KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-20-8880 Otsuse tegemise aeg ja koht Tartu, 10. jaanuar 2023 Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks, Indre

) § 100, § 770 lg 1); • lepingut on rikutud süüliselt (

§ 770

lg 1); • patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (

§ 134

); • rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127

lg 4); • mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2,

§ 134

lg 1); • mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (

§ 134lg 1) (Riigikohtu 27.

veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-1712477/109, p 13.1). Hageja leiab, et kostjad ei osutanud talle nõuetekohaselt ja tähtaegselt raviteenuseid, mille tõttu kaotas ta täielikult parema silma nägemisvõime. Kostja I saatis hageja põhjendamatult ravile kostja II juurde ega võimaldanud hagejale alusetult pika aja jooksul kostja III vastuvõttu. Kuna kostja I ei saatnud hagejat kahe aasta jooksul kostja III juurde, rikkus ta hageja õigustatud ootust, et ta pandaks ravijärjekorda võimalikult vara. Kui hageja oleks pandud ravijärjekorda varem, oleks operatsiooni saanud teha õigel ajal. Hageja ei saanud vangistuses viibides valida ise raviasutust, kes võimaldaks talle sarvkesta siirdamist. Kostja II leidis ekslikult, et hageja ei vajanud silma sarvkesta siirdamise operatsiooni, mida kinnitab kostja III vastupidine arvamus. Kostja II arvamuse tõttu lisati hageja ravijärjekorda alles kaks aastat hiljem. Kostja III venitas operatsiooniga alusetult, viidates sellele, et doonorite arv ei ole suur, ning leides, et hagejale ei pidanud operatsiooni varem tegema, sest kahjustatud oli vaid ühe silma nägemisvõime. Tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikuti eeltoodu tõttu süüliselt. Kostjad I ja III on rikkunud dokumenteerimiskohustust

§ 769

mõttes, sest nad ei teavitanud hagejat operatsiooni toimumisajast ega sellest, milliseid isikuid on vahepealsel ajal opereeritud. Riigikohtu selgituste järgi on ravi alustamise viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine hõlmatud kostjate väidetavalt rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga ning selline kahju oli tervishoiuteenuse osutajatele ettenähtav (Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8533/125, p 18). Rikkumise ja kahju tekkimise vahel esineb ka põhjuslik seos. Hagejal on ühe silma nägemisvõime kaotuse tõttu tekkinud mittevaraline kahju, sest tema elukvaliteet on langenud, tema tervist ja psüühilist seisundit on kahjustatud ning kuna ka teise silma nägemisvõime halveneb, on see tekitanud hagejale depressiooni.
3. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. 2.
4. Kostja I palus jätta hagi rahuldamata, märkides, et hageja peab

§ 770

lg 3 kohaselt tõendama, et kostja I rikkus lepingut tegevusetusega, sh seda, et asjaolu, et kostja I suunas hageja ravile kostja II, mitte kostja III juurde, oli raviviga. Hageja heidab kostjale I ette, et hageja suunati ravile kostja II, mitte kostja III juurde. Hageja sai tema suunamisest ravile kostja II juurde teada hiljemalt 19. detsembril 2014, mil toimus vastuvõtt.

§ 771kohaselt 3

§ 771kohaselt aegunud.

Hageja sai sarvkesta siirdamise operatsiooni vajadusest teada

1. septembril 2014, kui Viru Vanglas toimus arsti vastuvõtt. Kostjate II ja III erinev arusaam ravi vajalikkuse kohta sai hagejale samuti teatavaks hiljemalt
2. detsembril 2014, kui hageja tuli kostja II vastuvõtule. Hiljemalt sellest ajast hakkas kulgema ka

§ 771

mõttes viieaastane kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg, mis oli hagi esitamise ajaks juba möödunud. 2.

