lg-s 2 sätestatud erand, et Eesti kodakondsust saada või taastada sooviva isiku suhtes ei kohaldata senisest kodakondsusest vabastamise nõuet, on kehtestatud just sellise olukorra jaoks. PPA ei ole hinnanud, kas kaebaja olukord võib vastata pagulase staatuse saamise kriteeriumitele, kuid jõudis samas seisukohale, et kaebajal ei ole tuvastatud rahvusvahelise kaitse vajadust. PPA järeldus on meelevaldne. PPA oleks pidanud iseseisvalt rahvusvahelise kaitse staatuse kindlaks tegema. PPA on seega tõlgendanud
lg-t 2 liiga kitsalt, rikkudes kaebaja PS-e §-ga 12 tagatud võrdsuspõhiõigust ning eksides HMS § 6 vastu. Nii teleoloogiliselt kui ka põhiseaduskonformselt tõlgendades peaks kaebajale kohaldama
Seadusandja on
lg-s 2 sätestatud erandi kehtestanud eesmärgiga luua võimalus Eesti kodakondsuse saamiseks sellistele isikutele, kelle jaoks „kodakondsusjärgse riigi kodakondsusest loobumine võib olla ohtlik, võimatu või ebamõistlikult keeruline.“ Seega on seadusandja tahe võimaldada Eesti kodakondsuse saamine juhtudel, kui isikul ei ole võimalik temast mittesõltuvatel põhjustel oma senisest kodakondsusest loobuda. Hindamaks, kas isikul on võimalik kodakondsusest loobuda või mitte, ei saa tugineda pelgalt kodakondsusjärgse riigi õigusaktidele, vaid tuleb hinnata konkreetse juhtumi asjaolusid, sh kodakondsusjärgse riigi käitumist. Kaebaja esitatud tõendite põhjal saab järeldada, et kaebajal ei ole tegelikult võimalik oma Süüria kodakondsusest loobuda. Ka
lg 2 põhiseaduskonformsel tõlgendusel tuleb eelistada tõlgendust, mis tagab võrdsuspõhiõiguse ja põhiõiguse korraldusele ja menetlusele.
lg-s 2 sätestatud erandi mittekohaldamine kaebajale on tema ebavõrdne kohtlemine ilma mõistliku põhjenduseta. Võrreldavad grupid on isikud, kellele on antud rahvusvaheline kaitse (st isikud, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund), ja isikud, kes on õigustatud saama rahvusvahelist kaitset (st isikud, kes vastavad pagulase või täiendava kaitse saaja tunnustele), ning kelle kummagi puhul ei ole päritoluriigis olukord oluliselt muutunud, mille tõttu neil pole võimalik oma senisest kodakondsusest loobuda. Tegu on võrdsete gruppidega, sest isiku õigus saada rahvusvahelist kaitset ei teki tema tunnustamisega pagulasena või täiendava kaitse saajana, vaid see tuleneb tema faktilisest olukorrast. Nt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 13. detsembri 2011. a direktiivi 2011/95/EL põhjenduspunktidest 21 ja 39 tuleneb, et pagulasena ja täiendava kaitse saajana tunnustamine on üksnes deklaratiivne akt ehk sellest ei sõltu pagulaseks olemine.
Sellisel erineval kohtlemisel on isikute jaoks väga kaalukad tagajärjed, sest erandi mittekohaldamise tagajärjel on neil võimatu omandada Eesti kodakondsus. Samas puudub erinevaks kohtlemiseks mõistlik põhjus. Erinevat kohtlemist ei saa põhjendada nt eesmärgiga vähendada ebamõistlikult suurt halduskoormust, sest mõlema grupi puhul tekitab suurema osa halduskoormusest vajadus hinnata, kas päritoluriigis on olukord muutunud ja kas see olukord on põhjuseks, miks isikul ei õnnestu oma senisest kodakondsusest vabaneda. Erinevat kohtlemist ei saa põhjendada ka 3
lg-s 2 sätestatud erandit, sisuliselt täiendades olemasolevat menetluskorda, nii et see võtab arvesse kaebaja unikaalset olukorda. Tegemist on PS §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõiguse riivega ka seetõttu, et Eesti kodakondsuse saamise taotluse läbi vaatamata jätmise otsusega kohtleb PPA erinevas olukorras olevaid isikuid sarnaselt. Kaebaja täidab
§-s 6 nimetatud üldisi tingimusi Eesti kodakondsuse saamiseks.
