2-21-1815/41

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember
2. a, Tallinn Kohtuasja number 2-21-1815 Kohtuasi X hagi Y OÜ vastu töövaidlusasjas nr 4-1/1137/20 ja Y OÜ vastuhagi X vastu töövaidlusasjas nr 4-1/1137/20 Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
3. mai
4. a otsus Kaebuse esitaja ja liik Y OÜ
5. juuli
6. a apellatsioonkaebus Kaebuse hind 4296 eurot 33 senti Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja/vastukostja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kunnar Korsten Kostja/vastuhageja (apellant) Y OÜ (registrikood XXXXXXX), lepinguline esindaja Sven Paaver Menetluse liik Asja läbivaatamine
7. novembri
8. a kohtuistungil RESOLUTSIOON
9. Jätta Harju Maakohtu
10. mai
11. a kohtuotsus muutmata.
12. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
13. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta Y OÜ kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse 2-21-1815 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Menetlus töövaidluskomisjonis
14. X (töötaja) esitas töövaidluskomisjonile avalduse Y OÜ (tööandja) vastu töölepingu ülesütlemise tuvastamiseks, töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, puhkusehüvitise ja hüvitise väljamõistmiseks. Tööandja esitas töövaidluskomisjonile avalduse töötaja vastu töölepingu lõppenuks lugemiseks, alternatiivselt töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks. Töövaidluskomisjon rahuldas töötaja avalduse tööandja vastu osaliselt, luges töötaja ja tööandja vahel
15. detsembril 2017.a sõlmitud töölepingu töötaja poolt üles öelduks
16. aprillil
17. a TLS § 37 lg 5 alusel, mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitise TLS § 100 lg 1 alusel summas 796.33 eurot, jättis rahuldamata töötaja töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude ning jättis rahuldamata tööandja avalduse töötaja vastu täielikult. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
18. X (hageja, töötaja) esitas Harju Maakohtule hagi, milles palus tuvastada, et Y OÜ (kostja, tööandja) ja töötaja vahel
19. detsembril
20. a sõlmitud tööleping lõppes TLS § 37 lg 5 alusel
21. aprillil
22. a, mõista välja tööandjalt töötaja kasuks hüvitise TLS § 100 lg 1 alusel summas 796.33 eurot ja jätta kõik menetluskulud tööandja kanda.
23. Hageja töötas alates
24. detsembrist
25. a kostja juures müügikonsultandina kirjaliku tähtajatu töölepingu alusel, täistööajaga, töötasuga 5 eurot tunnis, mis kuulus tasumisele kord kuus
26. kuupäeval. Tööandja vähendas töötaja töötasu
27. a märtsikuus omavoliliselt 10%. Pärast seda, kui töötaja tegi
28. aprillil
29. a päringu ja palus anda teada töötasu vähendamise põhjusest, tasus tööandja
30. aprillil
31. a vähem tasutud 10% töötasu töötajale.
32. Tööandja saatis
33. aprillil
34. a töötajale e-kirja, milles selgitas lahti TLS § 88 lg 1 p 3 ja p 5 sisu, mida väidetavalt töötaja rikkunud on ja lähtudes sellest selgitas tööandja, et on sunnitud töölepingu korraliselt üles ütlema usalduse kaotuse tõttu. Tööandja lubas esmaspäevaks s.o
35. aprilliks
36. a vormistada korrektsed töölepingu ülesütlemise vormid. Tööandja ei vormistanud dokumente ja töösuhe jätkus.
37. Pärast seda, kui töötaja palus
38. aprillil
39. a anda teada, mille eest on teda väidetavalt hoiatatud, sest töötaja pole mitte ühtegi hoiatust saanud kogu töötamise aja jooksul, siis edastas tööandja
40. aprillil
41. a töötajale hoiatuse, mille kohaselt töötaja väidetavalt ebaseaduslikult laenas raha, kasutas tööandja vara mittesihipäraselt (mängis arvutimänge) ning ei teavitanud tööandjat töögraafiku muutmisest. Tööandja saatis
42. aprillil
43. a töötajale isiklikult teate töötasu vähendamise kohta TLS § 37 lg 1 alusel kolmeks kuuks.
44. Töötaja ütles
45. aprillil
46. a töölepingu üles TLS § 37 lg 5 alusel alates
47. aprillist
48. a. Tööandja ei ole töötaja
49. aprilli
50. a töölepingu ülesütlemist töövaidluskomisjonis vaidlustanud. 2 2-21-1815
51. Tööandja andis
52. aprillil
53. a teada, et ei alanda töötaja töötasu ja ei lõpeta töölepingut erakorraliselt, kuna tööandjal ei ole võimalik koondamise tõttu töölepingut lõpetada. Tööandja kirjutas oma e-kirjas, et annab töötajale võimaluse oma käitumist parandada ja töösuhe jätkub.