1. Kostja III leidis, et asjakohatud on hageja väited selle kohta, et ta on põhjendamatult keeldunud silma sarvkesta siirdamise operatsiooni tegemisest, ei ole osutanud raviteenuseid nõuetekohaselt ega tähtaegselt ning on rikkunud dokumenteerimiskohustust, jättes hageja operatsiooni potentsiaalsest toimumisajast teavitamata. Kostja III ei keeldunud operatsiooni tegemisest, hageja on olnud ootejärjekorras alates
2. märtsist
3. Hagejat teavitati ka sellest, et ta ei ole operatsiooni eelisjärjekorras ning tal on võimalik pöörduda operatsiooni jaoks kostja II poole. Kostja III ei rikkunud dokumenteerimiskohustust, sest ta ei saanud dokumenteerida tulevikus toimuva operatsiooni aega, mida ei ole võimalik ette teada. Kostja III nõustus kostjatega I ja II, et nõuded kostjate I ja II vastu on aegunud ning pidas vaheotsuse tegemist otstarbekaks.
4. Viru Maakohus keeldus
5. septembri
6. a määrusega TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel hagi menetlusse võtmisest, leides pärast kostjate seisukohtadega tutvumist, et hagi on esitatud kujul õiguslikult perspektiivitu. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. 3.
7. Tartu Ringkonnakohus tühistas
8. novembri
9. a määrusega maakohtu määruse ning saatis hagi menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi samale maakohtule. Hageja määruskaebus rahuldati osaliselt. 3.
10. Viru Maakohus keeldus
11. jaanuari
12. a määrusega TsMS § 340¹ lg 2, § 371 lg 1 p 9 ja § 371 lg 2 p 2 alusel hagi menetlusse võtmisest, leides, et hagi ei ole ka pärast puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja möödumist õiguslikult perspektiivikas. 3.
13. Tartu Ringkonnakohus tühistas
14. märtsi
15. a määrusega maakohtu määruse ning saatis asja maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Hageja määruskaebus rahuldati osaliselt. 3.
16. Viru Maakohus võttis
17. aprilli
18. a määrusega hagi menetlusse ning andis kostjatele tähtaja hagile vastuse esitamiseks. MAAKOHTU LAHEND
19. Viru Maakohus rahuldas
20. märtsi
21. a otsusega kostjate I ja II taotlused aegumise kohaldamiseks ning jättis aegumise tõttu hagi kostjate I ja II vastu rahuldamata, jätkates menetlust kostja III vastu esitatud hagis mittevaralise kahju hüvitamiseks. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Maakohus kvalifitseeris aegumise hindamiseks esmalt hageja õigussuhted kostjatega I–III (vt Riigikohtu
22. oktoobri
23. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 14). Maakohus selgitas, et mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist saab patsient nõuda eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, kuid tervishoiuteenuse osutaja võib vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi

§ 1044lg 3 kohaselt. Hageja sai 4

§ 758

lg 1 järgi osutama oma kutsetegevuses patsiendile tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Patsiendi kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on

§ 771

kohaselt viis aastat alates ajast, mil patsient sai teada tervishoiuteenuse osutaja või arsti kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest. Õigusalases kirjanduses on leitud, et aegumistähtaeg ei hakka kulgema sündmusest (nt operatsioonist), vaid kohustuse rikkumisest teadasaamiseks saab pidada näiteks tervishoiuteenuse osutaja sellekohast teadet, teisese arvamuse kinnitust või arstiabi kvaliteedi komisjoni otsust. Käesolevas asjas tuleb viieaastast kahju hüvitamise nõude aegumistähtaega arvestada alates ajast, mil hageja sai teada kostja I ja II kohustuste rikkumisest. Mittevaralise kahju puhul saab eeldada, et kannatanu sai sellest teadlikuks kohe, kui talle saavad teatavaks nõude aluseks olevad asjaolud (Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17712, p 11). Hageja on esitanud erinevaid seisukohti selle kohta, millal ta sai teada tervishoiuteenuse osutaja kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest. Ta on esiteks leidnud, et kahju hüvitamise nõude viieaastast aegumistähtaega

§ 771mõttes tuleks arvutada alates kostja II 12.

