Obsah (5)

§ 32§ 27§ 28§ 19§ 281

1-21-8077 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. oktoober 2022. a Tallinn Kriminaalasja number 1-21-8077 Kohtukoosseis Kriminaalasi Eesistuja In

§ 32

lg-st 2 ja VÕS § 620 lg-st 1 lähtuvalt kannatanu MTÜ X esitatud tsiviilhagi osaliselt, nimelt summas 41 860,65 eurot, jättes rahuldamata esitatud nõude viie sendi (arvutusviga) kui põhjendamatult esitatu osas. Apellatsioonkaebus

1. Harju Maakohtu 25.05.2022 otsusele esitas apellatsioonkaebuse A. Raava kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu, kes taotleb võtta tõendikogumis arvesse kõik kaitsja poolt maakohtule esitatud tõendid; tühistada Harju Maakohtu 25.05.2022 otsus A. Raava süüdimõistmise osas KarS § 201 lg 2 p 2 järgi ning mõista A. Raava esitatud süüdistuses õigeks. 2 / 21 1-21-8077 Alternatiivse taotlusena, juhuks, kui ringkonnakohus ei mõista A. Raavat õigeks, kvalifitseerida A. Raavale inkrimineeritud kuritegu ümber KarS § 201 lg 1 järgi, kergendades vastavalt ka mõistetud karistust. A. Raava õigeksmõistmisel palub kaitsja jätta tsiviilhagi rahuldamata. Alternatiivselt taotleb kaitsja tühistada kohtuotsus tsiviilhagi osas, kohaldades aegumist ning vähendada väljamõistetavat summat. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus tuvastab KrMS § 339 lg 1 p-s 12 või lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, palub kaitsja tühistada kohtuotsus ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Kaitsja taotleb menetluskulude jätmist riigi kanda. 4.
2. Apellant leiab, et Harju Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ning oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, mis on viinud valele otsustamisele ning isiku alusetule süüdimõistmisele. Maakohtu otsus tsiviilhagi osas on vastuoluline, mida tuleb käsitleda menetlusõiguse olulise rikkumisena. Samuti on maakohus tõendeid hinnanud valikuliselt ja vääralt, rikkudes seeläbi menetlusõiguse norme. Apellant vaidlustab maakohtu otsuse tervikuna. 4.
3. Apellant leiab vastupidiselt maakohtule, et arutataval juhul kuulub tsiviilhagi aegumise puhul kohaldamisele TsÜS §
4. Apellant leiab, et kahju hüvitamise õigusliku alusena kuulub kohaldamisele VÕS § 1043, s.o õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätted. Nimelt kuulub sellisel juhul aegumise arvestamisel kohaldamisele TsÜS § 150 lg 1, mille kohaselt kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Riigikohus on 23.02.2022 lahendi nr 2-19-3736 (milles Riigikohus on muutnud varasemat praktikat) p-s 10 märkinud „Kohtud leidsid õigesti, et hageja nõude aegumist reguleerib TsÜS § 150 lg 1, mille järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust. Ülejäänud hageja viidatud sätted, mh ÄS § 187 lg 3, mida maakohus kohaldas, ei ole praegu asjakohased.” Arutatavas asjas esitati tsiviilhagi 25.11.
5. Kuivõrd juhatuse liikmetel oli juurdepääs MTÜ X pangakontodele hiljemalt 21.03.2015, siis juhul, kui aegumise institutsiooni kohaldatakse, oleks tsiviilhagi esitamisel põhjendatud nõude esitamine kuni kolme aasta ulatuses arvates tsiviilhagi esitamisest, s.o alates 25.11.2018 tehtud tehingute osas. Tehingute, mis on tehtud kuni 25.11.2018, osas on tsiviilhagis esitatud nõue aegunud. Apellandi arvestuse kohaselt oleks sellisel juhul tsiviilhagi rahuldamine põhjendatud 14 164,05 euro ulatuses. 4.
6. Maakohtu otsus on kaitsja arvates vastuoluline. Maakohtu viidatud õiguslik alus – TsÜS § 146 lg 4 käsitleb tehingust tuleneva nõude aegumist. Apellandi arvetes on arutatavas asjas kohaldatavad õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätted. Kohtuotsuse lk-l 29 on maakohus ise leidnud, et „Kohtu hinnangul ei ole selline tegevus käsitletav tehingu, vaid sooritusena”. Sama leheküljel viimases lõigus on maakohus aga märkinud: „[...] tegutses ta MTÜ suhtes käsunduslaadses õigussuhtes [...]” Seega on maakohtu otsus selles osas ise vastuoluline: algselt leiab, et ei ole tehing ja siis leiab, et on tehing ning kohaldab tehingule kohalduvat aegumist. 4.
7. Apellant rõhutab, et kõik A. Raavale tehtud väljamaksed on seotud tema tegevusega ja panustamisega MTÜ-sse X. Kogu A. Raava tegevus, sh rahaliste vahendite kasutamise eest süüdistuses märgitud ulatuses, mahub juhatuse liikme igapäevase majandustegevuse alla. Apellant märgib, et kõikide väljamaksete puhul järgnes ka vastusooritus.

§ 27

lg 5 ls 2 sätestab, et mittetulundusühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing ei ole tühine, mis tehakse 3 / 21 1-21-8077 mittetulundusühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Maakohus on A. Raavale vääralt süüks arvanud tema poolt MTÜ X arveldusarvelt A. Raava ja MTÜ Y arveldusarvetele ülekannete tegemist ning kaupade eest tasumist summas 1944,25 eurot. Apellant ei ole selles osas maakohtuga nõus ja leiab, et tegemist on MTÜ igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse ostmisega turuhinna alusel (MTÜ § 27 lg 5). Seega kõnealuses episoodis kuulub A. Raava õigeksmõistmisele. Maakohus ei ole eeltoodud asjaolule tähelepanu juhtinud ning ei ole oma kohtuotsuses andnud sellel ka hinnangut. Seega on maakohus rikkunud põhjendamiskohustust. 4.

1. Apellant on seisukohal, et KarS § 201 sätestab vastutuse valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest. Apellant leiab, et kuivõrd A. Raava oli üks MTÜ X asutajaliige ehk sisuliselt MTÜ X omanik, on välistatud ka tema vastutus KarS § 201 järgi, mis sätestab vastutuse võõra vara enda kasuks pööramise eest. Riigikohus on 05.12.2014 lahendis nr 3-1-1-52-14 muutnud varasemat praktikat ning märkinud: „osaühingu ainuosaniku süüditunnistamine ühingu vara omastamises ei ole võimalik.” Nimetatud lahendis on käsitletud küll osaühingut, kuid kaitsja arvetes on paralleelid siin igati lubatavad. Kaitsja leiab, et A. Raava kui MTÜ X asutajaliikme varakäsutus KarS § 201 tähenduses tuleb lugeda seaduslikuks. Kaitsja märgib, et MTÜ X varakäsutuse kohta (kütus, teenuste eest tasumine, kulutuste kompenseerimine jne) puudus MTÜ-s X igasugune selle liikmete vaheline selgesõnaline kokkulepe (nii jaatav kui ka eitav), kuid on ilmselge, et see sai toimuda vaid kõigi MTÜ X liikmete, eriti juhatuse liikmete, vaikival kokkuleppel. Viidates samale Riigikohtu lahendile, toob kaitsja muu hulgas välja, et kõrgeima astme kohus on lisaks leidnud, et osaühingu puhul on oluliste otsuste tegemine osanike pädevuses (vt ÄS § 168) ning osaühingu nõusoleku tuvastamisel vara käsutuseks tuleb lähtuda sellest, kas varakäsutusega on nõus ühingu osanikud. Kui osaühingul on vaid üks osanik, tuleb tema nõusolek varakäsutuseks omistada ka osaühingule. Sellisel juhul on varakäsutus KarS § 201 tähenduses seaduslik. 4.
2. Ka maakohus leidis erinevalt süüdistusest, et A. Raava ei ole olnud mitte kunagi MTÜ X juhataja või juhatuse esimees. Maakohus viitab küll mingisugusele ebamäärasele suulisele kokkuleppele juhatuse liikmete omavaheliste kohustuste jagamise kohta, kuid mitte mingisuguseid tõendeid selle väite kinnitamiseks kohtule esitatud ei ole. Apellant väidab ka praegu, et MTÜ-s X ei olnud süüdistuse perioodi jooksul juhatuse liikmete ülesanded ei kirjalikult ega ka suuliselt konkretiseeritud. Asjaolu, et mitte keegi MTÜ-s X ei olnud huvitatud rahaasjade ajamisest, ei tähenda seda, et juhatuse liikmete vahel oleks olnud „mingi suuline kokkulepe” kohustuste osas. Siinjuures peab apellant vajalikuks juhtida kohtu tähelepanu, et MTÜ X juhatuses oli kogu süüdistuses etteheidetud perioodil kaks kuni kolm isikut. Need olid peale A. Raava veel C, W ja F. Kõik need isikud omasid ligipääsu MTÜ X rahaliste vahenditele: omasid nende käsutusõigust ning samuti juurdepääsu internetipangale. Äriregistri andmetest nähtuvalt oli perioodil 18.03.2008 kuni 09.02.2015 MTÜ-s X kaks juhatuse liiget: A. Raava ja C. Seejuures perioodi 18.03.2008 kuni 22.01.2013 osas ei ole kohus leidnud ka mitte midagi etteheidetavat MTÜ X juhatuse suhtes. Alates 09.02.2015 olid MTÜ X juhatuse liikmeteks A. Raava, W ja F. 4.7.

§ 32

lg 1 kohaselt juhatuse liige peab oma kohustusi täitma juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega. Apellant rõhutab siinjuures, et selline seadusest tulenev kohustus kehtib kõikide juhatuse liikmete suhtes, seega mitte ainult A. Raava suhtes. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud mittetulundusühingule kahju, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse 4 / 21 1-21-8077 liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega. 4.8. MTÜ X põhikirja p 5.3 kohaselt valitakse juhatus kaheks aastaks. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on A. Raava olnud MTÜ X juhatuses kokku peaaegu 12 aastat. Tegemist on ilmselge seaduserikkumisega, mille eest lasub vastutus kogu MTÜ X liikmeskonnal läbi üldkoosoleku. Kaitsja rõhutab, et juhatusel on solidaarne vastutus kogu MTÜ X tegevuse eest.

§ 28lg 11 kohaselt ei või juhatuse liikme ametiaeg olla pikem kui kolm aastat.

