← Eesti

1-21-8943/44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev

  1. detsember 2022 Kohtuasja number 1-21-8943 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Tiit Lõhmus ja Ingeri Tamm Kohtuasi ja menetlusliik kriminaalasi üldmenetluses Vladimir Tumanovi süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
  2. augusti 2022 otsus Apellandid süüdistatav Vladimir Tumanov. Isikukood 38301182285; kannab karistust Tartu Vanglas; ei tööta; kriminaalkorras karistatud kolmel korral, viimati Viru Maakohtu
  3. juuli 2019 otsusega KarS § 184 lg 1 järgi 1-aastase vangistusega, mida suurendati varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mõistes liitkaristuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust alates
  4. oktoobrist 2018; tõkendit kohaldatud ei ole Vladimir Tumanovi kaitsja vandeadvokaadi abi Anne Vissak Teised apellatsioonimenetluse pooled prokuratuur, esindaja abiprokurör Lily Sandel Lõuna Ringkonnaprokuratuuri Menetluse vorm suuline, kohtuistung
  5. novembril 2022 RESOLUTSIOON
  6. Jätta Tartu Maakohtu
  7. augusti 2022 otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
  8. Määrata Osaühingule Advokaadibüroo Sirje Must vandeadvokaadi abi Anne Vissaku poolt Vladimir Tumanovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 448,80 eurot, sealhulgas käibemaks 74,80 eurot.
  9. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Vladimir Tumanovilt Eesti Vabariigi kasuks välja 448,80 eurot. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus jääb tähtajaks täitmata, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. 1

(13)Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
  1. Vladimir Tumanovile esitati süüdistus selles, et ta lõi
  2. augustil 2020 kella 10.14 paiku Tartu Vangla süüdimõistetute eluhoone
  3. eluosakonna olmeruumis kaaskinnipeetav S.U. it korduvalt rusikaga roiete piirkonda ning vähemalt 10 korral rusikaga vasakule meelekoha ja põsesarna piirkonda. Seejärel lõi V. Tumanov S.U. it vähemalt 5–10 korral jalaga vastu pead ja paremale poole roiete piirkonda. S.U. palus korduvalt V. Tumanovil peksmine lõpetada, kuid V. Tumanov sellele ei reageerinud ning jätkas peksmist kuni tuvastamata kinnipeetav sekkus. V. Tumanov tekitas oma tegevusega S.U. ile valu ja tervisekahjustused: parempoolse VII roide murd, põrutuskolle paremas kopsus ja nahaalune verevalum paremal pool rindkerel, nahaalused verevalumid ja nahamarrastused pea piirkonnas, põrutushaav paremal kõrvalestal, turse paremal pool näol ning nahaalused verevalumid vasakul õlavarrel. Kuna V. Tumanovit on varem Viru Maakohtu
  4. oktoobri 2015 otsusega kriminaalasjas nr 1-15-6289 karistatud KarS § 214 lg 2 p 4 järgi teise isiku kehalist väärkohtlemist hõlmava väljapressimise eest, on tema tegu kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi korduva kehalise väärkohtlemisena. Maakohtu otsus
  5. Tartu Maakohtu
  6. augusti 2022 otsusega tunnistati V. Tumanov KarS § 121 lg 2 p 3 järgi süüdi ning teda karistati 9-kuulise vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati seda karistust V. Tumanovile Viru Maakohtu
  7. juuli 2019 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 7 kuu ja 10 päeva pikkuse vangistuse võrra, ning liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 4 kuud ja 10 päeva vangistust kandmisega alates
  8. augustist
  9. Kannatanu S.U. i tsiviilhagi rahuldati osaliselt ning V. Tumanovilt mõisteti S.U. i kasuks välja 500 eurot.
  10. V. Tumanovi süüditunnistamist põhjendas kohus järgmiselt.
  11. Tuvastatud on see, et V. Tumanovi ja S.U. i vaheline konflikt sai alguse Tartu Vangla
  12. eluhoone eluosakonna olmeruumis, kus asuvad telefonikabiinid. Kuna olmeruumis viibimise aeg on piiratud, on piiratud ka kinnipeetavate võimalus helistada. Selleks, et kõigil see võimalus oleks, on nad omavahel sisse seadnud graafiku, millest kõrvale kalduda saab selle isiku nõusolekul, kelle helistamise aeg parasjagu on. Olmeruum on kaetud kaameratega. Sealt viib uks duširuumi, kus valvekaameraid ei ole.
  13. Kõikide kohtuistungil üle kuulatud kinnipeetavate ütlustest nähtub, et S.U. sooviks telefoni kasutada tunduvalt sagedamini, kui graafik seda võimaldab. S.U. i selline käitumine kaaskinnipeetavatele ei meeldi. L.S. i sõnul on S.U. il kogu aeg mingid probleemid, mille pärast ta helistab või tahab helistada. Tal ei jagu kõneaega. S.U. i sõnul on igale inimesele ette nähtud 11 minutit.
  14. augustil 2020 palus S.U. ühe kaaskinnipeetava käest võimalust helistada, kuna S.U. i abikaasa pidi haiglasse minema.
  15. Olmeruumi kaamera salvestistelt on näha, kuidas kell 10.10.13 sisenes S.U. telefonikabiini. Kell 10.10.56 jõudis telefonikabiini juurde esimest korda V. Tumanov. Kell 10.11.17 käis keegi 2
(13)telefonikabiini juures, võttis selle otsast mingi paberi ja luges, samal ajal avas S.U. kabiiniukse ja rääkis temaga midagi. Paber oli tõenäoliselt eelviidatud helistamisgraafik. Kell 10.11.21 jõudis kabiini juurde tagasi V. Tumanov. Kell 10.12.03 oli V. Tumanov uuesti kabiini juures. Kell 10.13.13 jõudis ta sinna neljandat korda. Kuna telefonikabiin oli läbipaistev, pidi S.U. ile selleks ajaks olema selge, et väljaspool enda graafikujärgset aega helistamine põhjustab probleeme. Kell 10.13.54 oli V. Tumanov viiendat korda kabiini juures ning S.U. i ja V. Tumanovi vahel algas füüsiline konflikt.
  1. Kohtuistungil uuritud tõendid viitavad sellele, et kaaskinnipeetavad peavad V. Tumanovist lugu. S.U. it seevastu ei respekteerita. Ta ise arvab, et selle põhjuseks on tema soov oma elu muuta. Sel põhjusel hakkas ta ka vanglas tööle, samas kui vangla subkultuuri toetavad isikud ei tööta. Seetõttu pidas V. Tumanov teda endast madalamal olevaks – S.U. peab kuulama kõike, mida V. Tumanov räägib. Füüsiliselt on V. Tumanov S.U. ist arvestatavalt suurem, enda sõnul on ta tegelenud ka võitluskunstidega. Kohtu hinnangul S.U. V. Tumanovit siiski ei karda. Seda saab järeldada tema käitumisest olukorras, kus V. Tumanov käis korduvalt tulemusteta telefonikabiini ukse taga kõne lõpetamise vajadusest märku andmas. Samuti läks S.U. vahetult pärast peksa saamist V. Tumanovi kambrisse. Oma tegutsemist kirjeldas ta nii: „Kohe läksin naisele helistama, et öelda, et mitu päeva ma ilmselt ei saa talle helistada. Ma solvusin ja läksin V. Tumanovi juurde, et uurida, miks ta nii rämedalt peksis mind“.