oktoobri

1. a kirjast. Kirjas märkis kostja II, et
2. detsembri
3. a eriarsti vastuvõtul leiti, et kuna silm ei valuta, ei ole kirurgiline ravi näidustatud, ning tõi välja, et kui silm praeguseks valutab, tuleb uuesti eriarsti vastuvõtule pöörduda. Teiseks leidis hageja, et viieaastast aegumistähtaega tuleb arvutada alates
4. märtsist 2016, mil kostja III lisas hageja operatsioonijärjekorda, sest siis sai hagejale teatavaks, et kostja II seisukoht operatsioonivajaduse puudumise kohta oli ebaõige. Maakohus hageja käsitlusega ei nõustunud. Maakohus leidis, et aegumistähtaega ei saa arvutada alates kostja II
5. oktoobri
6. a kirjast, sest hageja teadis asjaolust, et kostja II ei pea kirurgilist sekkumist vajalikuks, vähemalt alates
7. detsembrist 2014, mil kostja I saatis hageja teabenõudele sellekohase vastuse. Aegumistähtaega ei saa arvutada ka alates
8. märtsist 2016, kui kostja III lisas hageja operatsiooni ootejärjekorda, sest operatsiooni ootejärjekorda lisamist ei saa pidada kostja II varasemat seisukohta ümberlükkavaks teiseseks arvamuseks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei pidanud ka kostja III
9. jaanuaril 2014 toimunud vastuvõtul veel sarvkesta siirdamise operatsiooni vajalikuks. Maakohus leidis, et kostja III otsustus lisada hageja
10. märtsil 2016 operatsiooni ootejärjekorda ei välista ega tõenda kostja II
11. detsembril 2014 vastuvõtul väljendatud seisukoha ebaõigsust, sest kahe vastuvõtu vahele jäi pikk aeg. Isiku tervislik seisund on ajas muutuv. Aasta ja nelja kuu pikkuse perioodi jooksul võivad muutused olla sedavõrd drastilised, et varem põhjendamatuks peetud kirurgiline sekkumine võib hilisemal ajal osutuda vajalikuks. Hageja sai teada sellest, et kostja I arst suunas ta ravile kostja III silmakliinikusse,
12. augustil
13. Hageja sai teada sellest, et kostja I saatis ta kostja III asemel ravile kostja II juurde, hiljemalt
14. detsembril 2014, mil toimus kostja II eriarsti vastuvõtt. Hageja sai
15. detsembril 2014 teada ka sellest, et kostjad II ja III hindasid eriarsti sekkumise vajadust erinevalt. Hageja on enda menetlusdokumendis ise leidnud, et silma sarvkesta siirdamise vajadus oli tuvastatud hiljemalt
16. septembril 2014, ning märkinud kohtuistungil, et talle oli operatsioonivajadus teada algusest peale. Maakohus tuvastas, et hageja sai kostja I ja II kohustuste rikkumisest ja kahju tekkimisest teada
17. detsembril 2014, mil toimus kostja II eriarsti vastuvõtt ning hiljemalt sellele järgnevast päevast hakkas kulgema viieaastane aegumistähtaeg

§ 771mõttes. Seega oleks pidanud 5

§ 762

mõttes kohustust saata hageja eriarsti juurde ning kahju tekkimisest

§ 771mõttes teada 28.

oktoobril 2015, kui kostja I teatas hagejale, et ei näe vajadust saata teda kostja III juurde eriarsti vastuvõtule. Hageja sai teada sellest, et kostja I rikkus kohustusi, andes operatsiooni toimumisaja kohta ebaõigeid andmeid, 26. veebruaril 2016, kui kostja I saatis hagejale sellekohase kirja. Eeltoodu tõttu ei ole hageja nõue kostja I vastu

§ 771kohaselt aegunud.