54. Tööandja ütles
55. mail
56. a töötajaga töölepingu üles TLS § 88 lg 1 p 3 ja p 5 alusel. Põhjuseks oli toodud asjaolu, et töötaja väidetavalt ähvardab tööandjat ja püüab fabritseerida koondamisolukorda ning puudub jätkuvalt töölt.
57. Hageja leidis, et 16 aprilli
58. a tööandja e-kirja töötajale ei saa pidada töölepingu ülesütlemisavalduseks, sest puudub viide, mida töötaja rikkus, millal tööleping lõppeb, millise õigusnormi alusel töösuhe öeldakse üles, sest e-kirjas on juttu korralisest ülesütlemisest ja ütlemisest usalduse kaotuse tõttu (erakorraline). Töölepingust tulenevad õigused ja kohustused jäid seega pooltele kehtima ja kehtisid niikaua, kui töötaja ütles
59. aprillil
60. a töölepingu üles TLS § 37 lg 5 alusel
61. aprillil
62. a.
63. TLS § 100 lg 1 kohaselt tuleb tööandjal töötajale hüvitada 796.33 eurot töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu. Kostja vastuväited ja vastuhagi
64. Kostja palus jätta hageja hagiavaldus läbi vaatamata või rahuldamata, lugeda hageja ja kostja vahel
65. detsembril
66. a sõlmitud tööleping lõppenuks
67. aprillil
68. a kostja ülesütlemisavaldusega. Alternatiivselt jätta hageja hagiavaldus rahuldamata ja rahuldada kostja vastuhagi ning tuvastada hagejapoolse
69. aprilli
70. ja/või
71. aprilli
72. a töölepingu erakorraliste ülesütlemisavalduste tühisus ning lugeda tööleping lõppenuks korraliselt; jätta kõik menetluskulud hageja kanda.
73. Kostja ei tunnistanud haginõudeid ja vaidles nendele vastu. Töötaja ja tööandja vahel tekkis töötüli, sest töötaja mängis tööajal arvutimänge ja võttis omavoliliselt kassast raha. Seetõttu ütles tööandja töötajaga sõlmitud töölepingu
74. aprillil
75. a üles. Juba üles öeldud töölepingut ei saanud töötaja uuesti üles öelda, mistõttu on töötaja hagi alusetu. Töötaja ei pidanud
76. aprillil
77. a ülesütlemisavaldust vms dokumente
78. aprillil
79. a uuesti vormistama, vaid pidi töötamisregistrisse töölepingu lõpetamise kohta vaid kande tegema. Töötaja ise kinnitas tööandjale, et vastav tahteavaldus (töölepingu ülesütlemine) jõudis arusaadavalt temani. Samas töövaidluskomisjonis väitis töötaja vastupidist. Töötaja ei ole
80. aprilli
81. a ülesütlemisavaldust vaidlustanud. Juhul, kui kohus leiab, et tööandja
82. aprilli
83. a tahteavaldus töölepingu lõpetamiseks ei vasta seaduse formaalsetele nõuetele, palus kostja alternatiivselt tuvastada töötajapoolsete töölepingu erakorraliste ülesütlemisavalduste tühisused.
