lg 2 jätkab kohus kokkuleppemenetlusest keeldumise korral menetlust üldises korras. Maakohtu otsus: Harju Maakohtu 30.06.2022 otsuse alusel tunnistati Marti Viljamaa süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ning teda karistati 5 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Marti Viljamaa eelvangistus arvestati KarS § 68 lg 1 alusel karistusaja hulka ning karistuse kandmise alguseks loeti 01.12.
kõrvale jätta X 02.12.2019 kahtlustatavana antud ütlused, 02.12.2019 ütluste ja olustiku seostamise protokoll vähemalt ütlusi puudutavas osas ning 03.05.2021 istungil prokuröri poolt esitatud MTA uurimisosakonna nõudekiri, meilivahetus klienditeenindusega ja üleandmise-vastuvõtmise akt. 2.1) Kriminaalasjas ei ole tõendeid, et Marti Viljamaa oli teadlik Läti registreerimisnumbriga sõiduki Eestisse toomise asjaoludest; 2.2) kriminaalasjas ei ole tõendeid, et Marti Viljamaa võttis narkootilised ained sõidukist välja. Tegelikult ei ole objektiivseid tõendeid, et Marti Viljamaa sõitis X-ga kaasa. Kaitsja taotles 01.12.2019 kahtlustatavate kinnipidamisel osalenud ametnike üle kuulamist, kuid taotlus jäeti rahuldamata; 2.3) prokurör käsitas kõiki kriminaalasjas varem süüdistatud isikuid grupina, kuid 04.01.2021 kohtuistungil kinnitasid Ü, T, M ja F, et nad ei tunne X ja Marti Viljamaad. Isikute ütlused Marti Viljamaad ei puuduta. Kriminaalasjas esitati arvukalt tõendeid, millest Marti Viljamaad puudutas vaid murdosa ning süüdistatav istus sel põhjusel koos kaitsjaga terve menetluse kohal, kellegi teise süüasja vaadates-kuulates; 2.4) meelevaldne on maakohtu seisukoht, et kaitsja püstitas erinevaid versioone, neid tõendamata. Kaitsja taotles menetlejate üle kuulamist täpsustamaks, mida Marti Viljamaa kinnipidamise hetkel tegi ja kuidas toimus X esmane ülekuulamine. Kaitsja juhtis tähelepanu, et 01.12.2019 kinnipidamise kohta puuduvad videosalvestised, mis aitaks täpsustada Marti Viljamaa paiknemist ja tegevusi. Kaitsja märkis, et kriminaalasjas jäeti tegemata rida ekspertiise (nt sõrmejälje ja DNA ekspertiis Läti registreerimisnumbriga sõiduki päraluugist kontrollimaks X väiteid, kaubikust Citroen Berlingo ja Marti Viljamaa korterist leitud käsikirjaliste märkmete käekirjaekspertiis); 6 2.5) kaitsjal õnnestus koguda tõendikillukesi, mis võimaldavad järeldada, et Marti Viljamaa korterit ja kaubikut Citroen Berlingo kasutasid kolmandad isikud (sh võis seda teha K), s.o elukohast ja sõidukist leitud esemeid ning märkmeid ei saa seostada Marti Viljamaaga; 2.6) X 02.12.2019 antud ütlused tuleb kõrvale jätta. X avaldas hiljem, 26.02.2020 kahtlustatavana ülekuulamisel, et ta ei lugenud 02.12.2019 protokolli läbi, sest tal ei olnud prille ning teksti dikteeris uurija. Maakohus jättis rahuldamata kaitsja taotluse kuulata üle menetleja; 2.7) Maakohtu väide, et X 02.12.2019 ütlusi kinnitab ütluste ja olustiku seostamise protokoll, ei ole õige. X ei andnud menetlustoimingul uusi ütlusi, protokollis olevad fotod Marti Viljamaa teadmist ja tegevust ei tõenda; 2.8) Marti Viljamaa valdusest leitud sidevahenditest ei leitud mitte ühtegi süüdistusakti(de)s märgitud süüdistatava kontakti, mitte keegi peale X Marti Viljamaad ei tundnud. Marti Viljamaa ei ole seotud valge Iphonega; 2.9) Kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda W, Z ja X. Maakohus on otsuses ekslikult viidanud Z ristküsitlusele, kuid tegelikult ta keeldus ütluste andmisest. Kriminaalasjas pole tõendeid, mis kinnitaksid X väidet, et Läti registreerimisnumbriga sõiduki süütevõtme sai ta kindalaekast Marti Viljamaa juhiste abil; 2.10) puudub mõistlik põhjendus, miks pidi X minema Läti registreerimisnumbriga sõiduki rooli, kui huvi sõiduki vastu oli Marti Viljamaal. Maakohus läks loogikaveast sujuvalt üle. Teabe (millisest kohast ja mis sõiduk tuleb ära tuua) valdajaks oli X. Viimasel oli väidetavalt kiire sünnipäevale minekuga, kuid ta jättis oma auto Vaida bussipeatuse juurde. Puudub loogika, miks pidi Marti Viljamaa juhul, kui kogu tegevus toimus tema juhtimisel, võtma lätlaste autost tahvelarvuti ning jätma selle X autosse; 2.11) kriminaalasjas jäeti ekspertiiside abil kontrollimata X väide, et Marti Viljamaa avas luuke ja sorteeris pakke; 2.12) maakohus sedastas, et X ütlused riimuvad teiste tõenditega, kuid see väide on otsuses sisustamata; 2.13) Viikingite küla turvakaamerate salvestusel ei ole Marti Viljamaa identifitseeritav. Sama puudutab videosalvestisi, mis peaks väidetavalt tõendama, et Marti Viljamaa kasutas pidevalt Citroen Berlingot. Viimaste puhul jättis maakohus käsitamata kaitsja taotluse jätta tõendid KrMS § 3051 lg 3 alusel tähelepanuta; 2.14) maakohus väljus süüdistuse piiridest väites, et W ja Z reis, hotellibroneeringud või Tallinn-Riia bussipileteid puudutav info oli teada Marti Viljamaale; 2.15) Marti Viljamaa kodust leitud vaakumpakendajal ei olnud narkootiliste ainete jälgi, telefonid (sh pesukorvis olnud seadet) ei ole seostatavad 01.12.2019 sündmustega. Kütusetšekid narkootiliste ainete käitlemist ei tõenda, käsikirjaliste märkmete kohta