lg 2 sätestab aga lisakriteeriumi, et Eesti kodanik ei või olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses, arvestades
§-s 3 sätestatud erisusi. Üldjuhul tekib takistus eelmisest kodakondsusest loobumisel just nende riikide kodanikel, kus ei valitse demokraatlik režiim ja kus sageli rikutakse inimõigusi. Teatud isikud, sh kaebaja, ei täida
lg-s 2 sätestatud kriteeriumi ainult seetõttu, et nad on sündinud mõnes sellises riigis ning nad ei saa seda asjaolu muuta. PS § 12 lg 1 aga keelab diskrimineerimise sh kodakondsuse alusel. Seega on
§-s 3 toodud erandite loetelu puudulik ning seadusandja peaks kehtestama lisaerandi isikutele, kes ei ole võimelised oma sünniga määratud kodakondsusest nendest olenemata põhjustel loobuma. Sarnase olukorra näitena võib tuua seadusandja lahenduse välismaalase passi väljaandmisel, kus arvestatakse sellega, et on olemas riike, kes ei tee oma kodanikega koostööd. Päritoluriigi info kohaselt on praktiliselt võimatu taotluse alusel Süüria kodakondsusest loobuda. Kui kodakondsusest loobuda ei ole võimalik, võib
-s vastava regulatsiooni puudumine kaasa tuua põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise ja menetluslike põhiõiguste rikkumise. Inimõiguste ülddeklaratsiooni art 15 lg 2 kohaselt ei saa kelleltki kodakondsuse muutmise õigust meelevaldselt ära võtta. Õiguskantsler leidis oma kirjas nr 6-1/180688/1802653, et inimõiguste ülddeklaratsiooni art 15 lg 2 on omandanud rahvusvahelise tavaõiguse staatuse. Euroopa kodakondsuse konventsiooni art 16 sätestab, et osalisriik ei sea oma kodakondsuse saamise või säilitamise tingimuseks teisest kodakondsusest loobumist või selle kaotamist, kui selline loobumine või kaotamine pole võimalik või seda ei saa mõistlikult nõuda. Kuigi Eesti ei ole nimetatud konventsiooniga liitunud ja see säte ei ole Eestile siduv, annab see selgeid juhiseid, kuidas riigid võiksid käituda. 4. PPA palus jätta kaebus rahuldamata. PPA ei ole kunagi kohelnud ega ei kohtle ka nüüd sarnases olukorras olevaid isikuid erinevalt. PPA ei ole saatnud Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks isikute taotlusi, kes ei vasta
-s sätestatud nõuetele või pole esitanud ettenähtud dokumente, ning on lõpetanud menetluse taotluse läbi vaatamata jätmise otsusega. Kuivõrd kaebaja ei ole PPA-le esitanud tõendit, mille esitamine on kehtivast õigusest tulenevalt nõutav (vt siseministri 18.12.2015 määruse nr 74 „Kodakondsuse seaduses sätestatud menetlustes esitatavate andmete ja dokumentide loetelu ning taotluste vormid“ § 7 lg 1 p 4), jättis PPA õiguspäraselt kaebaja taotluse läbi vaatamata. Kaebaja taotluse puudus oli oluline, sest nõutud tõendi esitamata jätmine tähendab, et kaebajal on jätkuvalt Süüria kodakondsus. Seetõttu ei ole kaebajale topeltkodakondsuse keeldu arvestades võimalik Eesti kodakondsust anda. Kuna kaebaja ei ole rahvusvahelise kaitse subjekt, siis ei pea ta varjama ka kodakondsusjärgse riigi eest oma asukohta ning võib suhelda otse Süüria valitsusasutustega ning uurida, kas tal on võimalik kodakondsusest loobuda ja nõutavat tõendit saada. 4
