Obsah (13)

§ 580§ 581§ 600§ 9§ 8§ 619§ 628§ 391§ 1018§ 1023§ 1042§ 1027§ 1028

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 10. jaanuar 2023, Tallinn Kohtuasja

) § 1028 lg 1). Kostja vastuväited

1. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kuna pooled ei olnud abielus, siis ei kohaldu perekonnaseadus (PKS) ja abielu institutsioonist tulenevad õigused ja kohustused ning muud asjakohased sätted. Ka ei ole poolte vahel sõlmitud seltsingulepingut ühise vara omandamiseks. Seetõttu ei kuulu hageja hagi ühelgi õiguslikul alusel rahuldamisele. Isegi, kui kohus leiaks, et hagi on võimalik rahuldada, siis on hageja nõuded aegunud. Nii alusetust rikastumisest kui ka tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. 2 Kostja ostis vaidlusaluse kinnistu
2. septembril 2003, s.o ajal, mil pooled elasid lahus. Hageja elas kostjale kuuluvas majas, mille eest hageja üüri tasuma ei pidanud. Pooled elasid koos ja kasvatasid ühiselt last, millega ilmselgelt kaasnesid ka jooksvad kulud. Hageja raha eest ei ole tehtud ehitustöid või muid parendusi kostjale kuuluval kinnistul. Hageja esitatud erinevates ehituspoodides tehtud kulutused ei tõenda, et ostud tehti kinnistu parendamise eesmärgil. Hagejal oli kooselu ajal ka oma juuksuriäri ja salong, mida ta ehitas ning remontis. Hageja on teinud küll ülekanded L-le, C OÜ-le ja E OÜ-le, kuid alati, kui hageja mõne makse tegi, andis kostja hagejale selle summa sularahas tagasi. Kostja ei vaidle vastu, et hageja isa finantseeris Osaühingu Y asutamist, kuid hageja isa antud raha ei kulutatud kinnistu parendamisse. Pooled käisid 40 000 krooni eest reisil Tenerifel. Osaühingu Y vara ei läinud üle Q OÜ-le. Maakohtu otsus ja põhjendused
3. Harju Maakohus rahuldas
4. oktoobri
5. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 60 000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, jättes need rahaliselt kindlaksmääramata. Maakohus luges poolte ütlustega tõendatuks, et
6. a otsustasid pooled koos osta maja ja võtta selleks koos laenu, kuid erimeelsuste tõttu loobus hageja laenu taotlemisest. Maakohtu hinnangul on leidnud tõendamist, et pooltel oli eset ostes ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse loomiseks. Hageja on teinud kinnistu parendamiseks koos kostjaga olulisi ja võrreldavaid majanduslikke (rahaliselt hinnatavaid) panuseid. Pooled elasid ühises kodus perena ja parendasid seda kuni
7. augustini
8. Koos tegutseti hageja isa poolt hagejale ja kostjale asutatud Osaühingus Y ja hiljem Q OÜ-s. Pooled ei vaidle selle üle, et
9. a hageja antud (vanaemalt päritud) raha eest osteti sõiduauto, et see hageja pojale ja kostjale ehitada ümber ralliautoks. Maakohus nõustus kostjaga, et mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei saa iseenesest lugeda seltsinguks

§ 580lg 1 mõttes.

Samas ei ole hageja panus olnud vaid PKS § 16 mõttes pere toetus ja majapidamise ning ülalpeetavate laste tavapärase elu korraldamine (perekonna huvides tehtud kulutused). Poolte esile toodud elulised asjaolud annavad aluse tuvastada nendevaheline kokkulepe seltsingulepingu sõlmimiseks

§ 580

lg 1 mõttes kostja poolt omandatud kinnistul asuva elamu parendamisel ja ehitamisel aastatel 2003–

1. Maakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et sõlmis kostjaga seltsingulepingu, mille varaks oli Q OÜ. Juhul, kui hageja on andnud laenu või teinud muid rahalisi panuseid Q OÜ-sse, siis on tal nõue osaühingu mitte kostja vastu. Seetõttu on põhjendamatu arvata Q OÜ seltsinguvara hulka. Hagejal tulnuks kõik nõuded, mis tal olid Osaühingu Y vastu, esitada ettevõtte pankrotimenetluses. Kinnistu väärtus oli
2. augustil 2018, s.o seltsingulepingu lõppemisel, 120 000 eurot. Pooled on
3. augusti
4. a istungil ütlusi andes kinnitanud, et panustasid elumaja parendamisse nii rahaliselt kui ka parendustöid tehes võrdselt. Kuigi kinnistu väärtus ei oma iseenesest praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust, siis arvestades poolte võrdset panust ning asjaolu, et hageja rahalised panused on peaaegu võrdsed hagis nõutud 60 000 euroga, siis puudub vajadus täiendavalt hinnata, kui suures ulatuses täpselt on hageja panustanud ajaliselt ja rahaliselt elamu parendamisse. Kuivõrd pooltel puudub vaidlus, et hageja on selle panuse andnud, siis tuleb hageja ja kostja panused seltsinguvarasse lugeda

§ 581lg 2 mõttes võrdseks.

Seega saab pooltevahelisele õigussuhtele kohaldada tähtajatu seltsingulepingu regulatsiooni. Kuna pooled ei vaidle lepingu lõppemise üle, saab asuda seisukohale, et pooltevaheline seltsinguleping on lõppenud ja kohaldada saab seltsingu likvideerimise sätteid (

§ 600lg 1 ja asjaõigusseadus 3 (AÕS) § 77).

Praeguses asjas ei ole vaidlust, et elamu ja sõiduauto jäävad kostja omandisse, mistõttu tuleb kostjal hagejale hüvitada 60 000 eurot. Apellatsioonkaebus 4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja hinnangul on maakohus teinud ebaselge lahendi ning jätnud lahendamata hageja nõuded. Hageja on palunud hagis tuvastada seltsinguvara koosseisu. Lisaks palus hageja jagada seltsinguvaraks olevad esemed selliselt, et kinnistu, sõiduauto ja äriühing jäävad kostja ainuomandisse, mille eest hageja saab hüvitiseks 60 000 eurot. Vaidlustatud otsuse resolutsiooniga ei ole aga lahendatud hageja tuvastusnõuet. Vaidlustatud otsuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohus rahuldanud hageja nõuet Q OÜ osas, kuid resolutsiooni järgi rahuldas maakohus hagi terves ulatuses. Ka on maakohus ebaõigesti sisustanud hagi aluse ning väljunud vaidluse esemest. Hageja on terve menetluse kestel tuginenud sellele, et hageja on sõlminud kostjaga seltsingulepingu mh kinnistu omandamiseks. Maakohus on aga vaidlustatud otsuses tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud seltsinguleping kostja kinnistul asuva elamu parendamisel ja ehitamisel. Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid, kui leidis, et poolte vahel oli sõlmitud seltsinguleping. Hageja ei ole seda tõendanud. Seejuures ei ole sõiduauto kostja vara. Ka on vaidlustatud otsuses arusaamatu kostjalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitise suuruse kujunemine. Maakohus on leidnud, et hageja ja kostja panused seltsinguvarasse tuleb lugeda

§ 581lg 2 mõttes võrdseks.

Nii on maakohus ebaõigesti kohaldanud seltsingulepingu likvideerimise sätteid. Olukorras, kus hageja on detailselt faktiväited ja tõendid oma väidetavate panuste kohta esitanud, tulnuks maakohtul tuvastada tehtud panused. Ka ei ole maakohus kindlaks teinud seltsinguvara koosseisu ja selle väärtust. Vastustaja seisukoht

