RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-21-1360 13. ve

) § 45 lg 3, sest vastustajal oli hindamisruum kavandatava tegevuse eeldatava keskkonnamõju olulisuse osas (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. novembri
2. a määrus asjas nr 3-3-1-64-11, p-d 15 ja 17).
3. Tallinna Halduskohus jättis
4. oktoobri
5. a määrusega kaebuse

§ 151lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

Kuigi kaebuses toodud negatiivsete mõjutuste vastu võitlemine võib olla kantud mh keskkonnakaitse eesmärgist, ei olnud keskkonnakaitse kaebuse esitamise ajal kaebaja põhikirjaliseks eesmärgiks. Kaebaja põhikirjaline eesmärk ei kvalifitseeru keskkonnakaitseliseks tegevuseks KeÜS tähenduses. Kaebaja täiendas põhikirja keskkonnakaitseliste eesmärkidega alles pärast kaebuse esitamist, mis kaebeõigust ei mõjuta – pigem kinnitab see seisukohta, et keskkonnakaitse ei olnud varem kaebaja põhikirjaline eesmärk. Kaebaja loetletud tegevusi ei saa pidada keskkonnakaitselisteks. Kuna kaebaja pole keskkonnaorganisatsioon KeÜS § 31 lg 1 p 1 tähenduses, siis puudub tal kaebeõigus KeÜS § 30 lg 2 ja

§ 44lg 2 järgi.

1. Kaebaja esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määruse tühistada ja saata asi halduskohtule menetluse jätkamiseks.
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. juuli
4. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsiooni muutmata, täiendades määruse põhjendusi. Ringkonnakohus keskendus küsimusele, kas KSH algatamata jätmine oli vaidlustatav

§ 45lg 3 alusel.

Kohus leidis, et kuna praegusel juhul oli vastustajal hindamisruum KSH algatamise osas, ei ole KSH algatamata jätmine menetlustoiminguna eraldi vaidlustatav. Lisaks nõustus ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et kaebaja ei olnud kaebuse esitamise aja seisuga keskkonnaorganisatsioon KeÜS § 30 lg 2 mõttes. Tähtis ei ole pärast kaebuse esitamist tehtud muudatus põhikirjas - kaebeõigust tuleb kontrollida kaebuse esitamise aja seisuga. Kaebaja põhikirja p-s 1.3 kajastatud eesmärk ei hõlmanud keskkonnakaitset ning vastupidist ei kinnita ka kaebaja viidatud tegevused. Ühingu tegelik eesmärk oli linnakeskkonnas elavate isikute subjektiivsete õiguste ja huvide kaitse seoses linnaasumis (s.o tehiskeskkonnas) toimuva ehitus- ja planeerimistegevusega. 2

§ 234ja § 230 lg 5 p 6).

11. Halduskohus jättis kaebuse

§ 151

lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata ning ringkonnakohus nõustus sellega.

§ 151

lg 2 p 1 võimaldab jätta kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad

§ 121

lg-s 2 sätestatud asjaolud.

§ 121

lg 2 p 1 järgi võib kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

1. Kaebuses on esitatud kaks nõuet: tuvastada KSH algatamata jätmise õigusvastasus (või alternatiivselt vastav otsus tühistada) ning kohustada vastustajat KSH-d algatama. Kolleegium nõustub kohtute hinnanguga, et vaidlustatud korraldus on menetlustoiming ja kohane nõue seega õigusvastasuse tuvastamise, mitte alternatiivselt esitatud tühistamisnõue. Riigikohtu menetluse kestel on aga DP, mille menetluse raames KSH kohustuslikkuse üle vaieldi, kehtestatud. Kolleegiumi hinnangul on sellega praegune vaidlus ammendunud. 12.
2. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kaebeõigust kontrollitakse üldjuhul kaebuse esitamise aja seisuga. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud võivad siiski tingida vaidluse ammendumise juhul, kui on kahtlusteta selge, et kaebuse rahuldamine ei saa kuidagi aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele (vt nt kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-8-14, p-d 11–12 ja otsus nr 3-14-52077/65, p 11). Sellises olukorras on põhjendatud jätta kaebus läbi vaatamata, kuna kaebuse rahuldamisega ei oleks enam võimalik saavutada kaebuse eesmärki (

§ 151lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2).