lg-t 2 liiga kitsalt, vaid on lähtunud
sõnastusest, kuna viidatud säte ütleb üheselt, millisel juhul võib erandit kohaldada. Kodakondsuspoliitika kujundamine kuulub riigi suveräänsete õiguste hulka, seega ei saa kaebaja suhtes kohaldada
Erandite loetelu ei ole puudulik, vaid see on otseselt seadusandja tahe. PPA-l ei ole alust omal initsiatiivil hakata kehtestama erandeid, mida seadus ei võimalda. PPA ei ole eksinud HMS § 6 vastu, kuna on välja selgitanud kõik menetletavas asjas olulised asjaolud ja püüdnud koguda selleks ka ise tõendeid (vt PPA kiri saatkonnale, vastustaja vastuse lisa 8). Kaebaja on elanud Eestis pikka aega ja omab siin viibimiseks seadusliku alust (välismaalaste seaduse (VMS) § 230 kohane pikaajalise elaniku elamisluba), teda ei ohusta Eesti riigist väljasaatmine, samuti ei ole piiratud kaebaja õppimist ega töötamist. Asjaolu, et isik elab ja töötab teises riigis, ei näita, et ta oleks kodakondsuseta isik. Ka kodakondsusjärgse riigi passi kehtivuse lõppemine ei tähenda, et kaebaja oleks de facto kodakondsuseta. Pass on reisidokument ning selle kehtivuse lõppemisel ei lõpetata töösuhet, vaid töötamise õiguse annab kaebajale Eesti elamisluba. Kaebajale kahju tekkimine ei ole seotud passi kehtivuse lõppemisega. Arvestades Siseministeeriumi seisukohaga, on võimalik sõlmida kompromiss, juhul kui PPA leiab, et isik on teinud kõik endast oleneva, et senisest kodakondsusest loobuda ja esitanud ka vastavad tõendid. Sellisel juhul võib olla võimalik anda kaebajale Eesti kodakondsus tingimuslikult vastavalt
-le. Vastustaja võib kaaluda, kas on võimalik lugeda Süüria saatkonda saadetud pöördumist tõendiks, mis näitab, et isik on alustanud oma senisest kodakondsusest vabastamise protsessi, ja saata kaebaja dokumendid Vabariigi Valitsusele otsustamiseks, kas anda kaebajale Eesti kodakondsus tingimuslikult. Tingimusliku kodakondsuse andmine tähendab, et Vabariigi Valitsuse korraldus kodakondsuse andmise kohta jõustub pärast seda, kui kaebaja esitab tõendi Süüria kodakondsusest vabastamise kohta. 5. Siseministeerium palus jätta kaebus rahuldamata. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole isiku rahvusvahelisest õigusest, Euroopa Liidu õigusest ega PS-st tulenev põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum. Rahvusvahelise õiguse normide kohaselt on igal riigil põhimõtteliselt õigus otsustada, kes on selle riigi kodanikud – tegemist on riigisisese pädevuse küsimusega. PS ega rahvusvaheline õigus ei anna teise riigi kodanikule õigust nõuda asukohariigis viibides antud riigi kodakondsust. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide kohaselt ei ole riigil kohustust isegi kodakondsuseta isikuid, rääkimata teise riigi kodanikke, naturaliseerida ning tulenevalt PS §-st 8 on isikul vääramatu õigus vaid sünniga omandatud Eesti kodakondsusele. Riigil võib olla teatud tingimustel kohustus taluda välismaalase viibimist oma territooriumil, kuid on meelevaldne luua seos isiku riigis viibimise 5
lg-s 2 ette nähtud erandit, tõlgendades sätet haldusorgani poolt laiendavalt või analoogia alusel.
