Obsah (11)

§ 5§ 230§ 277§ 367§ 445§ 391§ 162§ 138§ 175§ 174§ 177

Tsiviilasi nr 2-21-805 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Andrus Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2022. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-805 Tsiviil

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

§ 5

lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. 11. Hageja nõuab kostjalt 20. märtsi 2015 võlatunnistusega võetud rahalise kohustuse täitmist ja viivist. 12.

§ 277

lg 1 järgi võib menetlusosaline vaidlustada teise menetlusosalise esitatud dokumendi ehtsuse ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt, kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus otsuse tegemisel jätta selle arvestamata või arvata dokumendi määrusega tõendite hulgast välja. Dokumendi võltsituse kontrollimiseks võib kohus määrata ekspertiisi või välja nõuda muud tõendid. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja tugineb võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab hageja seda kostja vastuväite esitamisel ka tõendama. Eelöeldu tuleneb tsiviilkohtumenetluse põhimõttest, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (vt

§ 230

lg 1), st ka asjaolu, et võlgnik on andnud kehtiva võlatunnistuse (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-1722, p 10.1 ja seal viidatud lahendid).
3. Kostja on vaidlustanud võlakirja ehtsuse. Hageja ema, tunnistaja E. R. vande all antud ütluste kohaselt võlakirja teksti kirjutas tema hageja juhtiste järgi, kostja allkirjastas võlakirja tema juuresolekul. Tunnistaja ütluste kohaselt toimus allkirjastamine autos. Kostjale ei meenunud, et tema oleks võlakirja allkirjastanud, kostja jäi vande all antud seletustes selle juurde, et ta ei ole võlakirjale alla kirjutanud. Eksperdiarvamuse kohaselt
4. märtsi 2015 võlakirjal oleva allkirja on tõenäoliselt kirjutanud S. V. . Allkirja kohal oleva nime S. V. on väga tõenäoliselt kirjutanud S. V. . Kohus loeb tunnistaja E. R. vande all antud ütluste ja eksperdiarvamusega tõendatuks, et kostja on kõnealuse võlatunnistuse andnud.
5. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja esitab kostja vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistuse andmisel võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (TsÜS § 158) ning seda võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja poolt tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist. Juhul kui tegemist 5 on tehinguga, tuleb hinnata, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) (VÕS § 30) või kausaalne (deklaratiivne). Seda, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Võlatunnistuse liigi kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemele või selle kõrvale. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (Riigikohtu
6. juuni
7. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.1-16.2 ja seal viidatud lahendid).
8. Võlatunnistusega kostja kinnitas, et on võtnud hageja käest võlga 72 500 eurot ajavahemikus oktoober 2014 – veebruar 2015 (kaasa arvatud). Kostja kinnitas, et on ajavahemikus oktoober 2014 – veebruar 2015 hageja käest vastu võtnud sularaha kogusummas 72 500 eurot. Laen oli tähtajatu. Kostja kohustus võlasumma täies ulatuses tagastama / tasuma
9. detsembriks
10. Raha tagastamine pidi toimuma pangaülekandega või sularahas. Kostja kinnitas, et kõnealuse võla suhtes kehtivad õiguslikult ainult kirjalikult vormistatud ja esitatud dokumendid, ning mingis muus vormis kokkulepped ja ülekanded pole aktsepteeritavad.
11. Kostja ei ole väitnud, et esitatud võlatunnistus oleks antud õigusliku sidumise tahteta. Kostja on võlatunnistusega kinnitanud hagejalt laenu saamist ning kohustunud võlasumma märgitud tähtajaks tasuma, seega on kostja avaldanud tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg ning tegemist on õiguslikult siduva võlatunnistusega. Hageja on võlatunnistuse klassifitseerinud konstitutiivse võlatunnistusena. Hageja on selgitanud, et algseteks kohustusteks, mis tingisid võlatunnistuse väljastamise, olid kostjaga suulises vormis sõlmitud lühiajalised laenulepingud, millega hageja laenas kostjale raha investeerimiseks. Kohtu hinnangul võlatunnistusest ei ilmne, et poolte tahe olnuks luua senisest võlasuhtes sõltumatu (abstraktne) kohustus, seega tuleb eeldada deklaratiivset võlatunnistust, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga, mitte ei looda uut iseseisvat kohustust.
12. Kostja on viidanud võlatunnistuse tühisusele, kuid asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, millest tulenevalt võiks võlatunnistus olla tühine.
