KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Villem Lapimaa ja Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 9. september 2022, Tallinn Kohtuasja

) § 113 lg 1 kolmanda lausega arvestab hageja viivist tasumata põhinõudelt laenulepingus kokkulepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras, s.o 42,8%, alates

1. detsembrist 2020 kuni hagi esitamiseni
2. jaanuaril 2022, kokku 132,95 eurot. Alates
3. jaanuarist 2022 nõuab hageja põhinõudelt 280 eurot viivist kuni selle tasumiseni laenuintressi aastase määraga võrdses määras, s.o 42,8% aastas. Laenuandja ja hageja on saatnud kostjale kohtuväliselt korduvalt maksemeeldetuletusi, kuid sellele vaatamata ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hageja sissenõudmisega seotud kulud on kokku 30 eurot. Hageja taotles, et juhul, kui kostja hagile kohtu määratud tähtajaks ei vasta, lahendataks asi tagaseljaotsusega. Kostja vastuväited
4. Kostja hagile ei vastanud. Maakohtu otsus ja põhjendused 2

) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivise põhivõla tasumata osalt alates

1. jaanuarist 2022 kuni põhinõude tasumiseni. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostjalt viivisena 108 euro väljamõistmiseks. Maakohus jättis hageja menetluskulud 77% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 23% ulatuses hageja kanda. Maakohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 495 eurot ja jättis kostja menetluskulude rahalise suuruse kulude puudumise tõttu kindlaks määramata. 3.
2. Otsuse põhjendustes viitas maakohus

§ 401

lg-le 1 ja § 402 lg-le 1 ning märkis, et hagiavalduse kohaselt sõlmisid laenuandja BB Finance OÜ ja kostja kui tarbija tarbijakrediidilepingu, millega anti kostjale laenu 280 eurot intressimääraga 42,8% aastas. Kohus viitas

§ 415

lg-le 1 ning märkis, et hagiavalduse kohaselt on lepingu p-s 12.2.1 kokku lepitud viivisemäär 43,8% aastas, kuid hageja nõuab viivist kooskõlas

§ 113lg 1 kolmanda lausega intressiga võrdses määras, s.o 42,8% aastas.

3.

1. Maakohus leidis, et viivise ja intressi kokkulepete näol on tegemist tüüptingimustega. Kohus viitas Riigikohtu
2. mai
3. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 p-le 13 ja märkis, et selle lahendi kohaselt tuleks eelduslikult hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga tüüptingimustes sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kuna seadusjärgne viivisemäär oli laenulepingu sõlmimise ajal 8%, siis ületab hageja nõutud viivise määr (laenulepingus kokku lepitud intressiga võrdne määr 42,8%) seadusjärgset viivisemäära enam kui kolmekordselt. Tegemist on seega eelduslikult tühise tüüptingimusega. Vastuseks hageja väitele, et võlausaldajal on õigus nõuda viivist intressiga võrdses määras

§ 113

lg 1 kolmanda lause alusel, selgitas maakohus, et kohus peab hindama ka selle sätte alusel nõutava viivisemäära proportsionaalsust ja kohasust. Teistsugune tõlgendus ei kaitse tarbijat ülemäära suurte viivisemäärade eest, kahjustab tarbijat ebamõistlikult ja eirab tarbija kaitseks kehtestatud regulatsiooni ning Riigikohtu praktikat. Põhjendatud ei ole teha viivisemäära proportsionaalsuse kaalumisele erisusi sõltuvalt sellest, kas määr nähti ette

§ 113lg 1 teise või kolmanda lause alusel.

Mõlema tagajärg on sama, st lepitakse kokku kindlas viivisemääras. Seega tuleb

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmanda lause alusel sõlmitud kokkuleppe hindamisel kaaluda, kas selline viivisemäär on proportsionaalne ja kohane. Kohus juhindus proportsionaalsuse hindamisel Riigikohtu seisukohast, mille kohaselt on seadusjärgset viivisemäära kolmekordselt ületav viivisemäär eelduslikult tühine, kuna kahjustab tarbijat ebamõistlikult. Kohtu ette toodud asjaolud ei anna alust leida, et viivisemäär oleks konkreetsel juhul siiski proportsionaalne. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et kokkulepe viivisemäära kohta on tühine ja hagejal on võimalik nõuda kostjalt viivise väljamõistmist üksnes seadusjärgses määras vastavalt

§ 113lg 1 teises lauses sätestatule.