on konstitutsiooniline seadus (vt PS § 104), mida saab vastu võtta ja muuta ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Sellist seadust laiendavalt tõlgendama asuda ei ole õige. Asjaolu, et
lg 2 ei sisalda kaalutlusõigust, ei viita, et regulatsioonis on lünk või vastuolu. Vaidlusaluses küsimuses topeltkodakondsuse vältimine on olnud seadusandja selge tahe. Julgeolekukaalutlustel võimaldab Eesti topeltkodakondsust nii vähestele isikutele kui võimalik. Kui ühe riigi kodanikele hakatakse topeltkodakondsust võimaldama, tuleb seda võrdsetel alustel teha ka teiste riikide kodanike suhtes. Eestis on kõiki kaebajaga sarnases olukorras olevaid inimesi koheldud võrdselt. Kõikidele täisealistele isikutele, kes on Eesti kodakondsust taotledes teise riigi kodanikud ja kes ei ole saanud rahvusvahelist kaitset, kehtivad Eesti kodakondsuse saamisel samad tingimused. Üldiselt ei vabasta riigid kodanikke oma kodakondsusest, kui neil on riigi ees täitmata kohustused (nt sõjaväekohustus, täitmata karistused, võlad), vabanemine võib keeruline olla ka tulenevalt riigi poliitilisest või sõjalisest olukorrast. Kodakondsus kui õigusinstituut on oma olemuselt erinev rahvusvahelise kaitse instituudist. Kodakondsuse olemus seisneb õiguses ja kohustuses teostada avalikku võimu ehk otsustada, millised on parimad reeglid Eesti riigi ja ühiskonna kui terviku jaoks, et täita põhiseaduses sätestatud eesmärke. Rahvusvahelise kaitse andmise eesmärk on võimaldada inimesel, keda tema päritoluriigis ähvardab tagakius, jätkata oma elu turvaliselt lähimas riigis, kus sellist ohtu ei esine. Rahvusvahelise kaitse vajadus peab olema tuvastatud eraldi menetluses. Rahvusvahelise kaitse menetluse läbiviimisele kohalduvad keerukad nõuded, mis tulenevad nii siseriiklikust kui ka EL õigusest. Kodakondsuse andmise menetluses ei ole võimalik rahvusvahelise kaitse menetlust läbi viia. Ka HMS § 5 lg-s 2, §-s 6 ja § 36 lg-s 2 sätestatud põhimõtted ei pane haldusorganile kohustust asuda kodakondsuse saamise taotluse menetluses läbi viima rahvusvahelise kaitse menetlust. Rahvusvahelise kaitse taotluse saab isik esitada, kui selleks esinevad konkreetsed õiguslikud alused. Praeguses asjas ei ole kaebajal selliseid õiguslikke aluseid tuvastatud. Pikaajalise elaniku elamisloa omanikuna on kaebajale tagatud kõik sotsiaalsed õigused, mis on kodanikel. Spetsiifilised õigused, mida riik peab kodanikule tagama, on nt õigus asuda Eestisse ja õigus olla kaitstud väljasaatmise eest, õigus riigi kaitsele välisriikides, õigus kuuluda erakondadesse, hääleõigus Riigikogu valimistel ja rahvahääletustel ning Riigikogu valimistel 6
-is ja ITDS-s toodud olukorrad ei ole analoogsed. Välismaalase pass on üksnes reisidokument, mille riik isikule väljastab, juhul kui isik ei saa kodakondsusjärgse riigi passi. Sellega isik tõendab oma isikut, kui käib reisimas. Kodakondsus on isiku õiguslik staatus, millega kaasnevad õigused, kohustused ja lojaalsussuhe riigiga. Siseministeeriumi on valmis andma kaebajale tingimusliku kodakondsuse, kui kaebaja tõendab, et on omalt poolt astunud kõik sammud oma päritoluriigi kodakondsusest vabastamiseks. Tingimuslikult kodakondsuse andmine on riigi tavapärane praktika. Kodakondsuse andmise korraldus jõustub, kui esitatakse tõend muu riigi kodakondsusest vabastamise kohta.
