← Eesti

3-19-2164/40

Obsah (5)§ 53§ 52§ 41§ 65§ 69

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 52 lg 2 kohaselt on arst nagunii kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit. Kui arst näeb, et kartserikaristus võib tõsiselt ohustada kinnipeetava tervist, tuleb tal keelata kartserikaristuse kohaldamine või anda juhised kartseri režiimi leevendamiseks. Kinnipeetaval on võimalik paluda hinnangu saamiseks meditsiinitöötaja vastuvõttu, kui ta tunneb, et kartserikaristuse kohaldamine ohustab tema vaimset tervist. Kinnipeetavale on tagatud ööpäevaringne vältimatu abi kättesaadavus (

§ 53lg 1).

Tervisekaardist nähtub, et kaebaja viibis enne kartserisse minekut meditsiinitöötajate vastuvõtul

  1. ja
  2. septembril 2019, kuid pole väitnud, et teda ei tohiks kartserisse paigutada vaimse tervise probleemide tõttu. Kartseris viibimise ajal käis kaebaja kuuel korral meditsiinitöötajate vastuvõtul.
  3. oktoobril 2019 kurtis kaebaja, et ravimid tekitavad unisust, uimasust, nõrkust, peapööritust, iiveldust, suu kuivab, et tal on olnud viimase nädala jooksul südamekloppimine, õhupuudus, valu hingamisel rinnus, iiveldus, lämbumistunne kurgus. Kõik sümptomid olid aga umbes 30 minutit hiljem ise kadunud. Eeltoodust nähtub, et kaebaja tervist on kartseris viibimise ajal regulaarselt jälgitud ja selliseid probleeme, mis välistaksid kartserisse paigutamise, ei leitud. Kohtul puudub mõistlik põhjus kahelda meditsiinitöötajate otsustuste õigsuses. 5.
  4. Mitte igasugune vaimse tervise probleem või psüühikahäire ei tähenda, et kinnipeetava suhtes ei tohiks kohaldada kartserikaristust. Rahvusvahelistest normidest (Nelson Mandela reeglid – ÜRO standardsed miinimumreeglid kinnipeetavate kohtlemiseks, Istanbuli deklaratsioon üksikvangistuse kasutamise ja mõju kohta) ja EIK praktikast (Shatokhin vs. Venemaa (50236/06)) võib järeldada, et üksikvangistust tuleks vältida tõsiste vaimsete probleemidega kinnipeetavate puhul ja kindlasti siis, kui arstid on keelanud kinnipeetava suhtes üksikvangistust kohaldada. 5.
  5. Vajadus kasutada päevasel ajal madratsit ei ole asjaoluks, mis välistab kartserikaristuse kohaldamise. Meditsiinitöötajal tuleb vanglas tervishoiuteenuse osutamise raames muu hulgas hinnata seda, kas kinnipeetavale on tema tervislikust seisundist tulenevalt vaja teha kinnipidamis- sh kartserirežiimis erandeid. Hinnangu tegemine eeldab meditsiiniteadmisi ja seda ei saa mõjutada vanglaametnikud. Kui kaebaja leiab, et meditsiinitöötajad ei ole tema vajadust kartseris päevasel ajal madratsi järele õigesti hinnanud, on kaebajal õigus meditsiinitöötajate vastavad otsustused kohtus vaidlustada.
  6. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse, kuna kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, kohaldanud valesti materiaalõiguse norme ja rikkunud oluliselt kohtumenetluse norme.
  7. Tartu Ringkonnakohus jättis
  8. detsembri
  9. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus tagastas apellatsioonkaebuse lisadena esitatud Viru Vangla meditsiiniosakonna eriarsti ametijuhendi ja vangla
  10. novembri
  11. a vastuse kaebaja pöördumistele, kuna neil pole vaidluse lahendamisel sisulist tähtsust. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu põhjendustega ning vastuseks apellatsioonkaebusele märkis järgmist. 7.
  12. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole millegagi tõendatud, et kaebaja esitas kartseris olles peaaegu iga päev vanglale vaide, kuid ühtegi vaiet ei rahuldatud. Toimikus on üksnes
  13. septembril
  14. a 3

