KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 09. september 2022. a, Tallinn Kohtuasja n

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras sissenõutavaks muutnud viivise summas 23,40 eurot ning alates 09.11.2021 viivise põhinõudelt summas 150 eurot VÕS 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses kuni võlgnevuse tasumiseni. 26.6. Hageja menetluskulud jättis maakohus võrdsetes osades kostjate kanda ning kostjate menetluskulud nende endi kanda. 27. Hageja isikuandmete töötlemise lõpetamise nõude aluseks on VÕS § 1055 lg 1, mille eelduseks peab olema tuvastatud, et hageja õigusi on rikutud ja õiguste rikkumine on kestev. Isikuandmeid ja nende töötlemise õiguslikke aluseid reguleerib nii Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.04.2016 määrus nr 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (edaspidi ka isikuandmete kaitse üldmäärus või üldmäärus) kui ka täiendavalt IKS ulatuses, milles see täpsustab ja täiendab üldmääruse sätteid (IKS § 1 lg 1 p 1). 8 2-19-18596 28. Kostja I avaldas artiklid aastal 2000 ehk tänaseks 21 aastat tagasi ja kostja II avaldas artiklid aastal 2009 ehk tänaseks 12 aastat tagasi. Vaidlust pole selle üle, et kõik artiklid on tänaseni ajalehtede veebiversioonides online`is jätkuvalt kättesaadavad. Samuti pole vaidlust selle üle, et 10.03.2000 Õhtulehes ilmunud artikkel ja 24.09.2009 Eesti Ekspressi ilmunud artikkel on kättesaadav ka Google’i otsingumootori kaudu ning ilmuvad hageja nimega seotud otsingutulemustes tema isiku põhjal tehtud otsingu järel. Vaidlust pole selle üle, et kõik ülaltoodud artiklid sisaldavad hageja isikuandmeid ning kajastavad tema poolt minevikus toime pandud tegusid või toimetusi, sh tema kriminaalkorras karistatust ning talle määratud vangistust. Vaidlust pole ka selle üle, et kuna kostjad I ja II on meediaorganisatsioonid, siis hageja andmeid on eelviitatud artiklites töödeldud enne isikuandmete üldmääruse jõustumist kehtinud isikuandmete kaitse seaduse § 11 lg 2 alusel ajakirjanduslikul eesmärgil. Kuna artiklid on kättesaadavad on tegemist hageja isikundmete töötlemisega. 29. Kohus ei nõustunud kostjate I ja II käsitlusega hageja nõude aegumise kohta. Asjaolu, et artiklite avaldamisest on möödunud märkimisväärne ajaperiood, ei tee isikuandmete töötlemise lõpetamise nõuet aegunuks, sest tegemist on absoluutse õigusega, mis ei allu aegumisele. Andmekaitse üldmääruse art 17 lg-st 1 tuleneva nõude näol on tegemist õigusega, mis ei aegu. Olukorras, kus hageja õiguste rikkumine on kestev – st isikuandmeid jätkuvalt avaldatakse, sõltumata hageja poolt andmekaitse üldmääruse art 17 lg-st 1 tuleneva nõude esitamisest ja art 21 põhineva vastuväite esitamisest – on ilmne, et vastav nõue ei ole aegunud. 30. Artiklitest järeldub, et hageja on andnud nõusoleku tema isikuandmete töötlemiseks kostjatele I ja II. Samas ei ole hageja andnud nõusolekut tema isikuandmete töötlemiseks ulatuses ja osas, mis toimub otsingumootori (kostja III) tegevuse raames ja selleks, et oleksid igakordselt vaidlustatud veebilehed vaidlustatud artiklitega, mis sisaldavad hageja isikuandmeid, kuvatud tema nimega tehtud otsingutulemuste loetelus. Kui hageja oli nõus enda andmete töötlemisega artiklite avaldamise ajal, siis hageja on enda nõusoleku hiljemalt 19.06.2018 vastavate vastuväidete ja andmete kustutamise taotluse esitamisel tagasi võtnud. 31. Isikuandmete kaitse üldmääruse art 17 lg 1 p-le

1. a)ja
2. c)sätestavad, et andmesubjektil on õigus nõuda, et vastutav töötleja kustutaks põhjendamatu viivituseta teda puudutavad isikuandmed ja vastutav töötleja on kohustatud kustutama isikuandmed põhjendamatu viivituseta, kui
3. a)isikuandmeid ei ole enam vaja sellel eesmärgil, millega seoses need on kogutud või muul viisil töödeldud, ja
4. c)andmesubjekt on esitanud vastuväite isikuandmete töötlemise suhtes art 21 lg 1 kohaselt ja töötlemiseks pole ülekaalukaid õiguspäraseid põhjuseid (nn õigus olla unustatud). Seega tuleb välja selgitada, kas esinevad hageja isikuandmete jätkuvaks töötlemiseks ülekaalukad õiguspärased põhjused. Kohus ei nõustunud kostjate I ja II seisukohaga, et unustusõigus (isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 17) ei kehti juhul, kui isikuandmeid on töödeldud sõna- ja teabevabaduse teostamisel. Andmekaitse üldmääruse artikkel 17 lg 3 p-st
5. a)ei tulene sellist põhimõtet. Vastupidi, art 17 lg 3 p
6. a)viitab, et lg-st 1 tulenevat õigust olla unustatud ei kohaldata määral, mil isikuandmete töötlemine on vajalik sõna- ja teabevajaduse õiguse teostamiseks. Andmekaitse üldmäärusest ega ka Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste kohtu kohtupraktikast ei tulene põhimõtet, et õigus sõna- ja teabevabadusele kaalub igal juhul üle isiku õiguse eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele. EIK on rõhutanud, et Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 10 ei garanteeri absoluutselt piiramatut pressivabadust, vaid pressivabaduse teostamisel tuleb arvestada inimõiguste konventsiooni art 10 lg-st 2 tulenevate piirangutega, sh kaasinimeste reputatsiooni või õiguste kaitsega (EIK ühendatud kohtuasjad 3002/03 ja 23676/03, p 42). Sellised õigused hõlmavad mh ka õigusi eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele (sh õigust olla unustatud). Euroopa Liidu Kohus on toonud välja kriteeriumid, mis on olulised ajakirjandusvabaduse ja eraelupuutumatuse (millise alla käib ka isikuandmete kaitse, 9 2-19-18596 sh õigus olla unustatud) tasakaalustamisel. Eeskätt tuleb igakordselt analüüsida, kas avaldatud isikuandmed kujutavad endast panust üldist huvi pakkuvasse debatti ning kas andmesubjekt on avalikkusele tuntud isik (EK 39954/08, p-d 90 ja 91). Seega on andmete kustutamise nõue meediaväljundile kui isikuandmete töötlejale asjakohane, kui andmete avaldamiseks puudub jätkuv huvi ja/või andmesubjekti näol ei ole tegu avalikkusele tuntud isikuga. 