Obsah (7)

§ 232§ 654§ 436§ 5§ 447§ 463§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 22.12.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-3382

) § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. 9. Ringkonnakohus nõustub, et maakohus eksis kinnisasja müügilepingu tõlgendamisel ja lepingu kui tõendi hindamisel, kui leidis, et pooled avaldasid ja kinnitasid müügilepingus, et kaasomandiosa ei hakka kuuluma ühisvarasse, eksides

§ 232lg 1 vastu ja VÕS § 29 lg 1 esimese lause kohaldamisel.

Ringkonnakohus saab maakohtu eksimuse parandada ning jätab maakohtu otsusest (II kd, tl 36 pöördel, p 5 teine lõik ja tl 37, p 6 esimene lõik) välja seisukoha ja põhjendused selle kohta, et pooled on müügilepingus avaldanud ja kinnitanud, et ostetav kaasomandiosa ei hakka kuuluma ühisvarasse (I kd, tl 7) ning et pooled on ühisvara soetamise kokkuleppel välistanud. Müügilepingus toodud kinnitus, et kumbki pooltest ei ole abielus ja et ostetav kaasomandiosa ei moodusta ühisvara (I kd, tl 7) seondub mõlema poole lepingus antud kinnitusega poole perekonnaseisu kohta ega väljenda poolte tahet mitte omandada kinnistut ühisvarasse. Kinnitus väljendab, et lepingu sõlmimiseks ei ole vaja kolmandate isikute nõusolekuid. Eelnev ei anna siiski alust maakohtu vaheotsuse resolutsiooni muutmiseks. 10. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus vaheotsuse põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene vaheotsuse põhjendustest seisukohta, nagu välistaks kinnisasja kaasomandisse ostmine seltsingu sätete kohaldamise. Maakohus leidis küll, et pooled ostsid kinnisasja kaasomandisse, mis on ka õige, kuid ei ole hageja väidetut otsuses väljendanud.
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus ka otsuse põhjendamise kohustust (

§ 436lg 1 ja § 442 lg 8).

Maakohus leidis, et ühegi tõendi põhjal ei ole võimalik järeldada, et pooltel oli kinnisasja ostmisel eesmärk luua seltsinguvara. Ainuüksi see, et kostja tasus kinnisasja ostmisel ka osa hageja poolt tasumisele kuulunud ostuhinnast, ei tähenda, et 5 2-21-3382 pooltel oli kinnisasja ostes ühine tahe ühisvara loomiseks. Samal ajal väljendasid pooled müügilepingus ka tahet osta kinnisasi võrdsetes mõttelistes osades (I kd, tl 8, p 3.1). Tahe kinnisasi sellistes proportsioonides omandada oli pooltel olemas, sest pooled on lepingu allkirjastanud. Apellatsioonkaebusest ei selgu, miks kostja nõustus ostma kinnisasja võrdsetesse mõttelistesse osadesse, kui kostja väitel oleks mõistlik isik nõudnud, et tema omandatav kaasomandi osa suurus vastaks tegelikult tema poolt tehtud rahalisele panusele. 13. Maakohus ei ole jätnud tähelepanuta asjaolu, et pooled müüsid enne XXX kinnisasja omandamist neile kuulunud muud kinnisasjad. Maakohus hindas, kas mõlemad pooled on teinud kinnisasja omandamiseks võrreldavaid (rahaliselt hinnatavaid) panuseid (vt II kd tl 36– 36 pöördel, p 4). Apellatsioonkaebuses ei ole põhjendanud, miks tuleks hageja rahalist panust kinnisasja ostuhinna tasumisel hinnata poolte tahtena omandada kinnisasi ühisomandisse. Ringkonnakohus kordab, et samal ajal tegi kostja lepingus ka tahteavalduse omandada kinnisasi võrdsetes mõttelistes osades. Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (

§ 5lg 1).

Kui kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid teha järeldust, et pooled omandasid kinnisasja ühisomandisse, ei saa kohus selliseid asjaolusid ka tõenditest tuletada.

1. Maakohus leidis, et kuna pooled ei olnud abielus, siis võib järeldada, et pooled ei soovinud ennast allutada ühisvara normistikule ning on soovinud ise otsustada, millise vara nad omandavad ainuomandisse ja millise vara kaasomandisse (II kd, tl 36 pöördel, p 5 teine lõik). Samas viitas maakohus ka Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14 (p-d 13–15) – kui vabaabielulises kooselus elavad isikud ei ole sõlminud abielu, saab eeldada nende ühist tahet mitte kohaldada abielu kohta kehtivaid sätteid, mh varaühisuse kohta sätestatut (II kd, tl 36, p 3 kolmas lõik). Abielu sõlmimata jätmine oli üks asjaolu teiste seas, mida kohus vaheotsuse tegemisel hindas. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus ka selles osas.
2. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu vaheotsus muutmata.
3. Ringkonnakohus parandab

§ 447

lg 2 alusel koosmõjus

§ 463

lg-ga 2 ka ilmse ebatäpsuse maakohtu vaheotsuses osas, mis puudutab tsiviilasja numbrit. Kuigi otsuse teinud kohus ei saa

§ 447

lg 1 järgi koosmõjus

§ 463

lg-ga 2 pärast otsuse avalikult teatavakstegemist seda tühistada ega muuta, parandab kohus

§ 447

lg 2 järgi igal ajal määrusega selles kirja- ja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta lahendi sisu. Maakohus on vaheotsuse sissejuhatavas osas ekslikult märkinud tsiviilasja numbrina „2-21-7112“. Praeguse tsiviilasja numbriks on aga 2-21-3382. Tegemist on ilmse ebatäpsusega, mis ei mõjuta vaheotsuse sisu, kuid mis tuleb selguse huvides parandada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 17.

§ 173

lg 5 kohaselt ei märgita vaheotsuses menetluskulude jaotust, kui kohus jätkab asja lahendamist. Menetluskulude jaotus nähakse ette lõppotsuses. See normistik käib ka ringkonnakohtu otsuse kohta, mis on tehtud vaheotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse kohta, kui asja menetlemine kohtus jätkub (vt Riigikohtu 23.5.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-12, p 14). (allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu 6