KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 09.08.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-22-6865 Kohtuasi X (X) avaldus võ

) § 1 lg-s 1 sätestatust tulenevalt on seaduse eesmärk makseraskustes füüsilisele isikule tema võlgade ümberkujundamise võimaldamine, et ületada makseraskusi ja vältida pankrotimenetlust. Seejuures arvestatakse nii võlgniku kui ka tema võlausaldajate huve.

§ 2

lg 1 kohaselt võlgade ümberkujundamise menetluses võimaldatakse võlgnikule rahaliste kohustuste (isiklike võlgade) ümberkujundamist kohustuse täitmise tähtaja pikendamise, osadena täitmise või kohustuse vähendamise teel.

§ 17

lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib jätta võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmata, kui võlgniku pakutud võlgade ümberkujundamiskava kinnitamine või täitmine on ebatõenäoline, arvestades muu hulgas võlgniku maksevõimelisust kolme aasta vältel enne võlgade ümberkujundamise avalduse esitamist ja võlgniku võimekust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega võlgade ümberkujundamiskava kehtivuse ajal, lähtudes tema vanusest, elukutsest ja haridusest. 04.05.2022 määrusega tsiviilasjas nr 2-22-6171 keeldus kohus samasisulise avalduse menetlusse võtmisest. Käesoleva avalduse näol oli tegemist teise samasisulise avaldusega. Maakohus jäi oma varasema seisukoha juurde. Avaldaja varalist seisundit arvestades polnud võimalik võlgade ümberkujundamise menetluse eesmärki saavutada. Võlgade ümberkujundamise menetlus oli mõeldud eelkõige ajutiste makseraskuste ületamiseks. Avaldusest nähtuvalt kujunes avaldajal välja alaline maksejõuetus. Sellele viitas avaldaja kohustuste suurus võrrelduna tema sissetulekutega ja see, et tema igakuised kohustused ületasid sissetulekut. Kui eelmises avalduses tuvastas kohus võlgnevusi 5 võlausaldaja ees kogusummas 712 370,49 eurot, siis käesoleval juhul oli võlgnevusi 7 võlausaldaja ees kogusummas 1 216 151,33 eurot. Avaldaja käesoleva hetke sissetuleku ja varalise seisu juures polnud suutmatus seda kohustust täita ajutine. Avaldaja töötasu oli kuni märtsini 255,19 eurot kuus. Kuigi avaldaja kandis igakuiseid kulutusi 2 000 eurot koos abikaasaga, oli temale langevate igakuiste kulutuste osakaal suurem kui tema sissetulek. Isegi kui võlgnik realiseerib pensionifondist vabaneva raha ca 75 000 eurot kohustuste katteks, ei vähene kohustuste kogusumma märkimisväärselt. Võlgnik märkis, et alates maist oli tema töötasu 3 600 eurot ja esitas kohtule allkirjastatud konsultatsioonilepingu, kuid selle lepingu täitmine ei realiseerunud. Seega kohus selle asjaoluga ei saanud arvestada. Avaldaja selgitas, et enamuse võlausaldajatega jõudis ta võlgade ümberkujundamises kokkuleppele, v.a FF Yritysrahoitus Oy-ga, kuid nimetatud võlausaldaja nõue oli kõige suurem, s.o 323 601,43 eurot. Ainuüksi seda võlgnevust arvestades oleks võlgnik alalise maksejõuetuse situatsioonis. Seetõttu ei saanud jõuda järeldusele, et tegemist oli ajutise makseraskusega. 2 Võlgniku alaline maksejõuetus oli selgelt väljakujunenud ja tal tuli esitada pankrotiavaldus. Ka pankrotiavaldus tuli esitada õigeaegselt, mitte varatusseisundis. Kohustuste täitmise määr oli madal ning taotletava ümberkujundamiskava kinnitamine oleks ebatõenäoline. Antud juhul viitas võlgade ja vara suhe püsivale maksejõuetusele ning võlgade ümberkujundamise menetluse eesmärki polnud võimalik saavutada. Võlgnik ise avaldas, et soovis vabaneda 80% kohustuste täitmisest. See viitas avaldaja enda hinnangule, kui palju suudab ta tulevikus võlgnevusi tasuda. Samuti oli võlgade ümberkujundamiskavaga planeeritav kohustuste täitmise määr madal, suurima võlausaldajaga avaldaja kokkuleppele ei jõudnud, mistõttu oleks ümberkujundamiskava kinnitamine ebatõenäoline. Kuivõrd avaldaja soovitud eesmärki polnud võimalik selle menetlusega saavutada, jättis kohus

