Obsah (6)

§ 113§ 396§ 29§ 143§ 142§ 9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 18. oktoober 2022. a, Tallinn Kohtuasja nu

§ 113lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses.

1. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja I sõlmisid
2. mail
3. a kirjaliku laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale I laenu 240 000 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas
4. mai
5. a laenulepingust tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks. Alternatiivse vastuväitena väidavad kostjad, et hageja nõue on aegunud. Lisaks on poolte vahel tõusetunud vaidlus ka selles, kas kostjat II saab pidada
6. mai
7. a laenulepingu käendajaks.
8. Maakohus järeldas laenulepingu punkte 1 ja 5 hinnates, et poolte vahel on olnud varasem võlasuhe (või võlasuhted), mille pooled on
9. mai
10. a laenulepingu abil ümber kujundanud laenulepinguks, mis oma olemuselt on novatsioon (

§ 396lg 2).

1. Maakohus asus seisukohale, et laenulepingust ei nähtu, et käendaja vastutaks üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seega vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt. Hagi kuuluks kostja II osas rahuldamisele juhul, kui kohus tuvastab kostja I vastu esitatud nõude rahuldamise eeldused ning tuvastab lisaks ka laenulepingu p-s 4 antud käenduse kokkuleppe kehtivuse.
2. Maakohus hindas

§ 29

alusel, milline oli poolte ühine tahe laenulepingu alusel võetud laenu tagastamise tähtaja osas. Maakohtu hinnangul ei saa kostjate poolt esitatud