Seega on hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue ajavahemiku

1. detsember 2020 kuni
2. jaanuar 2022 eest 24,95 eurot (280 × 405 × 0,022%). Hageja viivisenõue jääb rahuldamata 108 euro ulatuses (132,95 - 24,95). Samadel põhjustel jättis maakohus ka hageja edasiulatuva viivise nõude seadusjärgset määra ületavas osas rahuldamata. 3.
3. Maakohus leidis, et muus osas on hagi õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. 3

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist (Ts

MS § 177 lg 4). Apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab otsuse osas, milles maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise 24,95 eurot, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Hageja palub maakohtu otsuse vaidlustatud osas tühistada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis summas 132,95 eurot, jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja maakohtus kantud riigilõiv 280 eurot ja hageja õigusteenuse kulu 480 eurot. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. 4.
2. Apellatsioonkaebuse kohaselt paikneb kokkulepe kohaldatava intressi- ja viivisemäära osas laenulepingu põhitingimustes, mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida kostja aktsepteeris. Seega ei ole viivisemäära kokkulepe tüüptingimus, vaid see on kostjaga eraldi läbi räägitud. 4.2.

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmanda lause järgi tuleb tarbijakrediidilepingule kohalduvaks viivisemääraks lugeda lepingus kokku lepitud intressimäär, kui see on kõrgem

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määrast.

Hageja viitas Riigikohtu otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 p-le 12. Praegusel juhul on kostjaga sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määr.

Ühtlasi on ka lepingus kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub kokkulepitud intressimäär. Seega tuleb lugeda viivisemääraks lepingus kokkulepitud intressimäär 42,8% aastas. 4.

1. Hageja leidis, et praegusel juhul ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu
2. mai
3. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohast, nagu võiks maksimaalseks mõistlikuks viivisemääraks lugeda 24% aastas ehk 0,06% päevas. Selles kohtuasjas väljendatud seisukohad ei ole praegusel juhul kohaldatavad, kuna seal ei olnud tegemist tarbijakrediidiga ning seal ei olnud hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud intressimääras, vaid üksnes viivisemääras. 4.4.

§ 113

lg 1 kolmanda lause järgi ongi sõnaselgelt lubatud selline viivisemäär, mis on seadusjärgsest viivisest kõrgem. Seejuures ei ole seadusandja pidanud vajalikuks seada täiendavaid kriteeriume viivisemäära n-ö mõistlikkuse tagamiseks peale lepingus kokkulepitud intressimääraga võrdlemise. 4

§ 113

lg 1 ja

§ 415

lg 1 mõtte ja viivise eesmärgiga.

§ 415

lg 1 esimene lause koosmõjus

§ 113

lg 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis, kui on lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikul soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär. See ei taga efektiivselt võlausaldaja võimalust nõuda viivist ületava kahju hüvitamist (

§ 113

lg 5), kuna see paneb võlausaldajale kahju olemasolu ja suuruse tõendamiskoormuse. Viivisel on ja peab olema lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka saktsiooniline eesmärk. Kui viivis oleks lepingujärgsest intressimäärast madalam, siis ei oleks see eesmärgipärane ega kallutaks võlgnikku oma kohustusi täitma. 4.6. Samuti ei esine hageja väitel muid asjaolusid, mis viitaks viivisekokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega. Krediidilepingut ei ole alust lugeda tühiseks ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 1 alusel. 4.7.

§ 113

lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda viivise vähendamist vastavalt

§-s 162 sätestatule. Seega tuleb võlgniku nõudel igakordselt hinnata, milline viivis on kohustuse täitmise ulatust, teise poole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit arvestades mõistlik. See võimaldab kaitsta võlgniku huve ülemäärase kahjustamise eest, ilma, et oleks vaja määrata viivisemäärale täiendavat piirmäära. Praegusel juhul ei ole kostja taotlenud viivisemäära või väljamõistetava viivise vähendamist. Kohus ei saa tagaseljaotsust tehes ise

§ 113lg-t 8 kohaldada ega viivise suurust piirata.

4.

1. Lisaks leidis hageja, et maakohus on rikkunud kohtuotsuse tegemisel TsMS § 174 lg-t 1 ja § 436 lg-t 1, jättes menetluskulud osaliselt kostja ja osaliselt hageja kanda. Maakohus on ületanud menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire, kuna ei ole võtnud arvesse kõiki hageja poolt menetluses tehtud toiminguid. Hageja leiab, et talle õigusteenuse osutamisega kaasnenud ajakulu oli 4 t ulatuses põhjendatud ja vajalik. Lepingulisele esindajale õigusteenuse eest makstav 120 eurot/t ilma käibemaksuta on mõistlik. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu tagaseljaotsus tuleb vaidlustatud osas TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 2 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
3. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlustab hageja maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude 108 euro osas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles hageja nõuded rahuldati. Samuti ei vaidlusta hageja maakohtu otsust osas, milles kohus jättis hageja edasiulatuva viivise nõude

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas määras rahuldamata.

