1-21-2378/48

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2023, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-21-2378 Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas Kohtukoosseis Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
2. detsembri 2022 määrus Aleksandr Beloglazovi tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Aleksandr Beloglazovi (Beloglazov; isikukood 38907154218) kaitsja vandeadvokaat Paul Järve, määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
3. detsembri 2022 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
4. Pärnu Maakohtu 26.04.2021 otsusega karistati Aleksandr Beloglazovit KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 12 kuu vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust. KarS § 76 lg 8 ja § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 20.09.2017 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, s.o 1 aasta 6 kuud 1 päev vangistust, võrra ning liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 2 kuud 1 päev vangistust. Karistuse kandmise aja algus 18.05.2021 ja lõpp 19.07.
6. Tartu Maakohtu 15.12.2022 määrusega jäeti A. Beloglazov ennetähtaegselt vangistusest vabastamata. Vaidlust ei ole selles, et formaalsed eeldused vabanemiseks on täidetud – elukoht on olemas, samuti on täidetud lisanõudena soovitava elektroonilise valve kohaldamise tingimused. Maakohtu arvates välistab A. Beloglazovi ennetähtaegse vabastamise süüdimõistetu isik ja tema varasem elukäik. 2.
7. Distsiplinaarkaristuste puudumine, vangla tööhõives, vestlustes ja tugigrupis osalemine, elu- ja töökoha olemasolu vabaduses ning lähedaste toetus iseloomustavad süüdimõistetut positiivselt ning räägivad tema vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise poolt. 2.
8. Tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamisel ei lähtuta ainult käitumisest vanglas, lisaks tuleb vaadata ka tema varasemat elukäiku, sh mil määral on süüdimõistetu võimeline vabaduses olema seaduskuulekas. Karistusregistri 09.11.2022 teatisest ja isiklikust toimikust olevate kohtuotsuste väljatrükkidest tuleneb, et A. Beloglazovil on käesoleval ajal neli kehtivat kriminaalkaristust eriliigiliste kuritegude toimepanemise eest ehk süüdimõistetu on olnud juba pikemat aega kuritegelikult aktiivne, mille osas toob maakohus välja kehtivad karistused. Nähtub, et A. Beloglazovit on karistatud KarS § 424 järgi 1-aastase vangistusega KarS § 74 sätete alusel tingimisi 3-aastase katseajaga. A. Beloglazov pani katseajal toime uue kuriteo. A. Beloglazovit on KarS § 274 lg 2 p 2 järgi ja kohtuotsuse kogumis karistatud liitkaristusega 1 aasta 11 kuud 25 päeva vangistust KarS § 74 sätete alusel tingimisi katseajaga 2 aastat, kohustades A. Beloglazovit alkoholi mitte tarvitama ja allutades süüdistatava lisakohustusena 2 kuuks elektroonilisele valvele alkoholi tarvitamise keelu kontrollimiseks elektroonilise seadme abil. Süüdimõistetu katseaeg ei möödunud rikkumisteta, mistõttu tuli korduvalt lahendada erakorralisi ettekandeid. Peale selle pani A. Beloglazov katseajal jälle toime uue kuriteo. Taaskord KarS § 424 järgi karistati A. Beloglazovit kohtuotsuste kogumis liitkaristusega 2 aastat 5 kuud 24 päeva vangistust, mille kandmiselt ta vabastati tingimisi enne tähtaega Harju Maakohtu 12.09.2018 määrusega elektroonilise valve alla katseajaga kuni 29.03.