Kõrgeima riigivõimu teostamise, Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra tagamise ja eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade on määrava tähtsusega, kes on Eesti kodanikud. Kodakondsus on riigi ja kodaniku vaheline eriline õigussuhe, mille kaudu realiseeritakse ennekõike poliitilisi õiguseid. PS § 8 lg 1 kohaselt on Eesti kodakondsusele õigus isikul, kelle vanematest vähemalt üks oli Eesti kodanik. Eesti kodakondsust ei anta automaatselt isikule, kes on Eesti Vabariigi territooriumil sündinud (ius soli), ega ka isikule, kes viibib Eestis pikaajaliselt. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmisel on seadusandja seotud PS alusprintsiipidega. Selle reguleerimisel ei sea PS põhiõiguste tasandil piiranguid, mis tähendab, et välismaalasel, s.o isikul, kellel ei ole Eesti kodakondsust ning kelle üks vanem ei ole ka Eesti kodanik, puudub subjektiivne õigus naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamiseks. Erandlikult võib märkida, et rahvusvaheliseks tavaõiguseks saab lugeda, et isik, eriti laps ei jääks üldse kodakondsuseta, kuid praeguses asjas ei ole vaidluse all, et kaebajal on välisriigi kodakondsus olemas. 7
nõuete täitmisel isikul subjektiivne õigus sõltuvalt regulatsiooni sisust kas naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamiseks või vähemalt selle kaalumiseks.
Tegemist on olnud nii enne II maailmasõda kui ka pärast taasiseseisvumist järjepideva poliitilise suundumusega. Topeltkodakondsust on praktikas mööndud või vaikimisi aktsepteeritud sünniga Eesti kodakondsuse omandanute korral, kellelt PS ei luba Eesti kodakondsust ära võtta (PS § 8 lg 3) ega ka Eesti kodakondsuse kaotanuks lugeda. Ka on nähtud ette erand alaealiste ja rahvusvahelise kaitse saanute osas (
). Seadusandja võib lähtuda Eestile mittesiduvast Euroopa kodakondsuse konventsioonist, kuid tegemist on otstarbekuse ja poliitilise küsimusega, mitte konventsiooni alusel tekkinud subjektiivse õigusega. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et grammatilisest tõlgendusest lähtuvalt ei kuulu kaebaja
lg 2 kohaldamisalasse, kuivõrd kaebaja ei ole saanud (sh taotlenud) rahvusvahelist kaitset. Normi sõnastusest ega seletuskirjast ei nähtu, et seadusandja soovitud normi adressaatide ring oleks väljaspool rahvusvahelise kaitse saajaid. Vaatamata seletuskirjas toodule ei nähtu sättest endast, et topeltkodakondsust tuleks võimaldada mistahes isikule, kellel on kodakondsusjärgse riigi kodakondsusest loobumine ohtlik, võimatu või ebamõistlikult keeruline. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks seletuskirjas toodud seletust normis korrata ega seadnud seega vastustajale ohtlikkuse, võimatuse või ebamõistlikkuse kontrollimise kohustust kodakondsuse andmise menetluses (vrd ITDS § 27). Seadusandja on sidunud kodakondsusest loobumise võimalikkuse sellega, et isik on läbinud rahvusvahelise kaitse taotlemise menetluse ja vastava kaitse ka saanud. Ei normist ega seletuskirjast tulene, et seadusandjal on tekkinud normi sõnastades soovimatu lünk, mille tõttu ei vastaks normi sõnastus seadusandja tahtele. Praegusel juhul puudub ka põhiõigus, mille täpsustamist