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult jätnud hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude osaliselt rahuldamata. 5

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohus põhjendas seda sellega, et viivisemäär 42,8% aastas ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, mistõttu viivisekokkulepet sisaldav tüüptingimus on

§ 42lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 järgi eelduslikult tühine.

Maakohus leidis, et ka

§ 113

lg 1 kolmanda lause alusel viivise nõudmisel intressiga võrdses määras tuleb kohtul hinnata viivisemäära proportsionaalsust. Kuna kohtu ette toodud asjaolud ei andnud maakohtu hinnangul alust leida, et seadusjärgset viivisemäära kolmekordselt ületav viivisemäär oleks konkreetsel juhul proportsionaalne, luges maakohus viivisemäära kokkuleppe tühiseks. 7.2. Kolleegium nõustub hageja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus jättis hageja viivisenõuet lahendades põhjendamatult kohaldamata

§ 113

lg 1 kolmandast lausest tuleneva viivisemäära, millele tarbijakrediidilepingu puhul viitab

§ 415lg 1.

7.3. Hagiavaldusest ja maakohtu tuvastatust nähtub, et kostja ja laenuandja vahel sõlmitud lepingu näol, millest tulenevad nõuded on laenuandja hagejale loovutanud, on tegemist tarbijakrediidilepinguga

§ 402lg 1 tähenduses.

Tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses erinorm viivisemäära kohta.

§ 415

lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Riigikohus on osundanud sellele, et kuna seadusandja ei ole

§ 415

lg 1 esimeses lauses täpsustanud, millist

§ 113

lg 1 lauset see viide hõlmab, siis viitab

§ 415

lg 1 ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele (Riigikohtu 14.

jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).

§ 113

lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohus selgitas, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (vt samas). Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär. 7.
3. Praegusel juhul olid kostja ja laenuandja leppinud hageja esile toodud asjaoludel lepingus kokku intressimääras 42,8% aastas. Seega oli kostja ja laenuandja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär, mistõttu

§ 113

lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb lugeda viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hagi kohaselt on hageja omandanud laenuandjalt viimase nõuded kostja vastu. Seega on hagejal hagi aluseks olevatel asjaoludel õigus nõuda kostjalt viivist määras 42,8% aastas. 7.5. Maakohus ei ole viidanud vaidlustatud otsuses asjaoludele, millega võiks kaasneda lepingus sisalduva intressimäära kokkuleppe või kogu lepingu tühisus. Muu hulgas ei ole maakohus tuvastanud, et tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületaks

§ 4062lg-s 1 sätestatud ülempiiri. 6

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmas lause näevad ette lepingus kokkulepitud intressimäära kohaldamise viivisemäärana, ei ole asjakohased maakohtu viited

§ 42lg-le 1 ja lg 3 p-le 5 ning Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16.

Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäär kehtib

§ 415

lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel viivisemäärana üksnes siis, kui selle suurus ei ületa kolmekordset seadusjärgset (s.o § 113 lg 1 teisest lausest tulenevat) viivisemäära.

1. Maakohtu eksimused hageja viivisenõude osaliselt rahuldamata jätmisel annavad aluse vaidlustatud otsus selles osas tühistada. Kuna vaidlustatud on tagaseljaotsus, ei saa ringkonnakohus teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kuna ringkonnakohtul ei oleks praeguses asjas võimalik teha tühistatud osas ise uut sisulist otsust, on põhjendatud ja menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik teha otsus TsMS § 646 ja § 656 lg 2 analoogia alusel üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.
2. Ka tagaseljaotsuse tühistamisel tuleb arvestada apellatsioonkaebuse piiridega (TsMS § 651 lg 1). Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle ka tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega kohus jättis hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude rahuldamata. Maakohtu otsuse osalise tühistamise ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise tõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.
3. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
4. Kuna erinevalt hageja taotletust ei saa ringkonnakohus uut lahendit teha ega jaota menetluskulusid, rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt.
5. TsMS § 646 kohaldamisel ei ole ringkonnakohtul kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust ega analüüsida apellatsioonkaebuse põhjendusi (vt ka Riigikohtu
6. jaanuari
7. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11). (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur 7