1-23-485/6

(22231501672)Kohtunik Orvi Koik Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. detsembri
2. a kaebuse rahuldamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X esindaja vandeadvokaat Valeriy Gimaev, kaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. detsembri
4. a määrus muutmata ja X esindaja kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Kriminaalasjas nr 22231501672 alustati 22.05.2022 menetlust KarS § 121 lg 2 p 2 tunnustel selles, et 22.05.2022 ajavahemikus 12.00-12.05 Harjumaal, Tallinnas asuvas XXX pargis XXX juures kasutas Y füüsilist vägivalda oma endise abikaasa X suhtes. Y lõi korduvalt kannatanut jalgadega kannatanu jalgade piirkonda, millise tegevusega põhjustas X-le füüsilist valu ja nähtavaid vigastusi – hematoome parema ja vasaku jala säärtele ning hematoome parema ja vasaku jala sääremarjadele.
6. Põhja Ringkonnaprokuratuur lõpetas 22.09.2022 määrusega kriminaalmenetluse, kuna kohtueelses menetluses tõendite kogumise tulemusena ilmnes, et puudub kriminaalmenetluse alus. 11.10.2022 on lisati määrusele põhistused.
7. X vaidlustas esindaja vahendusel kriminaalmenetluse lõpetamise ning taotles kriminaalmenetluse jätkamist. Kaebuse esitaja ei nõustu Y suhtes kohaldatud kvalifikatsiooniga ning leiab, et Y pani toime KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
8. Riigiprokuratuur jättis 29.12.2022 määrusega X esindaja kaebuse rahuldamata, asudes seisukohale, et Põhja Ringkonnaprokuratuuri 21.10.2022 kriminaalmenetluse lõpetamise määrus on seaduslik ja põhjendatud. 4.1 Riigiprokuratuuri määruse põhjendustes on märgitud, et olemasolevate tõendite pinnalt ei ole tõsikindlalt tõendatud, et Y tegu vastaks KarS § 121 tunnustele. Ei saa veenvalt välistada võimalust, et toimunud rüseluse käigus võis kahtlustatav astuda kaebaja jala peale või puutuda kaebaja jalga 1

(5)oma jalaga, ent tegemist ei ole löömise ega peksmisega. Seda seisukohta toetab riigiprokuröri hinnangul ka Tallinna Ringkonnakohtu praktika (kriminaalasjas nr 1-17-11060). Ei ole ka välistatud, et mõlemad osapooled võisid rüseluse käigus teineteisele vigastusi ja valu tekitada, kuivõrd ka Y märgib oma ütlustes kaebajapoolset löömist. 4.2 Kannatanu versiooni toimunust seab kahtluse alla ka asjaolu, et kannatanu jalgadel on pildistatud selgelt eri vanusega hematoome, mis tähendab, et vähemasti mitte kõiki neist ei ole kannatanu saanud käesoleva kriminaalasja aluseks oleva rüseluse käigus ning seda on kinnitanud uurijale ka kannatanu ise (tl 12). Samas ei ole kahetsusväärselt kannatanult ka küsitud, kust pärinevad teised hematoomid tema säärtel ega välja selgitatud, kas hematoomide tekkimiseks võib olla teisi, meditsiiniliselt seletatavaid (nt mõnest haigusseisundist tingitud) põhjuseid. Olenemata sellest ei pidanud riigiprokurör käesoleval juhul põhjendatuks kannatanu täiendavat ülekuulamist või kohtuarstliku ekspertiisi määramist, kuivõrd jalaga vastastikuse rüseluse käigus vastu teise inimese jalga tõukamine või talle jala peale astumine ei kujuta endast sellist tegu, mis võiks tuua kaasa karistusõigusliku vastutuse. Riigiprokurör nõustus täielikult