1. augusti
2. a kirjavahetusest järeldada, et pooled oleksid ühiselt soovinud laenu tasumise tähtaega siduda Rumeenia projekti realiseerimisega, sest eluliselt ei ole usutav, et hageja oleks olnud nõus kandma kostjate äririski. Arvestades, et hageja on pärast
3. oktoobrit
4. a pöördunud kostjate poole küsimusega, miks nad ei ole võlga üle kandnud, oli hageja pidanud lepingu täitmise tähtajaks
5. oktoobrit
6. a. Maakohtu hinnangul on poolte
7. veebruari
8. ja
9. aprilli
10. a elektronkirjade sisuks pooltevahelised läbirääkimised võla tasumiseks. Kirjadest ega ka poolte kirjavahetusest tervikuna ei saa välja lugeda seda, et pooltel oleks laenulepingu tähtaja osas olnud ebaselgusi. Kostja I nentis vaid seda, et tal ei ole võimalik laenusummat tagastada ning pooled ei ole laenulepingus kokku lepitud tähtaega muutnud. Eelnevast tulenevalt järeldas maakohus, et laenulepingu täitmise tähtajaks oli
11. oktoober
12. a. 4 2-18-6254
13. Seoses nõude aegumisega tõi maakohus välja kostja I hagejale
14. aprillil
15. a saadetud elektronkirja, millest ei nähtunud kohtule, et kostja tunnustaks sellega nõuet. Küll aga võimaldab kostjate kirja kontekst ja selle sisu tervikuna järeldada nõude tunnustamist muul viisil, sest kostjal I puudus muu mõistlik alus hagejale maksta 1500 eurot. Seetõttu katkes aegumistähtaeg kostjate poolt
16. aprillil
17. a makse tegemisega. Maakohtu hinnangul on hageja tõendanud, et poolte vahel algasid läbirääkimised võla tasumise üle vahetult pärast tähtaja saabumist ning jätkusid veel ka kohtumenetluse ajal. Laenulepingust tulenevate nõuete aegumine on peatunud alates
18. oktoobrist
19. a, kui hageja läbirääkimistega algust tegi. Arvestades, et poolte läbirääkimised ei ole sisulise lõpuni jõudnud, ei saa aegumise tähtaega TsÜS § 167 lg 1 jätkunuks lugeda. Seetõttu ei ole kostjate taotlus aegumise kohaldamise põhjendatud ning haginõue tuleb kostja I osas rahuldada.
20. Maakohus leidis, et kostja II poolt esitatud tõendite alusel ei saa teha järeldust selles, et poolte tegelikuks tahteks oli saada kostjalt II valmisolek anda käendus tulevikus. Lisaks ei ole kostja II kordagi enne
21. oktoobrit
22. a kohtule avaldanud, et ei pea ennast käenduskohustusega seotuks. Nõustuda ei saa kostja II seisukohaga ka selles, et laenulepingu p-s 4 kokkulepitu ei vasta käenduslepingu minimaalsisu nõuetele, sest käesoleval juhul on lepingus p-s 4 käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas kokku lepitud – selleks on 250 000 eurot. Kuna pooled on ühes lepingus kokku leppinud varasemate võlasuhete ümberkujundamise laenulepinguks ning samas ka käenduse, siis ei pidanud pooled käenduse alapunkti detailsemal sisustama. Seega on tõendatud poolte ühine tahe käenduse andmises laenulepingu p-s 4 kokkulepitud viisil, mistõttu tuleb kostja II osas hagi rahuldada.
23. Maakohus pidas põhjendatuks laenujärgset intressi- ja viivisenõuet ning märkis, et kostjatelt tuleb hageja kasuks solidaarselt välja mõista 250 000 eurot, millest moodustab põhivõlg 240 000 eurot, intress 6000 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemiku
24. oktoober
25. a kuni
26. aprill
27. a eest 4000 euro ulatuses. Kostjalt I tuleb hageja kasuks lisaks välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemiku
28. oktoober
29. a kuni
30. aprilli
31. a eest 38 706.85 eurot ning lisanduv viivis alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse tasumiseni põhivõlgnevuse tasumiseni määraga 5% aastas.
32. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 kohaselt kostjate kanda ning mõistis neilt solidaarselt hageja kasuks välja 12 360 eurot (sh käibemaks esindajakuludelt) ja rahuldas hageja TsMS § 177 lg 4 järgse taotluse. Apellatsioonkaebus
33. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda.
34. Esmalt juhtisid kostjad tähelepanu asjaolule, et maakohus tegi
35. veebruaril
36. a hagi tagamise määruse ning jättis hagi tagamise abinõu otsuses jõusse olukorras, kus hageja maksis tagatisena ainult 5000 eurot, st 5% taotletava tagatise summalt, mitte nõudesummalt nagu näeb ette TsMS § 383 lg
37. Kostjad on kõnealuse hagi tagamise määruse vaidlustanud.
38. Kostjad kordasid seisukohta, et kostja II ei ole käendust andnud. Laenulepingu punktis 4 on kostja II andnud nõusoleku anda käendus tulevikus, kuid kostja II ei ole käendust andnud. Muuhulgas kinnitab seda ka vandetõlgi
39. augusti
40. a arvamus. Kostjad heitsid maakohtule ette, et maakohus tõlgendas valesti vandetõlgi
41. juuni
42. a e-kirja. Kui 5 2-18-6254 maakohtu arvates on laenulepingu punkti 4 üldlevinud tähendus vandetõlgi arvamuses toodust erinev, siis on maakohus jätnud selgitamata maakohtu arvates õige üldlevinud tähenduse ja samuti põhjendamata, miks maakohus vandetõlgi arvamust ei arvesta. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta vandetõlgi arvamust ei arvesta. Kostjate hinnangul ei kuulu kohaldamisele

§ 29lg 4.

Maakohus ei ole välja toonud, miks ei ole võimalik poolte ühist tahet kindlaks teha olukorras, kus laenulepingu punkt 4 on seda analüüsinud vandetõlgi arvates üheselt mõistetav nõusolekuna anda käendus tulevikus. Isegi kui

§ 29

lg 4 oleks kohaldatav, ei ole maakohus esile toonud, miks peaks mõistlik isik mõistma laenulepingu punkti 4 erinevalt vandetõlgi tuvastatust. Asjaolu, et kostja II esitas käendusele vastuväited esmakordselt