Hageja leiab, et kostja II rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingut, leides

1. detsembril 2014 toimunud eriarsti vastuvõtul ekslikult, et silmaoperatsioon ei ole vajalik. Hageja sai
2. oktoobri
3. a kostja II vastusest teada, et kostja II ei pidanud kirurgilist sekkumist vajalikuks. Hageja andis järgnevalt korduvalt kostjale I märku, et ta ei nõustu kostja II hinnanguga ja soovib vastuvõttu kostja III juures, kuid ta saadeti kostja III juurde eriarsti vastuvõtule alles
4. märtsil
5. Hageja sai
6. märtsil 2016, kui kostja III lisas ta operatsiooni ootejärjekorda, teada kostja II kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest

§ 771mõttes, sest siis ilmnes kostja II seisukoha ebaõigsus.

Enne seda usaldas hageja meditsiinilise erihariduseta isikuna arstide seisukohta. Seega leidis maakohus ebaõigesti, et hageja kahju hüvitamise nõue kostjate I ja II vastu on aegunud.

1. Kostjad vaidlevad hageja apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. 6.
2. Kostja I vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Hageja tegevus menetluses on olnud ebajärjepidev ja tema seisukohad on muutlikud. Maakohus selgitas korduvalt hagejale vajadust tuua üheselt välja hagi aluseks olevad asjaolud ja neid tõendada. Hageja enda seisukohtadest nähtuvalt heidab ta kostjale I ette, et pärast vanglasse sattumist ei saadetud teda kohe eriarsti juurde ning kui seda tehti, saadeti ta kostja III asemel kostja II vastuvõtule, kes ei pidanud kirurgilist sekkumist vajalikuks. Hageja nõue kostja I vastu on aegunud, sest hiljemalt kostja II eriarsti vastuvõtul
3. detsembril 2014 pidi hageja aru saama, et teda ei saadetud eriarsti juurde kostja III juurde. 6.
4. Kostja II vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Hageja ei ole seni avaldanud selget seisukohta, millisest ajast alates 6

§-d 758 jj) kui ka (alternatiivselt) kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel (

§-d 1043 jj). Asja materjalidega kooskõlas on ka maakohtu järeldus, et hageja on kostjate vastu esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rajanud tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisele, st esitanud nõude

§ 758alusel.

11. Samas ei ole täpne maakohtu järeldus, et hageja ei ole esitanud nõuet (alternatiivselt)

§-de 1043 jj alusel. Poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) on kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Samuti ei ole ringkonnakohus TsMS § 652 lg 8 järgi seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega. Vaatamata tuginemisele tervishoiuteenuse lepingu väidetavale süülisele rikkumisele kostjate poolt, ei ole hageja menetluses avaldanud, et ta ei soovi hagi rahuldamist kahju õigusvastaste tekitamise sätete alusel. Seega tulnuks kohtul vaheotsuse tegemisel kontrollida nõude aegumist ka

§-de 1043 jj (kui nõude võimaliku alternatiivse materiaalõigusliku aluse) järgi. Eelmärgitud osas tuleb maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi muuta. Samas ei ole see minetus maakohtu lõppjärelduste õigusese seisukohalt määrav. Lepinguvälise kahju nõudele laieneks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg 1, millest tuleneb 3-aastane aegumistähtaeg, mida arvestatakse kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada saamisest või teada saama pidamisest. Seega on viidatud aegumistähtaeg lühem kui

§ 771kohane tähtaeg. Apellatsioonkaebuses hageja ka ei väida, et Ts

ÜS § 153 lg 1 alusel ei oleks nõue aegunud. 12. Muus osas nõustub ringkonnakohus kostja II vastu esitatud hagi rahuldamata jätmist puudutavalt maakohtu otsuse põhjendustega ning neid TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda. Vastusena kostja II vastu esitatud nõudega seonduvatele apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 12.1.

§ 771

järgi on patsiendi kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg viis aastat alates ajast, mil ta sai teada tervishoiuteenuse osutaja kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest. Kostja II rikkus hageja hinnangul tervishoiuteenuse osutamise lepingut, kui leidis

1. detsembril 2014 toimunud eriarsti vastuvõtul ekslikult, et silmaoperatsioon ei ole vajalik. Hageja hinnangul sai ta
2. märtsil 2016, kui kostja III lisas ta operatsiooni ootejärjekorda, teada kostja II kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest

§ 771mõttes, sest siis ilmnes kostja II seisukoha ebaõigsus.