  2. Salvestiselt on näha, kuidas V. Tumanov ja S.U. kõigepealt midagi teineteisele seletasid. Seejärel tõukas V. Tumanov S.U. it kergelt. S.U. pani telefonitoru ära, lõi V. Tumanovit rusikas käega vastu nägu ning liikus telefonikabiinist vasakule ja võttis sisse võitlusasendi. Kell 10.14.05 lõppes nähtav vastasseis ning teine teiselt poolt telefonikabiini liikusid nad duširuumi suunas. Kaamerasalvestiselt ajamärkega 10.14.10 on näha, kuidas V. Tumanov liikus õige pisut eespool ning vaatas üle vasaku õla S.U. i poole. S.U. suunas oma vasaku käe V. Tumanovi suunas ning viimane tegi kaitseliigutuse. V. Tumanov sisenes uksest ning paari sekundi vältel oli ukseavas näha S.U. i edasi-tagasi liikumist. 10.14.18 oli ka tema duširuumi sisenenud.
  3. S.U. rääkis telefonikabiini juures juhtunu kohta järgmist. Ta selgitas telefonikabiini juures V. Tumanovile, et ta helistab, kuna abikaasa pidi haiglasse minema. V. Tumanov ütles jämedalt, et temal on ükskõik, kes haiglasse läheb ja hakkas telefonikabiini sisse tulema. S.U. hakkas väljuma ja sellel hetkel haaras V. Tumanov temast kinni ning karjus, et kao siit minema. See oli solvang, mida S.U. enam kannatada ei suutnud ja seepärast lõi ta V. Tumanovit käega. Edasi ütles V. Tumanov, et lähme räägime duširuumis. S.U. sai aru, millega see lõppeda võib, kuid mõtles, et V. Tumanov annab vaid paar lööki. V. Tumanovi löömine telefoniputka juures oli reflektoorne käitumine ning pärast sai ta aru, et nii ikka ei saa.
  4. V. Tumanovi ütlused telefoniputka juures aset leidnu kohta olid sellised. S.U. i käitumine seadis ohtu tema helistamisaja. Ta käis mitmel korral telefoni juures ja ütles, S.U. ile, et too peaks lõpetama. S.U. ütles, et kohe-kohe, tegi nägu, et hakkab lõpetama ja rääkis ikka edasi. Kui ta uuesti küsima läks, ütles S.U. talle midagi jämedalt. V. Tumanov võttis seepeale S.U. il küünarnukist kinni ja hakkas teda välja vedama, öeldes, S.U. ile, et tollel on helistamiseks oma aeg. S.U. pani toru hargile, tegi näo, et tuleb välja, ja siis lõi ootamatult V. Tumanovit näkku. S.U. võttis seejärel sisse võitlusasendi. Teised ütlesid, et minge kaamerate alt ära. Ta nägi, et S.U. on endiselt agressiivne ja läks seetõttu teiselt poolt telefonikabiini. Silmanurgast nägi ta, et S.U. tahab teda jälle lüüa ja seetõttu sirutas ta käe kaitseks välja.
  5. Kohtu kasutuses ei ole objektiivseid tõendeid selle kohta, kes kellele jämedalt ütles. Videopilt kinnitab üldjoontes mõlema konfliktiosalise ütlusi. V. Tumanov käis korduvalt telefonikabiini 3
(13)juures, suhtles S.U. iga, võttis tal käest kinni, S.U. läks kabiinist välja ja lõi V. Tumanovit näkku. Vastasseis jätkus esialgu kabiini kõrval, kuni lepiti kokku duširuumi mineku osas. V. Tumanov läks ees, kuid selle kohta, et S.U. oleks talle järgnenud vastumeelselt, tõendid puuduvad. S.U. püüdis veel tee pealgi V. Tumanovit selja tagant lüüa.
  1. Videosalvestisest nähtuvalt kella 10.14.43 alates liikusid kokku 6 kinnipeetavat sama ukse suunas. Kolm neist astusid uksest sisse. Kell 10.14.56 väljus uksest V. Tumanov ja lahkus puhkeruumist. Seega oli ta koos S.U. iga kaamerate vaateväljast ära 38 sekundit. Kell 10.22.36 väljus uksest S.U. ning tema nägu oli nähtavalt kannatada saanud.
  2. Vanglaametnikest nägi S.U. i olukorda esimesena A.N. . Tema ütluste kohaselt tuli tema juurde S.U. ja ütles, et soovib meedikut, kuna tal on roided valusad. S.U. i esemed olid märjad, näos oli näha vigastusi, marrastusi, kriime ja muhke. Ilmselgelt oli tal kellegagi konflikt olnud. Osakond suleti ja kõik kinnipeetavad suunati oma kambritesse. Vangla meditsiiniosakonnas töötav L.J. fikseeris S.U. i vigastused fotografeerides ning S.U. suunati ravile Tartu Ülikooli Kliinikumi. Ekspertiisiakti kohaselt esinesid S.U. il VII roide murd paremal, põrutuskolle paremas kopsus ja nahaalune verevalum paremal pool rindkerel, nahaalused verevalumid ja nahamarrastused peapiirkonnas, põrutushaav paremal kõrvalestal, pehmete kudede turse paremal pool näol ja nahaalused verevalumid vasakul õlavarrel.
  3. S.U. i sõnul viibisid temaga samaaegselt duširuumis veel R.S. ja L.S. , kes S.U. i sõnu kinnitasid. Kohtuistungil nähtu kohaselt on R.S. liikumispuudega ning tema kambrikaaslase L.S. i sõnul on R.S. invaliid.
  4. R.S. kirjeldas sündmuste käiku järgmiselt. Konflikti algust ta ei näinud, sest oli duši all. Duširuumist välja tulles asus ta end eesruumis kuivatama. Uks avanes ja V. Tumanov sisenes selg ees. S.U. lõi teda jalaga kõhtu. V. Tumanov hüppas eemale, aga S.U. jätkas löömist, üritades tabada V. Tumanovi nägu. Siis V. Tumanov lõi S.U. it lahtise käega näkku ja viimane kukkus maha, näoga vastu põrandat. S.U. oli emotsionaalselt kõrgendatud seisundis ja V. Tumanov hoidis tal põlve peal, et ta maha rahuneks. Siis jooksis sisse L.S. ja V. Tumanov läks kohe välja. Nemad L.S. iga lohistasid S.U. i duši alla. Selle käigus S.U. paar korda kukkus, ta oli nõrgaks jäänud. Kuigi nad aitasid, oleks S.U. võinud ka ise püsti tõusta. S.U. oli impulsiivne ja kisas nagu hull. Algul kisas, pärast jäi vait. Vait jäi siis, kui löögi sai.
  5. L.S. väitis järgmist. Tema konflikti algust ei näinud – ta kõndis koridoris edasi-tagasi. Ta nägi, kuidas S.U. lõi V. Tumanovit. L.S. keeras ümber ja läks minema, sest ei soovi end mingitesse konfliktidesse segada. Mingi hetk öeldi talle, et duširuumis on konflikt ja tema kambrikaaslane R.S. on ka seal. Sisse astudes nägi ta S.U. it vedelemas paremat kätt seina juures. S.U. i nägu ei olnud verine, küll aga natuke paistes. Ta võttis kambrikaaslase käest rätiku, tegi selle märjaks ja tupsutas poolteadvusetu S.U. i nägu. Kui S.U. hakkas elumärke näitama, siis aitas ta tal tõusta, et S.U. end duširuumis ergutada saaks. Kui S.U. läks duširuumi poole, ta kukkus ja L.S. läks minema.