on maakohus öelnud, et nende seos narkootiliste ainete käitlemisega pole mustvalgelt ja üheselt kirjas. Prokuröri seisukoht: Prokuröri hinnangul ei rikkunud maakohus pärast Marti Viljamaa kaassüüdistatava kokkuleppe kinnitamist üldmenetlust jätkates oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Apellandi väide KrMS § 7 339 lg 1 p 1 sätestatud võimalikule rikkumisele ei ole põhjendatud. Kohtuniku taandumata jätmine ei ole käsitatav kohtulahendi tegemisena ebaseaduslikus kohtukoosseisus KrMS § 339 lg 1 p 1 tähenduses (RKKKo 3-1-1-123-05). Vaidlustatud asjas olid enne kokkulepete esitamist kõik tõendid uuritud. Apellandi väide, et 05.05.2022 esitas prokurör veel ühe tõendi, ei ole õige. Prokurör esitas kohtule kirjaliku teabe asitõendi ehk sõiduki Volvo XC90 r/n 434 HDH kuuluvuse kohta, et kohus saaks kujundada seisukoha, kellele asitõend tagastada. Protokolli järgi rõhutas prokurör teavet üle andes, et tegemist ei ole tõendiga, kaitsja vastu ei vaielnud. Seadus ja kohtupraktika ei keela ega välista mitme süüdistatavaga kriminaalasjas erinevate süüdistatavate osas menetlusliku seisukoha võtmist eri menetlusliikides. Apellant jättis tähelepanuta, et kokkuleppe kinnitanud ning üldmenetluses lahendi teinud kohtukoosseis ei kattu: kokkuleppemenetluses arutab asja maakohtunik ainuisikuliselt, kuid I astme kuritegu käsutavas asjas koosneb kohtukoosseis KrMS § 18 lg 1 alusel kolmest kohtunikust. Maakohtu otsus on selge, kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kooskõlas kohtus uuritud tõenditega. Kuigi Marti Viljamaale heidetakse ette tegutsemist isikute grupis, ei tegutsenud ta grupis koos kõikide (endiste) kaassüüdistatavatega. Isikutel oli küll oma roll, kuid kõik ei teadnud ega tundnudki üksteist. Sel põhjusel pole asjakohased kaitsja etteheited, et Marti Viljamaa roll ja teopanus nähtub ainult X ütlustest. Maakohus ei mõistnud Marti Viljamaad süüdi ainult X ütlustele tuginedes. Kohus analüüsis neid ütlusi kogumis teiste asjas kogutud tõenditega. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et pole õiguslikku keeldu isiku süüditunnistamiseks kaudsete tõendite alusel. Maakohus on õigesti viidanud, et kaitsja püstitas küll erinevaid kaitseversioone, kuid jättis need tõendamata. Oma kaitseversiooni tuleb aktiivselt tõendada. Maakohus on otsuses jälgitavalt põhistanud, miks otsuse tegemisel arvestati X 02.12.2019 ütlusi. Seaduslikku alust jätta kõrvale kolmest protokollist kaks, ei ole.
Võimalike vastuolude korral jäetakse tõendikogumist kõrvale vastuolulised ütlused. Kaitsja on apellatsioonis jätnud mulje, nagu öelnuks X oma 02.12.2019 ütlustest hilisemal ülekuulamisel lahti. Tegelikult tegi X 26.02.2020 täpsustusi ning selgitas, et tekkinud on segadus, sest ta ei lugenud oma esmaseid ütlusi üle ning kõik asjad ei olnud meeles. Prokurör leiab, et süüdistatava Marti Viljamaa kaitsja Anu Toomemägi-Kivistiku apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ning Harju Maakohtu 30.06.2022 otsus tuleb jätta muutmata. Menetluse käik ringkonnakohtus: Tallinna Ringkonnakohus määras 06.09.2022 määrusega apellatsiooni arutamisele kirjalikus menetluses, suulist menetlust kohtult ei taotletud. Tarvidust suuliseks menetluseks ringkonnakohus ei näinud. Apellatsioonimenetluse pooltele tehti teatavaks asja arutav kohtukoosseis, anti tähtaeg taanduste, taotluste ja kirjalike seisukohtade esitamiseks ning tehti teatavaks otsuse kuulutamise aeg. Ringkonnakohtu määratud tähtaja jooksul laekus kirjalik seisukoht kaitsjalt. Kaitsja jäi apellatsiooni juurde ning esitas järgmised täpsustused: 1) Ä (kelle kokkuleppe asja arutavas koosseisus olev kohtunik kinnitas) ja Marti Viljamaa olid vähemalt prokuröri nägemuse järgi seotud. Avakõnes väitis prokurör, et Ä kaasas 8 Marti Viljamaa. Kohtupraktikas on läbivalt rõhutatud, et õigusemõistmine mitte ei pea olema, vaid ka näima õiglane. Praegusel juhul see nii ei olnud; 2) Apellatsioonis ei väideta, et kohus rajas otsuse X ütlustele ja kaudsetele tõenditele. Apellatsioonis väidetakse, et kohus rajas otsuse kaudsetele tõenditele. Prokurör viitas, et X ütlusi kinnitavad paljud kaudsed tõendid, kuid millised, see vastusest ei selgu. Ringkonnakohtu seisukoht: Sissejuhatavalt märgib ringkonnakohus, et Marti Viljamaa saatis ringkonnakohtule kirjaliku avalduse (kd XIX tlk 19). Süüdistatava arvates esitas prokurör kriminaalasjas tahtlikult valeandmeid, et kriminaalasjad nr 19930000316 ja 19930000287 liidetaks. Üks ühendamise põhjus on Marti Viljamaa hinnangul vajadus saata Läti Vabariigi kodanikud W ja Z kiiresti riigist välja. Lisaks palub süüdistatav, et ringkonnakohus kontrolliks, kas maakohtu eesistuja eiras prokuröri (ebaseaduslikku) tegevust sihilikult või mitte. Kolleegiumil tuleb