Hageja on leidnud ka seda, et ta sai

1. oktoobri
2. a kostja II vastusest teada, et kostja II ei pidanud kirurgilist sekkumist vajalikuks. 12.
3. Maakohus leidis, et kostja II vastu esitatud hageja nõude aegumistähtaeg

§ 771mõttes hakkas kulgema hiljemalt 22.

detsembril 2014, mil kostja I andis vastusena hageja teabenõudele teada, et lähtudes kostja II seisukohast

1. detsembril 2014 toimunud eriarsti vastuvõtul ei ole hageja silma kirurgiline ravi hetkel näidustatud. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust vastavas osas tühistada. 12.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja sai kostja II väidetavast kohustuste rikkumisest ja kahjust

§ 771

mõttes ning kostjate II ja III väidetavatest erinevatest seisukohtadest teada hiljemalt

1. detsembril
2. Maakohtu tuvastatud asjaoludel teavitas kostja I siis hagejat, et kostja II hinnangul ei ole kirurgiline sekkumine näidustatud. Maakohtu tuvastatud asjaolude järgi oli hageja ise seisukohal, et hiljemalt
3. septembril 2014 oli tuvastatud, et silma sarvkest vajab siirdamist. Apellatsioonkaebuse põhjendustest ei nähtu, miks tuleks asuda maakohtu tuvastatust erinevale seisukohale. Hageja ei ole ka maakohtu menetluses esitanud argumenteeritud väiteid selle kohta, miks tal ei olnud võimalik saada kostja II väidetavast kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest teada 8

§ 771kohaselt kulgema hiljemalt 22.

detsembril 2014, mil kostja I andis vastusena hageja teabenõudele teada, et kostja II hinnangul ei ole hageja silma kirurgiline ravi hetkel näidustatud. Hageja nõude aegumistähtaeg möödus hiljemalt 23. detsembril 2019. Seega oli hageja nõude viieaastane aegumistähtaeg

§ 771mõttes hagi esitamise ajaks kostja II vastu ehk 17.

juuniks 2020 möödunud.

1. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldustega kostja I vastu esitatud nõude aegumise osas. Maakohus on eksinud hagi aluseks olevate asjaolude määratlemisel ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. 13.
2. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisele saab küll kohaldada võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid, st

§- e 758jj, kuid kohtuprakitka kohaselt lepinguga iseenesest tegu ei ole (vt ka Riigikohtu üldkogu

1. juuni
2. a määrus kohtuasjas nr 3-21-30, p-d 24 ja 25). Arvestades Riigikohtu halduskolleegiumi ja tsiviilkolleegiumi vahelise erikogu poolt
3. novembril 2022 kohtuasjas nr 3-21-924 tehtud määruses avaldatud seisukohti (p-d 10 ja 11), ei ole lepinguga vähemalt üldjuhul tegu ka kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisega väljaspool vanglat (st lepingut ei ole ka kinnipeetava ja tervishoiuteenuse osutaja vahel). See aspekt ei ole kostjat I puudutavalt küll maakohtu otsuse lõppjärelduste seisukohalt määrav. 13.
4. Iseenesest ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole olnud oma seisukohtade esitamisel järjekindel. Hageja ei ole ka kasutanud maakohtu poolt korduvalt antud võimalusi täpsustada oma väiteid selle kohta, millist väidetavat rikkumist ta kahju põhjuseks peab ja mida igale kostjale ette heidab. Samas on maakohus käsitlenud hageja etteheiteid kostja I osas põhjendamatult kitsalt. Maakohus on seostanud kostja I vastu esitatud nõude aegumise algust ainult kostja II juures
5. detsembril 2014 toimunud vastuvõtu ja selle tulemusel tehtud kostja II raviotsusest teadasaamisega. 13.
6. Asja materjalidest nähtuvalt ei heida hageja kostjale I ette üksnes kostja II juurde suunamist (kostja III asemel), vaid vangla poolt vajaliku tervishoiuteenuse õigeaegselt osutamata jätmist. Nendele seisukohtadele on hageja tuginenud ka apellatsioonkaebuses. 13.
7. Maakohus on jätnud piisava tähelepanuta, et hageja kannab vanglakaristust. Hagejale laienev kinnipidamisrežiim mõjutab nii vanglas toimuva ravi kui ka vanglavälise ravi praktilist korraldust, sh teenuse osutaja valiku, raviga seotud väljasõitude, ravimite ja meditsiiniliste 9

