← Eesti

1-23-236/6

Obsah (4)§ 199§ 201§ 6§ 7

1-23-236 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 8. veebruar 2023. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-23-236 (22230101092) Kohtunik Inna Ombler Vaidlus

§ 199

lg 2 p 6 järgi selles, et Y väitel varastati aadressilt XXX, Tallinn, tuvastamata ajal, kuid mitte hiljem kui 03.10.

  1. a X OÜ-le kuuluv ja Q kasutuses olev sõiduauto Dodge Challenger (reg-nr XXXXX) väärtusega üle 40 000 euro. Kriminaalmenetluse käigus selgus, et kirjeldatud vargust ei ole toimunud ning tegelikult viis auto 23.09.
  2. a Eestist välja Q, kes tegeles X OÜ teadmisel ja nõusolekul auto müügiga. Kriminaalasja 1

(6)materjalide järgi kohtus Q 23.09.
  1. a Poola Vabariigis Suwalki linnas ostuhuvilistega, kellele andis ostu-müügi tehingu raames auto üle, kuid sõiduki eest tasu ei saanud. Asjaolud viitavad võimalikule suures ulatuses omastamisele, mis pandi ajavahemikul 23.09.
  2. a04.10.
  3. a toime tuvastamata kohas väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi. Eeldatava kuriteo läbi omastas tuvastamata isik X OÜ-le kuuluva üle 40 000 euro maksva sõiduauto Dodge Challenger (reg-nr XXXXX), mille tuvastamata isik oli saanud oma valdusse 23.09.
  4. a Poola Vabariigis toimunud kohtumisel auto omanikku esindavalt ja müüa soovivalt Q-lt. Auto omastamine tuvastamata isiku poolt Saksa Liitvabariigis seisnes selles, et auto ostjana esinenud isik võõrandas sõiduki kolmandale isikule, tehes seda X OÜ teadmata ja nõusolekuta.
  5. 13.10.
  6. a koostas Põhja Ringkonnaprokuratuur kriminaalasjas kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määruse. Kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 204 lg 1 p 1 kohaselt. 31.10.
  7. a koostas ringkonnaprokurör kriminaalmenetluse lõpetamise määruse juurde põhistused. Ringkonnaprokurör osundas, et kriminaalasjas tunnistajana üle kuulatud Q ütlustest nähtuvalt ei olnud auto mitte varastatud, vaid tema tegeles X OÜ nõusolekul selle auto müügiga, kusjuures 23.09.
  8. a viis Q auto Eestist välja ja kohtus Poolas ostuhuvilistega, kellele andis ta ostu-müügi tehingu raames auto üle. Ringkonnaprokurör viitas auto müüja ütlustele, mille kohaselt auto hind oli kokku lepitud ning ostja lubas kogu raha üle kanda. Q oli sellega nõus. Ostja tegi ülekande X OÜ kontole summas 69 000 eurot. Q ja kannatanu Y ütlustele osundades märkis ringkonnaprokurör, et kuna ostja auto eest ei maksnud ja pani sõiduki Saksamaal müüki, helistas Q politseisse. Y tegi politseile kirjaliku avalduse, et auto varastati Eesti poleerimisfirmast. Autot poleeriti eelnevalt selles ettevõttes. Prokurör viitas ka, et Y soovis panna autole peale märke, et see on varastatud, et takistada Saksamaal selle müümist. Ringkonnaprokurör leidis, et auto äravõtmist kui valduse murdmist toimunud ei ole, sest auto ei olnud Q-lt mitte ära võetud, vaid tema andis auto üle ostuhuvilistele, kellega ta kohtus 23.09.
  9. a Poolas. Seetõttu tuli menetlus kriminaalasjas

§ 199lg 2 p 6 järgi kvalifitseeritava kuriteo suhtes lõpetada Kr

MS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel. Ringkonnaprokurör lisas, et kui autoga on toimunud midagi kuritegelikku, siis on see toimunud pärast seda, kui Q andis auto vabatahtlikult üle ostuhuviliste valdusesse. Ringkonnaprokurör leidis, et auto omastamine tuvastamata isiku poolt seisnes selles, et tema võõrandas auto kolmandale isikule, tehes seda X OÜ teadmata ja nõusolekuta. Lisaks on selge, et sõiduauto võimalik omastamine on leidnud aset väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi. Ringkonnaprokurör osundas, et võimalikud tõendid (auto ja sellega seotud dokumendid) ning tõendiallikad (võimalikud tunnistajad ja kahtlustatavad) asuvad väljaspool Eesti territooriumi. Seega leidis prokurör, et menetlus kriminaalasjas tuleb