eelneva menetleja järeldustega selle osas, et Y-le ei saa ette heita X-le tahtlikku kehavigastuste tekitamist ning käesoleva kriminaalmenetluse raames kogutud tõendite pinnalt ei saa tõsikindlalt väita, et kuritegu on toime pandud. Seega ei ole võimalik esitatud asjaolude pinnalt asuda seisukohale, et Y poolt oleks X suhtes toime pandud KarS § 121 lõikes 1 sätestatud kuriteokoosseisule vastav tegu. Kuivõrd kriminaalmenetlus on lõpetatud aluse puudumise tõttu, ei ole põhjendatud riigiprokuratuuri hinnangul analüüsida käesolevalt teisi kaebuses väljatoodud seisukohti, mis puudutavad korduvuse kvalifikatsiooni ja asjaolu, kas osapoolte vahel oli või ei olnud lähisuhet. Kuivõrd riigiprokuröri hinnangul ei ole täidetud juba KarS § 121 lõikele 1 vastav kuriteo koosseis, ei ole põhjust rääkida võimalikest kvalifitseeritud koosseisudest. 4.3 Riigiprokurör nõustus Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröriga, et lapse sõnu ei ole võimalik käsitleda usaldusväärse tõendina, kuivõrd on üldteada asjaolu, et sellises vanuses laps on lapsevanema poolt mõjutatav. Seetõttu ei ole võimalik välistada kahtlust, et laps võib olla mõjutatud ema seisukohtadest ja emotsioonidest, mis on lapsele üle kantud. Menetlustoimingu sooritamist pelgalt põhjusel, et seda oleks juriidiliselt võimalik kriminaalmenetluse raames teostada, ei saa menetlusökonoomia põhimõttest johtuvalt põhjendatuks pidada. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele 5. Tallinna Ringkonnakohtule esitas X esindaja Valeriy Gimaev kaebuse, taotledes Riigiprokuratuuri 29.12.2022. a määrus tühistamist ja uue määruse tegemist, millega kohustada Riigiprokuratuuri jätkama kriminaalmenetlust nr 22231501672. 6. Esmalt vaidlustatakse kaebuses Y käitumisele kohaldatud kvalifikatsiooni. Kannatanu leiab, et 22.05.2022 lõi Y korduvalt kannatanut jalgadega kannatanu jalgade piirkonda. Sellise tegevusega põhjustas Y X-le füüsilist valu ja nähtavaid vigastusi – hematoome parema ja vasaku jala säärtele ning hematoome parema ja vasaku jala sääremarjadele, millega Y pani toime KarS § 121 lg 2 p 3. Kahtlustatava ja kannatanu kooselu lõppes ligi 3 aastat enne kuriteosündmust ja kannatanu elab juba üle mitu aastat uue elukaaslasega. Kannatanul ja kahtlustataval on ühine laps, kes elab ema juures ning et teo toimepanemise ajal vaidlesid kannatanu ja kahtlustatav lapse suhtluskorra üle. Üksnes ühise lapse olemasolu ei ole piisav, et rääkida praeguses asjas kannatanu ja kahtlustatava lähisuhtest KarS § 121 lg 2 p 2 tähenduses. Y käitumise kvalifitseerimisel KarS § 121 lg 2 p 2 järgi on Põhja Ringkonnaprokuratuur kohaldanud seega ebaõigesti materiaalõigust, mistõttu tuleb kahtlustatava süütegu ümber kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. 7. Kaebuse esitaja ei nõustu jätkuvalt kriminaalmenetluse lõpetamisega ning märgib, et eeluurimise käigus on selgunud, et kahtlustatav Y on mitmete aastate vältel ähvardanud, piinanud ja 2

(5)alandanud kannatanut X nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kaebuses tuuakse selle kinnituseks koos kirjeldusega välja 13 konflikti ajavahemikus 22.12.2019 kuni 25.11.