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
3. Kolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud selgitamiskohustust ning kohtuotsuse põhjendamiskohustust. Kohtupraktikas on leitud, et menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes (TsMS § 2) peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada (vt nt Riigikohtu
4. detsembri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 16). Praegusel juhul on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis, sest maakohus on olulisel määral rikkunud menetlusõiguse norme.
6. Kolleegium juhib kõigepealt tähelepanu hagiavalduses esitatud nõuetele ja asja läbivaatamise ulatusele. 8.
7. Maakohus võttis otsuse resolutsioonis seisukoha üksnes hageja rahalise nõude osas. Samas on kostja apellatsioonkaebuses õigesti viidanud, et hageja esitas vastavalt maakohtu korraldusele
8. novembril 2020 hagiavalduse, milles on esitatud tuvastusnõue ja seltsinguvara jagamise nõue: 1) palun tuvastada seltsinguvara; 2) palun jagada seltsinguvaraks olevad esemed 4 (vt täiendatud hagiavaldus; II kd, tl-d 122–129). Kohtuotsuse ja toimiku järgi ei ole maakohus tuvastusnõude menetlusse võtmist lahendanud – nõuet ei ole menetlusse võetud ega ole ka jäetud menetlusse võtmata. Seega jättis maakohus selles osas täitmata TsMS § 392 lg 1 p 1 järgse eelmenetluse ülesande selgitada välja poolte nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete kohta. 8.
9. Kohus peab omal algatusel kontrollima, et hagis esitatud nõuetel on perspektiivi, sest vastasel juhul tekitaks nõude menetlemine üksnes asjatuid kulutusi. Perspektiivituse võimalikud põhjused ja hindamiskriteeriumid on sätestatud TsMS § 371 lg-s 2 ning menetlusse võetud nõude puhul TsMS § 423 lg-s
10. Kolleegium ei saa tulenevalt TsMS § 9 lg-st 3 otsustada tuvastusnõude menetlusse võtmise küsimust. 8.
11. Tuvastushagi menetlusse võtmise otsustamisel tuleb teha kindlaks, kas hagejal on sellise nõude esitamiseks õiguslik huvi. TsMS § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Praegusel juhul on hageja esitanud kostja vastu ka rahalise nõude, mille eeldusena tuleb selgeks teha, kas poolte vahel oli seltsinguleping, millised olid seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara (seltsinguvara). Tuvastushagi alusel tehtud otsusega peab olema võimalik vaidlust lahendada ja õigusselgust tagada ning välistada vajadus edasisteks menetlusteks. Seega eeldab tuvastushuvi, et tuvastusnõude alusel tehtud kohtulahend on ka sobiv vahend eesmärgi saavutamiseks. Kohtupraktikas on leitud, et materiaalõiguslike nõuete kaotamise vältimiseks ja menetluskulude kokkuhoidmiseks on hagejatel üldjuhul mõistlik tuvastusnõuete esitamisele eelistada sooritusnõuete esitamist (vt Riigikohtu
12. oktoobri 20016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-06, p 16). Maakohtul tuleb asja uuel arutamisel määrata hagejale TsMS § 340¹ lg 1 kohaselt tähtaeg, et hageja saaks esile tuua tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 mõttes, mis õigustaks tuvastusnõude menetlemist. Kui hageja ei too esile, et tal oleks kostja vastu tuvastusnõudest tulenevalt muu kui rahaline huvi, tuleb tuvastusnõue jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata. 8.
13. Maakohus tuvastas, et Q OÜ ei kuulu seltsinguvara hulka (vt maakohtu otsuse p 25.10). Selles osas maakohtu otsust ei vaidlustatud (TsMS § 651 lg 1). Seega ei saa asja uuel läbivaatamisel seda eset seltsinguvarana uuesti hinnata, isegi kui see ei ole kooskõlas nõude kui terviku lahendamisega.
14. Hageja on esmalt palunud jagada seltsinguvara selliselt, et vara jääb kostjale ning kostja kohustub hagejale hüvitama hageja seltsinguvara panusena 60 000 eurot. Kui kohus ei nõustu hageja käsitlusega, palub hageja raha väljamõistmist alusetu rikastumise sätete alusel. Kolleegium rõhutab, et kohus ei ole rahalise nõude rahuldamisel seotud hageja viidatud õigusliku alusega, vaid võib hagi alusena esitatud asjaoludel rahuldada hageja nõude ka muul õiguslikul alusel, sest õiguse kohaldamine on kohtu enda otsustada (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause).
15. Kolleegium ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on väljunud vaidluse esemest. Hagiavalduses esile toodud asjaolude kohaselt on maakohus õigesti lähtunud sellest, et hageja väidete kohaselt on ta teinud kinnistu parendamiseks koos kostjaga olulisi ja võrreldavaid majanduslikke panuseid, samuti panustanud osaühingu ja sõiduauto omandamisse. Küll aga nõustub kolleegium kostja etteheitega, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme asjaolude tuvastamisel, leides, et poolte vahel oli sõlmitud seltsinguleping kinnistul asuva elamu parendamisel ja ehitamisel ning sõiduauto ostmisel (vt maakohtu otsuse p-d 25.8–25.9). 10.
16. Kolleegium märgib, et nagu iga lepingu puhul, tuleb ka seltsingulepingu sõlmimise eeldusena

