Obsah (4)

§ 18§ 15§ 32§ 33

4-22-3424 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 09. jaanuar 2022. a Kuressaare kohtumaja Väärteoasja number 4-22-3424 Kohtunik Istungisekretär Väärteoasi Pi

§ 18lg 2 1 4-22-3424 kohaselt ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis.

Enn Saardi karistati jahiseaduse § 53 alusel rahatrahviga 10 trahviühikut, s.o 40 eurot. 29.09.2022.a saabus Pärnu Maakohtule Enn Saard kaebus Keskkonnaameti 14.09.

1. a kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr 940022000910 /kohtutoimik, edaspidi KT, tl 3-14/, millisega karistati teda jahipidamisõiguse eest tasu maksmata jahipidamise eest 14.09.2022.a JahiS § 53 järgi. Kaebuse esitaja oli 14.01.2022.a tasunud jahipidamisõiguse tasu 10 eurot AS-le Rindango ega teadnud, et riik on vahepeal vahetanud jahipidamisõiguse tasu koguvat operaatorit ja et jahipidamisõiguse tasu ei või enam maksta AS Rindango pangakonto kaudu. Samuti ei teavitanud järelevalveametnikud teda asjaolust, et AS Rindango pangakontole ekslikult kantud jahipidamisõiguse tasu ei ole riigini jõudnud. Kaebuses palub menetlusalune isik tühistada tema suhtes tehtud otsus ja lõpetada väärteomenetlus süüteokoosseisu puudumise tõttu või alternatiivselt menetluse lõpetamist otstarbekuse alusel. Kaebuse esitaja esitas taotluse tunnistada põhiseadusevastaseks ja jätta käesolevas asjas kohaldamata Jahiseaduse §
2. Kohtuväline menetleja esitas kohtule väärteotoimiku ja seisukoha /KT tl 32-38/. Kohtuväline menetleja oli seisukohal, et väärteomenetlus on läbi viidud õiguspäraselt ja menetlusvigadeta. Väärteo toimepanemine E.Saardi poolt on tõendatud, karistus vastab toimepandud teo iseloomule ja ulatusele, seega otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kohtuistungil jäid kaebuse esitaja ja Keskkonnaamet oma seisukohtade juurde. Kohtuvälise menetleja esindaja avaldas kohtuistungil, et on nõus väärteomenetluse lõpetamisega VTSM § 30 lg 1 p 1 alusel. 2.KOHTU SEISUKOHT VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § 87 sätestab väärteo arutamise piirid, mille kohaselt kohus arutab väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Kuna tegemist on kiirmenetluse otsusega, siis väärteoprotokolli VTMS § 55 lg 1 p 2 kohaselt ei koostata ning väärteokirjeldus on kiirmenetluse otsuses. 2.1.Kohus uurib, kas Enn Saard on toime pannud teo, mille eest kohtuväline menetleja teda karistas. Kohus uuris kohtuistungil järgmisi tõendeid: 1) Keskkonnaministeeriumi harrastuspüügi ja jahipidamisõiguse andmebaasi väljavõte /VTT tl 1/ näitab, et Enn Saardi osas kehtivaid õigusi ei leitud; 2) 14.01.2022.a maksekorraldus /KT tl 21/ Enn Saardi poolt AS-le Rindango jahipidamisõiguse 365 päeva tasu 10 eurot maksmise kohta; 3)14.09.2022.a maksekorraldus /KT tl 18/ näitab, et E.Saard tasus kell 22.55 AS-le Rindango 10 eurot jahipidamisõiguse tasu 365 päevaks; 4) 14.09.2022.a kalaluba.ee kinnitus Enn Saardi poolt jahipidamisõiguse tasu 10 eurot maksmise kohta (ostu aeg 14.09.2022 kell 23.28) /KT tl 19/, kehtivusperiood 14.09.2022 kell 23.29-13.09.2023 kell 23.59; 5) 15.09.2022.a maksekorraldus jahipidamisõiguse tasu 10 eurot maksmise kohta. Selgitus kalauba.ee toodete ost /KT tl 20/; 2 4-22-3424 6) Enn Saard andis kohtuistungil ütlusi, et 14.09.2022.a käis ta jahil. 