12.2. KSH eesmärk on koguda informatsiooni DP koostamiseks ja kehtestamise otsustamiseks (vt ka keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 311 p 1, § 32). Pärast DP kehtestamist ei saa kohus enam vastustajat kohustada selle DP menetluse raames KSH-d algatama. Seega on kohustamisnõude rahuldamine muutunud võimatuks (vt ka Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-1-5-09, p 44; kolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-77-09, p 11 ja nr 3-3-1-79-16, p 20). 3

§ 38

lg 4) ning õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (

§ 45lg 2 esimene lause).

Menetlustoimingute puhul on eraldi vaidlustamise õiguse eelduseks veel see, et menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise (

§ 45lg 3).

Sellise kaebuse esitamise eesmärk on järelikult vältida kaebaja õigusi rikkuva haldusakti väljaandmist. Seda eesmärki pole aga enam võimalik saavutada olukorras, kus haldusakt on juba antud. Pärast DP kehtestamist on KSH korraldamata jätmise õiguspärasus võimalik kahtluse alla seada DP tühistamiseks esitatavas kaebuses. Juhul kui kaebaja aga DP-d ei vaidlusta, ei saa tuvastamisnõude rahuldamine enam tema õiguste kaitsele kaasa aidata: menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamine ei mõjuta haldusakti kehtivust. Seega jääb ka tuvastamisnõude osas kaebuse läbi vaatamata jätmine jõusse.

1. Eeltoodust tulenevalt ei ole asja lahendamisel tähtsust menetlusosaliste Riigikohtule esitatud uutel tõenditel, välja arvatud kaebaja
2. jaanuari
3. a seisukoha lisa 1, mis tõendab DP kehtestamist. Ülejäänud dokumendid tuleb pooltele tagastada.
4. Kuna kaebuse läbi vaatamata jätmine jääb menetluse kestel muutunud asjaolude tõttu jõusse, ei võta Riigikohus seisukohta küsimuses, kas haldus- ja ringkonnakohtu esitatud põhjendustel oli kaebus õige läbi vaatamata jätta. Kolleegium peab siiski vajalikuks selgitada järgmist.
5. KeÜS § 31 lg 1 p 1 järgi on valitsusväline keskkonnaorganisatsioon selle seaduse tähenduses mh mittetulundusühing, kelle põhikirjaline eesmärk on keskkonnakaitse ning kes oma tegevusega edendab keskkonnakaitset. Seejuures peetakse KeÜS § 31 lg 2 kohaselt keskkonnakaitse edendamiseks ka keskkonnaelementide kaitset inimese tervise ja heaolu tagamise eesmärgil. Sellest tuleb järeldada, et KeÜS kohaselt ei loeta keskkonnaorganisatsioonideks üksnes selliseid ühendusi, kes n-ö kaitsevad loodust tema enda pärast, vaid ka ühendusi, kelle sihiks on inimeste elukeskkonna parandamine keskkonnakaitse abil. Sellistel eesmärkidel võivad muu hulgas tegutseda kohaliku kogukonna huve esindavad ühingud, kes soovivad parandada piirkonna elukvaliteeti. Keskkonnaorganisatsioonina kvalifitseerimist ei takista see, kui tegeldakse ka muude häiringutega, mis jäävad keskkonnakaitsest väljapoole. Oluline pole see, et praegusel juhul on tegu linnakeskkonnaga, kuna inimeste tervist ja heaolu mõjutavad ka linnalises keskkonnas tekkivad keskkonnahäiringud ning kaitse nende vastu on KeÜS-ga hõlmatud. Keskkonnakaitse valdkonda kuuluvad näiteks välisõhu kvaliteedi piirväärtused ja müra normtasemed, mille eesmärk on mh vältida, ennetada või vähendada saasteainete ja müra ebasoodsat mõju inimese tervisele (vt ka atmosfääriõhu kaitse seaduse § 10 lg 1 teine lause). Tänapäevases ühiskonnas mängivad need normid suurt rolli just linnatingimustes. Õhu kvaliteet on kahtlemata osaks kohalikust elukeskkonnast.
6. KeÜS § 31 ei tohi tõlgendada kitsendavalt. Arvestada tuleb keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsioon) üldist eesmärki avardada keskkonnaasjades üldsuse osalemise ja kohtusse pöördumise võimalusi, mistõttu kaebeõiguse allikaks olevaid õigusnorme tuleb tõlgendada pigem laiendavalt (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-81-03, p-d 23 ja 25 ning määrus asjas nr 3-3-1-87-11, p 21). (allkirjastatud digitaalselt) 4