(11)3-19-2164 (enne kartserikaristuse kohaldamist) esitatud vaie, mille Viru Vangla jättis rahuldamata. Asjaolu, et kaebaja esitas kartseris olles vanglale peaaegu iga päev erinevaid taotlusi, ei tähenda, et halduskohus peaks preventiivsel eesmärgil tuvastamisnõuet lubama, kuna kaebaja arvates tema õiguste kaitseks tõhusamaid vahendeid ei leidu. Kaebaja on vangla meditsiinitöötaja poole pöördunud vähemalt 20 korda ja on palunud anda hinnang üksikvangistuse täideviimise võimalikkusele; meedikud keelduvad seda tegemast. Kaebaja väide, et kartserikaristuse puhul pole mõtet esialgset õiguskaitset taotleda, sest seda ei jõuta nagunii karistuse kandmise ajal ära lahendada, ei õigusta samuti preventiivset tuvastamisnõuet. Esialgset õiguskaitset saab taotleda ka vaidemenetluse ajal, püüdes ära hoida karistuse täitmisele pööramist. Praeguses asjas on kaebaja seda võimalust ka kasutanud, kuid seda ei kohaldatud. Peale selle on halduskohus juba tühistamisnõuet lahendades võtnud seisukoha tuvastamiskaebuse osaks olnud väidete (kaebaja psüühikahäired, päeval madratsi puudumine kartseris) kohta. 7.
  1. Enne vangla
  2. septembri
  3. a käskkirjaga määratud karistuse täideviimist käis kaebaja
  4. septembril
  5. a arsti visiidil. Seda kinnitab ka tervisekaardi väljavõte. Ta kurtis seljavalude ja väsimuse üle. Tervisekaardist ei nähtu, et kaebaja oleks soovinud hinnata tema tervist kartserisse paigutamise kontekstis.
  6. septembril
  7. a toimus korduv arsti visiit, kus arst hindas kaebaja võimet kartseris viibida, kuid ei pidanud vajalikuks leevendada kartseritingimusi. Eelnevale tuginedes leidis halduskohus, et arst on tuvastanud, et kaebaja on võimeline kartserikaristust kandma. 7.
  8. Tegemist on raske distsiplinaarrikkumisega. Samas on vastustaja karistuse määramisel arvestanud kaebajale tehtud varasemat noomitust ja seda, et kaebaja tunnistas oma tegu ning kahetses. Maksimumkaristuseks olnuks 45 ööpäeva, kuid kaebajale määrati kummagi rikkumise eest 5 ööpäeva kartseris, see ei olnud ebaproportsionaalne. 7.
  9. Riigisisene õigus ei kohusta vanglat enne kartserikaristuse määramist või kohaldamist eraldi arsti käest arvamust küsima.

§ 52

lg 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit ja

§ 53lg 1 alusel on kinnipeetavale tagatud ööpäevaringne vältimatu abi.

Samuti ei pea kinnipeetava tervisekaart sisaldama eraldi hinnangut selle kohta, kas üksikvangistuse kohaldamine on lubatud. Tervisekaardist ei nähtu, et arstid oleksid kaebaja terviseprobleeme pidanud sellisteks, mis välistavad tema suhtes kokku 10 ööpäeva pikkuse kartserikaristuse kohaldamise. Kaebaja viibis meditsiinitöötajate vastuvõtul nii enne kartserit kui ka kartseri ajal. 7.

  1. Puuduvad igasugused viited sellele, et esitatud tühistamiskaebust saaks pidada nn piinamiskaebuseks (kaebaja ebainimlik või alandav kohtlemine võimude poolt), nagu väidab kaebaja. Seetõttu ei ole asjakohased apellatsioonkaebuse väited ümberpööratud tõendamiskoormuse aluste esinemise kohta. Vastustaja ja halduskohtu seisukoht, et kaebaja tervislikku seisundit on kartserikaristuse kandmise ajal regulaarselt jälgitud, põhineb tervisekaardi andmetel. Asjakohatud on kaebaja viited sellele, et arst on rikkunud võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 769 sätestatud dokumenteerimiskohustust, ja sellele, et asjas tuleb analoogia korras kohaldada VÕS § 769 ja § 770 lg-t 3 ehk tõendamiskoormus on vanglal. Praegune vaidlus ei puuduta tervishoiuteenuse osutaja vastu esitatud kahju hüvitamise nõuet. 7.
  2. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et enne kartserisse minekut viibis ta meditsiinitöötajate vastuvõtul
  3. ja
  4. septembril 2019 ja kartseris viibimise ajal kuuel korral (kaks korda
  5. septembril,
  6. ja
  7. septembril ning kaks korda
  8. oktoobril 2019). Ühelgi korral ei esinenud tal terviseprobleeme, mis oleksid välistanud kartseri kohaldamise. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks kartseris viibides jäänud ilma vajaliku arstiabita või et selle andmisest oleks keeldutud. Seetõttu on asjakohatud viited CPT raportile
  9. a toimunud Viru Vangla külastuse kohta (CPT/Inf

