← Eesti

1-20-7329/172

Obsah (8)§ 118§ 68§ 28§ 57§ 121§ 119§ 73§ 74

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 25. oktoober 2022 Kriminaalasja number 1-20-7329 Kohtukoosseis Ingeri Tamm, Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Kriminaalasi Jevgeni

§ 118lg 1 p 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 4.

mai

  1. a otsus Apellandid Süüdistatav Jevgeni Raikov vandeadvokaat Epp Landberg ja tema kaitsja Süüdistatav Jevgeni Raikov isikukood 38301162238, elukoht XXX; Tõkend: vahistamine asendatud elektroonilise valvega Teised apellatsioonimenetluse pooled Prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Liina Pikma Asja läbivaatamise viis kannatanu D.G. kirjalik menetlus Ringkonnaprokuratuuri RESOLUTSIOON
  2. Jätta Viru Maakohtu
  3. mai 2022 otsus muutmata ja süüdistatava ning tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata.
  4. Jätta maakohtu menetluses tekkinud õigusabikulu 2925 eurot Jevgeni Raikovi kanda.
  5. Jätta apellatsioonimenetluse kulu 1125 eurot Jevgeni Raikovi kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja 1 vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. I. SÜÜDISTUS
  6. Jevgeni Raikovit süüdistatakse

§ 118

lg 1 p 1 järgi selles, et tema 14.05.2017 kella 21.00 paiku Kohtla-Järvel Kalevi tn 25 ja 27 vahelisel alal kaupluse lähedal lõi ühe korra D.G. le noaga kõhtu, millega tekitas talle kõhuõõnde tungiva tore-lõikehaava vasakul pool ülakõhus, peensoole ja soolekinnisti vigastusega, mis põhjustas kannatanul eluohtliku tervisekahjustuse. Seega pani J. Raikov toime raske tervisekahjustuse tekitamise, kui sellega on põhjustatud oht elule. II. MAAKOHTU OTSUS 2. Viru Maakohus karistas J. Raikovit 04.05.2022. a otsusega

§ 118

lg 1 p 1 järgi 5 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega.

§ 68

lg 1 alusel arvas kohus eelvangistusaja 27.08.2017 kuni 28.08.2017 ning 11.12.2019 kuni 9.02.2022, s.o 2 aastat 2 kuud ja 1 päeva, karistusaja hulka, saades ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 3 kuud ja 29 päeva vangistust. Vangistuse kandmise alguseks on J. Raikovi karistuse kandmisele asumise aeg. Maakohus lahendas menetluskulude ja asitõenditega seotud küsimused.