  6. V. Tumanov läks enda sõnul duširuumi esimesena, võttis uksest kinni ega tahtnud S.U. it sisse lasta. S.U. i sõnul püüdis ta ruumi sisse minemisest hoiduda. Videopildil on näha korduv liikumine ukse vahel, aga selle kohta, kas S.U. ei saa või pigem ei taha kohe sisse minna, ei ole võimalik järeldusi teha.
  7. V. Tumanovi väited duširuumis juhtunu kohta olid sellised. S.U. tuli sisse ja tegi tema suunas järsu liigutuse, võttis sisse (võitlus)asendi, hakkas karjuma ja lõi V. Tumanovit jalaga kõhtu. V. 4
(13)Tumanov üritas S.U. it kätega takistada ja temast distantsi hoida. Ta on tegelenud võitluskunstidega ning lõi S.U. il jalad alt ära. Viimane kukkus näoga vastu põrandat. S.U. hakkas rabelema ja V. Tumanov hoidis tal põlve peal, et ta ei saaks püsti tõusta. V. Tumanov nägi, kuidas S.U. hakkab teadvust kaotama, mingid inimesed tulid sisse, hakkasid neid rahustama ja V. Tumanov läks uksest välja.
  1. S.U. i ütlused duširuumis aset leidnu kohta olid niisugused. V. Tumanov hakkas teda ründama, tema pani jala ette ning siis kohe sai löökide seeria ja kukkus. V. Tumanov oli peal ja üritas teda rusikaga lüüa vastu oimukohta. Siis hakkas V. Tumanov lööma teda jalgadega vastu käsi. V. Tumanov lõi teda jalaga roietesse 5–7 korda ja rusikaga pähe minimaalselt 20 korda.
  2. Seega on V. Tumanovile ette heidetava teo toimumise juures olnud kolm inimest ja kõigi nende nägemus asjast on erinev. R.S. i sõnul lõi V. Tumanov S.U. it lahtise käega. V. Tumanovi sõnul kukkus S.U. , kuna ta viis võttega S.U. i tasakaalust välja. S.U. i väitel kukkus ta seetõttu, et V. Tumanov pani talle jala ette ja hakkas teda kukkumise järgselt brutaalselt peksma.
  3. Selge on see, et V. Tumanov väljus duširuumist õige pea omal jalal ning temal mingeid arvestatavaid nähtavaid vigastusi ei tuvastatud. S.U. väljus ruumist tunduvalt hiljem. Tunnistajate sõnul oli ta vahepeal poolteadvusetu, mistõttu veeti ta duši alla. Välja tulles olid tal nähtavad vigastused.
  4. S.U. i väiteid tema brutaalsest peksmisest toetavad meditsiinidokumendid. Ekspertiisiakti kohaselt on kõik S.U. il sedastatud vigastused iseloomulikud tömbile vägivallale ning lähtudes nende iseärasustest võivad olla tekitatud korduvatest löökidest kõvade tömpide esemetega, näiteks rusikate, kängitsetud jala või mõne muu säärase vahendiga. Meditsiinidokumendid ei toeta ei V. Tumanovi ega R.S. i versiooni toimunust: sellised laiapinnalised vigastused ei saa tekkida lahtise käega löömisest ega kukkumisest. R.S. i ütlused on ainuüksi omavahel vastuolus. Nii väidab ta, et S.U. oleks saanud püsti tõusta, sest ta karjus nagu hull. Vait jäi ta peale seda, kui ta V. Tumanovilt ühe löögi sai. Nendest ütlustest saab teha järelduse, et S.U. oli juba sellel ajal, kui ta karjus, pikali maas. V. Tumanovi ja R.S. i ütlused on ebausaldusväärsed osas, mille kohaselt S.U. i vigastused tekkisid kukkumise järel.
  5. Kohtu hinnangul peksis V. Tumanov duši eesruumis S.U. it ning põhjustas talle sellega ekspertiisiaktis nimetatud kehavigastused. Eksperdi järelduste kohaselt põhjustavad need kehavigastused tavalise kulu korral lühiajalise tervisekahjustuse kestusega kuni 4 nädalat.
  6. V. Tumanovil on kehtiv kriminaalkaristus KarS § 214 lg 2 p 4 järgi vägivallaga toime pandud teo eest. Seega on V. Tumanovi tegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi.
  7. Teo pani V. Tumanov toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes: ta lõi S.U. it korduvalt erinevatesse kehapiirkondadesse (sh näkku) ning selliseid tegusid saab isik toime panna ainult eesmärgipäraselt.
  8. Teo õigusvastasuse kontekstis saab eelkõige tõusetuda küsimus nõusolekust. Nimelt nähtub S.U. i ütlustest, et V. Tumanovit lüües käitus ta mõtlematult ning arvestas, et see küsimus laheneb samuti vägivallaga: „Mõtlesin, et annab paar lööki, et ei hakka surmani peksma.“ Riigikohus on leidnud, et kui isikud lepivad kokku tüliküsimuse füüsilises lahendamises, võib teo õigusvastasuse välistada kannatanu nõusolek (kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-60-10, p 17.2). 5
(13)
  1. Vastuseks prokuröri küsimusele, miks ta oli nõus V. Tumanoviga kaasa minema, vastas S.U. : „Ma tahtsin seda küsimust lahendada. Igat moodi sellest mööda ei pääse, sest me oleme ühes sektoris [---] Mõtlesin, et annab paar lööki, et ei hakka surmani peksma.“ Kohtu hinnangul läks S.U. V. Tumanoviga kaasa vabatahtlikult ja teadmises, et V. Tumanov ründab teda varem aset leidnud sündmuste tõttu. Tegemist ei olnud passiivse talumisega hirmust teo toimepanija ees. Nimelt nähtub salvestiselt, et vahetult enne ukse juurde jõudmist sirutas S.U. oma käe V. Tumanovi suunas ning V. Tumanov tegi kaitseliigutuse. Seda käsitlesid ründamisena nii V. Tumanov kui ka R.S. . Seetõttu on täiesti usutav, et duširuumi eesruumis lõi (või püüdis lüüa) S.U. ka V. Tumanovit. Vastavad ütlused on andnud nii V. Tumanov kui ka R.S. . V. Tumanovi, sündmust pealt näinud tunnistajate ja S.U. i kirjeldus toimunust vastavad videopildile. Seega ei ole põhjust automaatselt käsitleda V. Tumanovi ja temast lugu pidavate ning S.U. ist mittelugupidavate kaasvangide ütlusi ebausaldusväärseteks osas, mis puudutab S.U. i enda rolli konflikti tekkimises ning tema poolt tehtud rünnakuid V. Tumanovi suunas. Siiski ei välista eelnimetatu V. Tumanovi süüdi tunnistamist. Nimelt ületas V. Tumanovi tegevus S.U. i nõusolekut. Löökide arv ja rakendatud vägivalla intensiivsus ületasid olulisel määral seda, milleks S.U. nõusoleku andis. S.U. on andnud ütlused selle kohta, et teda löödi jalaga roietesse kokku vähemalt 5–7 korral ning rusikaga näkku võib-olla minimaalselt 20 korda. Täpset löökide arvu on väga keeruline selgeks teha, sest salvestis sellest kohast puudub, teiste isikute väitel tekkisid vigastused kukkumise tagajärjel ning pekstav inimene ise ei suuda mõistetavalt löökide üle arvet pidada. Meditsiinidokumentides tuvastatud vigastused viitavad otseselt sellele, et lööke oli oluliselt rohkem kui paar. Sellise intensiivse vägivallaga S.U. nõus ei olnud ning ta läkski pärast solvunult V. Tumanovilt aru pärima, miks ta nii tegi. Seega ületas V. Tumanovi tegevus S.U. i nõusolekut ning teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Ka oli V. Tumanov süüvõimeline. Apellatsioonid
  2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid V. Tumanov ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Anne Vissak, taotledes maakohtu otsuse tühistamist, V. Tumanovi õigeksmõistmist ning tsiviilhagi rahuldamata jätmist.