(2019)31) ning Euroopa 4
(11)3-19-2164 vanglareeglistikule. Lisaks on need dokumendid soovituslikud ega ole liikmesriikidele õiguslikult siduvad (vt Riigikohtu lahendid asjades nr 3-4-1-50-14, p 32 ja 3-3-1-55-16, p 10). 7.
  1. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et asjas kohtuarstliku ekspertiisi määramata jätmisega rikkus halduskohus oluliselt menetlusõiguse normi. Seda, kas kaebaja tervis võimaldas talle kartserikaristust kohaldada, oli võimalik hinnata asjas esitatud tõendite (sh tervisekaardi väljavõtte) põhjal. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg 4 kohaselt tuvastab kohus haldusasjas iseseisvalt kõik selle lahendamisel tähtsad asjaolud, kui seadus ei sätesta teisiti. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab tõendite kogumise, millel on asjas tähtsust. Tähtsust ei ole tõendil muu hulgas siis, kui asjaolu on piisavalt tõendatud. Halduskohus lähtus kaebaja tervisekaardist ja
  2. märtsil
  3. a toimunud psühhiaatri vastuvõtu kohta koostatud ambulatoorsest epikriisist. Ekspertiisi tegemine polnud vajalik. 7.
  4. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka kaebaja väide, et tal puudub tõhus õiguskaitsevahend (Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 13) olukorras, kus kohus ei võta arvesse EIK praktikat ning märgib, et riigisisene õigus ei kohusta vanglat enne kartserikaristuse määramist või kohaldamist eraldi arsti arvamust küsima. Kaebaja viidatud otsuses asjas Vasil Sashov Petrov vs. Bulgaaria (63106/00) märkis EIK, et EIÕK art 13 rikkumine esineb siis, kui riigisisene kohus ei kohalda kahjunõude läbivaatamisel EIK lahendeid olukorras, kus kaebaja oli esitanud politseinike vastu tsiviilnõude, mida riigisisesed kohtud ei rahuldanud. See, et riigisisene õigus ei kohusta küsima enne kartserikaristuse määramist ja kohaldamist arsti arvamust, ei tähenda veel, et kaebajal puudub tõhus õiguskaitsevahend. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  5. Kaebaja palub kassatsioonkaebuses Tartu Ringkonnakohtu otsus täies ulatuses tühistada. Kaebaja soovib asja arutamist kohtuistungil ning kaasata kaebaja ettepanekul ekspert. Kaebaja selgitab järgmist. 8.
  6. Viru Vangla ametnikud survestavad ja mõjutavad meedikuid ega luba üksikvangistuse kohaldamist lõpetada või leevendusmeetmeid rakendada. 8.
  7. Asjakohaste tõendite tagastamine ilma sisulisi põhjendusi esitamata oli põhjendamatu. Vangla arsti ametijuhendiga soovis kaebaja tõendada, et vangla arstil oli kohustus anda hinnang kaebaja suhtes kohaldatava distsiplinaarkaristuse rakendamisega seotud võimalikele terviseriskidele (tööülesanne nr 7) ning et arst ametijuhendist tulenevat kohustust ei täitnud. Viru Vangla
  8. novembri
  9. a vastusest nähtub, et vanglaametnikud ei edasta arstile kinnipeetavate taotlusi, milles soovitakse, et arst hindaks, kas kinnipeetava tervislik seisund võimaldab kartserikaristuse kandmist. See tõendab, et vanglaametnikud sihilikult takistavad arstidel täitmast ametijuhendit. Kohtu järeldus, et kaebaja ei avaldanud soovi hinnata tema tervislikku seisundit kartseri tingimuste kontekstis, on vale. Kaebaja avaldas soovi, kuid arst ei teinud seda vanglaametnike surve tõttu ja jättis seetõttu kaebaja soovi ka dokumenteerimata. 8.
  10. Tuvastamisnõue on lubatud ja kaebaja jääb selles osas oma varasemate põhjenduste juurde. Osal juhtudel saab kartserikaristust pidada kinnipeetava piinamiseks või väärkohtlemiseks põhiseaduse (PS) § 18 ja EIÕK art 3 tähenduses, eriti kuna kaebajal on diagnoositud rasked psüühikahäired ja kaebaja on sunnitud selgroovigastuse tõttu lamama külmal betoonist põrandal. Kohus eksis, kui väitis, et kaebaja ei esitanud vaideid. Toimikus on olemas vastavad tõendid (17 dokumenti) halduskohtule ja kaebaja palus kohtul koguda ka lisatõendeid, mida viimane aga ei teinud.
  11. septembril 2019 oli 5
(11)3-19-2164 kaebajal pereõe, mitte arsti vastuvõtt, kus kaebaja selgitas, et arsti sõnutsi keelasid vanglaametnikud kartserisse madratseid määrata ja madratsi eraldamine olevat üksnes vangla juhi otsustada. 8.
