Obsah (7)

§ 3§ 657§ 652§ 436§ 171§ 173§ 177

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Ulvi Loonurm ja Indrek Soots Otsuse kuupäev 16. september 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-21

) § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi. 3.

1. Maakohus tuvastas, et kostja avaldas
2. septembril 2020 algsese artikli ja selle lõpus
3. oktoobril 2020 paranduse. Juhtlõigu esimene lause on: „Статья и заголовок обновлены
4. октября
5. В конце статьи см. Опровержение“ (eesti keeles: „Artiklit ja selle pealkirja uuendati
6. oktoobril
7. Vt artikli lõpus ümberlükkamist“). Kostja avaldas lisaks faktiväiteid 1–4 ümberlükkava avalduse
8. oktoobri 2020 ümberlükkavas artiklis ja viide sellele ilmus lisaks portaali esilehel. 3.
9. Keskmine lugeja saab selgelt aru, et tegemist on ebaõigete andmete ümberlükkmaisega. Keskmise lugeja arusaamisest tulenevalt ei ole vajalik ega proportsionaalne pidada jätkuvaks õiguste rikkumiseks olukorda, kui ümberlükkamisel ei ole kasutatud teatavat juriidilist terminit. Kostja on sisuliselt hageja õiguste rikkumise lõpetanud ja ka heastanud ebaõigete andmete ümberlükkamise. Hageja õiguste rikkumine ei jätku, kui vaieldakse pelgalt, milline on korrektne sünonüüm ja vene keelne juriidiline termin. 3.
10. Isik saab

§ 3

alusel kohtusse pöörduda oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Isegi olukorras, kus hageja on osa BLRT kontsernist, kasutab sama kaubamärki ja on mainekujunduslikult seotud teiste kontserni ettevõtetega, saab kohtumenetluses eristada kontserni kuuluvate juriidiliste isikute õigusi ja kohustusi. Hageja ei saa maksma panna nõuet, mille eesmärk on tema osade omaniku õiguste kaitse. POOLTE SEISUKOHAD

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada, hagi rahuldada ja panna menetluskulud kostja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 4.
2. Esiteks jättis maakohus hageja väited osaliselt hindamata ja kohaldas VÕS § 1047 lg 4 valesti. 4.1.
3. Kostja ei lükanud ümber ebaõigeid faktiväiteid 1–4 samas kohas ja samal viisil, kus ja kuidas need avaldati. Kõik korrektuurid, sh ebaõigeid faktiväiteid ümberlükkav teade, jäid lugejatele märkamatuks, sest kostja peitis need väheütleva lühiajalise bänneri II taha. Kostja oleks pidanud eksponeerima lugejatele korrektuuri BLRT ja hageja kohta portaali esilehel, st samal viisil ja kohas, nagu oli avaldatud valeteavet sisaldav artikli pealkiri. 4.1.
4. Maakohtu järeldused ümberlükkamise viisi samasuse osas on põhjendamata, sest ta ei võrrelnud bännereid ega selgitanud, kas ja miks on bänner II on piisav bänneri I ümberlükkamiseks. Bänner II ei vasta bänneri I sisule ega VÕS § 1047 nõuetele ega ole piisav ebaõigete faktiväidete asjakohaseks ümberlükkamiseks vähemalt viiel põhjusel, mida maakohus ei käsitlenud: - bänneris I avaldati konkreetne väide (sõnum) BLRT kohta, see-eest bänner II ei väljenda ühtegi sõnumit; bänneris II ei sisaldu mingit parandust BLRT ega hageja kohta; bänneri II tekst ei seostu mingil viisil bänneriga I ega algse artikliga; logo bänneril II näeb välja kui kostja reklaam ja keskmise lugeja jaoks pole ilmne, et see on link, millele vajutamine viib lugeja BLRT-d või hagejat käsitleva artiklini; bänneri II tekst ei ole piisavalt prominentne ehk see ei ole sama huvipakkuv ja intrigeeriv nagu oli bänner I. 4

§ 657lg 1 p 2¹).

Hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus. 7.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest algse artikli ja paranduste avaldamise kohta. Pooled ei vaidle algses artiklis avaldatud faktiväidete 1–4 õigsuse üle, vaid kostja möönab, et need ei tarvitsenud olla õiged. Apellatsioonimenetluses on vaidlus üksnes küsimuses, kas kostja tehtud ümberlükkamise avaldused on hageja õiguste rikkumise osas piisavad.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega hageja nõude kvalifitseerimisel ning algse artikli ja ümberlükkava sisulisel võrdlemisel. Neid hageja kaebusega ka ei vaidlustanud.
2. Õige on kaebuse väide, et maakohus ei eristanud piisavalt ühelt poolt artiklit ja parandusi ning teiselt poolt neile vastavalt viitavaid bännereid I ja II. Kõnealuses osas pole vaidlustatud otsus piisavalt põhjendatud, millega maakohus rikkus

§ 436lg 1 ja § 442 lg 8.

See ei toonud siiski kaasa ebaõiget lõppjäreldust. Nimetatud puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada, märkides täienduseks maakohtu põhjendustele ja vastuseks kaebusele järgmist.

1. Tänapäevase elektroonilise meedia eripärana on veebiportaalides avaldatava uudisvoo pealkirjad ja sisu teatavas mõttes lahutatud. Veebiportaali kasutajal on võimalik tutvuda avalehel uudistele või ka pikematele artiklitele viitavate bänneritega, mis tihtipeale sisaldavad pilti ja pealkirja või lühikest sisukirjeldust. Bänneril klikkides saab kasutaja suunduda edasi uudise või artikli sisu juurde. Trükimeedias on sellega mõneti sarnane olukord, kus viide artiklile avaldatakse väljaande esilehel. Ringkonnakohus leiab, et bänneri ja artikli avaldamine on kaks iseseisvat toimingut, sest juba bänneri koostamise ja veebiportaali kasutajale kättesaadavaks tegemisega võib meediaväljaanne avaldada isikute kohta andmeid.
2. Eelnevast järeldub, et bänneris avaldatud ebaõiged andmed tuleb üldjuhul ümber lükata samal viisil ja kohas (VÕS § 1047 lg 4, vt nt Riigikohtu
3. detsembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-14, p 14 ja seal viidatud varasem praktika). Seetõttu ei ole bänneris avaldatu ümberlükkamiseks vähemalt alati piisav artiklis paranduse avaldamine ega ka eraldi artikli koostamine ja avaldamine, kui sellele viitav bänner ei sisalda omakorda piisavat teavet, millest veebiportaali keskmine kasutaja saaks mõistlikult aru, et lükatakse ümber algses bänneris sisalduvad andmed. Käesoleval juhul ei sisalda bänner II (tlk 36, 39) teavet selle kohta, et lükatakse ümber bänneris I sisalduv väide nagu võiks BLRT varjata õigusrikkumist, mis viitab teatavale ohule (tlk 47). 5

§ 3

lg-le 1 (maakohus märkis küll ainult paragrahvi, aga otsuse sisust on aru saada, et silmas peeti esimest lõiget) koos põhjendusega, et kohtumenetluses tuleb eristada samasse kontserni kuuluvate juriidiliste isikute õiguseid ja kohustusi. Iga juriidiline isik on iseseisev õigussubjekt ning kontserni kuulumine ega ühiselt kaubamärgi kasutamine ei tähenda nime või kaubamärgi omaniku õiguste üleminekut kontserni teistele ettevõtjatele, sh BLRT-lt hagejale. 12.

