lg 2 liiga kitsalt, rikkudes kaebaja PS-e §-ga 12 tagatud võrdsuspõhiõigust ning on eksinud HMS § 6 vastu. 9. Kaebaja on seisukohal, et antud juhtumis on tegemist PS §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõiguse riivega, kuna Eesti kodakondsuse saamise taotluse läbi vaatamata jätmise otsusega nr 15.2-15/19-3 kohtleb PPA erinevas olukorras olevaid isikuid sarnaselt. Kaebaja olukord aga on selline, kus teda diskrimineerib
tema kodakondsuse alusel, kaebajal ei ole võimalik temast olenemata põhjusel kodakondsust muuta kuna tema päritoluriik ei tee koostööd ei Eesti riigiga ega kaebaja endaga. Ka õiguskantsler leidis oma kirjas nr 6-1/180688/1802653, et inimõiguste ülddeklaratsiooni art 15 lg 2 on omandanud rahvusvahelise tavaõiguse staatuse, mida siis tuleks omakorda järgida.
lg 2, mille järgi ei tohi Eesti kodanik olla samal ajal mõne teise riigi kodakondsuses, on kaebaja jaoks ületamatu kuna Süüria kodanikuna ei ole tal võimalik oma senisest kodakondsusest loobuda. Seega tekitab seadus olukorra, kus inimesi, kes on pärit riikidest, mis ei vabasta oma kodanikke kodakondsusest, koheldakse ebavõrdselt võrreldes inimestega, kes on pärit riikidest, mis võimaldavad kodakondsusest loobumist. 10. Täiendavas 10.02.2022 seisukohas jääb kaebaja varasemalt esitatu juurde ja soovib täiendada kaebust nõudega kohustada vastustajat vaatama läbi kaebaja 20.04.2020 esitatud rahvusvahelise kaitse taotlust kodakondsuse taotluse läbivaatamise menetluses. Selle nõude kaebusele lisamine on 2 otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks, sest juhul kui vastustaja lahendab kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse, siis saab kaebajale kohaldada
lg 2 sätestatud erandit ning kaebajal on võimalik saavutada kaebuse eesmärk: omandada Eesti kodakondsus. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et 05.03.2021 otsus on õigusvastane, kuna vastustaja on jätnud tähelepanuta kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse.
lg 2 teleoloogiliselt tõlgendades, pidi kaebajale kohaldama senisest kodakondsusest vabastamise erandit. Hindamaks, kas isikul on võimalik kodakondsusest loobuda või mitte, ei saa tugineda pelgalt kodakondsusjärgse riigi õigusaktidele, vaid tuleb hinnata konkreetse juhtumi asjaolusid, sealhulgas kodakondsusjärgse riigi käitumist. Seda seisukohta toetab Riigikohtu praktika. Kaebaja poolt esitatud tõendite pinnalt saab järeldada, et tegelik olukord on selline, et kaebajal ei ole võimalik enda Süüria kodakondsusest loobuda. Kaebaja on täpselt selline isik, kelle jaoks on kehtestatud
Kaebaja arvates esineb praegusel juhul ebaloogiline olukord, kus osadele rahvusvahelise kaitse all olevatele isikutele ei ole võimalik nende jaoks kehtestatud erandit rakendada, sest kodakondsuse taotlemiseks peab isikul olema pikaajalise elaniku elamisluba või alaline elamisõigus, mis omakorda välistab osade isikute puhul nende rahvusvahelise kaitse saaja staatuse. VASTUSTAJA SEISUKOHT 11. Vastustaja leiab, et kaebus tuleks jätta rahuldamata. Vaidlustatud taotluse läbi vaatamata jätmise otsus on õiguspärane ning otsuse tühistamiseks puudub alus. 11.1. Vastustaja rõhutab, et
lg 2 näeb ette, et Eesti kodanik ei või olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses, arvestades
§-s 3 sätestatud erisusi. Seetõttu peab Eesti kodakondsust taotlev isik üldjuhul määruse nr 74 § 7 lg 1 punkti 4 kohaselt kodakondsuse taotlemisel esitama dokumendi, mis tõendab, et ta on vabastatud mõne muu riigi kodakondsusest või vabastatakse sellest Eesti kodakondsuse saamise tõttu või ta on tunnistatud kodakondsuseta isikuks. PPA ei ole kunagi kohelnud ega ei kohtle ka nüüd sarnases olukorras olevaid isikuid erinevalt. PPA ei ole kunagi saatnud Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks isikute taotlusi, kes ei vasta