  1. Ringkonnakohus rikkus uurimispõhimõtet, kui jättis rahuldamata kaebaja ekspertiisi määramise taotluse ega küsinud arvamust mõnelt vanglast sõltumatult psühhiaatrilt. 8.
  2. Kohtu otsused on kaalutlusvigadega. Distsiplinaarrikkumise ohtlikkus on ilmselgelt üle paisutatud ja oletuslik. Seega oli kokku 10 ööpäevaks määratud kartserikaristus ebaproportsionaalne ega olnud vastavuses süüteo raskuse ja toimepanemise asjaoludega. 8.
  3. Kohus peaks otsuse tegemisel arvestama õiguskantsleri
  4. mai
  5. a seisukoha nr 7-7/202136/2103141 p-ga 1.2.1 ja Riigikohtu asjas nr 3-18-1895/67 tehtud otsuse p-ga
  6. Ametnikud ei teavita arste, et kinnipeetav läheb kartserisse või juba viibib seal, mistõttu ei ole arstil võimalik tervisekontrolli teha. Veelgi enam, arst ei hinda üksikvangistuse mõju ka siis, kui kinnipeetav ise tema vastuvõtule läheb ja seda teha palub, sest vangla juhtkond on andnud vastupidise korralduse. Kaebaja on sellist hinnangut korduvalt palunud, kuid pole saanud, ja on meedikuid, kes on öelnud, et sellise hinnangu andmise on ülemused ära keelanud. Õiguskantsleri
  7. mai
  8. a vastuse nr 14-5/211499/2105436 kohaselt õiguskantsleri varasemate menetluste käigus kogutud info põhjal üksikvangistuses viibijate pidevat tervisekontrolli Viru Vanglas ei toimunud. 8.
  9. EIK on oma praktikaga kehtestanud põhimõtte, et EIÕK art 3 rikkumise korral on riigil tõendamiskohustus ehk ümberpööratud tõendamiskohustus. Praeguses asjas on kohus tõlgendanud, justkui oleks üksikvangistuse negatiivse mõju hindamata jätmine tähendanud, et seda võib kohaldada. Kuskil ei ole dokumenteeritud, et kaebaja tervislikku seisundit oleks hinnatud üksikvangistuse kontekstis. Meditsiinilise hinnangu andmine tuleb igal juhul nõuetekohaselt dokumenteerida (VÕS § 769 ja § 770 lg 3). Jääb arusaamatuks, mis tervisekaardil täpsemalt tõendab, et kaebaja suhtes võib üksikvangistust kohaldada. Vastupidi, tervisekaardi haigusjuhtumid tõendavad, et kartseritingimused põhjustasid kaebajale seljavalude ägenemise, paanikahoogusid ja külmal põrandal lamamise tõttu külmetushaiguse. Ringkonnakohtu otsuses esitatud väited, et kaebaja tervislik seisund on kartseris viibimise ajal olnud regulaarse jälgimise all, on paljasõnalised. 8.
  10. Kaebajal puudus tõhus õiguskaitsevahend EIÕK art 13 tähenduses. Kohus läheb vastuollu EIK praktikaga ja Euroopa vanglareeglistikuga. EIK võttis menetlusse kaebused Eesti riigi vastu, mis puudutavad üksikvangistuse kohaldamist Viru Vanglas (EIK asjad nr 3501/20, 45907/20 ja 43128/21).
  11. Vastustaja jääb haldus- ja ringkonnakohtus väljendatud seisukohtade juurde ja palub nendega arvestada kassatsioonkaebuse lahendamisel. Vangla on seisukohal, et kaebaja kassatsioonkaebus on põhjendamatu järgmistel põhjustel. 9.
  12. Tuvastamisnõue ei ole lubatav. Kaebajal on tõhusam kaitse võimaliku keelamiskaebuse näol. Samuti on kaebajal võimalik õiguskuulekalt käitudes vältida distsiplinaarkaristuse määramist. Isegi kui hüpoteetiliselt eeldada (vangla rõhutab, et ei pea seda eeldust põhjendatuks), et kohus tuvastaks distsiplinaarmenetluse käskkirja täitmisele pööramise õigusvastasuse kaebaja tervisest tulenevatel põhjustel, siis ei saaks seda üle kanda tulevikus määratavatele karistustele, sest inimese tervislik seisund on ajas muutuv. 9.
  13. EIK lahendid, Euroopa vanglareeglistik ega ka CPT seisukohad, kui need käsitlevadki kaebusega puudutavaid teemasid, ei ole Eesti õiguses otsekohalduvad. 6
(11)3-19-2164 9.
  1. Kaebajale rikkumiste eest määratud karistused ei olnud ülemäärased. Distsiplinaarkaristuse määra valik on vangla kaalutlusotsus, mille kohtulik kontroll on HKMS § 158 lg 3 kohaselt piiratud. Karistus ei ole määratud diskretsioonireegleid rikkudes. 9.
  2. Õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust kinnipeetavate kartserisse paigutamisel iga kord täiendavat tervisekontrolli teha.