§ 5, § 17 lg 2 p 1 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 371 lg 2 p 2 ja § 477 lg 1 alusel avalduse menetlusse võtmata. Kuna kohus avaldust menetlusse ei võtnud, siis puudus vajadus lahendada menetluse kinniseks kuulutamise taotlust. Avaldaja määruskaebus

1. Avaldaja palus rahuldada määruskaebuse, võtta avaldus menetlusse ja kinnitada võlgade ümberkujundamise kava. Lisaks esitas avaldaja taotluse kohtuniku taandamiseks. Kohus asus ekslikult menetlusse võtmise staadiumis hindama maksejõuetuse ulatust ning jättis hindamata materiaalõiguslikult võlgade ümberkujundamise menetluse algatamise võimalikkuse. Kuna materiaalõiguslikult olid täidetud võlgade ümberkujundamise menetluse tingimused, oli kohus põhjendamatult jätnud menetluse algatamata. Kohus on põhjendamatult asunud avalduse menetlusse võtmise staadiumis hindama tulevase menetluse eduväljavaateid ning jätnud seejuures omakorda alusetult tähelepanuta võlgniku tõendid ja põhistused. Võlgnikule jäi arusaamatuks kohtu seisukoht, mille kohaselt oli antud juhul pankrotimenetluse algatamine eelistatum lahendus, sest õiguskord peaks vastupidiselt toetama võlgnikku, kes on huvitatud aktiivselt tegutsema enda kohustuste rahuldamiseks ning maksevõime taastamiseks. Võlgade ümberkujundamise eesmärk oli pakkuda ajutistesse makseraskustesse sattunud füüsilistele isikutele võimalus ümber kujundada võlad, ületada makseraskused, vältida pankrotimenetlust, õppida toime tulema tulevikus tekkivate finantskohustustega ning taastada maksevõime. Seega polnud õige kohtu seisukoht, mille kohaselt maksejõuetuse ilmnemisel ei ole muud võimalust kui pankrotimenetluse algatamine. Just võlgade ümberkujundamise menetlus peaks olema eelistatavam menetlus füüsilisest isikust võlgniku väiksema riive tõttu. Võlgnik ei nõustunud, et välja oli kujunenud tema püsiv maksejõuetus. Avaldaja sattus ajutisse makseraskusesse eelkõige põhjusel, et oli endaga seotud ettevõtetega sõlmitud laenulepingutest tulenevalt olnud kohustatud sõlmima käenduslepingud. Kuna avaldajast mittetulenevatel asjaoludel ei tasunud ettevõtted enda kohustusi, oli juriidilise isiku kohustused langenud avaldaja kanda. Seega polnud makseraskused seotud avaldaja isiklike tegevustega ning tekkisid ühekordsed kohustused. Nende täitmise järgselt taastub avaldaja majanduslik seis täielikult. Võlgnik ei pannud võlgade ümberkujundamise kavaga mitte ühtegi võlausaldajat halvemasse olukorda, kui nad oleksid pankrotimenetluses. Võlgade ümberkujundamine loob võlausaldajatele soodsama olukorra võrreldes pankrotimenetlusega, sest kava täitmisel oli võimalik võlgnikul jätkata konsultatsioonilepingu täitmist ning rahuldada sellest tuleneva sissetuleku alusel nõudeid. Võlgnik otsustas kasutada võlgadest vabastamiseks ennekõike vähemriivavamat ja lihtsamat võlgade ümberkujundamise menetlust. Lähtudes võlgniku põhimõttelisest valikust ja asjaolust, et võlgnik esitas teistkordselt (täiendatud) avalduse, oli selge, et taaskord avalduse mittemenetlemine ei täida menetluskulude säästmise eesmärki. Avaldaja leidis, et võlgade ümberkujundamise eeldused on täidetud. Võlgnik hakkas pingutama, otsima aktiivselt uusi lahendusi ja tegutsema kohustuste täitmiseks ning 3 makseraskuste leevendamiseks (suurendas sissetulekut ja nägi aktiivselt vaeva võlausaldajatega kokkulepete sõlmimiseks). Kava kinnitamine oli tõenäoline ja võlgniku varaline seis võimaldas kohustusi täita. Ka kohustuste täitmise määr kava alusel oli mõistlik. Kohus jättis põhistamata, millistel materiaalõiguslikel põhjustel polnud menetluse algatamine põhjendatud ja jättis arvestamata võlgniku poolt esitatud oluliste asjaoludega. Menetluse edasine käik
2. Avaldaja taotlus kohtuniku taandamiseks jäi rahuldamata.
3. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas kaebuse TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule Ringkonnakohtu seisukoht
4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks, mistõttu tuleb see vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on vaidlustatud määrus põhjendatud ning maakohus pole määruse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme ega eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. Maakohus on avalduse menetlusse võtmise otsustamisel lähtunud