sätestatuga lahendada apellatsioonkaebus ehk kontrollida maakohtu otsuse seaduslikkust juhul, kui seaduses märgitud edasikaebetähtaja jooksul laekub ringkonnakohtule menetlusdokument (menetlusdokumendid), mille koostaja näitab ära, mis osas, millega ning mis põhjusel ta maakohtu otsusega ei nõustu. Süüdistatava avaldus saabus 02.08.2022 ehk peale apellatsioonitähtaega. Kaitsja apellatsiooni sai Marti Viljamaa kätte 18.07.2022. Seega pole süüdistatava avaldus ei apellatsioon ega KrMS § 322 lg 3 sätestatud dokument. Lisaks ei saa märkimata jätta, et süüdistava avalduses esitatud mõttekäik on segane. Selles ei sisaldu fakte, mis annaks järeldada, et prokurör ja/või maakohtu kohtukolleegiumi eesistuja on toime pannud teo, mis vastaks mõnele karistusseadustikus sätestatud süüteo kvalifikatsioonile ning sellest tulenevalt ei ole vajadust Marti Viljamaa avalduses sisalduvat käsitada. Ringkonnakohus lahendab esmalt kaitsja apellatsioonis tõstatatud küsimuse, kas Marti Viljamaa kriminaalasjas otsuse teinud kohtukoosseis pidanuks taanduma pärast seda, kui eesistuja lahendas Marti Viljamaa kaassüüdistatava kriminaalasja kokkuleppemenetluses (I). Seejärel analüüsib kolleegium tõendite lubatavust (II) ja kaitsja apellatsioonis sisalduvat kriitikat, mis puudutab maakohtu otsuse põhiosa ehk Marti Viljamaa teo tõendatus ning kaitsja kohtuvaidluses esitatud argumentide käsitlus (III). Viimaks puudutab kolleegium süüdistatavale mõistetud karistust ja võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (IV). I Kaitsja on seisukohal, et ringkonnakohus peaks maakohtu 30.06.2022 otsuse menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tervikuna tühistama ning kriminaalasi tuleks tagastada maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Apellandi hinnangul rikuti menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest Marti Viljamaa kriminaalasjas otsuse teinud kohtukoosseis ei taandunud asja arutamisest pärast seda, kui koosseisu eesistuja mõistis kliendi (endise) kaassüüdistatava kokkuleppemenetluse korras süüdi. Kriminaalasjas puudub vaidlus, et kuni 30.11.2021 arutas maakohus üldmenetluses kriminaalasja nr 1-21-3224 süüdistatavate Ä ja Marti Viljamaa suhtes kolmeliikmelises koosseisus
§-ga 18 lg 1. Menetlusosalised esitasid 30.11.2021 istungil kohtule taotluse jätkata asja arutamist kokkuleppemenetluses. Maakohus rahuldas taotluse ning 9 kohtunikust eesistuja jätkas
Kokkulepete arutamisel selgus, et Ä jäi kokkuleppe juurde, kuid Marti Viljamaa ei jäänud (kd XVIII tlk 75 ja 76). Järelikult puudus tema suhtes alus kokkuleppemenetluse kohaldamiseks KrMS § 239 lg 1 mõttes. Kohtunik teatas seejärel, et kuulutab Ä kohtuotsuse 13.12.2021 ning avaldab siis, milline kohtukoosseis jätkab Marti Viljamaa kriminaalasja arutamisega. Lubatud ajal ehk 13.12.2021 eraldas maakohus kriminaalasjast nr 1-20-3224 materjalid Ä osas (kd XVIII tlk 97) ja kuulutas otsuse kriminaalasjas nr 1-21-8590 ehk Ä süüdistuses KarS §-de 184 lg 1 – 22 lg 3 järgi kokkuleppemenetluses. Samal päeval toimunud korraldaval kohtuistungil (kd XVIII tlk 101-104) määras eesistuja kindlaks järgmise istungi aja, kontrollimaks Marti Viljamaa vahistuse põhjendatust. Kaitsja teatas, et soovib esitada menetluslikku taotlust, kuid eesistuja informeeris kaitsjat, et kõik taotlused vaadatakse läbi kolmeliikmelises koosseisus ning rahvakohtunike puudumise tõttu peab kaitsja oma taotluse esitama järgmisel kohtuistungil. Kaitsja esitas 29.03.2022 kogu kohtukoosseisu vastu taandamistaotluse (kd XVIII tlk 101-102, taotlus tlk 105), mille kohus jättis KrMS § 250 lg 2 alusel rahuldamata (kd XVIII tlk 106-108). Maakohus rõhutas määruses, et taotluse lahendamise hetkeks olid asjas nr 1-20-3224 kõik tõendid uuritud. Kaitsja viitab apellatsioonkaebuses, et Ä kokkuleppe kinnitamine oli põhimõttelises vastuolus KrMS § 239 lg 2 p-ga 3. Nimetatud sätte kohaselt ei kohaldata kokkuleppemenetlust mitme süüdistatavaga kriminaalasjas, kui vähemalt üks süüdistatav ei nõustu kokkuleppemenetluse kohaldamisega. Kriminaalasjade eraldamine on KrMS § 216 lg 2 p 3 alusel võimalik üksnes juhul, kui isik pärast kohtueelse menetluse lõppu taotleb kriminaalasja lahendamist kokkuleppemenetluses, kuid see ei ole võimalik KrMS § 239 lg 2 p-s 3 nimetatud asjaolu tõttu. Kolleegiumile arusaadavalt tõlgendab kaitsja tsiteeritud norme kitsalt, s.o väljend pärast kohtueelse menetluse lõppu tähendab kaitsja arvates eelduslikult, et kohtulikul arutamisel ei ole mitme süüdistatavaga kriminaalasjas inimesel oma süüdistuses enam võimalik riigiga kokkulepet sõlmida, sest valik menetlusliigi osas tuleb teha vahetult pärast kohtueelse menetluse lõppu. Ringkonnakohus märgib, et kaitsja tõlgendus on liiga jäik. See läheb vastuollu nii kehtiva praktikaga, kui ka KrMS §-ga 239 lg-ga 3, mille järgi võivad prokuratuur ja süüdistatav taotleda kokkuleppemenetluse kohaldamist enne kohtuliku uurimise lõppu. Kohtulik arutamine toimubki pärast kohtueelse menetluse lõppu. Kuigi KrMS mõtte järgi peaks võimaldama soovitud menetlust isikutele, kes kokkuleppemenetlust tahavad, on gruppide n.ö lõhkumine siiski teatud juhtudel küsitav, kuid käsilolevas asjas erinevalt kaitsjast kolleegium ületamatut vastuolu KrMS § 239 lg 2 p-ga 3 ei näe. KrMS §-d 239 lg 1, 3 ja 250 lg 1 alusel on üldmenetluse kriminaalasjas võimalik üle minna kokkuleppemenetlusele.