  3. Kaitsja kaebuse argumendid on kokkuvõtlikult järgmised.
  4. Maakohus ei käsitlenud V. Tumanovi ja S.U. i kaaskinnipeetavate ütlusi ebausaldusväärsetena osas, milles nad rääkisid S.U. i enda rollist konflikti tekkimises ning tema poolt tehtud rünnakutest V. Tumanovi suunal. Nii leidis maakohus õigesti, et S.U. ründas V. Tumanovit puhkealal ja duširuumi eesruumi sisenedes. Küll aga jättis maakohus tähelepanu pööramata V. Tumanovi ülejäänud ütlustele. V. Tumanovi väitel ta S.U. it ei peksnud. Seda kinnitavad ka L.S. i ja R.S. i ütlused. Maakohus ei analüüsinud V. Tumanovi võimalikku hädaseisundit ja hädakaitse teostamist, kuigi tema ütlused viitasid hädakaitsele. Nimelt kinnitas V. Tumanov, et pärast seda, kui S.U. teda lõi, kaitses ta ennast ning lõi S.U. il jalad alt ära. Selle käigus S.U. kukkus. V. Tumanov möönis, et tegemist võis olla ka lahtise käega löögiga. Pärast seda hoidis V. Tumanov lamavas asendis S.U. it põlvega kinni, et ta ei saaks teda rünnata. V. Tumanovi ütlused on eluliselt usutavad. R.S. väitis, et ta nägi, kuidas S.U. lõi V. Tumanovit ning pärast seda kukkus S.U. V. Tumanovi tegevuse tulemusena maha. Nii L.S. kui ka R.S. kirjeldasid seda, et pärast V. Tumanovi duširuumist lahkumist hakkasid nad S.U. it duši alla toimetama ning selle käigus kukkus S.U. vähemalt kahel korral näoga vastu põrandat.
  5. S.U. andis kohtuistungil ütlusi, et V. Tumanov lõi teda 5–7 korda jalaga ribidesse ja rusikaga pähe minimaalselt 20 korda. Jalaga näkku löömist ta ei mäletanud. Süüdistuse kohaselt lõi V. 6
(13)Tumanov S.U. it aga korduvalt roiete piirkonda, 10 korral rusikaga vasakule meelekoha ja põsesarna piirkonda ning 5–10 korral jalaga vastu pead ja paremale poole roiete piirkonda. Seega erinevad S.U. i kohtus antud ütlused nendest ütlustest, mis ta andis kohe peale sündmust ja mis olid aluseks esitatud süüdistusele. Seetõttu ei ole S.U. i ütlused selles osas usaldusväärsed ja tuleb teiste tõenditega mittehaakuvas osas tõendikogumist välja jätta.
  1. V. Tumanovi poolt intensiivse, süüdistuses toodud mahus vägivalla kasutamise teeb eluliselt ebausutavaks asjaolu, et videosalvestisest nähtuvalt vältas konflikt 39 sekundit: see on aeg, mis jäi S.U. i duširuumi (peale V. Tumanovit) sisenemise ja V. Tumanovi duširuumist väljumise vahele. Sellesse aega mahtus S.U. i poolt V. Tumanovi jalaga kõhtu löömine ja V. Tumanovi poolt S.U. i maha tõukamine. Ei ole eluliselt usutav, et nii lühikese ajaga oleks jõutud teha S.U. i poolt kohtuistungil kirjeldatud mahus ja süüdistuses näidatud intensiivsusega lööke, eriti arvestades, et maakohtu poolt näidatud sündmuse kirjelduse kohaselt toimusid selle ajavahemiku jooksul ka muud tegevused. Pealegi olid eksperdi arvates kõik S.U. il tuvastatud kehavigastused iseloomulikud tömbile vägivallale ning võisid olla tekitatud muu hulgas kängitsetud jalaga. Seega kinnitas ekspert, et jalaga löömise korral pidi see olema kängitsetud ehk jalaga lööjal pidi olema jalas jalanõu, mis on tugevasti ümber jala. Videosalvestisest nähtuvalt kandis V. Tumanov aga jalas lahtisi rannajalatseid ehk nn plätusid. Eksperdi arvamusest ei nähtu, et selliseid jalanõusid kandes oleks võimalik S.U. il tuvastatud kehavigastusi tekitada ning see ei ole ka eluliselt usutav. Seega on süüdistus jalaga löömises täiesti põhjendamatu ning annab aluse kahelda S.U. i ütluste usaldusväärsuses.
  2. Maakohus ei pööranud tähelepanu sellele, et L.S. i ja R.S. i ütluste kohaselt tegi S.U. neile ettepaneku kriminaalasjas ütluste andmise käigus öelda, et V. Tumanov ründas S.U. it ning lubas nad tänutäheks Hispaaniasse külla kutsuda. L.S. i ja R.S. i sõnul nad keeldusid sellest ettepanekust. Sellise ettepaneku tegemine selgitab S.U. i käitumismustrit ja õõnestab samuti tema ütluste usaldusväärsust.
  3. V. Tumanov leiab, et kriminaalasja kohtueelne menetlus viidi läbi kallutatult. Ta andis pärast sündmust seletuse, kuid kriminaalasja materjalide juures seda seletust ei ole. V. Tumanov esitas Tartu Vanglale soovi tutvuda selle seletusega, kuid talle öeldi, et tema seletus on kaduma läinud. Märkimisväärne on seegi, et menetleja käsitles S.U. i poolt V. Tumanovi löömist puhkealal telefoni juures S.U. i poolse hädakaitse teostamisena ega alustanud vaatamata V. Tumanovi taotlusele selles osas S.U. i suhtes kriminaalmenetlust.
  4. V. Tumanovi kaebuse argumendid on kokkuvõtlikult niisugused.
  5. S.U. i ütlused on vastuolulised. Näiteks väitis S.U. eeluurimisel, et V. Tumanov lõi teda mitu korda jalgadega pea- ja kehapiirkonda, kuid kohtus väitis, et jalgadega lööke ei olnud. Samuti ütles S.U. eeluurimisel, et duširuumis V. Tumanov lõi teda kohe kõvasti küljepiirkonda, kuid kohtus väitis, et esimesena lõi duširuumis just tema V. Tumanovit jalaga kõhtu.
