Obsah (11)

§ 651§ 657§ 329§ 238§ 662§ 667§ 550§ 5§ 477§ 232§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 5. september 2022. a, Tallinn Kohtuasja number 2-20-14894 Koht

§ 651lg 1 ja § 659).

Praegusel juhul on lapse isa vaidlustanud maakohtu määruse osaliselt suhtluskorra osas (maakohtu määruse resolutsiooni punktid 1 ja 2). Kaebaja ei ole vaidlustanud maakohtu määruse resolutsiooni punkte 3-

1. Selles osas ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendatust ei kontrolli.
2. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust tühistada, mistõttu jätab ringkonnakohus

§ 657

lg 1 p 1 järgi koosmõjus

§-ga 659 maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

1. Esmalt lahendab ringkonnakohus määruskaebemenetluses esitatud seni lahendamata taotlused. Avaldaja esitas
2. oktoobril
3. a ringkonnakohtule enda
4. oktoobril
5. a lastekaitsetöötajale saadetud e-kirja ning helisalvestise enda ja lapse vahelisest kõnest.
6. jaanuaril
7. a esitas avaldaja ringkonnakohtule fotod puudutatud isiku II ülekuulamise protokollist kriminaalasjas.
8. jaanuaril
9. a esitas avaldaja ringkonnakohtule kõneeristuse avaldaja kõnedest lapsele, väljavõtte avaldaja ja lapse vahelisest sõnumivahetusest.
10. augustil
11. a esitas avaldaja ringkonnakohtule kaks poja ambulatoorset epikriisi
12. novembrist
13. a, kirjavahetuse puudutatud isikuga II ja lastekaitsetöötajaga perioodil
14. a jaanuar
15. a kuni
16. jaanuar
17. a ning kirjavahetuse lastekaitsetöötajaga perioodil
18. oktoober
19. a kuni
20. oktoober
21. a ning puudutatud isiku II
22. juuni
23. a kirja avaldajale. 9
24. Kuigi üldjuhul peavad menetlusosalised

§ 329

lg 1 järgi esitama tõendid ja vastuväited nii vara, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik, ning hilinenult tõendi võib kohus

§ 238

lg 3 p 3 alusel jätta vastu võtmata, võib menetlusosaline siiski määruskaebuse põhjendamiseks esitada

§ 662

lg 3 järgi uusi asjaolusid ja tõendeid ning ringkonnakohus võib määruskaebust läbi vaadates

§ 667lg 3 II lause järgi vajadusel ka koguda uusi tõendeid.

Seejuures peab aga ringkonnakohus kontrollima, et tõendid oleksid

§ 238

tähenduses asjakohased ja lubatavad (v.a

§ 238lg 3 p 3).

Eelnevast lähtudes jätab ringkonnakohus vastu võtmata avaldaja

1. jaanuaril
2. a kohtule esitatud fotod puudutatud isiku II ülekuulamise protokollist kriminaalasjas, sest kõnealune protokoll kajastab
3. aastal avaldaja ja puudutatud isiku II ühise tütre ning puudutatud isiku II ja viimase elukaaslase vahel toimunud vahejuhtumit. Käesoleva suhtluskorra vaidluse lahendamise seisukohast ei ole kõnealune tõend asjakohane. Avaldaja ei ole ka selgitanud, mida nimetatud tõendiga soovib tõendada. Lisaks jätab ringkonnakohus tsiviilasja juurde võtmata avaldaja
4. augustil
5. a esitatud lapse kaks
6. novembri
7. a ambulatoorset epikriisi, sest need tõendid on juba maakohtus esitatud (tl 69-70). Ülejäänud ringkonnakohtule esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad ning ringkonnakohus võtab need vaidluse lahendamisel aluseks. Lisaks on avaldaja esitanud
8. jaanuari
9. a taotluse kaasata menetlusse võrdõigusvolinik. Lapsega suhtlemise korraldamist lahendatakse

§ 550

lg 1 p 2 järgi hagita menetluses, kus kohaldub uurimispõhimõte (

§ 5lg 3 esimene lause, § 477 lg 5).

Kohus ei ole

§ 477

lg 5 järgi hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Pidades silmas käesoleva vaidluse olemust ning vaidluse all olevaid küsimusi, ei ole kolleegiumi hinnangul võrdõigusvoliniku menetlusse kaasamiseks alust. Ka avaldaja ise ei ole oma taotlust põhjendanud. Eelnevast tulenevalt jääb taotlus rahuldamata.