MS § 248 lg 1 p-de 1 või 2 alusel. Ringkonnakohus möönab, et KrMS § 250 lg 2 sätestatu esmaseks eesmärgiks on tõenäoliselt selgelt öelda, et üldvõi lühimenetluses kokkuleppemenetlusele üleminekul ei tagasta kohus KrMS § 248 lg-tes 1 või 2 sätestatud aluste tuvastamisel kriminaalasja prokuratuurile, vaid asja arutamist jätkatakse ning see jätkub endises menetlusliigis. Seadus ei sätesta (sh KrMS § 49), kas asja arutamist võib jätkata sama kohtukoosseis või peab asja arutamist jätkama uus kohtukoosseis. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seega kohtukoosseisul seadusest tulenevat kohustust asja arutamisest taanduda. Kaitsja on ilmselt maakohtule taandamistaotluse esitamisel ja hiljem, apellatsiooni koostamisel, lähtunud RKKKo lahendi nr 3-1-1-63-13 p-s 20.1 märgitust. Kõnealuses lahendis sedastas 10 riigikohus, et tõenäoliselt saab KrMS § 339 lg 2 sätestatud oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks pidada situatsiooni, kus täideviimises süüdistatava inimese kriminaalasja arutab (ja lahendab) kohtunik, kes on varem (kokkuleppemenetluse korras) teinud kohtuotsuse, millega mõisteti süüdi samale kuriteole kaasaaitamises süüdistatud inimesed. Riigikohus ütles sama, mida Marti Viljamaa kaitsja – kohtunik asetab end nii olukorda, kus täideviija õigeksmõistmine tähendab sisuliselt oma varasema otsuse ekslikkuse tunnistamist (vt viidatud punkt otsuses ning kaitsja taotluse lk 2 alt teine lõik). Viidatud lahendis leidis riigikohus, et kuivõrd Eesti kohtunike eetikakoodeksi p 14 järgi peab õigusemõistmine ka näima aus, siis pidanuks asja arutanud kohtunik KrMS § 49 lg 6 alusel taanduma. Ringkonnakohus möönab, et käsilolevas asjas võinuks maakohus iseenesest ühe süüdistatava keeldumise korral kokkuleppemenetlusest toimida ka nii nagu varem (vt siinkohal maakohtu 04.01.2021 määrus kd II tlk 179 ja 14.01.2021 määrus kd VII tlk 100), kui kokkuleppemenetluse kasuks otsustanud süüdistatavate kriminaalasjad eraldati eraldi menetlusse ning edastati kohtu kantseleile uue menetleja määramiseks. Vaidlus puudub, et Ä osas maakohus nii ei toiminud. Olenemata eeltoodust pole ringkonnakohtu hinnangul vaidlusaluses küsimuses tähtsust omavad faktid võrreldavad asjas 3-1-1-63-13 tuvastatud asjaoludega ning sellest tulenevalt ei eksisteeri arvestatavat tõenäosust, et menetlusõigust on oluliselt rikutud KrMS § 339 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus põhistab oma seisukohta järgmiselt. Ringkonnakohus nendib, et üldmenetluses, keset kohtulikku arutamist taotletud kokkuleppemenetlusest keeldumise korral on üldjuhul veidi problemaatiline nii uue, kui sama kohtukoosseisu jätkamine. Uue koosseisu puhul tuleks asja arutamist alustada otsast peale, endise koosseisu korral taandub küsimus nn kahe toimiku süsteemile, s.o üldmenetluses komplekteeritakse kriminaaltoimik poolte valikul kohtule tutvustatud ehk esitatud tõenditest ning isikulised tõendiallikad kuulatakse üle vahetult kohtus. Juhul, kui prokurör ja süüdistatav soovivad üldmenetluse kriminaalasja kohtulikul arutamisel asja lahendamist kokkuleppemenetluses, annab praktikas prokurör pärast kohtu poolt taotluse aktsepteerimist üle kriminaaltoimiku, kuhu on reeglina koondatud kõik kohtueelses menetluses kogutud tõendid (sh nii nende isikuliste tõendiallikate ütlused, keda on üldmenetluses juba jõutud ristküsitleda, kui ka nende ütlused, keda ei ole veel küsitletud). Seejärel tuleb kohtul enne asjas otsuse tegemist kriminaaltoimikuga tutvuda. Kokkuleppemenetlusest keeldumise korral tekib olukord, kus asja arutav kohus on näinud kõiki tõendeid ning üldmenetlusega jätkamise korral muutuks kahe toimiku põhimõte sisutühjaks. Käsilolevas asjas on kaitsja kirjeldatud probleemile põgusalt viidanud, kuid seda tegelikult pole: maakohus on õigesti märkinud, et menetlusosaliste otsustus, lahendada asi kokkuleppemenetluses, jõudis kohtu palge ette pärast kõikide asjasse puutuvate tõendite esitamist. Kolleegium jagab prokuröri seisukohta, et 05.05.2022 istungil esitatud dokument puudutas asitõendi kuuluvust, mitte Marti Viljamaa süüküsimust (vt kd XVIII tlk 120). Kaitsja väide, et maakohus ei olnud enne Ä kokkuleppe arutamist kõiki tõendeid uurinud, on seega ainetu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole erinevalt asjas nr 3-1-1-63-13 kirjeldatud asjaoludest käsilolevas kriminaalasjas süüdistatavate Ä ja Marti Viljamaa väidetav ebaseaduslik tegevus omavahel seotud sedavõrd tihedalt väitmaks, et ühe süüdimõistmise korral olnuks teise süüdi tunnistamine sama kohtukoosseisu poolt oodatav. Kaitsja on süüdistatavate vahelise võimaliku ühenduslülina kasutanud prokuröri avakõnes esitatud väidet, mille järgi kaasasid Q ja Ä oma ebaseaduslikku tegevusse rea isikuid, kelle hulgas oli ka Marti Viljamaa (vt kd II tlk 150). Ringkonnakohus tsiteerib siinkohal apellandi enda avakõnet (vt 04.01.2021 istungi protokoll 11 kd II tlk 159) „Marti Viljamaa ei tunne ühtegi teist kohtu alla antud isikut, kelle kriminaalasjad on ühendatud ja kes on siin, kas kinnipeetavana kaitsja seljataga või istuvad saalis. Ehk siis rääkida mingist suuremast grupi kooskõlastatud tegevusest Marti Viljamaa puhul kindlasti ei saa, ka juhul kui tema süü narkootilise aine käitlemises leiaks tõendamist“. Kaitsja ringkonnakohtule esitatud apellatsiooniski öelnud, et klient ei tunne kaassüüdistatavatest kedagi peale X ning asja arutamisel jälgisid nii Marti Viljamaa kui tema kaitsja