  6. V. Tumanovil on kahtlused ka kohtu, uurimisasutuse ja prokuratuuri erapooletuses. S.U. i suhtes ei alustatud telefonikabiini juures toimunud löömise tõttu kriminaalmenetlust Kriminaalasja materjalide juures ei ole vahetult pärast juhtumit V. Tumanovi poolt antud seletuskirja. Puudub videosalvestis selle kohta, kuidas S.U. suundus pärast duširuumist väljumist V. Tumanovi kambrisse. Prokuratuur ei kutsunud kohtusse R.S. it ja L.S. it, vaid hoopis vangla korrapidajad, kes ei saanud olukorda selgust tuua. Hiljuti selgus, et asjaga tegelenud prokurör A.S. ei olnud aus – ka selles asjas võis prokurör kaitsta kannatanut ja jätta uurimise seisukohalt olulised asjad tähelepanuta. 7
(13)
  1. Puudusid fotod V. Tumanovi paremast käest, ehkki sellistelt fotodelt oleks olnud näha jäljed S.U. i löökidest (paistes randmed ja sinikad). S.U. lõi V. Tumanovit telefoniputka juures, üritas lüüa teda veelkord selja tagant enne duširuumi sisenemist ja tunnistas isegi, et lõi V. Tumanovit duširuumis jalaga kõhtu. Seega pidi V. Tumanov end kaitsma, kusjuures seda kinnitavad ka R.S. i ütlused. V. Tumanov üritas S.U. it rahustada.
  2. S.U. il fikseeritud vigastused ei olnud rohkearvulised, vaid võisid olla tekkinud ühest ja samast tegevusest (nt sellest, et V. Tumanov surus S.U. it põlvega vastu põrandat). Osa vigastusi võis S.U. saada sellest, et vastavalt R.S. i ja L.S. i ütlustele ta kukkus mitu korda.
  3. Ei ole loogiline, et kõik vigastused olid paremal pool – ühte ja samasse kohta ei ole võimalik sedavõrd palju lööke teha. S.U. i kätel vigastusi polnud – aga end kaitsev inimene paneks käed näo ette. See kinnitab, et S.U. valetab. Tunnistajate sõnul üritas S.U. neid ära osta.
  4. Kohus ei pööranud tähelepanu sellele, et S.U. i sõnul kaotas ta suure hulga verd, samas kui fotodelt ei nähtu mingisuguseid S.U. i lahtiseid haavu ega isegi murtud nina. Rusikalöögid sõrmenukkidega pealuu vastu oleks tekitanud lahtised haavad. V. Tumanov kaalub 120 kg ja tema löögid oleks tekitanud teistsuguseid tagajärgi. Samuti jättis kohus tähelepanuta selle, et V. Tumanov oli toasussides. Löögid jalgadega pea- ja kehapiirkonda on samaaegselt kannatanu peal istudes võimatud. V. Tumanov oli duširuumis kõigest 38 sekundit. S.U. väitis, et ta kuulis V. Tumanovi hingeldamist, aga V. Tumanov lahkus duširuumist rahulikult.
  5. S.U. soovis konflikti jätkata ja seda just vägivaldselt.
  6. V. Tumanovi ja R.S. i kirjeldused sündmustest olid sarnased. Oluline ei ole see, kas V. Tumanovil oli käsi lahtine või rusikas. Kõik toimus väga kiiresti ja detaile ei olnud võimalik märgata. Et S.U. sai rohkem vigastusi kui V. Tumanov, ei tee V. Tumanovit süüdlaseks – tema lihtsalt kaitses end oskuslikumalt. Osa vigastustest tekitas S.U. endale ise pärast duširuumis toimunud konflikti. Iseenda löömise ajal oli ta vait ja jätkas karjumist siis, kui jooksis juba V. Tumanovi kambrisse. Mingile loogikale ei allu kohtu järeldus, et R.S. i ütlustest nähtuvalt karjus S.U. põrandal olles.
  7. Viidates V. Tumanovi retsidiivsusele ja kavatsetusele ning uskudes S.U. i ebausaldusväärseid ütluseid, näitas kohus oma eelarvamuslikkust. J.T. i ning M.Ž. ütlustest nähtub, et just S.U. hakkas karjuma ja solvama.
  8. Kohtuistungil jäid V. Tumanov ja tema kaitsja esitatud apellatsioonide juurde ning palusid maakohtu otsus tühistada. Prokurör palus jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
  9. Ringkonnakohus ei nõustu V. Tumanovi etteheidetega, justkui olnuks praeguse kriminaalasja kohtueelne menetlus kallutatud ning eelarvamuslik olnuks ka maakohus. Ühtegi viidet ei ole sellele, et menetleja kõrvaldas V. Tumanovi seletuskirja süüdistuses toodud sündmuse kohta, saati siis tegi seda tahtlikult. Arusaamatuks jääb V. Tumanovi seisukoht, et kohtueelse menetluse kallutatust näitab asjaolu, et puudub videosalvestis selle kohta, kuidas S.U. suundus pärast duširuumist väljumist tema kambrisse. Selle kohta, et S.U. nii talitas, vaidlust ei ole – muu hulgas tunnistas seda S.U. ise (I kd lk 133 pöördel). Menetleja kallutatust ei näita ka see, et asja 8
(13)materjalide juurde ei lisatud fotosid V. Tumanovi paremast käest. V. Tumanovi parem käsi on näha ka vangla valvekaamera salvestiselt ning lisaks on kohtule esitatud L.J. i koostatud õiend V. Tumanovi paremal käel
  1. augustil 2020 fikseeritud vigastuste kohta (I kd lk 62). Põhjust kahelda kohtueelse menetluse erapooletuses ei anna ka tõsiasi, et S.U. i suhtes ei alustatud kriminaalmenetlust. S.U. i rolli menetletavas sündmuses tuleb niikuinii arvestada. Ka ei saa menetlusõiguse rikkumist tuletada sellest, et prokurör ei soovinud R.S. it ega L.S. it tunnistajatena kohtusse kutsuda. Esiteks ei saa prokuratuurilt võistlevas kohtumenetluses niikuinii erapooletust eeldada. Teiseks aga said V. Tumanov ja tema kaitsja taotleda ise R.S. i ja L.S. i kohtusse kutsumist ning nii ka tehti. Ka ei näe ringkonnakohus põhjust teha kohtueelsele menetlusele mingisuguseid etteheiteid seoses sellega, et praeguseks on kriminaalasja kohtueelset menetlust juhtinud prokurör ametist vabastatud: see ametist vabastamine ei puuduta kuidagi praegust asja. Samamoodi ei näe kohtukolleegium alust kahelda maakohtu erapooletuses: maakohtu erapooletust ei saa tuletada süüdimõistva otsuse tegemisest.
  2. Asjas ei ole vaidlust, et
  3. augusti 2020 ennelõunal leidis V. Tumanovi ja S.U. i vahel aset konflikt, mis sai alguse Tartu Vangla
  4. eluhoone eluosakonna olmeruumis telefonikabiinide juures ning sealt liikusid mõlemad edasi lähedalasuvasse duširuumi. Vaidlust ei ole selleski, et konflikt sai alguse telefoni kasutamisest: S.U. rääkis telefoniga ja V. Tumanov käis talle korduvalt ütlemas, et ta kõne lõpetaks, kuid S.U. ei tahtnud seda teha. Vaidluse puudumine on põhjendatud: need asjaolud nähtuvad tõenditest ka ringkonnakohtu hinnangul.