1. oktoobril
2. a ei tõenda, et kostja II oleks nõustunud käenduse andmisega; pooled ei vaielnud varem käenduse üle, sest hageja nõudis võla tasumist kostjalt I ning kostja II suhtles hagejaga kostja I seadusliku esindajana.
3. Kostja II asus seisukohale, et isegi juhul, kui laenulepingu punkti 4 saaks tõlgendada käenduse andmisena, siis ei ole laenulepingu punkti 4 sõnastus piisav käenduslepingu minimaalsisu nõuete täitmiseks. Laenulepingu punktist 4 ei nähtu väidetava käendaja tahe vastutada võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Samuti ei ole arusaadavalt määratletud tagatavaid nõudeid ning ei ole selgitatud, millist kohustust käendaja väidetavalt käendab.
4. Kostjad tõid esile, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et pooled olid kokku leppinud laenu tagastamise siduvas tähtajas. Kostjad selgitasid maakohtumenetluses, miks laenunõue ei ole sissenõutavaks muutunud ning esitasid vastavad tõendid (poolte kirjavahetuse), kuid maakohus ei ole põhjendanud, miks ta kostjate esitatud tõenditega ei arvesta (
5. augusti
6. a,
7. veebruari
8. a ja
9. aprilli
10. a e-kirjad). Muuhulgas ei ole maakohus käsitlenud vandetõlgi
11. augusti
12. a arvamust seoses laenulepingu punktiga 3 ega põhjendanud, miks kohus sellega ei arvesta.
13. Kostjad jäid maakohtus esitatud seisukohale ja põhjenduste juurde selles osas, et hageja nõue aegus
14. oktoobril
15. a, s.o enne hagi esitamist. Kostjad leidsid, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et kostja I on
16. mai
17. a ülekandega summas 1500 eurot tunnistanud laenulepingust tulenevat võlga, mistõttu aegumine katkes. Lisaks juhtisid kostjad tähelepanu asjaolule, et hageja esitas
18. aprilli
19. a e-kirja suhtes
20. veebruaril
21. a vastuväited ja tõendid, mida kostjatele avaliku e-toimiku vahendusel kätte ei toimetatud. Kostjad said
22. veebruari
23. a vastusest teada alles maakohtu otsuse vahendusel. Kostjatel ei olnud seega võimalik hageja etteheidetele vastata ega hageja
24. veebruaril
25. a esitatud tõendeid enne maakohtu otsuse tegemist uurida ega nende suhtes oma arvamust avaldada. Seega ei saanud maakohus hageja
26. veebruaril
27. a esitatud tõendeid otsuse tegemisel arvestada TsMS § 436 lg 3 järgi. Kostjad leidsid, et nimetatud lisad ei tõenda
28. aprilli
29. a e-kirja väidetavat mittesaatmist kostja II poolt. Kostjad heitsid ette, et maakohus ei ole põhjendanud, miks nõude tunnustamist saab järeldada muul viisil ning miks vabandamine ja sellega kaasnev rahaline kingitus ei ole maakohtu arvates mõistlik käitumisviis.
30. Kostjad leidsid, et maakohus leidis valesti, et aegumine oli alates
31. oktoobrist
32. a kuni
33. oktoobrini
34. a peatunud väidetavate läbirääkimiste tõttu, sest
35. mail
36. a ja
37. augustil
38. a saadetud kostja e-kirjadega ei saa tõendada läbirääkimiste peatumist väidetavalt ca 3 aastat ja 3-5 kuud varem (st alates
39. oktoober
40. a). Mõlemad e-kirjad on saadetud pärast aegumistähtaja lõppu ja seega ei saaks nendest järeldada aegumise peatumist ka juhul, kui need kinnitaksid läbirääkimiste pidamist. Tegemist ei ole ka läbirääkimistega. 6 2-18-6254 Samuti ei toimunud läbirääkimisi ka
41. oktoobril
42. a toimunud kohtuistungil, kuivõrd hageja ei reageerinud istungil kostjate kompromissile ning ka hiljem ei arutatud seda. Vastustaja seisukoht
43. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning otsustada, et menetluskulud jäävad kostjate kanda ning kostjatelt väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda seaduses sätestatud viivist

§ 113

lg 1 II lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni hageja menetluskulude hüvitamiseni.

1. Hageja jäi enda varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning nõustus maakohtu otsusega. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis hageja, et vandetõlk on rõhutanud ning maakohus õigesti sellest lähtuvalt tähendanud, et lõplike järelduste tegemiseks on vandetõlgile antud kontekst ülinapp ning tema ei saa anda õiguslikult tähtsust omavaid tõlgendusi. Vandetõlgi poolt lepingule antud tõlgendus on keeleline ning õiguslikult tõlgendab lepingut kohus. Lepingust ning kostja II käitumisest tuleneb kostja II tahe sõlmida käendusleping. Kostja II on suhelnud hageja esindajaga kohustatud isikuna ka pärast seda, kui lakkas olemast kostja I juhatuse liige ja osanik. Pooled ei ole kordagi enne käesolevat kohtumenetlusest vestelnud sellest, nagu oleks vajadus tulevikus sõlmida käendusleping, sest justkui oleks lepingus kokku lepitud vaid kostja II kohustuseks sõlmida leping tulevikus.
2. Käendusleping vastab

§ 143

lg-le 2 ja § 144 lg-le 2, st lepingu punktis 4 on kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas ning leping on sõlmitud kirjalikus vormis. Seega on käendus kehtiv.