§ 52

lg 2 kohaselt teeb vangla pidevalt järelevalvet kinnipeetavate tervise üle ja osutab vajalikku ravi. Seega ei ole tähtsust, millisel režiimil kinnipeetav vanglas viibib, sest tema tervist tuleb meedikutel järjepidevalt kontrollida. Ka kaebaja tervisekaardist nähtub, et tema tervist on pidevalt kontrollitud ja vangla meedikutele oli ta terviseseisund teada. 9.

  1. Kohtud ei asunud ise eksperdi rolli. Eksperdiarvamus ei ole olemuselt muudest tõenditest teistsugune ega ole ettemääratud kaaluga, ka seda tuleb hinnata tõendite kogumis. Kui kaebaja terviseandmetest nähtus kohtuotsuse tegemiseks vajalik info, võisid kohtud sellega ka piirduda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Haldus- ja ringkonnakohtu otsused tuleb kaebuse muutmise taotluse rahuldamata jätmist puudutavas osas tühistada kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata tagasi halduskohtule kaebuse muutmise taotluse lahendamiseks (HKMS § 230 lg 5 p 3). Muus osas nõustub kolleegium kohtutega.
  3. Kolleegium peab oluliseks eristada tervislikku seisundit käsitlevaid väiteid, mis puudutavad esiteks kartserikaristuse määramise, teiseks kartserikaristuse täitmisele pööramise ja kolmandaks kartserikaristuse kandmise aega. Samuti on oluline eristada terviseväidete hulgas omakorda vaimset tervist seljavaludest.
  4. Esmalt hindab kolleegium käskkirja ja vaideotsuse õiguspärasust, sh tervislikku seisundit puudutavaid väiteid kartserikaristuse määramisel (I). Seejärel keskendub kolleegium kartserikaristuse täitmisele pööramise ja täitmise küsimustele, hinnates käskkirja täitmisele pööramise ja täitmise võimaliku õigusvastasuse (kaebaja tervisliku seisundi tõttu) tuvastamise lubatavust (II). I
  5. Kohtud on tühistamiskaebuse jätnud õigesti rahuldamata. Karistuse määramisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas karistus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Üksikvangistust kui kõige karmimat vanglas karistusena kasutatavat meedet võib kohaldada ainult raskete rikkumiste korral ja ka siis nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Sellisel viisil karistamine peab olema igal üksikjuhtumil põhjendatud ja põhjendamiskohustus suureneb vastavalt üksikvangistuse pikkusele (vt RKHKo nr 3-15-3133/29, p 17 ja seal märgitud viited ning RKHKo nr 3-18-1895/67, p 17).
  6. Kohtud on praeguses asjas õigesti tuvastanud, et vastustaja on kaebaja karistuse määramisel kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud ja karistuse liik ning määr on proportsionaalsed. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas põhjendanud, et ümberehitamise tunnustega televiisor võib ohtu seada vangla julgeoleku. Keelatud esemetest lähtuvate riskide tõttu on nendega seotud rikkumisi vangla kontekstis võimalik samuti vaadata rasketena. Praegusel juhul olid need kaks üleastumist toime pandud koos. Samas on vastustaja karistuse määramisel arvestanud kaebajale tehtud varasemat noomitust, samuti seda, et kaebaja tunnistas oma tegu ning kahetses. Arvestades, et maksimumkaristuseks olnuks 45 ööpäeva üksikvangistuses, kuid kaebajale määrati mõlema rikkumise eest 5 ööpäeva kartseris ehk kokku 10 ööpäeva, ei olnud see karistus ülemäärane. Seega olid 7