84. Kostja tõi vastuhagis välja, et töötaja saatis tööandjale kaks erakorralist töölepingu ülesütlemisavaldust,
85. aprillil
86. a ja
87. aprillil
88. a. Avalduste kujul on tegemist töötaja algatusel koondamise nõudega TLS § 37 lg 5 kohaselt TLS § 37 lg 1 alusel. Kostja leidis, et koondamiseks puudus seadusest tulenev alus ning, et töötaja ei ole tõendanud vastupidist. Töötaja tõlgendab ekslikult enda kätte saadud avaldust töötasu vähendamisena. Töötaja töötasu ei ole vähendatud ja seda polekski saanud teha, sest langes ära alus. Riik otsustas piiranguid mitte seada ning pood, kus töötaja töötas ei pidanud uksi sulgema ja tegevust võis jätkata. Avaldus, mida töötaja tõlgendab töötasu vähendamise faktina, on seaduse mõttes informatiivne (TLS § 37 lg 4) teave. Koondamise nõuet põhjendas töötaja sellega, et kuivõrd 3 2-21-1815 tööandja teda süüdistas varguse ja mängimise osas, siis ei pea ta enam võimalikuks töösuhet kokkulepitud tingimustel jätkata ning lahkub töölt. Seega lahkus töötaja töölt mitte seetõttu, et teda tööga ei kindlustatud või tema töötasu oleks vähendatud, vaid seetõttu, et ta ei soovinud rohkem tööandja juures tööd teha. Viimane ei ole erakorralise ülesütlemise alus TLS § 37 lg 1 järgi, mistõttu tuleb lugeda töötaja töölepingu ülesütlemine korraliseks. Tööandja leidis, et on hea usu põhimõtte vastane nõuda töötajal koondamishüvitist, kui töötaja ise keeldub tööst. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas tasuda rahalist hüvitist töötajale, kes omavoliliselt kassast raha võtab. Hageja vastuväited kostja vastuhagile
89. Hageja vaidles kostja vastuhagile vastu, palus jätta see rahuldamata ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsus
90. Harju Maakohus rahuldas
91. mai
92. a otsusega hagi. Maakohus võttis vastu loobumise nõudest tuvastada, et kostja ja hageja vahel
93. detsembril
94. a sõlmitud tööleping lõppes TLS § 37 lg 5 alusel
95. aprillil
96. a; mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 796.33 eurot TLS § 100 lg 1 alusel. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata ning jättis menetluskulud kostja kanda.
97. Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja kostja sõlmisid
98. detsembril
99. a tähtajatu osalise tööajaga töölepingu, mille p 3.
100. kohaselt töötab hageja müügikonsultandi ametikohal töötasuga pärast katseaja lõppu 5 eurot (bruto) tunnis.
101. Maakohus leidis, et kostjalt hagejale
102. aprillil
103. a kell 20:12 edastatud avaldus vastab kirjaliku taasesitamist võimaldavale vorminõudele TLS § 95 järgi, kuid avalduse teksti sisu poolest pole võimalik aru saada, et tegemist on töösuhte ülesütlemisavaldusega, sest see ei sisalda tööandja selget tahet tööleping üles öelda, ei sisalda töölepingu ega töötaja tööl oleku viimast kuupäeva, töölepingu ülesütlemise põhjuseid ega töölepingu ülesütlemise alust. Kohtumenetluse käigus on tuvastatud, et ka tööandja ise ei pidanud
104. aprilli
105. a e-kirja töölepingu ülesütlemisavalduseks, sest ei suutnud selgitada kohtule, millised hilisemad töölepingu ülesütlemise korrektsed vormid tuleb veel täita pärast töötajale ülesütlemisavalduse kätte toimetamist. Samuti tuvastas kohus, et
106. aprillil
107. a ei esitatud tööandjale mistahes korrektseid vorme töölepingu lõpetamise vormistamiseks ega viidud ka hiljem täide tööandja väidetavat tahet töösuhe üldse üles öelda. Tööandja ei saa pärast ülesütlemisavalduse töötajale kättetoimetamist ühepoolselt ümber mõelda; kohus tuvastas, et töötajalt nõusolekut pärast avalduse edastamist ei nõutud, vaid töösuhe jätkus vanal moel, kuni töötaja töösuhte ise TLS § 37 alusel lõpetas. Ka töötaja ise ei pidanud
108. aprilli
109. a e-kirja ülesütlemisavalduseks.
110. Tööandja väide, et teatis, mis edastati töötajale
111. aprillil
112. a TLS § 37 rakendamise kohta, edastati ekslikult, on paljasõnaline ja tõendamata. Maakohus hindas kõnealust teatist ning järeldas, et teade oli suunatud konkreetselt hagejale ning teatise teksti arvestades saab seda lugeda TLS § 37 mõttes tööandja ühepoolseks otsuseks hageja töötasu ajutiselt vähendada.
113. Maakohus märkis, et hageja
114. aprillil
115. a kell 23:10 koostatud ja tööandjale kirjalikus taasesitamist võimaldavas vormis edastatud töölepingu ülesütlemisavaldus TLS § 37 lg 5 alusel vastab kõigile TLS §-s 95 sätestatud nõuetele. Vaidlus puudub, et tööandja sai 4 2-21-1815 ülesütlemisavalduse kätte. Töötaja selgitas ja kinnitas tööandjale veekord
116. aprillil
117. a kell 01:07 ja
118. aprillil
119. a kell 10:55 oma tahet töösuhe lõpetada, mistõttu pidi tööandja töötaja tahtest aru saama. Maakohus leidis, et hageja poolt töölepingu ülesütlemine oli õiguspärane. Seega tulenevalt TLS § 37 lg 5 koosmõjus TLS § 105 lg-ga 2 lõppes hageja ja kostja vaheline töösuhe
120. aprillil
121. a. Nimetatud asjaolu ei muuda fakt, et hageja on avalduses TVK-le palunud tuvastada töölepingu ülesütlemise õiguspärasus. TVK on selle nõude rahuldanud ja tuvastanud töötaja töölepingu ülesütlemise TLS § 37 lg 5 alusel õiguspärasuse.