  1. Esmalt märkis maakohus, et antud asjas ei vaidle pooled selle üle, et süüdistatav J. Raikov ja kannatanu D.G. on omavahel tuttavad, tundsid üksteist ka uuritava sündmuse ajal 14.05.
  2. Nimetatud kuupäeval, õhtusel ajal, kella 21.00 paiku viibisid D.G. ja J. Raikov Kohtla-Järvel Kalevi kaupluse lähedal, s.o Kalevi tn 25 ja 27 vahel. J. Raikovil oli kaasas nuga, millega D.G. le tekitati noahaav kõhu piirkonnas, mille järel jooksis D.G. kõrvalasuva kaupluse poole, kus palus kaupluse töötajal tunnistajal Ü.A. l kutsuda temale kiirabi.
  3. Kindlalt tuvastatud on ka D.G. l tekkinud tervisekahjustuse raskusaste. 20.06.2017 isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 17E-IDI0049 järgi esines D.G. l kõhuõõnde tungiv torkelõikehaav vasakul pool ülakõhus, peensoole ja soolekinnisti vigastusega, mis põhjustas kannatanul eluohtliku tervisekahjustuse. Kannatanu D.G. ja süüdistatava J. Raikovi ütlustest lähtuvalt kumbki neist ei vaidlustanud fakti, et hetkel, mil noatera tungis läbi kannatanu kõhuseina, oli nuga süüdistatava J. Raikovi käes. Kuid ei süüdistatav ega kannatanu ei kinnita noaga löömist.
  4. Süüdistatava versiooni järgi kui J. Raikov küsis kannatanult, millal ta tagastab võla, hakkas kannatanu D.G. teda ründama, lõi rusikaga vastu õlga ja näkku ning kuna J. Raikov oli D.G. st lühemat kasvu, tema vasak käsi oli peaaegu et halvatud, sai kaitsta ennast vaid parema käega, siis enda kaitsmiseks otsustas J. Raikov hirmutada D.G. t noaga. D.G. astus kogu aeg lähemale ja kukkus ise J. Raikovi käes olnud noa otsa. Kannatanu on üldjoontes seda kinnitanud.
  5. Vaidlus on selles, kas torke-lõikehaava tekitas J. Raikov D.G. le tahtlikult, lüües teda noaga kõhtu, või üritas süüdistatav vaid ennast kaitsta agressiivselt meelestatud D.G. ründe eest ning D.G. ise kukkus J. Raikovi ründamise käigus J. Raikovi poolt D.G. ähvardamiseks jope taskust välja võetud noa otsa.
  6. Oluliseks tõendiks on P.M. i ütlused, mille kohaselt ta nägi 14.05.2017 J. Raikovit Kohtla2 Järvel, umbes 50 meetri kaugusel Kalevi poest. Kaks noormeest jooksid üksteise järel, J. Raikov jooksis taga, isikut, kes jooksis ees, ei ole varem näinud. J. Raikov hõikas: „…saan kätte või midagi sellist…“, ei näinud, kas tal oli midagi käes. 15-20 minutit hiljem jõudis ta Kalevi poodi, kus nägi teist noormeest, J. Raikovit ei olnud. Ta helistas politseisse. Vist poemüüjad rääkisid, et teda oli noaga lõigatud. P.M. tundis äratundmiseks esitamisel fotode järgi ära J. Raikovi kui isiku, kes jooksis teisele noormehele järele. Maakohus ei nõustunud süüdistatava ja kaitsjaga selles, et P.M. i ütlused ei ole usaldusväärsed.
  7. Kannatanu D.G. selgitas, et ta ise kukkus J. Raikovi noa otsa tema ründamise käigus. J. Raikovi ründamise põhjust ei osanud ta selgelt nimetada, viidates, et hakkas nõudma J. Raikovilt raha võlgu, oli narkojoobe seisundis ja sellest tingutuna käitus ebaadekvaatselt. J. Raikov ise oli aga rahulik ja ei andnud mingit alust tema ründamiseks. Maakohus leidis, et D.G. ütlused on ebaloogilised ja eluliselt mitteusutavad, need on ebausaldusväärused, v.a J. Raikoviga kohtumise faktis.
  8. Esiteks ei ole usutav silmapilkne üleminek rahulikust suhtlemisest tõukamisele ja seejärel J. Raikovi löömisele. Kui suhtluse algus oli rahulik, siis selle käigus pidi toimuma midagi, mille pärast D.G. käitumine muutus. Midagi sellist kannatanu ütlustest ei nähtu. Teiseks ei ole usutavad D.G. ütlused J. Raikovilt raha nõudmise osas. D.G. ei räägi oma ütlustes midagi selle kohta kuidas ja kas üldse J. Raikov vastas tema raha nõudmistele. Kui lähtuda D.G. ütlustest, siis raha saamine teda justkui ei huvitanudki. Jääb arusaamatuks, miks D.G. pidi kohe J. Raikovit ilma mingisuguse põhjuseta ründama, kui J. Raikov ei jõudnud veel midagi vastata D.G. nõudmisele. Kannatanu ütlustest ei nähtu, et J. Raikov oleks keeldunud temale raha laenamast. Sellest tulenevalt järeldab kohus, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed osas, mis puudutab J. Raikovilt raha nõudmist või muud konflikti tekkimise põhjust.
  9. Noahaava saamise osas on kannatanu ütlused vastuolus J. Raikovi ütlustega. D.G. kirjelduse järgi tahtis ta pärast J. Raikovile rusikaga näkku löömist teda lüüa ka teist korda, aga J. Raikov astus sammu tagasi ja see ei õnnestunud. Siis tundis valu kõhu piirkonnas, vaatas kõhu peale, jopes oli auk. Küsimusele millega see auk tekitati, vastas: „oli väike nuga, ise lõi ennast vastu seda nuga, sest seisid lähestikku. See oli kokkupandav nuga. Oli Raikovi käes. Peale seda kui tundis valu ja nägi nuga püüdis Raikov teda maha rahustada, sõnaliselt, ei mäleta, mida ta ütles. Kui tundis valu ka siis olid vastastikku, üksteisele näoga. Peale valu tundmist ja kui nägi nuga – oli endal šokk, jooksis minema ja kõik.“ J. Raikovi kirjelduse järgi jooksis D.G. pärast noa välja võtmist kohe ära.
  10. Sellised D.G. ütlused ei riimu tema enda ütlustega, et pärast kõhu piirkonnas valu tundmist oli ta šokis ja jooksis minema. Kui vahetult enne seda oli ta narkojoobest tingituna meelestatud nii agressiivselt, et otsustas ilma mingisuguse põhjuseta rünnata temaga sõbralikes suhetes olevat J. Raikovit, siis jääb arusaamatuks, miks ta pidi muutma oma käitumist pärast noalöögi saamist. On üldiselt teada, et agressiivselt meelestatud inimene ei muuda oma meeleolu silmapilkselt, vaid rahunemiseks kulub aega. Kui D.G. oleks aru saanud, et sai vigastada J. Raikovi käes olnud noaga, siis pidi see ärritama teda veelgi rohkem. Kui ta ei saanud sellest aru, ei olnud tal mingit põhjust jätta J. Raikovi suhtes varem alustatud rünnet lõpetamata ja ära joosta. D.G. ründe oleks lõpetanud J. Raikovi aktiivne kaitsetegevus, seda aga pole toimunud, sest J. Raikovi versiooni järgi jõudis ta vaid võtta noa taskust välja, aga ei jõudnud seda D.G. le näidata, ähvardada teda sellega vms. Ehk nende ütlustest ei nähtu midagi, mis viitaks jõu tasakaalu muutumisele ja viima D.G. arusaamale, et J. Raikovi edasine ründamine ei ole ohutu.
  11. D.G. pöördus pärast noahaava saamist abi saamiseks lähedal olevasse kauplusse, kus palus 3 kutsuda kiirabi ja ütles, et teda pussitati, s.t selgitas Ü.A. le, et teda löödi noaga. See kinnitab otseselt, et tegemist oli teise inimese tahtliku tegevusega, mitte õnnetusjuhtumiga.
  12. D. Gokale väidet, et politsei survestas teda osutama J. Raikovile kui teo toimepanijale, pidas maakohus paljasõnaliseks ja ebaloogiliseks. D.G. ei osanud selgitada, miks ta kohe ei rääkinud õnnetusjuhtumist vaid viitas kellelegi tundmatule. Kui D.G. ja J. Raikovi vahel oleks juhtunud õnnetus, siis jääb arusaamatuks, miks D.G. pidi seda varjama ja miks nad mõlemad ei jäänud sündmuskohale, et kutsuda politsei ja selgitada, mis oli juhtunud või koos otsinud D.G. le meditsiinilist abi. Kannatanu sõnadest, et politseile ei ole võimalik midagi selgitada, nad ikka panevad kinni, nähtub tema eelarvamus õiguskaitseorganite suhtes. Ei saa välistada, et samast eesmärgist (varjata teda noaga löönud isikut) on ta lähtunud kohe pärast sündmust abi saamiseks tunnistaja Ü.A. poole pöördudes (ei nimeta teda pussitanud isiku nime) kui ka hilisemalt, eitades J. Raikovi poolt enda noaga löömist, et J. Raikovit ei võetaks vastutusele tema poolt ametivõimude poole pöördumise pärast.
  13. Täis ebaloogilisusi ja küsitavusi on ka J. Raikovi versioon toimunust. Kahtlust ei ole selles, et J. Raikov tarvitas sellel perioodil narkootikume ja võis seeläbi tunda ka D.G. t. J. Raikovi ütlused selle kohta, et ta oli laenanud varem D.G. le raha oma pensionist, ei ole eluliselt usutavad. Arvestades J. Raikovi rahalise ressursi piiratust on ebausutav ükskõik mis sisuga laenusuhete olemasolu üleüldse, seda enam kahe narkosõltlase D.G. ja J. Raikovi vahel. Kaudselt tunnistab seda ka J. Raikov oma ütlustes, kui räägib: „… narkomaanidel on alati nii, et tahavad, et raha jääks nende kätte, sest raha vaja endal selle doosi jaoks.“ Kui J. Raikovi ütlustes varasema võla teema esineb (küsis D.G. lt, millal tagastab võla), siis D.G. oma ütlustes ei räägi midagi J. Raikovi poolt temalt vana võla tagasi küsimise kohta. Jääb ka ebaselgeks, miks võla tagasi küsimine ajas D.G. nii tugevasti endast välja, seda enam, et J. Raikovi versiooni järgi üksteise materiaalne abistamine on narkomaanide seas levinud praktika ja sellele tuginedes võis D.G. eeldada, et J. Raikov ei hakka teda võla tagastamisel kiirustama ja temalt võib nt küsida ka ajapikendust. Ehk D.G. ja J. Raikov kirjeldavad tüli tekkimise põhjust väga erinevalt: D.G. , et tema küsis veel rohkem raha võlgu (s.t initsiaatoriks oli D.G. ), J. Raikov aga, et tema küsis D.G. lt, millal ta olemasoleva võla tagastab (ehk et initsiaatoriks oli J. Raikov).
  14. Erinevad on samuti J. Raikovi kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Nimelt kohtueelses menetluses antud ütlustes tunnistas: „mäletan, et lõin teda noaga, kuid kuhu täpselt, ma ei oska öelda, ma ei näinud“. Kohtus selgitas J. Raikov, et need ütlused andis ta operatiivtöötajate surve all ja advokaadi juuresolekuta. Kuna ta oli tol ajal narkosõltlane, siis tahtis vaid pääseda vabadusse, et saaks edasi tarvitada narkootikume ja ütles seda, mida politseitöötajad tahtsid temalt kuulda. Teisel ülekuulamisel antud ütlusi: „ma võtsin taskust noa paremasse kätte ning tahtsin D.G. ile lüüa vastu vasakut jalga“ selgitas J. Raikov samuti sellega, et rääkis seda, mida operatiivtöötajad temalt tahtsid saada. Maakohus pidas selliseid selgitusi paljasõnalisteks ja ebaloogilisteks. J. Raikovilt väidetavalt „välja pressitud“ ütlused on tema süü tõendamiseks üsnagi laialivalguvad. Kui politsei oleks soovinud lavastada J. Raikovit süüdlaseks või sundida teda süüd omaks võtma, siis oleks loogiline, et tema ütlused oleksid maksimaalselt selged ja kinnitaksid tema süüd ilma mingisuguse kahtluseta. Kohtumenetluses eeluurimisel antud ütlusi reeglina kasutada ei või. Samuti ei nähtu, et uurijal oleks isiklik huvi või vihavaen vms tundeid J. Raikovi suhtes, millest tingituna soovis ta lavastada teda süüdlaseks. Maakohus leidis, et J. Raikovi väited temalt politseis ütluste välja pressimise osas on alusetud.
  15. Maakohus hindas J. Raikovi ütlused ebausaldusväärseteks ja jättis need tõendikogumist 4 välja, v.a arvatud osas, et kohtumine D.G. ga leidis aset. Sellest tulenevalt tekkis kohtul kahtlus ka J. Raikovi kohtus esitatud versioonis, et ta tegutses hädakaitseseisundis.
  16. Puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et enne noahaava saamist oleks J. Raikov seisnud D.G. poolt tuleneva vahetu või vahetult eesseisva ründe ees. Teisi tõendeid peale nende endi ebausaldusväärsete ütluste ei ole. J. Raikovi versiooni järgi otsustas ta hirmutada D.G. t kokkupandava noaga, mis oli tema jope taskus lahtises asendis. Sellest tuleneb süüdistatava positsioon, et tal oli võimalik võtta nuga taskust välja ühe liigutusega. Lahtise noa taskus kandmine ei ole usutav, kuna see on ebamugav ja ohtlik, võib kahjustada riiet ja tasku panemisel kätt. Selline ebausutav versioon ühtib hästi tema ütlustega, et tal oli vasak käsi peaaegu halvatud. J. Raikov pöördus
  17. a neuroloogi poole, kaevates valu vasakus käes. Statsionaarsest epikriisist nr 34060526 nähtuvalt (Crush sündroomile viitavad muutused) sai J. Raikov abi ja tema tervis paranes oluliselt. Korduvat pöördumist, operatsiooni vms ei olnud planeeritud, mis näitab, et sellega see mure ammendus. Kohtu arvates puuduvad objektiivsed tõendid selle kohta, et 14.05.2017 toimunud uuritava sündmuse ajal oli J. Raikovi vasak käsi sellises seisundis, et ta ei saanud seda kasutada ning sai kaitsta end vaid parema käega. J. Raikovi praegune versioon võimaldab tal vastata korraga kahele küsimusele: miks ei pidanud nuga lahti tegema ja kuidas juhtus nii, et D.G. seda ei näinud. Vastupidisel juhul peaks süüdistatav selgitama, kuidas ta jõudis noa lahti teha ja miks D.G. sellele kuidagi ei reageerinud.
  18. Maakohus leidis, et see sündmus ei saanud reaalselt areneda süüdistatava ja kannatanu poolt kirjeldatud viisil. Süüdistatav ei osanud selgitada, kuidas võis juhtuda nii, et kohe pärast noa jope taskust välja võtmist asetses see vastu tema kõhtu. J. Raikovi ütluste järgi oli D.G. temast 10-15 cm pikem. Et tabada D.G. t kõhtu, pidi nuga asetsema 10-15 cm kõrgemal ehk juba rindkere piirkonnas, noatera suunatud D.G. poole. Kui J. Raikov oli vaid jõudnud noa taskust välja võtta, pidi see jääma samasse asendisse, nagu see oli taskus ehk paralleelselt kehaga. Kuna J. Raikov ja D.G. seisid vastakuti, siis ei saanud paralleelselt kehaga asetsev noatera tungida kannatanu kõhuõõnde. Selleks pidi J. Raikov tegema veel ühe liigutuse ja muutma noatera suunda, suunates selle D.G. poole. Sellest aga J. Raikov ega D.G. oma ütlustes ei räägi. Kui lähtuda J. Raikovi ja D.G. versioonist, siis ei olnud J. Raikovil selleks ka piisavalt aega – ta oleks jõudnud vaid võtta noa taskust välja, kuid mitte teha seda lahti ega suunata D.G. poole. Seetõttu ei ole versioon, et J. Raikovi ründamise käigus kukkus D.G. ise noa otsa, loogiline ja eluliselt usutav.
  19. Kui J. Raikov tahtis vaid D.G. t hirmutada, siis jääb arusaamatuks, miks ta pidi hoidma nuga enda ees, kui vahemaa nende vahel oli minimaalne (vähem kui üks meeter) ja D.G. lähenes talle. Agressiivselt meelestatud ründaja hirmutamiseks peab end kaitsev isik hoidma nuga nii, et see oleks ründajale maksimaalselt hästi nähtav. Vastupidi ei oma see kaitsetoiminguna mõtet, sellega ei ole võimalik rünnet peatada või lõpetada. Antud juhul J. Raikovi ega D.G. ütlustest ei nähtu, et J. Raikov oleks võtnud noa välja selle demonstreerimiseks ja ähvardamiseks ohu tõrjumise eesmärgil. D.G. ise nuga ei näinud, tundis vaid valu kõhu piirkonnas ja nägi pärast J. Raikovi käes nuga. J. Raikov aga ütleb, et võttis noa välja ja siis nägi juba D.G. t ära jooksmas. Kohtu arvates ei ole ka neid vastuolusid D.G. ja J. Raikovi ütlustes võimalik kõrvaldada. Esimene räägib, et peale noahaava saamist jäi veel mõneks ajaks kohale, sh nägi nuga J. Raikovi käes ja J. Raikov püüdis teda maha rahustada. Sellises olukorras ei saanud J. Raikov mitte näha, et D.G. uurib, mis temaga juhtunud on, miks tal kõht valutab ja jopes on auk. Seetõttu ei ole kannatanu ega süüdistatava ütlused kannatanule noahaava tekkimise osas usaldusväärsed. 5
  20. Kannatanu D.G. ütluste ebausaldusväärsust kinnitab veel asjaolu, et kohtueelses menetluses on tema ütlused olnud ebajärjepidevad ning oluliselt erinevad tema kohtus antud ütlustest. Kohtueelsel uurimisel on ta oma ütlusi 2 korda muutnud. Rääkis esimesel korral, et teda lõi noaga tundmatu, teisel ülekuulamisel ütles nimeks Dmitri. Samuti on rääkinud: „mees jooksis järgi ja hüüdis, et saab ta kätte aga mõne aja pärast peatus“. Selgitas kohtus, et J. Raikovist ei rääkinud, kuna ei tahtnud talle pahandusi, kui inimene ei ole süüdi. Maakohus leidis, et D.G. selgitus, et politseile ei pea tema arvates alati tõtt rääkima, näitab selgelt kannatanu suhtumist menetlusse, kogu menetluse kestel on ta püüdnud varjata või moonutada tõde ning juhtunu asjaolude välja selgitamisel tema ütlustele tugineda ei saa.
  21. Eeltoodu alusel asus maakohus seisukohale, et süüdistatava J. Raikovi ega kannatanu D.G. tegevuses ei ole võimalik tuvastada asjaolusid, mis kinnitaksid J. Raikovi tegutsemist hädakaitseseisundis (et teda oleks ähvardanud D.G. agressiivsest käitumisest tulenev oht elule ja/või tervisele) või et D.G. oleks kogemata ise kukkunud J. Raikovi käes olnud noa otsa.
  22. Tunnistaja P.M. nägi J. Raikovit D.G. t taga ajamas. Tema ütlustes ei ole alust kahelda. See et ta oli tol ajal narkosõltlane (nagu ka J. Raikov ja D.G. ) ei välista iseenesest tema kui tõendiallika usaldusväärsust. Selle kohta, et ta oleks selle sündmuse ajal olnud narkojoobes või muul põhjusel ebaadekvaatne, tõendid puuduvad. Samuti ei ole tuvastatud mingit motiivi, mis põhjusel võis P.M. anda teadvalt valesid ütlusi. Kuna hiljem pöördus D.G. lähedal asuvasse kauplusse abi saamiseks, siis on loogiline järeldada, et D.G. võis olla samas kohas ehk Kalevi kaupluse lähedal ka enne seda ja tunnistaja P.M. võis näha seal nii teda kui J. Raikovit. J. Raikovi poolt D.G. tagaajamine näitab, et kannatanu ei rünnanud J. Raikovit vaid jooksis tema eest ära. Agressioon tuli J. Raikovilt. Kuna kauplusesse jõudis D.G. üksi ja tunnistaja Ü.A. ütluste järgi kedagi teist ei olnud kaupluse läheduses näha ka turvakaamerate salvestiselt, saab järeldada, et tunnistaja P.M. i poolt nähtu leidis aset enne D.G. poolt noahaava saamist. Pärast seda oli ta Ü.A. kirjelduse järgi väga nõrk ja vaevalt et suutis joosta J. Raikovi eest ära. Teadmata on, mis põhjusel tekkis J. Raikovi ja D.G. vahel situatsioon, mis päädis sellega, et J. Raikov lõi D.G. t noaga kõhtu.
  23. Tunnistaja P.M. i ütlused, et just J. Raikov ajas D.G. t taga, tunnistaja Ü.A. ütlused, et D.G. kirjeldas juhtunut enda pussitamisena, võimaldab kohtul järeldada, et D.G. sai kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava vasakul pool ülakõhus, peensoole ja soolekinnisti vigastusega J. Raikovi poolt tehtud noalöögi tulemusena. J. Raikov ise tunnistab, et tal oli nuga käes ajal kui D.G. sai noahaava, kuid eitab oma teo õigusvastasust ja tahtlikkust. D.G. poolne rünne ja J. Raikovil hädakaitseseisundi tekkimine on tõendamata, mistõttu puudub teo õigusvastasust välistav asjaolu (hädakaitse). Samuti ei kinnita tõendid, et J. Raikov oleks tekitanud D.G. le eluohtliku kehavigastuse ettevaatamatusest. Seda võimalust saab eitada kasvõi sündmusele eelnenud ja sündmusele järgnenud J. Raikovi käitumise põhjal. J. Raikov ajas D.G. t taga, mis on tahtlik ja sihipärane tegevus eesmärgiga saada D.G. kätte. Mis oli seejuures J. Raikovi eesmärk, on näha hilisematest sündmustest: taga ajamisele järgnes D.G. löömine noaga. Kui võtta need sündmused kokku, saab järeldada, et J. Raikovi tahtlus oli suunatud D.G. le raske tervisekahjustuse tekitamisele, mille ta ka realiseeris.
  24. J. Raikovi tegude tahtlikkusele osutab ka tema teojärgne käitumine, kui ta ei andnud kannatanule mingit abi ja põgenes sündmuskohalt. Ettevaatamatusest ja kogemata noahaava tekitamise korral oleks võinud eeldada, et J. Raikov osutab D.G. le abi kasvõi selle tõttu, et nad olid pikka aega tuttavad ja sõbralikes suhetes. Ometi pole ta seda teinud, mis näitab, et kannatanut noaga kõhtu lüües (kus teadaolevalt asuvad erinevad elutähtsad organid) ja pärast seda kannatanule abi andmata jättes pidi J. Raikov aru saama ja vähemalt möönma