14.01.22 kandis ta nagu tavaliselt raha pilet.ee üle, selgitusse läks 360 päevaks tema isiku poolt jahipidamise õiguseks. Jahi käigus kontrolliti jahipidamisõiguse tasu maksmist ja selgus, et tal pole makstud. JahS § 7 lg 1 kohaselt jahipidamisõigus on füüsilise isiku õigus jahti pidada, kui tal on jahipidamisõigust tõendavad dokumendid ning ta on tasunud jahipidamisõiguse tasu. Lg 2 kohaselt jahipidamisõiguse eest makstakse tasu kord aastas keskkonnatasude seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide järgi. KeTS § 12-1 lg 1 kohaselt jahipidamisõiguse tasu makstakse õiguse eest jahti pidada. Lg 2 kohaselt jahipidamisõiguse tasu suuruse ning maksmise ja selle kontrollimise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud piirmäärasid. Lg 3 kohaselt jahipidamisõiguse tasu alammäär on 10 eurot ja ülemmäär 25 eurot aastas. KetS § 37 lg 5 sätestab, et jahipidamisõiguse tasu makstakse enne jahipidamisõiguse kasutama asumist. Keskkonnaministri 28.05.2013 määruse nr 30 Jahipidamisõiguse tasu suurus, selle maksmise ja maksmise kontrollimise korra § 2 kohaselt jahipidamisõiguse tasu suurus on 10 eurot ja § 3 lg 1 määrab, et seda makstakse kord aastas. Määruse § 3 lg 2 kohaselt jahipidamisõiguse tasu maksmine toimub internetimaksega, mobiilimaksega, maksega infoliini või käsimüügipunkti kaudu. Juhised jahipidamisõiguse tasu maksmise kohta internetimaksega, mobiilimaksega ja infoliini kaudu maksmise kohta ning nimekiri käsimüügipunktidest, kus saab jahipidamisõiguse tasu maksta, tehakse teatavaks Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti veebilehel. Keskkonnaameti esindaja kinnitas, et vahepeal oli võimalik läbi AS Ridango keskkonna maksta jahipidamisõiguse tasu, 01.01.2022 oli see lõppenud. Kohus leiab, et kohtus uuritud tõendid kinnitavad kokkulangevalt, et 14.09.2022 kui E.Saard osales Pärsama jahipiirkonnas ühisjahis kütina, ei olnud ta tasunud jahipidamisõiguse tasu 10 eurot. E.Saard oli tasunud jahipidamisõiguse tasu 365 päeva eest 14.01.2022 AS-ile Ridango, kuid sel ajal ei olnud AS Ridango kaudu võimalik jahipidamisõiguse tasu maksta. Seega on tõendatud, et Enn Saard pidas 14.09.2022 jahti ilma jahipidamisõiguse eest tasumata ning rikkus sellega JahS § 7 lg 1 nõuet, millega on täidetud JahS § 53 sätestatud väärteo objektiivne koosseis järgi. Kiirmenetluse otsuse kohaselt pani Enn Saard väärteo toime ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis. Kohus leiab, et Enn Saard on teo toime pannud hooletusest.