122. Tööandja pole esitanud vastuväiteid töötaja hüvitise suuruse määramise arvutusele, mistõttu on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses s.o summas 796.33 eurot.
123. Kuna maakohus tuvastas, et hageja poolt
124. aprillil
125. a töölepingu ülesütlemine TLS § 37 lg 5 alusel oli õiguspärane, jättis maakohus rahuldamata kostja nõude tuvastada töölepingu lõpetamine TLS § 85 lg 4 alusel ja puudub alus kohaldada ka TLS § 98 lg 1 etteteatamisaega. Seetõttu ei saanud sellest kostjale tekkida kahju.
126. Maakohus leidis, et tööandja poolt töötajale
127. mail
128. a edastatud ülesütlemisavaldus ei oma õiguslikku tähendust ega too kaasa õiguslikke tagajärgi põhjusel, et poolte vaheline töösuhe oli õiguspäraselt lõppenud juba
129. aprillil
130. a töötajapoolse kehtiva ülesütlemisega TLS § 37 alusel.
131. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ning leidis, et kohaldada ei tule TsMS § 163 lg 2, kuna kohus rahuldab hagi ning jätab vastuhagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus
132. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi: tuvastada töölepingu töötajapoolse
133. aprilli
134. a ja/või
135. aprilli
136. a erakorraliste ülesütlemisavalduste tühisus ning lugeda tööleping lõppenuks korraliselt. Alternatiivselt palus kostja saata asi tagasi maakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
137. Kuivõrd hageja ei ole vaidlustanud töövaidluskomisjonis ega kohtus kostja
138. aprilli
139. a ülesütlemisavaldust, väljus maakohus ülesütlemisavalduse kehtivust hinnates hagi nõude piiridest. Maakohus pidi TLS § 105 lg 2 järgi lugema kostja
140. aprilli
141. a ülesütlemisavalduse kehtivaks ning töölepingu lõppenuks. See oleks omakorda olnud aluseks hagi läbivaatamata jätmiseks. Maakohus jättis põhjendamatult kõrvale kostja korduvalt viidatud hageja e-kirja, milles hageja kinnitab, et on ülesütlemisavalduse sisu mõistnud.
142. Kostja leidis erinevalt maakohtust, et hageja ülesütlemisavaldused olid suunatud koondamise nõudele. Kostja märkis, et TLS § 37 eeldused ei ole täidetud ning kui töötasu ei saanud vähendada ja seda ei toimunud, siis pole alust TLS § 37 kohaldamiseks. Kostja leidis, et teatis töötasu vähendamise kohta ei olnud sõnastatud tingimuslikult.
143. Kostja heitis maakohtule ette poolte võrdse kohtlemise vastu eksimise: ühelt poolt on maakohus väljunud haginõude piiridest tuvastades tööandja ülesütlemisavalduse kehtetuse 5 2-21-1815 põhjendusega, et sellest ei nähtu tahet tööleping lõpetada, teiselt poolt aga lugenud töötajapoolse avalduse sisuga „palun mind koondada“ töölepingu ülesütlemisavalduseks, selgitades lahendis, et sellist koondamise taotlust pole töötaja teinud. Lisaks on kohtulahendis palju täpsemalt määratlemata viiteid asjaolude tuvastamise osas. Kostja hinnangul jääb ka ebaselgeks, kas maakohus vaatas läbi töötaja hagi.
144. Kostja leidis, et igal juhul on vale menetluskulude jaotus. Kuivõrd hageja loobus tuvastushagi nõudest ehk 82% ulatuses haginõuetest, oleks pidanud jääma menetluskulud TsMS § 168 lg 4 järgi 82% ulatuses hageja kanda. Lisaks märkis kostja, et maakohus oleks pidanud kohaldama TsMS § 163 lg 2, sest istungil pakkus kostja töötajale kompromissina 700 eurot, millest hageja keeldus. Vastustaja seisukoht
145. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
146. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses.
147. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Maakohus ei ole eksinud menetlusõiguse normide vastu ja on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on hageja esitatud väiteid piisavalt põhjalikult analüüsinud, mistõttu vastab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse väidetele üksnes järgmist.