  5. Vaieldud on selle üle, kas V. Tumanov üritas takistada S.U. il duširuumi minemist või mitte. Ringkonnakohtu meelest V. Tumanov hoopiski soovis, et S.U. temaga duširuumi läheks. Duširuumi sisenemisele eelnenu on jäädvustatud valvekaamera salvestisel. Meeste duširuumi minekule eelnes salvestiselt nähtuvalt konflikt telefonikabiini juures: V. Tumanov võttis kabiini ukse juures olnud S.U. il küünarvarrest kinni, tõmbas S.U. it, S.U. lõi V. Tumanovit, mehed läksid telefonikabiini kõrvale ja S.U. võttis sisse võitlusasendi. S.U. i väitel tegi V. Tumanov talle siis ettepaneku duširuumi minna (I kd lk 133 ja lk 134 pöördel). Ka valvekaamera salvestiselt nähtub, et V. Tumanov osutas enne duširuumi liikumist käega selle ukse poole ning seejärel asutigi sinna liikuma. Vastava ettepaneku tulemine V. Tumanovilt on loogiline ka tulenevalt sellest, et löögi tegi ja võitlusasendi võttis telefonikabiini juures sisse just S.U. , mitte aga V. Tumanov – niisiis oli just V. Tumanovi jaoks oluline saada kaamera vaatlusväljast välja, ent S.U. end kaamerast nö segada ei lasknud. Seega tuleb tuvastada, et ettepaneku duširuumi minna tegi V. Tumanov. Kui V. Tumanov hakkas duširuumi sisenema, tõstis V. Tumanovi taga olnud S.U. salvestiselt nähtuvalt oma käe justkui löögiks ja V. Tumanov blokeeris S.U. i käe. Salvestiselt on näha seegi, et V. Tumanov on duširuumis sees ja S.U. liigub duširuumi uksel edasi-tagasi. Sellest ei saa teha järeldust, et V. Tumanov ei tahtnud S.U. it sinna sisse lasta. Selline olukord kestis lühikest aega ja peagi sisenes S.U. duširuumi või tõmbas V. Tumanov ta sinna. Et V. Tumanov tahtis S.U. i tema juurde duširuumi tulemist on ka loogiline. V. Tumanovile ei meeldinud S.U. i eelnev käitumine: valel ajal telefoni kasutamine, tema löömine ja võimalik löömise katse ja ta soovis S.U. ile selle käitumise eest väljaspool kaamerate vaatevälja peksmisega kätte maksta.
  6. Mis duširuumis juhtus, salvestiselt näha ei ole. Küll aga nähtub salvestiselt järgnev. Kui S.U. oli duširuumi sisse läinud või tõmmatud, duširuumi uks sulgus. Mõne aja pärast läksid teised kinnipeetavad duširuumi ukse juurde ja vaatasid duširuumi sisse. V. Tumanov väljus duširuumist 38 sekundit pärast ukse sulgumist. Peagi pärast seda sisenes duširuumi L.S. . 7–8 minutit pärast seda väljus duširuumist S.U. , kelle näo- ja peapiirkonnas olid vigastused. 9
(13)
  1. Duširuumis toimunu kohta andsid ütlusi mitte vaid S.U. ja V. Tumanov, aga ka R.S. ja L.S. . V. Tumanovi ja S.U. iga koos duširuumis olnud R.S. i ja pärast V. Tumanovi duširuumist ära minemist duširuumi läinud L.S. i ütlused on aga mitmes aspektis vastuolulised ja ebaloogilised.
  2. Esiteks on vastuolud L.S. i kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlustes. Nii väitis L.S. kohtus, et ta ei näinud, kuidas V. Tumanov ja S.U. duširuumi sisenesid ega kuulnud neid sel teemal rääkimas (I kd lk 139 pöördel). Samas väitis ta kohtueelses menetluses, et V. Tumanov ütles S.U. ile või S.U. ütles V. Tumanovile, et lähme lahendame asja duširuumis. Seda vastuolu põhjendas L.S. kohtuistungil nii, et võib-olla ta eksis, ta ei saanud neid kuulda ning võib-olla saadi temast ka valesti aru. Samuti väitis L.S. kohtus, et S.U. i nägu ei olnud duširuumis verine, oli natukene paistes ja võib-olla oli näol ka muhk (I kd lk 139 ja pöördel). Kohtueelses menetluses ütles L.S. aga, et S.U. i nägu oli puruks, ninast jooksis verd ja näos olid kriimustused. Ka selle kohta selgitas L.S. kohtuistungil, et ju siis oli mingi eksitus (I kd lk 140).
  3. Teiseks on R.S. i (I kd lk 141 ja pöördel) ja L.S. i (I kd lk 139) kohtus antud ütlused omavahel vastuolus. R.S. i ütluste kohaselt kukkus S.U. pärast L.S. i duširuumi tulekut mitu korda, ent L.S. rääkis vaid ühest kukkumisest. L.S. i väitel aitas ta S.U. it R.S. ilt saadud rätikuga (pühkis nägu) – R.S. aga millestki sellisest ei rääkinud. L.S. i sõnul läks S.Uraganov ise duši alla, ent R.S. i väitel viis S.U. i duši alla tema koos L.S. iga. Vastuolus on nende tunnistajate ütlused ka selle osas, kas duširuumis verd oli või mitte. R.S. i ütluste kohaselt oli põrand S.U. i kukkumise kohas natuke verine ja tema koos L.S. iga korista vere ära. L.S. i sõnul tema aga duširuumis verd ei näinud ja midagi ei rääkinud ta ka koos R.S. iga koristamisest.
  4. Sisemised ebakõlad on ka R.S. i kohtus antud ütlustes: ühelt poolt viitab ta justkui sellele, et S.U. kisas enne seda, kui V. Tumanov teda lõi ja löögi järel jäi S.U. vait, aga teiselt poolt viitab R.S. sellele, et tegelikult kisas S.U. ka siis, kui V. Tumanov oli teda juba löönud ja ta oli pikali maas.
  5. Lisaks kõigele on R.S. i ja L.S. i põhiväide ebausutav – S.U. olevat saanud oma vigastused duširuumis kukkumisest. Pidades silmas vigastuste rohkust ja nende mitmes kohas paiknemist, pole võimalik eeldada, et nende põhjuseks on kukkumine. Eriti väheusutav on väide, et S.U. kukkus suisa mitu korda järjest.
  6. Viimaks kumab L.S. i ütlustest välja ka asjaolu, et S.U. isse ei suhtuta vanglas hästi. Seetõttu on mõeldav, et kaasvangid ei soovi anda S.U. it soosivaid ütlusi isegi siis, kui need ütlused vastaksid tõele.
  7. Eeltoodu tõttu tuleb R.S. i ja L.S. i ütlused kõrvale jätta – need on täis vastuolusid ja nad on ebausutavad. Nii ei saa arvestada ka R.S. i ja L.S. i ütlusi selle kohta, et väidetavalt palus S.U. neil anda V. Tumanovi vastaseid ütlusi, lubades nad vastutasuks Hispaaniasse kutsuda. Lisaks on need väited ka iseenesest ebaloogilised – kummagi tunnistaja sõnul ei täpsustanud S.U. , mida nad täpsemalt rääkima peaksid, kuigi loogiline olnuks see, et S.U. oleks neile andnud valetamiseks mingid konkreetsed juhtnöörid.