§ 18

lg 3 järgi isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. E.Saard selgitas kohtus, et enne kui 14.09 läks jahile, kontrollis lehelt metsis.ejs.ee andmeid tema kohta, kus on kirjas, et jahitunnistus olemas, jahikatsed tehtud. Sellele lehel ei kajastunud seda 10 eurot, ei osanud seda kontrollida. Seega enne jahile minekut jättis E.Saard kontrollimata kas tal on jahipidamisõiguse tasu makstud. E.Saardi kohapeal antud ütlused kinnitavad, et ta 14.09.2022 jahti pidades ei teadnud, kas tal on jahipidamisõiguse tasu makstud, arvas, et on unustanud tasu maksmata. Kohus leiab, et maksekorraldused näitavad, et E.Saard tasus jahipidamisõiguse tasu 14.01.2022 AS Ridango arvele, miskaudu ta oli eelnevatel aastatel tasu maksnud. E.Saard 3 4-22-3424 ei kontrollinud enne makse teostamist, kuhu tuleb jahipidamisõiguse tasu maksta. Ta tasus 14.09.2022 peale kontrollimist veelkord jahipidamisõiguse tasu AS-ile Ridango. Seejärel uuris, kuhu tuleb tasu maksta ja 14.09.2022 on ta tasunud jahipidamisõiguse tasu nõutavasse kohta ja talle tuli koheselt meilile teade, et jahipidamisõiguse tasu on makstud 365 päeva eest. Eelnev näitab, et E.Saard 14.01.2022 tasu maksmise ajal ei teadnud, et ta ei maksa tasu õigesse kohta. Samuti jättis E.Saard 14.09.2022 enne jahile minekut kontrollimata, kas jahipidamisõiguse tasu on makstud. Kohus märgib, et sisestades google otsingusse „jahipidamisõiguse tasu“ on väga lihtsalt leitav info jahipidamisõiguse tasumise korra ja jahipidamisõiguse tasu kontrollimise kohta (nt Eesti Jahimeeste Seltsi leht, millel on link lehele jahiluba.ee, mis viib Keskkonnaministeeriumi asjakohasel lehele kalaluba.ee). Kohus leiab, et E.Saard oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud kontrollima, kuhu tasu maksta tuleb ja tal oleks olnud võimalik aru saada, et tasu ei ole võimalik enam AS Ridango kaudu maksta. Kui E.Saard oleks enne jahile minekut kontrollinud, kas tal on jahipidamisõiguse tasu on makstud, oleks ta aru saanud, et tasu on maksmata.

§ 15

lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

§ 32

lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub

1. peatüki
2. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüd välistavaid asjaolusid ei esine ja kohus leiab, et Enn Saard on talle süüks arvatava väärteo toimepanemises süüdi, sest vastavalt

§ 33

on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtule esitatud ei ole. Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et kohtus uuritud tõendid kinnitavad, et Enn Saard poolt toime pandud tegu vastab JahS § 53 sätestatud väärteole, tema tegu on õigusvastane ja ta on selle toimepanemises süüdi. 2.