justkui kellegi teise kriminaalasja. Ringkonnakohtule arusaadavalt ei puudutanud kaitsja hinnangul seega enamus samas kriminaalasjas kohtu alla antud isikutest (sh Ä) ning nende tegevuse kohta kohtule esitatud tõenditest vähimalgi moel tema klienti. Ringkonnakohus märgib, et avakõnes väitis prokurör nii nagu kaitsja kirjutab, kuid pärast kõikide tõendite uurimist jõudis prokurör siiski arusaamani, et Ä roll on esitatud ja uuritud tõendite pinnalt sootuks väiksem, s.o süüdistatav ehitas sõidukitesse peidikuid ning andis Q-le üle rahaümbrikke (vt Äga sõlmitud kokkulepe kd XVIII tlk 88-95). Ringkonnakohus märgib, et nii algselt esitatud süüdistuses kui Äga sõlmitud kokkuleppes kirjeldatud asjaolude järgi pole Ä ja Marti Viljamaa omavahel seotud. Kriminaalasjas esitatud tõendid võimaldavad järeldada, et isikute grupis tegi Q korralduste järgi igaüks lõppeesmärgi saavutamiseks midagi. Kuigi iga inimese panus oli lõpuks kas vähem või enam oluline osa tervikust, siis kõik asja läbivad süüdistatavad üksteist tingimata ei tundnud ning täpselt ei teadnudki mis liigutusi ja millal teine teeb selleks, et süsteem tervikuna töötaks. Nii näiteks ei tundnud käsilolevas asjas Marti Viljamaa endised kaassüüdistatavad W ja Z inimesi, kes pidid Viikingite küla lähistele jäetud sõidukile järgi tulema. Nende ülesanne konkreetsel juhul piirdus sõiduki Hollandisse viimisega, sealt Eestisse toomisega, auto jätmisega kokkulepitud kohta ning selle järgmisel päeval sealt võtmise ning (tõenäoliselt) Eestist minema viimisega. Pärast töökäsu täitmist said nad tasu ja olid (kuni järgmise korrani) vabad. Prokurör taganes edasise menetluse jooksul avakõnes õhku paisatud väitest, et Q ja Ä olid positsioonilt võrdsed. Sõlmitud kokkuleppes leidis prokurör, et Ä tegevus tuleb kvalifitseerida KarS §-de 184 lg 1 – 22 lg 3 järgi ning seega asus prokurör seisukohale, et avakõnes väljendatud seos Ä ja Marti Viljamaa vahel puudub. Ringkonnakohus nendib, et noil põhjustel pole Ä süüdi mõistmine käsilolevas asjas kriminaalasja eripära silmas pidades sellise kaaluga, mis annaks automaatselt alust öelda, et süüdimõistva otsuse tegemine ühe süüdistatava suhtes tähendanuks kohtu jaoks vältimatult sama teise osas. Esitatud süüdistus ja tõendid ei toeta kaitsja loogikat, et kohtunikust eesistujal oli tõenäoliselt sisemine surve Marti Viljamaa tingimata süüdi mõista, sest vastupidisele seisukohale asudes tulnuks tal tunnistada Ä suhtes langetatud otsuse ekslikkust. Ä süüdi mõistmine ei puuduta käsilolevas asjas märkimisväärselt Marti Viljamaa süüküsimust. Olukorras, kus erinevad lülid on üksteisest sedavõrd eraldatud nagu selles kriminaalasjas, siis väga lihtsustatult taandub küsimus, kas Marti Viljamaa oli sündmuskohal juhuslikult (kaitseversioon) või teadlikult (prokuröri nägemus) asja lahendava kohtu jaoks tegelikult ainult olemasolevatele tõenditele. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et tegemist ei olnud olulise menetlusõiguse rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes ning kaitsja taotlus otsuse tühistamiseks ja tagastamiseks maakohtule arutamiseks uues kohtukoosseisus tuleb jätta rahuldamata. II Apellant on seisukohal, et maakohus pidanuks otsuse tegemisel
lg 3 jätma tõendite kogumist välja X 02.12.2019 kohtueelses menetluses antud ütlused (kd III tlk 12 178-181), 02.12.2019 ütluste ja olustiku seostamise protokolli (kd IV tlk 1-6), 06.12.2019 MTA uurimisosakonna nõudekirja ning sellele järgnenud meilivahetusega, mis toimus klienditeenindusega ja üleandmise-vastuvõtmise akti (kd XIV tlk 36-40). Kaitsja taotleb, et ringkonnakohus tunnistaks loetletud tõendid lubamatuks. Ringkonnakohus selleks põhjust ei näe. X 02.12.2019 ütluste puhul tuleb esmalt nõustuda prokuröri loogikaga, et erineval ajahetkel antud ütluste vastuolu korral ei jäeta kõrvale protokolli tervikuna vaid protokollis talletatud ütlused osas, milles esinevaid erisusi isik adekvaatselt põhjendada ei oska. Kriminaalasjas keeldus X kohtus ristküsitlusel ütluste andmisest (kd III tlk 113) ning arusaadavalt ei olnud tal võimalik kohtule ja menetlusosalistele vahetult selgitada, miks ta varasemal ülekuulamisel öeldut osaliselt muutis. Maakohus lähtus vastuoludele hinnangu andmisel sel põhjusel korrektselt X kohtueelses menetluses antud selgitusest (kd III tlk 198) ning kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Omalt poolt lisab kolleegium, et 02.12.2019 ja 26.02.2020 ütlusi võrreldes tuleb nentida, et X ei soovinud mitte midagi muuta 01.12.2019 episoodi puhul (vt kd III tlk 198). Vastuolud kerkisid esile nendes ütlustes, mis puudutasid sõiduautosid Peugeot ja Renault Twingo. Ringkonnakohtu hinnangul on X hämamisel väga lihtne põhjus: kui vaadata isikule erinevatel ajahetkedel esitatud kahtlustusi, siis on ilmselge, et need on väga erineva ulatuse ja kaaluga (vt X-le 02.12.2019 esitatud kahtlustus kd III tlk 179 ja 26.02.2020 esitatud kahtlustus kd III tlk 183-197). X-le 02.12.2019 esitatud kahtlustuses pole ridagi sõiduautodest Peugeot ja/või Renault Twingo, kuid need läbivad 26.02.2020 isikule esitatud kahtlustust. Seega oli X-l igati põhjust end esmasel ülekuulamisel räägitust distantseerida osas, mis puudutas sõiduautosid Peugeot ja Renault Twingo ning leiutada mingisugunegi ettekääne, õigustamaks oma ütluste muutmist. Kolleegiumi hinnangul on prokurör kohtuvaidlustes kohaselt viidanud (vt kd XVIII tlk 152), et tegelikult rääkis X Renault Twingo kohta tõtt, kuid pärast mahukama kahtlustuse esitamist sai X aru, et lobises esmasel ülekuulamisel midagi, mille alusel võidakse teda seostada lisaks 01.12.2019 episoodile ka teiste episoodidega ja ta asus ennast (küll veidi ebaõnnestunud argumentide abil) päästma. Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et kuivõrd 01.12.2019 episoodis vastuolusid pole, siis ei ole alust ega põhjust X 02.12.2019 ütluste tõendikogumist välja jätmiseks. Sama puudutab 02.12.2019 toimunud ütluste ja olustiku seostamise protokolli (kd IV tlk 1-6). Ringkonnakohus ei näe, et X valetas 02.12.2019 ülekuulamisel, kui ta rääkis 01.12.2019 episoodist, ülekuulamisele järgnenud menetlustoimingul on X näidanud ette kohad, millest ta ülekuulamisel rääkis. Sarnaselt maakohtuga ei näe ringkonnakohus mõjuvat põhjust, miks pidanuks kohtuistungil üle kuulama Xga vaidlusaluseid menetlustoimingud läbi viinud menetlejad. Oluline on see, et X ei muutnud neid ütlusi, mis omavad tähtsust Marti Viljamaa süüküsimuse lahendamisel 01.12.2019 episoodis. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjust MTA uurimisosakonna nõudekirja ning sellele järgnenud klienditeenindusega toimunud meilivahetuse ja üleandmise-vastuvõtmise akti (kd XIV tlk 3640) tõendite kogumist kõrvale jätmiseks. Apellatsioonis palus kaitsja pöörata tähelepanu kohtuvaidluses esitatud argumentidele (kaitsekõne teesid kd XVIII tlk 176). Kohtuvaidluses märkis kaitsja, et tõend on huvipakkuv selle lubatavuse kontekstis. Päring on edastatud menetluse alustamata jätmise/alustamise/lõpetamise avalduse juurde, kus on olnud aluseks PPA väärteomenetluse nõudekiri. Kaitsja avaldas arvamust, et järelikult võib olla tegemist olukorraga, kus tõend on ebaseaduslik selle saamise asjaolusid arvestades: antud juhul pole tegemist väärteomenetlusega või sellest välja kasvanud kriminaalmenetlusega. Lisaks küsib menetleja välja konkreetset kuupäeva ja kellaaega käsitavaid andmeid kindla isiku suhtes. 13 Kaitsja arvates eeldab päring varjatud jälgimisel saadud infot ja selleks väljastatud luba, mille olemasolus on alust kahelda. Ringkonnakohus märgib, et kaitsja arutluskäik, mis puudutab MTA päringu edastamist menetluse alustamata jätmise/alustamise/lõpetamise avalduse juurde, on ainetu. Kaitsja jätab tähelepanuta, et kd XIV tlk 36 asuva päringu juures olevat meilivahetust (kd III tlk 37-39) tuleb lugeda tagantpoolt ettepoole, mitte vastupidi. Vastatud, edastatud jne e-kirjade ja nende välja printimise korral on kronoloogiline järjestus reeglina alt üles, mitte ülevalt alla. Nii lugedes on näha järgmine: 1) 06.12.2019 kell 03.50 PM edastab MTA uurimisosakonna ametnik KS e-posti aadressilt XXX@emta.ee e-kirja GM Eesti CirkleK e-posti aadressile EESTI@circlekeurope.com. Kirja teema (subject) on 11.2-1_03466_Salvestiste_nõudekiri_Circle_K_Eesti_AS_20191206_19930000316.bdoc. 2) 09.12.2019 kell 10.27 on MTA ametniku KS 06.12.2019 kell 03.50 PM saadetud ekirjas märgitud adressaat GM Eesti CirkleK e-posti aadressilt EESTI@circlekeurope.com edastanud MTA päringu aadressile klienditeenindus@circlekeurope.com. Kirja teemareal on märgitud FW: 11.2-1_03466_Salvestiste_nõudekiri_Circle_K_Eesti_AS_20191206_19930000316.bdoc; 3) 09.12.2019 kell 10.53 on CircleK klienditeeninduse spetsialist KS e-posti aadressilt klienditeenindus@circlekeurope.com edastanud adressaadile GM Circle K ServiceStation JÜRI (e-posti aadress 51018@circlekeurope.com) e-kirja, mille teemareal on Menetluse alustamata jätmise/alustamise/lõpetamise avaldus [ref:_00DS8H6PR_5004Hvo7lh:ref]. Kirja sisu algab järgmiste sõnadega: „Hea juhataja. Saadan Sulle Politsei- ja Piirivalveameti väärteo menetluse nõudekiri. Palun loe põhjalikult läbi […]. 4) 10.12.2019 kell 04.07 PM on GM Circle K ServiceStation JÜRI (e-posti aadress 51018@circlekeurope.com) saatnud KSl-e e-kirja, mille teemareal on Menetluse alustamata jätmise/alustamise/lõpetamise avaldus [ref:_00DS8H6PR_5004Hvo7lh:ref]. E-kirja saatjaks on CircleK Eesti AS Jüri teenindusjaama juhataja Õ. Kirja sisu järgi on videosalvestiselt näha kõnekaarte ostev isik ja sõiduk, videolõik on salvestatud ning saatja informeerib adressaati, kuidas on võimalik salvestist saada; 5) 13.12.2019 kell 11.30 edastab MTA uurimisosakonna vanemuurija KS CircleK Eesti AS Jüri teenindusjaama juhataja Õ 10.12.2019 kell 04.07 PM saadetud e-kirja adressaadile MTA uurimine palvega registreerida e-kiri päringu vastusena. E-kirja teemareal on endiselt Menetluse alustamata jätmise/alustamise/lõpetamise avaldus [ref:_00DS8H6PR_5004Hvo7lh:ref]. Ringkonnakohus märgib, et eeltoodu alusel on tegelikult jälgitav, millise teemareaga e-kirja MTA päringu välja saatis ning millise teemareaga e-kiri pärast õige adressaadi leidmist MTAle tagasi saabus. Kokkuvõtvalt: vaadates MTA uurimisosakonna päringu registreerimisnumbrit (kd III tlk 36) on selge, et see ühtib 06.12.2019 kell 03.50 PM saadetud e-kirja teemareal oleva registreerimisnumbriga. Järelikult edastas MTA uurimisosakond päringu CircleK AS-le 06.12.2019 kell 03.50 saadetud e-kirjaga. MTA päringu adressaat saatis uurimisosakonna ekirja koos päringuga 09.12.2019 kell 10.27 pädevale osakonnale ehk klienditeenindusosakonnale vastamiseks. Sealt omakorda edastati kiri 09.12.2019 kell 10.53 vastamiseks konkreetsele teenindusjaamale (Jüri), mille kohta päring saadeti. Algse MTA 14 06.12.2019 e-kirja teemarida muutus alles 09.12.2019 kell 10.53 e-kirjas. Ringkonnakohtu hinnangul pole välistatud, et 09.12.2019 kell 10.53 e-kirja saatnud klienditeeninduse spetsialist KS kasutas e-posti aadressi keerukuse tõttu n.