9. Taaskord ei möödunud katseaeg rikkumisteta, mistõttu kohus oli sunnitud katseaega pikendama. Vangla iseloomustuses märgitu kohaselt rikkus A. Beloglazov katseajal alkoholi ja narkootiliste ainete tarvitamise keeldu, samuti kohustust pöörduda psühhiaatri poole. Samuti pani A. Beloglazov katseajal toime uue kuriteo, mille eest karistati teda Pärnu Maakohtu 26.04.2021 otsusega, pöörates täitmisele ka varasema karistuse kandmata osa. A. Beloglazovile on korduvalt antud võimalusi oma elu vabaduses jätkata, kuid süüdimõistetu on seda kohtu usaldust kuritarvitanud, jätkates lisaks käitumiskontrolli nõuete rikkumistele ka kuritegude toimepanemist. Varasemad karistused, sh ennetähtaegne vabastamine, ei ole täitnud oma eesmärke - ei ole mõjutanud süüdimõistetut kuritegude toimepanemisest hoiduma. See muudab kaheldavaks uue määratava katseaja edukuse. 2.
10. Praeguse karistuse aluseks oleva kehalise väärkohtlemise episoodid pani süüdimõistetu toime enda ning elukaaslase ühises elukohas (kuhu soovib ka vabanemisel elama asuda), kägistades ning lüües korduvalt oma elukaaslast. Ka ennetähtaegse vabanemise korral soovib kinnipeetav taas elama asuda sama kannatanu juurde, mistõttu püsib risk, et kinnipeetav võib jätkata sarnaste kuritegude toimepanemist. 2.
11. A. Beloglazovi puhul on riskiteguriks alkoholi tarvitamine. Sage alkoholi tarvitamine ning kuritegude toimepanemine joobes annab alust järeldusele, et A. Beloglazov ilmselgelt liialdab alkoholiga. Süüdimõistetu avaldas kohtuistungil, et soovib edaspidi alkoholi tarvitamisest hoiduda. Alkoholi tarvitamisest tingitud probleemide teadvustamine ja soov edaspidi alkoholi tarvitamisest hoiduda iseloomustab süüdimõistetut positiivselt. Ta on ka käesoleva vangistuse ajal osalenud tagasilanguse ennetamise tugigrupis. Ent vangla iseloomustusest nähtuvalt on A. Beloglazov sotsiaalprogramme läbinud ka varasemalt ning vaatamata sellele jätkas A. Beloglazov alkoholi tarvitamist ning kuritegude toimepanemist. Seega puudub alus arvata, et käesoleva vangistuse kandmise ajal toimunud sekkumised oleks kallutanud süüdimõistetut edaspidi alkoholi tarvitamisest hoiduma. 2.
12. Puudub veendumus, et A. Beloglazov korduvalt karistatud ja ka varem vanglakaristust kandnud isikuna on just nüüd teinud vajalikud järeldused. Puudub alus arvata, et süüdimõistetu suhtumine on senise vangistuse jooksul täielikult muutunud ja ta käituks edaspidi teisiti. Ka kohtupraktika kohaselt on kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus vältimatult suurem nende isikute puhul, keda on ka varem süüdi tunnistatud ja karistatud. Jätkuvalt suur uute kuritegude toimepanemise oht välistab A. Beloglazovi tingimisi ennetähtaegse vangistusest vabastamise. Ka elektrooniline valve ei maanda kõiki süüdimõistetu isikust tulenevaid riske. Elektroonilise valve all on süüdimõistetul võimalik alkoholi tarvitada ja uusi kuritegusid toime panna. A. Beloglazovist lähtuvaid kuriteoriske tuleb vaatamata vanglas toimunud sekkumistele pidada suureks. 2 Määruskaebus
13. Tartu Maakohtu 15.12.2022 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu A. Beloglazovi kaitsja vandeadvokaat Paul Järve, kes palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega vabastada A. Beloglazov tingimisi ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve kohaldamisega. Kohtumäärus on kantud soovist iga hinna eest jätta süüdimõistetu vanglasse. 3.
14. Maakohtu seisukoha järgi tehku süüdimõistetu vanglas mida iganes, ei muuda see midagi. Kaitsja kordab üle A. Beloglazovi suhtes esinevad positiivsed asjaolud, kuid maakohtu hinnangul ei loe see midagi, sest takistuseks on süüdimõistetu isik ja tema varasem elukäik. Isikut ega varasemat elukäiku ei saa nn nipsust muuta. 3.