1. Menetlusnormide järgimine Kaebaja on seisukohal, et väärteo toimepanemise asjaolud ei olnud selged jahipidamisõiguse tasu maksmise osas, seetõttu ei oleks väärteomenetleja pidanud väärteomenetlust läbi viima kiirmenetluse vormis vaatamata asjaolule, et oli kiirmenetluse vormis väärteo menetlemisega nõus. Kohtu hinnangul on kiirmenetlus läbi viidud VTMS § 55 lg 1 p 1-3 sätestatud alustel. Kiirmenetluse otsuses on Enn Saard andnud allkirja, et talle on selgitatud tema õigusi ja kohustusi ja ta on kiirmenetlusega nõus. E.Saard on saanud anda ütlused väärteo toimepanemise kohta /VTT tl 2-3/, kus ta on avaldanud, et unustas jahipidamisõiguse tasu maksmata. Seega olid kiirmenetluse otsuse tegemise ajal väärteo toimepanemise asjaolud selged ja kaitsja etteheited, et väärteo toimepanemise asjaolud ei olnud otsuse tegemise ajal selged, on paljasõnalised. Kaebaja leiab, et väärteomenetluse läbiviimine kohapeal üksnes jahipidamisõiguse tasu maksmise hetkelise tõendamatuse motiivil oli tarbetu, ebamõistlikult kulukas ja ebaproportsionaalne, menetleja oleks saanud juhinduda VTMS § 3-1 lg 1-
2. Kohus märgib, et E.Saard ei olnud jahipidamisõiguse tasu maksnud, mitte see ei olnud kohapeal hetkeliselt tõendamata. Asjaolu, et kohtuväline menetleja väärteomenetluse läbi 4 4-22-3424 viis ja kohapeal ei kohaldanud VTMS § 3-1 lg 1-4 (ei teinud otsust mitte alustada väärteomenetlust), ei ole menetlusõiguse rikkumine. Väärteomenetluse alustamise/mittealustamise puhul on kohtuvälisele menetlejale antud kaalutlusõigus. Kohapeal avaldas E.Saard, et ta on unustanud jahipidamisõiguse tasu maksmata, seega ilmnesid väärteo tunnused ja kohtuväline menetleja tegutses VTMS § 3-1 lg 1 kohaselt. 2.
3. Kohus ei tuvastanud käesolevas asjas VTMS § 29 loetletud aluseid väärteomenetluse lõpetamiseks. 2.
4. Kaebuse esitaja taotles alternatiivselt väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel ja kohtuvälise menetleja esindaja kohtuistungil sellele vastu ei vaielnud. Kohus leiab, et Enn Saardi süü ei ole suur, tegu on toime pandud hooletusest. E.Saard tasus 14.01.2022 jahipidamisõiguse tasu vanast harjumusest kontole, mille kaudu seda varasemalt sai teha. Sellele samale arvele tasus ta jahipidamisõiguse tasu ka peale seda kui 14.09.2022 jahi ajal selgus, et tal ei ole jahipidamisõiguse tasu makstud. Pool tundi peale viimati nimetatud makset tasus ta jahipidamisõiguse tasu õigele arvele. Kohus leiab, et eelnev näitab, et E.Saard sai oma rikkumisest aru, tasus jahipidamisõiguse tasu esimesel võimalusel. Esinevad karistust kergendavad asjaolud – süü tunnistamine ja kahetsus, karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Karistuse eesmärgiks on mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohus leiab, et E.Saardi edaspidiseks õiguskuulekaks käitumiseks ei ole vaja teda karistada. E.Saard on oma käitumisega näidanud, et ta on rikkumisest aru saanud ja esimesel võimalusel jahipidamisõiguse tasu ära maksnud. Seega väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Kohus leiab, et väärteomenetlus Enn Saardi suhtes tuleb lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. 2.
5. Kaebuse esitaja taotlus Jahiseaduse § 53 põhiseadusevastaseks tunnistamiseks. Kaebuse esitaja leiab, et karistusähvardusega jahipidamisõiguse tasu maksmise nõudmine kehtiva jahiloa omanikult ei ole Eestis kui demokraatlikus riigis kohane ja nimetatud tasu maksmise kohustuse täitmiseks on sobivamaid meetmeid. Jahiseaduse, milles on sätestatud väärteokaristuse kohaldamist võimaldav säte § 53 „Jahipidamine jahipidamisõiguse eest tasumata“, võttis Riigikogu vastu 25.04.