1. Suhtluskorra määramine on kohtu kaalutlusotsused, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Diskretsiooni kontrollimiseks peavad maakohtu järeldused olema esitatud jälgitavalt.
2. Sobiv suhtluskord tuleb paika panna üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes, arvestades lapse väljakujunenud elurütmi, arengut ja vanust. Lapse isa taotles määruskaebuses määrata suhtlemise kord selliselt, et laps viibib kummagi vanemaga võrdse aja kahe nädala kaupa või alternatiivselt, et laps viibib igal nädalavahetusel alates reedest kuni pühapäevani isaga.
3. augusti
4. a menetlusdokumendis täpsustas avaldaja seoses enda elukoha muutusega nõuet ning palus määrata suhtlemise kord selliselt, et laps viib kummagi vanemaga võrdse aja kahe nädala kaupa ning et juhul, kui lapse haigestumise korral ei saa laps isaga viibida, vahetavad vanemad lapse haigestumisele langeva ajaperioodi sellele järgneva ajaperioodiga või vanemate kokkuleppel muu ajaga; asendatav ajaperiood ei mõjuta ülejäänud tavapärast suhtlemisgraafikut (s.t edasi jookseb suhtlemisgraafik samamoodi, kui aega ei oleks asendatud).
5. Kolleegium ei nõustu avaldaja etteheitega, mille kohaselt maakohus jättis välja selgitama lapse seisukohad ja huvid. Lisaks sellele, et maakohtu menetluse ajal suhtlesid lapsega eestkosteasutuse esindajad ning lapse riigi õigusabi korras määratud esindaja, kuulas maakohus ära lapse
6. aprillil
7. a (tl 77) ning korraldas neli ärakuulamist (
8. jaanuaril
9. a;
10. aprillil
11. a;
12. juunil
13. a ja
14. septembril
15. a), et hinnata, kuidas on lapse ja isa vaheline suhtlus toimunud ning arenenud. Vaatamata sellele, et maakohtu menetluse lõpus sai laps isaga suhelda ja nende suhted paranesid ning ka määruskaebemenetluse jooksul avaldas laps, et soovib isaga suhelda (tl 167-167 p; 171), on ka pärast vaidlustatud määruse tegemist 10 jäänud laps arvamusele, et igapäevaselt soovib ta elada emaga, sest seal on tema jaoks keskkond ning elurütm, millega laps on harjunud (tl 167-167p; 171). Erinevalt avaldaja nägemusest ei selgu kolleegiumi hinnangul avaldaja
16. oktoobril
17. a esitatud helisalvestisest avaldaja ja lapse vahel toimunud kõnest lapse tahet viibida isa juures avaldaja taotletud suhtluskorra alusel. Helisalvestisest kuuldub, et isa, saanud teada, mida laps kohtule ärakuulamisel avaldas ja mis ilmselt ei vastanud isa ootustele, nõuab pojalt telefoni teel vastust, kas ta tahab isaga olla. Kõne sisust ja toonist saab järeldada, et isa helistas lapsele eelkõige eesmärgil temalt kohtule avaldatu osas aru pärida ning arvestades laste arengulist vajadust olla lojaalne mõlemale vanemale, mõjutas ilmselt see ja tajutav pingeolukord lapse antud vastust. Seejuures tuleb arvestada, et laps on tundnud ennast isaga varasemalt suheldes kohmetult (tl 40 p, 54, 77), pole tahtnud tüli tekitada (tl 171p) ning märkinud, et viidatud isa kõne häiris teda ja ta ei saanud sellest eriti aru (tl 171 p). Seetõttu hinnates tsiviilasja materjale ja selles esitatud tõendeid vastavalt

§ 232

lg-le 1 kogumis, ei anna avaldaja ja tema poja vahel peetud kõne alust kahelda selles, et maakohus oleks jätnud lapse huvid välja selgitamata ja nendega suhtluskorra määramisel arvestamata.