ö põhjana mõnd vana e-kirja, kuid unustas korrigeerida teemarida. Kaitsja arvates osatakse päringus küsitud konkreetset informatsiooni nõuda eeldusel, et paralleelselt toimetati (ebaseaduslikku) jälitusmenetlust. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. Esmalt tekib küsimus, miks tõstatas kaitsja tõendi lubatavuse küsimuse alles kohtuvaidlustes. Prokurör esitas vaidlusaluse päringu alusel saadud salvestiste vaatlusprotokolli 14.01.2021 toimunud kohtuistungil. Kaitsjal puudusid vastuväited tõendi lubatavuse osas (vt kd III tlk 151). Apellant esitas vaidlusaluse päringu ja e-kirja vahetuse 03.05.2021 kohtuistungil (kd XIII tlk 141) kommenteerides sealjuures üksnes, et [tõend] tõendab kuriteoga seotud asjaolusid, millel puudub otsene seotus Marti Viljamaaga. Siin on näha lihtsalt, kes kasutab sõidukit ehk siis selle salvestise väljaküsimise kohta dokument ja sellele vastus koos üleandmise dokumendiga. Tõend loeti poolte kokkuleppel avaldatuks. Kaitseaktis (kd I tlk 12) on kaitsja märkinud, et soovib tõendiga tõendada sõiduki kasutajate isikuid. Ringkonnakohus märgib, et tõendite avaldatuks lugemine toimub küll poolte kokkuleppel ning siis kohtule tõendi sisu ei avata, kuid vastuväide tõendi lubatavuse kohta juhul, kui see eeldab kohtult mingisuguste lisatoimingute tegemist, tuleks siiski esitada tõendi esitamisel. Käsilolevas asjas viskas kaitsja oma väited üllatuslikult õhku kohtuvaidlustes. Vastab tõele, et maakohus pole otsuses kaitsjale vastanud, kuid seda saab teha kolleegium. Ringkonnakohtu hinnangul ei vääri kaitsja oletused olulist tähelepanu. Kaitsja ei ole kas tõenditesse piisaval määral süvenenud või on nii maa- kui ringkonnakohut sihilikult eksitanud. Kolleegium märgib, et kriminaalasjas on tegelikult väga hästi tõendatud, kuidas menetlejani jõudis teave, et keegi ostis MTA 06.12.2019 päringus näidatud ajal ja kohas kõnekaarte. Kolleegium märgib, et asitõendi vaatlusprotokolli järgi (kd V tlk 65-66) oli Marti Viljamaale sarnanev isik tankla kassas, s.o süüdistatav sooritas tõenäoliselt tankla poest ostu ja/või tankis. Ostu sooritamise korral annab müüja ostjale kinnituse ehk ostu-müügitšeki. Vaidlus puudub selles, et menetluse käigus otsiti läbi menetlejale teadaolev süüdistatava elukoht (vt kd IV tlk 109-126). Läbiotsimisel leiti mh Super SIM-kaart (vt kd IV fotod nr 17-19 tlk 120-121) ning CircleK Jüri teenindusjaama ostutšekid (vt kd IV foto nr 24 tlk 123). Tšekkide järgi on CircleK Jüri teenindusjaamast 29.11.2019 kell 00.24 ostetud 3 Elisa kõnekaarti. Menetleja küsis CircleK-st videosalvestusi lähtudes andmetest, mis olid kirjas Marti Viljamaa elukohast leitud kviitungitel. Eeltoodu tõttu jätab ringkonnakohus rahuldamata kaitsja taotluse apellatsioonis loetletud tõendite tõendikogumist välja jätmiseks. III Apellandi väitel ei ole Marti Viljamaa talle süüks arvatud kuriteoga seotud ning tema sattumine ning viibimine kohas, kust leiti 62kg (kogumass) erinevaid narkootilisi aineid, oli juhuslik. Esmalt ei ole kolleegiumi arvates õige kaitsja seisukoht, et kohtuotsust pole võimalik rajada kaudsetele tõenditele tuginedes. Vastupidi, riigikohtu praktika järgi peetakse menetlusõiguse rikkumiseks, kui isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid. Kohtu otsus ei tohi küll tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste 15 loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et menetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (vt viimati 4-21-950 ning sellele eelnevalt 1-20-1301). Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue – hinnata tõendeid nende kogumis (viimati RKKKo 1-18-86). Käsilolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et mitte ühtegi olulist isikulist tõendiallikat menetlusosalised maakohtus küsitleda ei saanud. Marti Viljamaa maakohtus ütlusi anda ei soovinud (kd XV tlk 120), tema kohtueelses menetluses antud ütlusi kohtule ei esitatud (kd XV tlk 121). Need, kes Marti Viljamaa süüküsimuse lahendamiseks tarvilike asjaoludega eelduslikult kursis peaks olema ehk (endised) kaassüüdistatavad X, Z ja W keeldusid kohtus ristküsitlusel ütluste andmisest (vt kd III tlk 143-144, kd XII tlk 35-38 ja kd XIV tlk 122-123). Maakohus on otsuses korrektselt sedastanud, et
lg-ga 3 ei saa kohtulahend tugineda üksnes isiku ütlustele, keda vahetult küsitleda ei olnud võimalik (kd XVIII tlk 201 ülevalt lugedes 4. lõik). Seejärel on maakohus ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult öelnud, et vaidlusaluses asjas on peale nende isikute ütluste, keda vahetult küsitleda polnud võimalik, ka teisi tõendeid. Esmalt ei saa märkimata jätta, et kaitsja on apellatsioonis juhtinud õigesti tähelepanu, et maakohus viitab põhjendamatult oma otsuses Z vahetult kohtus antud ütlustele (vt otsus kd XVIII tlk 201, ülevalt 4 lõik). Vastab tõele, et Z ristküsitlust küll alustati (kd XII tlk 36-38), kuid ta rõhutas pidevalt, et kõik on varasemates ütlustes kirjas. Pärast teistkordset õiguste selgitamist isik keeldus ütluste andmisest. Seejärel taotles prokurör KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel Z kohtueelses menetluses antud ütluste vastu võtmist. Ringkonnakohus märgib, et neid ütlusi, mida Z kohtus vahetult andis, kasutada ei saa. Väga lihtsustatult isiku ristküsitlemist küll alustati, kuid see katkestati.