§ 1186 lg 1 p 1 kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste saabumist, s.o D.G.

l eluohtliku tervisekahjustuse tekkimise võimalikkust. Süüdistatava enda kirjelduse järgi oli noatera pikkus 6-7 cm. Lüües kannatanut sellise noaga, pidi J. Raikov vähemalt möönma, et kannatanu kõhuõõnde tungimisel võib noatera kahjustada elutähtsaid organeid, millest võib tekkida oht kannatanu elule. J. Raikov tegutses otsese tahtlusega. Maakohus ei nõustunud kaitsja arvamusega, et J. Raikovil puudus tahtlus eluohtliku tervisekahjustuse tekitamiseks. Kehtiva kohtupraktika kohaselt kõhuõõnde ulatuv torke-lõikehaava loetakse eluohtlikuks kehavigastuseks (RKKK 3-1-1-40-13, p 7,10). Seega, lüües kannatanut noaga kõhtu ei saanud J. Raikov mitte ette näha, et tekitab sellega kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse.

  1. Kaitsja etteheide isiku ekspertiisiakti kvaliteedile on põhjendamata ja alusetu. Eksperdi järeldus, et kannatanut löödi noaga võib põhineda nt algandmetel – kiirabikaardis on märgitud, et patsienti löödi noaga kõhtu. Ei nähtu asjaolusid, et kannatanul avastatud torke-lõikehaav ülakõhus võis olla tekitatud mitte noaga, vaid mõne muu esemega.
  2. Kohus ei tuvastanud ka J. Raikovi süüd välistavaid asjaolusid. Kaitsja poolt esitatud SA Ahtme Haigla arsti A.S. i 18.01.2021 e-kirja alusel saab tuvastada vaid seda, et J. Raikov on korduvalt pöördunud psühhiaatrilise abi saamiseks ja on viibinud ka statsionaarsel ravil, aga puuduvad andmed selle kohta, et ta põeks mõnda vaimuhaigust või oleks mõnel muul põhjusel süüdimatu.
  3. Seega täitis J. Raikov

§ 118

lg 1 p 1 ettenähtud kuriteokoosseisu, eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise, tunnused. 28. Karistuse mõistmisel võttis maakohus arvesse, et J. Raikovi süü suurus oli keskmine. Teadmata põhjusel lõi ta noaga kannatanut kõhtu, põhjustades eluohtliku tervisekahjustuse. Pärast noalöögi tegemist lahkus süüdistatav sündmuskohalt kannatanule abi andmata, millega väljendas ükskõikset suhtumist oma teo tulemusena saabuvatesse tagajärgedesse. Oma süüd ja kannatanu noaga löömist J. Raikov ei tunnistanud. Karistust raskendavaid või kergendavaid asjaolusid ei ole. Eeltoodu alusel leidis maakohus, et süüdistatavat tuleb karistada vangistusega

§ 118lg 1 p 1 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras (s.o 8 aastat vangistus).

Samas tuleb arvestada sellega, et J .Raikovi kaitsja apellatsiooni alusel tühistati Tartu Ringkonnakohtu 24.09.2021 määrusega Viru Maakohtu 9.07.2021 kohtuotsus nr 1-20-7329 ning saadeti asi uueks arutamiseks teises koosseisus. KrMS § 341 lg 5 järgi on kohus seotud varasema maakohtu otsusega mõistetud karistusega ja seetõttu mõistab J. Raikovile karistuse, mis ei ületa varasema tühistatud kohtuotsusega mõistetud karistuse määra, s.o vangistuse 5 aastat ja 6 kuud.

  1. Kohus võttis arvesse, et J. Raikov on pärast juhtunut aktiivselt tegelenud narkosõltuvusest jagu saamisega, osaleb vastavas sotsiaalprogrammis ja soovib minna õppima, kuid see ei anna alust süüdistatava karistusest tingimuslikuks vabastamiseks. Tegemist on raske esimese astme isikuvastase kuriteoga, milles J. Raikov oma süüd ei tunnista. Asjaolu, et sündmuse ajaks on praeguseks möödas juba ligi viis aastat on valdavas enamuses tingitud J. Raikovi enda käitumisest. J. Raikov rikkus tema suhtes kohaldatud tõkendit, elukohast lahkumise keeldu ja läks pakku. Pärast tema tabamist Saksamaal detsembris 2019 saadeti asi kohtusse lühimenetluse korras. Kohus tegi vastavad ettevalmistused ning pani asja kuulamisele. Kuid siis keeldus J. Raikov oma taotlusest ja asi tagastati prokuratuuri. Ilmselge on, et prokuratuuri poolt asja uuesti kohtusse saatmine üldmenetluses ja kohtu poolt asja arutamise ettevalmistamine võtab aega. Ka apellatsioonimenetluses asja lahendamine võtab mitu kuud aega. Peale asja uueks arutamiseks maakohtule tagastamist ei saanud uus kohtukoosseis määrata asja kohe kuulamisele, sest kohtunikul olid teised istungid mitmeks kuuks ette planeeritud. Asja 7 menetlemise mitmeaastane tähtaeg ei näita veel, et riik ei tegutsenud asja lahendamisel piisavalt operatiivselt. Seetõttu ei saa see asjaolu mõjutada ka karistuse liigi ja määra valikut. Arvestades eeltoodud asjaolusid jäi maakohus seisukoha juurde, et J. Raikovit tuleb karistada reaalse vangistusega. III. APELLATSIOONID
  3. mail 2022 esitas J. Raikovi kaitsja vandeadvokaat E. Landberg Viru Maakohtu
  4. mai
  5. a otsuse peale apellatsiooni. Kaitsja palub maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega mõista J. Raikov õigeks ning jätta menetluskulud riigi kanda. Alternatiivselt taotleb kaitsja J. Raikovile kergema karistuse mõistmist, mis jätta tingimisi kohaldamata. Välja mõista J. Raikovi poolt asja esmakordsel läbivaatamisel Viru Maakohtus kantud menetluskulud summas 3225 eurot. Apellatsioonis esitatud põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
  6. Apellant leiab, et Viru Maakohtu 04.05.2022 kohtuotsus ei ole seaduslik ega põhjendatud, kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning rikkunud oluliselt menetlusõigust: on rikkunud põhjendamiskohustust ning ebaõigesti tuvastanud kuriteokoosseisu esinemise, kuivõrd kriminaalasjas kogutud tõendid ei tõenda J. Raikovi poolt

§ 118lg 1 p 1 sätestatud süüteo toimepanemist. Maakohus on rikkunud Kr

MS § 7 lõikes 3 sätestatud põhimõtet. 32. Vastavalt kolmeastmelisele deliktistruktuurile pidi maakohus analüüsima seda, kas J. Raikovi tegu vastas süüteokoosseisule, mh teo subjektiivset külge. Süüdistatavale etteheidetava teo kvalifitseerimiseks

§ 118

lg 1 järgi tuleb kõigepealt tuvastada, et süüdistatava tahtlus ulatus sellise tervisekahjustuse tekitamiseni, mis põhjustas kannatanu elule ohu. Kohtuotsuses on viidatud, et J. Raikovi tegude tahtlikkusele osutab see, et ta jooksis kannatanule järgi, kui ka tema teojärgne käitumine, kui ta ei andnud kannatanule mingit abi ja põgenes sündmuskohalt. Kohus on jätnud tähelepanuta selle, et J. Raikov ei saanud kohapeal aru, et kannatanul on tekkinud noahaav.

  1. Üksi kohtu uuritud tõend ei kinnita seda, et väidetav süüdistatava poolt kannatanule järgi jooksmine toimus just peale konflikti. Kui uskuda tunnistaja P.M. i ütlusi, nägi ta kannatanut ja süüdistatavat mööda jooksmas u 50 meetri kaugusel poest, kiirabikaardist aga nähtub, et toimunu juhtus Kalevi poe juures. Samas aga tunnistaja Ü.A. sõnul poes turvakaamerast J. Raikovit näha ei olnud. Kohtu arvamus, et noaga haava saanud kannatanu ei oleks suutnud J. Raikovi eest ära joosta on järjekordselt kohtu arvamus. Asjaolu, et haavast ei tulnud verd, kinnitab Ü.A. , kui ka asjaolu, et kannatanu riided ei olnud vereplekilised.
  2. J. Raikov võttis noa küll välja, hoidis seda käes, kuid tema tahtlus oli suunatud sellele, et tõrjuda kannatanu edasist rünnet tema vastu. Isegi, kui nõustuda J. Raikovi kohtueelses menetluses antud ütlustega, et ta mõtles lüüa sellega kannatanut jalga, siis ei saanud tahtlus kuidagi olla suunatud raskete kehavigastuste tekitamisele. Sellisel juhul ei saanud J. Raikov sellist tagajärge ette näha. Kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Olukorras, kus esineb küll raske tervisekahjustus, kuid puudub tahtlus selle tekitamiseks, oleks süüdistus tulnud ümber kvalifitseerida

119 järgi.

