2-19-20882/47

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Margit Vutt, Andra Pärsimägi Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-19-20882 Tsiviilasi Ljudmila Martšenko avaldus X linn, XXXXXXX korteriühistu vastu võlgnevuse puudumise tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu
2. novembri 2022 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Ljudmila Martšenko määruskaebus Menetlusosalised ja esindajad nende Määruskaebuse esitaja: X linn, XXXXXXX korteriühistu (puudutatud isik), rk XXXXXXXXX, esindaja vandeadvokaat Roman Golovenko Vastustaja: Ljudmila Martšenko (avaldaja), XXXXXXXXXXXX, esindaja Aleksandr Gamazin RESOLUTSIOON ik
3. Jätta Viru Maakohtu
4. novembri 2022 määrus muutmata.
5. Jätta määruskaebus rahuldamata.
6. Jätta menetluskulud X linn, XXXXXXX korteriühistu kanda. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. ASJAOLUD
7. Ljudmila Martšenko (avaldaja) esitas
8. detsembril 2019 avalduse X linna, XXXXXXX korteriühistu (puudutatud isik) vastu, milles palus tuvastada, et avaldajal puudus kostja ees
9. septembri 2019 seisuga võlgnevus 60 eurot tee laiendamise projekti koostamise ja 67,68 eurot kanalisatsiooni püstaku puhastamise eest. Samuti palus avaldaja tuvastada puudutatud isiku kohustus teha hageja rahaliste kohustuste ümberarvestus selliselt, et
10. augustist 2019 – 1.detsembrini 2019 puudus avaldajal puudutatud isiku ees võlgnevus. Avaldaja palus menetluskulud jätta puudutatud isiku kanda. Avalduse kohaselt ei ole avaldajal võlgnevust puudutatud isiku arvel nr 2216 märgitud parkla projekti tasu (60 eurot) eest. Avaldajale pole teada, millise üldkoosoleku otsuse alusel vastav kulu arvesse lisati. Avaldaja leidis, et tal puudub võlgnevus ka 67,68 euro ulatuses kanalisatsioonipüstaku toru puhastamise eest. Mõlemad kulud peaksid kandma kõik korteriomanikud ühiselt.
11. Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu.
12. juuni 2018 üldkoosolekul otsustati tellida projekt tee laiendamiseks parkimiskohtade jaoks ning selle finantseerimine toimub autode omanike arvel. Selle poolt hääletas teiste hulgas avaldaja. Kuivõrd kanalisatsioon vajas remonti üksnes avaldaja korteris, esitas puudutatud isik avaldajale sellekohase arve. Vastuse kohaselt otsustati
13. juuni 2018 üldkoosolekul parkimiskohtade jaoks tee laiendamise projekteerimine. Üldkoosoleku otsuse järgi pidid tee laiendamist rahastama autode omanikud ning avaldaja oli sellega nõus. Kanalisatsiooni ummistumise põhjustas avaldaja, mispärast peab tema kandma kulud ummistuse kõrvaldamise eest. Puudutatud isik palus jätta menetluskulud, sh puudutatud isiku kantud vajalikud kohtuvälised kulud, avaldaja kanda ning mõista avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja viivis menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teise lause ulatuses. MAAKOHTU MÄÄRUS
14. Viru Maakohus rahuldas
15. novembri 2022 määrusega avalduse ja tuvastas, et avaldajal puudub võlgnevus puudutatud isiku ees
16. aasta augustikuu arvel nr 2216 märgitud parkla projekti tasu 60 euro ja kanalisatsioonipüstaku puhastamise tasu 67,68 euro ulatuses. Maakohus jättis menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast määruse jõustumist.