§ 9

lg 1 järgi tuvastada vastastikuste tahteavalduste vahetamine (pakkumuse 5 esitamine ja sellele nõustumuse andmine). Tahteavalduste liigid on sätestatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 68. Kostja on seltsingulepingu sõlmimist eitanud, mistõttu tuli hagejal oma väiteid TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada. Seega ei saanud maakohus lugeda hageja väiteid tõendatuks üksnes poolte esile toodud eluliste asjaolude pinnalt. Selles osas on maakohus rikkunud põhjendamiskohustust (TsMS § 436 lg 1). Asja lahendamisel tuleb silmas pidada kohtupraktikas väljendatud seisukohta, et ainuüksi isikute abieluväline kooselu seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet

§ 9lg 2 mõttes.

Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga

§ 8

lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustada midagi tegema või tegemata jätma (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 14). 10.
3. Seltsingu sätteid saab kohaldada eelkõige mingi konkreetse varalise eesmärgi puhul, nagu vara ühine soetamine või parendamine kooselu eesmärgil mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil ühine kulutuste kandmine (vt eespool viidatud Riigikohtu
4. detsembri
5. a otsus, p 19). Nii on Riigikohus viidatud lahendis leidnud, et seltsingu likvideerimissätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, kui: • mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused; • pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. See, et kinnistu on ostetud kostja ainuomandisse, ei välista seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist. 10.
6. Seltsingu likvideerimise sätete kohaldamise eeldusena tuleb tuvastada esemete omandamiseks või parendamiseks tehtud panused, sest need panused peavad olema olulised ja võrreldavad. Maakohus on panuste tegemise tuvastamisel rikkunud põhjendamiskohustust (vt maakohtu otsuse p-d 25.6 ja 25.9). Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg
7. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada (vt nt Riigikohtu
8. mai
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-17, p 20.1;
10. juuni
11. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-15, p 20). TsMS § 442 lg 8 kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Kostja on kogu menetluse jooksul hageja väidetele vastu vaielnud, mistõttu tuli hagejal oma väiteid TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada. Maakohus pole kostja väiteid ja tõendeid panuste tegemise kohta hinnanud. Üksnes kohtuotsuse põhjendavas osas hageja esile toodud kulutuste märkimine ja hageja esitatud tõenditele viitamine ei ole praegusel juhul piisav, et tuvastada, kas sellega on hageja teinud olulise majandusliku panuse, mille eesmärgiks oli esemeid soetades (sõiduauto) ja parendades (maja ehitamine) ühise varalise väärtuse kestev loomine. Maakohus pole hageja kulutusi sisuliselt hinnanud. 10.
12. Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohtu põhjendused hüvitise suuruse kujunemise kohta ei ole jälgitavad (maakohtu otsuse p 25.11). Selles osas on maakohus taas rikkunud põhjendamiskohustust. Maakohus on ebaõigesti märkinud, et pooled ei vaielnud hageja panuse 6 andmise üle. Kostja märkis vastuses hagile, et „vaidleb kõikidele vastavasisulistele faktiväidetele vastu, nagu oleks hageja teinud kunagi mingisuguseid kulutusi kostjale kuuluva kinnisasja parendamiseks/hüvanguks“. Pooltel oli vaidlus nii seltsingulepingu sõlmimise kui ka hageja poolt kulutuste kandmise üle. Sellises olukorras on maakohus ebaõigesti leidnud, et esineb

§ 581

lg-s 2 sätestatud eeldus.