15. Maakohus on jätnud põhjendamatult hindamata, et vangla iseloomustuses toodud positiivne osa on just see, mis näitab A. Beloglazovi isikuomaduste muutumist. Selle arvestamata jätmine on A. Beloglazovi suhtes ülekohtune ja ebaaus. Veelgi enam seetõttu, et negatiivseid asjaolusid ei olegi esile toodud. 3.
16. Isegi väga raskeid kuritegusid toime pannud isikute puhul võetakse nende positiivseid samme ja püüdlusi arvesse just nende ennetähtaegsel tingimisi vabastamisel. Vaatamata pikale praktikale õigusruumis, ei ole kaitsja märganud, et KarS § 424 ja § 121 (A. Beloglazovi kuriteod) oleksid nii kaalukad, et nende puhul enam tulevases elus midagi muuta ega parandada ei anna. 3.
17. Maakohus ei ole avaldanud, et A. Beloglazovi suhtes on vajalik, et ta lihtsalt viibiks vanglas. Maakohus ei hinda, et antud süüdistatav on juba läbinud kõik sotsiaalprogrammid, mis vanglas nn saadaval ja mõne, nagu kohus isegi märgib, korduvalt. A. Beloglazov soovib vabaneda pahest, mis temal on ja mida ta tunnistab, s.o soovist tarvitada alkoholi. Ta on kinnitanud isiklikku soovi hoiduda alkoholist, kuid tuleb tõdeda, et kasuks tuleks sellel teel toetus ehk erispetsialisti poole pöördumine, mis vanglas võimalik ei ole. Olles läbinud vanglas kõik programmid, teinud kõik endast oleneva, et asuda nn paranemise teele, on A. Beloglazov olukorras, kus enam midagi head vanglast juurde saada pole võimalik. Kohtumääruse lugemisel on ilmne, et sellise elukäiguga isikul, pole kohtu arvates mingitki võimalust ennetähtaegseks vabanemiseks ja järelikult polegi vaja ka kohtul näidata, kuidas paremuse poole püüda. Jättes süüdistatava vanglasse, jättis kohus ta ilma võimalusest võidelda alkoholismi kui sõltuvusega. 3.
18. Maakohus hindas süüdimõistetu kuritegelikku aktiivsust ligemale 10 aasta tagusest ajast alustades. Kaitsja on seisukohal, et rääkida kogu selle aja kohta süüdistatava väidetavast kuritegelikust aktiivsusest on äärmiselt otsitud. Nende tegude hulgas figureerib mitmel korral KarS § 424.Väiksemgi analüüs peaks näitama, et tegemist on pigem juhuslikult toime pandud teoga. Kuritegelik aktiivsus tähendab ilmselt midagi muud. Kui isik läheb alkoholijoobes olles autoga sõitma, andmata endale täpsemalt aru, kas ta on kriminaalses joobes, või mitte, ei ole ta tingimata kriminaalselt aktiive, pigem käitub ta sellel hetkel rumalalt. Kaitsja hinnangul on kohtud olnud pimestatud A. Beloglazovi süüdistuste hulgas figureerivatest KarS § 274 lg 2 p 2 sätetest, mis aga vajaks enne kasutamist ülevaatamist. Maakohus on oma järeldustes vastuoluline. Ühelt poolt tõdeb maakohus, et A. Beloglazovi probleemiks on alkohol ja on selge, et seaduserikkumisi on ta toime pannud alkoholi mõjul, teiselt poolt räägib kohus kuritegelikust aktiivsusest, mis pole üksnes joobes olekus rooli istumine või perevägivald elukohas. 3.
19. Maakohtu analüüs perevägivalla osas taunib süüdimõistetu abiellumist praeguse abikaasaga, soovi viimase juurde elama asuda ja riskantse olukorra tekkimist. Samas maakohus ei too esile, kas abielulahutus ja elama asumine kusagile mujale või teise inimese juurde oleks selleks tingimuseks, mil A. Beloglazov võiks vanglast vabaneda. 3 3.