Kriminaalasja puudulikest materjalidest nähtuvalt ei olnud MTÜ X dokumentatsioon korras ning juhtimine ei vastanud ei seaduse ega ka põhikirjaga kehtestatud korrale. See ilmneb juba kasvõi juhatuse valimistel ja juhatusele antud volituste tähtaegu vaadeldes. A. Raava valiti MTÜ juhatuse liikmeks alates 18.03.2008 ja põhikirja p 5.3. kohaselt kaheks aastaks. Seega lõppesid A. Raava juhatuse liikme volitused 18.03.2010. Alates sellest ajast puudus A. Raaval seaduse kohaselt õigus juhtida MTÜ-d X, seega puudus ka vastutus. Kriminaalasja juures puuduvad tõendid selle kohta, et A. Raava volitusi oleks pikendatud peale 18.03.2010, s.o peale tema juhatuse liikme volituste lõppemist. MTÜ X üldkoosoleku 25.07.2014 protokollist nähtub, et alles siis pikendati A. Raava juhatuse liikme volitusi. Seega vahepealsel perioodil, s.o alates 18.03.2010 kuni 25.07.2014 puudusid A. Raaval juhatuse liikme volitused. Siinjuures kaitsja rõhutab, et MTÜ X põhikirjast tulenevalt pikendati A. Raava juhatuse liikme volitusi kaheks aastaks, so kuni 25.07.2016. Seega alates 25.07.2016 puudusid A. Raaval jällegi juhatuse liikme volitused. MTÜ X üldkoosoleku 16.11.2017 protokollist nähtub, et A. Raava volitusi pikendati, kuid samuti pikendati F ja W juhatuse liikme volitusi põhikirja kohaselt kaheks aastaks, s.o kuni 16.11.2019. Seega pidid kõik juhatuse liikmed olema teadlikud MTÜ X rahadega pangas tehtud ülekannetega ja vaikivalt oldi sellega ka nõus. Seadusest tulenevalt on kõigil juhatuse liikmetel vastutusest tulenevalt samuti kontrolli kohustus. Selline on ka Riigikohtu praktika. Järelikult ei kirjalike ega ka suuliste kokkulepetega ei saa juhatuse liiget vabastada talle pandud kohustustest. Kaitsjale jääb kohtuotsusest arusaamatuks ja konkretiseerimata, mille alusel ning millest tulenevalt on süüdistuses tehtud etteheide vaid ühele MTÜ X juhatuse liikmele, s.o A. Raavale, kuigi MTÜ-l X on üheaegselt olnud korraga vähemalt kolm juhatuse liiget, kes seadusest tulenevalt kannavad ka kõik solidaarset vastutust MTÜ-le X tekkinud kahju eest. Seoses sellega on ilmselge, et tunnistajate W, F ja C kohtus antud ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuivõrd nende isikute hoolimatu ja lohaka suhtumise tõttu sai võimalikuks, et MTÜle X tekitati varalist kahju nii pika aja jooksul. Maakohus ei ole eeltoodule aga mitte mingisugust tähendust omistanud. 4.9. Maakohus on kohtuotsuses ebaõigesti leidnud, et MTÜ-le X väljastatud kütusekaardi osas (mis oli väljastatud päästeauto tankimiseks ning mis asus päästeautos) ei ole A. Raavale süüdistust esitatud. Tegemist on ilmse valeväitega. Nimelt asus kütusekaart nr 7000570000149119 (tl 182-186, I

1. kd)päästeautos ning selle kohta on kõik tunnistajad kinnitanud, et see oli kõigile kättesaadav ja ka PIN-kood oli kaardi juures. Maakohus on kohtuotsuses (lk 17-19) A. Raava ebaseaduslikult süüdi tunnistanud kütusekaardiga nr 7000570000149119 kütuse võtmises summas 6181,29 eurot, kuigi eelnevalt on kohus märkinud, et selle kaardi kasutamises ei ole A. Raavale süüdistust esitatud. Vaidlust ei saa olla, et A. Raava kasutuses oli kütusekaart nr 7084110100878223, mitte aga kütusekaart nr 7000570000149119. Seega ei saa olla vaidlust, et A. Raavale esitatud süüdistusest kuulub mahaarvamisel summa 6181,29 eurot (kokku oli kütuse eest esitatud süüdistus summas 9937,46 eurot). 4.10. Apellant on seisukohal, et arutataval juhul ei ole selles osas, et A. Raava maksis MTÜ X pangakontolt enda isiklikule pangakontole kütusekompensatsiooni perioodil 22.01.2013 kuni 5 / 21 1-21-8077 09.11.2017 igakuiselt 60 eurot (v.a 25.09.2013, kui ülekanne on tehtud summas 64 eurot) kindlasti tegemist süüteoga omastamise mõttes. Apellant ei välista, et tegemist võib olla maksuõigusliku probleemiga. Kütuse kompensatsiooni tasumine on seaduses otseselt ettenähtud ning sellisel viisil isikliku sõiduauto kasutamise kompenseerimist ei saa ette heita karistusõiguslikus mõttes. Samas on kohtule esitatud panga väljavõtted, mis tõendavad, et ka W-le ja Q-le on kütusekompensatsiooni makstud. Kuivõrd kõik on seaduse ees võrdsed, jääb arusaamatuks, millisel alusel selle eest karistatakse vaid A. Raavat. Apellant viitab siinjuures Vabariigi Valitsuse 14.07.2006 määruse nr 164 „Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord“ §-le 5, mille kohaselt võib maksuvabalt maksta hüvitist kuni 0,3 eurot ühe teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel sõidetud kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 335 eurot kalendrikuus tehtud sõitude eest ühe hüvitist saava füüsilise isiku kohta. 4.11. Maakohus on andnud ebaõige hinnangu ka kaitsja poolt asja juurde võtmiseks taotletud MTÜ X majandusaastaaruannetele ja üldkoosoleku protokollidele. Nii nähtub näiteks 2016. a majandusaasta aruandest, et MTÜ X asutajaid ja liikmeid on tasustatud aasta jooksul 5484 euro ulatuses. Nimetatud majandusaasta aruanne on allkirjastatud ka juhatuse liikmete F ja W poolt. Analoogsed kinnitused on ka MTÜ X teiste majandusaasta aruannete kohta. Esitatud tõendid on asjakohased, kuna tõendavad veelkord, et A. Raavale esitatud süüdistuses etteheidetud kulutused on tehtud MTÜ X liikmete, eriti juhatuse liikmete teadmisel ja vaikival nõusolekul. Maakohus on kaitsja poolt esitatud võlakirja (koos e-kirja ja maksegraafikuga, tl 96-98, II
2. kd)osas märkinud, et see ei oma kohtu hinnangul tähtsust kannatanu (sh seadusliku esindaja ütluste) usaldusväärsuse hindamisel ega ka tsiviilhagi suuruse määramisel, mistõttu jättis kohus kaitsja esitatud tõendi tõendikogumist välja. Apellant ei nõustu kohtu hinnanguga ning taotleb esitatud tõendi asja juurde võtmist ja selle arvestamist tõendikogumis, kuivõrd tegemist on asjakohase tõendiga. Võlakiri tõendab asjaolu, et kannatanu on esitanud ilmselgelt põhjendamatult liialdatud kahjunõude ning et tsiviilhagi kuulub vähendamisele. 4.12. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et kannatanu tsiviilhagi on esitatud hilinemisega, mistõttu tsiviilhagi ei oleks tohtinud kuuluda läbivaatamisele arutatava kriminaalasja raames. Kohus on samuti nimetatud rikkumist möönnud, kuid on siiski leidnud, et tegemist ei ole olulise menetlusõiguse rikkumisega. Apellant sellega ei nõustu, kuivõrd just seoses hagi läbivaatamisega kriminaalasja raames kasvasid A. Raava menetlusega seotud kulutused märkimisväärselt. 4.13. KrMS § 225 lg 1 1 sätestab selgesõnaliselt, et pärast sama paragrahvi lg-s 1 sätestatud tähtaja (10 päeva) möödumist esitatud tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagastab prokuratuur määrusega, selgitades kannatanule õigust esitada hagi tsiviilkohtumenetluse korras. Nimetatud tähtaeg on imperatiivne ning seda ei ole võimalik kellelgi meelevaldselt muuta või mitte täita, ka mitte prokuröril. Kriminaalasja mahukuse või keerukuse korral võib prokuratuur menetlusosalise kirjaliku taotluse alusel seda tähtaega pikendada. Arutatavas asjas ei ole kannatanu (tsiviilkostja) esitanud taotlust tsiviilhagi esitamise tähtaja pikendamiseks ning teiseks ei ole tegemist ka keeruka asjaga, mis seda tingiks. Seega on prokurör ebaseaduslikult ja meelevaldselt pikendanud kannatanul tsiviilhagi esitamise tähtaega kuni 25.11.2021. Nimetatud rikkumine on eriti taunitav olukorras, kus tegelikult olid kriminaalasja materjalid (toimik) tutvumiseks valmis juba 27.07.2021 (kaitsjale see siis ka esitati), seega ligikaudu neli kuud varem. 6 / 21 1-21-8077 4.14. Apellant leiab, et kohtus uuritud tõendid ei võimalda teha ühest ja ümberlükkamatuid järeldusi A. Raava süüdioleku kohta talle esitatud süüdistuses. Tõendid, sh ebausaldusväärsete tunnistajate (asjast ilmselgelt huvitatud isikud) ütlused, on äärmiselt vastuolulised ja vasturääkivad. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et KrMS §-s 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Samuti on kõrgeima astme kohus leidnud, et kohus ei või tõendite vähesuse korral asuda süüdistaja rolli (RKKKo nr 3-1-1-10-11, p 26). 4.15. Apellant leiab, et tõendite ebaõige hindamisega on maakohus rikkunud KrMS §-s 339 lg 2 sätestatut, et kohus võib tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumise, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Samuti on maakohtu eelkirjeldatud kohtuotsuses toodud kohtuotsuse põhistused ebapiisavad. Seega on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob karistuse mõistmise osas kaasa maakohtu otsuse tühistamise. Kannatanu esindaja seisukoht 5. Apellatsioonkaebusele esitas omapoolse seisukoha kannatanu esindaja vandeadvokaat Madis Vinni, kes leiab, et Harju Maakohtu 25.05.2022 otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kannatanu esindaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaitsja apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtadele on kannatanu esindaja vastanud ja ka kohus on neid seisukohti põhjalikult ja ammendavalt käsitlenud. 5.1. Kaitsja käsitlus ning väited tsiviilhagis esitatud nõuete aegumise osas on ebaõiged. Õige on maakohtu põhjendus, mis seondus sellega, et süüdistatav tegutses süüdistusperioodil kannatanud juhatuse liikmena ning süüdistava ja kannatanu vaheline õigussuhe on käsundilaadne (s.o tehinguline) õigussuhe, mille raames rikkus A. Raava endaga tehinguid tehes või makseid tehes vastavast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Seetõttu on ka õige esmalt, et tsiviilhagis esitatud nõude aegumist tuleb hinnata lähtudes

§ 32

lg 3 järgi ehk üldiselt aeguvad juhatuse liikme vastu esitatud nõuded viie aasta jooksul. Teisalt, arvestades süüdistava kohustuse rikkumisega seotud asjaolusid, on kohus põhjendatult lähtunud nõude aegumise hindamisel TsÜS § 146 lg-st 4 ehk mille kohaselt tahtliku rikkumise korral kohaldatakse nõuetele kümneaastast aegumistähtaega. Maakohtu käsitlus on kooskõlas ka senise kohtupraktikaga sarnastes asjades (vt RKÜKo nr 1-17-2359, p-d 64-66). 5.