32. Käesoleval juhul puudub avalik huvi hageja isikuandmete jätkuvaks töötlemiseks. Vaidlust pole selle üle, et hageja ei ole avaliku elu tegelane, kelle elu ja tegemiste kajastamise osas esineks põhiõigustest kaalukam avalik huvi. Neil aastail, kui artiklid avaldati, esines avalik huvi hageja isikuandmete töötlemiseks ning temaga seonduva kajastamiseks. Samas täna, st enam kui 10 aastat pärast artiklite avaldamist ja enam kui 20 aastat pärast artiklites välja toodud kuritegude toimepanemist puudub avalik huvi hageja isikuandmete töötlemiseks. Hageja on toime pannud 20 aastat tagasi varavastaseid kuritegusid, tegemist ei ole isikuga, kes oleks toime pannud raskeid isikuvastaseid kuritegusid. Hageja on tõepoolest 6 korral kriminaalkorras karistatud ja ta on kandnud 7 aasta pikkust vanglakaristust, kuid pärast oma karistuse ärakandmist on ta käitunud õiguskuulekalt. Hageja on tema poolt toime pandud kuritegude eest karistuse kandnud, karistusregistris loetakse tema karistatus kustutatuks. Karistusregistrist karistusandmete kustutamine on reguleeritud just sel eesmärgil, et eelnevalt karistatud, kuid hiljem oma käitumist parandanud isikud saaksid teatud aja möödudes oma elu jätkata ja ühiskonda sulanduda. Samamoodi on oluline, et isiku poolt palju aastaid hiljem pärast kuritegude toimepanemist ja nende eest karistuse kandmist, oleks isikutel võimalik seaduslikke vahendeid kasutades oma elutegevust jätkata. Artiklid annavad hageja isikule selgelt negatiivse kujundi ning puudutavad aspekte hageja minevikust, millel täna enam ei ole kohtu hinnangul mistahes tähendust. Artiklite jätkuva avaldamise ning hageja isikuandmete töötlemise läbi rikutakse oluliselt hageja põhiõigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele. Arvestades interneti rolli tänapäeva ühiskonnas, mistõttu on viidatud teave laialt kättesaadav, on rikkumine tõsine. Nimetatud artiklite avaldamise kaudu toimub jätkuv hageja nn karistamine ja see piirab hageja võimalusi ka ettevõtluses, sest jätab temast mulje kui kahtlase tausta ja teguviisiga isikust. Samuti mõjutab see hageja alaealisi lapsi, kuivõrd artiklite sisu mõjutab kolmandate isikute suhtumist hagejasse kui seeläbi ka tema alaealistesse lastesse. 33. Hageja õigused saavad piisvalt kaitstud kui kohustada kostjaid I ja II hageja poolt taotlenud ulatuses tema isikuandmeid anonüümseks muutma. Samuti tuleb kohustada kostjat I ja II seadistama oma veebilehed selliselt, et automatiseeritud otsingud ei indekseeriks veebiaadresse, millel paiknevad käesolevas kohtuasjas vaidlusalused artiklid ning kohusta kostjat I ja II tegema omal kulul Google, Bing, Yahoo!, Search, Ask ja AOL otsingumootoritele taotluse (välistusprotokoll) teabeotsingusüsteemide vahemälus (cache memory) asuvate vaidlusaluste artiklite kuvamise lõpetamiseks hageja nimega seostatavast tulemuste loetelust tema isiku põhjal tehtud otsingu järel. 34. Kostja III puhul võib andmete töötlemine toimuda art 6 lg 1 p-s
7. f)toodud alusel, kuid seda üksnes juhul, et kostja III enda või kolmanda isiku õigustatud huvid ei kaalu üles andmesubjekti huvisid või põhiõigusi ja -vabadusi, mille nimel tuleb isikuandmeid kaitsta. Ka kostja III poolt hageja isikuandmete töötlemine peab toimuma ühel üldmääruse artikkel 5 lg-s 1 toodud eesmärkidel. Arvestades hageja poolt esile toodud asjaolusid, siis käesoleval juhul kostja III huvid hageja isikuandmete töötlemiseks ei kaalu üles hageja õigust eraelu puutumatusele. Arvestades seda, et teod, mida artiklites kajastatakse, ja seeläbi hagejaga seotakse (st süüteod) on toime pandud enam kui 20 aastat tagasi, 10.03.2000 ilmunud artikli avaldamine toimus enam kui 20 aastat tagasi ja 24.09.2009 ilmunud artikli avaldamine toimus esmakordselt enam kui 10 aastat tagasi, on hageja õiguspärane huvi selle vastu, et niisuguse loetelu kaudu ei seostataks seda teavet enam tema nimega. Kohus ei nõustunud kostja III seisukohaga, et hageja poolt 10 2-19-18596 nooruspõlves seadusega pahuksisse minek ja kelmuse eest kriminaalkorras karistatus õigustaks nüüd 20 aastat hiljem hageja sildistamist nendega ning ühiskonna hoiatamist hageja eest kui äärmiselt ohtliku inimese eest. Tegemist ei olnud raskete isikuvastaste kuritegudega, mis oleks ületanud üleüldist uudiskünnist või mis oleks kuritegude toimepanemise hetkel või täna jätkuvalt ühiskonna huviorbiidis. Seega pole kostja III poolt andmete töötlemine enam seaduslik. Kuna hageja on esitanud oma andmete töötlemisele vastuväite tuginedes isikuandmete kaitse üldmääruse art 17 lg 1 p-le 1 ja c, siis oli kostja III kohustatud andmete töötlemise isikuandmete üldmääruse art 21 lg 1 alusel lõpetama. 35. Hageja poolt kantud kohtueelsed õigusabikulud on vajalikud ja põhjendatud. Tegemist on keeruka õigusliku vaidlusega, mis nõuab lisaks siseriikliku õiguse tundmisele ka Euroopa Liidu õiguse, Euroopa Kohtu praktika ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika tundmist. Hageja lepingulise esindaja poolt asja materjalidega tutvumise aega ning nõudekirjadele koostamise aeg on igati mõistlik. Samuti oli õigustatud kostjate poole ka teistkordne pöördumine pärast Andmekaitse Inspektsiooni poolt hageja pöördumise vastuse saamist arvestades Andmekaitse Inspektsiooni vastuses antud selgitusi. Hageja tegi omapoolt kõike, et ära hoida aeganõudvat ja kulukat kohtuvaidlust. Hageja poolt tasutud tunnitasu 150 eurot (lisandub käibemaks) on käesoleval ajal tavapärane tasu õigusabi eest. Ka kostjale III on käesoleva tsiviilasjas osutatud õigusabi keskmise tunnihinnaga 167,20 eurot. 36. Alates selles hetkest, kui hageja esitas vastuväite kostjate poolt hageja isikuandmete jätkuvale töötlemisele, muutus kostjate poolt hageja isikuandmete töötlemine õigusvastaseks. Süüd välistavaid asjaolusid ei ole kostjad menetluses esitanud. Kuna kostjate tegevus oli õigusvastane ja süüline, siis vastutavad kostjad hagejale isikuõiguste rikkumisega tekitatud õigusvastase kahju tekitamise eest. Kostjad I ja II on avaldanud hageja isikuandmed õiguspäraselt ajakirjanduslikul eesmärgil ja kõik kostjad on kuni hageja poolt tema isikuandmete töötlemisele vastuväite esitamiseni töödelnud neid õiguspäraselt. Kostjate tegevus muutus õigusvastaseks alles pärast hageja poolt tema isikuandmete töötlemisele vastuväite esitamist. Seega hageja hingelised kannatanud ei saanud olla kuigi suured. Lähtudes eeltoodud asjaoludest ja oma siseveendumusest on kohtu hinnangul põhjendatud hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamine iga kostja suhtes 150 euro ulatuses. 37. Hageja viivisenõue on seaduslik ja põhjendatud. Varalise kahju hüvitiselt summas 1833 eurot on alates hagi esitamisest 26.11.2019 kuni kohtuotsuse tegemiseni 08.11.

