Obsah (4)

§ 199§ 228§ 207§ 208

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number 26. jaanuar 2023. a, Tallinn, kirjalik menetlus 1-22-7965 (22230100987) Kohtunik Janika Kallin Vaidlustatud

§ 199lg 1p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.

1

1. 12.09.2022 registreeriti Põhja Ringkonnaprokuratuuris X OÜ esindaja A. Liskmann-Getsu kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmisele.
2. 20.09.2022 määrusega jättis ringkonnaprokuratuur kaebuse läbi vaatamata kaebuse esitajal kannatanule omistatava kaebeõiguse puudumise tõttu.
3. Kaebuses Riigiprokuratuurile ei nõustunud X OÜ esindaja A. Liskmann-Getsu kaebuse läbi vaatamata jätmisega, olles seisukohal, et „just X OÜ puhul on tegemist õige ja täisväärtusliku kannatanuga. Antud juhul on ettevõtte osanik otsene lõplik kasusaaja, kelle huvid on rikutud ja kellele on läbi ühe osaniku juhatuse liikmete tegevuse tekitatud kahju.“ Ühtlasi korrati kuriteokaebuse sisu ja vajadust kriminaalmenetlust alustada. Selleks, et jõuda õigele seisukohale, kas X OÜ näol on tegemist õige kannatanuga või mitte, pidi prokuratuur kriminaalmenetluses läbi viima teatud menetlustoiminguid, nt kannatanu ülekuulamine selgitamaks ettevõtete asutamise asjaolusid, rahaliste voogude liikumisi, rahaliste panuste jaotamisi jne. Õigusteoreetiliselt aktualiseerub kannatanu menetlusseisundi definitsioon ja selle kindlaksmääramine protsessis alles siis, kui kriminaalmenetlus on alustatud ja selles on läbiviidud vajalikud menetlustoimingud. Enne seda peavad olema kaebeõigus täies mahus tagatud ka isikule, kes peab ennast kannatanuks või leiab, et just temale kuriteoga oli kahju tekitatud. Väärib tähelepanu, et kaebuse läbivaatamise esimesel etapil PPA-s ei tekkinud politseil kahtlusi, et X OÜ näol ei oleks tegemist kannatanuga. 20.09.2022 kaebuse läbivaatamata jätmise määrusele oli võimalik esitada kaebus

§ 228

korras.

§ 228

ei sätesta kaebuse esitamise tähtaegu, seega kaebus esitatati vastavalt

mõttele. Kokkuvõtvalt taotleti kohustada Põhja Ringkonnaprokuratuuri sisuliselt läbi vaatama 12.09.2022 kaebust kriminaalmenetluse alustamata jätmisele või alternatiivselt alustada kriminaalmenetlust W, C ja F suhtes kuriteokaebuses märgitud asjaoludel. Riigiprokuratuuri määrus 6. Riigiprokuratuur jättis 28. novembri 2022. a määrusega X OÜ lepinguline esindaja vandeadvokaat Arina Liskmann-Getsu kaebuse läbi vaatamata kaebetähtaja rikkumise tõttu. 6.1.

§ 207

lg 3 kohaselt võib kannatanu esitada Riigiprokuratuurile kaebuse kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate, prokuratuuri koostatud kaebuse lahendamise määruse või põhistatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia saamisest alates kümne päeva jooksul. Selline tähtaeg on õigust lõpetava iseloomuga, millest tulenevalt jäävad seda tähtaega ületavad kaebused läbi vaatamata. Kaebuse läbi vaatamata jätmise määrus saadeti kaebuse esitajale Põhja Ringkonnaprokuratuuri dokumendihaldussüsteemi DELTA andmetel elektroonselt 21.09.2022 kell 09:14 e-postiaadressile CCC. Saatjale ei laekunud veateadet, teadet adressaadi eemalolekust ega e-posti ümbersuunamisest, millest saab järeldada kirja probleemideta jõudmist kaebaja meiliserverisse, ja lugeda määrus kaebajale märgitud kuupäeval kättesaadavaks tehtuks. Vastupidist pole väitnud ka A. LiskmannGetsu Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses. Elektronposti teel edastatud menetlusdokumendi kättesaamist eeldatakse selle saatmise päeval, kui dokument saadetakse isiku enda avaldatud e-posti aadressile (RKKKm 1-19-8852, p 25). Riigikohtu seisukoht tähendab antud juhul seda, et kuna määrus oli edastatud kaebaja enda poolt avaldatud epostiaadressile, loetakse see samal päeval kätte toimetatuks ehk kaebajal oli võimalik selle sisuga tutvuda, ning järgmisest päevast so 22.09.2022 hakkas kulgema ka 10-päevane kaebetähtaeg. Sellest 2 lähtuvalt oli kaebuse esitamise viimaseks päevaks 03.10.2022, kuna 01.10.2022 oli nädalavahetus. Kaebus Riigiprokuratuurile esitati aga 26.10.2022. 6.2. Ekslik on kaebaja seisukoht, nagu oleks antud juhul kaebuse läbi vaatamata jätmise määrusele võimalik esitada kaebus tähtajatult