1. Kaitsja on apellatsioonkaebuse p-s 1.4 leidnud, et Riigikohus on otsuses nr 2-19-3736 muutnud varasemat praktikat, mille kohaselt kuulub aegumise arvestamise puhul kohaldamisele TsÜS §
2. Kaitsja põhjendus on eksitav ning jääb tulemusetuks. Esiteks, kaitsja poolt viidatud lahendi tehiolude järgi hinnati äriühingu nõude aegumist kolmandast isiku juhatuse liikme vastu ning mitte äriühingu nõude aegumist enda juhatuse liikme vastu. Seega viidatud lahendist ei ole võimalik teha kaitsja soovitud järeldust, vaid kaitsja käsitlus on eksitav. Kuivõrd lahendis käsitletud nõue ei põhinenud analoogiliselt lahendatava kriminaalasjaga juriidilise isiku nõudel enda juhatuse liikme vastu. Vastava sätte kohaldamise osas selgitas Riigikohus vastavas lahendis (p-d 11 ja 12), et oluline on tuvastada, millal saadi teada kahjust ja kahju tekitanud isikust, sest TsÜS § 150 lg 1 järgi algab aegumine sellest ning mitte tegude enda toimepanemisest. Sellisel juhul ei ole õige teadasaamise hindamisel lähtuda juhatuse liikme teadmisest, kes kahju tekitas või oli vastavates tehingutes osaline. Arutatavas asjas on tuvastatud erinevate tõendite alusel (majandusaasta aruanded ja tunnistajate ütlused), et asjaolust, et süüdistatav teeb endale (või temaga seotud isikutele makseid) teada saadud alles 7 / 21 1-21-8077
3. aastal – süüdistatav ei teavitanud sellest teisi juhatuse liikmeid, kooskõlastanud üldkoosolekuga ega kajastanud neid kohaselt majandusaasta aruannetes (vt otsuse lk 24 teine lõik, lk 29 teine lõik). Kaitsja viidatud kohtuotsuses ei ole sõnagagi mainitud üldkogu 03.03.2021 seisukohtade muutmist kohtuotsuses nr 1-17-2359, mille kohaselt kohaldatakse juhatuse liikme vastu esitatud nõuetele 10-aastast aegumistähtaega, kui juhatuse liige soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (RKÜKo nr 1-17-2359 p 65). 5.
4. Kannatanu esindaja leiab, et maakohtu otsus ei ole vastuoluline. Asjaolu, kas käsitleda süüdistatava tehtud tehinguid kannatanu pangakontol tehinguna või sooritusena, ei oma kohustuse rikkumise kontekstis tähtsust, sest sõltumata vastavast käsitlusest on süüdistatav juhatuse liikmena rikkunud enda juhatuse liikme kohustusi. Süüdistataval ei olnud üldkoosoleku nõusolekut tehingute tegemiseks iseendaga või endaga seotud isikutega või puudus neil õiguslik alus (tegemaks makseid iseendale või endaga seotud isikutele) – mõlemal juhul on need käsitletavad süüdistatava kui juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumisena ega ole kooskõlas juhatuse liikmelt tavaliselt oodavata hoolsusega. Süüdistava rikkumine tulenes tehingulisest õigussuhtest, milleks oli õigussuhe kannatanu ja süüdistava vahel. Samuti on väär kaitsja käsitlus „igapäevasest majandustegevusest“, mis justkui välistaks süüdistava tegude õigusvastasuse. Kannatanu näol on tegemist vabatahtlikkuse põhimõttel põhineva päästeseltsiga, mille tegevus põhineb ja seondub põhikirjas sätestatud eesmärkide täitmises. Süüdistava ei teinud tehinguid iseendaga seoses kannatanu igapäevase majandustegevusega kauba või teenuse turuhinna alusel ning vastavate tehingute tegemiseks puudus üldkoosoleku otsus. 5.
5. Kannatanu esindaja ei nõustu seisukohaga, et MTÜ X vara ei olnud A. Raavale võõras ning tal oli selle omastamiseks MTÜ X ülejäänud liikmete nõusolek. Kaitsja viidatud kohtulahendis nr 3-1-1-52-14 toodud seisukoht, et ainuosanik ei saa ühingu vara omastada, ei kohaldu praegusel juhul. Nimetatud lahendis toodud järeldus kehtib üksnes olukorras, kus äriühing kapitaliühinguna kuulub ühele isikule. MTÜ ei ole kapitaliühing ning likvideerimisel ei jaotada vastavalt MTÜ põhikirja p-le 7.3 MTÜ vara liikmete vahel. MTÜ vara kuulub MTÜle kui juriidilisele isikule ning on vaieldamatult A. Raavale võõras, tegemist ei ole MTÜ liikmetele kuuluva varakogumiga, vaid juriidilise isiku varaga, mis on iga MTÜ liikme jaoks võõras vara. Ka Harju Maakohus selgitas kaitsjale, miks ei ole viidatud seisukoht kohaldatav (otsuse lk 23). A. Raaval ei ole olnud üldkoosoleku nõusolekut endale väljamaksete tegemiseks. A. Raaval oli aastate jooksul võimalus tõstatada juhatuse liikmele tasu maksmise küsimus üldkoosolekul, kuid seda ta ei teinud. Ühestki esitatud tõendist ei nähtu üldkoosoleku kokkulepet ega nõusolekut A. Raava poolt omastatud summade väljamaksmiseks A. Raavale. Kuna A. Raaval ei ole olnud seaduses nõutavat üldkoosoleku nõusolekut (

§ 19lg 1p 4 ja 281 lg 1) varakäsutuseks, on A.

Raava poolne varakäsutus täies ulatuses ebaseaduslik. 5.

1. Kannatanu esindaja möönab, et esitatud tsiviilhagi dokumendi kuupäevas esines kirjaviga, mis võis esmalt olla eksitav, kuid tsiviilhagi on allkirjastatud digitaalselt ning digitaalallkirjast nähtub ka tegelik dokumendi kuupäev. Kohus on selles osas seisukoha võtnud (otsus lk 3) ning ei pidanud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist tehnilise vea tõttu põhjendatuks. Tsiviilhagi ei ole esitatud hilinemisega pelgalt seetõttu, et selles esineb kirjaviga, kui tsiviilhagi esitamise aeg on tuvastatav. KrMS § 225 lg 1 ja lg 11 eesmärgiks on vältida menetluse venimist. Olukorras, kus prokuratuur on teadlik oma ajakavast, sh sellest, millal esitatakse süüdistus kohtule, puudub vähimgi mõistlik põhjendus vastu võtta kannatanu esitatud tsiviilhagi ka hiljem kui 10 päeva pärast toimiku kättesaadavaks tegemist. Kannatanu lähtus tsiviilhagi 8 / 21 1-21-8077 esitamisel prokuratuuri poolt öeldud tähtajast ning alusetu on kannatanule ette heita tsiviilhagi esitamisega hilinemist olukorras, kus see sisuliselt menetluslikus mõttes mitte midagi ei muuda. Asjaolu, et kaitsekulutused kasvasid tsiviilhagi esitamisega, ei ole tõsiselt võetav argument, kuna samad kaitsekulutused oleks tulnud kanda ka juhul, kui tsiviilhagi oleks esitatud varem, kui prokuratuuri ette nähtud kuupäeval. Arutatava kriminaalasja menetluse mahtu ei mõjutanud oluliselt asjaolu, et selle raames menetleti ka tsiviilhagi. Praegusel juhul, kui prokuratuur on küll määranud tsiviilhagi esitamiseks tähtaja, mis on kaugemal kui 10 päeva toimiku tutvustamisest, kuid tsiviilhagi on esitatud korrektselt koos süüdistusaktiga kohtule ja tehtud kättesaadavaks kaitsjale, ei ole rikutud mitte ühtki kaitsealuse õigust. Prokuratuuri seisukoht
2. Prokuratuur esitas seisukoha apellatsioonkaebusele, milles leiab, et Harju Maakohtu 25.05.2022 otsus, mille alusel A. Raava mõisteti süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 järgi, on seaduslik ja põhjendatud. Prokurör palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. 6.
3. Prokurör leiab, et kannatanu tsiviilhagist tulenev nõue ei ole aegunud. Asjaolu, et A. Raava on tekitanud õigusvastaselt kahju, selgus kannatanule perioodil
4. a veebruar kuni
5. a aprill (esialgne teadasaamine õigusvastase kahju tekitamisest kuni selle ulatuse väljaselgitamine). Kannatanu esitas kuriteoteate 15.04.2020 ja tsiviilhagi kriminaalasjas
6. a oktoobris, seega ei ole prokuratuuri hinnangul möödunud ka TsÜS § 150 lg 1 sätestatud tähtaeg. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 150 lg 1 järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid see aegub TsÜS § 150 lg 3 järgi hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Seega TsÜS § 150 lg 1 sätestab kannatanu n-ö subjektiivse teadmise kahju olemasolust ja TsÜS § 150 lg 3 absoluutse aegumistähtaja, mis hakkab kulgema juba kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Järelikult sõltub vastus küsimusele, kas kannatanu nõue võib olla aegunud, sellest, kas kahju põhjustanud tegu või sündmus leidis aset enne
7. a oktoobrit (TsÜS § 150 lg 3) või kas kannatanu teadis või pidi teadma kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust enne
8. a oktoobrit (TsÜS § 150 lg 1). Kohtulikul uurimisel tuvastati, et see teadmine saabus kannatanule
9. a alguses ja kuriteoteate esitamisel 15.04.2020 oli selge ka kahju ulatus üldjoontes. Seega ei olnud kannatanu nõue aegunud ei TsÜS § 150 lg 1 ega ka TsÜS § 150 lg 3 järgi. Kohus on aga õigesti välja toonud, et arutataval juhul tuleb lähtuda TsÜS § 146 lg 4 sätestatud tähtajast, ms on samuti 10 aastat. Kuna A. Raava, olles MTÜ X juhatuse liige kogu hagi aluseks oleva perioodi vältel, tegutses ta MTÜ X suhtes käsunduslaadses õigussuhtes heade kommete vastaselt, rikkudes oma kohustusi tahtlikult. 6.
10. KrMS ei kehtesta süüdistusakti koostamisele ja kohtusse saatmisele tähtaega. Prokuratuur esitas kriminaaltoimiku kannatanule tutvumiseks 11.10.2021 ja andis tähtaja tsiviilhagi esitamiseks kuni 25.10.
11. Kannatanu esitas tsiviilhagi 25.10.
12. KrMS 225 lg 1 kohaselt võivad menetlusosalised neile kriminaaltoimiku tutvustamisest alates 10 päeva jooksul esitada taotlusi. Tsiviilhagi esitamise tähtajale sätestatud nõuded teenivad eesmärki, et tsiviilhagi esitataks ajaliselt koos süüdistusaktiga, et süüdistataval oleks võimalik sellele esitada vastuväiteid. Et seaduses sätestatud taotluste esitamise tähtaeg ei takistaks kirjeldatud eesmärgi saavutamist, on prokuratuurile KrMS § 225 kohaselt jäetud võimalus menetlusosalise taotlusel tähtaega pikendada. Arutataval juhul, arvestades, et tegemist oli MTÜ-st kannatanuga (MTÜ, mis on ellu kutsutud vabatahtlike päästjate ühendamiseks ja mille liikmed ei ole eelduslikult õigusteadmistega), kelle suhtes esindaja leidmine vajab eelnevaid 9 / 21 1-21-8077 samme nagu ka otsuse vastuvõtmine, kas vajatakse lepingulist esindajat, otsustas prokuratuur 11.10.2021 anda taotluste esitamise tähtajaks 25.10.2021, silmas pidades, et sellega ei kaasneks kriminaalmenetluse ebamõistlikku venimist. Riigikohus on lahendi nr 3-1-1-35-14 p-s 15 leidnud, et ainuüksi tsiviilhagi esitamise tähtaja pikendamine ei riku süüdistatava õigusi kui sellega ei kaasne kohtueelse menetluse ebamõistlikku venimist. 6.
13. MTÜ juhatuse liikmeks olek on käsundilaadne õigussuhe MTÜ ja juhatuse liikme vahel, millele kohaldatakse lisaks

sätetele ka VÕS käsunduslepingut reguleerivaid sätteid. Äriühingute puhul on äriühingu juhatuse liikmel, kes tegutseb nn võõrorgani põhimõttel (st olemata ise samal ajal osanik või aktsionär), üldjuhul õigus saada oma tegevuse eest tasu. MTÜ juhatuse liikme tasustamise regulatsioon (