6. Jahiseadus 351 SE eelnõu tekstis sisaldus vastav säte §-s 49 “Jahipidamine jahipidamisõiguse eest tasumata”, mille kohaselt jahipidamise eest ilma jahipidamisõiguse eest tasumata – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Jahiseadus 351 SE eelnõu koostaja põhjendas nimetatud eelnõu seletuskirjas JahiS § 49 sätestamist järgmiselt: “Paragrahv
7. Tegemist on uue väärteokoosseisuga, mille eesmärk on motiveerida jahipidamisõigust realiseerivaid isikuid maksma riigieelarvesse jahipidamisõiguse tasu (10–20 eurot).” Kuivõrd seadusandja nõustus eeltoodud põhjendusega ilma korrektuure tegemata, saab järeldada, et JahiS § 53 (JahiS 351 SE versioonis § 49) sätte eesmärgiks oli karistusähvardusel riigieelarvesse jahipidajatelt raha saamine. Kaebuse esitaja leiab, et riigieelarvevahendite hankimine Eesti kodanikelt karistusähvardusel on lubamatu ega ole kooskõlas keskkonnatasu maksmise eesmärgiga. Kaebuse esitaja on seisukohal, et jahipidamisõigust realiseerivaid isikuid saab motiveerida keskkonnatasu maksmata ka ilma karistusähvarduseta. Eestil on rahvusvaheliselt kõrge ITriigi maine ja olemas vajalik ressurss selleks, et luua mõistlike pingutustega andmebaas, mis teavitaks kõiki jahiluba omavaid isikuid riigile edastatud sidevahendite kaudu automaatselt varasemalt makstud jahipidamisõiguse tasu kehtivusperioodi lõppema hakkamisest koos ettepanekuga maksta tasu järgmise perioodi eest ilma, et jahipidajad 5 4-22-3424 peaksid igal aastal asuma tuvastama, millisel viisil ja kuhu tuleb nõutav tasu maksta. Kui isik ei reageeri nimetatud teavitusele, saab seadusandja seaduses sätestada, et jahipidamisõiguse tasu muutub seaduses sätestatud tähtaja möödumisel sissenõutavaks ja tähtajaks nimetatud tasu maksmata jätmisel on riigil õigus nõuda isikult viivist. Seega on olemas mõistlik alternatiiv karistuse ähvardusel jahipidajate motiveerimiseks keskkonnatasu maksmisel, mistõttu ei ole JahiS § 53 kooskõlas PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtuväline menetleja leidis, et jahipidamisõiguse tasu ei ole põhiseaduse vastane. Kohus kaebuse esitaja seisukohtadega ei nõustu. Põhiseaduse § 15 lg 1
8. lause sätestab, et igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse põhiseadusevastaseks tunnistamist. Kaebuse esitaja leiab, et jahiseaduse § 53 ei ole kooskõlas põhiseaduse § 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Jahiseaduse §
9. Jahipidamine jahipidamisõiguse eest tasu maksmata Jahipidamise eest ilma jahipidamisõiguse eest tasumata – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Kohus leiab, et jahiseaduse § 53 on käesolevas kohtuasjas asjassepuutuv norm, kohus eespool tuvastas, et E.Saardi tegu täitis JahS § 53 sätestatud väärteokoosseisu. Põhiseaduse § 11 Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Kaebuse esitaja ei sea kahtluse alla jahipidamisõiguse tasu, mis on keskkonnatasu (keskkonnatasude seaduse § 3 lg 1, lg 2 p 4), põhiseaduspärasust. Kohus leiab, et kaebuse esitaja seisukoht, miks seadusandja on jahiseaduse § 53 kehtestanud ja mistõttu see säte on põhiseadusega vastuolus, ei tulene kaebuse esitaja poolt viidatud seletuskirjast ega ka õigusnormidest. Asjaolu, et jahipidamisõiguse tasu laekub riigieelarvesse, sätestab keskkonnatasude seaduse § 1 lg 1, seda kohustust ei kehtestatud jahipidamisseaduse §-ga
10. Tõepoolest, jahiseaduse, milles on sätestatud väärteokoosseis - § 53 „Jahipidamine jahipidamisõiguse eest tasumata“, võttis Riigikogu vastu 25.04.
