← Eesti

2-22-5923/17

Obsah (9)§ 657§ 662§ 238§ 654§ 173§ 171§ 174§ 177§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 18. jaanuar 2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-5923

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta

§ 657

lg 1 p 1 (koosmõjus

§-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. 10. Sissenõudja on määruskaebuse juurde dokumentaalsete tõenditena lisanud hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse, täitmisavalduse ja täitedokumendi, hagihoiatuse ja tõendid selle edastamise ning kättesaamise kohta.

§ 662

lg 3 järgi võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Kohus võtab vastu siiski ainult sellise tõendi, millel on asjas tähtsust (

§ 238lg 1).

Sissenõudja on hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse ning täitmisavalduse ja täitedokumendi esitanud juba maakohtu menetluses, mistõttu puudub vajadus neid uuesti määruskaebemenetluses esitada. Ka tuleb asja materjalide juurde jätta võtmata hagihoiatus ja tõendid selle edastamise ning kättesaamise kohta, kuivõrd praeguses asjas ei oma tähtsus, kas sissenõudja on avaldajale hagihoiatuse esitanud ning kas avaldaja on selle kätte saanud (

§ 238lg 1).

  1. Praeguses asjas on vaidlustatud kohtutäituri
  2. aprilli
  3. a otsus täiteasjas nr 022/2012/217, millega kohtutäitur rahuldas sissenõudja
  4. märtsi
  5. a kaebuse ja tühistas oma
  6. märtsi
  7. a otsuse ning otsustas jätkata täitemenetlust avaldajalt võlgnevuse ja täituri tasu sissenõudmiseks. Kolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult leidnud, et kohtutäituri
  8. märtsi
  9. a otsus täitemenetluse lõpetamise kohta oli õiguspärane ning kohtutäituril puudus õigus sissenõudja kaebuse alusel menetlust lõpetava otsuse tühistamiseks.

§ 654

lg 6 alusel (koosmõjus

§-ga 659) ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu põhjendusi täies ulatuses korrata. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

  1. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kohtutäituril tuli sissenõudja kaebuse lahendamisel hinnata, kas TMS § 481 lg-s 1 sätestatud eeldused täitemenetluse lõpetamiseks olid
  2. märtsi
  3. a otsuse tegemise ajal täidetud. Kohtutäitur asus aga hindama sissenõudja kaebuses esile toodud muutunud asjaolusid (väidetav sissenõudja töötaja eksimus täitemenetluse lõpetamise nõusoleku andmisel), mis viis sissenõudja kaebuse ebaõige rahuldamiseni. 12.
  4. Vaidlus puudub, et avaldaja esitas
  5. märtsil 2022 kohtutäiturile avalduse täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu (TMS § 481 lg 1 p 1). Samuti puudub vaidlus selles, et sissenõudja esindaja on
  6. märtsi
  7. a e-kirjas kohtutäiturile nõustunud aegumisega (TMS § 481 lg 1 p 3). Kohtutäiturile
  8. märtsil 2022 esitatud kaebuses avaldas sissenõudja, et
  9. detsembril 2021 on sissenõudja esitanud maakohtule hagiavalduse avaldaja ja tema abikaasa vastu ühisvara jagamise nõudes, mis peatas TsÜS § 157 lg 6 alusel nõude täitmise 4