§ 281

) erineb nii OÜ (ÄS § 180-1) kui ka AS juhatuse liikme tasustamise regulatsioonist (ÄS § 314).

§ 28

-1 lg 1 sätestab, et kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti, võib juhatuse liikmele maksta tasu. Seega võib põhikirjas ette näha MTÜ juhatuse liikmete ülesannete tasuta täitmise. Kui põhikirjas ei ole otsesõnu juhatuse liimete ülesannete tasuta täitmist ette nähtud nagu arutataval juhul, võib juhatuse liikmele tasu maksta, kuid sellisel juhul määratakse juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord üldkoosoleku otsusega. Seega juhatuse liikme õigus saada ametisuhtest tulenevalt tasu sõltub sellest, kas juhatuse liige ja MTÜ on tasu saamises kokku leppinud. Kuigi kokkuleppe poolteks on üldjuhul juhatuse liige ja MTÜ, siis MTÜ sisesuhtes kuulub juhatuse liikmega kokkuleppe sõlmimise sh tasu suuruse ja maksmise korra üle otsustamine üldkoosoleku pädevusse (

§ 19lg 1 p 4 ja § 28-1 lg 1 teine lause).

Juhatuse liikmel on õigus saada tasu üksnes juhul, kui tasu on määratud üldkoosoleku otsusega. Üksnes valimisega MTÜ juhatuse liikmeks ei teki isikul õigust saada tasu. Juhatuse liikmel puudub ilma üldkoosoleku sellekohase otsuseta õigus saada tasu ka juhul kui asjaolusid arvestades ei saaks juhatuse liikme kohustuste tasuta täitmist eeldada. Kui juhatuse liikmele ei ole üldkoosoleku otsusega tasu määratud, võib juhatuse liige teha MTÜ-le ettepaneku tasu määramiseks. Samuti on võimalik tasu määrata ka tagasiulatuvalt. Kui üldkoosolek ei määra sellises olukorras ettepaneku alusel juhatuse liikmele makstava tasu suurust ja maksmise korda, on juhatuse liikmel õigus tagasi astuda. Juhatuse liige ei saa aga ilma üldkoosoleku otsuseta MTÜ vastu tasu saamise nõuet esitada. Arutataval juhul ei ole A. Raava kordagi tõstatanud küsimust tasu maksmise vajadusest ja soovist seda üldkoosolekul arutada. Ka ei ole ta üldkoosoleku väliselt MTÜ liikmetele esitanud ettepanekut tasu maksmiseks ega ka selle teema üldkoosoleku päevakorda lisamiseks. Ka tagantjärele, saades teada, sellest, et A. Raava on maksnud endale tasu, ei ole üldkoosolek seda heaks kiitnud. Üldkoosolek ei nõustunud A. Raava poolt iseendaga tehtud tehinguga tasu maksmisest ka pärast sellisest tehingust teadasaamist ja ülekannete toimumist. 6.4. Ka MTÜ Y (alates 2017. a Y) arvetel nimetatud teenuste ostmiseks tehingute tegemiseks ei olnud A. Raava õigustatud ja nende tehingute alusel ülekantud summade näol on ta kannatanule kuuluva vara pööranud ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks.

§ 27

lg 6 alusel ei ole juhatuse liikmel õigust esindada MTÜ-d tehingute tegemisel, mille puhul vastavalt seadusele otsustab esindaja määramise eraldi üldkoosolek. MTÜ-ga X, mille asutajaliikmeks ja juhatuse liikmeks A. Raava ise on/oli, on tehingu tegemine või lepingu sõlmimine võimalik üksnes

§ 19

lg 1 p 4 korras, mille kohaselt on juhatuse või muu põhikirjaga ette nähtud organi liikmega tehingu tegemise otsustamine, tehingu tingimuste määramine, õigusvaidluse pidamise otsustamine ning selles tehingus või vaidluses MTÜ esindaja määramine üldkoosoleku ainupädevuses. MTÜ X ei volitanud A. Raavat MTÜ-ga Y lepingu sõlmimiseks ega määranud selleks ka pädevat isikut. Veelgi enam, MTÜ X ei olnud nendest tehingutest teadlik. 10 / 21 1-21-8077 6.

1. TsÜS § 31 p 5 kohaselt peetakse juriidilise isiku organi tegevust, kui see on juriidilise isiku huvides, juriidilise isiku tegevuseks kuid vaatamata sellele vastutab juhatuse liige eraldi oma tegevuse eest kui ta ei ole tegutsenud juriidilise isiku huvides ja on rikkunud enda kui juhatuse liikme hoolsuskohustust. Hoolsuskohustus peamiselt tähendab tegutseda majanduslikult otstarbekalt. Juhatus kui kollegiaalne organ jagab väga sageli oma liikmete vahel ära erinevaid pädevusküsimusi. Sellise tööjaotuse korral rakendub usalduspõhimõte, mille alusel võivad juhatuse liikmed üldjuhul tugineda eeldusele, et jaotatud kohustused saavad nõuetekohaselt täidetud. Selleks, et mitte tugineda usalduspõhimõttele ülesannete jagamisel ja lootusele, et igaüks täidab oma kohustusi hoolsalt, peab olema ilmnenud mingi selgelt väljendunud puudus ja vajakajäämine kohustust täitva isiku puhul. Arutataval juhul ei ole tuvastatud selliseid asjaolusid, mis takistanuks MTÜ X liikmetel ja A. Raavaga koos juhatuses olnud isikutel tuginemast usalduspõhimõttele. Kohus on põhjendatult andnud ka hinnangu selle kohta, miks süüdistuses kirjeldatud etteheidetavad teod on omistatavad A. Raavale omastamisena, leides, et A. Raava tegutses MTÜ X juhatuse liikmena de facto kogu süüdistuse perioodil. Ka juhul, kui vaadelda tema ametiaja möödumist käsundita asjaajamisena, siis ka käsundita asjaajamise sätete (VÕS § 1018) alusel säilib nii hoolsuskohustus kui kahtlemata ka deliktiõiguslik vastutus. 6.
2. Apellatsioonis on välja toodud, et kohus on tuginenud ebausaldusväärsete tunnistajate (asjast ilmselgelt huvitatud isikute) ütlustele, kuid selles osas ei selgu apellatsioonist, mis tingiks nende isikute ütluste (ja täpsemalt, kelle ütluste) hindamise ebausaldusväärseks, mistõttu on see väide prokuröri hinnangul täielikult sisustamata. Kohtulikul uurimisel ei tuvastatud samuti asjaolusid, mis tingiks tunnistajana ülekuulatud isikute ütluste hindamise ebausaldusväärseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
3. Kriminaalkolleegium, olles tutvunud kaitsja apellatsiooni, kannatanu esindaja ja prokuratuuri seisukohtadega, samuti kriminaalasja materjalidega, asub seisukohale, et kaitsja apellatsioon on põhjendamatu. Oma seisukohti motiveerides annab ringkonnakohus esmalt asjas kogutud tõenditele omapoolse hinnangu, käsitledes olemasolevate tõendite valguses nii esitatud süüdistust kui ka kaitsja püstitatud versiooni toimunust (I). Seejärel käsitleb kohtukolleegium kaitsja esitatud tõendite (II) ning A. Raavale mõistetud karistuse küsimust (III). Järgnevalt analüüsib kohtukolleegium tsiviilhagiga seonduvat (IV) ning viimaseks lahendab kolleegium kriminaalasja ja kriminaalmenetluse kulude küsimuse (V). I
4. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et maakohus oleks kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud menetlusõiguse norme. Kohtukolleegium juhib esmalt veelkordselt kaitsja tähelepanu asjaolule, et KrMS § 268 lg 1 kohaselt arutab kohus kriminaalasja süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Maakohus on korduvalt selgitanud, et arutatavas kriminaalasjas on süüdistus esitatud A. Raavale, mitte teistele MTÜ X endistele või ka praegustele juhatuse liikmetele. Sama kehtib tsiviilhagi kohta. Järelikult on ainetu MTÜ X teiste juhatuse liikmete süüstamine, mida esineb apellatsioonkaebuses korduvalt. Kuivõrd maakohus on eelnevalt juba põhjalikult selgitanud tõika, et süüdistus on esitatud üksnes A. Raavale ning tsiviilhagi on samuti esitatud pelgalt viimase vastu, jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud, teisi MTÜ X juhatuse liikmeid süüstavad, argumendid tähelepanuta ega peatu neil pikemalt. 11 / 21 1-21-8077 8.
5. Ringkonnakohus leiab, et A. Raavale süüks arvatud kuritegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 201 lg 2 p 2 järgi ning tõendamist leidnud kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõenditega. Ringkonnakohus ei soostu kaitsja väitega, et maakohus on tõendeid hinnanud vääralt ja menetlusõiguse norme rikkudes. Maakohus on KrMS §-s 61 sätestatu kohaselt tõendeid kogumis hinnates nõuetekohaselt põhjendanud, kuidas ta sellistele järeldustele jõudis ning tõendite hindamisel tehtud vigu ega vastuolusid otsuses ringkonnakohus ei tuvastanud. Asjaolu, kas käsitleda süüdistatava tehtud tehinguid kannatanu pangakontol tehinguna või sooritusena, ei oma kohustuse rikkumise kontekstis tähtsust, sest sõltumata vastavast käsitlusest on süüdistatav juhatuse liikmena rikkunud enda juhatuse liikme kohustusi. Süüdistataval ei olnud üldkoosoleku nõusolekut tehingute tegemiseks iseendaga või endaga seotud isikuga või puudus neil õiguslik alus (tegemaks makseid iseendale või endaga seotud isikule) – mõlemal juhul on need käsitletavad süüdistatava kui juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumisena ega ole kooskõlas juhatuse liikmelt tavaliselt oodavata hoolsusega. Süüdistava rikkumine tulenes tehingulisest õigussuhtest, milleks oli õigussuhe kannatanu ja süüdistava vahel. 8.
6. Kaitsja märgib õigesti, et A. Raava ei ole olnud MTÜ X juhatuse esimees. Küll aga on maakohus jõudnud korrektsele järeldusele, et A. Raava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel ei oma tähtsust, kas A. Raava oli MTÜ X juhatuse esimees, vaid oluline on kohtu tuvastatud asjaolu, et ta oli kogu perioodi vältel juhatuse liige, kelle vastutusvaldkonnaks oli raamatupidamise korraldamine ehk MTÜ X finantsküsimustega tegelemine. Ringkonnakohus leiab, et eelnev on kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega üheselt kinnitamist leidnud. Seega olid MTÜ X vara (pangakonto ja kütusekaart, sh nende kasutamine, nt ülekannete sooritamine ja kütusekaardiga maksmine) A. Raavale kui juhatuse liikmele usaldatud. MTÜ juhatuse liikmeks olek on käsundilaadne õigussuhe MTÜ ja juhatuse liikme vahel, millele kohaldatakse lisaks

sätetele ka VÕS käsunduslepingut reguleerivaid sätteid.