1. Hageja nõustus maakohtuga ka selles, et hageja nõue on sissenõutav, sest lepingu sõnastus ning poolte kirjavahetus ei toeta kostjate argumenti, et poolte ühine tahe oli laenu tagasimakse tähtaeg siduda Rumeenia projekti realiseerimisega kostjate poolt. Hageja leidis, et maakohus on õigesti järeldanud, et hageja nõue ei ole aegunud: pooled on pidanud läbirääkimisi ning kostjad on nõuet korduvalt tunnustanud.
2. Viimaks märkis hageja, et hagi tagamise küsimus ei ole apellatsioonimenetluses kohane, kuid märkis lühidalt, et maakohus ei ole hagi tagamisel rikkunud menetlusõigust ning tõele ei vasta väited selle kohta, nagu kostja II kinnistule oleks seatud kaks kohtulikku hüpoteeki kogusummas 200 000 eurot, samal ajal kui hageja on tasunud vaid 5000 eurot tagatist. Menetluse edasine käik
3. Kostjad esitasid
4. juunil
5. a menetluse peatamise taotluse TsMS § 356 lg 1 alusel. Hageja palus jätta kostjate taotlus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis
6. juuni
7. a määrusega kostjate taotluse menetluse peatamiseks rahuldamata (II kd, tl 120-121).
8. Hageja esitas
9. septembril
10. a hagi tagamise taotluse, mida täiendas kohtu nõudel
11. septembril
12. a. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
13. septembril
14. a hageja hagi tagamise taotluse osaliselt ning keelas hagi tagamise korras kostjatel sõlmida laenulepingutele nr OI-2013.01 ja PLHB010314 mistahes täiendavaid lisasid ja/või muudatuskokkuleppeid (II kd, tl 192-195).
15. Tallinna Ringkonnakohtus toimus
16. septembri
17. a kohtuistungil, kus ringkonnakohus jättis mh rahuldamata kostja taotluse võtta tsiviilasja juurde
18. aprilli
19. a e-kirja. 7 2-18-6254 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
20. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium lühidalt järgmist.
21. Pooled vaidlevad endiselt selle üle, kas kostja I peab täitma laenulepingu ning kostja II käenduslepingu alusel hageja ja põhivõlgniku vahelisest laenulepingust tuleneva laenukohustuse, või on kostjatel õigus kohustuse täitmisest keelduda, sest laenulepingust tulenev nõue ei ole sissenõutavaks muutunud. Alternatiivselt esitasid kostjad aegumise vastuväite. Kostja II väitel ei ole ta käendust andnud.
22. Kolleegiumi hinnangul järeldas maakohus asjas esitatud asjaolusid ja tõendeid arvestades põhjendatult, et hageja ja kostja II vahel on sõlmitud kehtivalt käendusleping. Hageja ja kostja II
23. mail
24. a allkirjastatud laenulepinguna pealkirjastatud leping on sõlmitud inglise keelsena ning ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lepingu p-is 4 sisaldub kostja II tahteavaldus, mille sisu vastab käenduslepingu tunnustele (

§ 142lg 1).

Käenduse eesmärgiks on anda põhivõlgniku kohustuste kohta võlausaldajale isiklik tagatis, s.o võimalus nõuda kohustuse täitmist lisaks põhivõlgnikule ka tagatise andnud kolmandalt isikult (käendajalt), kelleks praktikas on sageli äriühingu juhatuse liige kui füüsiline isik. Ringkonnakohtu hinnangul ei välista ka vaidlusaluse lepingu sõnastus “has agreed to provide a suretyship“, et hagejaga sarnane mõistlik võlausaldaja, kelle emakeeleks ei ole inglise keel, võis ilmselt aru saada, et kostja II andis kostja I juhatuse liikmena nõusoleku vastutada viimase kohustuste täitmise eest (

§ 29lg 4).