tasemel tuleks eeldada. Seadusandja loodud normi sõnastus on täpselt piiritletud ja austades parlamendireservatsiooni olulises põhiseaduslikus küsimuses, ei pea kohus võimalikuks täpset normi laiendavalt tõlgendada ega selles lünka sedastada. Vastasel juhul asuks kohus ise seadusandja asemele ilma PS-st tuleneva õigustuseta. Ebavõrdse kohtlemise keelu (PS § 12) sisuks on, et võrdseid, s.o sarnases olukorras olijaid tuleb kohelda võrdselt; ning ebavõrdseid võib/tohib kohelda ebavõrdselt. Võrreldavad olukorrad peavad olema mõistlikus ulatuses sarnased. Tunnused, mille esinemisel isikule rahvusvaheline kaitse antakse, tuleneb VRKS § 1 lg-st 2, § 4 lg-test 1 ja 3 ning § 5 lg-st 2. Rahvusvahelise kaitse saamiseks tuleb esitada isiklikult taotlus (VRKS § 14 lg-d 1 ja 4). Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja ei ole sellist taotlust esitanud. Tallinna Ringkonnakohtu 06.09.2019 otsuse nr 3-18-2111 p-st 9 saab järeldada, et sarnases olukorras ei ole isikud, kelle suhtes on viidud läbi VRKS-s sätestatud menetlus, mis eeldab terve rea spetsiifiliste asjaolude väljaselgitamist, 8
sätestab ühemõtteliselt üldpõhimõttena topeltkodakondsuse keelu, ei olnud PPA-l HMS § 15 lg 3 alusel kaalutlusõigust, kas jätta kaebaja taotlus läbi vaatamata või edastada see siiski Vabariigi Valitsusele. Ei nähtu, et vaidlustatud haldusakti andmisel oleks esinenud menetluslikke minetusi. Enne taotluse läbi vaatamata jätmist andis PPA kaebajale võimaluse esitada arvamusi ja vastuväiteid. Seega on ka isiku ärakuulamise nõue täidetud. Asjas on ka selge, et kaebaja on eelistanud keelduvat otsust tingimuslikule rahuldamisele (s.o kõrvaltingimuse kehtestamisele), mistõttu on kaebaja taotluse tervikuna rahuldamata jätmine õiguspärane (vrd Riigikohtu 04.03.2015 otsuse nr 3-3-1-74-14 p 14). Tühistamisnõude rahuldamata jätmise tõttu jääb rahuldamata ka sellega olemuslikult seotud kohustamisnõue. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega tühistada PPA 22.10.2021 otsus nr 15.2-15/827-2, kohustada PPA-d kaebaja kodakondsuse saamise taotlust läbi vaatama ja kohaldama kaebaja suhtes
Kaebaja palub ühtlasi algatada
lg 2 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.
lg 2 tõlgendamisel on mõistlik eeldada, et seda kohaldatakse ka isikutele, kes sisuliselt vastavad rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumitele. Nende hulka kuulub kindlasti ka kaebaja kui Süüria sõjaväekohustuslasest kodanik. Halduskohus leidis, et seadusandja on sidunud kodakondsusest loobumise võimalikkuse sellega, et isik on läbinud rahvusvahelise kaitse taotlemise menetluse ja vastava kaitse ka saanud, kuid kaebaja rõhutab, et pikaajalise elamisloa omanikuna ei saa ta rahvusvahelist kaitset taotleda (vt VRKS § 22 lg 1 p 2). Kaebaja jääb selle juurde, et praegusel juhul on tegemist võrdsuspõhiõiguse riivega (PS § 12 lg 1). Nagu kaebaja on selgitanud, on
lg-s 2 sätestatud erandi mittekohaldamine kaebajale ilma mõistliku põhjenduseta kaebaja ebavõrdne kohtlemine, millel on tema jaoks kaalukas tagajärg.