  1. Maakohtu otsuses puudub põhjendus KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, see koosneb suures osas kohtupoolsetest oletustest, kuidas üks või teine pool oleks pidanud käituma, on jäetud analüüsimata osa kaitsja argumente. 8
  2. Kohus ei ole nõustunud sellega, et kannatanu oli narkootilise aine joobes, ometigi on selle kohta esitatud tõendid - AS Karell Kiirabi kiirabikaart, isiku ekspertiisiakt nr 17E-IDI0049 ja kannatanu enda ütlused, et tal oli 14.05.2017 narkojoove. Väide, et Ü.A. ei kinnitanud, et kiirabi oleks kontrollinud narkojoovet, ei oma tähendust, kuna tunnistaja pärast kiirabi saabumist enam kannatanuga ei tegelenud, teiseks ei olegi mõeldav, et kiirabi oleks selliste vigastuste puhul pidanud esmaselt hakkama kontrollima D.G. joobeseisundit.
  3. Järgmisena on kohus viidanud 18.05.2017 asitõendi vaatlusprotokollile, mille käigus fikseeriti kannatanu seljas olevates riietes olnud mitu auku. Vaatlusprotokollis on fikseeritud augud ainult jopes, teistel kannatanu seljas olnud riietel (T-särk ja kampsun) aga selliseid auke ei olnud, samuti polnud riietel vereplekke. Kaitsja poolt tõstatatud küsimuses kuidas sai kannatanu vigastada, kui nuga tema seljas olevaid riideid ei läbistanud, ei ole kohus seisukohta võtnud. Kohtus uuritud tõendid ei kinnita J. Raikovi poolt tahtlikku noaga löömist, tegemist oli ebasoodsate asjaolude kokkulangemisega, st hetkel kui kannatanu astus sammu süüdistatavale ligemale, et J. Raikovit rusikaga lüüa, oli süüdistatav võtnud välja enesekaitseks noa.
  4. Kaitsja taotlusest hoolimata tunnistaja P.M. it kohtus vahetult üle ei kuulatud. Tegemist on olulise tunnistajaga, kelle ütlustele kohtuotsus põhineb, mis on aga vastusolus KrMS § 15 lg 1 sätestatud põhimõtetega. 08.06.2021 antud ütlused on vastuolulised ja ebaloogilised. Kõigepealt tunnistaja eitas, et tunneb J. Raikovit (öeldes nii – tuleb välja, et ma peaksin teda teadma, aga ma ei tunne teda). Samas on hiljem ütluste andmisel kinnitanud, et tundis politseis J. Raikovi temale esitatud fotode järgi ära. Kohtus rääkis tunnistaja, et J. Raikovi nimi öeldi talle politseis, kuid 17.05.2017 toimunud menetlustoimingul on ta sõnaselgelt i väitnud, et teab seda inimest, kui J. Raikovit. P.M. i ütlustest nähtub, et ta nägi jooksmist vaid mõned sekundid. Ometi tundis ta poes ära kannatanu, keda nägi 15-20 minutit tagasi, kahte võõrast inimest mõne sekundi vältel temast mööda jooksmas. Samas aga kohtus ei suutnud ära tunda kumbagi neist. Tunnistaja Ü.A. sõnul tuli kiirabi väga kiiresti ja kannatanu viidi ära, mis seab kahtluse alla, et P.M. il oli võimalik kaupluses kannatanut näha ja teda ära tunda. Tunnistaja Ü.A. kinnitusel turvakaamera salvestustel tagaajamist ei näinud. Tagaajamist eitavad nii kannatanu kui ka süüdistatav. P.M. on ise kohtus kinnitanud, et tarvitas sel ajal narkootikume, seega võis valetamise põhjus olla selles, et temal endal oli politseiga probleeme. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt nt 3-1-1-63-13, p 20.2).
  5. Ü.A. poolt antud ütlused ei ole tõend, mis kinnitaks noaga löömist. Kannatanu põhjendas sellega vajadust kiirabi kutsuda. On väheusutav, et isik, kes on saanud sellise vigastuse, oleks suutnud adekvaatselt abi küsimisel selgitada, mille tagajärjel ta vigastuse sai, kas ta oli selles ise süüdi või oli tegu löögiga.
  6. Kohus on asunud meelevaldsele seisukohale, et ei ole usutav selline silmapilkne üleminek rahulikust suhtlemisest tõukamisele ja seejärel J. Raikovi löömisele. Kannatanu on kinnitanud, et hakkas süüdistatavalt raha nõudma ja teda tõukama. Kuna sündmustest on möödas peaaegu 5 aastat ja isik ise kinnitas joovet, on mõistetav, et kannatanu ei mäleta enam täpselt kõiki asjaolusid, et selgitada oma agressiivset käitumist. Samas on ta kinnitanud, et lõi parema käe rusikaga süüdistatavale näkku, teiseks löögiks valmistudes tundis valu kõhu piirkonnas. Kannatanu on ise öelnud, et raha nimel on narkomaan kõigeks valmis. Kohus on asunud seisukohale, et agressiivne inimene ei oleks pidanud oma käitumist muutma pärast seda, kui avastas, et on noahaava saanud ja et rahunemiseks kulub aega. Kannatanu on selgitanud, et teda tabas šokk ja ta jooksis Kalevi poe juurde, et kiirabi kutsuda. Seega on kannatanu käitumine 9 mõistetav. Kohus on selle asemel asunud väitma, et kannatanu oleks pidanud hoopis süüdistatavat (kellel oli nuga) ründama. Sama kiiresti, kui inimene ärritub, võib ta ka rahuneda. Suuremas osas kannatanu ja süüdistatava ütlused kattusid.
  7. Kohtule on jäänud arusaamatuks, miks kannatanu ei nimetanud Ü.A. le kaupluses J. Raikovi nime. Põhjus oli selles, et kannatanu ei tahtnud süüstada põhjendamatult isikut, kes ei olnud süüdi. Ka ei saa ette heita kannatanule, miks nad J. Raikoviga kohapeale ei jäänud, politseid ei kutsunud jne. D.G. on kinnitanud, et oli šokis, tema esimene mõte oli eemalduda. J. Raikov ei saanud aru, et kannatanu oli viga saanud ja järeldas, et temaga on kõik korras. Seega puudus põhjus politsei kutsumiseks. Arusaamatuks jääb, millele tuginedes kohus väidab, et laenusuhteid ei saanud nende vahel olla. Asjaolu, et ütlused erinesid laenu andmise ja tagasiküsimuse osas, kinnitabki et sellest tõstatus riid.
  8. Kaitse väite, et ekspert ei saanud ekspertiisiaktis anda eksperdiarvamust vigastuse tekkimise kohta, on kohus ümber lükanud väitega, et eksperdi järeldus, et kannatanut löödi noaga, võib põhineda nt algandmetel – kiirabikaardis on märgitud, et patsienti löödi noaga kõhtu. Kiirabikaardist ei nähtu, kelle ütluste alusel selline teave sinna kanti. Ekspertiisiakt peab olema selge ja vastuoludeta, selle järelduste kujunemine peab olema ekspertiisiakti põhjal jälgitav ning eksperdi väited peavad olema kohtule arusaadaval viisil põhjendatud. Kui ekspertiisiakt ei vasta nendele nõuetele, muutub selles esitatud eksperdiarvamus kontrollimatuse tõttu kohtukõlbmatuks tõendiks ning kohtuotsuses sellele tuginemine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt RKKKm 3-1-1-10516, p-d 34-35.) (p 20).
  9. Apellant leiab, et kohtueelses menetluses rikuti KrMS § 211 lg-s 2 sätestatut, mis paneb kohtueelses menetluses kohustuse koguda ka kahtlustatavat õigustavat teavet. Kui kahtlus langes J. Raikovile, siis ei vaevutud rohkem tõendeid koguma. Puudub paikvaatlus, mistõttu ei ole võimalik tuvastada, kus ja millisel moel kuriteo sündmus toimus. Puuduvad ka fotod kuriteopaigast, samuti turvakaamerate salvestused, kuigi politseile oli teada, et sellised kaamerad asusid kaupluse küljes. Viimase puhul tõstatub kahtlus, kas mitte ei jäetud salvestisi kogumata põhjusel, et see kinnitaks, et P.M. it seal ei olnud.
  10. Süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel arvestas kohus ka seda, et J. Raikovi kohtueelses menetluses antud ütlused on oluliselt erinevad kohtus antud ütlustest. Arvestades seda, et süüdistatav tunnistas kohtus, et tarvitas pidevalt narkootilisi aineid ja oli sellest sõltuvuses, siis on usutav, et ülekuulamise ajal olid tal võõrutusnähud ja et teda mõjutati enda vastu ütlusi andma. Kohus on asunud mingil põhjusel seisukohale, et süüdistatav on andnud kohtueelsel menetlusel kaks korda ütlusi. Kaitsja selgitas, et esimesel ülekuulamisel süüdistatav ütlusi ei andnud. Teisel korral, kui advokaati kohal ei olnud, andis süüdistatav ütlusi, prokurör avaldas ühel ülekuulamisel antud ütlused. Seega on kohus otsuse tegemisel oluliselt eksinud arvates, et süüdistatav rääkis kohtueelses menetluses löömisest kahel korral. Kohus on eelnevalt selgitanud, et tugineb J. Raikovi kohtueelses menetlus antud ütlustele, aga hiljem on asunud seisukohale, et ei kasuta kohtueelses menetluses antud ütlusi, mistõttu nagu ei omaks tähendust see, mida kahtlustatav ülekuulamisel räägib. Tegelikkuses on väga oluline, mida kahtlustatav esimesel ülekuulamisel räägib, sest selle abil kontrollitakse kohtus ütluste usaldusväärsust vastavalt KrMS § 289 lg
  11. J. Raikov ongi põhjendanud, et peale advokaadi lahkumist mõjutati teda andma ennast süüstavaid ütlusi. Kui J. Raikov oleks soovinud anda just selliseid ütlusi nagu avaldati, siis oleks ta teinud seda advokaadi juuresolekul. On väheusutav, et selline soov tekkis temal vahetult peale seda, kui tema kaitsja lahkus. Kohus on kohtuotsuses ette heitnud, 10 et süüdistatav ei ole politsei poolset survestamist tõendanud. Selliseks tõendiks on süüdistatava ütlused.
  12. Jääb arusaamatuks, millist tähtsust omab asjaolu, kas J. Raikov kandis taskus lahtist või kokkupandud taskunuga. Kohus on nõustunud, et J. Raikovi vasak käsi oli halvatud ning noa avamine-sulgemine seetõttu keeruline. Ka ei saa nõustuda kohtu meelevaldse järeldusega, et kannatanu pikkusest johtuvalt ei olnud võimalik, et kätte võetud nuga sattus kannatanu kõhupiirkonda.
  13. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et kannatanu ja süüdistatava ütlused oleksid oluliselt vastuolulised või eluliselt ebausutavad. Kohus on seda põhjendanud sellega, et D.G. lahkumine ei ole usutav, sest agressiivselt meelestatud ründajale vastupanu osutamine ja temale haava löömine pigem ärritab kui rahustab maha. Tegemist on kohtu arvamusega, kuidas oleks vigastada saanud inimene pidanud käituma. Kohus on ette heitnud, et kui tegemist oli õnnetusjuhtumiga, siis jääb arusaamatuks, miks D.G. pidi seda varjama ja miks nad mõlemad ei jäänud sündmuskohale, ei kutsunud politseid välja jne. Sel hetkel, kui nuga sattus kannatanu kehasse, ei saanud J. Raikov sellest aru, D.G. aga tundis tugevat valu, sai sellest šoki ja otsustas minna abi otsima. Samuti on kohus ette heitnud kannatanule, et eelmenetluses ei ole ta kordagi J. Raikovile viidanud. Kannatanu on seda selgitanud: politseile ei ole võimalik midagi selgitada, nad panevad ikka kinni. Kannatanule ei saa ette heita tema suhtumist politseisse.
  14. Apellant juhtis kohtu tähelepanu ka sellele, et juhul kui kohus leiab, et nuga võis J. Raikovi käes olla liikumises kannatanu suunas, siis võis olla tegemist hädakaitseseisundiga (

§ 28lg 1).