§ 281

lg 1 sätestab, et kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti, võib juhatuse liikmele maksta tasu. Seega võib põhikirjas ette näha MTÜ juhatuse liikmete ülesannete tasuta täitmise. Kui põhikirjas ei ole otsesõnu juhatuse liikmete ülesannete tasuta täitmist ette nähtud nagu arutataval juhul, võib juhatuse liikmele tasu maksta, kuid sellisel juhul määratakse juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord üldkoosoleku otsusega. Juhatuse liikme õigus saada ametisuhtest tulenevalt tasu sõltub sellest, kas juhatuse liige ja MTÜ on tasu saamises kokku leppinud. Kuigi kokkuleppe poolteks on üldjuhul juhatuse liige ja MTÜ, siis MTÜ sisesuhtes kuulub juhatuse liikmega kokkuleppe sõlmimise, sh tasu suuruse ja maksmise korra üle otsustamine, üldkoosoleku pädevusse (

§ 19lg 1 p 4 ja § 28-1 lg 1 ls 2).

Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et juhatuse liikmel puudub ilma üldkoosoleku sellekohase otsuseta õigus saada tasu ka juhul, kui asjaolusid arvestades ei saaks juhatuse liikme kohustuste tasuta täitmist eeldada. Kui juhatuse liikmele ei ole üldkoosoleku otsusega tasu määratud, võib juhatuse liige teha MTÜ-le ettepaneku tasu määramiseks. Samuti on võimalik tasu määrata tagasiulatuvalt. Kui üldkoosolek ei määra sellises olukorras ettepaneku alusel juhatuse liikmele makstava tasu suurust ja maksmise korda, on juhatuse liikmel õigus tagasi astuda. A. Raava on MTÜ X juhatuse liikmele W-le selgitanud, et selline vabatahtlik töö ei kestagi kaua (tl 50, I kd). Kui A. Raava jaoks oli vabatahtlik töö end ammendanud, ei olnud see õigustus asuda MTÜ X vara omastama, vaid tulnuks pöörduda MTÜ X üldkoosoleku poole tasu maksmise ettepanekuga või nagu eelnevalt juba mainitud, MTÜ X juhatusest tagasi astuda. Teisisõnu tõik, et A. Raava oli minetanud soovi vabatahtlikku tööd teha, ei vabanda toime pandud kuritegu. Arutataval juhul ei ole A. Raava kordagi tõstatanud küsimust tasu maksmise vajadusest ja soovist seda üldkoosolekul arutada. Ka ei ole ta üldkoosoleku väliselt MTÜ X liikmetele esitanud ettepanekut tasu maksmiseks ega ka selle teema üldkoosoleku päevakorda lisamiseks. Seda on möönnud ka A. Raava ise „[…] Minu asjaajamine on sigadus selles mõttes, et ma juhatusega selgelt läbi ei rääkinud […]“ (tl 94, 95, I kd). 12 / 21 1-21-8077 8.3. Ka puudus A. Raaval õigus MTÜ Y arvetel nimetatud teenuste ostmiseks ja tehingute tegemiseks. Järelikult nende tehingute alusel ülekantud summade näol on ta samuti pööranud kannatanule kuuluva vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks.

§ 27

lg 6 alusel ei ole juhatuse liikmel õigust esindada MTÜ-d tehingute tegemisel, mille puhul vastavalt seadusele otsustab esindaja määramise eraldi üldkoosolek. MTÜ-ga X, mille asutajaliikmeks ja juhatuse liikmeks A. Raava ise oli, on tehingu tegemine või lepingu sõlmimine võimalik üksnes

§ 19

lg 1 p 4 korras, mille kohaselt on juhatuse või muu põhikirjaga ette nähtud organi liikmega tehingu tegemise otsustamine, tehingu tingimuste määramine, õigusvaidluse pidamise otsustamine ning selles tehingus või vaidluses MTÜ esindaja määramine, üldkoosoleku ainupädevuses. MTÜ X ei volitanud A. Raavat MTÜ-ga Y lepingu sõlmimiseks ega määranud selleks ka pädevat isikut. Liiatigi ei olnud MTÜ X nendest tehingutest teadlik. Kuivõrd A. Raaval ei ole olnud seaduses nõutavat üldkoosoleku nõusolekut (

§ 19lg 1p 4 ja 28 1 lg 1) varakäsutuseks, on A.