§ 201lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo suhtes lõpetada Kr

MS § 204 lg 1 p 1 alusel, s.t põhjusel, et kuritegu on toime pandud väljaspool kriminaalmenetluse seadustiku ruumilist kehtivust, s.o väljaspool Eesti territooriumi.

  1. 11.11.
  2. a registreeriti Riigiprokuratuuris X OÜ lepingulise esindaja vandeadvokaat Raiko Paasi kaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuris 13.10.
  3. a koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele. Kaebuse esitaja taotles määruse tühistamist, kriminaalmenetluse jätkamist ja kannatanu menetluskulude jätmist riigi kanda. 2

(6)Kaebuses leiti, et prokuratuur on asja lahendamisel õigust ebaõigesti kohaldanud. Kaebuse esitaja hinnangul on põhiseaduse mõttega kooskõlas see, et tagada Eesti isikutele võimalikult laiaulatuslik kaitse nende vastu toimepandud kuritegude menetlemisel. Kellelgi pole ja ei saa olla suuremat huvi Eesti isikute kaitsmiseks, kui Eesti ametiasutustel endil. Menetleja otsus jäi põhjendamata. Kannatanu esindaja ei nõustunud, et kõik tõendid asuvad väljaspool Eestit, sest omastamise kuriteo tõendamiseseme hulka kuulub selle tõendamine, et omastatav ese oli omastajale võõras ja teiseks, et omand anti omaniku teadmata üle. Antud asjaolusid on võimalik tõendada ennekõike dokumentide kaudu ja juhul, kui pole sõiduki võõrandamiseks kannatanu X OÜ kirjaliku nõusolekut, siis ei tohtinud sõidukit valdav isik seda võõrandada. Kaebuses leiti, et sõiduki kuuluvust tõendavad dokumendid saavad olla vaid kannatanu valduses ning juhul, kui asjassepuutuvaid tõendeid tuleks koguda väljaspool Eestit, siis saaks seda teha koostöö korras Euroopa liikmesriikide vahel. 4. Riigiprokuratuur leidis 12.12.2022. a määrusega, et kaebuse esitaja poolt vaidlustatud määrus kriminaalmenetluse lõpetamise kohta on põhjendatud ja seaduslik, mistõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata. Riigiprokurör leidis, et

§ 6

lg 1 kohaselt kehtib Eesti karistusseadus teo kohta, mis pannakse toime Eesti territooriumil. Antud territoriaalsuspõhimõtte järgi kehtib riigi karistusseadus kõigi isikute suhtes, kes on selle riigi territooriumil kuriteo toime pannud. Põhimõte on üks karistusseaduse ruumilise kehtivuse aluspõhimõtteid, sest karistusvõim kuulub riigile ning territoorium on üks riigi eksistentsi aluseid. Ka rahvusvaheline õigus tunnustab kõige enam seda põhimõtet, sest see seondub riigi suveräänsusega. Riigiprokurör lisas, et ka menetlusökonoomia seisukohalt on see põhimõte kõige olulisem, kuna kuritegu on kõige otstarbekam menetleda just selle toimepanemise kohas. Kaebusest nähtuvalt ei ole vaidlust, et kuritegu, s.o võimalik omastamine on pandud toime väljaspool Eesti territooriumi.

§ 7toob sisse ka karistusseaduse isikulise kehtivuse põhimõtte.

Siiski ei tulene aga mainitud põhimõttest, et Eesti Vabariik teiste riikide suveräänsust eirates nende territooriumil oma karistusseadust rakendaks alati, kui teoga on toimepanija või kannatanuna seotud Eesti kodanik või Eestis registreeritud juriidiline isik. Isikulise kehtivuspõhimõtte näol on tegemist siiski erandliku kõrvalekaldumisega territoriaalsuspõhimõttest. Seda kinnitab KrMS § 435 lg 3, mille kohaselt toimub karistusseaduse kohaldamine väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta Riigiprokuratuuri kontrolli all.