§ 771järgi ainult kostja II juures 19.

detsembril 2014 toimunud vastuvõtu ja selle tulemusel tehtud kostja II raviotsusest teadasaamisega. Seetõttu tuleb maakohtu otsus kostja I osas tühistada.

1. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks teha kostja I vastu esitatud nõude aegumise küsimuses ise uut otsust, kuna maakohtu otsuses ei ole käsitletud etteheiteid kostja III vastu, mille eest kostja I käesoleva otsuse p-s 13 viidatud kohtupraktika põhjal samuti vastutab. Asja uuel läbivaatamisel on maakohtul võimalik uuesti hinnata kostja I vastu esitatud nõude aegumist ning selles osas vaheotsuse tegemise otstarbekust ja põhjendatust (vaheotsuse tegemine on kohtu õigus, mitte kohustus). Seejuures tuleb arvestada käesolevas otsuses esitatud seisukohti õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel (TsMS § 658 lg 2). Arvestades ülalviidatud muutunud kohtupraktika seisukohti materiaalõiguse kohaldamisel, mis puudutab kinnipeetavale osutatava tervishoiuteenuse õiguslikku olemust (Riigikohtu üldkogu
2. juuni
3. a määrus kohtuasjas nr 3-21-30/19 ja erikogu
4. novembri
5. a määrus kohtuasjas nr 3-21-924/12), võib olla maakohtul otstarbekas hinnata uuesti hagi õiguslikku perspektiivi kostja III vastu esitatud nõude osas.
6. Hageja märgib apellatsioonkaebuses, et kostja I esitas hagejale
7. veebruari
8. a kirjas ebaõiget teavet selle kohta, et silmaoperatsioon toimub
9. aasta I kvartalis ning rikkus sellega patsiendi teavitamiskohustust

§ 766lg 1 mõttes.

Hageja leiab, et nõue kostja I vastu ei ole selles osas

§ 771kohaselt aegunud.

Ringkonnakohus samas ei tähelda asja materjalide põhjal, et hageja oleks sellele väidetavale minetusele kui kostja I eraldisesisvale rikkumisele maakohtu menetluses tuginenud. Hageja on küll algses hagiavalduses, hagi terviktekstis kui ka hilisemates menetlusdokumentides märkinud, et kostja I on andnud hagejale ebaõiget teavet selle kohta, et operatsioon toimub

1. aasta I kvartalis. Samas ei ole hageja ebaõige teabe esitamist toonud välja eraldiseisva kohustuse rikkumisena, vaid lisaargumendina selle kohta, et hageja on operatsiooni oodanud põhjendamatult kaua ning kostja III on sarvkesta siirdamise operatsiooni tegemisega alusetult viivitanud. Seega on tegemist apellatsioonkaebuses esitatud uue väitega, millega ringkonnakohus ei saa kaebuse lahendamisel arvestada (TsMS § 631 lg 1 ja § 652). Asja uuel läbivaatamisel maakohtus on hagejal võimalik hagi aluseks olevaid väiteid siiski täpsustada ja täiendada (TsMS § 376 lg 4 p 1).
2. Kuna kostja II suhtes apellatsioonkaebust ei rahuldata, jäävad kostja II menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 kohaselt hageja kanda. Kostja II ei ole esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ning vastaspoole poolt hüvitatavaid kulusid ei nähtu ka asja materjalidest. Seega kostjal II hüvitatavad menetluskulud ringkonnakohtus puuduvad. 10