Kohus on lugenud kannatanu ja süüdistatava ütlused D.G. agressiivses käitumises ebaõigeks ning sellest johtuvalt leidnud, et hädakaitseseisund ei ole tõendatud. Apellant ei nõustu, et kannatanu ja süüdistatava ütlused on ebaõiged. Süüdistatav on selgitanud põhjust, miks ta noa välja võttis sellega, et soovis hirmutada kannatanut. Kannatanu ise on kinnitanud, et lõi ühe korra rusikaga süüdistatavat näkku ja tahtis teda lüüa ka teist korda, kuid selleks ajaks oli süüdistatav võtnud välja noa, mille abil soovis õigusvastast rünnet peatada, lootes sellele, et noa nägemine peatab kannatanu edasise ründe. Kui lähtuda kohtueelses menetluses antud ütlustest, siis süüdistatav on öelnud, et tahtis lüüa kannatanut jalga. Kuna kannatanu oli liikumises, sattus nuga kannatanu keha piirkonda ja tekitas väikse ilma veritsuseta haava.

  1. J. Raikovile rusikaga näkku löömine ning tema füüsilise ründamisega jätkamine on õigusvastane rünne ja kannatanu tahtlik provokatsioon. Enda edasise kahjustamise takistamiseks võttis J. Raikov välja noa, arvates, et selle nägemine peatab kannatanu edasise õigusvastase ründe. Kaitsetegevus on sobiv, kui see tõrjub ründe lõplikult. Peale seda kannatanu lõpetas J. Raikovi ründe ja eemaldus temast joostes. Olukorras, kus J. Raikov hindas ennast kannatanust nõrgemaks (oli temast üle 15 aasta vanem, alkoholi tarvitanud, vasak pool halvatud, liikumisvõimetu), siis otsustas ta peatada agressiivse, narkojoobes kannatanu õigusvastase tegevuse sellega, et võttis välja noa. Selleks ajaks oli kannatanu süüdistatavat juba ühe korra rusikaga näkku löönud ja valmistus teda lööma teist korda. Kuna kannatanule tekitatud haav oli väike, siis saab teha vaid ühe järelduse – J. Raikovil puudus igasugune soov kannatanut noaga lüüa ning vigastus tekkis rüseluse, liikumise käigus. Seega tuleb J. Raikov õigeks mõista, kuna tema käitumises esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Kui õigusvastase ründe esinemist ehk koosseisupärase teo õiguspärasust pole võimalik tõsikindlalt välistada, tuleb süüdistatav tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest tahtliku süüteo toimepanemises õigeks mõista. 11
  2. Karistuse osas leiab apellant, et Viru Maakohus mõistis J. Raikovile karistuseks 5 aastat 6 kuud vangistust, millest ta on vahistatuna peaaegu poole ära kandnud. Tal tekiks 7 kuu pärast õigus ennetähtaegsele vabastamisele, mistõttu on põhjendamatu tema uuesti vangistamine. Kohus on arvestanud J. Raikovi pingutustega vabaneda narkosõltuvusest ja reaalne vanglakaristus tähendaks, et osalemine sõltuvusprogrammis SÜTIK jääks pooleli. Samas aga ei ole kohus arvestanud seda, et kannatanu ei soovinud J. Raikovi karistamist ja tundis ennast vastutavana, siis saab seda käsitleda vastutust kergendava asjaoluna (

§ 57lg 1 p 9). Seega on kohus karistuse määramisel rikkunud Kr

MS § 306 lg 1 p 5, mis kohustab kohtuotsuse tegemisel arvestama vastutust kergendavate asjaoludega. Samuti tuleb arvestada sellega, et J. Raikovil puuduvad kehtivad kriminaalkaristused. J. Raikov viibib alates 09.02.2022 elektroonilise valve all ning on oma käitumisega kinnitanud, et suudab õiguskuulekalt käituda. Kuna teo toimepanemisest on möödumas 5 aastat, kannatanu ja süüdistatav on leppinud, süüdistataval puuduvad kriminaalkaristused, ta ei ole pannud toime uusi rikkumisi, on põhjendatud J. Raikovi tingimuslik karistamine.