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras sissenõutavaks muutnud viivised summas 286,46 eurot. Varalise kahju hüvitiselt summas 780 eurot on alates hagi esitamisest 26.11.2019 kuni kohtuotsuse tegemiseni 08.11.

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras sissenõutavaks muutnud viivised summas 121,89 eurot. Mittevaralise kahju hüvitiselt summas 150 eurot on alates hagi esitamiseks 26.11.2019 kuni kohtuotsuse tegemiseni 08.11.

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras sissenõutavaks muutnud viivised summas 23,40 eurot. Kostjate I ja II apellatsioonkaebus 38. Kostjad I ja II esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldamata jätta. 39. Maakohus on ebaõigesti tõlgendanud materiaalõigust, rikkunud menetlusnorme ega pole lähtunud Euroopa Inimõiguste kohtu ja Euroopa kohtu analoogsest praktikast. 40. Maakohus tõlgendab valesti TsÜS § 149 ja 150. Hageja nõue on aegunud. Hageja ei ole väitnud, et ta sai artiklite avaldamisest teada hiljem kui need avaldati. Alternatiivselt aegus nõue 11 2-19-18596 TsÜS § 150 lg-st 3 tulenevalt kümme aastat pärast andmete avaldamist. Hageja ei ole tõendanud, milles seisneb tema isikuõiguste rikkumine ega ka seda, millal isikuõiguste rikkumine toime pandi ning maakohus ei ole seda ka tuvastanud. IKÜM artiklis 17 sätestatud unustusõigus ei ole absoluutne õigus. 41. Kostjad I ja II töötlesid hageja isikuandmeid ajakirjandusliku erandi alusel, mis esines juba enne IKÜM vastuvõtmist ja mida enne reguleeris direktiiv nr 95/46/EÜ ning selle alusel liikmesriikide poolt vastu võetud seadused, sh isikuandmete kaitse seadus. Kui isikuandmeid on töödeldud õiguspäraselt meediaerandi alusel (st pole rikutud IKS § 11 lg 2 ja/või IKS § 4, mis kehtestab andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töötlemise alused), siis edaspidine töötlemine (arhiveerimine ja arhiveeri kättesaadavana hoidmine) on meediaorganisatsiooni teisese ülesande, avalikkuse informeerituna hoidmise, täitmine. Seadus ei sätesta IKS § 4 alusel töötlemisele ajalisi piiranguid. 42. Maakohus kohaldab valesti IKÜM artiklit 17 kui leiab, et meediaorganisatsioonilt saab õiguspäraselt avaldatud isikuandmete kustutamist unustamisõiguse alusel nõuda. Maakohtu selline järeldus on vastuolus nii EIK kui Euroopa kohtu seisukohtadega. EIK on lahendis M.L. ja W.W. v. Saksamaa sedastanud, et lisaks oma esmasele ülesandele on meedial teine, kuid mitte vähemoluline ülesanne - säilitada arhiive, mis sisaldavad varasemaid uudiseid ja teha need avalikkusele kättesaadavaks. Nimetatud EIK lahend käsitleb just analoogset olukorda, millises endised kurjategijad soovivad oma isikuandmete kaotamist veebiväljaannetest ning võtab arvesse nii varasemalt (enne IKÜM) kehtinud direktiivi nr 95/46/EÜ ning selle alusel vastu võetud selgitusi, soovitusi ja juhendeid ning asukohamaa seaduse alusel lahendatud kohtuvaidlust. EIK asub seisukohale, et kui meediaorganisatsioon peaks rahuldama andmesubjektide anonüümimise taotlused, võiks see omada ajakirjandusvabaduse teostamisele halvavat mõju. 43. Ka Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas C-136/17 kohaldab maakohus käesolevas vaidluses valesti. Nimetatud vaidluses nõudsid andmesubjektid isikuandmete töötlemise lõpetamist otsingumootorilt. Seega võinuks maakohus nimetatud kaasust käsitleda üksnes hageja nõudes kostja III suhtes. Käesoleval juhul ei ole pärast kostjate I ja II poolt hageja isikuandmete avaldamist toimunud hageja suhtes mingisuguseid menetluslikke muudatusi, mis sunniks kostjat III Euroopa Kohtu juhised silmas pidades juurdepääsu kostjate I ja II poolt avaldatud artiklitele sulgema või muul viisil hageja kohta käivat informatsiooni avalikkuse eest peitma või informatsiooni vastavalt uudsuse/muutumise järjekorrale esitlema. Maakohus ei selgitanud, et ta varasemate menetlusetappide osas muudatuste tegemist käesoleva vaidluse lahendamisel oluliseks peab ning seetõttu ei olnud kostjatel võimalik esitada ka sellekohaseid tõendeid. Nii kostja I kui ka kostja II on selliste meediakajastuste jaoks, millistes on menetluslik olukord muutunud, viinud sisse korra, mis täpsustab andmesubjekti taotlusel menetluslikku olukorda. Näiteks kui kajastatakse isiku süüdimõistmist, kuid isik mõistetakse hiljem õigeks, siis lisatakse avaldatud artiklile andmesubjekti taotlusel vastav täpsustus. Kostjad I ja II paluvad tõendi selle kohta asja materjalide hulka võtta, sest maakohus käsitles selle teema puutumust vaidlusega esimest korda alles kohtulahendis. Käesolevas vaidluses ei ole esialgsega võrreldes asjaolud muutunud. Maakohtu otsusest ei selgu, millistel kaalutlustel kaalub hageja eraelu puutumatus ja õigus isikuandmete kaitsele üles kostjate ajakirjandusvabaduse ja kohustuse säilitada internetiarhiivide terviklikkus ja kättesaadavus ning üldsuse õiguse informatsioonile. 44. Puudub vaidlus selles, et kostjad I ja II on artiklid avaldanud põhiõigusliku sõnavabaduse ja informatsioonivabaduse ning neil põhineva meediaerandi alusel. Vastupidist ei ole hageja tõendanud ning vastupidisele järeldusele ei ole maakohus otsuses ka jõudnud. Ebaõige on maakohtu järeldus nagu peaks meediaorganisatsioon õiguspäraselt avaldatud isikuandmete 12 2-19-18596 puhul aja möödudes andmesubjekti taotlusel uuesti kontrollima, kas andmesubjekti isikuandmete jätkuvaks töötlemiseks esinevad ülekaalukad õiguspärased põhjused. Ebaõige on maakohtu järeldus, et meediaerandi alusel isikuandete töötlemisel peab tingimata arvesse võtma isiku tuntust. Asjaolu, kas isik on avalikkusele tuntud omab tähtsust juhul kui kaaluda tuleb isiku talumiskohustust tema eraelu puutumatuse riivamisel. Sellisel juhul tuleb arvesse võtta isiku enda tegevust, enda avalikku huvi sfääri asetamisel. Millel põhineb maakohtu järeldus nagu võiks või peaks avalik huvi säilima ainult isikuvastaste kuritegude puhul ei ole kohtuotsusest jälgitav. Riigikohus on asunud seisukohale, et ajakirjandusel on ajakirjandusvabaduse olemusest tulenevalt lai otsustusvabadus avalikku huvi puudutava teemaderingi määratlemisel (3-3-1- 85-15 p 23). Avaliku huvi puudumist võiks sedastada näiteks juhul, kui avaldatakse eraelu detaile, mis kuidagi ei seondu avaliku huviga ega aita kaasa ühiskondlikule debatile. Maakohus sisustab valesti karistusregistri õiguslikku tähendust. Karistusregistrist andmete kustutamine omab tähendust üksnes kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel, mitte meediaorganisatsiooni poolt isikuandmete töötlemisel. Maakohtu järeldus, et hageja poolt minevikus toimepandu ei oma täna enam mistahes tähtsust, on meelevaldne, ei põhine kohtupraktikal ega õigusnormidel. 