Raava poolne varakäsutus täies ulatuses ebaseaduslik. 8.4. Kohtukolleegiumi hinnangul on ebaõige kaitsja käsitlus sellest, et A. Raava tegutses igapäevase majandustegevuse raames, mistõttu ei ole tema teod õigusvastased. Kannatanu esindaja märgib õigesti, et kannatanu näol on tegemist vabatahtlikkuse põhimõttel põhineva päästeseltsiga, mille tegevus põhineb ja seisneb põhikirjas sätestatud eesmärkide täitmises. Süüdistav ei teinud tehinguid iseendaga seoses kannatanu igapäevase majandustegevusega kauba või teenuse turuhinna alusel ning mis kõige olulisem – vastavate tehingute tegemiseks puudus üldkoosoleku otsus. Asjaolu, et W rikkumise avastas ja seda tuvastama hakkas, viitab üheselt sellele, et erinevalt kaitsja seisukohtadest, ei kiidetud ka n-ö vaikivalt heaks A. Raava poolset MTÜ X vara omastamist. Seda kinnitab 10.02.2020 üldkoosolek ja politseisse avalduse esitamine. Seega ka tagantjärele, saades teada sellest, et A. Raava on maksnud endale tasu ja kütusekompensatsiooni ning on kasutanud MTÜ-le X kuuluvat kütusekaarti, ei ole üldkoosolek seda heaks kiitnud. Üldkoosolek ei nõustunud A. Raava poolt iseendaga tehtud tehinguga tasu maksmisest ka pärast sellisest tehingust teadasaamist ja ülekannete toimumist. 8.5. Kaitsja on väitnud, et kõik väljamaksed, mis on MTÜ X pangakontolt A. Raava pangakontole tehtud, on olnud seotud vastusooritusega. Sarnaselt maakohtuga ei näe ka ringkonnakohus alust kahelda A. Raava antud panuses MTÜ X tegevusse. Samas nähtub kriminaalasja materjalidest, et tegemist on vabatahtlike ühendusega, mille liikmetele ega ka juhatuse liikmetele ei olnud määratud töötasusid ega igakuiseid kindlates summades kompensatsioone MTÜ X tegevuses osalemise eest. Sooritades MTÜ X tegevusega mitteseotud rahalisi ülekandeid, mille eest MTÜ X ei saanud vastusooritust, kasutas süüdistatav MTÜ X rahalisi vahendeid majanduslikult mitteotstarbekalt ehk et ta on selliselt ebaseaduslikult enda ja kolmanda isiku (MTÜ Y) kasuks pööranud MTÜ X vara. A. Raava tehtud ülekannete ja kütusekaardiga tasumise tõttu vähenes MTÜ X vara ja suurenes A. Raava isiklik ning temaga seotud ettevõtte vara, st et ta pööras MTÜ X vara enda ja endaga seotud kolmanda isiku kasuks. 8.6. Kohtukolleegiumi hinnangul on väär samuti kaitsja käsitlus sellest, et A. Raava on olnud MTÜ X asutaja liige ning seega ei saanudki ta viimasele kuuluvat vara omastada. MTÜ X vara oli A. Raavale võõras ning nagu ringkonnakohus eelnevalt juba välja tõi, ei olnud tal selle omastamiseks MTÜ X ülejäänud liikmete nõusolekut (sh hilisemat tagantjärele nõusolekut). Ringkonnakohtu arvates peab paika kannatanu esindaja seisukoht, mille kohaselt kaitsja viidatud kohtulahend nr 3-1-1-52-14, mille järgi ainuosanik ei saa ühingu vara omastada, ei ole arutataval juhul asjaomane. Nimetatud lahendis toodud järeldus kehtib üksnes olukorras, kus äriühing kapitaliühinguna kuulub ühele isikule. MTÜ ei ole kapitaliühing 13 / 21 1-21-8077 ning likvideerimisel ei jaotata vastavalt MTÜ põhikirja p-le 7.3 MTÜ vara liikmete vahel. MTÜ vara kuulub MTÜ-le kui juriidilisele isikule ning oli ja on vaieldamatult A. Raavale võõras. Tegemist ei ole MTÜ liikmetele kuuluva varakogumiga, vaid juriidilise isiku varaga, mis on iga MTÜ liikme jaoks võõras vara. A. Raaval ei ole olnud üldkoosoleku nõusolekut endale väljamaksete tegemiseks. 8.7. Kütusekaardi kasutamisega seoses on kaitsja märkinud, et maakohus on kohtuotsuses ebaõigesti leidnud, et MTÜ-le X väljastatud kütusekaardi osas (mis oli väljastatud päästeauto tankimiseks ning mis asus päästeautos) ei ole A. Raavale süüdistust esitatud. Kaitsja leiab, et tegemist on ilmse valeväitega. Nimelt asus kütusekaart nr 7000570000149119 päästeautos ning selle kohta on kõik tunnistajad kinnitanud, et see oli kõigile kättesaadav ja ka PIN-kood oli kaardi juures. Seega on kohus on kohtuotsuses (lk 1719) A. Raava ebaseaduslikult süüdi tunnistanud kütusekaardiga nr 7000570000149119 kütuse võtmises summas 6181,29 eurot, kuigi eelnevalt on kohus märkinud, et selle kaardi kasutamises ei ole A. Raavale süüdistust esitatud. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja etteheited maakohtu otsusele on alusetud. Nimelt nähtub AS Alexela vastusest, et MTÜ-le X on väljastatud maksekaardid Euro Oil kaartide numbritega 7000570000010741 (alguskuupäevaga 10.04.2004) ja 7000570000149119 (alguskuupäevaga 22.12.2017). Alexela kaardinumbrid, mis väljastati pärast Euro Oil AS kaartide aegumist ning mis postitati 13.09.2019 on 7084110100878223 ja 7084110100878231. Kaart 7084110100878223 on tänaseks suletud ning kaart nr 7084110100878231 kehtiv. Kriminaalasja materjalidest ilmneb, et kliendikaardi nr 7000570000149119 avas A. Raava MTÜ X nimel 22.12.2017. Samuti tuleneb kriminaalasja materjalidest, et nimetatud kütusekaardi jättis A. Raava enda isiklikku kasutusse ega teavitanud kedagi MTÜ-st X selle kaardi avamisest. Sama kaardi hilisem number peale Euro Oil AS kaartide aegumist oli 7084110100878223 (tl 175, I kd). Järelikult on kõnealusel juhul tegemist sama kaardiga (mitte kahe erineva kaardiga nagu on väitnud kaitsja), mille number muutus peale Euro Oil AS ühinemist Alexela kontserniga ja Euro Oil AS väljastatud kaardi aegumist. Kriminaalasja materjalidest tulenevalt on eluliselt usutav, et päästeautos asus kütusekaart nr 7000570000010741, mis oli algselt (s.o 10.04.2004) MTÜ-le X väljastatud, hilisema numbriga 7084110100878231, kuivõrd kaart nr 7000570000149119 (hiljem 7084110100878223), mis A. Raavale väljastati 22.12.2017, on tänaseks suletud, kuid teine kaart, s.o kaart nr 7084110100878231 on kehtiv. 8.8. Kaitsja on leidnud, et arutataval juhul ei ole selles osas, et A. Raava maksis MTÜ X pangakontolt enda isiklikule pangakontole kütusekompensatsiooni perioodil 22.01.2013 kuni 09.11.2017 igakuiselt 60 eurot (v.a 25.09.2013, kui ülekanne on tehtud summas 64 eurot), tegemist süüteoga omastamise mõttes. Esmalt märgib kaitsja, et tegemist võib olla maksuõigusliku probleemiga ning teisalt, et kütusekompensatsiooni on saanud ka teised MTÜ Päästeselts liikmed. Ringkonnakohus peab vajalikuks veelkord selgitada, et A. Raava poolt MTÜ X pangakontolt enda isiklikule pangakontole kütuse kompensatsiooniks tehtud maksete näol on tegemist MTÜ X vara omastamisega KarS § 201 tähenduses, kuivõrd A. Raaval puudus vastavate maksete tegemiseks õiguslik alus (s.o MTÜ X juhatuse või üldkoosoleku otsus). Pelgalt maksuõiguslikust probleemist saaks rääkida sel juhul, kui A. Raaval olnuks kütusekompensatsiooni maksmiseks olemas olnud õiguslik alus, kuid kõnealustelt summadelt oleks olnud jäetud tasumata üksnes ettenähtud maksud. Kuivõrd arutataval juhul on kriminaalasjas tuvastamist leidnud, et A. Raava on endale kütusekompensatsiooni makstes talitanud ebaseaduslikult, ei analüüsi ringkonnakohus pikemalt kaitsja tõstatatud küsimust 14 / 21 1-21-8077 võimalikust maksuõiguslikust probleemist. Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt välja tõi, ei puutu asjasse ka teiste MTÜ X liikmetele kütusekompensatsiooni maksmine. 8.9. Ringkonnakohus ei soostu kaitsja väitega, et kriminaalasjas kogutud tõendid oleksid vastuolulised ning tunnistajad ebausaldusväärsed (kui asjast huvitatud isikud). Kohtul puudus igasugune alus kahelda kannatanu seadusliku esindaja ja tunnistajate ütluse usaldusväärsuses selle kohta, et MTÜ X avalduses ja selle lisades märgitud arved, tegevused, kaupadega seotud jm ülekanded ning kütusekaardi kasutamine maksmisel ei ole seotud MTÜ-ga X. Kannatanu seadusliku esindaja ja tunnistajate ütlused on riimuvad ja kokkulangevad kirjalike tõenditega, sisemised vastuolud puuduvad ning need on eluliselt usutavad. Ka nõustub kohtukolleegium prokuröriga, et apellatsioonis on välja toodud, et kohus on tuginenud ebausaldusväärsete tunnistajate (asjast ilmselgelt huvitatud isikute) ütlustele, kuid selles osas ei selgu apellatsioonist, mis tingiks nende isikute ütluste (ja täpsemalt, kelle ütluste) hindamise ebausaldusväärseks. Kohtulikul uurimisel ei tuvastatud samuti asjaolusid, mis tingiks tunnistajana ülekuulatud isikute ütluste hindamise ebausaldusväärseks. Kaitsja väidab, et teiste MTÜ X juhatuse liikmete hoolimatu suhtumise tõttu sai võimalikuks, et MTÜ-le X tekitati sedavõrd pika aja jooksul varalist kahju. Seega möönab kaitsja, et A. Raava siiski tekitas MTÜ-le X varalist kahju selles ulatuses, mida talle ette heidetakse. Kuigi A. Raava ei ole ise ütlusi andnud, on KrMS § 66 lg 21 p-de 1 ja 3 alusel tõendiks A. Raava poolt antud vahetud selgitused MTÜ X seaduslikule esindajale W-le ja tunnistajatele, kuivõrd need selgitused sisaldavad kuriteo toimepaneku omaksvõttu. W ütlustest nähtub, et küsides A. Raavalt ülekannete osas selgitust, vastas viimane, et selline vabatahtlik töö ei kestagi kaua, hakkab oma elu ära elama, normaalne on inimesele palka maksta (tl 50, I kd). Sama kinnitas A. Raava ka seltsi 10.02.2020 koosolekul, öeldes, et vabatahtlik töö on aja ära elanud ja ta ei ole midagi valesti teinud, st ta ei tunnistanud ennast süüdi. Oli nõus juhatusest lahkuma (tl 50pö, I kd). Tunnistaja R. Noore vahendatud ütlustest nähtub, et 10.02.2020 üldkoosolekul tunnistas A. Raava, et on sigadusi teinud (tl 4pö, II kd). Tunnistaja F vahendatud ütlustest (tl 8pö, I