§ 7

kohast erandit kohaldatakse praktikas, kui seeläbi on kriminaalmenetlus tõhusam ja otstarbekam kui territoriaalsuspõhimõttest lähtudes. Kõnealusel juhul on vara legaalne üleandmine volitatud müüjalt ostuhuvilisele toimunud Poola Vabariigis ja sõiduki võimalik omastamine kandunud edasi Saksamaa Liitvabariiki. Kuritegu ei ole toime pandud Eesti Vabariigis. Eestis alustati kriminaalmenetlust üksnes seetõttu, et sõiduki omaniku juhatuse liige esitas politseile teadvalt ebaõige avalduse, et sõiduk on varastatud Eestist. Kui selgus, et võimalikul kuriteol pole Eesti Vabariigiga siiski territoriaalset puutumust ja kuriteoteade esitati üksnes otstarbe kaalutlustel, siis kriminaalmenetlus Eestis lõpetati põhjendatult. Prokurör tõi välja, et kaebuse esitaja arvates asuvad Eestis tõendid selle kohta, et omastatav ese oli omastajale võõras ja et omand anti üle omaniku teadmata. Riigiprokurör leidis, et kaebuse esitaja käsitlus tõendite kogumise metoodikast on kunstlik. Vaidlust pole, et väljaspool Eestit üle antud sõiduk kuulub X OÜ-le ning selle tõendamine pole menetluslikult keerukas. Samuti nähtub 3

(6)kriminaalasja materjalidest, et auto müümisega tegeles Q X OÜ juhatuse liikme Y heakskiidul ning ka välisriiki toimetas Q sõiduki legaalselt. Seega vara kuuluvuse ja vara üleandmise fakti tõendamine ei kujuta arvestatavat menetluslikku koormust. Kõikvõimalikud menetluslikud raskused on riigiprokuröri arvates seotud väljaspool Eestit toimunud väidetava kuriteoga, s.o vara omastamisega ning selles osas paiknevad kõik tõendid eeldatavalt väljaspool Eestit. Eestist väljas paiknevad ilmselt ka auto ning selle võimalik omastaja. Prokurör leidis, et väidetavat kuritegu, on kõige otstarbekam ja tõhusam menetleda selle toimepanemise kohas. Kriminaalmenetluse Eestis toimetamise kasuks pole ühtegi menetlusökonoomilist argumenti. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele 5. Kannatanu esindaja vandeadvokaat R. Paas esitas 12.01.2023. a Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse Riigiprokuratuuri 12.12.2022. a kaebuse rahuldamata jätmise määrusele, taotledes Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist jätkata kriminaalmenetlust

§ 201tunnustel.

Ka taotleb R. Paas kannatanu menetluskulude riigi kanda jätmist. Kriminaalmenetlust lõpetades on ebaõigesti kohaldatud õigust, täpsemalt

§ 7lg 1 p-i 1.

Sättes on väljendatud passiivne isikupõhimõte, mille kohaselt kuulub Eesti karistusõigus kohaldamisele, kui tegu on väljaspool Eesti territooriumi toime pandud mh Eestis registreeritud juriidilise isiku vastu. Põhimõte toetub seisukohale, et riik suudab oma kodaniku huvisid paremini kaitsta kui seda teeks teokohariik. Riik peaks seega oma juriidiliste isikute huvisid läbi kriminaalmenetluse kaitsma ja kriminaalasja menetlema. Vastasel juhul puuduks nimetatud sättel mõte. Menetlust lõpetades on ebaõigesti leitud, et sätte kohaldamine on erandlik. Nimetatu ei nähtu kuidagi normist endast ega seaduse kommentaaridest. Kaebuse esitajale jääb mulje, justkui üritataks kannatanu õiguste kaitsmise asemel sätte sisust ja mõttest otstarbekuse kaalutlustel mööda minna, mis pole õige. Küsimus, milliste isikute suhtes Eesti karistusõigus kehtib ja kellel tuleb Eestis kriminaalmenetlust toimetada, lahendatakse materiaalõiguse tasandil, mitte menetlusõiguse normide järgi. Kõik vastavad normid on karistusseadustikus. Menetlusõigus reguleerib ennekõike otsustusprotsessi ehk et kõik Eestis toimetatavad kriminaalmenetlused toimuvad Eesti kriminaalmenetlusõiguse järgi. Seega pole kriminaalmenetluse lõpetamisel õige viide