13. Riigikohtu varasema praktika kohaselt ei ole deklaratiivse võlatunnistuse puhul võlausaldajal vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas. Hiljem on Riigikohus täpsustanud, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu 6 vaieldamatuks muutmises (vt Riigikohtu
14. juuni
15. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.4 ja seal viidatud varasemad lahendid).
16. Kostja on võlatunnistusega kinnitanud, et võlgneb hagejalt ajavahemikus oktoober 2014 – veebruar 2015 sularahas saadud 72 500 eurot hagejale laenuna. Sellest saab kohtu hinnangul järeldada, et kostja on võlatunnistust andes loobunud vastuväitest, et ta ei ole kõnealuses summas raha hagejalt saanud ning tegemist ei olnud laenuga. Lisaks leiab kohus, et kostja ei ole praegusel juhul ka vastupidist tõendanud.
17. Kohus märgib esmalt, et kostja seisukohad on olnud kohati ebajärjepidevad ja vastuolulised. Kostja on vastuses hagile märkinud, et nõude põhjuseks võib olla asjaolu, et
18. a alguses kaotas hageja suure summa investeeringult, mille kontakti oli vahendanud kostja. Vastuses hagile esitab kostja erinevaid põhjendusi selle kohta, kuidas raha üleandmise sularahas ei saanud võimalik olla ning on eluliselt ebausutav. Vande all seletusi andes ja hiljem lõplikes seisukohtades on kostja kinnitanud hagejalt vähemalt 54 000 euro saamist sularahas, mille andis üle hageja ema (kahel korral 19 000 eurot ja ühel korral 16 000 eurot) ja mille ta viis hageja palvel M. R. , tegutsedes kullerina. Kostja seletuste kohaselt M. R. tuli tagasi kahe ümbrikuga alati. Üks oli temale ja üks oli A. . Alles siis kui asi on juba hapuks läinud, ütles A. talle, et tema (kostja) vastutab. Hageja vande all antud seletused samas kinnitavad hageja väiteid selle kohta, et ta andis kostjale investeerimiseks laenu. Hageja seletuste kohaselt andis ta kostjale raha kokku neljal korral, kusjuures esimese summa andis ta isiklikult. Hageja seletuste kohaselt tema M. R. ei tunne ja hageja ei tea, mis kokkulepped neil kostjaga olid. Hageja sõnul alguses tõi kostja raha tagasi ja maksis ka intressi, võlakirjast jäeti intress välja. Poolte sõprussuhteid ja võib-olla isegi ühist investeerimist arvestades pakkus kohus pooltele kompromissi sõlmimise võimalust. Kostja sellega ei nõustunud.
19. Kohus leiab, et pooled käsitlesid raha üleandmisi laenuna. Seda kinnitavad ka kostja poolt pärast võlatunnistuse andmist hagejale tehtud ülekanded (tl 8-15), hageja poolt kostjale saadetud e-kirjad seoses tekkinud võlgnevusega (tl 16), väljavõte kostja poolt hagejale
20. a saadetud SMS-st, milles kostja selgitab hagejale enda kehv finantsseisundit ja sellest tulenevaid raskusi võlgnevuse likvideerimisel, tänab hagejat mõistva ja toetava suhtumise eest ja lubab teha kõik selleks, et võlgnevus saaks ikka tasutud (tl 65), kostja
21. märtsi 2015 e-kiri hagejale ja selle manuseks olev kostja avaldus politseile, milles kosja kirjeldab, kuidas ta on laenanud kolmandatelt isikutelt raha selle edasiandmise eesmärgil M. R. (tl 116-117).
22. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 esimese ja teise lause kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.
23. Arvestades et kostja pidi võlakirja kohaselt raha tagastama hiljemalt
24. detsembriks 2020, võib hageja nõuda kohustuse täitmist, ning viivist alates
25. jaanuarist
27. Võlatunnistusega kostja kinnitas võlgnevust summas 72 500 eurot. Hageja arvestuse kohaselt on kostja alates võlatunnistuse väljastamisest tasunud hagejale kokku 5270 eurot. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks raha suuremas ulatuses tagastanud. Seega mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks võlgnevuse summas 67 230 eurot. 25.

§ 367

kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. 7

1. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga (st alates
2. jaanuarist 2021 kuni
3. juunini 2022) on sissenõutavaks muutunud viivis 537 päeva eest summas 7912,88 eurot. Viivis on arvestatud seadusjärgses määrast, s.o 8% aastas. Alates
4. juunist 2022 mõistab kohus viivise välja protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hagi tagamine 27.

§ 445

lg 2 alusel jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõud jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna. 28. Arvestades hagi rahuldamist ning asjaolu, et kostja ei ole hagi tagamise tagatise tagastamise osas vastuväiteid esitanud ning esitatud ei ole hagi tagamisega põhjustatud kahju hüvitamiseks hagi, kohus tagastab hagejale

§ 391lg 2 alusel hagi tagamiseks antud tagatise 3642,91 eurot.