§ 581

lg 2 järgi eeldatakse panuste võrdsust, kuid maja ehitamise ja sõiduauto ostmisega seotud rahaliste kulutuste puhul tuleb kolleegiumi arvates lähtuda poolte kulutustes osalemise osakaalust (vt ka Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 20).

§ 581

lg 2 kohaldamise eelduseks on, et sõlmitud on seltsinguleping ning seltsinglased ei ole panuse liiki ja suurust seltsingulepingus kokku leppinud. Samuti ei ole maakohus hüvitise määramisel arvestanud teiste esemetega (sõiduauto ja osaühing).

1. Nagu kolleegium märkis, ei ole kohus seotud hageja väidetud nõude õigusliku alusega (õigusliku kvalifikatsiooniga), vaid kontrollib nõuet kõigil õiguslikel alustel, mille alusel saab nõude hageja esitatud asjaoludel rahuldada. Kolleegiumi arvates tuleb hageja rahalist nõuet esmalt kontrollida lepingulisel alusel, seejärel käsundita asjaajamise sätete järgi ja alles viimases järjekorras alusetu rikastumise sätete järgi (vt Riigikohtu
2. detsembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 19.2 ja selles viidatud kohtupraktika). Ringkonnakohus märgib, et kohus ei tohi pooli kohalduva õigusega üllatada, st õigusest ekslikus arusaamises olevatele pooltele tuleb kohalduvat õigust selgitada (vt ka nt Riigikohtu
4. mai
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 10). 11.
6. Maakohtul tuleb asja uuel arutamisel pooltele kohalduvat õigust selgitada. Kuna kostja on esitanud hageja nõudele aegumise vastuväite, siis hageja nõude õiguslikul kvalifikatsioonil võib olla tähendus ka nõude aegumise kontekstis, kuna aegumise algusajad ja tähtajad on hüvitise nõudmisel erinevatel õiguslikel alustel erinevad. 11.
7. Maakohtul tuleb esmalt uuesti hinnata, kas hagiavalduses välja toodud esemete suhtes saab kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid (

§ 600jj).

Kolleegiumi hinnangul rikkus maakohus asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme, tuvastades, et poolte vahel on sõlmitud seltsinguleping. Kui maakohus leiab asja uuel arutamisel, et poolte vahel ei ole seltsingulepingut

§ 580

lg 1 mõttes, tuleb maakohtul kaaluda võimalust kohaldada seltsingu sätteid osaliselt analoogia korras (vt eespool viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 22). 11.3. Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et asja ei saa lahendada seltsingu likvideerimise sätete järgi, tuleb hinnata, kas poolte vahel võis kulutuste kandmise osas olla muu leping ning millele see oli suunatud ning kas ja milliste kulutuste hüvitamist hageja sel alusel võiks nõuda. Esitatud asjaoludel ei ole välistatud, et hageja kandis kostja eest kulutusi kokkuleppel temaga kostja kohustuste täitmiseks. Selline kokkulepe vastaks enim käsunduslepingu tunnustele (

§ 619

). Nõude aluseks võiks olla

§ 628

lg 2 esimene lause, mille järgi peab käsundiandja käsundisaajale hüvitama mõistlikud kulud, mida käsundisaaja on teinud käsundi täitmiseks ja mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada. Arvestada tuleb, et kui hageja ise kasutas kinnistul asuvat elamut elamiseks näiteks tasuta kasutamise lepingu alusel, siis ta peab

§ 391lg 1 alusel kandma elamu säilitamiseks vajalikud kulud.

Muude kulude hüvitamist võib kasutaja

§ 391

lg 2 esimese lause alusel omanikult nõuda üksnes vastavalt käsundita asjaajamise sätetele. 11.4. Hageja nõude aluseks võiks olla käsundita asjaajamine

§ 1018jj järgi.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda hinnata, kui maakohus ei saa lahendada asja lepingusätetele tuginedes. 7

§ 1018

mõttes võib käsundita asjaajamiseks mh olla teise isiku esemele kulutuste tegemine või teise isiku kohustuse täitmine (vt ka Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 12;
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 12). Hageja nõue kostja kasuks tehtud kulutuste hüvitamiseks saaks tuleneda

§ 1023

lg-st 1, mille järgi võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused (sh kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest) ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks, lähtudes kulutuste tegemise ajast (vt ka nt Riigikohtu 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 12; 15. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1118-14, p 19).