Arvestades, et võlausaldaja nõustumust käenduslepingu sõlmimiseks eeldatakse, ei saa lepingupooltega sarnane mõistlik isik kolleegiumi arvates praegusel juhul tõlgendada lepingut nii, et laenuandja annaks laenusaajale laenu, nõustudes vaid käendaja valmisolekuga käenduse andmiseks täpsustamata, kuidas see valmisolek realiseeruma peaks. Laenuandja näol on tegemist kasumit taotleva äriühinguga, kelle eesmärgiks on laenatud raha tagasi saada. Antud asjaoludel ei saa mõistlik isik eeldada, et laenuandja võimaldab märkimisväärse kohustuse tekkimist jättes tagatise andmise tingimused määratlemata. 43. Kuivõrd

§ 29

lg 2 kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet, ei saa kolleegiumi arvates seetõttu, et pooled võisid kokkuleppe sõnastamisel valida grammatiliselt eksitava ajavormi, eeldada, et hageja nõustus tagatiseta laenu andma. Lisaks viitavad nii lepingu sõlmimise asjaolud, sh see, et kostja II allkirjastas vaidlusaluse kokkuleppe nii kostja I esindajana kui ka füüsilise isikuna (individual X), samuti poolte käitumine pärast lepingu sõlmimist (kostja II on suhelnud hagejaga kui lepingu järgi kohustatud isik ka pärast juhatuse liikme kostjas I volituste lõppemist 8. märtsil 2018. a [vt I kd tl 61, tõlge tl 60; tl 181, tõlge tl 181p]) selgelt, et kostja II tahe oli suunatud käenduslepingu sõlmimisele. Arvestades eeltoodut tuleb TsÜS § 75 lg 4 ning

§ 29

lg 2, 4 ja 5 alusel järeldada, et hageja ja kostja II vahel sõlmiti

§ 142lg 1 mõistes käendusleping.

44. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et vaidlusaluses lepingus ei sisaldu kokkuleppeid, mis täidaks käenduse minimaalsisu. Kuna kostja II on füüsiline isik, saab käenduslepingut pidada

§ 143lg 1 järgi tarbijakäenduslepinguks.

Sellise lepingu kehtivuse eelduseks on

§ 143

lg 2 järgi käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma kokkulepe, s.o kokkulepe selle kohta, millises ulatuses saab võlausaldaja nõuda käendajalt 8 2-18-6254 põhivõlgniku kohustuste täitmist. Maakohus on õigesti tuvastanud, et praegusel juhul oli käendaja vastutuse maksimumsumma vaidlusaluse kirjalikult sõlmitud lepingu p 4 järgi 250 000 eurot. Samuti on maakohus õigesti

§ 29

lg-le 6 tuginedes viidanud sellele, et laenulepingust nähtuvad selgelt põhivõlgniku kohustused, mida käendaja kohustub oma vastutuse maksimumsumma ulatuses tagama. Seega vastab vaidlusalune leping käenduslepingu nõuetele.

1. Kolleegium ei nõustu kostjatega, et vaidlusalusest laenulepingust tulenev kohustus ei ole sissenõutavaks muutunud. Vaidlusaluse lepingu p-s 2.1 sisaldub kokkulepe, mille kohaselt laenusaaja maksab laenuandjale laenu tagasi
2. oktoobriks
3. a. Kostjate väitel ei olnud poolte tegeliku tahte kohaselt
4. oktoober
5. a siduv tähtaeg laenu tagastamiseks, vaid laen kuulus tegelikult tagastamisele Rumeeniasse tehtud kinnisvara investeeringu realiseerimisest saadavast tulust.

§ 9

lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Selleks, et tekiks poolte kokkulepe, peab esinema kaks kattuvat tahteavaldust, millest nähtub poolte tahe olla tahteavalduste ja pakkumusele nõustumuse andmise tagajärjel tekkiva lepinguga õiguslikult seotud. Selliseid kattuvaid tahteavaldusi, mille kohaselt oleks hageja nõustunud laenukohustuse täitmise tähtpäeva määramisega TsÜS § 136 lg 1 kohaselt mitte tähtaja, vaid kindlaksmääratud sündmusega, käesolevas tsiviilasjas esitatud tõenditest kolleegiumi arvates ei nähtu. Sellele ei viita ka kostja esitatud e-kirjad (I kd tl 36-38, tõlked tl 41-43). Samuti nõustub ringkonnakohus hagejaga, et ainuüksi asjaolust, et lepingus puudub sõna viivis, ei tähenda, et laenukohustuse täitmise tähtpäeva poleks määratud tähtajaga arvestades ka, et viivis on intressi alaliik.

1. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et hagi ei ole aegunud, kuna hagi aegumine katkes
2. aprillil
3. a. Kolleegium selgitab, et aegumine katkeb ja algab TsÜS § 158 järgi uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega, sh võib tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Praegusel juhul nähtub poolte e-kirjavahetusest, et hageja pöördus aegumistähtaja jooksul korduvalt kostjate poole ja palus võla tasuda (vt nt I kd, tl 182p-183). Seejuures nõudis hageja
4. aprilli
5. a e-kirjas võla tasumist vähemalt intressi 7500 euro osas ning kostja I maksis
6. aprillil
7. a hagejale 1500 eurot märkides maksekorralduse selgitusse “paid capital as per contract“, nagu maakohus õigesti tuvastas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et sellega on kostja I poolt võlgnetava osaliselt tasunud, millega aegumine katkes. Kolleegium ei nõustu kostjatega, et makse ei ole laenuga seotud. Maksekorralduse selgituses viidatakse lepingule ning kostjad ei ole näidanud ega tõendanud, et makse tehti mingi muu kohustuse täitmiseks. Kostja II väitel maksis kostja I hagejale raha vabandusena Rumeenia projekti realiseerimise viibimise pärast ning käsitab seda vabandusega kaasneva rahalise kingitusena. viidates kostja II
8. aprillil
9. a saadetud e-kirjale. Osundatud e-kirjas palub kostja II võtta makset kui vabandust, et Rumeenia projekti realiseerimine on võtnud kauem kui plaanitud ja pakub, et hageja saab seda raha kasutada tagastamatult oma ettevõtte RealEyes kulude katteks. Arvestades hageja väidet, et ta ei ole sellist kirja saanud ning et kostja II ei ole tõendanud, et kiri saabus vähemalt hageja serverisse (vrdl RKTKo 3-2-1-123-07 p 14), on eluliselt usutav, et kostja tegi makse võlgnevuse osaliseks tasumiseks, mida kinnitab ka viide lepingule maksekorralduses. Hageja on hagi esitamisel 1500 eurot arvestanud kohustuse täitmisena ning ei ole selles osas intressinõuet maksma pannud. Kostjad ei ole võlaarvestusele vastuväited esitanud, kuigi nende väitel oli tegemist kinkega. Ainuüksi sel põhjusel, et hageja märkis esmalt, et kostja II maksis 1500 eurot ära vastusena hageja
10. aprilli
11. a nõudekirjale, ei ole alust kahelda selles, et antud summa maksti ära vaidlusalusest laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks. 9 2-18-6254 Kostjate etteheide selle kohta, et neil ei olnud võimalik esitada hageja
12. veebruari
13. a vastuväidetele ja tõenditele (II kd, tl 21-28) seoses
14. aprilli
15. a e-kirjaga enda seisukohti, sest hageja menetlusdokumenti ei tehtud e-toimikus nähtavaks, ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Kostjatel oli võimalus esitada seisukoht hageja vastuväidete osas apellatsioonimenetluses. Seega leidis maakohus põhjendatult, et hagi ei ole aegumistähtaja katkemise tõttu aegunud, mistõttu ei ole tähtsust kostjate väidetel aegumise peatumise kohta, kuid ringkonnakohus järgib maakohtu vastavaid põhjendusi neid kordamata.
16. Eelnevat arvestades ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada ning see tuleb jätta muutmata.
17. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
18. septembril
19. a hageja hagi tagamise taotluse osaliselt ning keelas hagi tagamise korras kostjatel sõlmida laenulepingutele nr OI-2013.01 ja PLHB010314 mistahes täiendavaid lisasid ja/või muudatuskokkuleppeid (II kd, tl 192-195). Kõnealune hagi tagamise abinõu jääb kehtima otsuse täitmise tagamiseks (TsMS § 445 lg 2). Menetluskulud
20. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda. kantud
21. Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid (TsMS § 174 lg 1 ). Hageja
22. septembri