(11)3-19-2164 vaidlustatud käskkiri ja vaideotsus õiguspärased osas, mis puudutas kartserikaristuse määramist. Vastustaja määras nii lühiajalised karistused, kui see asjaolusid arvestades kohane oli.
  1. Samuti ei anna alust käskkirja tühistamiseks kaebaja tervisehäired. Vaidlustatud käskkirjas on põhjendatud, miks kinnipeetava väited enda tervisliku seisundi kohta talle kartserikaristuse määramist ei välista. Vastustaja on vaidlustatavas käskkirjas leidnud, et kui kinnipeetava hinnangul esineb tal tervisehäireid, on viimasel õigus pöörduda arsti poole; vältimatu abi kättesaadavus on kinnipeetavatele tagatud ööpäev läbi ja vangla arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetava terviseseisundit, seda ka kartserikaristuse kohaldamise ajal. II
  2. Kolleegiumi hinnangul tuleb Riigikohtu halduskolleegiumi
  3. detsembril
  4. a asjas nr 3-18-1895/67 tehtud otsuse valguses praeguses asjas keskenduda Viru Vangla
  5. septembri
  6. a käskkirjaga määratud kartserikaristuse täitmisele pööramise ja täitmise küsimustele. Kuna kohtud ei pidanud lubatavaks preventiivsel eesmärgil tuvastamisnõude esitamist, jätsid nad sisuliselt hindamata kaebajale kartseris päeva ajal madratsi mittevõimaldamise õiguspärasuse. Seda vaatamata kaebaja väidetele, et tal olid seljavalud. Järgnevalt vaatleb kolleegium, kas olid täidetud kaebuse muutmise eeldused HKMS § 49 järgi. Kaebaja võib kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine on HKMS kohaselt lubatav.
  7. Tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2). HKMS § 44 lg-st 1 järeldub, et tuvastamiskaebuse esitamine peab olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Riigikohus on varem leidnud, et tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks oma õiguste kaitsmisel on eriline preventiivne huvi. See tähendab, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (RKHKo nr 3-17-749/24, p 11; RKHKo nr 3-19-882/22, p 23.1). Kolleegium jääb seisukoha juurde, et üldjuhul on tuvastamiskaebuse esitamise võimalused piiratud.
  8. Praegusel juhul tuleb jaatada tuvastamiskaebuse esitamise lubatavust, arvestades riive intensiivsust (vt p 18.1) ja praeguse asja eripära, kus kaebaja tervist ei võetud kartserikaristuse täitmisele pööramisel ja täitmisel piisavalt arvesse (vt p-d 19 ja 24), mistõttu ei pruugi olla välistatud, et ka muudes olukordades võib kaebaja tervis jääda kaitseta. Kaebaja sõnul on vangla ka varem korduvalt sarnaselt käitunud ja kaebaja eeldab, et see jätkub edaspidi, seda enam, et kaebaja vaidlusalune kartserikaristus ei jäänud talle viimaseks. Seda, kas rikkumine on korduv, pidanuks kontrollima halduskohus. Lisaks selgitab kolleegium järgmist. 18.
  9. Üksikvangistus evib intensiivset mõju kinnipeetava õigustele. Kartserikaristust täide viies tuleb vanglal silmas pidada, et see ei rikuks kinnipeetavate õigust tervise kaitsele PS § 28 mõttes ega kätkeks väärkohtlemise riski PS § 18, EIÕK art 3 ja

§ 41tähenduses.

Üksikvangistus võib avaldada kahjulikku mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele tervisele. See peab olema põhjendatud ning erakordne abinõu, mille kohaldamisel järgitakse kõiki menetlusnõudeid ning kaitsemeetmeid (Vt RKHKo nr 3-18-1895/67, p 23). Lisaks kartseris viibimise kestusele on karistuse täitmisele pööramisel ja täideviimisel oluline see, millised on kinnipidamistingimused ning missugused võimalused on inimesele tagatud oma füüsilise ja vaimse tervise hoidmiseks. 8

