← Eesti

2-22-13163/16

Obsah (4)§ 12§ 2§ 184§ 21

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 24. jaanuar 2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-13163

) § 2 lg 1 mõttes. Üksnes asjaolu, et jõustumismärke väljastab kohtu kantselei, ei saa muuta tähtsusetuks sama tsiviilasja lahendanud kohtuniku arvamust.

  1. Võlgnik vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Avaldaja on Riigikohtu otsustest ja tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatust teinud meelevaldsed järeldused. Kohtutäitur ei või anda hinnangut kohtuotsuse sisule ehk materiaalõigusele, mitte aga kohtuotsuse vastavusele formaalsetele tingimustele, milleks on kohtuotsuse faktiline jõustumine. Kuna maakohtu kohtunik vastas kohtutäituri päringule, et jõustumismärge on väljastatud ennatlikult, siis ei olnud täidetud ka formaalsed eeldused kohtuotsuse täitmiseks. Esimese astme kohtu määrus
  2. Harju Maakohus jättis
  3. novembri
  4. a määrusega (vaidlustatud määrus) avaldaja kaebuse rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda, jättes need rahaliselt kindlaksmääramata. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei nähtu seisuga
  5. november
  6. a Kohtute infosüsteemi andmetest, et maakohtu otsus oleks osaliselt jõustunud. Tallinna Ringkonnakohtu
  7. augusti
  8. a määrustega on nii avaldaja kui ka võlgniku apellatsioonkaebused menetlusse võetud. Lisaks on ringkonnakohtunik võlgniku esindajale
  9. augusti
  10. a ekirjas selgitanud seonduvalt maakohtu otsuse resolutsiooni p-dega 3 ja 4 ja 8 a), et avaldaja on need oma apellatsioonkaebuses vaidlustanud, leides, et kohus oleks pidanud võlgnikult ja C-lt välja mõistma suurema hüvitise, kui otsuses märgitud. Samuti on maakohtu otsuse teinud kohtunik oma
  11. augusti
  12. a e-kirjas kohtutäiturile märkinud, et apellatsioonkaebuse sisust selgub, et avaldaja ei ole rahul ka otsuse p-dega 3 ja 4, taotledes nendes punktides märgitust suurema hüvitise väljamõistmist. Maakohus asus seisukohale, et kuna omandi üleandmine on seotud samaaegse hüvitise maksmisega, siis vaieldes hüvitise suuruse üle, ei saa ka omandit üle anda. Seega vaidlevad pooled maakohtu otsuse üle tervikuna isegi siis, kui nad on mõningate otsuse osadega nõus. Otsus sisaldab poolte vastastikuseid kohustusi, mida ei ole võimalik eraldi nõuda ilma, et vastusoorituseks kohustamine oleks jõustunud. Maakohtu hinnangul ei esine TsMS § 456 lg 2 kirjeldatud olukorda, kuivõrd pooled on tähtaja jooksul esitanud apellatsioonkaebused ja need on ka ringkonnakohtu poolt menetlusse võetud. Maakohus leidis, et võlgniku motiivid apellatsioonkaebuse esitamisel ei ole käesoleva asja lahendamisel olulised, sest lisaks võlgnikule ja C-le on nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu hinnangul vaidlustanud neid samu punkte ka avaldaja. 3

(7)Maakohus viitas, et TsMS ei sätesta jõustumismärke tegemise vaidlustamise aluseid ja korda ega ka ekslikult antud kohtuotsuse jõustumist kinnitava märke tühistamise või kustutamise korda. See aga ei tähenda, et kui kohtule saab teatavaks ebaõige jõustumismärke tegemine, et siis ei saa seda viga parandada. Kohtu kohustus on tagada, et jõustumismärked kohtulahenditel oleks nii formaalses kui ka sisulises mõttes õiged ning juhul, kui kohtule saab teatavaks, et jõustumismärge on lahendile kantud ebaõigesti või ennatlikult, siis on kohtu kohustus see viga parandada. Maakohus nõustus kohtutäituri seisukohaga, et kohtutäitur ei ole jõustumismärke kontrollimisel läinud vastuollu täitemenetluses kehtiva formaliseerituse põhimõttega. Kuna kohtutäitur saab täitmisele võtta vaid seaduses nimetatud täitedokumente, mh jõustunud kohtuotsuseid tsiviilasjades (