45. Maakohtu järeldus selle kohta, et artiklite jätkuv avaldamine piirab hageja võimalusi ettevõtluses, sest jätab temast mulje kui kahtlase tausta ja teguviisiga isikust, ei tugine asjas kogutud tõenditel. Hageja ei ole tõendanud takistusi ettevõtluses ega mõjutusi alaealistele lastele. Hageja on edukas ettevõtja (seda kinnitab hageja esindaja kohtuistungil). Seega kohtuasjas on tõendatud, et artiklite avaldamine ei oma hageja jaoks mitte mingisugust negatiivset mõju. 46. Maakohus ei selgita, millisest ajahetkest muutuvad õiged ajaloolised faktid ja andmed asjakohatuteks põhjusel, et neist on möödas piisavalt palju aega. Samuti ei selgu maakohtu otsusest, millisest ajahetkest kaotab üldsus õiguse tutvuda ka juba möödunud sündmustega. Kohus küll möönab ajakirjanduse teisest rolli ja selle olulisust, kuid otsuse resolutsiooniga teeb avalikkusele võimatuks möödunud sündmustega tutvuda, sest lisaks hageja andmete anonüümimisele kohustab maakohus kostjaid I ja II seadistama oma veebilehed selliselt, et automatiseeritud otsingud ei indekseeriks veebiaadresse. 47. Maakohtu poolt rahuldatud kohustamisnõuetel (seadistada veebilehed selliselt, et automatiseeritud otsingumootorid ei indekseeriks veebiaadresse millel paiknevad vaidlusalused artiklid ja kohustada kohtuotsuses loetletud otsingumootoritele esitama taotluse teabeotsingusüsteemide vahemälus asuvate vaidlusaluste artiklite kuvamise lõpetamiseks) puudub õiguslik alus. Isegi kui nõustuda hageja seisukohaga, et kostjate I ja II poolt hageja isikuandmete töötlemine on ebaseaduslik, siis lõpetaks ebaseadusliku töötlemise ühe hageja alternatiivse nõude rahuldamine (kustutada artiklid v anonüümida). Kohtuotsuse resolutsioonis kohustas maakohus kostjaid samaaegselt kasutusele võtma neli erinevat meedet isikuandmete töötlemise lõpetamiseks, mis dubleerivad üksteist. Hageja ei ole tõendanud, et hagiavalduses loetletud otsingumootorid üldse töötlevad tema isikuandmeid ning ebaselge on ka otsingumootorite valik. Millisel õigusnormil põhineb hageja nõue kostjate veebilehtede indekseerimiseks ja millise normi alusel maakohus on selle nõude rahuldanud, maakohtu otsusest ei selgu. 48. Kohtuotsusest ei selgu, milles seisnes kahju ja milline on kostjate õigusvastane tegu ja millal see tegu toime pandi. Vaidlus puudub asjaolu üle, et hageja poolt avaldatud faktiväited olid õiged ning väärtushinnangud kohased. Selles osas pole hageja nõuet esitanud. Seega ei ole kostjad toime pannud tegu, mis võiks hagejale kahju tekitada. Isegi kui asuda seisukohale, et hagejal on õigus kostjatelt IKÜM artikkel 17 alusel unustusõiguse realiseerimist nõuda, siis 13 2-19-18596 ühelgi juhul ei ole kostjate tegevuses ühtegi mittevaralise kahju tekkimise eeldust. Samuti ei ole hageja õigustatud nõudma varalise kahju hüvitist. Isegi juhul kui asuda seisukohale, et kahju on tekkinud ja see kuulub hüvitamisele, siis on nõudekirja koostamiseks tehtud kulutus summas 1833 eurot ülepaisutatud, mittevajalik ja ebamõistlik. 49. Kostja III tegevus ei sõltu sellest, kas kostjate III tegevus on kooskõlas IKÜM või IKS-ga ning kohus peab kostja III tegevust hindama eraldiseisvalt ning kui maakohus leidis, et kostja III tegevus hageja isikuandmete töötlemisel on vastuolus kehtiva õigusega, siis oleks saanud maakohus teha kohustava lahendi kostja III osas. Vastustaja seisukoht 50. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostjate I ja II kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 51. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 52. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus rahuldas hagi kostja III vastu ja kohustas kostjat III lõpetama hageja isikuandmete õigustamatu töötlemine, mõistis kostjalt III hageja kasuks välja varalise kahju hüvitise 780 eurot ja sellelt arvestatud viivise ning mõistis kostjalt III hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 150 eurot ja sellelt arvestatud viivise. Samuti osas, milles maakohus jättis hageja menetluskulud kostjatega I ja II võrdses osas kostja III kanda. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud. 53. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonimenetluses esitatud täiendavate tõendite osas. Kostjad I ja II esitasid apellatsioonkaebuse lisana väljavõtted Euroopa Inimõiguste Kohtu juhiste järgi täpsustatud artiklitest, millega soovivad tõendada, et kui isik mõistetakse hiljem õigeks, siis lisatakse avaldatud artiklile andmesubjekti taotlusel vastav täpsustus. Kostjad I ja II paluvad tõendi selle kohta asja materjalide hulka võtta, sest maakohus käsitles selle teema puutumust vaidlusega esimest korda alles kohtulahendis. Hageja vaidleb täiendavate tõendite vastuvõtmisele vastu. Ringkonnakohus leiab, et kostjate I ja II esitatud täiendavate tõendite vastuvõtmiseks puudub alus. TsMS § 652 lg-st 3 tulenevalt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Samuti juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Ringkonnakohus märgib, et selleks, et tõendit saaks ringkonnakohtus vastu võtta, peab lisaks eeltoodule olema tõend ka asjakohane (TsMS § 238). Ringkonnakohus leiab, et kostjate I ja II poolt esitatud tõendid ei ole vajalikud, seega TsMS § 238 mõttes asjakohased käesoleva asja lahendamiseks. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et antud juhul ei ole hageja tuginenud sellele, et hageja menetluslik olukord oleks pärast vaidlusaluste artiklite avaldamist muutunud. Hageja kinnitusel on ta varasemalt kriminaalkorras karistatud ja ta on karistused ära kandnud. Seega mingit muutust selles osas ei 14 2-19-18596 ole hageja esile toonud. Hageja nõue tugineb isikuandmete kaitse üldmääruse artiklil 17, mis näeb ette teatud aja möödumisel võimaluse nõuda meediaorganisatsioonilt varasemalt õiguspäraselt avaldatud isikuandmete kustutamist või anonüümseks muutmist. Seega ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust, kas ja milliseid mehhanisme on kostjad I ja II loonud selleks, et lisada artiklite juurde täpsustused andmesubjekti menetlusliku olukorra muutumise kohta. Seoses sellega jätab ringkonnakohus kostjate I ja II taotluse rahuldamata ning tõendid vastu võtmata. Tõendite elektroonilise esitamise tõttu puudub vajadus nende füüsiliseks tagastamiseks. Maakohtu otsuses sisalduv viide selle kohta, et otsingumootori haldaja peab hindama, kas linkide eemaldamine on vajalik ning juhul kui on, kohandama selle olemasoleva õigusliku olukorraga vastavaks, on eeltoodust tulenevalt samuti asjakohatu ja ringkonnakohus jätab need põhjendused maakohtu otsusest välja. 54. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et antud juhul on hageja põhjendatult nõudnud kostjatelt enda isikuandmete anonüümseks muutmist ning nende kohustamist veebilehtede seadistamiseks. Isikuandmete kaitse üldmääruse art 17 lg 1 p-d

1. a)ja
2. c)sätestavad, et andmesubjektil on õigus nõuda, et vastutav töötleja kustutaks põhjendamatu viivituseta teda puudutavad isikuandmed ja vastutav töötleja on kohustatud kustutama isikuandmed põhjendamatu viivituseta, kui
3. a)isikuandmeid ei ole enam vaja sellel eesmärgil, millega seoses need on kogutud või muul viisil töödeldud, ja
4. c)andmesubjekt on esitanud vastuväite isikuandmete töötlemise suhtes art 21 lg 1 kohaselt ja töötlemiseks pole ülekaalukaid õiguspäraseid põhjuseid (nn õigus olla unustatud). Seega tuleneb nimetatud artiklist 17 isikule õigus nõuda isikuandmete töötlejalt varem õiguslikul alusel avaldatud isikuandmete kustutamist või nende anonüümseks muutmist. Nii nagu maakohus õigesti märkis, on sellise nõudeõiguse aluseks VÕS § 1055 lg 1, mille eelduseks on vajalik tuvastada, et hageja õigusi on rikutud ja see rikkumine on kestev. Maakohus leidis õigesti, et kuna kostjate I ja II poolt avaldatud artiklid on endiselt kättesaadavad on tegemist hageja isikundmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse art 4 p 2 mõttes. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja isikuandmeid on kostjad töödelnud vaidlusalustes artiklites ajakirjanduslikul eesmärgil, kuid vaidluse all on see, kas nende jätkuv töötlemine vastab kehtivatele nõuetele (s.o isikuandmete kaitse üldmääruse artiklitele 5 ja 6 ning kehtiva IKS § 4 tingimustele). Seega on asjakohatu kostjate I ja II väited selle kohta, et oluline on lähtuda isikuandmete avaldamise ajal (artiklite ilmumise ajal) nende andmete avaldamise õiguspärasusest. Viidatud art 5 lg 1 p a sätestab, et igasugune isikuandmete töötlus peab vastama samaaegselt seaduslikkuse, õigluse ja läbipaistvuse kriteeriumitele. Seaduslikkuse nõue tähendab, et oleks täidetud üks artiklis 6 märgitud tingimustest. IKS § 4 kohaselt on jätkuvaks isikuandmete avalikustamiseks vajalik avalik huvi, isikuandmete jätkuv avaldamine peab olema kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ning andmesubjekti ei tohi kahjustada ülemäära. Maakohus leidis õigesti, et tingimusi hageja isikuandmete jätkuvaks töötlemiseks käesoleval juhul ei esine. 55. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha kostjate I ja II väite osas, et hageja nõue on aegunud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja nõue ei ole aegunud. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et aegumisele ei allu absoluutsed õigused nagu isiklikud õigused, kuna need kehtivad igaühe suhtes ega ole nõuded. Küll võivad aeguda nendest tulenevad või nendega seotud nõuded (vt P.Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne, § 142, komm 3.2.2.2.2). Maakohus märkis õigesti, et aeguda saavad nõuded mitte õigused. Seega saavad aeguda absoluutsetest õigustest tulenevad nõuded ning põhimõtteliselt on võimalik, et ka isikuandmete kaitse üldmääruse artiklist 17 ja VÕS § 1055 lg-st 1 tulenev nõudeõigus isikuandmete kustutamiseks allub aegumisele. Maakohus leidis õigesti, et antud juhul on tegemist kestva õiguste rikkumisega olukorras, kus hageja on artiklist 17 tuleneva vastuväite kostjatele I ja II esitanud ja kostjad endiselt avaldavad hageja 15 2-19-18596 isikuandmeid. Samas vajavad maakohtu otsuse põhjendused ringkonnakohtu hinnangul täiendamist. Isikuandmete kaitse üldmääruse art 17 lg 1 p c kohaselt on andmesubjektil õigus nõuda, et vastutav töötleja kustutaks põhjendamatu viivituseta teda puudutavad isikuandmed ja vastutav töötleja on kohustatud kustutama isikuandmed põhjendamatu viivituseta, kui andmesubjekt esitab vastuväite isikuandmete töötlemise suhtes artikli 21 lõike 1 kohaselt ja töötlemiseks pole ülekaalukaid õiguspäraseid põhjuseid. Seega ei saa nimetatud nõudeõiguse aegumist arvestada mitte isikuandmete esialgsest avaldamisest (antud juhul 2000 ja 2009. a artiklites), vaid ringkonnakohtu hinnangul tuleb seda arvestada isikuandmete töötlejale art 17 lg 1 p c alusel vastuväite esitamisest. Antud juhul on vastuväide hageja poolt esitatud 19.06.2018, mille järgselt on kostjatel tekkinud kohustus hageja isikuandmed kustutada või need anonüümseks muuta. Seega rikub hageja õigusi nende andmete jätkuv kustutamata või anonüümseks muutmata jätmine ja aegumist saab arvestada üksnes alates 19.06.2018 mitte mingist kuupäevast enne seda. Hageja esitas hagi maakohtule 26.11.2019, mille tõttu ei saa mingil juhul olla hageja nõue aegunud. 