§ 228korras.

Kui juriidilisi eriteadmisi mitte omava isiku puhul võiks järeldada kaevatavast määrusest mitte aru saamist, siis staažika vandeadvokaadi (A. Liskmann-Getsu on Advokatuuri liige alates 30.03.1999) puhul ei tõusetu kahtlust, et ta on teadlik kriminaalmenetluse alustama jätmise vaidlustamise korrast. Ehk siis kaebuse koostajale on ja oli teada, et see toimub

§ 207

järgi, ja otsus tuleb sellega mittenõustumisel tulenevalt

§ 207

lg 3 vaidlustada Riigiprokuratuuris 10 päeva jooksul alates määruse kätte saamisest. Et kaebus on ringkonnaprokuratuuris lahendatud

§ 207

alusel nagu seadus ette näeb, nähtub ka määruse sisust ning sellekohasest viitest – „Juhindudes

§ 207lg-st 3, 4 ja 5 ringkonnaprokurör määras…“.

Kõike eelmärgitut ei muuda määruse resolutiivosa p.-s 3 prokuröri poolt ekslikult (määruse koostaja selgituse kohaselt oli tegemist kahetsusväärse hooletusega teise dokumendi põhja kasutamisel) märgitu, et „Käesolev määrus on vaidlustatav

§ 228

korras“, kuna see on vastuolus nii määruse sisu kui eelmärgitud asjakohase viitega

§-le

1. Kui juriidilisi eriteadmisi mitte omava isiku puhul võiks aktsepteerida kaevatavast määrusest mitte aru saamist või valesti tõlgendamist, siis A. Liskmann-Getsu puhul ei pidanud riigiprokurör seda võimalikuks. Arvestades vandeadvokaadi staatust ja pikaajalist töökogemust, ei tundu eluliselt usutav ka seaduse mitte tundmine, kuid isegi kui see antud juhul nii oli, on ka sel juhul tegemist kaebetähtaja rikkumisega. Eelnevat arvestades leidis riigiprokurör, et kaebetähtaeg on mööda lastud kaebaja enda tegevusetuse tõttu, mistõttu Riigiprokuratuuril puudub seaduslik alus kaebuse sisuliseks lahendamiseks. 6.
2. Küll aga pidas riigiprokurör vastuseks kaebaja väitele, et „väärib tähelepanu ka asjaolu, et kaebuse läbivaatamise esimesel etapil PPA-s, ei tekkinud politseil selliseid kahtlusi, et X OÜ näol ei oleks tegemist kannatanuga“, selgitada järgmist. Seadusandja ei ole piiranud kuriteoteate esitamise õigusega isikute ringi, kuivõrd kuriteoteatele õigusliku hinnangu andmisega on üldse esmalt võimalik tuvastada, kas ja milline kuriteokoosseis võib selle alusel esineda. Kuivõrd kriminaalmenetluse alustamata jätmine riivab vahetult kõige intensiivsemalt kannatanu õigusi, on seadusandja otsustanud edasikaebeõigust piiritleda üksnes kannatanuga ning

§ 207lg 2 kohaselt võib vaid kannatanu esitada Riigiprokuratuurile kaebuse.