1. Käesolevas asjas menetletud konflikti (22.05.2022) kohta märgib kaebaja, et kahtlustatav Y pani teo toime otsese tahtlusega, rünnates kannatanut ja tekitades talle hingelist- ja füüsilist valu. Sellest lähtuvalt on alust arvata, et kahtlustatava Y käitumine kordub kehalise väärkohtlemise näol. Y kaudselt tunnistab, et füüsiline kontakt tema jalaga vastu kannatanu jalga faktiliselt oli, kuid oma süüd ei ole ta tunnistanud ega kannatanule teojärgset kahetsust avaldanud, mistõttu võib järeldada tema tegevuse jätkumist. Kui esimesel juhul 19.07.2020.a tuleks menetletav tegu kvalifitseerida KarS § 121 lg 1 järgi, siis kolmanda ja sellele järgneval juhul, s.h ka 22.05.2022 aga KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. Tahtlik jala peale astumine, jalaga löömine ei ole normaalne ja ühiskonnas aktsepteeritud käitumine. Samas on prokuratuuri hinnangul tegemist kahtlustatava õigustatud käitumisega kannatanu suhtes ning ka kannatanule tekitatud valu pole karistatav tegu, mis täidaks KarS § 121 koosseisu ehk ei ole kehalise väärkohtlemisega rünnatav õigushüve.
2. Kaebuses heidetakse ette, et menetluse käigus ei võetud arvesse kannatanu poolt esitatud 2 videotõestust ja nende videotega seotud transkriptsiooni. Alusetult on väidetud, et „alaealine laps Q, ei ole võimalik käsitleda usaldusväärse tõendina, kuivõrd on üldteada asjaolu, et sellises vanuses laps on lapsevanema poolt mõjutatav.“ Prokuratuur väidab vastupidi, et konflikti pealt näinud tunnistajaid pole, kuid osundatud tõenditest on näha, et laps, kes osales kahtlustava ja kannatanu konfliktis pealtnägijana – mäletab juhtumid ja nimetab neid asjaolusid. Kaebaja märgib, et laps on vanuses, mil ta ei oska valetada ega sündmusi tema jaoks soodsas valguses esitada. Ehk siis laps on tunnistaja, kes kinnitab otsest ja tahtlikku rünnakut ohvri vastu.
3. Ka jääb kaebajale selgusetuks, miks uurimise käigus ei tehtud ekspertiise, et kontrollida kahtlustatava sõnade õigsust, kes väidab, et konflikti käigus astus ta korduvalt kannatanu jalale. Siis jääb ebaselgeks küsimus ohvri kehale arvukate (erineva avaldumisintensiivsusega) kehavigastuste ilmnemise mehhanismi kohta (sääre kõrgusel, mis on palju kõrgem kui koht, mis kahtlustataval võiks olla astus peale), mille jäädvustas sündmuskohale saabunud politseipatrull ning fikseeris hiljem samal päeval kannatanu ülevaatamisel Ida-Tallinna Keskhaiglas EMO. Menetluse käigus ignoreeriti ja ei uuritud üldse kannatanu poolt esitatud Lisa 4, kus kannatanu teatab, et 22.05.2022 Y peksmise ajal ütles mulle irvitava tooniga: „Mine oma Ukrainasse, fašist!“. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja kaebustega, leiab, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
5. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Eelmärgitu tähendab seda, et prokuratuuril on kriminaalmenetluse lõpetamisel teatud kaalutlusruum, millesse kohus süüdistuskohustusmenetluses ei sekku. Ringkonnakohus hindab süüdistuskohustusmenetluses esmajoones kriminaalmenetluse lõpetamise õiguspärasust ehk seda, kas uurimisasutuse või prokuratuuri otsustus ei rajane materiaalõiguse vääral tõlgendusel või kriminaalmenetlusõiguse reeglite rikkumisel, kas on läbi viidud vajalikud ja antud kuriteoliigiga seotud tavapärased menetlustoimingud, teiseks, kas konkreetse menetluse asjaolud viitavad võimalusele viia läbi täiendavaid toiminguid ja kolmandaks, kas edasiste toimingute läbiviimine on mõistlik, arvestades 3

(5)nende edulootust ja selleks kuluvaid ressursse. Kui prokuratuur ei ole tõendamisvõimaluste käsitlemisel selgelt eksinud, pole ringkonnakohtul alust prokuratuuri kriminaalmenetluse toimetamiseks või selle jätkamiseks kohustada.