§ 12

lg 1), siis tuleneb

§ 2

lg 1 p-st 1 kohtutäiturile kohustus kahtluse korral veenduda, kas ta on täitmisele võtnud seaduses lubatud täitedokumendi. Formaliseerituse printsiip rakendub selles, et kohtutäitur ei asu ise hinnangut andma ega analüüsima, kas otsus on jõustunud või mitte, vaid pöördub lahendi teinud kohtu poole. Kuna otsuse teinud kohtunik kinnitas kohtutäiturile, et maakohtu otsusele on osaline jõustumismärge pandud ekslikult, puudus kohtutäituril täitedokument ja alus täitemenetluse alustamiseks.

§ 12lg 4 kohaselt tuleb sellisel juhul täitemenetlus lõpetada, mida kohtutäitur 24.

augusti

  1. a otsusega ka tegi. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
  2. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega tühistada kohtutäituri
  3. augusti
  4. a (ekslikult märgitud
  5. juuni
  6. a) otsus ja jätkata täiteasja menetlust. Menetluskulud palub avaldaja jätta puudutatud isikute kanda. Määruskaebuse kohaselt eksis maakohus määruse tegemisel TsMS §-s 456 sätestatud menetlusõiguse normide kohaldamisel. Viidatud paragrahvi lõike 4 teise lause kohaselt kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub kohtuotsus vaidlustamata osas. Praegusel juhul ei ole avaldaja ega võlgnik vaidlustanud maakohtu otsuse resolutsiooni p-des 3 ja 4 toodud hüvitise summat. Avaldaja on viidatud maakohtu otsuse vaidlustanud muuhulgas ulatuses, milles kohus jättis tema kasuks hüvitise välja mõistmata, mitte aga juba väljamõistetud hüvitise osas. Ka võlgnik on apellatsioonkaebuses kinnitanud, et ta ei vaidlusta kohtulahendiga rahuldatud nõuete suurust ega kaasomandi lõpetamise viisi. Eelnevast tulenevalt on viidatud maakohtu otsus hüvitise suuruse osas TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud. Ka ei nõustu avaldaja vaidlustatud määruse p-s 27 toodud seisukohaga, mille kohaselt on omandi üleandmine seotud samaaegse hüvitise maksmisega ning vaieldes hüvitise suuruse üle, ei saa ka omandit üle anda. Ebaõige on ka maakohtu järeldus, mille kohaselt sisaldab otsus poolte vastastikuseid kohustusi, mida ei ole võimalik eraldi nõuda ilma, et vastusoorituseks kohustamine oleks jõustunud. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et pooled ei ole oma apellatsioonkaebuses vaidlustanud viisi, kuidas maakohus kaasomandi lõpetas ning hüvitise kogusuurust, mida hagejal oleks tema omandiosa kaotuse eest õiglane saada. Vaidlus käib tegelikkuses üksnes hagejate poolt esitatud hüvitisega tasaarvestatavate kasutuseeliste ja alusetust rikastumisest tulenevate nõuete üle. Need nõuded ei ole oma olemuselt aga kaasomandi lõpetamisel kohtuotsusega määratud viisil paratamatuks vastastikuseks kohustuseks. Tasaarvestatavate nõuete osas kestev vaidlus ei mõjuta muude vaidlustamata nõuete osas kohtuotsuse jõustumist. Lisaks ei nõustu avaldaja menetluskulude jaotusega. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses põhjendanud, miks oli TsMS § 172 lg-s 1 sätestatud üldreeglist erinevalt menetluskulude avaldaja kanda jätmine õiglane. Avaldaja palub ringkonnakohtul tühistada vaidlustatud määrus menetluskulude osas ka siis, kui kohus leiab, et vaidlustatud määrus oli põhjendatud ning jätta menetluskulud poolte endi kanda. Praegusel juhul oleks menetluskulude avaldaja kanda jätmine 4