§ 17lg 2 p-st 1.

Kuivõrd ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse õigussut, siis lähtub ringkonnakohus samuti avalduse esitamise ja maakohtu määruse tegemise ajal kehtinud seadusest. Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja etteheitega, et maakohus on sisuliselt otsustanud lõpptulemuse, võtmata avaldust menetlussegi. Kohtul on

§ 17

lg-s 1 sätestatud absoluutsete ja lg-s 2 sätestatud täiendavate aluste olemasolul õigus keelduda võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmisest.

§ 17

lg 2 p 1 tulenevalt võis maakohus otsustuda avaldust mitte menetleda, eeldusel, et avaldaja väljapakutud võlgade ümberkujundamiskava täitmine on ebatõenäoline. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb

§ 17

lg-st 2 kohtule diskretsiooniõigus otsustamaks, kas võtta võlgade ümberkujundamise avaldus menetlusse või mitte. Kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustusse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Ringkonnakohtu arvates ei anna määruskaebuse väited alust käesolevas asjas maakohtu diskretsiooniotsustuse muutmiseks. Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja määruskaebuses esitatud seisukohaga, nagu oleks maakohus põhjendamatult keeldunud võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et ümberkujundamiskava kinnitamine oli ebatõenäoline. Avaldaja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada kava kinnitamise ja täitmise tõenäosust. Maakohus tugines avaldaja poolt esitatud avalduses toodud andmetele ning tegi nende põhjal õiged järeldused, sh hindas avaldaja sissetulekuid ja teenimise võimalusi, tema igakuiseid kulusid, kohustuste suurust ja nende täitmise võimalikkust ja määra. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga ja järeldustega. Avaldaja väited selle kohta, mis põhjustel tekkisid makseraskused, ei anna alust teistsuguseks järelduseks. Avaldaja ei ole maakohtu järeldusi määruskaebusega ka ümber lükanud. Võlgade ümberkujundamise menetluse läbiviimise kaudu peaks olema võimalik vältida maksejõuetust (pankrotti). Maakohus sellist võimalust praegusel juhul ei näinud. Võlgade ümberkujundamise avalduses esitatu peab kohut veenma, et menetlusel on perspektiivi. Seejuures peab võlgnik avalduses ise suutma välja pakkuda realistiliku ja võlausaldajate õigustatud huve arvestava lahenduse, kuidas võlgnevusi likvideerida. Kohus hindab avalduse menetlusse võtmise otsustamisel, kas võlgniku pakutud ümberkujundamiskava kinnitamine ja 4 täitmine on tõenäoline ning võlausaldajate õigustatud huve mõistlikult arvestav. Seega võib kohus avalduse menetlusse võtmise otsustamisel mh hinnata ümberkujundatavate võlgade vähendamise ulatust. Menetluse läbiviimise eelduseks on mh see, et võlgnikul endal on või vähemalt saab lähitulevikus olema stabiilne sissetulek, mille arvelt oma kohustusi täita. Praegusel juhul on maakohus kõikide oluliste asjaoludega arvestanud ja jõudnud õigele järeldusele, et kava täitmine oli ebatõenäoline. Maakohus viitas mh õigesti, et ka pankrotiavaldus tuleb esitada õigeaegselt. Arvestades eeltoodut, ei esine alust määruskaebuse rahuldamiseks ja maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Isegi kui lähtuda alates 01.07.2022 kehtima hakanud võlgade ümberkujundamise regulatsioonist (füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FiMS) § 19), ei muudaks see lahendi tulemust ja maakohtu järeldusi. 7. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetlusega seotud kulud avaldaja kanda (TsMS § 171 lg 1 ja FiMS § 8 lg 3 esimene lause). Asjas kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 5