(11)3-19-2164 18.
  1. Distsiplinaarkaristusena kartserikaristuse määramise õiguspärasuse hindamisel tuli kohtutel kaebaja väidetest lähtudes nii või teisiti kujundada seisukoht, kas kaebaja tervislikku olukorda arvestades on nii valitud karistuse liik (üksikvangistus) kui ka selle määr (üksikvangistuse pikkus) proportsionaalne. Seega räägib tuvastamiskaebuse lubatavuse kasuks ka menetlusökonoomia argument, sest tühistamiskaebusel ja tuvastuskaebusel on oluline ühisosa. Seeläbi välditaks uue võimaliku kohtuasja algatamise vajadust sama elulise olukorra lahendamiseks.
  2. Vaidlustatud käskkirjaga kaebajale määratud kartserikaristus kujutab kahte järjestikust, kokku 10-päevast üksikvangistust. Ei vaielda selle üle, et
  3. jaanuarist 2019 kuni kartserisse paigutamiseni sama aasta
  4. septembril oli kaebaja tervisekaardil arvukalt sissekandeid mitmete haigusjuhtude kohta. Tal on diagnoositud mõõdukas depressioon, ärevushäire ja unetus. Samuti on kaebaja enda sõnul Soomes vanglas üritanud üksikvangistuses enesetappu. Ei vaielda ka selle üle, et praeguses asjas puudub kaebaja tervisekaardil igasugune sissekanne, mis käsitleks kaebaja tervisliku seisundi hindamist kartserikaristuse täitmisele pööramise võimalikkuse aspektist. Neli päeva enne kartserikaristuse täitmisele pööramist,
  5. septembril 2019 oli kaebaja läbi vaadanud arst märkinud mh, et kaebajal esineb väsimus ja seljavalud, viimased kestavad pikemat aega, kuid et kaebaja kõnnib normaalselt, on töövõimeline. Kaks päeva enne kartserikaristuse täitmisele pööramist ja kartserikaristuse täitmisele pööramise esimesel päeval, vastavalt
  6. ja
  7. septembril 2019 vaatas kaebaja läbi medõde. Kaebaja kurtis seljavalu, rääkis, et läheb kartserisse ja et talle oleks vaja määrata madrats. Haigusjuhtumit käsitlevasse kandesse on märgitud, et arst ei olevat kaebajale madratsit määranud, kuna arstil keelati madratseid lubada, sest see on üksuse otsustada ja meditsiiniosakond ei otsusta üksuse eest. Kaebaja paigutati kartserisse
  8. septembril 2019 kell
  9. Samal õhtul kell 18.35 saabus medõele valvurilt informatsioon, et kaebajal on seljavalu, ta väidab, et ei saa madratsita olla, ja uurib ka võimlemismati kohta. Järgmisel päeval,
  10. septembril 2019 tehtud sissekandest ilmneb, et samad probleemid (seljavalu, ilma madratsita võimatu olla) jätkuvad. Kaks sissekannet haigusloos pärinevad mõlemad
  11. oktoobrist 2019, s.o kaks päeva enne kartserikaristuse kandmise lõppu. Kaebaja kurdab, et selg on kange, sest madratsit ei ole ja võimlemismatti ka ei anta.
  12. Kaebaja esitatud tuvastamiskaebus hõlmab nii kartserikaristuse täitmisele pööramist kui ka selle täitmist, mis võisid kujutada kaebaja õiguste ebaproportsionaalset riivet (vrd RKHKo nr 3-18-1895/67, p-d 32 ja 33).
  13. Üldjuhul pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe (

§ 65lg 1).

Vanglateenistuse ametnik võib aga distsiplinaarkaristuse või selle osa täitmisele pööramise edasi lükata tingimusel, et kinnipeetav ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist (

§ 65

lg 2), katseaeg määratakse ühest kuni kuue kuuni.

§ 65

lg 6 sätestab 8 kuu pikkuse ajavahemiku, mil distsiplinaarkaristust üldse täitmisele pöörata võib. Seega võib osas olukordades kartserikaristuse määramise ja selle täitmisele pööramise vahele jääda mõne kuu pikkune ajavahemik, mille jooksul tervislik seisund võib muutuda, mistõttu on määrav, milline on üksikvangistusse suunduja tervislik seisund just karistuse täitmisele pööramisel. Isegi kui distsiplinaarkaristusena kartserikaristuse määramine ja selle täitmisele pööramine on esialgu õiguspärased, võib kartserikaristuse täideviimine muutuda õigusvastaseks selle liialt pika kestuse tõttu või seetõttu, et täitmisele pööratakse mitu korraga või väikese ajalise vahega määratud 9

(11)3-19-2164 kartserikaristust või ei arvestata karistuse kandja terviseprobleemidega. Kui kartserikaristus pööratakse täitmisele, siis on oluline tagada, et pädev meditsiinitöötaja jälgiks üksikvangistuses viibiva kinnipeetava füüsilist ja vaimset tervist regulaarselt ning piisava sagedusega, arvestades konkreetse kinnipeetavaga seotud riskitegureid. 22. Kuigi

§ 52

lg 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetava terviseseisundit, ei ole kehtivas Eesti õiguses otseselt kohustust, ja võimalik, et vanglas ka ressursse (samas vrd Justiitsministeeriumi selgitus RKHKo nr 3-18-1895/67 p-s 26, mille kohaselt ei ole kartserikaristust kandvaid inimesi tavaliselt korraga palju), et enne kartserikaristust määrava käskkirja täitmisele pööramist tuleks hinnata kartserirežiimil viibimise mõju kinnipeetava tervisele ja teha iga kartserisse suunatava kinnipeetava kohta eraldi meditsiiniline kontroll. 23. Nagu eespool märgitud (vt p 18.1), järeldub aga kehtivast õigusest igal juhul, et kartserikaristus ei tohi rikkuda kinnipeetavate õigust tervise kaitsele ega kätkeda väärkohtlemise riski. Eelkirjeldatud kohustusest tulenedes võib kolleegiumi hinnangul vajalikuks osutuda, et vangla konsulteerib meditsiiniosakonnaga ja teeb kindlaks, kas olemasolevat juba kogutud informatsiooni arvestades (nt varasem haiguslugu, isiku vaimne tervis jms, vrd ka