  1. J. Raikov palub karistuse tühistada ja pöörata tähelepanu kohtuliku uurimise ühekülgsusele. Maakohtu otsus lähtub enda ja prokuratuuri oletustest. Kokkuvõtvalt heidab apellant ette järgmist.
  2. Kohtueelsel uurimisel ei teostatud kõiki toiminguid (ei tehtud sündmuskohal fotosid, ei võetud valvekaamera salvestist, puudub P.M. i kõne helisalvestis). P.M. tuvastas tema kui tuttava, kuid kohtus ütles, et ei tunne teda. P.M. i ütlused jäid maakohtus kontrollimata, kuigi need ei ärata usaldust, kuna on erinevad.
  3. Viru Maakohus moonutas D.G. ütlusi, kui väideti, et ta jooksis pärast juhtunut kohe minema. D.G. ütles, et tema (J. Raikov) rahustas teda siis, kui ta käitus agressiivselt. See oli enne rünnet. Kohus ei ole ekspert ja ei saa esitada erinevaid versioone narkosõltlaste käitumise kohta. Tunnistaja Ü.A. ei soovinud kutsuda kiirabi enne kui sai teada kutsumise põhjuse ja sellepärast ohver valetas, öeldes tänavamurdes, et teda pussitati. Maakohus jättis tähelepanuta, et eeluurimisel esitati D.G. le suunavaid küsimusi. Tema (J. Raikovi) perekonnanime mainimine esimesel ülekuulamisel inimese kohta, kes ületas teed kui D.G. poodi jooksis, on ebaloogiline. D.G. kinnitas, et tema pole süüdi. Nad on kannatanuga tuttavad aga pole sõbrad. Kohus eksis oletustes narkomaanide kohta. Narkomaan saab raha jagada tugevamaga, et ta nõrgalt kogu doosi raha ära ei võtaks.
  4. Nuga oli katki ja ei käinud sellepärast kokku. Kohus ei võtnud arvesse, et kõik toimus väga kiiresti, et kannatanu ise ründas teda ja et ta ei teadnud kannatanule tekkinud haavast midagi. Haava iseloom viitab sellele, et tegemist ei olnud löögiga. Isegi ekspert võib eksida. Augud leiti vaid kannatanu jopel, neid oli palju, mis viitab kergesti rebenevale kangale. T-särgil ja jakil auke polnud. Prokurör ütles, et riided võidi kõrgemale tõmmata, kuid 07.09.2022 ütles, et riiete tõttu polnud haav sügav. See näitab, et tõendeid pole korralikult uuritud. Viru Maakohus eksib ka selles, et temal pole rahalisi raskusi, kuna käis välismaal ja palkas kaitsja. Advokaadi palkas tema ema.
  5. 29.07.2022 esitas kaitsja ringkonnakohtule kirjaliku seisukoha, milles kinnitab, et jääb apellatsioonis toodud seisukohtade juurde ja palub võtta täiendavalt kriminaalasja juurde J. Raikovi töölepingu ning MTÜ LUNEST kinnituse programmis SÜTIK osalemise kohta. Ringkonnakohus võttis esitatud tõendid KrMS § 321 lg 6 alusel asja juure. Samuti esitas kaitsja apellatsioonimenetluse kulude nimekirja koos arvetega ja palus jätta menetluskulud riigi kanda. 12 IV. RINGKONNAKOHTU JÄRELDUSED POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA
  6. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu
  7. mai
  8. a otsuse tühistamiseks J. Raikovi süüdimõistmises ja karistamises alust ei ole. Apellandi etteheited maakohtule materiaal- ja menetlusnormide rikkumises ja tõendite ühekülgses hindamises on põhjendamatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnangutega ning tehtud järeldustega. Apellatsioonis esitatud seisukoht, et asjas on kõrvaldamata kahtlusi, mis oleks tulnud tõlgendada süüdistatava kasuks, on alusetu. Valdavas osas kordavad apellandid maakohtus esitatud väiteid, millele maakohus on oma otsuses vastanud. Tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 jätab ringkonnakohus seetõttu esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vastab apellatsioonis tõstatatud põhiküsimustele.
  9. Käesolevas asjas ei ole vaidlust faktilistes asjaoludes. Süüdistatav J. Raikov ja kannatanu D.G. , kes olid tuttavad, kohtusid 14.05.2017 kella 21.00 paiku Kohtla-Järvel Kalevi kaupluse lähedal. J. Raikov võttis taskust noa ja selle noaga tekitati D.G. le kõhuõõnde tungiv torkelõikehaav vasakul pool ülakõhus, peensoole ja soolekinnisti vigastusega. Kaitsja leiab oma apellatsioonis, et vaidlust ei ole ka selles, et nende vahel tekkis tüli võla pärast, kuid sellega ei saa nõustuda - maakohus on leidnud, et D.G. ja J. Raikovi ütlused on selleski osas vastuolude tõttu ebausaldusväärsed ning J. Raikovi teo motiivi ei õnnestunud välja selgitada.
  10. Esmalt vastab ringkonnakohus apellantide etteheidetele menetlusnormide rikkumise osas.
  11. Kaitsja leidis, et kuna tunnistaja P.M. it kohtus vahetult üle ei kuulatud, on tegemist KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud põhimõtte rikkumisega. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. KrMS § 15 lg 1 kohaselt võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditel, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Käesolevat kriminaalasja arutas Viru Maakohus teist korda ja seda uues kohtukoosseisus. P.M. kuulati maakohtus üle kriminaalasja esmakordsel arutamisel 08.06.2021, kus kõigil menetlusosalistel, sh J. Raikovil ja tema kaitsjal, oli võimalik talle küsimusi esitada. Maakohus võttis KrMS § 2862 lg 1 alusel tõendina vastu P.M. i poolt eelnimetatud kohtuistungil antud ütlused (kd 4, tl 58-60). KrMS § 2862 lg 1 sätestab, et isiku poolt sama kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud ütlused on lubatavad tõendina samadel asjaoludel kui ütlused, mis isik annaks menetletavas kriminaalasjas kohtuistungil. Kuna P.M. andis kohtus ütlusi samas kriminaalasjas ja süüdistataval oli võimalus selle arutamisel oma õigusi realiseerida, ei ole tegemist KrMS § 15 lg-s 1 ette nähtud nõuete rikkumisega.
  12. Teiseks leiavad süüdistatav ja tema kaitsja, et rikutud on KrMS § 211 lg-s 2 sätestatut, ehk kohustust välja selgitada ka kahtlustatavat õigustavad asjaolud. Ringkonnakohus ei nõustu ka selle etteheitega. Esiteks tuleneb selline etteheide eeldusest justkui poleks P.M. it sündmuskoha läheduses olnud, ehk tegemist on fabritseeritud tõendiga, mida oleks pidanud kinnitama Kalevi kaupluse videokaamera salvestis. P.M. it ristküsitleti kohtus ja miski ei anna alust arvata, et tegemist on valetunnistajaga. P.M. i ütluste kohaselt jõudis ta kauplusesse ajal kui politsei või kiirabi toimetas kannatanut autosse. Ta helistas ise politseisse, et rääkida, mida oli eelnevalt näinud. Tunnistaja Ü.A. ütluste kohaselt oli poes inimesi ja ostjaid tuli juurde, oli ka möödakäijaid. Neid inimesi ei ole kindlaks tehtud. Seega on alusetu väita, et kuna P.M. it ei ole sündmuskohal tuvastatud, ei saanud teda seal olla.
  13. Ü.A. ütluste kohaselt oli poe valvekaamerast näha, kuidas kannatanu jooksis kauplusesse üksi nurga tagant poe vastas asuva Kalevi 16 maja poolt. Turvakaamerad näitavad tema sõnul 13 10-15 m kaugusele. Sündmuskoht aga jäi süüdistatava ütluste kohaselt ca 50 m kaugusele. Seega ei oleks turvakaamera saanud sündmuskohal toimunut salvestada. Ilmselt veendusid selles ka sündmuskohale tulnud politseinikud, kuna Ü.A. sõnul nad teavad, et poel on kaamerad ja algul vist vaatasid tänava kaameraid, kust poolt kannatanu jooksis. Tõendiks on tunnistaja P.M. i ütlused. Menetlejal puudus igasugune vajadus hakata koguma tõendeid tunnistaja asukoha kohta. Millisele politsei numbrile P.M. helistas, seda tema ülekuulamisest ei selgu. Kui see ei olnud häirekeskuse oma, ei saa olla ka kõne salvestist. Sündmuskoha vaatlus ega ka kohapeal tehtud fotod ei oleks kuidagi saanud anda vastust kaitsja poolt tõstatatud küsimustele kuidas kuriteosündmus toimus, kuidas asetsesid teineteise suhtes kannatanu ja süüdistatav ning kuhu nad liikusid. Selleks ajaks kui politsei sündmuskohale jõudis, olid kannatanu ja süüdistatav sealt lahkunud.
  14. Kaitsja leiab, et ei ole selge, millel põhineb eksperdi järeldus, et kannatanut löödi noaga. Ringkonnakohus ei nõustu siingi kaitsja seisukohaga, kuivõrd ekspert ei ole arvamust andes öelnud, et kannatut löödi noaga. Eksperdiarvamuse p 3 (kd 4, tl 7-9) kohaselt on vigastus tekitatud löögist teravaotsalise vahendiga (näiteks noaga). Selle, et tegemist on olnud teravaotsalise esemega, tuvastas ekspert D.G. ravidokumentide alusel, nagu nähtub eksperdiarvamuse põhjendustest. Millise esemega konkreetselt aga D.G. le kehavigastus tekitati, oli pädev olemasolevate tõendite alusel hindama maakohus. Seda ongi maakohus teinud ja jõudnud järeldusele, et selleks oli J. Raikovi käes olnud nuga (milles ei ole ka vaidlust).
  15. Kaitsjaga saab nõustuda selles, et maakohus ei ole käsitlenud kaitsja poolt tõstatatud küsimust kannatanu riiete kohta – jopel on kolm auku, kuid temal seljas olnud T-särgil ja kampsunil auke pole, kuidas sai kannatanu vigastada, kui nuga riideid ei läbinud. Asitõendite vaatlusprotokollist (kd 4, tl 11-18) nähtub, et D.G. jope esiosal on tõepoolest 3 auku ja vaid üks neist (numbriga 1 märgitud) asub samal poolel, kus D.G. vigastus. Järelikult teised ei oma kannatanule tekitatud kehavigastusega puutumust ja on tekkinud muul ajal teadmata põhjustel. Seda järeldust toetavad jopest tehtud fotod, mille järgi saab hinnata, et tegemist on pikalt kantud, määrdunud ja kulunud jopega. Asjaolu, et kannatanu teistel riietel auke ei tuvastatud, ei välista seda, et D.G. sai vigastuse löögist teravaotsalise esemega, see on objektiivselt meditsiinidokumentide ja eksperdi arvamusega tõendatud. Kas kannatanul oli lukuga jakk (vaatlusprotokollis nimetatud kampsuniks) sel hetkel näiteks eest lahti või koos T-särgiga kõrgemale tõusnud, ei oma tähtsust. On ilmne, et terariist neid ei läbinud, küll aga jope.
  16. Täiesti alusetu on kaitsja etteheide maakohtule kohtuotsuses põhjenduste puudumise kohta KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Maakohus on väga põhjalikult käsitlenud olemasolevaid tõendeid, sh kannatanu ja süüdistatava ütlustes esinevaid vastuolusid, ja andnud neile omapoolse hinnangu. Maakohtu seisukohtade kujunemine selles, kuidas kuriteosündmus aset leidis ja miks selles teos on alust süüdistada J. Raikovit, on arusaadav ja lugejale jälgitav. Asjaolu, et süüdistatav ja tema kaitsja ei nõustu maakohtu argumentidega, ei ole samastatav kohtuotsuses põhjenduste puudumisega.
  17. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus apellantide väiteid maakohtu poolt tõenditele antud hinnangule. Muuhulgas leitakse, et maakohus on alusetult lugenud süüdistatava ja kannatanu ütlused ebausaldusväärseteks ja tunnistaja P.M. i omad usaldusväärseteks.
  18. Apellandid leiavad erinevalt maakohtust, et tunnistaja P.M. i ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna tema ütlustes on vastuolud selles kas ta tundis J. Raikovit või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus sellele ammendavalt vastanud. P.M. i poolt kohtus antud ütlustes 14 vastuolu ei ole, ta jäi selle juurde, et ei tunne J. Raikovit, kuid ei välistanud, et J. Raikov võib teda teada. Kuna P.M. i ristküsitlemisel ei taotletud vastuolude tõttu tema ütluste avaldamist, saab eeldada, et need kattusid kohtus antutega. Vastuolu on kohtus antud ütluste ja äratundmiseks esitamise protokolli (kd 4, tl 62-64) kantu vahel, kus P.M. on mh avaldanud, et teab seda inimest kui Jevgeni Raikovit. Maakohtuga saab nõustuda selles, et P.M. i selgitus, kuidas J. Raikovi nimi sai äratundmiseks esitamise protokolli, on usutav – selle nime sai ta teada politseis. Kuna P.M. nimetab äratuntud isikut algul inimeseks tema nime nimetamata, saab järeldada, et nime sai ta teada alles siis kui oli isiku ära tundnud.
  19. Samuti ei ole ringkonnakohtul tekkinud kahtlusi selles, et P.M. tundis ära just nimelt J. Raikovi isikuna, kes jooksis teise noormehe järel. Äratundmiseks esitamine toimus 17.05.2017, s.o 3 päeva pärast sündmust. Seega oli tal nähtu väga värskelt meeles. Asjaolu, et P.M. ei tundnud J. Raikovit ära 4 aastat hiljem kohtuistungil (kohtuniku sissejuhatavale küsimusele vastates, kas tunneb J. Raikovit ja D.G. t), ei tähenda, et ta ei olnud võimeline ära tundma isikut, keda oli vaid 3 päeva tagasi näinud. Nelja aastaga võib muutuda nii inimese välimus kui ka ununeda need detailid, mille järgi tunnistaja ta ära tundis. P.M. i ütlused kattuvad teiste tõenditega selles, mis toimus 14.05.2017 Kohtla järvel Kalevi tänaval – ei ole vaidlust, et sellel õhtul D.G. ja J. Raikov seal kohtusid, mis ei olnud tunnistajale äratundmiseks esitamise ajal teada (nägi neid vaid jooksmas). P.M. helistas ise politseisse, kui nägi kaupluses sama noormeest, kes oli teise eest ära jooksnud, ja sai kaupluses teada, et teda „oli vist noaga lõigatud“. Kuna ta oli ka kannatanut näinud vahetult enne seda jooksmas, on igati usutav, et ta sai aru, et vigastatu on sama inimene. Selleks ei pea pikalt inimesega koos olema. Tõendeid selle kohta, et narkootilistest ainetest põhjustatud joove oleks kuidagi P.M. i käitumist või taju mõjutanud, ei ole. Pigem vastupidi – tema tegevus oli väga vastutustundlik, P.M. otsustas politseile rääkida, mida ta nägi ning kolm päeva hiljem teostatigi temaga menetlustoimingud.
  20. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et kannatanu ütlused toimunu kohta ei vasta tõele. Kaitsjaga ei saa nõustuda selles, et D.G. ütlused on vastuolulised vaid seetõttu, et kannatanu ei mäleta 5 aasta taguseid sündmusi. D.G. ütlused on vasturääkivad ja segased juba alates väidetavast laenusuhtest. Kord on ta öelnud, et ta oli J. Raikovile võlgu ja küsis temalt uuesti laenu, samas on ta kohtunikule vastates öelnud ka, et J. Raikov oli temale võlgu (sellisel juhul oli tal alust küsida võlga hoopiski tagasi). Sellest aga ei räägi midagi omakorda J. Raikov. Ehk niivõrd vastuoluliste ütluste alusel ei ole võimalik kohtul tuvastada, kas mingit laenusuhet üldse oli. Isegi kui möönda, et see on võimalik (võlgu võidakse olla näiteks narkootilise aine doosi eest), võib see selgitada küll konflikti põhjust, kuid selle alusel ei ole võimalik järeldada, kes keda ründas esimesena ja et see oli just D.G. . Samavõrd vastuolulised ja ebausutavad on D.G. ütlused ka selles, kuidas ta ise sattus noa otsa. Nii ütleb D.G. , et pärast seda kui tema oli löönud J. Raikovit näkku, püüdis ta lüüa teda teist korda, kuid löök läks mööda, sest J. Raikov astus sammu tagasi. Sel hetkel tundis tema valu kõhu piirkonnas. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole olukorras, kus isik, kelle käes on nuga, ja kes astub sammu tagasi, teisel inimesel võimalik saada noahaava. Vastastikku seistes ja nuga hoidva isiku poole astudeski ei ole nii raske vigastuse saamine võimalik. Selleks, et nuga läbistaks jope ja tungiks kõhuõõnde, on vajalik rakendada jõudu. See kattub eksperdi arvamusega, mille kohaselt on noahaav tekitatud löögist teravaotsalise vahendiga.
  21. Kannatanu ütlustest ja käitumisest sündmuskohal, kui ta hoidus nimetamast J. Raikovi nime, ilmneb selgelt, et ta ei soovinud algusest peale, et J. Raikov võetaks talle kehavigastuse tekitamise eest vastutusele, ja sellest ajendatuna on ta andnud ka oma ütlused. Seda põhjust ei ole D.G. avaldanud, kuid eluliselt on usutav, et see on nii kas narkootikume ühiselt tarbinud isikute solidaarsustundest või vangla nn aukoodeksist, mis taunib teiste vastu tunnistamist 15 (kaebamist), mitte aga seetõttu, et mitte süüstada süütut inimest, nagu väidab kaitsja. D.G. viibis ka käesolevas asjas ütluste andmise ajal vangistuses ja tunnistas sedagi, et politseinikke tema ei usalda. Olukorras, kus inimene teab, et ta on ise endale kehavigastuse tekitanud, ei ole alust rääkida pussitamisest ega kellestki tundmatust, D.G. aga just seda tegi. Kohtus ütlusi andes kinnitas D.G. muuhulgas korduvalt, et ta rääkis algusest peale õnnetusjuhtumist, mis samuti ei vasta tõele. Ta ei öelnud seda ei kauplusse abi järgi minnes ega kohtueelsel uurimisel ütlusi andes, selline versioon tekkis alles kohtus. Kuna D.G. ei ole toimunu kohta rääkinud täit tõtt, ongi tema ütlused väga vastuolulised – valetaja eksib ka põhjusel, et ta ei suuda täpselt meeles pidada, mida ta on varem rääkinud.
  22. D.G. on andnud teda rünnanud isiku kohta erinevaid ütlusi kahel ülekuulamisel 15.05.2017 ja 23.08.2017, neist jääb arusaamatuks, kuidas teda survestati tunnistama just J. Raikovi vastu. Esimesel ülekuulamisel 15.05.2017 rääkis D.G. , et teda lõi noaga Dmitri nimeline mees ja teisel ülekuulamisel 23.08.2017 tunnistas, et ütles valesti inimese nime, kes lõi. Samas ei nähtu prokuröri taotlusel avaldatud D.G. ütlustest, et ta oleks lööjana nimetanud J. Raikovi nime. J. Raikovi küsimustest kannatanule selgub, et ta nimetas J. Raikovit esimesel ülekuulamisel vaid kui isikut, kes läks üle tee. Sellised erinevad ütlused näitavad vaid, et D.G. sai ülekuulamisel rääkida seda, mida ise vajalikuks pidas ja tema ütlusi ei saa tõesteks pidada.
  23. Kaitsja leidis veel, et maakohus on vastuolus olemasolevate tõenditega jõudnud järeldusele, et D.G. ei olnud sündmuse toimumise ajal narkojoobes. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et puuduvad objektiivsed tõendid selle kohta, et D.G. oli 14.05.2017 narkootiliste ainete tarvitamisest põhjustatud joobes. Asjaolu, et kiirabikaardi anamneesis on märgitud narkojoove (kd 4, tl 1), ei lükka ümber analüüside tulemust, mille kohaselt ei leitud D.G. lt samal päeval võetud uriiniproovist narkootiliste ainete jälgi (kd 4, tl 4-6). D.G. ütluse kohaselt tarvitas ta sellel perioodil fentanüüli, mis on sünteetiline opinoid. Uurigu tulemused ei näita tema uriinis ka opiaatide olemasolu. Isiku ekspertiisiaktis kajastatakse vaid SA Ida-Viru Keskhaigla haigusloo andmeid, millest saab järeldada, et oli kahtlus narkojoobele (narkojoobes?). Ekspertiisiakt sellele vastust ei anna (küll aga analüüsi tulemused), see polnud ka ekspertiisiülesanne (kd 4, tl 7-9). Seega ei selgita kannatanu ütluste vastuolulisust ega mittemäletamist narkootilises joobes olek vaid selleks on muud põhjused, ennekõike soov mitte anda J. Raikovit süüstavaid ütlusi. Teades, et noahaava tekitas talle J. Raikov, on ta algusest peale jätnud selle vaid enda teada.
  24. Ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega selles, miks on J. Raikovi ütlused ebausaldusväärsed ja miks ei ole alust uskuda tema versiooni sellest, kuidas menetlejad teda survestasid andma just selliseid ütlusi nagu ta andis, ja ei pea vajalikuks neid täies mahus üle korrata. Üheks kaitsja argumendiks on asjaolu, et J. Raikov kuulati üle ilma kaitsja juuresolekuta ja olukorras, kus tal olid ülekuulamise ajal võõrutusnähud. Apellatsiooni kohaselt osales sellel päeval J. Raikoviga läbi viidud esimesel menetlustoimingul kaitsja, kes seejärel lahkus. Pärast seda andis J. Raikov ütlusi ilma kaitsjata. Ringkonnakohus märgib esmalt, et seadusest tulenevalt (KrMS § 45 lg 2) ei olnud kaitsja osavõtt J. Raikovi ülekuulamisest kohustuslik. Menetlusnorme tema ülekuulamisel ei rikutud. Pärast J. Raikovi kahtlustatavana kinnipidamist kontrolliti 27.08.2017 ka tema narkojoovet ja tuvastati narkootilise aine tarvitamise tunnused (kd 4, tl 75-76). Kahtlustatavana kuulati ta üle järgmisel päeval 28.08.
  25. J. Raikovil oli õigus otsustada, kas ta vajab kaitsja abi või mitte, sh oli tal õigus keelduda ilma kaitsjata ütlusi andmast. J. Raikov seda õigust ei kasutanud. Kuna J. Raikov kuulati kahtlustatavana üle, ei saanud tal olla selliseid võõrutusnähtusid, mis oleksid seda takistanud. Vastasel juhul oleks menetleja jätnud menetlustoimingu tegemata. Ringkonnakohtu hinnangul on J. Raikov selle väitega püüdnud tagantjärele selgitada oma ütluste muutmist. 16
  26. Puutuvalt kaitsja väitesse, et maakohus on ekslikult viidanud J. Raikovi kahele ülekuulamise protokollile, märgib ringkonnakohus, et see on tõepoolest nii. Tutvudes maakohtu kohtuistungi protokollis kajastatud J. Raikovi ristküsitlemisega, nähtub, et tema ütlusi on vastuolude tõttu avaldatud kahel korral. Esimese avaldamise taotluse puhul on prokurör viidanud J. Raikovi teisele ülekuulamisele ja uuel avaldamisel ei ole viidet kuupäevale ega sellele, kas tegemist on esimese või teise ülekuulamisega. Menetlusosalistel, erinevalt kohtust, olid J. Raikovi ülekuulamise protokollid olemas ja neis see küsimusi ei tekitanud. Nimetatud maakohtu eksimus aga sisuliselt midagi ei muuda. Nii või teisiti on J. Raikovi ütlused ebajärjepidevad ja vastuolus maakohtus antud ütlustega, mistõttu ei saa neile tugineda. Arusaamatuks jääb kaitsja väide justkui oleks maakohus tuginenud algul J. Raikovi kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. Midagi sellist maakohtu otsusest ei nähtu. Maakohus on J. Raikovi kohtueelsel uurimisel antud ütlusi käsitlenud vaid kohtuistungil prokuröri poolt välja toodud vastuolude osas, ehk nende alusel kontrollinud süüdistatava ütluste usaldusväärsust, ja jõudnud igati õigustatult järeldusele, et J. Raikovi ütlused ei ole usaldusväärsed.
  27. Kuna kannatanu ja süüdistatava ütlustele ei ole nende ebausaldusväärsuse tõttu kohtul võimalik tugineda, saab nende vahel 14.05.2017 õhtul toimunule anda hinnangu vaid ekspertiisiakti, asitõendi vaatlusprotokolli, tunnistajate Ü.A. ja P.M. i ütluste alusel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et tunnistaja Ü.A. ütlusi selle kohta, et D.G. ütles talle, et teda pussitati, on KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel võimalik tõendina kasutada. D.G. l puudus igasugune alus Ü.A. le temaga juhtunu kohta valetada - talle abi osutamine ja kiirabi kutsumine ei sõltunud sellest, kuidas ta noahaava sai, kas teise isiku löögist või kukkumisel või enda poolt tekitatuna. Ü.A. soovis vaid veenduda, et D.G. on tõepoolest vigastatud (mis on loogiline, kuna ta teadis D.G. t isikuna, kes on tema poest varastanud) ja D.G. näitas talle haava. D.G. selgitus pussitamise kohta kattub eksperdi arvamusega, mille kohasel on vigastus tekitatud löögist teravaotsalise vahendiga. Seda kinnitab ka vigastuse asukoht – noahaav asub roidekaare all. Taskust nuga võttes pidi J. Raikov temast pikemale mehele nii kõrgel asuva vigastuse tekitamiseks tõstma käe kõrgemale ja suunama noa kannatanu poole. Selleks, et nuga läbistaks jope ja vigastaks kõhuõõnes asuvaid elundeid, pidi J. Raikov rakendama ka jõudu, st lööma noa kannatanu kehasse.
  28. D.G. jooksis kauplusse üksinda, keegi teda sel hetkel taga ei ajanud, seda kinnitas Ü.A. , kes nägi seda kaupluse turvakaamera salvestistelt. P.M. i ütluste kohaselt oli ta näinud J. Raikovit D.G. järel jooksmas umbes 50 m kaugusel poest. P.M. läks poodi 15-20 minutit hiljem ja nägi kuidas D.G. viidi poest välja. Ü.A. ütluste kohaselt tuli pärast tema helistamist esimesena kohale politsei, tuli kiiresti, ja siis kiirabi. Kiirabi kaua poes ei olnud, vaatas D.G. üle ja viis kauplusest välja. Kiirabikaardi kohaselt jõudis kiirabi pärast teatamist kell 21.07 kohale kell 21.13, ehk 6 minutiga. Seega asetub kogu sündmus vägagi täpselt tunnistaja P.M. i poolt märgitud ajaraamidesse. Ehk J. Raikovil oli võimalik D.G. kätte saada (nad kohtusid ca 50 m kaugusel Kalevi poest, mis ei jää turvakaamerate nähtavuse alasse), teda noaga lüüa, pärast mida jooksis D.G. abi saama Kalevi poodi ja P.M. jõudis sinna ajaks kui D.G. t viidi juba kiirabiautosse. Arvestades eeltoodut, on igati loogiline maakohtu järeldus, et tunnistaja nägi süüdistatavat ja kannatanut jooksmas enne viimasele noahaava tekitamist. Seda maakohtu seisukohta kinnitab ka tunnistaja P.M. i poolt kuuldu: tagumine mees (J. Raikov) hüüdis midagi sellist, et saab kätte. Pärast noalööki puudus J. Raikovil vajadus D.G. t taga ajada ja seda ei ole kumbki neist ka väitnud.
  29. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohtu hinnangul maakohus jõudnud õigele järeldusele, et J. Raikov tekitas D.G. le eluohtliku tervisekahjustuse, kui lõi talle noaga kõhtu jõuga, mis 17 läbistas kannatanul seljas olnud jope ja vigastas peensoolt ning soolekinnistit. Objektiivselt vastab see tegu