1. Tuleb märkida, et ringkonnakohtule esitatud kaebus ei sisalda ühtegi uut argumenti, mida riigiprokurör ei oleks 29.12.2022 kaebuse rahuldamata jätmise määruses käsitlenud. Veelgi enam, argumendid kaebuses ringkonnakohtule ja kaebuses riigiprokuratuurile (21.10.2022) on täpselt sama sisuga ning ühtegi uut argumenti või vastuväidet riigiprokuratuuri seisukohtadele ringkonnakohtule esitatud kaebus ei sisalda. Ringkonnakohus nõustub riigiprokuratuuri seisukohtadega ning ei pea vajalikuks neid üle korrata, asudes samuti seisukohale, et kriminaalmenetlus on lõpetatud põhjendatult ja õigesti, kuna puudub kriminaalmenetluse alus.
2. KarS § 121 näeb ette kriminaalvastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Kõnealuse koosseisu objektiivne külg sisaldab kahte alternatiivset tegu - tervise kahjustamist ja/või valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Kaebusest nähtuvalt soovitakse kriminaalmenetluse jätkamist Y suhtes, kuna ta tekitas kannatanule valu ja nähtavaid vigastusi (hematoomid). Vaidlust ei olegi selles, et Y võis tekitada kannatanule valu ja hematoomi, kuid kriminaalmenetlusliku vastutust saab kanda üksnes tahtliku valu tekitamise eest. Käesolevas asjas ei ole aga kogutud tõendite pinnalt võimalik veenvalt asuda seisukohal, et Y oleks kasvõi kaudselt soovinud tekitada kannatanule valu või kahjustada tervist. Kogutud tõendeid analüüsides asus menetleja põhjendatult seisukohale, et kuivõrd kahtlustatava ja kannatanu vahel toimus rüselus lapsega kohtumise lõpetamise tõttu, siis võisid mõlemad osapooled rüseluse käigus üksteise vastu minna. Seega ei ole menetluse käigus kogutud selliseid tõendeid, mis kinnitaksid Y poolt kannatanu tahtlikku löömist nii nagu seda väidetakse kaebuses. Kuivõrd sellised tõendid puuduvad, siis on menetleja õigesti kriminaalmenetluse lõpetanud aluse puudumisel. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu muude tõenditega kõrvaldada, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus kahtlustatava kasuks.
3. Tähele tuleb panna, et kriminaalmenetlusõiguses on omaks võetud põhimõte, mille kohaselt kannatanul ei ole õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (RKKKm nr 3-1-1-18-06, p 7; 3-1-1-1-06, p 9). Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamisel on aga kannatanu läbi esindaja just seda taotlenud. Kannatanu õiguse tõhusale õiguskaitsele kriminaalmenetluse alustamisel või lõpetamisel tagab õigus pöörduda kohtusse prokuratuuri menetlusotsustuse vaidlustamiseks.
4. Tõele ei vasta ja meelevaldne on kaebaja väide, et menetluse käigus on selgunud, et kahtlustatav Y on mitmete aastate vältel ähvardanud, piinanud ja alandanud kannatanut X nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Menetleja ei ole sellisele järeldusele olmasolevate tõendite pinnalt jõudnud. See, et kaebaja on välja toonud 13 kannatanu ja kahtlustatava vahel toimunud konflikti ei kinnita, et Y oleks ka tegelikkuses kannatanut ähvaldanud ja piinanud. Isikute omavahelised konfliktid ei tähenda automaatselt seda, et neid saaks pidada tegudeks, millega saaks tuvastada karistusõigusliku teo koosseisu. Seejuures tuleb märkida, et loetletud konfliktid on toimunud valdavalt ajavahemikul, kui toimus kahtlustatava ja kannatanu ühise lapse hooldusõiguse ja suhtluskorra määramise menetlus tsiviilkohtus ning ei ole välistatud, et kannatanu fikseeris kõik võimalikud konfliktid selleks, et saavutada endale meelepärane suhtluskord lapse isa kohta negatiivsete andmete kogumisega.