§ 53

lg 1 p 6, § 37 lg 3) võiks kinnipeetaval olla vastunäidustusi kartserisse paigutamisele. Samuti tuleb juhul, kui otseseid vastunäidustusi pole, kuid on tuvastatud tervisehädad, hinnata seda, kas ja kuidas tuleks arvestada tervislikust olukorrast lähtuvate niisuguste eripäradega nagu praegusel juhul, st juhul kui kaebaja väidab, et tal on seljavalud, ja kui ta leiab, et talle tuleb seetõttu tagada kartseris pidevalt madratsi olemasolu. Tervisliku seisundi fikseerimine võimaldab kindlaks teha, kas kinnipeetava tervis takistab karistuse täitmisele pööramist, aitab vanglal vähendada riski jääda vastutavaks tervisekahju ilmnemise korral ning vältida hilisemaid võimalikke vaidlusi.

  1. Praeguses asjas juhtis kaebaja ise juba enne kartserisse paigutamist meditsiinitöötaja tähelepanu oma terviseprobleemile, s.o seljavaludele ning jätkas seda kartseris viibimise ajal. Kaebaja esitas
  2. septembril 2019 taotluse, milles palus talle lubada päeva ajal madratsit kartseris ja kooskõlastada selle vajadus neuroloogi ning perearstiga, samuti palus selgitada, miks vangla administratsioon väidetavalt sekkub tervishoiuteenuse sisulisse poolde. Kaebaja on uurinud ka võimlemismati eraldamise kohta. Seega on kaebaja piisavalt pööranud vangla tähelepanu oma seljavaludele, mis väidetavalt jätkusid üksikvangistuses olles kuni kartserikaristuse kandmise lõpuni. Kohtuasjas ei ole kindlaks tehtud, et meditsiini- ja vanglatöötajad oleksid kaebaja seljaprobleemiga tegelenud, välja arvatud valuvaigistite andmine või võtnud kaebajale madratsi/võimlemismati eraldamises ametliku seisukoha. Kohtud ei ole seda küsimust kaebuse läbivaatamisel pikemalt analüüsinud, kuivõrd pidasid tuvastamiskaebust mittelubatavaks.
  3. Kaebuse lubatavust ega rahuldamist ei välista, et kaebaja saab üksikvangistust vältida vanglas korrarikkumisest hoidudes. Õiguspäraselt määratud kartserikaristuse täitmisele pööramine, samuti selle täitmine võib osutuda tervislikel põhjustel õigusvastaseks ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist võidakse kohaldada ka muul alusel kui isiku toime pandud korrarikkumise tõttu (

§ 69lg 1) (vt ka RKHKo nr 3-19-1837, p 14).

  1. Kolleegium juhib tähelepanu veel sellele, et praeguseks on meditsiiniteenuse osutaja raviotsuseid puudutavad vaidlused samuti halduskohtu pädevuses. Lisaks,
  2. märtsil 2022 jõustunud Viru Vangla kodukorra seletuskirja punkti 1.11.5 kohaselt, kinnipeetav, kes ei saa tervislikel põhjustel täita kohustust kartserikambris voodivarustus päevaks ära 10

(11)3-19-2164 anda või kellele on näidustatud kartseri režiimi ajal pikali olemine, on eelnimetatud kohustusest vabastatud juhul, kui vangla meditsiiniosakond on kinnipeetavale vastavasisulise arstitõendi väljastanud.
  1. Lähtuvalt eelnevast saadab kolleegium asja kaebuse muutmise taotluse osas tagasi halduskohtule lahendamiseks.
  2. Kolleegium jätab rahuldamata kaebaja istungi pidamise taotluse ning nõustub kohtutega, et kaebajal oli piisav riigisisene õiguslik vahend EIÕK art 13 tähenduses, et oma õiguste kaitseks vangla ja kohtute poole pöörduda, sellest annab tunnistust ka praeguse kaebuse esitamine. Kaebaja ekspertiisitaotlus tuleb edastada halduskohtule lahendamiseks, kui viimane otsustab asja menetlusse võtta ja kujundab seisukoha lisatõendite kogumise vajalikkuse kohta.
  3. Kaebaja on tasunud kassatsiooniastmes 50 eurot riigilõivu. Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku lahendit, otsustatakse menetluskulude jaotus asja edasises menetluses.
  4. Kaebaja terviseandmete kaitseks tuleb avaldatavas otsuses asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.