(6)aegumise. Täiendavalt täpsustas sissenõudja
  1. märtsil 2022, et sissenõudja esindaja
  2. märtsi
  3. a e-kirjas avaldatud kinnitus aegumise kohta oli antud ekslikult. 12.
  4. Kolleegiumi hinnangul ei saanud kohtutäitur sissenõudja kaebust lahendades arvestada sissenõudja töötaja väidetava eksimusega. Kohtutäitur sai kaebemenetluses hinnata vaid seda, kas ta eksis või rikkus ise
  5. märtsi
  6. a otsuse tegemisel seaduses sätestatud nõudeid. Kohtutäitur on
  7. aprilli
  8. a otsuses märkinud, et kuna täiteasjas esinesid TMS § 481 lgs 1 sätestatud eeldused täitemenetluse lõpetamiseks, koostas ta
  9. märtsil 2022 otsuse, millega otsustas täitemenetluse lõpetada. Seega on kohtutäitur vaidlustatud otsuses ka ise leidnud, et otsuse tegemise ajal olid TMS § 481 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud. Ka maakohus ei tuvastanud, et kohtutäitur oleks
  10. märtsi
  11. a otsuse tegemisel eksinud. Selliseid rikkumisi ei tuvastanud ka ringkonnakohus. 12.
  12. Kolleegiumi hinnangul ei saanud kohtutäitur sissenõudja kaebuse lahendamisel hinnata ka vaidlusaluse nõude täitmise aegumise küsimust, kuivõrd see ei oleks olnud kooskõlas formaliseerituse põhimõttega. Kui tegemist on vaidlusega aegumise üle, siis kohtutäitur pädevuse puudumise tõttu seda kaebemenetluses lahendada ei saa. Seega on asjakohatud sissenõudja määruskaebuses esitatud väited nõude aegumise kohta. Sissenõudjal oli võimalus aegumise peatumise osas esitada vastuväide vastuses avaldaja
  13. märtsi
  14. a avaldusele ja kohtutäituri päringule. Vaidlustamata asjaoludel sissenõudja sellist vastuväidet ei esitanud ning ta on
  15. märtsi
  16. a e-kirjaga nõustunud vaidlusaluse nõude aegumisega. 12.
  17. Eelpool toodust tulenevalt leidis maakohus kolleegiumi hinnangul vaidlustatud määruses õigesti, et
  18. märtsi
  19. a otsuse tegemise ajal olid TMS § 481 lg-s 1 sätestatud eeldused täitemenetluse lõpetamiseks täidetud ning kohtutäituri otsus täitemenetluse lõpetamise kohta oli õiguspärane. Seetõttu puudus ka alus sissenõudja kaebuse rahuldamiseks ning
  20. märtsi
  21. a otsuse tühistamiseks. Eelnevast tulenevalt tulnuks kohtutäituril jätta sissenõudja kaebus rahuldamata.
  22. Ringkonnakohus ei nõustu kohtutäituri seisukohaga, mille kohaselt oli maakohtul võimalus lahendada praeguse asja menetluse käigus aegumise peatumise küsimus. Maakohus on vaidlustatud määruse p-s 9 õigesti märkinud, et praeguses vaidluses kontrollib kohus üksnes seda, kas täituri tegevus
  23. märtsi 2022 otsuse tühistamisel oli õiguspärane ning selleks puudub vajadus hinnata, kas vaidlusaluse nõude täitmine oli aegunud või mitte. Tegemist ei olnud TMS § 223¹ alusel esitatud võlgniku avalduse lahendamisega. Samal põhjusel ei saa kohtud praeguse menetluse raames hinnata seda, kas sissenõudja esindaja oli
  24. märtsil 2022 nõusolekut andes eksimuses TsÜS § 92 lg 2 mõttes või kas avaldaja on aegumise vastuväite esitamisel oma õigusi kuritarvitanud (määruskaebuse p 2.6). Seega on alusetu ka kohtutäituri etteheide maakohtule nagu oleks maakohus ekslikult jätnud tähelepanuta, et sissenõudja tugines kaebuse esitamisel eksimusele.
  25. TMS § 218 lg 3 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  26. Kuna maakohtu määrus jääb muutmata ja määruskaebus rahuldamata, ei ole alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust (

§ 173lg 3).

Kuigi sissenõudja on palunud tühistada maakohtu määruse terves ulatuses, ei ole ta menetluskulude jaotuse kohta sisulisi väiteid esitanud. Sissenõudja ei ole väitnud, et maakohtu menetluskulud oleks tulnud teisiti jaotada sõltumata sellest, et maakohus avalduse rahuldas. 16. Juhindudes

§ 173lg-st 1 märgib kolleegium ka ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse.

Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu

§ 171lg 1 alusel sissenõudja kanda.

17. Kuivõrs maakohus ei ole vaidlustatud määruses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, siis ei tee seda

§ 174lg 4 teisest lausest lähtudes kaebuse 5

(6)lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

18. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (

§ 178lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.