§ 118lg 1 p 1 tunnustele.

76. Kaitsja on asjakohaselt viidanud Riigikohtu praktikale, mille kohaselt peab toimepanija tahtlus hõlmama teo toimepanemise hetkel just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis

§ 118

lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17.03.2022 . a otsus nr 1-19-5641/62, p 7; 03.05.

  1. a otsus nr 1-17-5883/77, p 17; 05.06.
  2. a otsus nr 1-17-105/35, p-d 10-12). J. Raikov lõi D.G. le noaga kõhtu. Nii käitudes teab iga inimene, ka J. Raikov, et tekitab sellega teisele inimesele noahaava, s.t põhjustab tahtlikult tervisekahjustuse mis vastab vähemalt

§ 121lg 1 alt 1 ettenähtud teokoosseisule.

J. Raikov teadis kui pika teraga nuga ta löömiseks kasutab ja sai arvestada sellega, et piisavalt tugeva löögi korral tungib noatera kõhuõõnde. Asjaolu, et löök oli tugev, kinnitab see, et noatera läbis jope ja ei tekitanud seejärel pelgalt pindmist vigastust, vaid läbistas ka kõhuseina ja tungis kõhukoopasse, vigastades peensoolt ja soolekinnistit. Siinkohal on ka oluline vigastuse asukoht - noahaav on vasakul roidekaare all, vaid 3 cm keskjoonest, ehk see ei ole keha perifeerses piirkonnas, mille puhul saaks eeldada, et noatera ei ulatu siseelunditeni. Ringkonnakohtu hinnangul saab objektiivse teopildi alusel tuvastada, et J. Raikov lõi kannatanule noaga kõhtu sellise tugevusega, et ta pidas võimalikuks eluohtliku vigastuse tekitamist. Iga keskmise elukogemusega inimene teab, et kõhuõõnde ulatuv torkelõikehaav võib vigastada kõhuõõnes paiknevaid elundeid, põhjustada sisemisi verejookse ja lõppeda abita jäämisel surmaga. Mööndes kannatanule sellise vigastuse tekkimist, mis ohustab tema elu, tegutses J. Raikov D.G. t noaga lüües

§ 118lg 1 p-s 1 ettenähtud enamohtliku tagajärje suhtes kaudse tahtlusega.

77. Tahtluse tuvastamisel ei oma J. Raikovi teojärgne käitumine tähtsust. Kui J. Raikov oleks jäänud sündmuskohale ja hakanud kannatanule abi osutama, oleks alust rääkida tema karistust kergendavast asjaolust

§ 57lg 1 p 1 mõttes.

Kuna J. Raikov tekitas D.G. le raske tervisekahjustuse tahtlikult, ei ole alust kvalifitseerida tema tegu ümber

§ 119järgi, mis näeb ette vastutuse sellise teo eest ettevaatamatusest.

78. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus apellandi väiteid, et J. Raikovi käitumises on tuvastatav

§ 28lg-s 1 sätestatud õigusvastasust välistav asjaolu - hädakaitse.

79.