23. a menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetluse kuludeks 5323 eurot (käibemaksuga): äriregistri ja kinnistusraamatu väljavõtete kulu 3 eurot, riigilõiv hagi tagamise avalduselt 70 eurot; lepingulise esindaja kulu 5250 eurot koos käibemaksuga.
24. TsMS § 138 lg 1 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukuludeks on TsMS § 138 lg 2 järg riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud. Hageja on tasunud ringkonnakohtule hagi tagamise taotluse esitamisel
25. septembril
26. a riigilõivu 70 eurot, kuivõrd ringkonnakohus rahuldas hagi tagamise osaliselt, kuulub hageja tasutud riigilõiv täies ulatuses hüvitamisele. Tulenevalt TsMS § 143 p-st 2 on asja läbivaatamise kuludeks ka dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulud, mistõttu on põhjendatud ka äriregistri ja kinnistusraamatu väljavõtete kulu 3 eurot hüvitamine.
27. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja
28. septembri
29. a menetluskulude nimekirja järgi on tema esindajakuluks 5250 eurot (koos käibemaksuga):
30. aprillil
31. a apellatsioonkaebuse läbitöötamine 1 tund 10 min;
32. aprillil
33. a apellatsioonkaebusele vastuse koostamine 6 tundi 40 min;
34. aprillil
35. a apellatsioonkaebuse täpsustamine 30 min;
36. juunil
37. a töö toimiku ja tõenditega 10 min;
38. juunil
39. a kohtumääruse ning kostjate
40. veebruari
41. a taotluse ning selle lisaga tutvumine 1 tund 30 min;
42. juunil
43. a hageja
44. juuni
45. a seisukoha koostamine 1 tund 12 min;
46. juunil
47. a kohtuga suhtlemine istungi edasilükkamise küsimuses 12 min; 10 2-18-6254
48. juuni
49. a hageja
50. juuni
51. a seisukoha koostamine – jätk 18 min;
52. juulil
53. a vastustaja täiendav info kohtule seoses tsiviilasja nr 2-21-11534 menetlusega ja täiendav hagi tagamise taotlus 3 tundi 30 min;
54. augustil
55. a tutvumine kostja määruskaebusega Riigikohtule (hagi tagamisega seoses) ja taotluse tegemine kinnistusosakonnale juurdepääsu saamiseks 30 min;
56. augustil
57. a registriosa 1220501 (Supluse pst 1-W402) kinnistustoimikust osaline tutvumine dokumentidega 42 min;
58. augustil
59. a Supluse pst 1- W402 kinnistustoimiku dokumentatsiooniga tutvumine 1 tund;
60. septembril
61. a täpsustatud hagi tagamise avalduse koostamine 4 tundi;
62. septembril
63. a töö toimiku ja tõenditega 18 min;
64. septembril
65. a tagamise täiendavate abinõude taotluse kontroll, töö lisadega 18 min;
66. septembril
67. a täpsustava hagi tagamise taotluse esitamine 1 tund 30 min;
68. septembril
69. a tutvumine ringkonnakohtu
70. septembri
71. a kohtumäärusega, õiguslik analüüs; täiendava hagi tagamise taotluse puuduste kõrvaldamine 2 tundi;
72. septembril
73. a täpsustava hagi tagamise taotluse täpsustamine vastavalt Ringkonna juhistele 1 tund;
74. septembril
75. a hagi tagamise taotluse puuduste kõrvaldamine, resolutsiooni täpsustamine 30 min;
76. septembril
77. a Tallinna Ringkonnakohtu
78. septembri
79. a istungiks ettevalmistus 3 tundi 30 min;
80. septembril
81. a menetluskulude nimekirja koostamine 24 min;
82. septembril
83. a Tallinna Ringkonnakohtu
84. septembri
85. a istungil kliendi esindamine (hinnanguline aeg) 2 tundi. Kokku on hageja lepingulisel esindajal kulunud 32.54 töötundi. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu on 132.98 eurot (ilma käibemaksuta).
86. Kolleegiumi hinnangul tuleb hageja apellatsioonimenetluses menetlustoimingutele kulunud aega vähendada. Hageja on menetluskulude nimekirjas märkinud, et apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele on kulunud kokku 7 tundi 10 minutit (
87. aprillil 2021 a 6 tundi 40 minutit ja
88. aprillil