1. Kolleegium hinnangul toimib selline suhtluskord, kus laps elab olulise osa ajast kummagi vanema juures, st et lapsel on vahelduv elukoht, ennekõike siis, kui vanemate vahel ei ole suuri konflikte, vanematel on kommunikatsiooni- ja koostöövalmidus, et kokku leppida ühistes kasvatusmeetodites, päevakavas jne. Tsiviilasja materjalidest nähtub aga, et lapsevanemate vahel puudub elementaarne vanemlik koostöö, mis on eelduseks, et lapsega suhtlemine vahelduva elukoha põhimõttel saaks toimida last toetaval viisil. Isa erinevad üldsõnalised etteheited emale ja tema käitumisele ei anna alust arvata, et ema on käitunud lapse huve kahjustavalt. Seega ei ole lapse isa taotletud suhtluskord lapse huve arvestades võimalik vaatamata sellele, et lapse isa on alates veebruarist
2. a kolinud elama Tallinnasse. Lisaks tuleb silmas pidada ka seda, et laps on määruskaebuse lahendamise hetkeks 12-aastane, seega vanuses, kui vanemate ja lapse suhtlemise korraldamisel tuleb arvestada lapse soovidega. Arvestada tuleb ka, et kuna vahelduva elukoha põhimõttel suhtlemine nõuab lapselt kõrgendatud kohanemisvõimet ja valmisolekut pideva ühest kodust teise liikumise ning sellega kaasnevaga toime tulla, peab see olema igal üksikjuhtumil lapsele jõukohane. Praegusel juhul tsiviilasja materjalid seda ei kinnita ning ka lapse enda avaldatust saab järeldada, et ta soovib stabiilset elukeskkonda ja rutiini – sellist, millises on ta harjunud seni elama. Kuivõrd lapse ema kodu Nõmmel on lapsele tuttav keskkond, kus asub mh lapse kool, on põhjendatud, et laps viibib enamuse ajast ema kodus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka avaldaja algselt esitatud alternatiivne suhtluskorra variant, mille kohaselt viibib isa koos lapsega igal nädalavahetusel alates reedest kuni pühapäevani lapse huvides, kuivõrd selliselt ei saaks laps vabal ajal emaga aega veeta. Mis puudutab ärajäänud suhtluskorra asendamist, siis mõjutaks see paratamatult tavapärase suhtluskorra rütmi ega täidaks eesmärki, et lapsel tekiks kindel ja selge arusaam isaga kohtumise aegadest, mistõttu ei pea ringkonnakohus lapse isa sellist nõuet põhjendatuks ega lapse huvidega kooskõlas olevaks.
3. Maakohtu põhjendused lapse viibimise osas ühe või teise vanema juures on küll napid, kuid arvestades määruskaebuses esitatud väiteid ei ole neid ega ka määratud suhtluskorda alust muuta.
4. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et lapse huvides on see, et mõlemad vanemad toetavad last teise vanemaga suhtlemises. PKS § 143 lg 2 kohustab vanemat hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Lapse vaimse ja füüsilise tervise parimates huvides on olukord, kus mõlemad vanemad panustavad teadlikult ühiste erimeelsuste ületamiseks. Vanemate vastastikune üksteise süüdistamine ei aita kaasa probleemi lahendamisele. Kuigi lapsega seotud vaidlustes on vanemate pigem emotsioonidel 11 kui ratsionaalsusel põhinev käitumine teatud määral arusaadav, peavad vanemad täitma kohtulahendit ja omavahelisi kokkuleppeid, samuti suhtuma teise vanemasse lugupidavalt ning seda eelkõige just lapse huvides.
5. Küsimus sellest, kes ja millises ulatuses kannab lapse transpordikulusid puudutab lapsevanemate ülalpidamiskohustust ega ole käesoleva suhtluskorra kindlaksmääramise vaidluses oluline. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 44.

§ 172

lg 1 alusel, kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Üldjuhul on mitme menetlusosalisega hagita menetluses õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. Arvestades lapse isa majanduslikku olukorda ja lapse ema seisukohta menetluskulude jaotamise küsimuses, jätab kolleegium menetluskulud

§ 172lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.

1. Kuna Harju Maakohus rahuldas
2. septembril
3. a määrusega (tl 113-115) avaldaja riigi õigusabi taotluse ning andis talle riigi õigusabi isiku esindamiseks tsiviilasja menetlemiseks kohtus kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud, jäävad avaldaja riigi õigusabi osutanud advokaadi kulud Eesti Vabariigi kanda. Kuivõrd Harju Maakohus andis lapsele
4. detsembri
5. a määrusega riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud, jäävad ka lapse esindaja kulud Eesti Vabariigi kanda. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) 12