§-le 3. Põhiseaduse § 13 kohaselt on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele ning seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. Viimasena kirjeldatut tuleb kaebaja arvates mõista kui õigusselguse nõuet. Õigusselguse nõuet eirav oleks olukord, kus

§ 7

lg 1 p 1 ühelt poolt kohustaks kriminaalasja menetlema, kuid menetlusõigus võimaldaks selle kriminaalasja otstarbekuse kaalutlustel lõpetada. PS § 13 mõttega kooskõlas oleks tõlgendus, et tagada Eesti kannatanu õiguste võimalikult lai kaitse. Selleks on pigem põhjendatud kriminaalasja menetlemine. Menetluse lõpetamist prokuratuuri toodud põhjendustel ei toeta kaebaja arvates ka teised normid. KrMS § 204 lg 1 p 1 oli seaduses enne kui seadusesse viidi sisse Euroopa uurimismäärust puudutav. Praegu saab tõendite kogumise väljaspool riiki hõlpsalt korraldada koostöö korras Euroopa liikmesriikide vahel. KrMS § 48937 lg 1 kohaselt saaks uurimismäärusega teha menetlustoiminguid ja koguda tõendeid teistes liikmesriikides ning just nimetatud eesmärgil on see menetlus seadusesse võetud. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks, miks uurimisasutus seda võimalust pole kasutanud, mis on kaebaja arvates õigusvastane. Prokuratuur pole sellele argumendile midagi vastanud ning on neid sätteid eirates teinud mugavaid järeleandmisi kannatanu õiguste kaitse arvelt. 4

(6)RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  1. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määrusega ja selle peale esitatud kaebusega, leiab, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
  2. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Eelmärgitu tähendab seda, et prokuratuuril on kriminaalmenetluse lõpetamisel teatud kaalutlusruum, millesse kohus süüdistuskohustusmenetluses ei sekku. Ringkonnakohus hindab süüdistuskohustusmenetluses esmajoones kriminaalmenetluse lõpetamise õiguspärasust ehk seda, kas mh uurimisasutuse või prokuratuuri otsustus ei rajane materiaalõiguse vääral tõlgendusel või kriminaalmenetlusõiguse reeglite rikkumisel ning kas lisaks läbiviidud toimingutele on edasiste toimingute läbiviimine mõistlik, arvestades nende edulootust ja selleks kuluvaid ressursse. Kui prokuratuur ei ole otsustuste tegemisel selgelt eksinud, pole ringkonnakohtul alust prokuratuuri kriminaalmenetluse toimetamiseks või selle jätkamiseks kohustada.
  3. Antud juhul on kriminaalmenetlus

§ 201

lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos lõpetatud, sest kuritegu on toime pandud väljaspool kriminaalmenetluse seadustiku ruumilist kehtivust. Nii ringkonna- kui riigiprokurör leidsid, et tõendid ja tõendiallikad asuvad väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi, mistõttu ei ole otstarbekas ega menetluslikult ökonoomne jätkata kriminaalmenetlusega Eestis. Ringkonnakohus nõustub viidatud seisukohaga. 9. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses pole vaidlustatud riigiprokuröri järeldusi selles, et valdav osa tõendeid ning tõendiallikaid ei asu eeldatavalt Eesti Vabariigi territooriumil. Kaebuses aga tuuakse välja, et prokuratuur on ebaõigesti kohaldanud

§ 7lg 1 p-i 1.