  8. Seda, et S.U. ründas duširuumis V. Tumanovit, ei saa järeldada ka J.T. i ja M.Ž. ütlustest – nagu näib leidvat V. Tumanov. J.T. rääkis lihtsalt S.U. i ja V. Tumanovi vahelisest n-ö käratsemisest telefonikabiini juures. Et S.U. oli sel hetkel ärritunud, ei anna alust öelda, et ta V. Tumanovile duširuumis kallale läks. M.Ž. öeldust ilmneb, et ta peab S.U. it probleemide tekitajaks ja provokaatoriks ning ka praeguses olukorras pidid sektori kinnipaneku tõttu kõik teised vangid kannatama, samas kui V. Tumanov on M.Ž. meelest rahumeelne inimene, kelle helistamisaega 10
(13)S.U. omaalgatuslikult kasutama hakkas. Juba selline suhtumine süüdistatavasse ja kannatanusse annab aluse suhtuda M.Ž. öeldusse tavapärasest suuremate reservatsioonidega. Lisaks sellele on M.Ž. ütlused ebaloogilised. Nimelt väitis M.Ž. , et duširuumist väljunud S.U. tuli telefoniga rääkinud M.Ž. juurde, palus M.Ž. lt luba helistamiseks ning M.Ž. pööraski seepeale ümber ja läks telefonikabiini juurest eemale; M.Ž. ei olevat näinud S.U. i välimuses midagi erakorralist (I kd lk 146 pöördel, lk 148 ja pöördel). Esiteks on ebausutav see, et M.Ž. lõpetas lihtsalt S.U. i palve peale oma kõne ja loovutas telefoni S.U. ile. Teiseks ei ole usutav väide S.U. i tavapärase välimuse kohta – terve hulk tõendeid kinnitavad seda, et S.U. il olid näopiirkonnas mitmed vigastused ja S.U. i riided olid märjad.
  1. Niisiis jäävad duširuumis toimunu kohta järgi vaid S.U. i ja V. Tumanovi ütlused.
  2. S.U. i väitel hakkas V. Tumanov teda duširuumi sisenemisel kohe ründama, tema pani reflektoorselt jala ette, kuid ei löönud V. Tumanovit (I kd lk 133 pöördel). V. Tumanovi ütluste kohaselt lõi hoopis S.U. teda duširuumis esimesena – jalaga kõhtu (I kd lk 151). Samas enne kohut V. Tumanov oma jalaga löömisest S.U. i poolt ei rääkinud. Süüdistatav põhjendas seda sooviga mitte tekitada S.U. ile probleeme (I kd lk 152 pöördel). Samas avaldas prokurör kohtuistungil V. Tumanovi kohtueelses menetluses antud ütlused, kus ta väitis, et S.U. tuli talle rusikatega kallale ja tal ei jäänud muud võimalust, kui end kaitsta. Seega ei ole S.U. i kasuks jalaga löömisest mitterääkimise põhjendus usutav – ka kõnelemine S.U. i poolsest rünnakust rusikatega kujutab endast S.U. i jaoks n-ö probleemi.
  3. Ka ei saa S.U. i poolset rünnet V. Tumanovile tuletada S.U. i väitest, et ta suunas oma jala V. Tumanovi poole – seda tegi ta alles siis, kui V. Tumanov oli teda ründama hakanud.
  4. Nagu käesoleva otsuse p-s 48 öeldud, pani just V. Tumanov ette minna duširuumi. Ei ole usutav, et ta soovis sinna minna vaid S.U. iga rääkima – seda oleks nad saanud teha ka olmeruumis, ilma kaamerate vaateväljast lahkumata. Ka on igati alust järeldada, et just V. Tumanov oli huvitatud telefoni juures tekkinud konflikti vägivaldsest jätkamisest. Nagu juba käesoleva otsuse p-s 48 märgitud, soovis V. Tumanov S.U. ile tema käitumise eest kätte maksta. Nii ta ka tegi, hakates S.U. it duširuumis koheselt ründama, mitte kaitstes end S.U. i väidetava rünnaku eest.
  5. Tuvastada tuleb, et V. Tumanovi rünnak S.U. ile toimus suuresti nii, nagu seda kirjeldas kannatanu: S.U. hakkas teda rusikatega peksma, ta kukkus ja V. Tumanov jätkas löömist tema peal olles.
  6. Nähtuvalt S.U. i ütlustest suunati ta samal päeval hiljem vangla meditsiiniosakonda vigastuste fikseerimiseks ja seal tehti temast ka fotod (I kd lk 134). Vanglatöötajate R.L. a (I kd lk 135 pöördel) ja L.J. i (I kd lk 137 pöördel) ütluste põhjal on alust järeldada, et S.U. i vaatas vangla meditsiiniosakonnas üle ja temast tegi fotod just L.J. . Need fotod on esitatud ka maakohtule ja neilt on näha, et S.U. il oli erinevaid vigastusi nii näo- ja peapiirkonnas kui ülakehal (I kd lk 1–7). Kriminaalasjas läbi viidud ekspertiisi aktist (I kd lk 31) nähtuvalt tuvastati S.U. il järgmised kehavigastused: parempoolse VII roide murd, põrutuskolle paremas kopsus ja nahaalune verevalum paremal pool rindkerel, nahaalused verevalumid ja nahamarrastused peapiirkonnas, põrutushaav paremal kõrvalestal, turse paremal pool näol ning nahaalused verevalumid vasakul õlavarrel. Eksperdiarvamuse kohaselt võisid need vigastused olla tekitatud just
  7. augustil 2020 ehk süüdistuses nimetatud päeval. See vigastuste loetelu lükkab ümber V. Tumanovi apellatsioonis avaldatud seisukoha, justkui poleks S.U. il olnud rohkelt vigastusi. 11
(13)
  1. V. Tumanovi väitel tekitas osa neist vigastustest S.U. endale ise pärast duširuumis toimunud konflikti. Nagu juba käesoleva otsuse p-st 46 ilmneb, läks S.U. tõesti pärast duširuumis toimunut V. Tumanovi juurde. V. Tumanovi väide, et S.U. lõi siis end ise rusikaga näkku, pole aga juba iseenesest usutav. Lisaks sellele ei saa siingi mööda kaamerasalvestiselt: S.U. il olid mitmed peavigastused juba duširuumist väljudes.
  2. Ka ei saa tõene olla apellatsiooniväide, et S.U. sai vigastused sellest, et V. Tumanov hoidis S.U. it duširuumis põlvega vastu põrandat. Inimese põlvega vastu põrandat hoidmine ei põhjusta selliseid (rohkeid) vigastusi, nagu olid S.U. il. Ka eksperdiarvamuse kohaselt on S.U. il tuvastatud vigastused iseloomulikud tömbile vägivallale ja võisid lähtuvalt nende morfoloogilistest iseärasustest olla tekitatud korduvatest löökidest kõvade tömpide esemete, näiteks rusikate, kängitsetud jala või mõne muu sarnase vahendiga.