20. Maakohus alahindab elektroonilise valve kui tõkendiliiki. Kohus tõdeb, et see ei maanda kõiki süüdimõistetu isikust tulenevaid riske ja leiab, et ka elektroonilise valve all on süüdimõistetul võimalik alkoholi tarvitada ja uusi kuritegusid toime panna, s.o see toimib põhimõtteliselt nagu elukohast lahkumise keeld (KrMS § 128). Maakohtu sellised järeldused on demagoogilised. Eesti kohtupraktika tõestab, et alkoholi tarvitada ja uusi kuritegusid toime panna saab ka vanglas. Eitades elektroonilise valve võimalusi, eitab kohus ka tõkendi kui sellise mõtet üldse. Kohtumäärusest võib välja lugeda, et nii alkoholismi raviks kui ka kooseluprobleemide lahendamiseks on üks sobiv vahend ja see on vangla. 3.
21. Süüdimõistetu võib oma suhtumist tehtusse, minevikku jne muuta igal hetkel, kui ta saab aru selle vajadusest. Sarkastiline küsimus miks just nüüd ei kanna endas head tahet selle isiku suhtes, kellest jutt. Kui kohus ei usu inimese paranemisse, siis saab seda väljendada ka ilma seda isikut madaldamata. Lõppastmes ei välista see esitatud küsimus midagi. Vastuseid on ka palju. Võib-olla on inimene just tänaseks piisavalt palju aega viibinud vanglas, et otsustada või on ta peale abiellumist mõistnud, et on teisi väärtusi, mille poole püüelda või veel midagi. Nende ja veel paljude õiguste loetelus tuleks siiski küsida, kas on õiglane, kui kohus peab vajalikuks ja õigeks inimeselt võtta lootuse.
22. Tartu Ringkonnakohtu 09.01.2023 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuse kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 16.01.
24. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
25. Ringkonnakohus leiab, et süüdimõistetu kaitsja määruskaebus ei anna alust maakohtu lõppjärelduse muutmiseks, mistõttu jääb see edutuks.
26. Maakohus on asjaolude kogumi pinnalt jõudnud põhjendatult seisukohale, et A. Beloglazovi ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud. Käesoleval ajal ei ole võimalik asuda seisukohale, et süüdimõistetu puhul oleks uute kuritegude risk viidud miinimumini, mis nähtub KarS § 76 lg 4 asjaolude kogumis analüüsimisest, seda ka kriminaalhooldusel olles koos lisakohustustega. Kaitsja räägib küll üldsõnaliselt, et süüdimõistetu vangla iseloomustus räägib üksnes positiivsetest asjaoludest, seejuures täpsemalt midagi välja toomata, kuid jätab unustamata, et KarS § 76 lg 4 asjaolusid arvestatakse kogumis. Kaitsja emotsionaalsetele argumentidele seoses sellega, kuidas isik on kuritegusid toime pannud (justkui juhuslikult alkoholijoobes rooli istunud) ning nagu hoitakse süüdimõistetu sunniviisiliselt vanglas kinni, kuigi ta justkui ei peaks seal olema, peab ringkonnakohus juhtima tähelepanu järgmisele. Kuigi vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, ei ole tal nende normide kohaselt subjektiivset õigust nõuda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-18-11, p 9.1). See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda. (RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p 18) Seega ei saa rääkida, et maakohus oleks süüdimõistetult ära võtnud mingisuguse kaitsja poolt viidatud lootuse. Ennetähtaegsete vabastamiste eelduste analüüsimise aluseks ongi KarS § 76 lg
27. Selles toodud asjaolusid tuleb hinnata kogumis ning selle vastu maakohus eksinud ei ole. Mis põhjustel süüdimõistetu eriliigisi kuritegusid toime pani, kas ta oli tahtlikult kriminaalses joobes või „kogemata“, ei mängi käesoleval ajal enam rolli, sest kohtul on jõustunud kohtuotsus, millega tuleb arvestada. Lisaks jääb kogu määruskaebusest kumama see, kas süüdimõistetu ka reaalselt 4 on muutunud või on kõik avaldatu seotud pigem sooviga vanglast vabaneda. Täiesti arusaamatuks jääb kaitsja argumentatsioon teemal, et kohus on teinud endast kõik, et mitte süüdimõistetut vabastada.