(7)väga ebaõiglane, sest avaldaja on kaasomandis oleva kinnistu valduse heatahtlikult üle andnud, kuid võlgnik ja C otsivad võimalusi, et viivitada avaldajale hüvitise maksmisega.
  1. Kohtutäitur leiab, et määruskaebus ei ole põhjendatud, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.
  2. Võlgnik leiab, et määruskaebus ei ole põhjendatud, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.
  3. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.
  5. Maakohus andis
  6. detsembri
  7. a e-kirjaga võlgnikule võimaluse esitada seisukoht avaldaja määruskaebusele 15 päeva jooksul alates kirja kättesaamisest. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole võlgnik kinnitanud maakohtu e-kirja kätte saamist. Ka ei toimetanud maakohus oma e-kirja võlgnikule TsMS § 3141 alusel kätte. Võlgnik on seisukoha avaldaja määruskaebusele esitanud
  8. jaanuaril 2023 ringkonnakohtule. Kolleegium leiab, et võlgniku seisukoht ei ole esitatud tähtaega rikkudes, mistõttu saab ringkonnakohus sellega arvestada.
  9. Määruskaebemenetluses vaidlevad menetlusosaliselt jätkuvalt selle üle, kas kohtutäitur lõpetas õigustatult täiteasjas menetluse põhjusel, et täiteasja algatamise aluseks olnud täitedokument ei olnud resolutsiooni p-de 3 ja 4 osas jõustunud. Kohtupraktikas on kinnitust leidnud, et kohtulahendile kantud jõustumismärge võib olla ekslik (vt nt Riigikohtu
  10. detsembri
  11. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-12, p 14). Kolleegium nõustub maakohtuga, et viidatud otsus ei olnud selle resolutsiooni p-de 3 ja 4 osas jõustunud, mistõttu on kohtutäitur õiguspäraselt

§ 12lg 4 alusel täitemenetluse lõpetanud. Ts

MS § 654 lg 6 alusel (koosmõjus TsMS §-ga 659) ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu põhjendusi täies ulatuses korrata. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

  1. Asja materjalidest nähtuvalt ei vaidlusta võlgnik, C ega avaldaja tsiviilasjas nr 2-20-1974 tuvastatud kinnistu harilikku väärtust, milleks oli eksperdiarvamuse kohaselt 340 000 eurot. Maakohtu otsuse resolutsiooni p-ga 3 mõisteti C-lt avaldaja kasuks omandikaotuse eest välja hüvitis summas 42 886,03 eurot ja resolutsiooni p-ga 4 võlgnikult summas 44 789,97 eurot. Avaldaja on apellatsiooniastmes vaidlustanud maakohtu otsuse resolutsiooni p-des 3 ja 4 välja mõistetud hüvitise osas, milles maakohus jättis võlgnikult välja mõistmata 11 876,70 eurot ja C-lt 13 780,64 eurot.
  2. Iseenesest on õige avaldaja viide, et TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub kohtuotsus vaidlustamata osas. Samas ei nõustu kolleegium avaldaja seisukohaga, et ka praegusel juhul on tegemist viidatud sättes kirjeldatud olukorraga. Praeguses asjas sisaldab vaidlusalune kohtuotsus poolte vastastikuseid kohustusi, mida ei ole võimalik eraldi nõuda ilma, et vastusoorituseks kohustamine oleks jõustunud. 13.
  3. Maakohtu otsuse resolutsiooni p 5 järgi sõltub kohtulahendiga asendatud avaldaja tahteavaldus võlgniku kohustuse täitmisest.

§ 184

lg 1 teine lause sätestab, et kui tahteavaldus sõltub sissenõudja kohustuse täitmisest, loetakse tahteavaldus tehtuks, kui sissenõudja või kohtutäitur on pakkunud võlgnikule kohustuse täitmist täitemenetluse seadustiku kohaselt.

§ 21

lg 1 näeb ette, et kui täitedokumendi täitmine sõltub sissenõudja kohustuse samaaegsest täitmisest võlgnikule, ei või kohtutäitur täitemenetlust alustada enne, kui sissenõudja kohustus on täidetud või kui sissenõudja või kohtutäitur on võlgnikule 5