lg 2 erandit oleks tulnud tõlgendada võrdsuspõhiõigust maksimeerivalt ning seda kaebajale kohaldada, kuna ta vastab rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumitele ja olukord tema päritoluriigis ei ole muutunud. Lisaks on
lg 2 PS-ga vastuolus osas, milles see kohtleb erinevaid isikuid sarnaselt ja ei näe ette kodakondsusest loobumise nõudest erandit nende jaoks, kellel ei ole võimalik kodakondsusest loobuda. Sarnasele järeldusele on jõudnud ka Riigikohus 10.12.2003 otsuses nr 3-3-1-47-03. Halduskohus leidis, et kaebaja suhtes ei ole lojaalsussuhte katkemist vastavas menetluses tuvastatud. Kaebaja sellega ei nõustu ja leiab, et tema lojaalsussuhte katkemine on ilmselge. 10
-s vaid kaalukatel põhjustel. Julgeolekukaalutlustel võimaldab Eesti topeltkodakondsust nii vähestele isikutele kui võimalik. Siseministeeriumile teadaolevalt ei ole kaebaja üritanud ei Süüria presidendile ega muule asutusele Süürias kirjutada ning ei nähtu, kas ta on teinud kõik endast olenevad mõistlikud pingutused asukohariigi kodakondsusest vabanemiseks. Siseministeerium on valmis pakkuma 11
lg-t 2 ei saa tõlgendada laiendavalt ega kohaldada seda ka isikutele, kellel ei ole tuvastatud rahvusvahelise kaitse või täiendava kaitse andmise eeldusi ja aluseid, kuid võivad esineda muud argumendid topeltkodakondsuse aktsepteerimiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et võttes arvesse seadusandja laia otsustusruumi naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise küsimuses, ei ole kohtul võimalik sedastada
§-s 3 lünga olemasolu. 12. Ringkonnakohus leiab endiselt, et
lg-s 2 sätestatud erand on seadusandja väga konkreetne tahteväljendus, mis eeldab VRKS-s sätestatud menetluse läbiviimist, terve rea spetsiifiliste asjaolude väljaselgitamist, analüüsimist ja tuvastamist, ning sellist menetlust ei pidanud vastustaja kaebaja poolt kodakondsuse taotluse esitamisel omal algatusel läbi viima (vt 06.09.2019 otsus nr 3-18-2111, p 9). Kuivõrd seadusandja on sidunud
lg-s 2 sätestatud erandi tingimusega, et isik on saanud Eesti Vabariigilt või muult Euroopa Liidu liikmesriigilt rahvusvahelise kaitse, ei piisa erandi kohaldamiseks üksnes sellest, et kaebaja puhul võib tema päritoluriigist lähtuvalt eeldada vastavust rahvusvahelise kaitse saaja tunnustele. 13. Riigikohus on selgitanud, et kodakondsuse omandamist ja kaotamist reguleerivate normide kehtestamisel peab seadusandja siiski arvestama PS-s sätestatud põhiõiguste ja -vabadustega, sh võrdsuspõhiõiguse ja diskrimineerimise keeluga (nt Riigikohtu üldkogu 10.12.2003 otsus nr 3-3-1-47-03, p 23; 03.01.2008 otsus nr 3-3-1-101-06, p 18). Ringkonnakohus möönab, et teatud riikide kodanikel võib olla kodakondsusest loobumine raskem või välistatud, mistõttu on neil ka Eesti kodakondsuse taotlemisel raskem täita topeltkodakondsuse keelu nõuet. Võrdsuspõhiõiguse piiramine ei ole siiski iseenesest alati põhiseadusevastane. Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on PS-ga vastuolus 12
§-s 3 erandi puudumine isikutele, kes ei ole võimelised senisest kodakondsusest loobuma, ei ole vastuolus PS-ga. Seega ei ole alust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Ühtlasi ei ole vaja hinnata seda, kas kaebaja on teinud piisavalt pingutusi Süüria kodakondsusest vabanemiseks.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.