28. Maakohus on hinnanud positiivsena süüdimõistetu käitumist vangistuses ja neid asjaolusid, mida on täiendavalt määruskaebuses üle korranud ka kaitsja, kuid ringkonnakohus ei näe lõppastmes võimalust anda süüdimõistetu vabastamisele selle tõttu täiendavat põhjendatust. Lisaks maakohtu poolt väljatoodule peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et faktiliselt võivad küll teatud asjaolud olla positiivsed, kuid need ei oma mõju süüdimõistetu käitumisele. Nii oli süüdimõistetul ka varasemalt olemas garanteeritud elukoht, kus ta elas koos oma elukaaslasega, kes nüüd määruskaebuse kohaselt on tema abikaasa. Nimetatud asjaolu ei hoidnud süüdimõistetu suhtes ära kuritegu ega maandanud riski uuteks kuritegudeks. Enamgi veel, ta pani kuriteo toime oma elukohas ja nüüdseks abikaasa suhtes. Ringkonnakohtu hinnangul on küll positiivne, et süüdimõistetu on abiellunud, kuid ei jaga kaitsja optimistlikku seisukohta selles, et just see asjaolu hoiab ära uusi kuritegusid. Kahjuks tuleb samale seisukohale asuda ka lähedaste toetuse osas, sest ka see ei oma A. Beloglazovi suhtes kuritegusid ennetavat efekti. Samuti nähtub vangla iseloomustusest, et ka süüdimõistetu lähedasi on kriminaalkorras karistatud. Seega maakohus on arvestanud süüdimõistetu suhtes faktiliselt esinevaid positiivseid asjaolusid, kuid kogumis on jõudnud põhjendatult järeldusele, et need ei anna alust rääkida, et süüdimõistetu suhtes oleks uute kuritegude risk viidud miinimumini ja edasise analüüsi käigus selgus ka, et seda ei teeks kriminaalhooldus. Alusetu on kaitsja väide, et maakohus on positiivseid asjaolusid arvestamata jättes olnud ülekohtune ja ebaaus. Ka ei päde argumentatsioon selle kohta nagu maakohus oleks arvestanud süüdimõistetut vabastamata jättes seda, et A. Beloglazovi poolt toimepandud kuriteod KarS § 424 ja § 121 järgi on rasked kuriteod või nende puhul oleks muutumine välistatud. Kuriteo raskus väljendub mõistetud karistuses ja selle karistuse pikkus aktualiseerub üksnes formaalsete eelduste analüüsis. Maakohus on lugenud formaalsed eeldused täidetuks ning materiaalsete eelduste täidetuse puhul ei ole omistanud tähelepanu kuriteo raskusele. Argumentatsioon sellest, kas ja kuidas peaks olema karistatud teod KarS § 274 järgi väljub käesoleva menetluse piiridest ega ole asjakohane. Kuigi A. Beloglazov on vangistuses täitnud individuaalset täitmiskava jätab kaitsja arvestamata kohtupraktikas väljatoodut, millele viitab selgelt ka maakohus oma määruses. Nimelt vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus mõistetavalt õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Sellisel juhul peavad kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. Isiku vabastamata jätmiseks ei piisa ainuüksi viitest üldpreventiivsetele kaalutlustele seoses kuriteo asjaolude ja/või süüdimõistetu senise elukäiguga, kui samal ajal on täidetud muud ennetähtaegse vabastamise eeldused. (RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p-d 20-21) Selle loogika järgi on maakohus ka oma lahendi üles ehitanud ning nagu näha, ei ole selles midagi 5 