§ 1018

lg 1 ja § 1023 lg 1 järgi ei saa hagejal kostja vastu nõudeid olla, kui tal puudus tahe tegutseda teise isiku kasuks (

§ 1018

lg 2 ja § 1026 lg 1) või kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist (

§ 1023lg 3).

Sellisel juhul võib olla nõue vaid

§ 1042alusel.

Samas ei välista

§ 1018jj kohaldamist see, kui hageja tegutses kulutuste kandmisel ka enda huvides.

Tehtud kulutused peavad kuuluma vähemalt osaliselt kostja huvisfääri. Olukorras, kus asjaajaja ajas nii enda kui ka võõrast asja, tuleks mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt asjaajaja kulutuste nõuet vähendada ulatuses, mis ta ise asja kasutades on ära tarbinud. Analoogia alusel on siinjuures võimalik hüvitise suuruse määramisel lähtuda

§ 1042lgst 1 (vt Riigikohtu 15.

jaanuari

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 19). 11.
2. Alles seejärel, kui muul õiguslikul alusel ei ole hageja nõude rahuldamine võimalik, tuleb seda kontrollida alusetu rikastumise sätete (

§ 1027jj) alusel.

Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et hageja peab

§ 1028

lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära.

§ 1028

lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale

§ 1028

lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948/82, p 20). Kui hageja tõendab

§ 1028

lg 1 järgse alusetu soorituse, saab kostja omakorda tõendada, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest

§ 1028

lg 2 järgi või seetõttu, et poolte vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt oli kostjal õigus raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma (Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-10632/78, p-d 11.1‒11.4).
3. Kostja on palunud kohaldada hageja nõudele aegumist. Kolleegium märgib, et kuna hageja nõuet tuleb hinnata erinevatel õiguslikel alustel, tuleb uuesti hinnata ka nõude aegumist, lähtudes kohalduvatest materiaalõiguse normidest. Kolleegium märgib, et aegumisele tuginev kostja peab tõendama aegumistähtaja algust ja möödumist ning kui aegumise algus on seotud võlausaldaja teadmise või teadma pidamisega, siis ka seda (vt Riigikohtu
4. juuni
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-09, p 13). Hageja peab omakorda tõendama aegumise peatumist või katkemist. Kui hageja esitab mitu nõuet ja kostja esitab aegumise vastuväite, tuleb nõudeid aegumise seisukohast eraldi hinnata. 12.
6. Võimalikud lepingulised nõuded aeguvad TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi kolme aasta jooksul sissenõutavaks muutumisest. 12.
7. Käsundita asjaajamisest tulenev kohustuse täitmise või esemele tehtud kulutuste hüvitamise nõue aegub TsÜS § 149 esimese lause järgi kümne aasta jooksul selle nõude sissenõutavaks muutumisest (vt ka Riigikohtu
8. juuni
9. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4411, p 35;
10. mai
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 13). 8 12.
12. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue, sõltumata sellest TsÜS § 151 lg 2 järgi aga hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Kui asja uuel arutamisel leitakse, et hagejal on

§ 1028

lg-st 1 tulenevalt nõue kostja vastu, tuleb maakohtul arvesse võtta, et kui hageja tegi alusetult makseid, sai ta rikastumisest teada siis, kui ta tegi kostja kasuks makseid. Asja uuel läbivaatamisel tuleb arvestada, et hageja esile toodud asjaolude kohaselt on ta teinud viimaseid makseid

1. a mais ning hagi on esitatud
2. oktoobril
4. Kolleegiumi hinnangul on pooltel mõistlik TsMS § 4 lg-t 3 järgides lahendada asi kompromissiga selliselt, et nad lepivad kokku võimalikus summas, mis kostjal tuleb hagejale hüvitada või võimaldab kostja hagejal tema poolt ostetud asjad kinnistult ära viia. Menetluskulude jaotus
5. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks maakohtule, jääb menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine maakohtu teha sõltuvalt asja lahendamise tulemusest (TsMS § 173 lg 3 teine lause). (allkirjastatud digitaalselt) 9