11. Kohus juhib aga tähelepanu, et kaebuse esitaja on avaldanud ainult Jahiseaduse 351 SE eelnõu seletuskirja JahiS § 49 kohta. Seletuskirjas on 8.peatüki „Vastutus“ (mille alla kuulub ka § 49) sissejuhatavas osas selgitatud: „ Jahiseaduses sätestatud nõuete rikkumine on vastavalt karistusseadustikule käsitletav väärteona, mille eest määratakse rahatrahv või arest. Väärteokoosseisude määramisel on arvestatud, et need oleksid võimalikult selged, arusaadavad ja üheselt mõistetavad. Vastutussätete astmestamisel on lähtutud eesmärgist minimeerida selliste õiguserikkumiste hulka, mille ulatuslikum esinemine võiks oluliselt kahjustada või ohustada jahiulukite soodsat seisundit või mille toimepanemine ohustaks jahil viibivate või teiste isikute elu, määrates nende eest suurimad trahvimäärad. Madalamat trahvi piirmäära on kohaldatud rikkumistele, mis ei too kaasa jahiulukivarude kaitse seisukohast väga tõsiseid tagajärgi“. Kohus leiab, et kaebuse esitaja on seletuskirja tekstist välja rebinud ja ületähtsustanud sõna riigieelarve. Seletuskiri põhjendab uue väärteokoosseisu kehtestamist, et tagada jahipidamisõigust realiseerivaid isikuid jahipidamisõiguse tasu maksma ja Jahiseaduse §-s 53 ongi seadusandja sanktsioneerinud jahipidamisõiguse ilma jahipidamise eest tasumata. 6 4-22-3424 Karistusõiguslike sanktsioonide kehtestamine on seadusandja ainupädevuses ja süüteole vastava karistuse määratlemisel (karistusraamid) on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
12. novembri
13. a otsus asjas nr 3-4-1-9-03, p 21 ja Riigikohtu üldkogu
14. juuni
15. a otsus asjas nr 3-4-1-2-05, p 57). Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. Seadusandja avar otsustusruum ei välista aga kohtute pädevust hinnata karistusõiguse normi, sh sanktsiooni kooskõla põhiseadusega (PS § 152). Kohus märgib, et jahiseaduse §-s 7 lg 1 on seadusandja andnud füüsilisele isikule õiguse jahti pidada, kuid on selle õiguse seostanud konkreetsete tingimustega. Selleks, et isik saaks realiseerida talle antud õiguse jahti pidada, peavad tal olema jahipidamisõigust tõendavad dokumendid ning ta peab olema tasunud jahipidamisõiguse tasu. Eelnev tähendab, et isikul on õigus jahti pidada ainult siis kui ta täitnud omapoolsed kohustused. Seadusandja on sanktsioneerinud jahiseaduse §-s 53 olukorra, kus isik on jahti pidanud, aga ei ole ühte omapoolset kohustust täitnud - ei ole tasunud jahipidamisõiguse tasu. Kohus leiab, et eelnimetatud olukorra sanktsioneerimine ei ole vastuolus põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Kaebuse esitaja poolt välja toodud sammud, mida riik peaks tegema (teavitused, ettepanek maksta jahipidamisõiguse tasu, automaatselt jahipidamisõiguse tasu sissenõutavaks muutumine koos õigusega nõuda viivist), et isik tasuks jahipidamisõiguse tasu õigeaegselt, ei ole kohtu arvates proportsionaalsed. Riik on andnud isikule õiguse jahti pidada, aga see õigus seondub isiku kohustustega. Jahipidamisõiguse tasu peab isik maksma siis, kui ta soovib realiseerida õigust jahti pidada. On võimalik, et isikul on jahipidamisõigust tõendavad dokumendid, kuid ta ei pea jahti. Seega on võimalik, et isik ei pea jahipidamisõiguse tasu maksma igaaastaselt. Seega kaebuse esitaja poolt välja toodud võimalikud riigi poolsed sammud jahipidamisõiguse tasu kogumiseks ei oleks põhjendatud, sest võiksid tekitada olukorra, kus riik kogub riigieelarvesse tasusid, mida isikud ei pea tasuma. Kohus leiab, et kui seadusandja on sätestanud karistusnormi olukorraks, kus isik on asunud jahti pidama (talle antud õigust kasutama), aga ei ole täinud selle eelduseks olevat talle pandud kohustust, ei vastuolus põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsusepõhimõttega. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus taotluse jahiseaduse § 53 põhiseadusevastaseks tunnistamiseks rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Piia Jaaksoo kohtunik 7