56. Kostjad I ja II tuginevad EIK lahendile asjas M.L ja W.W vs Saksamaa (nr 6079810 ja 6559910), milles kohus leidis, et meedial on kohustus säilitada arhiive, mis sisaldavad varasemaid uudiseid ja teha need avalikkusele kättesaadavaks. EIK rõhutas kostjate hinnangul selles asjas, et anonüümimisavalduste menetlus võib halvata meediaorganisatsiooni tegevuse ning õiguspäraselt varem avaldatud andmed ei riku endiste kurjategijate eraelu puutumatust. Kostjate hinnangul on sellega EIK asunud põhimõttelisele seisukohale, et endiste kurjategijate puhul puudub alatiseks vajadus nende isikuandmete kustutamiseks või anonüümseks muutmiseks. Ringkonnakohus kostjatega ei nõustu. Samas lahendis viitab EIK ka sellele, et avalikkuse huvi kaasuste puhul on erinev. Seejuures oli selles EIK asjas tegemist olukorraga, kus kaebajad tunnistati 1993. aastal süüdi väga populaarse Saksa näitleja mõrvas ning keda karistati eluaegse vangistusega. Ehkki selles asjas märkis EIK, et ajakirjanikele tuleb säilitada õigus ise otsustada, milline informatsioon minevikust on oluline, oli tegemist olukorraga, kus kaebajad ei olnud kitsalt eraisikud ning huvi nende toimepandud kuriteo vastu ei olnud vähenenud. Ringkonnakohtu hinnangul on väär kostjate I ja II käsitlus, nagu ei saaks kriminaalse tegevusega silma paistnud isikud enam hiljem kunagi nõuda meedia arhiividest enda andmete kustutamist art 17 alusel. Sellist piirangut isikuandmete kaitse üldmäärus ette ei näe ja sellist välistavat üldist põhimõtet ei järeldu ka EIK lahenditest. EIK leidis kostjate viidatud asjas M.L ja W.W vs Saksamaa ka seda, et arvesse tuleb võtta möödunud aega ja süüteo asjaolusid („The Court observes that, after a certain period of time has elapsed and, in particular, as their release from prison approaches, persons who have been convicted have an interest in no longer being confronted with their acts, with a view to their reintegration in society. This may be especially true once a convicted person has been finally released. Likewise, the public’s interest as regards criminal proceedings will vary in degree, as it may evolve during the course of the proceedings according to a number of factors such as the circumstances of the case.“ (p 100, https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-183947). Lisaks viitas EIK eelpooltoodud asjas kahele varasemale EIK lahendile. Kõigepealt EIK asjas Österreichischer Rundfunk v. Austria leidis kohus, et isikuandmete jätkuval avaldamisel on oluline selle isiku tuntus ja süüteo asjaolud ning ka aeg karistuse kandmisest („Elements that will be relevant are the degree of notoriety of the person concerned, the lapse of time since the conviction and the release, the nature of the crime, the connection between the contents of the report and the picture shown and the completeness and correctness of the accompanying text.“). (https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-78381). Lisaks leidis EIK asjas SegerstedtWiberg and Others v. Sweden, et pika aja möödumine sündmusest on andmete avaldamisel olulise tähtsusega asjaolu („The continued storage of the information to the effect that he, in 1969, had allegedly advocated violent resistance to police control during 16 2-19-18596 demonstrations was supported by reasons that, although relevant, could not be deemed sufficient thirty years later.“). (https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-75591). Käesoleval juhul on hagiavalduse esitamise seisuga hageja poolt toimepandud kuritegudest möödunud üle 20 aasta, hageja vangistuse ärakandmisest on möödunud 10 aastat (II kd tl 120-121), uusi kuritegusid pole hageja toime pannud ja viimast korda karistati hagejat kriminaalkorras 2004. aastal ning tegemist ei ole avaliku elu tegelasega. Hageja kuritegude (kelmused ja vargused) ega temaga seotud artiklites kajastatud tegevuste vastu (näljastreik vanglas ja ennetähtaegse vabastamisega seotud teemad) ei saa ringkonnakohtu hinnangul olla enam 20 aasta möödudes sarnast huvi nagu viidatud EIK lahendis käsitletud Saksamaal aset leidnud juhtumi puhul. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kostjate poolt esile toodust järeldada, et avalikkusel oleks vaatamata sellele, et tema poolt toimepandud kuritegudest on möödunud pikk aeg, endiselt huvi hageja kriminaalse tausta vastu. Riigikohus on avalikkuse huvi käsitlenud tsiviilasjas nr 3-2-1159-14 ja on leidnud, et avalikkuse huvi võiks IKS § 11 lg 2 tähenduses jaatada vaid juhul, kui isik on toime pannud tõsise õigusrikkumise, millest teavitamine on üldsuse huvides, eelkõige selliste õigusrikkumiste avastamiseks või ärahoidmiseks tulevikus (vt selle kohta ka Riigikohtu 13.01.2010 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 13). Ringkonnakohtu hinnangul on Riigikohtu seisukoht ka kehtiva IKS § 4 tähenduses asjakohane ja sellest ei nähtu, et igasuguste kuritegude puhul võiks avalikkuse huvi järeldada, vaid selleks on oluline hinnata, kas isikuandmete avaldamine on oluline selliste õigusrikkumiste avastamiseks või ärahoidmiseks tulevikus. Seejuures isegi viidatud tsiviilasjas käsitletud juhtumi puhul (kus tegemist oli 2 aasta möödumisega süüdimõistva otsuse jõustumisest isikuvastase kuriteo toimepanemise eest), leidis Riigikohus, et need asjaolud vajavad kaalumist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja puhul tegemist sedavõrd tõsiste kuritegudega, mille puhul saaks järeldada, et selliste tegude ärahoidmiseks tuleb hageja isikuandmed endiselt avalikkusele kättesaadavatena hoida. Kelmused on rasked kuriteod ja inimeste usaldust kuritarvitades on selliseid teod väga taunimisväärsed, kuid ka selliste tegude puhul tuleb arvesse võtta nende toimepanemisest möödunud aega koosmõjus toimepanija isiku ja tema hilisema käitumisega. Vaidluse all ei ole, et hageja ei ole uusi kuritegusid toime pannud. 