled ei ole tuginenud sellele, et nad oleksid sõlminud varalise vastutuse kokkuleppe TLS § 75 järgi, töölepingu seadus lubab töötaja vastutuse osas sõlmida üksnes TLS § 75 tingimustele vastavaid kokkuleppeid (vt Riigikohtu
2. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-16, p 11). TLS § 72 järgi juhul, kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse TLS§-s 16 sätestatust.
3. Ringkonnakohtu arvates on maakohus jätnud olulises osas täitmata eelmenetluse ülesanded, jättes piisavas ulatuses välja selgitamata poolte seisukohad oluliste asjaolude kohta (TsMS § 392). Kostja on ringkonnakohtule esitanud menetluses uue tõendi, Viru Ringkonnaprokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määruse, mis on koostatud
4. veebruaril
5. Maakohtul tuleb asja uuel menetlemisel võtta selle tõendi vastuvõtmise suhtes seisukoht.
6. Ringkonnakohus jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada (Riigikohtu
7. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 20). (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin Indrek Parrest Triin Uusen-Nacke 10