89. a 30 minutit). Ringkonnakohus leiab, et arvestades kostja apellatsioonkaebuse sisu ning apellatsioonkaebuse vastuses esinevaid maakohtu otsuse ning maakohtus esitatud tõendite arvukaid tsitaate, on hageja apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele kulunud aeg põhjendatud 6 tunni ulatuses. Ringkonnakohus peab täies ulatuses põhjendamatuks
90. juuni
91. a ja
92. septembri
93. a menetlustoiminguid „töö toimiku ja tõenditega“, millele kulus kokku 28 minutit, kuivõrd tsiviilasja materjalidest ega hageja menetluskulude nimekirjast ei ilmne, millega seoses toiminguid tehti ning mille jaoks see vajalik oli. Arvestades kostjate
94. juuni
95. a taotluse mahtu, vähendab ringkonnakohus hageja
96. juuni
97. a menetlustoimingut 30 minuti võrra ning peab põhjendatuks kostjate
98. juuni
99. a taotluse ning selle lisaga tutvumisele kulunud aega 1 tunni ulatuses. Menetluskulude nimekirjast nähtub, et hageja
100. septembri
101. a täiendavale hagi tagamise taotluse koostamisele on kulunud kokku 9 tundi 18 minutit (
102. juulil
103. a 3 tundi 30 minutit,
104. septembril
105. a 4 tundi;
106. septembril
107. a 18 minutit ja 1 tund 30 minutit). Arvestades
108. septembril
109. a esitatud hagi tagamise taotluse mahtu (4 lk) ning selles esinevaid korduvusi, peab ringkonnakohus põhjendatuks nimetatud menetlusdokumendi koostamisele kulunud aega 3 tunni ulatuses.
110. ja
111. augustil
112. a kulunud aeg Supluse pst 1-W402 kinnistustoimikust dokumentidega tutvumisele on hagejal kulunud kokku 1 tund 42 minutit. Kuivõrd kinnistustoimikuga tutvumine oli vajalik
113. septembri
114. a hagi tagamise taotluse esitamiseks, peab ringkonnakohus kokku kõnealusetele toimingule kulunud vajalikuks ajaks 1 tundi. Hagi tagamise taotluse puuduste kõrvaldamisega seoses on hagejal kulunud kokku 3 tundi 30 minutit (
115. septembril
116. a 2 tundi ja 1 tund;
117. septembril
118. a 30 minutit). Arvestades menetlusdokumendi sisu ning teatud kordusi võrreldes esialgselt esitatud taotlusega, vähendab ringkonnakohus menetlustoimingule kulunud aega 1 tunni võrra ning peab hagi tagamise taotluse puuduste kõrvaldamisega seoses tehtud menetlustoimingutele kulunud aega põhjendatuks 2 tunni 30 minuti ulatuses. Kuivõrd kohtuistungi protokollist nähtub, et ringkonnakohtus
119. septembril
120. a peetud istung kestis ca 1 tund (III kd, tl 1911 2-18-6254 20), on kohtus hageja esindamisele kulunud aega põhjendatud vähendada 1 tunni võrra. Arvestades kohtuistungi kestust, on istungiks ettevalmistamiseks kulunud aeg põhjendatud maksimaalselt 2 tunni ulatuses, mistõttu vähendab nimetatud toimingule kulunud aega 1 tunni 30 minuti võrra. Ülejäänud hageja menetluskulude nimekirjas esile toodud menetlustoimingute ajakulu on kolleegiumi hinnangul põhjendatud ja vajalik täies ulatuses. Seega kokku vähendab ringkonnakohus hageja lepingulise esindaja menetlustoimingutele kulunud aega 12 tunni 38 minuti võrra ning peab hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks menetlustoimingutele kulunud ajaks 20 tundi 16 minutit.
121. Arvestades tsiviilasja olemust ning hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni peab kohus hageja lepingulise esindaja keskmist tunnitasumäära 132.98 eurot (ilma käibemaksuta) põhjendatuks.
122. Eelnevat arvestades on hageja esindaja põhjendatud tasu kokku 2695.10 eurot (20 tundi 16 minutit x 132.98 eurot, koos käibemaksuga). Kokku tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista 2768.10 eurot (äriregistri ja kinnistusraamatu väljavõtete kulu 3 eurot, riigilõiv 70 eurot, esindaja tasu 2695.10 eurot).
123. Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada hagejat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kohus rahuldab taotluse. (allkirjastatud digitaalselt) 12