kummastavat, et kuigi süüdimõistetu käitumine võib vangistuses olla hea, ei saa kogumis asuda seisukohale, et uute kuritegude toimepanemise risk oleks viidud miinimumini ja süüdimõistetu tuleks vabastada. Ka ei tähtsusta ringkonnakohus üle süüdimõistetu sõnas väljendatud alkoholist loobumise soovi. Seda soovi on süüdimõistetu ka varasemalt avaldanud, kuid ometi ei ole ta selle järgi käitunud. Varasema vabastamise käigus kriminaalasjas nr 1-17-6550 pandi isikule samuti alkoholi tarvitamise keeld ning kohaldati lisakohustusena elektroonilist valvet, kuid sellel puudus süüdimõistetu käitumisele igasugune mõju, sest isik jätkas alkoholi tarvitamist ning pani toime uue kuriteo. Täiesti põhjendamatu on kaitsja väide, et jättes süüdistatava vanglasse, jättis kohus A. Beloglazovi ilma võimalusest võidelda alkoholismi kui sõltuvusega. Maakohus ei ole kedagi lihtsalt vangi pannud, vangistusse sattus süüdimõistetu üksnes endast tuleneva käitumise tõttu, mistõttu tuleb tal arvestada, et tegemist on karistusasutusega, kus kõik tavapärased asjad ei olegi saadavad ega lubatavad. Samuti ei ole teda ilma jäetud võimalusest probleemiga tegeleda, kui ta on osalenud tagasilanguse ennetamise tugigrupis ning varasemas vangistuses erinevates programmides. Paraku eelnenu ilmselgelt ei ole süüdimõistetule mõju avaldanud ning arvestades süüdimõistetu isikut ning varasemat elukäiku on praeguseks läbitu põhjal vara väita, et ka reaalseid muutusi oleks toimunud. Vastupidiselt kaitsjale leiab kohus, et vanglas alkoholi tarvitamine on siiski välistatud. Ka ei nõustu ringkonnakohus, et inimese suhtes, kellel on 4 kehtivat kriminaalkaristust, saaks rääkida juhuslikult toimepandud kuritegudest, vaid need iseloomustavad üsna ilmekalt süüdimõistetu kuritegelikku käitumise aktiivsust. Lisaks käesolevas menetluses ei kohaldata A. Beloglazovile elektroonilist valvet kui tõkendit, vaid lisakohustust. Isiku suhtes, kellele on varasemalt ennetähtaegsel vabanemisel kohaldatud elektroonilise valvele allumise kohustust, kuid see on lõpptulemusena viinud ikka uue kuriteo toimepanemiseni, mille alusel ta käesolevalt liitkaristust kannab, puudub usk, et elektrooniline valve omaks sel korral tugevamat mõju süüdimõistetu osas ning just sel korral allub ta (A. Beloglazov) korrale. Kaitsja väide, et süüdimõistetu võib oma suhtumist tehtusse, minevikku jne muuta igal hetkel, kui ta saab aru selle vajadusest, on ümber lükatud süüdimõistetu enda käitumisega. Isik, kes lubab ja kellele on antud korduvalt võimalus muutuda, ei ole seda kasutanud, kaotab usalduse ning käesolevalt lisaks korrakohasele käitumisele vangistuses ei ole positiivset, mis annaks aluse järelduseks, et just nüüd on süüdimõistetu valmis oma käitumist muutma. Ka eelmises kriminaalasjas ennetähtaegsel vabastamisel ei nähtu, et A. Beloglazovil oleks olnud probleeme käitumisega vangistuses, ometi ei hoidnud see ära uut kuritegu.
29. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu
30. detsembri 2022 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ Tiit Lõhmus /allkiri/ Maarika Kuusk 6 /allkiri/ Aarne Sarjas