Uurimisasutusel lasus seega seadusest tulenev kohustus hinnata, kas on piisavalt kuriteole viitavat teavet, mitte asuda esmalt tuvastama, kas kuriteoteate esitaja näol on tegemist kannatanuga. Riigiprokuratuuri määrusele esitatud kaebus

1. X OÜ lepinguline esindaja vandeadvokaat Arina Liskmann-Getsu palub ringkonnakohtule esitatud kaebuses: tühistada Põhja Ringkonnaprokuratuuri 20.09.2022 ja Riigiprokuratuuri 28.11.2022 määrused; kohustuda Põhja Ringkonnaprokuratuuri sisuliselt läbi vaatama 12.09.
2. a kannatanu esitatud kaebust; alternatiivselt alustada kriminaalmenetlust ning võtta W ja F kriminaalvastutusele KarS § 201 ning W ja C KarS § 2172 alusel ette nähtud süülise tegevuse tunnustel. 7.
3. Alustuseks märgib kaebuse esitaja, et vastavalt Põhja Ringkonnaprokuratuuri 20.09.2022 kaebuse läbi vaatamata jätmise määruses viidatule, oli võimalik määrusele esitada kaebus

§ 228korras.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 228 lg 1 kohaselt „menetlusosalisel ja menetlusvälisel isikul on õigus enne süüdistusakti koostamist esitada prokuratuurile kaebus uurimisasutuse menetlustoimingu või määruse peale, kui ta leiab, et menetlusnõuete rikkumine menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel on kaasa toonud tema õiguste rikkumise“.

§ 228

ei sätesta 3 kaebuse esitamise tähtaegu, seega esitati kaebus vastavalt

§ 228

sätestatule ning vastavalt prokurör Marek Soomaa poolt määruse resolutsioonis toodud paragrahvile. Kaitsja on teadlik, et üldjuhul esitatakse kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmisele 10 päeva jooksul, aga see on juhul, kui asi on sisuliselt lahendatud. Kaebaja puhul jäeti kaebus lihtsalt läbi vaatamata, mistõttu esitati kaebus

§ 228alusel nagu määruses ette nähti.

Kannatanul polnud põhjust kahelda selles, et prokurör on kompetentne isik ning ei saanud anda eksitavat infot määruses selle kaebetähtaegade suhtes. Riigiprokurör leidis, et kaitsja oleks pidanud oma pikaajalise advokatuuri liikmeks oleku aja tõttu ise teadma määruse vaidlustamise alust, mitte käituma nii nagu prokurör oma määrise resolutsioonis märkis. Sisuliselt leidis riigiprokurör sedagi, et prokuröri eksimus on lubatav, kuid kannatanu oma mitte. Kaebuse esitaja jõudis eeltoodu pinnalt seisukohale, et ringkonnaprokuröri määrus ei ole koostatud piisava hoolsusega, mis omakorda annab alust arvata, et prokuratuur ei ole ka kaebuse sisuga piisavalt põhjalikult tutvunud ja on oma määruse kiirustades suvalisele (teise dokumendi) põhjale koostanud. Kaebaja arvates on tegemist kriminaalmenetluse olulise rikkumisega, mis võib viia vaidlusaluse määruse tühistamiseni. Siinjuures ei oma tähtsust, mitu aastat on kaitsja olnud advokatuuri liige või millised teadmised on temal kriminaalmenetluse alustest. Kui prokurör on oma määrust tehes lisanud sellele vale vaidlustamise aluse, võiks seda pidada kannatanu pahatahtlikuks eksitamiseks. Riigiprokurör on korduvalt viidanud kaitsja eksimusele, kuid jätnud tähelepanuta, et prokuröri eksimus on jätnud kannatanu põhjendamatult ilma kaebeõigusest. Seega leitakse, et ringkonnaprokuratuuri ning Riigiprokuratuuri kaebuse läbi vaatamata jätmise määrused tuleb menetlusõiguse rikkumise tõttu tühistada ning kohustada Põhja Ringkonnaprokuratuuri sisuliselt läbi vaatama 12.09.