(7)pakkunud sissenõudja kohustuse täitmist ja võlgnik on alusetult keeldunud täitmist vastu võtmast või muul põhjusel täitmise vastuvõtmisega viivitanud. 13.
  1. Maakohus on õigesti leidnud, et kuna avaldaja vaidlustas maakohtu otsuse välja mõistmata hüvitise osas ning tahteavaldused on seotud hüvitise maksmisega, siis vaieldes hüvitise suuruse üle, ei saa ka omandi üleandmist ega kinnistusraamatu kande tegemist nõuda (vt maakohtu otsuse p 27). Kolleegium ei nõustu avaldajaga, et ta ei ole maakohtu otsuse resolutsiooni p 3 ja 4 vaidlustanud. Nagu eelpool märgitud, siis avaldaja on apellatsiooniastmes vaidlustanud maakohtu otsuse resolutsiooni p-des 3 ja 4 välja mõistetud hüvitise osas, milles maakohus jättis võlgnikult välja mõistmata 11 876,70 eurot ja C-lt 13 780,64 eurot. Avaldaja omandiosa kaotamise eest väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel on arvestatud võlgniku ja C nõuetega avaldaja vastu ning tehtud selles osas tasaarvestus (vt maakohtu otsuse p 54). Seega on ebaõige avaldaja määruskaebuses esitatud väide, et kasutuseeliste ja alusetust rikastumisest tulenevad nõuded ei ole kuidagi seotud kaasomandi lõpetamise nõudega. 13.
  2. Täiendavalt märgib kolleegium, et avaldaja apellatsioonkaebusest nähtuvalt on avaldaja vaidlustanud ka maakohtu otsuse resolutsiooni p 8 b), millega maakohus määras, et C ja võlgnik on kohustatud avaldajale tasuma resolutsiooni p-des 3 ja 4 nimetatud hüvitise omandiosa kaotamise eest hiljemalt ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kolleegiumi hinnangul välistab viidatud kohtuotsuse p-des 3 ja 4 välja mõistetud hüvitiste sundtäitmise ka asjaolu, et avaldaja on vaidlustanud kohtuotsusega kindlaks määratud täitmise korra, mistõttu ei saanud kohtuotsusega välja mõistetud hüvitised muutuda sissenõutavaks avaldaja poolt vaidlustatud resolutsiooni p 8 b) alusel. Menetluskulude jaotus
  3. Avaldaja vaidlustas määruskaebuses ka maakohtu määratud menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause ja lg 10 alusel avaldaja kanda. Avaldaja leiab, et maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust, kuna maakohus ei põhjendanud, miks oli TsMS § 172 lg-s 1 sätestatud üldreeglist erinevalt menetluskulude avaldaja kanda jätmine õiglane. Ringkonnakohus avaldajaga ei nõustu. Kolleegiumi hinnangul on vaidlustatud määrusest võimalik aru saada, et maakohus on TsMS § 172 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldpõhimõttest kõrvale kaldunud sama sätte teise lause alusel, lähtudes põhimõttest, et menetluskulud kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. Sellele viitab asjaolu, et maakohus on menetluskulude jaotamisel tuginenud ka TsMS § 172 lg-le 10, mille kohaselt kannab kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. Seega ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul põhjendamiskohustust rikkunud. Seejuures ei ole avaldaja esile toonud asjaolusid, millest nähtuks, et menetluskulude tema kanda jätmine oleks ebaõiglane.
  4. Kuigi avaldaja on palunud määruskaebuse rahuldamata jätmisel muuta maakohtu menetluskulude jaotus ning jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, ei pea ringkonnakohus seda praegusel juhul põhjendatuks. Avaldaja hinnangul on ebaõiglane jätta menetluskulud tema kanda olukorras, kus avaldaja on kaasomandis oleva kinnistu valduse heatahtlikult hagejatele, sh võlgnikule üle andnud, kuid hagejad otsivad viise, et avaldajale hüvitise tasumisega viivitada. Kolleegiumi hinnangul on avaldaja ise vaidlustanud hüvitise suuruse, paludes ringkonnakohtul välja mõista suurem hüvitis. Seega ei ole avaldaja etteheide võlgniku käitumise kohta põhjendatud. Seetõttu leiab kolleegium, et menetluskulud on põhjendatud jätta avaldaja kanda. Ka Riigikohus on selgitanud, et mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (vt Riigikohtu
  5. juuni
  6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). 6
(7)
  1. Juhindudes TsMS § 173 lg-st 1 märgib kolleegium ka ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda.
  2. Kuivõrd maakohus ei ole vaidlustatud määruses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, siis ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes kaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
  3. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.