17. juuni 2018 otsustati, et parkla ehituse finantseerimine toimub autoomanike arvel, kuid ei otsustatud konkreetset kulude jagamise viisi (nt kas lähtuda pargitud autode arvust, korteriomanikule kuuluvatest autode arvust või auto kasutamisest sõltumata omandiõigusest vms). Avaldajal puudus seega ka reaalne võimalus otsust tasu suurusest vaidlustada, kuna tasu suurusest sai avaldaja teada alles arve saamisel. Maakohus jõudis seisukohale, et korteriühistu ei ole tõendanud, et avaldaja vastutab püstaku ummistuse tekkimise eest ja seega ei ole ka kohustatud kandma kulusid seoses püstaku puhastamisega. Maakohus leidis, et menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 1 alusel jätta puudutatud isiku kanda. TsMS § 177 lg 2 alusel määrab maakohus menetluskude rahalise suuruse kindaks pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. MÄÄRUSKAEBUS
18. Puudutatud isik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada menetluskulude jaotuse osas. Puudutatud isik palub teha tühistatud osas uue määruse, millega jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt annab TsMS § 172 lg 1 kohtule laia kaalutlusõiguse menetluskulude jaotuse otsustamisel. Seega võib TsMS § 172 lg 1 alusel jätta menetluskulud ka menetlusosaliste endi kanda. Avaldaja ei pöördunud pärast arve saamist juhatuse poole ega esitanud arvele vastuväiteid. Avaldajal puudus vajadus pöörduda kohtusse tuvastusnõudega, kuna piisanuks nõudele vastuväite esitamisest. Samuti ei olnud avaldajal õiguslikku huvi tuvastusnõude esitamiseks. Järelikult ei ole avaldaja menetluskulud vajalikud ja põhjendatud.
19. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu. Puudutatud isik keeldus
20. detsembril 2019 vaidlust lahendama kohtuväliselt. Puudutatud isik on ise menetluskulusid suurendanud, vaieldes avaldusele vastu ja esitades mahukaid tõendeid. Puudutatud isik oleks võinud nõude puudumist tunnistada ja see oleks aidanud menetluskulusid vältida või vähendada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
21. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja TsMS § 659 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Menetluskulud jäetakse puudutatud isiku kanda.
22. Ringkonnakohus leiab, et maakohus otsustas menetluskulude jaotuse TsMS § 172 lg 1 alusel õigesti. Kuigi tegu on hagita menetlusega, on võlgnevuse puudumise tuvastamine sisuliselt võistlev vaidlus ega erine olemuselt hagimenetlusest. Ringkonnakohus selgitab, et hagita menetluste sisu erinevates asjades varieerub oluliselt ning seda saab muu hulgas arvestada ka menetluskulude jaotamisel. Kuna maakohus rahuldas avalduse ning selle peale ei ole ringkonnakohtule kaevatud, oli avaldus põhjendatud ja puudutatud isik on kohustatud kandma avaldaja menetluskulud.
23. Maakohus ei määranud TsMS § 177 lg 1 punkti 2 alusel määruses kindlaks menetluskulude rahalist suurust. See tähendab seda, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks eraldi määrusega ning hindab seal TsMS § 175 lõike 1 kohaselt, kas avaldaja esitatud menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud. Seega ei hinda ringkonnakohus selles menetluses küsimust, kas avaldaja menetluskulud olid TsMS § 175 lõike 1 mõttes vajalikud ja põhjendatud.
24. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses esitatud väitega, et menetluskulude jaotuse otsustamisel oleks tulnud arvesse võtta asjaolu, et avaldaja ei pöördunud enne avalduse kohtule esitamist puudutatud isiku juhatuse poole. Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu ka maakohtus ning ei ole võimalik eeldada, et vaidlus oleks olnud võimalik kohtuväliselt lahendada. Kui puudutatud isik ei oleks vaidlust soovinud jätkata ja oleks olnud avaldaja nõuet tunnistanud, oleks tal olnud võimalik kasutada seaduses sätestatud võimalusi menetluse lõpetamiseks, näiteks sõlmida kompromiss.
25. Kuna määruskaebus jäeti rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et juhul, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kuna maakohus ei määranud kindaks menetluskulude rahalist suurust, määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse TsMS § 174 lg 4 ja TsMS § 177 lg 2 kohaselt kindaks määrusega pärast ringkonnakohtu määruse jõustumist. (digitaalselt allkirjastatud)