seaduses sätestatud nõuetele või kelle dokumentide koosseis ei ole täielik ning on lõpetanud menetluse taotluse läbivaatamata jätmise otsusega. Kaebaja ei ole esitanud PPA-le tõendit, mille esitamine on kehtivast õigusest tulenevalt nõutav, seega jättis PPA õiguspäraselt kaebaja taotluse HMS § 15 lg 3 alusel läbi vaatamata ning Vabariigi Valitsusele edastamata (vt
Kaebaja taotluse puudus oli oluline, sest nõutud tõendi esitamata jätmine tähendab, et kaebajal on jätkuvalt Süüria kodakondsus. Seetõttu ei ole kaebajale topeltkodakondsuse keeldu arvestades võimalik Eesti kodakondsust anda (
Kodakondsuspoliitika kujundamine, sh otsus kas ja millistel tingimustel lubada topeltkodakondsust, kuulub riigi suveräänsete õiguste hulka. Seega ei saa kaebaja suhtes kohaldada
Kodakondsuse andmise menetlus ja rahvusvahelise kaitse menetlus on kaks eri asja st kaks eri menetlust. Ka HMS § 5 lg-s 2, §-s 6 ja § 36 lg-s 2 sätestatud põhimõtted (haldusmenetluse eesmärgipärasus, efektiivsus, lihtsus, kiirus, uurimispõhimõte, selgitamiskohustus) ei pane haldusorganile kohustust asuda kodakondsuse saamise taotluse menetluses läbi viima rahvusvahelise kaitse menetlust. Rahvusvahelise kaitse andmise haldusakt ei ole Eesti kodakondsuse saamise vältimatu eeldus, mille puhul peaks haldusorgan selgitama, et enne Eesti kodakondsuse taotlemist pidanuks kaebaja rahvusvahelist kaitset taotlema (HMS § 36 lg 2), vaid eelkõige oleks kaebaja pidanud püüdma Süüria kodakondsusest loobuda. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum. Vastustaja on seisukohal, et antud kaasuses riivet PS § 12 suhtes ei esine. Süüria kodakondsusest on võimalik 3 loobuda, kui riigi ees on kõik kohustused täidetud. See võib olla keeruline, kuid mitte võimatu (Süüria kodakondsuse seadus art 10, 21, 23 ). 11.2. Kaebaja ei ole esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust ning kaebaja suhtes ei ole tuvastatud rahvusvahelise kaitse saamise vajadust, seega ei ole võimalik kaebaja suhtes kohaldada
PPA ei saa otsustada iseseisvalt isiku eest, milliseid taotlusi isik sooviks PPA-le esitada või milliseid menetlusi läbida. 11.3. PPA ei ole tõlgendanud
lõiget 2 liiga kitsalt vaid on lähtunud täpselt
sõnastusest, kuna viidatud säte erandi kohaldamisel ütleb üheselt, millisel korral võib erandit kohaldada. Samuti ei ole PPA eksinud HMS § 6 vastu, kuna on välja selgitanud menetletavas kodakondsuse asjas kõik olulise tähendusega olevad asjaolud ja püüdnud koguda selleks ka ise tõendeid. Antud juhul on ka kaebajat koheldud täpselt vastavalt seadusele. Vastustaja rõhutab, et PPA järgib ja täidab seadust erapooletult ja ühtemoodi, mitte ei loo seadust. 12. Vastustaja lisas 28.02.2022 veel täiendavalt ka Siseministeeriumi seisukoha, mille ministeerium andis 10.01.2022 täpselt analoogses haldusasjas (haldusasi 3-21-2713). Siseministeerium rõhutab esmalt, et vastavalt rahvusvahelisele õigusele on igal riigil suveräänne õigus kujundada oma kodakondsuspoliitikat. Siseministeerium märgib, et naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole isiku ei rahvusvahelisest õigusest, Euroopa Liidu õigusest ega Eesti Vabariigi PS-ist tulenev põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum. Eesti Vabariigi PS ja rahvusvaheline õigus ei anna teise riigi kodanikule õigust nõuda asukohariigis viibides antud riigi kodakondsust. Eesti kodakondsuspoliitika kujundamise üheks aluseks on topeltkodakondsuse vältimine. Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt on topeltkodakondsus rahvusvahelises praktikas pikka aega ebasoovitatav olnud ning riigid on järginud topeltkodakondsuse vältimise poliitikat. Eesti riigi huvi vältida topeltkodakondsust ei ole vaidlustatav, kuna riikidel on suveräänne õigus kujundada kodakondsuspoliitikat ja ise luua tingimused kodakondsuse saamiseks, mis mõistagi peavad tagama ka võrdsuspõhiõiguse. Tingimused kodakondsuse omandamiseks naturalisatsiooni korras, mis on seatud Eesti Vabariigi kodakondsuse seadusega, ei ole diskrimineerivad. Milline on teise riigi kodakondsuspoliitika ja milline on teise riigi reaalne halduspraktika kodakondsuse andmisel või kodakondsusest vabastamisel, on iga riigi siseasi ja Eesti riik sellesse ei sekku. Samas leiab Siseministeerium, et kuna kodakondsuspoliitika kujundamine, sh otsus kas ja millistel tingimustel lubada topeltkodakondsust, kuulub riigi suveräänsete õiguste hulka (kodakondsuse andmise tingimused on Riigikogu kujundada), ei saa haldusorgan kaebaja suhtes kohaldada
lg-s 2 ette nähtud erandit, tõlgendades sätet haldusorgani poolt laiendavalt või analoogia alusel. Siinkohal on oluline asjaolu, et kodakondsuse seadus on konstitutsiooniline seadus (vt PS § 104), mida saab vastu võtta ja muuta ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Sellist seadust laiendavalt tõlgendama asuda ei ole õige. Ehkki PPA-l on pädevus viia läbi rahvusvahelise kaitse menetlust ja otsustada rahvusvahelise kaitse andmise üle, siis ei nõustu Siseministeerium sellega, et Politsei- ja Piirivalveamet peaks Eesti kodakondsuse taotluse menetluses asuma tuvastama taotleja rahvusvahelise kaitse vajadust. Siseministeerium on seisukohal, et kodakondsuse andmise menetlus ja rahvusvahelise kaitse menetlus on kaks erinevat menetlust - rahvusvahelise kaitse menetluse läbiviimisele kohalduvad keerukad nõuded, mis tulenevad nii siseriiklikust kui ka EL õigusest. Kodakondsuse andmise menetluses rahvusvahelise kaitse menetlust läbi viia ei ole võimalik. Siseministeerium on märkinud, et Eesti on kasutanud oma suveräänset õigust mitte ühineda rahvusvahelise õiguse aktidega, mis reguleerivad kodakondsust. Seega on ka asjakohatu viide Euroopa kodakondsuse konventsiooni artiklile 16, mis näeb ette, et riik ei sea kodakondsuse omandamise tingimuseks teisest kodakondsusest vabastamist, kui see on võimatu või seda ei saa 4 mõistlikult nõuda. Kuna Eesti ei ole nimetatud konventsiooniga liitunud, ei ole see säte Eesti jaoks ei õiguslikult ega faktiliselt siduv. KOHTU PÕHJENDUSED
16. Kaebajal on Süüria Araabia Vabariigi kodakondsus, milles ei ole ka vaidlust. Kaebaja põhiseisukoht väljendub aga selles, et tal ei ole praegustes oludes võimalik Süüria kodakondsusest loobuda, et ta vastab (sisuliselt) rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumitele ning et vastustaja on tõlgendanud
Küsimus on selles, et vähemalt teoreetilisel tasandil võiks kõne alla tulla kodakondsuse seaduse § 3 lõikes 2 sätestatu, mille kohaselt ei kohaldata senisest kodakondsusest vabastamise nõuet kui isik on saanud Eesti Vabariigilt või muult Euroopa Liidu liikmesriigilt rahvusvahelise kaitse ja olukord tema päritoluriigis ei ole oluliselt muutunud, mistõttu ei saa isik ka senisest kodakondsusest loobuda, kuid rahvusvahelise kaitse saamine on siiski pelgalt üheks erandi kohaldamise eelduslikuks tingimuseks ning rahvusvahelise kaitse võimaldamine ei