5. Kaebuses on ette heidetud, et menetleja on jätnud osad tõendid tähelepanuta. Nimelt ei ole arvestatud 2 videotõendiga, milles osales laps ning menetleja ei ole pidanud neid tõendeid usaldusväärseteks. Riigiprokurör on määruses sellele etteheitele põhjaliku vastuse andnud ning 4

(5)ringkonnakohus nõustub riigiprokuratuuri argumentatsiooniga. Sellest tulenevalt on asutud ka põhjendatult seisukohale, et ei ole võimalik välistada kahtlust, et laps võib olla mõjutatud ema seisukohtadest ja emotsioonidest, mis on lapsele üle kantud. Seega ei saa pidada ka selles vanuses lapse ütlusi usaldusväärseteks ning lapse ülekuulamine ei tooks kaasa sellist tõenduslikku materjali, mis kinnitaks vääramatult kahtlustatava käitumises kuriteokoosseisu.

1. Seonduvalt ekspertiisi tegemata jätmisega, tuleb märkida, et menetlustoimingute tegemise vajaduse määrab asja menetleja. Kannatanu vigastused fikseeriti ambulatoorses epikriisis. Riigiprokurör möönis, et kannatanult ei täpsustatud, millal võisid erinevad hematoomid tekkida. Kahtlustatav ei eitanud, et ta võis kannatanule jalaga pihta minna ning sellest võisidki mõned hematoomid tekkida, kuid kuivõrd jalaga vastastikuse rüseluse käigus vastu teise inimese jalga tõukamine või talle jala peale astumine ei kujuta endast sellist tegu, mis võiks tuua kaasa karistusõigusliku vastutuse, siis ei peetud ka vajalikuks ekspertiisi määramist. Tähele tuleb panna, et menetlustoiminguid ei tehta üksnes seetõttu, et neid saab teha, vaid selleks, et saada tõenduslikku teavet. Eesmärgiks ei saa olla võimalikult paljude menetlustoimingute läbiviimine. Samuti tuleb tähele panna, et kannatanu ei saa ette kirjutada, milliseid tõendeid tuleks arvestada ja koguda ja millistega mitte arvestada.
2. Kaebaja etteheide, et menetluse käigus ignoreeriti ja ei uuritud üldse kannatanu poolt esitatud Lisa 4, kus kannatanu teatab, et 22.05.2022 Y peksmise ajal ütles mulle irvitava tooniga: „Mine oma Ukrainasse, fašist!” jääb arusaamatuks. Isegi kui kahtlustatav kasutas sellist ütlust, siis jääb arusaamatuks, kuidas suhestub see väidetava kehalise väärkohtlemisega.
3. Täiesti meelevaldne on kaebuses esitatud väide, et Harju Maakohtu 13.10.2021.a kohtumäärusega määratud suhtluskorrast saab järeldada, et sellega määrati ära kohtumise paik, mis tulenes just Y vägivaldsest käitumisest X ja tema isikliku vara suhtes. Eelmärgitud maakohtu esialgse suhtluskorra määramise määrusest sellist järeldust ei ole võimalik teha. Maakohus määras sellise esialgse suhtluskorra, et laps harjuks isaga suhtlema.
4. Puutuvalt Y-le kahtlustuses etteheidetud kuriteo ümberkvalifitseerimisega nõustub ringkonnakohus riigiprokuröriga, et kuivõrd kriminaalmenetlus on lõpetatud KarS § 121 osas aluse puudumise tõttu, ei ole põhjendatud analüüsida teisi kaebuses väljatoodud seisukohti, mis puudutavad korduvust ja asjaolu, kas osapoolte vahel oli või ei olnud lähisuhet.
5. Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et süüdistuskohustusmenetluse käigus ei ole ilmnenud selliseid menetluslõigusikke rikkumisi, mis tooks kaasa kriminaalmenetluse lõpetamise tühistamise. Uurimisasutus on selgitanud välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud ning kaalutlusviga ei ole menetlejad teinud. Vastuvõetud menetlusotsustus tuleb lugeda õiguspäraseks ja seaduslikuks ning ühtlasi puuduvad alused esitatud kaebuse rahuldamiseks.
6. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 29.12.
7. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5