57. Ringkonnakohus nõustub kostjatega I ja II, et ehkki Euroopa Kohtu otsus asjas nr C 136/17 GC jt vs Commission nationale de l'informatique et des libertés (CNIL) on suunatud otsingumootori tegevusele ja seega omaks eelkõige tähtsust kostja III käitumise hindamisel, on ka selles asjas kostjate I ja II vastu esitatud nõude lahendamiseks olulist. Nimelt on ringkonnakohtu hinnangul oluline, et Euroopa Kohus viitas selles asjas, et interneti linkide kustutamise nõude puhul tuleb silmas pidada kõiki juhtumi asjaolusid, nagu kõnealuse süüteo laadi ja raskust, menetluse käiku ja tulemust, möödunud aega, andmesubjekti rolli avalikus elus ja tema käitumist minevikus, üldsuse huvi taotluse esitamise ajal, avaldatud andmete sisu ja vormi ning nende avaldamise tagajärgi andmesubjekti jaoks. Euroopa Kohus rõhutas selles asjas, et olukorras, kus erinevad meediaväljaanded teevad internetis kättesaadavaks vanad reportaažid nende isikute suhtes toimunud kriminaalmenetluse kohta, tuleb leida õige tasakaal nende isikute õiguse eraelu puutumatusele ja üldsuse teabevabaduse vahel. Seega toetavad ka Euroopa Kohtu seisukohad viidatud asjas põhimõtet, et arvestades andmesubjekti poolt toimepandud tegusid ja tema hilisemat käitumist, on teatud aja möödumisel andmesubjektil õigus oma andmete kustutamisele või nende anonüümseks muutmisele ning need asjaolud võivad kaaluda üles õiguse eraelu puutumatusele üldsuse õiguse teabevabadusele. 58. Kostjate I ja II väitel ei selgu maakohtu otsusest, millistel kaalutlustel kaalub hageja eraelu puutumatus ja õigus isikuandmete kaitsele üles kostjate ajakirjandusvabaduse ja kohustuse säilitada internetiarhiivide terviklikkus ja kättesaadavus ning üldsuse õiguse informatsioonile. Ringkonnakohus kostjate I ja II sellekohase väitega ei nõustu. Maakohus on oma sellekohased põhjendused toonud otsuse punktides 114-117. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega 17 2-19-18596 ega korda neid. Ringkonnakohus ei nõustu kostjate I ja II väitega, nagu oleks maakohus järeldanud avalikkuse huvi üksnes raskete isikuvastaste kuritegude puhul, vaid maakohtu järelduse põhifookus kuritegude kontekstis on sellel, et hageja on toime pannud üksnes varavastaseid kuritegusid, mille toimepanemisest on möödunud pikk aeg. Samuti ei ole ebaõige maakohtu viide hageja andmete kustutamisele karistusregistrist, kuna ka see asjaolu viitab muuhulgas sellele, et teatud aja möödudes oleks karistatud isikutel võimalus jätkata normaalset, seaduskuulekat elu. Seejuures ei oma üksnes karistusregistrist andmete kustutamise fakt tähtsust avalikkuse huvi puudumise järelduse tegemisel, vaid tuleb hinnata ka eelpoolnimetatud teisi asjaolusid. 59. Seega ei esine ringkonnakohtu hinnangul eeltoodust tulenevalt enam avalikkuse huvi hageja isikuandmete avalikustamiseks, kuid kaaluda tuleb ka seda, kas isikuandmete jätkuv avaldamine on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ning andmesubjekti ei tohi kahjustata sellega ülemäära. Ajakirjanduseetika põhimõtteks on, et avaldades materjale õigusrikkumistest, kohtuasjadest ja õnnetustest peab ajakirjanik kaaluma, kas asjaosaliste identifitseerimine on tingimata vajalik ja milliseid kannatusi võib see asjaosalistele põhjustada ning inimese eraelu puutumatust rikkuvaid materjale avaldatakse vaid juhul, kui avalikkuse huvid kaaluvad üles inimese õiguse privaatsusele (ajakirjanduse eetikakoodeksi punktid 4.8 ja 4.9). Maakohus leidis, et hageja isikuandmete jätkuv töötlemine riivab hageja põhiõigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele ning omab hagejale kahjulikku mõju. Ringkonnakohus nõustub ka nende maakohtu järeldustega neid kordamata. 60. Õige on kostjate I ja II väide, et meediaorganisatsioonil on kohustus meediaarhiivis hoida uudiseid kättesaadavana ja seda lisaks päevakajalisele huvile ka ajaloolisest huvist lähtudes. Samas ei nõustu ringkonnakohus aga sellega, et uudiste kättesaadavana hoidmisega tuleks samastada ka isikuandmete pidevat kättesaadavust. Isikuandmete kustutamisega või anonüümseks muutmisega ei kaotata arhiivist varasemat artiklit ehk uudist tervikuna, vaid kaotatakse selle uudise seos konkreetse isikuga. Lisaks ei saa antud juhul järeldada hageja isikuandmete avalikustamise vajadust ajaloolise huvi seisukohalt. Kostjad I ja II ei ole esile toonud, milline oleks antud juhul hageja isikuandmete jätkuval avalikustamisel ajalooline huvi hageja isikuandmete vastu ning seda ei saa ringkonnakohtu hinnangul ka asjas esile toodud asjaoludest järeldada. 61. Kostjad I ja II leiavad, et maakohtu järeldused selle kohta, et hageja isikuandmete jätkuv avaldamine piirab hageja võimalusi ettevõtluses ning et tegemist oleks halva mõjuga hageja lastele ei põhine tõenditel, kuna hageja ei ole sellekohaseid tõendeid esitanud. Ringkonnakohus ei nõustu kostjate väitega. Kuritegude toimepanemise kohta andmete avaldamine on eelduslikult sellele isikule negatiivset mõju omav, seejuures igasuguses elu valdkonnas, sealhulgas ettevõtluses. Nii on õiguskirjanduses ja kohtupraktikas korduvalt näiteks väärtushinnangu puhul leitud, et see on isiku au teotav juhul, kui sellel on vastavat konteksti arvestades konkreetses kultuurikeskkonnas halvustav või negatiivne tähendus. Kuritegude toimepanemine on negatiivse tähendusega. Samuti saab järeldada kuritegude kohta andmete avaldamise negatiivset mõju tema pereliikmetele, sealhulgas lastele. Selliste järelduste tegemiseks ei pidanud hageja tõendeid esitama. Asjaolu, et hageja on siiani suutnud ettevõtluses hakkama saada ja on edukas ettevõtja, ei vähenda kuritegude toimepanemise andmete avaldamise üldist negatiivset mõju. 62. Maakohus ei selgita kostjate I ja II väitel, millisest ajahetkest muutuvad õiged ajaloolised faktid ja andmed asjakohatuteks põhjusel, et neist on möödas piisavalt palju aega. Samuti ei selgu maakohtu otsusest, millisest ajahetkest kaotab üldsus õiguse tutvuda ka juba möödunud sündmustega. Ringkonnakohus kostjate kriitikaga ei nõustu, kuna maakohus on otsuse punktis 18 2-19-18596 135 põhjendanud, et alates selles hetkest, kui hageja esitas vastuväite kostjate poolt hageja isikuandmete jätkuvale töötlemisele, muutus kostjate poolt hageja isikuandmete töötlemine õigusvastaseks. Seega alates sellest hetkest ei saa põhjendatud vastuväite puhul enam järeldada ka avalikkuse huvi andmesubjekti isikuandmete vastu. 