lg 10 on katkestatud ristküsitlusel saadud ütlused tõendiks ainult poolte nõusolekul. Kolleegium märgib, et viimane on tingimata tarvilik, sest ristküsitlus võib katkeda esmasküsitleja voorus (nagu antud juhul) ning siis ei saa teisesküsitleja näiteks realiseerida KrMS § 288 lg-s 3 sätestatud võimalust (kontrollida suunavate küsimuste abil esmasküsitluses antud ütlusi). Kuivõrd praegusel juhul ei küsitud pärast Z keeldumist prokuröri ja kaitsja seisukohta, mis saab tunnistaja kohtus antud ütlustest, siis ei ole õige nendele otsuses ka viidata. Maakohus on Marti Viljamaa süüküsimuse lahendanud X ütluste ning nendega haakuvate tõendite abil. Lisaks on maakohus asunud seisukohale, et süüdistatava seotust narkootiliste ainete käitlemisega kinnitavad tema elukohast ja kasutuses olnud sõidukist Citroen Berlingo leitud esemed. Maakohtu argumentatsioon on otsuse lk-del 9-15 (vt kd XVIII tlk 200-206). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ning ei pea vajalikuks seisukohtade taasesitamist. X ütlustesse puutuvalt märgib ringkonnakohus, et sisuliselt soovib kaitsja võimatut: apellatsioonist võib aru saada nii, justkui peaks iga X sõna kinnitama mingisugune täiendav tõend. See ei ole võimalik. Kolleegiumi arvates piisab, kui isiku ütluste usaldusväärsuse kinnituseks on küllaldaselt andmeid, mis võimaldavad järeldada, et inimene rääkis tõtt. Antud 16 juhul see nii ongi ja maakohus on viidanud, et X ütlused riimuvad nii jälitustoimingu protokolliga, ütluste ja olustiku seostamise protokolliga, W ja Z ütlustega (olukorras kus viidatud isikud üksteist ei tundnudki), Iphonest leitud sõnumitega, läbiotsimise protokollidega (kus miski paiknes), asitõendite vaatlusprotokollid (et Marti Viljamaa kasutas sõidukit, millega ta X sõnul tema juurde saabus), X sõiduki läbiotsimise protokoll (kust leiti see, millest X rääkis ehk lätlase nutiseade) jpm. Omalt poolt vastab kolleegium mõningatele apellatsioonis tõstatatud küsimustele ja väidetele ning märgib täiendavalt järgmist. Esmalt on W ja Z ütlustega jälgitavalt tõendatud süüdistuses kirjeldatu, kuidas sõiduauto Volvo XC90 r/n MH-6418, milles asunud peidikutes oli 62kg (kogumass) narkootilisi aineid, Eesti Vabariiki sattus. Maakohus on põhjendatult viidanud, et arvestades kriminaalasjas kogutud ja esitatud tõendeid, tuleb W ja Z ütlusi pidada usaldusväärseks (vt maakohtu põhistused kd XVIII tlk 201-202). Kaitsja väitel ei ole asjas tõendeid, et Marti Viljamaa oli teadlik Volvo XC90 r/n MH-6418 Eestisse toomise asjaoludest. Kaitseversiooni järgi sattus Marti Viljamaa 01.12.2019 sündmuskohale juhuslikult. Kolleegiumi arvates räägivad selle vastu nii tõendid, kui Marti Viljamaa käitumine. Ringkonnakohtu hinnangul teadis Marti Viljamaa väga hästi, kuhu ja millal ta peab minema ning mida tegema. X andis ütlusi (kd III tlk 110) selle kohta, et 01.12.2019 jõudis ta kella 16.00 paiku koju, seal oli juba Marti Viljamaa, kes pakkus talle väikest otsa ehk X pidi Vaida tagant auto ära tooma. X sõnul oli ta nõus, kuid viitas, et peab kella 19.00-20.00 paiku sünnipäevale minema, kuid Marti Viljamaa lubas, et selleks ajaks on töö tehtud. X selgitas, et Marti Viljamaa tuli tema juurde valge Citroen Berlingoga, kuid ta pakkus minekuks oma autot, sest sellel oli mootor alles soe. Seejärel kirjeldas X, et nad sõitsid Viikingite küla parklani, kus oli Läti registreerimismärgiga Volvo XC90. X asus selle rooli ning Marti Viljamaa läks X auto rooli. Marti Viljamaa sõitis ees ja tegi X sõnul imelikke keerutusi enne, kui nad jõudsid Vaskjalga, XXX kinnistule. X ütlusi alates Viikingite külla jõudmisest kinnitab 06.02.2020 koostatud jälitustoimingu protokoll nr 11.1-319/22-19-3 (kd V tlk 105-106). Kriminaalasjas puudub vaidlus, et 01.12.2019 kell 18.20 peeti X ja Marti Viljamaa XXX kinnistul kahtlustatavatena kinni ning kell 19.56 alanud kinnistul asunud garaažis toimunud läbiotsimisel leiti sealt nii Läti registreerimismärgiga Volvo XC90, kui pakid/pakendid kahtlaste ainetega (vt kd IV tlk 30-47). Hiljem otsiti läbi Läti registreerimismärgiga Volvo XC90 (kd IV tlk 82-97) ning selles olnud peidikutest leiti samuti küsitava ainega pakendeid. Maakohus on jälgitavalt ja ammendavalt otsuses kajastanud, et XXX garaažist ja sõidukist Volvo XC90 r/n MH-6418 leitud pakendites olid süüdistuses märgitud narkootilised ained (vt otsuses põhjendused tlk 205) ning neid oli suur kogus NPALS mõttes. Ringkonnakohus märgib, et viidatud jälitustoimingu protokolli järgi jõudsid Marti Viljamaa ja X Vaskjalga XXX kinnistule 01.12.2019 kell 17.18 (vt uuesti kd V tlk 106). Süüdistatavad peeti kinni kell 18.20. Järelikult olid mõlemad garaažis pea tunni ning läbiotsimisel leitu järgi on õiged X ütlused, et nad võtsid selle aja jooksul Volvost pakendeid välja. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, millel põhinevad apellandi väited sündmuskohale sattumise juhuslikkusest ning objektiivsete tõendite puudumisest, et Marti Viljamaa võttis aineid autost välja ja üleüldsegi ei sõitnud Marti Viljamaa X-ga kaasa. Isegi kui eeldada, et ainult X oli teadlik Volvo nn lastist ning Marti Viljamaa läks X-ga mingisuguse tuju ajendil kaasa, tekib väga palju küsimusi. 17 Kriminaalasjas on nii X ütlustega kui jälitustoimingu protokolliga tõendatud, et Viikingite küla juurde pargitud Läti registreerimismärgiga Volvo juures toimetasid kell 16.40 kaks inimest, mitte üks inimene. Protokollis on märgitud, et veidi hiljem tunti inimesed ära, need olid X ja Marti Viljamaa. Järgnevalt sõitis Marti Viljamaa juhitud auto X juhitud Läti registreerimismärgiga sõiduki ees (vt X ütlused ja viidatud jälitustoimingu protokoll). Tekib küsimus, miks pidi asjasse mittepuutuv Marti Viljamaa nii käituma? Isegi, kui isik otsustab tuttavaga aja surnuks löömise eesmärgil kaasa minna, oleks loogiline, et ees sõidab see, kellel oli vaja mingisugune auto punktist A punkti B toimetada. Kaitsja arvates puudub mõistlik põhjendus, miks pidi X minema Läti registreerimisnumbriga sõiduki rooli, kui huvi sõiduki vastu oli Marti Viljamaal. Kaitsja leiab, et tegemist on loogikaveaga, millest maakohus läks sujuvalt üle. Kolleegiumi hinnangul on Marti Viljamaa käitumine, mida kirjeldas X ning mis nähtub ka jälitustoimingu protokollist, äärmiselt loogiline ja asjaolusid silmas pidades ka mõistlik. Kahtlemata on nutikas ennast narkootikume täis sõidukist enne veendumist, et õhk on puhas, distantseerida (vt X ütlused ja jälitustoimingu protokoll selle kohta, et alguses oli Volvo XC90 r/n MH-6418 roolis X ning Marti Viljamaa oli Volvo V70 juhikohal ning pärast Volvo V70 maha jätmist jäi X Volvo XC90 r/n MH-6418 juhikohale). Kolleegium nendib, et sõiduki(
lg 1 p 1 rahuldamata ja Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 30.06.2022 otsus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ 22
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.