148. Apellatsioonimenetluse vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas kostja (tööandja)
149. aprilli
150. a avaldust tuleb tõlgendada töölepingu ülesütlemisena või on tööleping hageja (töötaja)
151. aprilli
152. a ülesütlemisavaldusega erakorraliselt üles öeldud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hinnates TsÜS § 75 tõlgendusreeglite alusel kostja
153. aprilli
154. a avaldust, ei nähtu antud teatest selget arusaadavat tahet tööleping üles öelda.
155. Töölepingu ülesütlemise avaldus on kindlale isikule suunatud tahteavaldus, mida tuleb TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.
156. Ringkonnakohus leiab, et kostja esitatud ülesütlemisavaldust ei pidanud hagejaga sarnane mõistlik isik pidama töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p 3 ja p 5 alusel. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja
157. aprilli
158. a e-kirjast ei nähtu kostja tahteavaldust tööleping erakorraliselt töötaja rikkumise tõttu üles öelda. Maakohus märgib õigesti, et ülesütlemisavalduses on tsiteeritud töölepingu seaduse teksti, viidatud suhtlemisele töövaidluskomisjoniga, esitatud tööandja poolne väide, et kõik töötaja rikkumised on tõendatavad ja lubatakse, et esmaspäevaks (s.o
159. aprilliks) vormistab tööandja korrektsed töölepingu ülesütlemise vormid. Samuti on tuvastatud, et kostja esitas hagejale
160. aprillil
161. a tööandja teate-otsuse töötasu ajutise vähendamise kohta TLS § 37 lg 1 alusel (dtl 38). Arvestades
162. aprilli e-kirjas tööandja avaldatut, et saadab ülesütlemise avalduse hiljem, mida ta tegelikkuses ei teinud, vaid asus hoopis töötaja tasu vähendama, järeldas maakohus õigesti, 6 2-21-1815 et antud kirjas ei sisaldu tahteavaldust töölepingu ülesütlemiseks. Kostja eelnimetatud käitumine viitab sellele, et ka kostja ise ei pidanud
163. aprilli kirja ülesütlemisavalduseks, nagu märgib õigesti maakohus. Hageja vastusele, et austab tööandja otsust ja lahkub pea püsti, ei saa omistada õiguslikku tähendust, sest seondub kolleegiumi arvates tööandja teatega, et viimane kavatseb töölepingu tulevikus üles öelda.
164. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et kuna hageja ei ole
165. aprilli
166. a e-kirjas sisalduvat avaldust töövaidluskomisjonis ega kohtus vaidlustanud, on ülesütlemine kehtiv. Arvestades, et
167. aprilli
168. a e-kirja sisu ei saa käsitada töölepingu ülesütlemisena, polnud vajalik esitada töövaidluskomisjonile või kohtule TLS § 105 lg 1 järgset avaldust ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Samuti ei oma tähendust hageja
169. aprilli
170. a e-kirja ettepanek ta koondamiseks, sest menetluses ei ole selle alusel töölepingu lõppemisele tuginetud.
171. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja on
172. aprilli
173. a hagejale adresseeritud kirjas teatanud TLS § 37 lg 1 alusel töötasu ajutisest vähendamisest ajavahemikul
174. maist kuni
175. augustini
176. a., millest tulenevalt oli hagejal õigus tööleping üles öelda. Kostja on ka ise
177. aprilli teates selgitanud, et töötasu vähendamisega mittenõustumisel, on töötajal õigus tööleping üles öelda teatades sellest viis tööpäeva ette, hiljemalt
178. aprillil
179. a (dtl 38). Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et kostja tööandjana asub tagantjärele väitma, et töötasu vähendamise eeltingimused oli tegelikkuses täitmata ja töötasu vähendamist ei plaanitudki läbi viia või ei toimunud.
180. Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust tühistada maakohtu otsust ka menetluskulude jaotuse osas. Maakohus selgitas, et käsitas osa kostja töövaidluskomisjonile esitatud avaldusest nõudena vaidlustada hageja poolt töölepingu ülesütlemine TLS § 37 lg 5 alusel, mistõttu hindas hageja poolt töölepingu ülesütlemise asjaolusid ning leidis, et töölepingu ülesütlemine oli õiguspärane. Arvestades, et kostja vastunõue tuvastada hageja
181. aprilli ja/või
182. aprilli
183. a töölepingu erakorraliste ülesütlemisavalduste tühisus oli suunatud töösuhte lõpetamise vaidlustamisele, mis ei olnud aga edukas, oli kulude jaotamine maakohtu otsustatud viisil mõistlik ja õiglane. Kostja vastupidised väited ei ole põhjendatud. Menetluskulud
184. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldatud, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi maakohus mõistliku aja jooksul alates otsuse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) 7