63. Kostjad I ja II leiavad, et maakohtu poolt rahuldatud kohustamisnõuetel (seadistada veebilehed selliselt, et automatiseeritud otsingumootorid ei indekseeriks veebiaadresse millel paiknevad vaidlusalused artiklid ja kohustada kohtuotsuses loetletud otsingumootoritele esitama taotluse teabeotsingusüsteemide vahemälus asuvate vaidlusaluste artiklite kuvamise lõpetamiseks) puudub õiguslik alus, kuna hageja nõude isikuandmete kustutamiseks või anonüümseks muutmiseks juba lõpetaks isikuandmete ebaseadusliku töötlemise. Samuti ei ole kostjate I ja II väitel hageja tõendanud, et hagiavalduses loetletud otsingumootorid üldse töötlevad tema isikuandmeid ning ebaselge on ka otsingumootorite valik. Hageja väitel on tegemist esmakordselt ringkonnakohtus esitatud väidetega, mistõttu esineb alus nende TsMS § 652 lg 2 alusel tähelepanuta jätmiseks. Ringkonnakohus nõustub hagejaga. TsMS § 652 lg 1 p 2 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud. Tulenevalt TsMS § 652 lg-st 3 võib ringkonnakohus tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, jäeti põhjendamatult tähelepanuta, samuti juhul, kui asjaolu ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel. Riigikohus on selgitanud viidatud sätetest tulenevat põhimõtet, et menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt Riigikohtu 11.02.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 17). Lisaks peab ringkonnakohus võimaldama uute asjaolude esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata (vt Riigikohtu 23.11.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 27). Kostjad I ja II ei ole maakohtus tuginenud sellele, et hageja kohustamisnõuetel veebilehtede seadistamiseks puuduks õiguslik alus. Kostjad ei ole esile toonud, et maakohtus oleks neil jäänud sellekohane vastuväide esitamata objektiivsetel põhjustel, sealhulgas tulenevalt kohtu selgitamiskohustuse rikkumisest. Seetõttu tuleb kostjate I ja II väide kui hilinenud jätta TsMS § 652 lg 2 alusel tähelepanuta. 64. Põhjendamatu on kostjate I ja II väide selle kohta, et kohtuotsusest ei selgu, milles seisnes hageja kahju ja milline on kostjate õigusvastane tegu ja millal see tegu toime pandi. Maakohus on kostjate teo õigusvastasust põhjendanud sellega, et kostjad jätsid hageja vastuväite alusel hageja isikuandmed kustutamata. Varaline kahju tekkis hagejale kohtueelsete õigusabikulude näol olukorras, kus hageja vastuväide jäeti põhjendamatult rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ka selles osas ja neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele märgib ringkonnakohus, et tegemist ei ole põhjendamatu kuluga. Hageja pöördus kostjate I ja II poole esialgse taotlusega isikuandmete kustutamiseks 19.06.2018, millele kostjad vastasid eitavalt. Seejärel pöördus hageja abi saamiseks Andmekaitse Inspektsiooni ning sealt vastuse saamise järgselt uuesti kostjate poole, millele samuti nad eitavalt vastasid. Hageja on oma õiguste kaitsmiseks teinud vajalikud toimingud, seejuures ei saa eeldada, et hageja pidi suutma vastavad taotlused ja päringu koostama selleks kvalifitseeritud õigusabiteenust kasutamata. 65. Kostjad I ja II on viidanud, et mitte igasugune enese puudutatuna tundmine ei tähenda automaatselt mittevaralise kahju tekkimist, vaid valu või kannatus peab esinema sellise intensiivsusega, st rikkumise raskus peab hüvitise maksmist õigustama. Ringkonnakohus kostjatega ei nõustu. Alates 31. detsembrist 2010 kehtiva VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb 19 2-19-18596 kahjustatud isikule temalt vabaduse võtmisest, kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Riigikohus on selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (vt Riigikohtu 26.06.2012 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 22). Seega tuleb mittevaralise kahju hüvitis eelduslikult välja mõista igasuguse isikuõiguse rikkumise korral ning kannatanu peab tõendama üksnes rikkumise fakti ja kahju tekitaja vastutust tema isikuõiguse rikkumise eest. Üksnes erandlikud asjaolud võivad tingida mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmata jätmise. Nii on Riigikohus leidnud, et näiteks igale au teotamise juhtumile ei pea siiski reageerima rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, sest kohtumenetlus ise ja kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada au teotamisega põhjustatud negatiivsed tagajärjed. „Lisaks kohtumenetlusele ja kohtulahendile, võib kolleegiumi arvates kohus au teotamisega tekitatud moraalse kahju rahalises väljenduses lugeda heastatuks ka kahjutekitaja vabandusega.“ (vt Riigikohtu 13.05.2005 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05, p 29). Viidatud Riigikohtu seisukohti aga käesolevale asjale kohaldada ei saa. 66. Kostjate I ja II väiteid kostja III käitumise osas ei pea ringkonnakohus asjakohaseks, kuna kostja III ei ole apellatsioonkaebust esitanud. Seetõttu jätab ringkonnakohus kostjate I ja II sellekohased väited tähelepanuta. 67. Kostjate I ja II väitel jaotas maakohus menetluskulud ebaõigesti, jättes need võrdselt kõigi kostjate kanda. Kostjate hinnangul ei võtnud maakohus seejuures arvesse asjaolu, et enamus menetlustoimingutest olid seotud kostjaga III. Ringkonnakohus kostjate kriitikaga ei nõustu. Hagimenetluse kulud kannab üldreegli (TsMS § 162 lg 1) järgi pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus tehtud kostjate kahjuks ja maakohus on õigesti jätnud menetluskulud kostjate kanda. Kuna maakohus jättis kostjate enda menetluskulud nende endi kanda, siis ei mõjuta kostja III menetlustoimingud kostjate I ja II poolt kantavaid menetluskulusid. Kostja III kannab enda menetluskulud ise, sealhulgas ka kostjate I ja II viidatud kostja III menetlusdokumentide tõlkekulud ja kulud seoses kostja III kaasamisega menetlusse. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust sekkuda maakohtu menetluskulude jaotusse. 68. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt apellantide kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 20