1. kd)nähtub, et 10.02.2020 koosolekul selgitas A. Raava raha võtmise kohta, et on seda raha enda arvates väärt. Asjaolu, et A. Raava ka ise on tunnistanud MTÜ X raha omastamist, väljendub muu hulgas tema poolt W-le saadetud sõnumis, millest nähtub, et A. Raava võtab omaks endale raha maksmise ning selgitab selle põhjuseid (vt tl 94, 95, I kd). Sarnaselt maakohtuga ei nõustu ka kriminaalkolleegium kaitsja väitega, et A. Raava tegutses avalikult. Samuti ei oma see asjaolu kvalifikatsiooni seisukohast tähtsust. A. Raava ei ole kajastanud majandusaasta aruannetes endaga tehtud tehinguid (nt MTÜ Y lepinguid, neist tulenevaid ülekandeid/väljaminekuid). Lisaks ei ole kontrollitaval viisil välja toodud A. Raava poolt endale tehtud makseid jms, kuigi juhatuse liikme tehingud tuleb eraldi märkida. Süüdistuses etteheidetud tegusid ei ole A. Raava arutanud eelnevalt teiste juhatuse liikmetega ega üldkoosolekul. Selliselt on A. Raava tegelikkuses varjanud enda tegevust teiste juhatuse liikmete ja üldkoosoleku eest. 8.10. Prokurör toob õigesti välja, et TsÜS § 31 p 5 kohaselt peetakse juriidilise isiku organi tegevust, kui see on juriidilise isiku huvides, juriidilise isiku tegevuseks, kuid vaatamata sellele vastutab juhatuse liige eraldi oma tegevuse eest, kui ta ei ole tegutsenud juriidilise isiku huvides ja on rikkunud enda kui juhatuse liikme hoolsuskohustust. Hoolsuskohustus peamiselt tähendab tegutseda majanduslikult otstarbekalt. Juhatus kui kollegiaalne organ jagab väga sageli oma liikmete vahel ära erinevaid pädevusküsimusi. Arutataval juhul on tõendamist leidnud, et juhatuse liikmete vaheline kokkulepe töökohustuste jagamise kohta oli suuline. Sellise tööjaotuse korral rakendub usalduspõhimõte, mille alusel võivad juhatuse liikmed üldjuhul tugineda eeldusele, et jaotatud kohustused saavad nõuetekohaselt täidetud. Selleks, et mitte 15 / 21 1-21-8077 tugineda usalduspõhimõttele ülesannete jagamisel ja lootusele, et igaüks täidab oma kohustusi hoolsalt, peab olema ilmnenud mingi selgelt väljendunud puudus ja vajakajäämine kohustust täitva isiku puhul. Arutataval juhul ei ole tuvastatud selliseid asjaolusid, mis takistanuks MTÜ X liikmetel ja A. Raavaga koos juhatuses olnud isikutel tuginemast usalduspõhimõttele. Maakohus on põhjendatult andnud hinnangu selle kohta, miks süüdistuses kirjeldatud etteheidetavad teod on omistatavad A. Raavale omastamisena, leides, et A. Raava tegutses MTÜ X juhatuse liikmena de facto kogu süüdistuse perioodil. Paika peab seegi seisukoht, et ka juhul, kui vaadelda A. Raava ametiaja möödumist käsundita asjaajamisena, säilib käsundita asjaajamise sätete (VÕS § 1018) alusel nii hoolsuskohustus kui ka deliktiõiguslik vastutus. 8.11. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt, ei pea süüdistatav tõendite hindamisel oma süütust tõendama. Samas, kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo nr 3-1-1-85-07, p 9.1). Isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 mõistes seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-77-15, p-d 18-19; RKKKo nr 3-1-1-49-16, p 21). 8.12. Seega luges maakohus õigesti tõendatuks MTÜ X juhatuse liikme A. Raava poolt MTÜ X arvelduskontolt enda kontole ja endaga seotud kolmanda isiku kontole ülekannete tegemise ja MTÜ X kütusekaardi isiklikuks otstarbeks kasutamise järgmiselt: n-ö tööpanusega seotud ülekanded kokku summas 25 379 eurot, kolmanda isiku MTÜ Y arvelduskontole ülekanded kokku summas 1393 eurot, soetatud kaubad kokku summas 1944,25 eurot, MTÜ X kütusekaardiga tasumine kokku summas 9937,46 eurot ja nn kütusekompensatsiooni ülekanded kokku summas 3484 eurot). Teisisõnu maakohus luges õigesti tõendatuks, et A. Raava pööras jätkuva kuriteoga ebaseaduslikult enda ja kolmanda isiku kasuks MTÜ X vara kokku summas 42137,71 eurot. II 9. Apellant leiab, et maakohus on andnud ebaõige hinnangu kaitsja poolt asja juurde võtmiseks taotletud MTÜ X majandusaastaaruannetele ja üldkoosoleku protokollidele ning võlakirjale. 9.1. Maakohus märgib ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et MTÜ X üldkoosoleku protokollid ja MTÜ majandusaasta aruanded perioodil 2013. a kuni 2018. a on kohtu poolt leidnud käsitlemist A. Raava juhatuse liikmeks oleku staatuse analüüsi juures ning muus osas need ei tõenda ega lükka ümber esitatud süüdistust. Ka kaitsja esitatud võlakirja osas peab paika maakohtu seisukoht, et kaitsja poolt esitatud võlakiri (koos e-kirja ja maksegraafikuga, tl 9698, II
2. kd)ei oma tähtsust kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel ega ka tsiviilhagi suuruse määramisel. Kohus on varalise kahju tuvastanud kogutud tõendite pinnalt ning kriminaalmenetluses on esitatud hagi väiksemas summas (tl 10-12, I
3. kd)kui kaitsja esitatud väidetavas võlakirjas. Kuivõrd võlakiri on koostatud 03.04.2020, kuid hagi esitatud 25.10.2021 16 / 21 1-21-8077 ehk hiljem, puudub vaidlus selles, et kannatanu on tsiviilhagi võrreldes esialgse nõudega vähendanud. Õige on seegi, et kannatanul on õigus muu hulgas hagi vähendada, sh loobuda osaliselt või täielikult esitatud hagist (nõudest, intressidest jms). Ringkonnakohus asub samuti seisukohale, et asjaolus, et kannatanu esialgne nõue oli suurem kui kriminaalmenetluses esitatud hagiavaldus, ei ole võimalik tuvastada pahatahtlikkust ega usaldusväärsust mõjutavat tegurit. 9.2. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega ning ei pea vajalikuks neid muuta ega täiendada. III 10. Apellant on taotlenud A. Raava õigeksmõistmist või alternatiivselt A. Raavale inkrimineeritud kuriteo ümberkvalifitseerimist KarS § 201 lg 1 järgi, kergendades ka mõistetud karistust. 10.1. Nagu ringkonnakohus juba eespool välja tõi, on A. Raavale süüks arvatud kuritegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 201 lg 2 p 2 järgi ning eeltoodust tulenevalt ka tõendamist leidnud. 10.2. Ringkonnakohus soostub maakohtu seisukohaga, et A. Raava on kavatsetult toime pannud teise astme kuriteo, põhjustades juriidilisest isikust kannatanule materiaalse kahju summas 42 137,71 eurot. Süüdistatava süü hindamisel arvestas kohus seda, et kahju on põhjustatud suures ulatuses, kuid suure ulatuse määr on ületatud vähesel määral. Samas võttis maakohus korrektselt arvesse tõika, et A. Raava küll sisemiselt tundis vajadust enda töö rahaliseks väärtustamiseks, kuid ei pöördunud selle küsimuse seaduslikuks lahendamiseks kordagi üldkoosoleku või teiste juhatuse liikmete poole. Selle asemel on ta seitsme aasta vältel kuritarvitanud temale usaldatud vara selle omastamise kaudu. Järelikult peab paika maakohtu seisukoht, et kuigi suure varalise kahju põhjustamise osas on süüdistatava süü vähene, tuleb arvestada kuriteo ajalist kestust, millest tulenevalt on süüdistatava süü KarS § 201 lg 2 p 2 mõistes kogumis keskmäärast suurem. 10.3. Ka kriminaalkolleegium ei tuvastanud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. 10.4. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et A. Raava üleüldine suhtumine õiguskorda on seda väärtustav. Seega tema isikust tulenevaid eripreventiivseid karistust suurendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Küll aga A. Raava, olles MTÜ X juhatuse liige, kelle missiooniks oli päästetegevuse ja -võimekuse piirkondlik arendamine, kasutas tegelikkuses ära avalikku usaldust ja vabatahtlikkuse alusel loodud seltsile eraldatud rahaliste vahendite käsutamisõigust, omastades kokku seitsme aasta vältel MTÜ X vara. MTÜ X, mille tegevusvaldkond on seotud otseselt inimeste elude jms päästetöödega, sh valmisolekuga kriisiolukordades reageerida, saab põhineda avalikul usaldusel, sh usaldusel, et MTÜ-le X eraldatud (nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse, annetuste jms) rahalised vahendid on kasutatud sihtotstarbeliselt. Kohtukolleegiumi hinnangul puudub kahtlus, et A. Raava on oma tegevusega sellist usaldust õõnestanud, mistõttu sellisele tegevusele tuleb reageerida rangelt, andes ühiskonnale selge märgi sellest, et avalikku turvatunnet tagava seltsi varaliste vahendite omastamine on rangemini karistatav, kuivõrd sellise tegevusega (seltsi vara omastamisega) on A. Raava vähemalt kaudselt halvendanud 17 / 21 1-21-8077 MTÜ X tegevusvõimekust. Seetõttu on korrektne maakohtu seisukoht, et üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt tuli A. Raava karistust mõnevõrra suurendada. 10.5. Võttes kokkuvõtvalt arvesse, et süüdistatava süü on keskmisest määrast suurem, puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud ning eripreventiivsed kaalutlused tema karistuse suurendamiseks või vähendamiseks, kuid eksisteerivad üldpreventiivsed kaalutlused tema karistuse suurendamiseks, leidis maakohus õigesti, et süüdistatava karistus peab olema keskmäärast mõnevõrra suurem, mistõttu asub ringkonnakohus samale seisukohale, et kohane on karistada A. Raavat talle etteheidetava kuriteo toimepanemise eest kolmeaastase vangistusega. Sarnaselt maakohtule ei pea ringkonnakohus talle rahalise karistuse mõistmist otstarbekaks ja proportsionaalseks. Kohtukolleegium soostub maakohtu seisukohaga ega pea vajalikuks siinkohal seda korrata. 10.6. Samuti leiab ringkonnakohus, et A. Raavale mõistetud kolme aasta pikkust vangistust ei ole vajalik täitmisele pöörata, kuivõrd muud karistused A. Raaval puuduvad, mis annab kinnitust, et isik on väljaspool kõnealuse kriminaalmenetluse etteheiteid käitunud õiguskuulekalt. Samuti ei ole teda uutes kuritegudes kohtule teadaolevalt süüdistatud. Märgitu näitab ka ringkonnakohtu arvates, et praegusel ajal elab A. Raava seadusekuulekalt. Samuti on A. Raaval töökoht ja kindel elukoht. Kuigi märgitud asjaolud ei takistanud teda kuritegu toime panemast, nõustub kohtukolleegium, et neil asjaoludel on otstarbekas A. Raava suhtes karistus täielikult tingimisi täitmisele pööramata jätta. Ka ringkonnakohus ei pea kontrollnõuete kohaldamist A. Raava suhtes vajalikuks. Ringkonnakohtu hinnangul oli proportsionaalne mõista A. Raavale katseaeg kestusega kolm aastat ja neli kuud. IV 11. Ringkonnakohus ei leia, et maakohtu seisukoht tsiviilhagisse puutuvalt oleks vastuoluline nagu märgib kaitsja. 11.1. Esmalt peatub ringkonnakohus küsimusel, kas tsiviilhagi on esitatud tähtaegselt. KrMS ei kehtesta süüdistusakti koostamisele ja kohtusse saatmisele tähtaega. Prokuratuur esitas kriminaaltoimiku kannatanule tutvumiseks 11.10.2021 ja andis tähtaja tsiviilhagi esitamiseks kuni 25.10.2021. Kannatanu esitas tsiviilhagi 25.10.2021. KrMS 225 lg 1 kohaselt võivad menetlusosalised neile kriminaaltoimiku tutvustamisest alates 10 päeva jooksul esitada taotlusi. Prokurör märgib õigesti, et tsiviilhagi esitamise tähtajale sätestatud nõuded teenivad eesmärki, et tsiviilhagi esitataks ajaliselt koos süüdistusaktiga, et süüdistataval oleks võimalik sellele esitada vastuväiteid. Et seaduses sätestatud taotluste esitamise tähtaeg ei takistaks kirjeldatud eesmärgi saavutamist, on prokuratuurile KrMS § 225 kohaselt jäetud võimalus menetlusosalise taotlusel tähtaega pikendada. Arutataval juhul, arvestades, et tegemist oli MTÜ-st kannatanuga (MTÜ, mis on ellu kutsutud vabatahtlike päästjate ühendamiseks ja mille liikmed ei ole eelduslikult õigusteadmistega), kelle suhtes esindaja leidmine vajab eelnevaid samme nagu ka otsuse vastuvõtmine, kas vajatakse lepingulist esindajat, otsustas prokuratuur 11.10.2021 anda taotluste esitamise tähtajaks 25.10.2021, silmas pidades, et sellega ei kaasneks kriminaalmenetluse ebamõistlikku venimist. Nii on ka Riigikohus lahendi nr 3-1-1-35-14 p-s 15 leidnud, et ainuüksi tsiviilhagi esitamise tähtaja pikendamine ei riku süüdistatava õigusi kui sellega ei kaasne kohtueelse menetluse ebamõistlikku venimist. Vaidlus puudub selles, et arutataval juhul viimati nimetatud olukorda ei esinenud. Prokurör selgitas ka Harju Maakohtu 10.12.2021 eelistungil, et teatas 11.10.2021 e-kirjaga kannatanule kohtueelse menetluse 18 / 21 1-21-8077 lõpuleviimisest ning ühtlasi andis tähtaja kriminaalasjas taotluste ja tsiviilhagi esitamiseks kuni 25.10.2021, s.o mõne päeva enam kui seaduses ettenähtud 10 päeva. Arutataval juhul pidas kannatanu ka talle antud tsiviilhagi esitamise tähtajast kinni. Seega ei pea ringkonnakohus kõnealust olukorda oluliseks rikkumiseks. Ringkonnakohus leiab sarnaselt kannatanu esindajaga, et kannatanu lähtus tsiviilhagi esitamisel prokuratuuri antud tähtajast ning alusetu oleks kannatanule ette heita tsiviilhagi esitamisega hilinemist olukorras, kus see sisuliselt menetluslikus mõttes mitte midagi ei muutnud. Järelikult on tsiviilhagi esitatud tähtaegselt. 11.2. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus, kas tsiviilhagis esitatud nõue on aegunud. Ringkonnakohtu arvates on õige maakohtu põhjendus, et süüdistatav tegutses süüdistusperioodil kannatanu juhatuse liikmena ning süüdistava ja kannatanu vaheline õigussuhe on käsundilaadne (s.o tehinguline) õigussuhe, mille raames rikkus A. Raava endaga tehinguid tehes või makseid tehes vastavast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Seetõttu on ka õige esmalt, et tsiviilhagis esitatud nõude aegumist tuleb hinnata