§ 28

lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Esmalt tuleb seega kindlaks teha, kas J. Raikov oli hädakaitseseisundis, st kas oli õigusvastane rünne tema mõne õigushüve vastu. Kaitsja tugineb selles kannatanu ja süüdistatava ütlustele, mille kohaselt lõi D.G. J. Raikovile rusikaga näkku. Kuna ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga ei pea süüdistatava ja kannatanu ütlusi usaldusväärseteks, siis ei ole võimalik neile tugineda. Asjaolu, et D.G. poolt oleks olnud J. Raikovile mingit ohtu, et ta oleks J. Raikovit kuidagi rünnanud, ei kinnita ükski usaldusväärne tõend. Kui D.G. , kes oli J. Raikovist 10-15 cm pikem ja 13 aastat noorem, süüdistatava sõnul ka jõulisem, oleks löönud teda rusikaga näkku nii tugevalt, et pea käis ringi ja nägemine kadus korraks ära, oleks sellest pidanud jääma mingi jälg (punetus, verevalum). J. Raikov ei ole kuskile vigastuse fikseerimiseks pöördunud. Käesolevas asjas on P.M. i ütlustega tõendatud, et enne seda kui J. Raikov lõi D.G. le noaga kõhtu, jooksis J. Raikov viimasele järgi, karjudes, et saab ta kätte. Selliselt ei käituks inimene, keda on just füüsiliselt tugevama isiku poolt löödud ja kellel on enda sõnul hirm, et ta saab oma kehvema tervise (pikaaegse narkootikumide tarvitamise ja haige käe) tõttu D.G. käest peksa. Vastupidi, see kinnitab, et J. Raikov oli see, kes ründas D.G. t. 18 80. Kuna puudus õigusvastane rünne, ei tegutsenud J. Raikov D.G. t noaga kõhtu lüües hädakaitseseisundis, mistõttu puuduvad tema teo õigusvastasust välistavad asjaolud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selles mingeid kõrvaldamata kahtlusi jäänud, mistõttu puudub alus tema õigeksmõistmiseks tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatust. Samuti puuduvad J. Raikovi süüd välistavad asjaolud. 81. Apellant on esitanud alternatiivse taotluse J. Raikovile mõistetud karistuse kergendamiseks ja vangistuse tingimuslikuks kohaldamiseks. Kuigi kaitsja on apellatsiooni põhjendustes käsitlenud vaid seda, miks tuleks kohaldada J. Raikovi suhtes vangistust tingimisi, lähtub ringkonnakohus sellest, et resolutiivosas taotleb kaitsja ka mõistetud karistuse kergendamist. Kaitsja leiab muuhulgas, et maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata karistust kergendava asjaolu, mis saab mõjutada vaid mõistetava karistuse määra, mitte aga sellest tingimuslikku vabastamist. Esimesel juhul tuleb lähtuda

§-s 56 ettenähtud alustest, teisel juhul aga

§-de 73 ja 74 regulatsioonist. 82. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus J. Raikovile mõistetavat karistust piisavalt põhjendanud ja talle mõistetud 5 aasta 6 kuu pikkuse vangistuse kergendamiseks alust ei ole.

§ 57lg 1 p 9 kohaselt on karistust kergendavaks asjaoluks leppimine kannatanuga.

Käesolevas asjas ei ole J. Raikov tunnistanud, et ta tekitas D.G. le noahaava tahtlikult ning D.G. on omakorda võtnud „süü“ enda peale, väites et põhjustas vigastuse endale ise kogemata noa otsa astudes. Sellistel asjaoludel, kus mõlemad osapooled annavad teo kohta ebaõigeid ütlusi, ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust rääkida kannatanu ja süüdistatava leppimisest. Leppimise eesmärk on kaasata kannatanu kuriteo kui konflikti lahendamisse ning tegeleda kuriteoni viinud konflikti põhjustega (vt Sootak -

. Kommenteeritud väljaanne. 5. trükk, § 57, komm 11). J. Raikovit on ajendanud muud motiivid (ennekõike soov vältida süüdimõistmist), mitte aga tahe kannatanuga leppida ja tegeleda vägivalla kasutamiseni viinud põhjustega viisil, mis suurendaks kannatanu turvatunnet. Eeltoodud põhjusel ei esine J. Raikovile karistuse mõistmisel

§ 57lg 1 p-s 9 ettenähtud kergendavat asjaolu.

  1. J. Raikov viibis tõepoolest pikalt eelvangistuses (2 aastat 2 kuud ja 1 päeva), pärast mida asendati vahistamine Tartu Ringkonnakohtu 28.01.
  2. a määruse alusel elektroonilise valvega. Seetõttu on maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa pikkuseks 3 aastat 3 kuud 29 päeva vangistust. Kuigi J. Raikov on pärast vahi alt vabanemist tegelenud aktiivselt narkosõltuvusest vabanemisega (osaleb alates 18.02.2022 programmis SÜTIK, käib psühholoogi vastuvõtul), on leidnud endale töökoha OÜ-s Maadlex laotöötajana ja jälginud korrektselt elektroonilise valve tingimusi, ei ole seda võimalik tema karistusest tingimisi vabastamise otsustamisel arvesse võtta. Nii

§ 73

lg 3 kui ka

§ 74lg 3 kohaselt on määratava katseaja maksimaalseks pikkuseks 5 aastat.

Ainuüksi sellest regulatsioonist tulenevalt ei ole võimalik J. Raikovile mõistetud vangistust jätta tingimisi täitmisele pööramata. Pikaaegse kohtupraktika kohaselt ei või katseaja pikkus olla mõistetud vangistusest lühem (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.02.

  1. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 20; 12.02.
  2. a otsus asjas nr 1-20-1301/35, p 17). Siinkohal ei ole oluline, et J. Raikovi poolt kandmata karistuse osa on lühem kui 5 aastat, sest arvesse tuleb võtta kogu karistuse pikkust, mis on süüdistatavale tema süü suurust arvestades mõistetud ja mis J. Raikovi puhul on üle 5 aasta.
  3. Käesolevas asjas on menetluskuludeks maakohtus osalenud lepingulise kaitsja tasu kriminaalasja esmakordsel arutamisel 3225 eurot (II kd tl 112-115) ja teistkordsel arutamisel 2925 eurot (kd 1, tl 61-65). Lisaks sellele süüdistatavale kohtueelses menetluses riigi õigusabi osutamise eest määratud kaitsjatele makstud tasu 208,80 eurot (kd 4, tl 37, 41) ja kohtuarstliku 19 ekspertiisi maksumus 61 eurot (kd 4, tl 10), samuti süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis on esimese astme kuriteo puhul 1635 eurot.
  4. Kaitsja taotlust mõista Eesti Vabariigilt J. Raikovi kasuks välja tema kriminaalasja esmakordsel menetlemisel maakohtus kantud õigusabi kulud, edu ei saada. Maakohus on põhjendatult jätnud selle kulu J. Raikovi kanda. Tartu Ringkonnakohus saatis 24.09.
  5. a määrusega J. Raikovi kriminaalasja tagasi Viru Maakohtusse uueks arutamiseks (kd 2, tl 190191). Kui kriminaalasi tagastatakse maakohtule uueks arutamiseks, tuleb maakohtul võtta seisukoht kõigi menetluskulude osas, mis on tekkinud nii kohtueelsel uurimisel kui asja arutamisel maakohtus. See tähendab, et maakohtul tuleb menetluskulude hüvitamise taotlused lahendada KrMS § 180 alusel. Maakohus on õigesti märkinud, et viidatud sätte lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse tegemise korral menetluskulud süüdimõistetu. J. Raikovi kaitsja taotlust lahendades oli maakohtul võimalik kaaluda tulenevalt KrMS § 175 lg 1 p-st 1, kas õigusabikulud olid mõistliku suurusega ja vajalikud selles kriminaalasjas ning seejärel otsustada KrMS § 180 lg 3 alusel, kas osa neist või kõik võiks jätta riigi kanda.
  6. Kohtupraktika kohaselt hüvitatakse KrMS § 180 lg 3 teise lause alusel süüdistatavale kantud menetluskulud süüdimõistmise mahu vähenemise tõttu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.10.
  7. a otsus asjas nr 1-21-4529, p 16). Õiguskirjanduses on väljendatud seisukohta, et ilmselt vaid väga erandlikel juhtudel võib kõne alla tulla ka võimalus mõista sellel alusel riigilt süüdistatava kasuks välja osa süüdistatava § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskuludest (vt Sarv - KrMS. Kommenteeritud väljaanne.
  8. § 180, komm 4.1). Kriminaalasi tagastati Viru Maakohtusse uueks arutamiseks, kuna maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes (tuginemine kohtus vahetult uurimata tõendile ja kahtlus kohtu erapooletuses põhjusel, et kohtunikul oli võimalik tutvuda sama kriminaalasja materjalidega lühimenetluses). Ringkonnakohus leiab, et sellist kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ei saa siiski lugeda niivõrd erandlikuks asjaoluks, mille tõttu tekiks riigil kohustus hüvitada süüdistatavale selle menetluse tõttu kantud kulud.
  9. Küll aga rikkus maakohus kriminaalmenetlusõigust, KrMS § 306 lg 1 p 14 nõuet, kui jättis seisukoha võtmata kriminaalasja teistkordsel menetlemisel tekkinud menetluskulude osas. Selliseks menetluskuluks on lepingulise kaitsja tasu 2925 eurot. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et KrMS § 191 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus või Riigikohus teha kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni või kassatsiooni läbi vaadates uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata. Osutatud sättest tulenev pädevus hõlmab ka ringkonnakohtu ja Riigikohtu õigust teha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta ise uus otsustus juhul, kui madalama astme kohtu vaidlustatud otsuses on see küsimus jäetud täielikult või osaliselt lahendamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14.12.
  10. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89-11, p 33; 15.11.
  11. a otsus asjas nr 3-1-1-90-16, p 15).
  12. Seetõttu võtab ringkonnakohus lepingulise kaitsja tasu osas seisukoha ise. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja õigusabi osutamiseks (kohtuistungiks ettevalmistamine (sh konsultatsioon kaitsealusega) koos kohtuistungil viibitud ajaga (ca 8 tundi)) 19,5 tundi, tunnitasuga 125 eurot, millele lisandub käibemaks. Tegemist on mõistliku suurusega tasuga, mis tuleb arvata menetluskulude hulka. Kuna maakohus tunnistas J. Raikovi süüdi ja ringkonnakohus seda otsustust ei muuda, jääb see menetluskulu KrMS § 180 lg 1 alusel J. Raikovi kanda.
  13. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et menetluskulude riigi kanda jätmine ei ole põhjendatud. Asjaolu, et J. Raikov maakohtu otsuse tegemise ajal ei töötanud, selleks alust ei 20 anna. Tegemist on töövõimelise isikuga, kes saab sissetulekuid teenida pärast vangistuse kandmiselt vabanemist kui ka vanglas karistust kandes. J. Raikovi poolt väidetu, et kaitsja palkas talle ema, neid argumente ei väära.
  14. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu 04.05.
  15. a otsuse muutmata ning J. Raikovi ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata.
  16. Viimaseks võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude põhjendatuse ja väljamõistmise osas. Apellatsioonimenetluse kuludeks on lepingulise kaitsja tasu 1125 eurot. Menetluskulude nimekirja ja lisatud arvete kohaselt osutati õigusteenust 7,5 tunni ulatuses (apellatsiooni koostamine, taotluse ja seisukohtade koostamine) tunnihinnaga 125 eurot (lisandub käibemaks). Tunnitasu 125 eurot (ilma km-ta) ei ole ülemäära suur ja jääb mõistlikkuse piiridesse. Ka on ringkonnakohtu hinnangul toiminguteks kulunud aeg põhjendatud. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jääb apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause alusel süüdistatava kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud, s.o J. Raikovi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 21

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.