Menetluskulud 29. Arvestades hagi rahuldamist jäävad menetluskulud

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

1. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud järgmised: riigilõiv hagiavalduse esitamiselt 1100, riigilõiv hagi tagamise taotluselt 50 eurot, kohtutäituri tasu hagi tagamise eest 333,60 eurot (sh käibemaks) ning lepingulise esindaja kulud 5150,16 eurot (sh käibemaks; ajakulu 39,04 tundi, tunnitasu 100 eurot, millele lisandub käibemaks, sõidutasu 387,80 eurot, millele lisandub käibemaks). Kostja on hageja menetluskuludest vaidlustanud kohtutäituri tasu hagi tagamise määruse täitmise eest, märkides et kohtutäitur on juba teinud tasuotsuse hagi tagamise taotlusega seonduva summa sissenõudmiseks kostjalt ja nimetatud summa kahekordne väljanõudmine oleks ebaõiglane. Samuti vaidlustab kostja osaliselt hageja lepingulise esindaja ajakulu.
2. Hageja on hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse esitamisel tasunud riigilõivu seaduses ettenähtud ulatuses. Seega riigilõivude osas on hageja menetluskulud põhjendatud. Kohtu hinnangul on põhjendatud hageja menetluskulud ka kohtutäituri tasu osas seonduvalt hagi tagamise määruse täitmisega. Kohtutäituri seaduse (KTS) § 38 lg 3 järgi maksab hagi tagamise määruse täitmise eest kohtutäituri tasu isik, kes taotles hagi tagamise abinõu rakendamist. Hagejal on

§ 138

lg 1, § 144 p 5 järgi õigus nõuda kostjalt menetluskuluna sh hagi tagamise eest makstud kohtutäituri tasu hüvitamist. Esitatud kirjavahetusest kohtutäituri bürooga nähtub, et kohtutäitur on hagejalt välja mõistnud kohtutäituri põhitasu 333,60 eurot. 32. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr 100 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks, on põhjendatud. Samas kohus nõustub kosjaga, et hageja lepingulise esindaja ajakulu märgitud ulatuses ei ole põhjendatud ja vajalik (

§ 175lg 1).

Tegemist ei olnud kuigi mahuka ega ka õiguslikult keeruka kohtuvaidlusega, hageja nõudis kostjalt võlatunnistusega võetud kohustuse täitmist ning pooled vaidlesid peamiselt selle üle, kas kostja on võlatunnistuse andnud ning kas võlatunnistusega võetud kohustus tegelikult eksisteeris. Arvestades asjas esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning asjas peetud kohtuistungi kestust, peab kohus asja keerukust arvestades hageja lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatuks 25 tunni ulatuses.

1. Kohus saab aru, et lepingulise esindaja sõidutasu (Tallinn - Tartu - Tallinn) 387,80 eurot, millele lisandub käibemaks, koosneb hüvitisest sõiduauto kasutamise eest summas 112,80 eurot (376 km, 0,3 eurot/km) ja tasust sõidule kulunud aja eest summas 275 eurot (5,5 h, 50 eurot/h). Kohus leiab, et lepingulise esindaja sõidukulude hüvitamisel tuleb analoogia korras lähtuda advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulutuste hüvitamise korrast (vt Riigikohtu
2. septembri
3. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-63261, p 12). Justiitsministri
4. 8 juuli
5. a määrusega nr 16 kehtestatud advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra (kord) alates
6. septembrist 2020 kehtiva redaktsiooni § 17 lg 2 alusel kuuluvad sõiduauto kasutamise kulud hüvitamisele summas 0,15 eurot läbitud kilomeetri kohta, s.o summas 56,40 eurot (376 km x 0,15 eurot/km). Korra alates
7. jaanuarist 2018 kehtiva redaktsiooni § 151 lg 1 p 4 alusel kuulub kohtuistungile sõitmise aja eest hüvitamisele 30 eurot.
8. Hageja lepingulise esindaja kulud on seega põhjendatud kokku 3103,68 euro ulatuses (25 tundi x 100 eurot/tunnis + 30 eurot + 56,40 eurot; lisandub käibemaks).
9. Hageja kinnitab, et ei ole käibemaksukohustuslane ega saa seetõttu tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, seega kuuluvad kulud hüvitamisele koos käibemaksuga (

§ 174lg 10).

1. Eeltoodud põhjendustel määrab kohus hageja lepingulise esindaja kulude suuruseks ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 4587,28 eurot (riigilõivud 1150 eurot, kohtutäituri tasu hagi tagamise eest 333,60 eurot, lepingulise esindaja kulud 3103,68 eurot).
2. Vastavalt

§ 177

lg-le 4 märgib kohus hageja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 9