1. Tõendatud pole hageja väide, et portaali keskmine ja mõistlik kasutaja sai bänneri I sisust aru nii, et see viitab ka hagejale. Sellist järeldust ei võimalda teha hageja tõendid äriühingute registreerimise ega BLRT kaubamärgi ja nime kasutamise kohta (tlk 8, 51–57). Pelgalt bänneriga I tutvunud kasutaja ei saanud mõistlikult teha järeldusi, et hageja varjab õigusrikkumist, mis viitab teatavale ohule. Muid väiteid, sh faktiväited 1–4 bänner I ei sisalda. Nii võiks bänner I riivata üksnes BLRT õigusi ja hagejal ei saa neid kohtus kaitsta. 12.
2. Lisaks ei saa hageja esile toodud asjaoludel edukalt nõuda bänneri I sisu ümberlükkava avalduse tegemist, sest ta ei väida algse artikli pealkirja kui faktiväite ebaõigsust. Faktiväidete 1–4 ebaõigsus ei tähenda bänneri I ebaõigsust. Andmete avaldamine VÕS § 1047 tähenduses on andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine (vt nt Riigikohtu
3. märtsi 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-17140, p 11 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Bänneriga I ei teinud kostja portaali kasutajatele teatavaks faktiväiteid 1–
4. 12.
5. Lõpuks ei tulene hagejale bänneri I ja algse artikli seosest õigust nõuda ümberlükkavale artiklile viitava bänneri muul viisil kujundamist ja sisustamist, kui seda tegi kostja bännerina II. Vaidlust pole selles, et artiklis hageja kohta otseselt või kaudselt avaldatud faktiväited 1–4 on nii algse artikli parandustes kui ka ümberlükkavas artiklis mõistliku aja jooksul ümber lükatud. 12.4.
6. Praegune vaidlus ei ole piisavalt sarnane sellega, mida käsitleb Riigikohtu
7. detsembri 2021 määrus tsiviilasjas nr 2-15-18661 (VÕS § 1047 lg 4 tõlgendamise kohta eelkõige p 11). Viidatud kohtuasjas tuli hinnata raamatus kui tervikus avaldatud väidete kaudset mõju ja tähendust. Eespool p-s 10 märgitud kaalutlustel tuleb käesoleval juhul aga eristada bänneri I ja algse artikli sisu. 12.4.
8. Samuti puudub piisav sarnasus hageja viidatud Saksa kohtupraktikaga (Bundesgerichtshofi
9. novembri 1994 otsus kohtuasjas VI ZR 56/94). Viidatud vaidluse põhjustas ajakirjades kannatanu kohta selliste andmete avaldamine, mis ei osutunud õigeks. Kohtud tuvastasid, et ebaõiged olid mh need andmed, mis kajastati ajakirjade esilehel, kusjuures lisaks rikkusid kannatanu isikuõigusi esilehtedel avaldatud pildid (vt otsuse III osa p 1 alapunkt a). Kannatanu õiguste rikkumine oli kestev (samas alapunkt b). Käesoleval juhul see nii ei ole. Ringkonnakohus tuvastas eespool p-des 12.2 ja 12.3, et bänner I iseseisvalt ei riku hageja õigusi. Ühtlasi tuvastas maakohus õigesti, et faktiväidete 1–4 algselt avaldamine on kohaselt parandatud, st lõpetatud, mistõttu rikkumine pole kestev. 12.4.
10. Ringkonnakohus on varem põhimõtteliselt leidnud, et ebaõiged andmed tuleb ümber lükata viisil, mis tagaks ümberlükkamise kohta teavituse jõudmise isikuteni, kes said avaldatust teadlikuks (
11. oktoobri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-17140, p 32 jj). Siiski ei pea andmete ümberlükkamine toimuma täpselt samal viisil nagu andmete avaldamine (
12. detsembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-2004, p 20 jj). Lisaks on otsustatud, et VÕS § 1047 lg 4 eesmärk on täidetud, kui andmete ümberlükkamisel kasutatakse samu kujunduselemente ja esitusformaate nagu nende algselt avaldamisel (
13. veebruari 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-15244, p 12.4). Teisalt on praktikat, mille kohaselt võib andmete ümberlükkamine samas asukohas ja sama visuaalse paiknemisega olla kostjale liiga koormav (
14. novembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 214-51798, p 104). Järgides samu põhimõtteid, leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul on kostja senised toimingud faktiväidete 1–4 ümberlükkamisel piisavad. 6

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

§ 177lg 2 järgi määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus. (allkirjastatud digitaalselt) 7