  3. V. Tumanovi poolse korduva S.U. i rusikaga peksmise osas ei tekita kahtlust see, et valvekaamera salvestisest nähtuvalt olid V. Tumanov ja S.U. koos duširuumis vaid 38 sekundit. See aeg on piisav, et V. Tumanov oleks saanud lüüa S.U. i pikali või tõmmata temalt jalad alt ära, istuda talle peale ja jätkata tema intensiivset löömist rusikaga. Tõepoolest ei saa täpset löökide arvu kindlaks teha. See aga pole ka tingimata vajalik. Piisab selle tuvastamisest, et löögid olid korduvad ehk neid oli mitu (palju). Korduvaid lööke kinnitavad ka S.U. il tuvastatud vigastused. Et V. Tumanov tegutses intensiivselt, kinnitab ka S.U. i väide, et V. Tumanov hakkas peksmise käigus hingeldama (I kd lk 133 pöördel). Selle väite õigsust ei saa lükata ümber V. Tumanovi poolse viitega sellele, et duširuumist lahkus ta kaamerasalvestise kohaselt rahulikult – niisuguselt salvestiselt ei ole võimalik teha kindlaks, kui kiiresti inimene hingab.
  4. Tähele tuleb panna sedagi, et duširuumist väljudes oli V. Tumanovi käsi verine ja tema sõrmenukkidel olid väikesed hematoomid. Niisugused asjaolud ei viita V. Tumanovi suhteliselt passiivsele rollile (nagu nähtub V. Tumanovi ütlustest), vaid toetavad just S.U. i ütlusi korduva rusikaga löömise kohta. Kuigi kohtus viitas V. Tumanov sellele, et käsi võis tal veritseda seetõttu, et ühe sõrme peal oli tal kriimustus ja nahatükk oli küünega maha tõmmatud (I kd lk 151 pöördel), siis pärast duširuumis toimunud intsidenti vangla meditsiiniosakonnas tal ühtegi sellist sõrmevigastust ei tuvastatud. Kuna S.U. i ütlustest nähtub, et tema oli pärast V. Tumanovi poolset peksmist üleni verega koos (I kd lk 133 pöördel), siis on ringkonnakohtu hinnangul igati alust järeldada, et V. Tumanovi käsi oli määrdunud just S.U. i verega.
  5. Tuvastada ei saa siiski seda, et V. Tumanov lõi S.U. it lisaks rusikale ka jalaga. Apellatsioonides viidatakse sellele, et V. Tumanov kandis lahtisi plätusid. Eksperdiarvamusest lähtudes saanuks S.U. i vigastusi tekitada ka jalalöögid, kuid seda vaid juhul, kui need löögid oleksid tehtud kängitsetud jalaga. Kuna V. Tumanovi jalad kängitsetud ei olnud, ei ole alust S.U. i vigastusi tema jalalöökidega ka siduda. See ei tähenda, et S.U. andis jalaga löömisest rääkides teadlikult valeütlusi (mis võiks seada kahtluse alla ka S.U. i mõned muud ütlused). Esiteks on kõigiti võimalik, et sellises olukorras ei suuda rünnaku ohver täpselt tajuda, millega teda lüüakse. Teiseks ei saa välistada sedagi, et V. Tumanov küll üritas S.U. it jalaga lüüa, kuid ei saanud talle pihta või siis jäid need löögid nt ebamugava löögiasendi tõttu nõrgaks.
  6. S.U. i ütlused, et V. Tumanov lõi teda duširuumis korduvalt, muudab usutavamaks ka asjaolu, et juba samal päeval pärast toimunut rääkis S.U. R.L. le sündmusest just niiviisi, et nagu ta neid üldjoontes ka kohtuistungil kirjeldas.
  7. V. Tumanovi tegu on õigesti kvalifitseeritud. Kvalifikatsioonis ei muuda midagi see, et tõendatuks ei saa lugeda jalalööke. Kuna selle teo toimepanemise ajal oli V. Tumanovil juba 12
(13)varasemast kehtiv karistus vägivallaga toime pandud kuriteo eest, kvalifitseeris maakohus tema teo õigesti just KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ehk korduva kehalise väärkohtlemisena. Korrektselt leidis maakohus sedagi, et selle teo toime panemist ei õigusta ükski asjaolu. S.U. i nõusolekust tema tugeva läbipeksmise osas tõepoolest kõneleda ei saa – selle osas ei ole apellatsioonikohtul esimese astme kohtu öeldule midagi lisada. Ka ei saa rääkida V. Tumanovi hädakaitsest. S.U. i võimalik telefonikabiini juures toimunud rünne S.U. ile oli duširuumi jõudmise ajaks lõppenud – sellele viitab muu hulgas tõsiasi, et V. Tumanov ise kutsus S.U. i teise kohta (duširuumi). Niisiis ei saa V. Tumanov väita, et ta kaitses end S.U. ile duširuumis kallale minnes S.U. i eelneva rünnaku vastu. Isegi kui duširuumis oleks S.U. ise V. Tumanovit rünnanud, vastutaks V. Tumanov ikkagi S.U. i kehalise väärkohtlemise eest. Niisugusel juhul oleks tõesti võimalik, et V. Tumanovi esimene löök või esimesed löögid vastu S.U. it oleks olnud hädakaitse tõttu õigustatud. Hädakaitsega aga ei saaks õigustada S.U. i raskesti läbi peksmist – suur osa löökidest (viimased löögid) olnuks sellisel juhul tehtud mitte S.U. ist tulenenud ründe tõrjumiseks, vaid S.U. ile kätte maksmiseks. Ka ei esinenud süüd välistavaid asjaolusid. Seega on V. Tumanovi süüdi mõistmine õige.
  1. V. Tumanovile mõistetud karistus vastab tema süüle. Karistuse kergendamist ei tingi see, et ringkonnakohtu meelest jalaga löömist tuvastada ei saa. V. Tumanovi teosüüd ilmestab eeskätt tema poolt tekitatud vigastuste ulatus, mitte see, kas need vigastused tekitas ta S.U. ile vaid rusikaga lüües või lõi ta kannatanut ka jalaga.
  2. Kaitsja taotleb apellatsioonis S.U. i tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Kaebusest võib aru saada nii, et see taotlus seondub taotlusega mõista V. Tumanov temale esitatud süüdistuses õigeks. Õigeks mõistmist aga ei toimu ning mingit muud alust tsiviilhagi rahuldamata jätmiseks ei ole.
  3. Toodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  4. augusti 2022 otsuse muutmata ning apellatsioonid rahuldamata.
  5. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kaitsja soovib tasu apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest ja ringkonnakohtu istungil osalemise eest. Apellatsioonimenetluseks ettevalmistamisele (sh apellatsiooni koostamisele) kulus kaitsjal tasutaotluse kohaselt 360 minutit ja kohtuistungi kestuseks prognoosis kaitsja 90 minutit. Kokku soovib kaitsja vastavalt tasutaotlusele 486 eurot, sealhulgas käibemaks 81 eurot. Ringkonnakohus peab kaitsja ajakulu apellatsioonimenetluseks ettevalmistamisele põhjendatuks ning määrab sellega seonduva riigi õigusabi tasu suuruseks 388,80 eurot, sealhulgas käibemaks 64,80 eurot. Kuna ringkonnakohtu istung kestis 55 minutit, siis on sellega seonduv riigi õigusabi tasu põhjendatud summas 60 eurot, sealhulgas käibemaks 10 eurot. Kokku rahuldab ringkonnakohus seega kaitsja taotluse summas 448,80 eurot, sealhulgas käibemaks 74,80 eurot. KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt tuleb nimetatud riigi õigusabi tasu kui apellatsioonimenetluse kulu V. Tumanovilt riigi kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.