§ 32

lg 3 järgi ehk üldiselt aeguvad juhatuse liikme vastu esitatud nõuded viie aasta jooksul. Teisalt, arvestades süüdistava kohustuse rikkumisega seotud asjaolusid, on kohus põhjendatult lähtunud nõude aegumise hindamisel TsÜS § 146 lg-st 4 ehk mille kohaselt tahtliku rikkumise korral kohaldatakse nõuetele kümneaastast aegumistähtaega. Maakohtu käsitlus on kooskõlas ka senise kohtupraktikaga sarnastes asjades (vt RKÜKo nr 1-17-2359, p-d 64-66). Kohtukolleegium peab korrektseks kannatanu esindaja seisukohta, et kaitsja viidatud Riigikohtu lahendi tehiolude järgi hinnati äriühingu nõude aegumist kolmandast isiku juhatuse liikme vastu ning mitte äriühingu nõude aegumist enda juhatuse liikme vastu. Viidatud lahendis käsitletud nõue ei põhinenud, analoogiliselt arutatava kriminaalasjaga, juriidilise isiku nõudel enda juhatuse liikme vastu. Vastava sätte kohaldamise osas selgitas Riigikohus kõnealuses lahendis (p-d 11 ja 12), et oluline on tuvastada, millal saadi teada kahjust ja kahju tekitanud isikust, sest TsÜS § 150 lg 1 järgi algab aegumine sellest ning mitte tegude enda toimepanemisest. Arutatavas asjas on tuvastatud erinevate tõendite alusel (majandusaasta aruanded ja tunnistajate ütlused), et asjaolust, et süüdistatav teeb endale (või temaga seotud isikutele makseid) on teada saadud alles

1. a – süüdistatav ei teavitanud sellest teisi juhatuse liikmeid, ei kooskõlastanud üldkoosolekuga ega kajastanud neid kohaselt majandusaasta aruannetes (vt otsuse lk 24 teine lõik, lk 29 teine lõik). Kaitsja viidatud kohtuotsuses ei ole mainitud Riigikohtu üldkogu 03.03.2021 seisukohtade muutmist kohtuotsuses nr 1-17-2359, mille kohaselt kohaldatakse juhatuse liikme vastu esitatud nõuetele 10-aastast aegumistähtaega, kui juhatuse liige soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (RKÜKo nr 1-17-2359 p 65). Samuti peab paika prokuratuuri seisukoht, et isegi, kui lugeda, et nõude aegumise hindamisel tuleks lähtuda TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud tähtajast, ei ole ka see tähtaeg saabunud. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 150 lg 1 järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid see aegub TsÜS § 150 lg 3 järgi hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Seega TsÜS § 150 lg 1 sätestab kannatanu n-ö subjektiivse teadmise kahju olemasolust ja TsÜS § 150 lg 3 nimetatud absoluutse aegumistähtaja, mis hakkab kulgema juba kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Järelikult sõltub vastus küsimusele, kas kannatanu nõue võib olla aegunud, sellest, kas kahju põhjustanud tegu või sündmus leidis aset enne
2. a oktoobrit (TsÜS § 150 lg 3) või kas kannatanu teadis või pidi teadma kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust enne
3. a oktoobrit (TsÜS § 150 lg 1). Maakohus tuvastas kohtulikul uurimisel, et kannatanu sai A. Raava tegudest teadlikuks
4. a alguses ja kuriteoteate esitamisel 15.04.2020 oli ligikaudselt selge ka kahju ulatus. Seega ei oleks kannatanu nõue aegunud ka TsÜS § 150 lg 1 või TsÜS § 150 lg 3 järgi. Nimelt, kohus tuvastas, et A. Raava on kuriteo toime pannud ajavahemikus 22.01.2013 kuni 25.01.
5. Kannatanu seaduslik esindaja 19 / 21 1-21-8077 W tuvastas võimaliku vara omastamise
6. a alguses, MTÜ X üldkoosolek A. Raava tegevusega seoses toimus 10.02.2020, politseisse on MTÜ X avalduse esitanud 24.04.2020 ning tsiviilhagi on esitatud 25.10.2021 (digiallkirja kuupäev, päises ekslikult 25.11.2021). Ka ringkonnakohtu hinnangul tekkis MTÜ-l X veendumus A. Raava kui juhatuse liikme poolsest MTÜ X varade omastamisest ehk tahtlikust rikkumisest lõplikult 10.02.2020 üldkoosolekul, kus anti MTÜ X rahalisest seisust ülevaade ja enda tegevust selgitas ka A. Raava. Järelikult ei ole tsiviilhagis esitatud nõue aegunud. 11.
7. Süüdistatav on tunnistanud kohtus tsiviilhagi osaliselt, seda Proplastik OÜ arvest tulenevas osas, s.o summas 277,06 eurot (tl 45; 88pö, 170, I kd). TsMS § 440 lg 1 sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi, seega on selles osas hagi õigeksvõtt kohtule siduv ning kohus ei hinnanud nimetatud arvest tulenevat nõuet sisulises mõttes. Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus õigesti hagi osaliselt, summas 277,06 eurot TsMS § 440 lg 1 alusel. 11.
8. Nagu ka ringkonnakohus välja tõi, tuvastas maakohus veenvalt A. Raava süüküsimuse juures, et A. Raava oli kogu hagi aluseks olevate ülekannete sooritamise ja kütusekaardiga tasumise perioodil (kogu süüdistuse perioodil 22.01.2013 kuni 25.01.2020) MTÜ X juhatuse liige, kes vastutas raamatupidamise korraldamise eest ja kellele oli usaldatud MTÜ X rahaliste vahendite käsutamine (sh lepingute sõlmimine, MTÜ pangakonto haldamine, ülekannete tegemine). A. Raava on toime pannud kavatsetult KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Nimelt, olles MTÜ X juhatuse liige alates 18.03.2008 kuni 26.02.2020 ja raamatupidamise korraldamise eest vastutav, omastas ta perioodil 22.01.2013 kuni 25.01.2020 järgneva MTÜ X vara: tegi iseendaga seotud pangakontole ülekandeid summas 25 379 eurot (süüdistuse perioodil enda arvelduskontole kantud summad); summas 1393 eurot on tehtud ülekanded MTÜ Y arvelduskontole; isiklikuks otstarbeks kaupade soetamine on leidnud tuvastamist summas 1944,25 eurot; kütusekaardi kasutamine summas 9937,46 eurot ja endale kütusekompensatsiooni maksmine summas 3484 eurot, kokku summas 42 137,71 eurot, mitte 42 137,76 eurot nagu on arvutustehniliselt ekslikult märgitud hagiavalduses (ja süüdistusaktis). 11.
9. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et A. Raava on talle ette heidetud teod toime pannud ka tsiviilõiguslikult tahtliku tegevusena. Kohtulikul uurimisel leidis tuvastamist, et A. Raava kandis MTÜ X arvelduskontolt enda ja endaga seotud kolmanda isiku arvelduskontole kannatanu vara, on soetanud kannatanu vara arvelt isiklikuks otstarbeks esemeid (mis ei ole kannatanu valdusesse jõudnud), vormistas juhatuse liikmena kütuse maksekaardi, mida kasutas isiklikul otstarbel kütuse eest tasumiseks. Selliselt sai A. Raava tegutseda nagu maakohus ka tuvastas, üksnes teadliku ja tahtliku tegevusena. Samuti leidis maakohus korrektselt, et selliselt on A. Raava käitunud ilmselgelt tahtlikult heade kommete vastaselt. Pannes toime kõnealuse kuriteo, ei ole A. Raava tegutsenud juhatuse liikme tavalise hoolsuskohustusega ega käitunud lojaalselt MTÜ X suhtes, rikkudes selliselt

§ 32lg 1 ja Ts

ÜS § 35. Kuivõrd kõik ülekanded ja kütusekaardiga tasumise on A. Raava teinud ise, isiklikuks otstarbeks, siis eksisteerib ka põhjuslik seos tema tegude (rikkumiste) ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). Selliste tegudega on A. Raava rikkunud MTÜ X varalisi õigusi, ning on rikastunud MTÜ X arvelt VÕS § 1037 lg 1 mõttes. Rikkudes teadlikult enda kui juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust ning käitudes tahtlikult heade kommete vastaselt, on A. Raava rikkunud

§ 32

lg 1 kehtestatud hoolsuskohustust ja vastutab sellest tulenevalt

§ 32lg 2 alusel.

Arutataval juhul on kannatanu tõendanud, et A. Raava rikkus juhatuse liikmena oma kohustusi ja nende rikkumiste tulemusena on MTÜ-le X tekkinud kahju. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei ole A. Raava (keeldudes ütluste andmisest, läbi kaitsja esitatud tõendite) tõendanud, et ta on tegutsenud MTÜ 20 / 21 1-21-8077 juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega. Kaitsja on esitanud tõendeid teiste juhatuse liikmete väidetavate n-ö rikkumiste kohta (hüvitatud arved), kuid mitte tõendeid selle kohta, et hagi ja süüdistuse (arutataval juhul kattuvad tõendid) aluseks olevad arved/tšekid/ülekanded jms oleksid olnud tehtud MTÜ X huvides. Kohtumenetluses ei ole tuvastatud, et A. Raava ise oleks avaldanud enda tegevust (ülekannete tegemine, kütusekaardi kasutamine) teistele juhatuse liikmetele. Asjaolu, et C (18.03.2008 kuni 09.02.2015 juhatuse liige) ise avastas A. Raava poolse endale kütusekompensatsiooni maksmise ja ei reageerinud sellele (üldkoosolekut kokku kutsudes), ei ole käsitletav A. Raava poolse teavitamisena. Juhatuse liikme tegevust kontrolliva isikuna saab

alusel käsitleda üldkoosolekut kui kõrgeimat organit ning seda ei ole ei A. Raava ega C teavitanud. Kohtu hinnangul ei olnud MTÜ X üldkoosolekule A. Raava tegevus enne 10.02.2020 üldkoosolekut teada. A. Raaval ei olnud keeruline enda ebaseaduslikku tegevust varjata, kuivõrd tema ainsana tegeles MTÜ rahaasjadega. 11.

1. Eeltoodust tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus rahuldas õigesti tsiviilhagi osaliselt seoses hagi omaksvõtuga summas 277,06 eurot. Samuti leidis maakohus korrektselt, et kannatanu esitatud tsiviilhagi kuulub rahuldamisele osaliselt, nimelt summas 41 860,65 eurot ning rahuldamata tuli jätta nõue viie sendi osas (arvutusviga). V
2. Kuivõrd kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi apellatsioonkaebuses nimetatud rikkumist ega KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alust, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 25.05.2022 otsuse A. Raava suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata.
3. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jääb A. Raava valitud kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu tasu süüdistatava kanda.
4. Kannatanu MTÜ X esindaja on esitanud taotluse tema esindatavale apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks. Kannatanu esindaja taotleb, et MTÜ-le X hüvitataks 840 eurot. Ringkonnakohus leiab, et taotletud summat saab pidada kohtuasja sisu ja esitatud apellatsiooni arvestades mõistlikuks. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, jäävad kannatanu apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 süüdistatava kanda. Seega tuleb kannatanu õigusabikulud mõista välja A. Raavalt. (allkirjastatud digitaalselt) 21 / 21