Kaebaja hinnangul pole tegemist erandliku sättega ning ta leiab, et kannatanu päritoluriik (Eesti Vabariik) suudaks kannatanu õiguste eest paremini seista kui teokoha riik. Sellise käsitlusega ringkonnakohus ei nõutu. 10. Riigiprokuratuur viitas õigesti, et

§-st 6 tulenev territoriaalsuspõhimõte on menetlusökonoomia seisukohast kõige olulisem. Kuriteo menetlemine selle toimepanemise kohas on kõige otstarbekam just seetõttu, et seal asuvad eeldatavalt suurem osa tõendeid, mis on vajalikud asja lahendamiseks. Kuritegude selliselt menetlemine aitab kohtu hinnangul jõuda võimalikult efektiivselt ning ilma ebamõistlike pingutusteta põhjendatud ning seadusliku lahendini.

§ 7

lg 1 p-st 1 tulenev, mida karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes nimetatakse ka passiivseks isikupõhimõtteks, võimaldab Eesti karistusõigust kohaldada, kui tegu on väljaspool Eesti territooriumi toime pandud mh Eestis registreeritud juriidilise isiku vastu. Tegemist on aga erandliku põhimõttega, nagu tõdes riigiprokurör. Seda seetõttu, et nimetatud põhimõte toetub seisukohale, et riik suudab oma kodaniku huvisid paremini kaitsta, kui seda teeks teokohariik. Ka kaebaja on viidanud antud seisukohale. Kohtu hinnangul laieneb eeltoodu ka Eestis registreeritud juriidilistele isikutele. Seega on võrreldes territoriaalsuspõhimõttega passiivse isikupõhimõtte kohaldamisel vaja täita täiendav eeldus. Käesoleval juhul pole vaidlust, et sõiduauto võimalik omastamine tuvastamata isikute poolt leidis aset väljaspool Eesti territooriumi, s.o Poolas või Saksamaal. Viimati mainitud kaks riiki on seega 5

(6)potentsiaalsed teokoha riigid. Kaebaja pole esitanud ühtegi argumenti, miks suudaks praegusel juhul Eesti Vabariik paremini kaitsta tema kui kannatanu huvisid, kui seda suudaks Poola või Saksamaa, kus asuvad eeldatavalt valdav osa relevantseid tõendeid ja tõendiallikaid. Nagu öeldud, pole kannatanu esitanud vastuväiteid, et tõendid ja tõendiallikad asuvad peamiselt väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi. Kannatanu on kaebuses vaid viidanud PS §-le 13, mis küll sätestab, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele, kuid seejuures tuleb arvestada, et seadused, sh karistusseadustik ja kriminaalmenetluse seadustik, seavad sellele oma tingimused. Praegusel juhul ei tulene kaebusest, miks oleks võrreldes Poola ja Saksamaaga ökonoomsem ning kannatanu huvisid paremini arvestav võimaliku omastamise kuriteo menetlemine Eestis.
  1. Kaebaja heidab veel kaebuses ette, et prokuratuur ei koostanud Euroopa uurimismäärust, kogumaks tõendeid, mis asuvad välisriigis. Kohtu hinnangul ei koostanud menetleja seda põhjendatult. Asjas on tuvastatud, et vaid väike osa tõendeid asub Eestis ning et enamus väidetava kuriteo toimepanemise tõendamiseks vajalikke tõendeid asub Eestist väljaspool. Sellest tulenevalt on kohtu hinnangul ressurssi säästvam ning efektiivsem, kui välisriik, antud juhul ilmselt Poola või Saksamaa kogub ise valdava osa tõenditest, mis paiknevad eeldatavalt nende territooriumil. Vajadusel saab välisriik taotleda Eestilt rahvusvahelise õigusabi, sh Euroopa uurimismääruse raames üksikuid tõendeid, mis asuvad Eestis.
  2. Eelnevast tulenevalt nõustub ringkonnakohus Riigiprokuratuuri seisukohaga, et kriminaalasjas on menetlus lõpetatud põhjendatult KrMS § 204 lg 1 p 1 alusel. Ringkonnakohus leiab, et Riigiprokuratuuri määrusest pole leitav materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ega kriminaalmenetlusõiguse reeglite rikkumine.
  3. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 12.12.
  4. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata.
  5. KrMS § 187 lg 2 järgi jääb X-l OÜ-l süüdistuskohustusmenetluses tekkinud menetluskulu tema kanda, kuivõrd kaebus jääb rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.