saa toimuda automaatselt või paralleelselt 5 kodakondsuse saamise taotluse lahendamisega. Selles, et vaidlustatud haldusakti andmise ajahetke seisuga ei olnud kaebajale rahvusvahelist kaitset antud, vaidlust ei ole. 10.02.2022 esitatud täiendavates seisukohtades, milles taotleti muuhulgas ka kaebuse muutmist, soovib kaebaja tugineda 20.04.2020 e-kirja kolmandas lõigus sisalduvale lausele või lauseosale, milles ta avaldas arvamust, et peab praeguses olukorras (arvatavasti) taotlema rahvusvahelist kaitset. Siinkohal tekib küsimus, et kui taolise fragmentaarse avalduse puhul pidi olema tegemist selgelt mõistetava taotlusega, siis milleks oli vaja 12.06.2020 e-kirjas uuesti märkida, et ta on otsustanud taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset. Samas on püstitatud 12.06.2020 e-kirja lõpus küsimus selle kohta, et kuhu ta peab rahvusvahelise kaitse taotlemise sooviga pöörduma. Politsei- ja Piirivalveamet on tõlgendanud seda pigem teatavat ettevalmistuslikku laadi päringuna, sest 17.06.2020 e-kirjaga on kaebajale vastatud, et rahvusvahelise kaitse kohta on võimalik saada informatsiooni PPA kodulehelt või saata informatsiooni saamiseks PPA üldmeilile e-kiri. Seejärel on kaebaja omakorda sama kuupäeva e-kirjaga vastanud, et ootab lõplikku vastust Eesti kodakondsuse suhtes ja proovib uurida rahvusvahelise kaitse kohta. Lähtuvalt eeltoodust tekib küsimus, et kas kaebaja viiteid rahvusvahelise kaitse saamisele ja 10.02.2022 menetlusdokumendis osundatud (väidetavale) 20.04.2020 rahvusvahelise kaitse taotlusele saab lugeda aktsepteeritavalt esitatud taotluseks ning kas ja millises menetlusjärgus see üldse olla võiks. Eelnimetatu jääb praegu ebaselgeks, kuid kokkuvõttes ei ole see käesoleva vaidluse ehk kodakondsuse saamise taotluse läbi vaatamata jätmist puudutava otsustuse õiguspärasuse küsimuse hindamise juures ka oluline. Kohus nõustub vastustajaga, et PPA ei pea ega pidanud kodakondsuse taotlemise menetluses asuma tuvastama kaebaja (võimalikku) rahvusvahelise kaitse saamise vajadust, sest kodakondsuse andmise- ning rahvusvahelise kaitse menetlus on oma iseloomult üsna erinevad menetlused, kusjuures rahvusvahelist kaitset ei saagi pidada kodakondsuse omandamise vältimatuks eelduseks. Kaebaja väide, mille kohaselt on vaidlustatud otsus õigusvastane kuna rahvusvahelise kaitse taotlus jäeti tähelepanuta, ei ole põhjendatud. 17. Kaebaja 10.02.2022 menetlusdokumendis on taotletud ka kodakondsuse seaduse § 3 lg 2 puudutavas osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Kaebaja arvates ei võimalda
lg 2 teha kodakondsusest vabastamise nõude osas erandit isikutele, kellel ei ole võimalik senisest kodakondsusest loobuda, mistõttu koheldakse erinevaid isikuid sarnaselt ning millega rikutakse ka õigusselguse põhimõtet ja mis peaks kokkuvõttes viitama vastuolule põhiseadusega. Kaebaja sellekohaste seisukohtadega ei saa nõustuda. Vastavaid norme või nende puudumist, mis ei võimalda topeltkodakondsuse keelust teha erandeid isikutele, kellel on praktiliselt võimatu või ebamõistlikult keeruline oma senisest kodakondsusest loobuda, ei ole alust tunnistada seetõttu põhiseadusega vastuolus olevaks. Põhiseaduses ei nähta ette naturalisatsiooni teel kodakondsuse omandamise subjektiivset õigust. Keeld kehtib mistahes välisriigi kodanike suhtes. Seega ei ole kaebaja taotluse rahuldamiseks alust.
lg 2 põhiseaduspärasuse küsimust on hinnatud ka kaebaja viidatud haldusasja nr 3-18-2111 raames ning leitud, et vastuolu põhiseadusega ei esine.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.