1. a kannatanu esitatud kaebust kriminaalmenetluse alustamata jätmise määrusele. 7.
2. Seejärel esitab kaebaja üksikasjaliku kirjelduse ja seisukoha selle kohta, miks X OÜ-d tuleb vältimatult ikkagi pidada antud kriminaalasjas kannatanuks ning millised konkreetsed asjaolud annavad alust kriminaalmenetluse alustamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks alust ei ole.
4. Valdav osa ringkonnakohtule esitatud kaebusest sisaldub lehekülgede viisi põhjendusi ja väiteid selle kohta, miks kaebuse esitaja hinnangul on X OÜ puhul ikkagi tegemist kannatanuga, kelle kaebeõiguse olemasolu sellest lähtuvalt tulnuks tunnistada ja miks tuleks kriminaalmenetlust ikkagi alustada. Kõik sellised põhjendused kattuvad Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses tooduga. Võrreldes Riigiprokuratuurile esitatud kaebusega, mil sellised sisulised väited olid asjakohased, pole need seda enam ringkonnakohtule esitatud kaebuses. Nimelt saab ringkonnakohus hinnangu anda vaid Riigiprokuratuuri määrusele seoses kaebuse läbi vaatamata jätmisega kaebetähtaja väidetava rikkumise tõttu, s.t hinnata vaid seda, kas riigiprokurör asus selles osas õigesti seisukohale, et kaebus ei olnud esitatud tähtaegselt. Ringkonnakohus ei saa aga asuda kaebetähtaja küsimuse lahendamise raames andma hinnangut kannatanuks olemise või kriminaalmenetluse alustamata jätmise põhjendatuse kohta. Alles siis, kui ringkonnakohus peaks leidma, et riigiprokurör jättis põhjendamatult kaebuse läbi vaatamata, mis tooks endaga kaasa kohustamise Riigiprokuratuuri kaebuse sisuliseks läbivaatamiseks, mil riigiprokurör asuks sisuliselt lahendama kannatanu ja kriminaalmenetluse alustamise küsimust, saaks kaebuse sisulise lahendamise järgselt vastavaid asjaolusid vaidlustada. Paraku tõdeb ringkonnakohus Riigiprokuratuuriga nõustuvalt, et kaebus ei olnud esitatud tähtaegselt ja seetõttu jättis riigiprokurör kaebuse põhjendatult läbi vaatamata. 4
5. Riigiprokurör on määruses õigesti välja toonud ringkonnaprokuratuuri määruse tegeliku vaidlustamise korra

§ 207

lg 3 järgi, on sellest lähtuvalt õigesti märkinud, et ringkonnaprokuröri määrus oli kaebajale kätte toimetatud juba

1. septembril
2. a ning kaebetähtaeg lõppes seega juba
3. oktoobril
4. a, kuid kaebus on esitatud Riigiprokuratuurile alles
5. oktoobril
6. a (kaebuses märgitud dokumendi kuupäevaks
7. oktoober 2022), s.o pärast kaebetähtaja möödumist. Kaebuse esitaja on seda põhjendanud asjaoluga, et ringkonnaprokuratuuri määruses oli märgitud, et määrus on vaidlustatav

§ 228

korras ning kuna selle sätte puhul tähtaega ettenähtud ei ole, siis oli tema kaebus tähtaegne. Ringkonnakohus ei saa kaebaja sellise käsitlusega üheselt nõustuda. Ei ole küll küsimust selles, et ringkonnaprokurör on viidanud edasikaebekorras valesti määruse vaidlustamise alusena

§-le 228. Samas on riigiprokurör oma määruses põhjendatult viidanud sellele, et advokaadist esindaja oleks pidanud teadma, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise küsimuse vaidlustamine toimub

§ 207

lg 3 korras ja lisaks on ringkonnaprokurör sellest sättest lähtuvalt kaebuse ka lahendanud ning on oma määruses viidanud ka konkreetselt sellele, et juhindus

§-st 207. Seega oli üheselt arusaadav, et ringkonnaprokuröri poolt oli viide

§-le 228 ekslik. Samas asja sisust lähtuvalt ei oleks saanud see advokaadist esindajat siiski edasikaebekorrast eksimusse viia ja õigustatud ei olnud seega kaebetähtaja möödalaskmine. Esindaja möönab isegi, et tegelikult ta teab, et selliseid asju vaidlustatakse

§ 207

korras, kuid arvas, et kuna tema kaebust ei lahendatud sisuliselt, vaid jäeti läbi vaatamata, siis on olukord teine. Kuigi

§ 207

lg 3 räägib kaebuse lahendamisest, puudub alus arvamuseks, et see ei hõlma vältimatult kaebuse läbi vaatamata jätmist. Isegi, kui esindaja oleks pidanud sellises olukorras põhjendatuks ringkonnaprokuröri viidet

§-le 228, oleks pidanud ta teadma, et ka Kriminaalmenetluse seadistiku kommenteeritud väljaande kohaselt on seoses

§-ga 228 leitud p-s 3.2 (vt lk 554), et kanntanu poolt kaebus tema kannatanuna menetlusse mittekaasamise osas on lahendatav süüdistuskohustusemenetluse korras (§ 207 komm 3).

§ 207

komm 3 (lk 509) tulenevalt uurija ja prokuratuuri otsustust mitte käsitada isikut konkreetses kriminaalmenetluses kannatanuna on isikul võimalik vaidlustada samuti §-des 207 ja 208 ette nähtud süüdistuskohustusmenetluses (RKKK 3-1-1-97-10). Seega pidi vandeadvokaadist esindaja olema teadlik, et ka kehtiva kohtupraktika kohaselt tulnuks ringkonnaprokuröri määrust, millega jäeti kaebus läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu, kuivõrd prokuröri hinnangul ei olnud tegemist kannatanuga, vaidlustama

§ 207lg 3 alusel.

11. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et eksitada saaks sellises olukorras ikkagi eelkõige isikut (kahtlustatavat, kannatanut), mitte aga advokaadist esindajat, kes seadustest ja kohtupraktikast teadlik on. On taunimisväärne, et ringkonnaprokurör määruses ise eksis, kuid kohtupraktikas (vt nt Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-75-08, p 10) on leitud, et lähtuma peab sellises olukorras siiski seaduses sätestatud edasikaebekorrast, mitte kohtulahendis ekslikult kajastatud edasikaebetähtajast. Kuigi kohtupraktikas (vt nt Riigikohtu lahendid nr 1-17-4754 ja 1-17-7210) on teatud juhtudel peetud võimalikuks, et sellises olukorras, kus on kaebetähtajaga riigivõimu poolt eksitatud, pole välistatud ka advokaadi poolt kaebetähtaja ennistamise taotlemine määruskaebuse raames (ja ka selle rahuldamine), kuid seda siiski vaid olukorras, kus riigivõimu eksimus ei olnud ilmne ega kohe äratuntav. Antud juhul oli aga ringkonnaprokuröri eksimus ilmne ja advokaadist esindajale oleks pidanud see olema kohe äratuntav. Nagu juba öeldud, on esindaja ka ise möönnud, et ta teadis tegelikult analoogsete asjade vaidlustamisest

§ 207

korras (ometi ei ole pidanud ka n.ö igaks juhuks kaebuse esitamist 10 päeva jooksul). Samuti ei olnud määrust edastatud mitte kannatanule, kes oleks võinud viitest valele edasikaebekorrale ka kergelt eksimusse sattuda, millisel juhul oleks see võinud anda aluse kaebetähtaja ennistamiseks, sest tema jaoks ei oleks see eksimus olnud ilmne. Sama ei saa aga väita advokaadi kohta, kelle e-posti aadressile määrus tegelikult edastati ja kes määruse alusel edasi toimetas. 12. Kummaline on seegi, et kuigi ringkonnakohtule kaebuse esitamiseks on riigiprokurör määruses viidanud õigele edasikaebekorrale

§ 208

lg 1 järgi, on esindaja esitanud kaebuse viitega

§-le 228, mis on aga ekslik, sest sellest sättest lähtuvalt või seda õigeks edasikaebekorraks pidades 5 tulnuks kaebus esitada hoopis maakohtu eeluurimiskohtunikule. Võimalik, et selline eksimus esindaja poolt on siiski sattunud kaebusesse seetõttu, et ringkonnakohtule esitatud kaebus kattub valdavas osas Riigiprokuratuurile esitatud kaebusega ja seal lähtuski kaebuse esitaja viidatud sättest. Ometi muudab see kummaliseks etteheited ringkonnaprokurörile, kes väidetavalt varasemast põhjast valesti edasikaebekorra viite sisse jättis ja kes kaebuse esitaja hinnangul sellest lähtuvalt ilmselgelt ei süvenenud piisavalt üldse asja sisusse, tehes ise nüüd ringkonnakohtule esitatud kaebuses eelduslikult täpselt sama eksimuse, samadel asjaoludel. 13. Eeltoodu alusel ning juhindudes

§-st 208 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri

1. novembri
2. a määruse muutmata ning esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6