RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 1-15-1446 15. veebruar 2023 Eesistuja Saale Laos, liikmed Velmar Brett, Hannes Kiris, Paavo Randma, Juhan Sarv

) § 5 lg 1 põhjal, mis sätestab, et registrisse kantud isiku karistusandmetel on õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on aga õiguslik tähendus vaid sama sätte lõikes 2 loetletud erandjuhtudel. Senises praktikas leiti, et kuivõrd arhiveeritud karistusandmetel oleks isiku varasema elukäigu hindamisele vahetu õiguslik mõju, vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise lahendamine

§ 5

lg-s 2 loetletud juhtude hulka aga ei kuulu, ei ole arhiveeritud andmetele toetumine lubatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a määrus nr 1-14-10087/66, p-d 29–34). Kolleegiumi hinnangul tuleb seda arusaama muuta. 2

§-s 5 kasutatud mõiste õiguslik tähendus ekslikul tõlgendusel ja seda järgmistel argumentidel. 11. Nagu eespool viidatud, on

§ 5

lg 1 kohaselt registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Kolleegiumi hinnangul tähistavad need alternatiivid situatsioone, kus seadus omistab isiku varasemale karistatusele iseseisva õigusliku tähenduse, s.o kui isiku karistatus on vältimatult nõutav tingimus normis ette nähtud õigusliku tagajärje kaasatoomiseks. Nii on see karistusseadustiku nende sätete puhul, mille kohaselt on karistatusel õiguslik tähendus isiku vastutuse eeldusena süüteokoosseisu dispositsioonis või teatud õigusjärelmite kohaldamisel. Näiteks peab olema tegemist kehtiva karistusega teo toimepanemise ajal, et saaks rääkida korduvusest kvalifitseeriva tunnusena karistusseadustiku eriosa dispositsioonis (nt KarS § 199 lg 2 p 4). Vastutuse eelduseks on varasem kehtiv karistatus ka siis, kui tuleb lahendada küsimus süüteo võimaliku süstemaatilise toimepanemise kohta (nt KarS § 4231). KarS § 200 lg 31 sätestab aga õigusjärelmina, et kui röövimise on pannud toime isik, keda on varem karistatud röövimise või tapmise eest seoses röövimisega või muul omakasu motiivil või väljapressimise eest, ei saa mõistetud karistust jätta täielikult tingimisi kohaldamata (vt ka nt KarS § 143 lg 4). Peale selle on mitmes seaduses norme, mis piiravad kriminaalkorras karistatud isikute õigusi: näiteks ei anta saneerimisseaduse § 151 lg 5 p 1 kohaselt saneerimisnõustajana tegutsemise õigust isikule, kellel on karistatus tahtlikult toime pandud kuriteo eest; advokatuuriseaduse § 27 lg 1 p 3 järgi ei tohi advokatuuri liikmeks võtta isikut, kes on kriminaalkorras karistatud tahtlikult toime pandud kuriteo eest jne. Kõigil neil juhtudel peab olema tegu veel arhiveerimata karistusega, kuna nad on normis ette nähtud õigusliku tagajärje kohustuslikuks eelduseks. 12. Lisaks on seadusandja

§ 5

lg-s 2 langetanud üksikjuhtumite kaupa otsustuse spetsiifiliste eluvaldkondade kohta, kus suurematest riskidest lähtuvalt on kohustus võtta enne õiguslike otsustuste tegemist arvesse ka juba arhiveeritud karistusi. Näiteks peab seaduses sätestatud juhtudel silmas pidama ka arhiveeritud karistusi isikul, kelle töö või teenistus oleks seotud alaealistega (

§ 5

lg 2 p 2), kes soovib asuda teenistusse prokurörina (

§ 5

lg 2 p 4) või kelle puhul tuleb hinnata tema kui tegevväelase sobivust kaitseväkke (

§ 5lg 2 p 53).

Lastekaitseseaduse § 20 lg 1 sätestab, et lastekaitsetöötajana ja lapsega töötava isikuna ei tohi tegutseda isik, keda on karistatud või kellele on kohaldatud sundravi KarS §-s 89–93, 95–112, 113, 114, 116, 1181, 133–1333, 141–1451, 175–179 või 187 sätestatud kuriteo eest ja seda ka juhul, kui karistusandmed on karistusregistrist kustutatud ja kantud karistusregistri arhiivi. Avaliku teenistuse seaduse § 15 lg 1 p 2 sätestab, et teenistusse ei võeta isikut, keda on karistatud tahtliku riigivastase kuriteo eest, olenemata karistusandmete kustutamisest (vt ka

§ 5lg 2 p 51).

Päästeteenistuse seaduse § 72 kohaselt tuleb aga sõltuvalt ameti-, töö- või praktikakoha ülesannetest, millele isik kandideerib, võtta arvesse ka karistusregistri arhiivi kantud andmed, mis võivad edaspidi olla aluseks isiku päästeteenistuja teenistuskohale, ametniku ametikohale, töötaja töökohale või praktikale võtmisest keeldumiseks. Ka nendel juhtudel on seadusega omistatud arhiveeritud karistustele kohustuslik toime. 13. Samal ajal on seadusandja andnud

§-s 20 mitmel juhul veel täiendava õiguse juurdepääsuks arhiveeritud karistusandmetele. Nii võib uurimisasutus saada arhiveeritud andmeid kohtueelse menetluse toimetamiseks (

§ 20

lg 1 p 3) ning prokuratuur kriminaalmenetluse läbiviimiseks ja jälitustoimingu planeerimiseks (

§ 20lg 1 p 7).

Kuigi mõlemal nimetatud juhul võib neist arhiveeritud andmeist tuleneda üksikisikule negatiivse toimega järelmeid (nt tuvastatakse modus operandi, mis viib mitme kahtlusaluse seast ühe väljavalimiseni ning tema suhtes täiendavate menetlustoimingute – sh nt jälitustoimingute – tegemiseni), ei ole seadusandja 3

§ 5mõttes.

14. Lahendades küsimust, kas arhiveeritud karistusi võib võtta arvesse isiku ennetähtaegse vabastamise küsimuse vaagimisel, on iseäranis tähelepanuväärne

§ 20

lg 1 p-s 8 vanglateenistusele antud õigus saada ja teha arhiveeritud andmeist järeldusi kinnipeetava või kriminaalhooldusaluse kriminogeensete riskide hindamisel. Ühtlasi näeb vangistusseaduse (VangS) § 76 lg 1 p 2 ette, et kinnipeetava katseajaga tingimisi enne tähtaega vabastamiseks peab vangla esitama kohtule muu hulgas kinnipeetava iseloomustuse, milles antakse vangla hinnang uue kuriteo toimepanemise võimalikkuse, kinnipeetava ohtlikkuse ja tema ennetähtaegse vabastamise kohta. Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et kinnipeetava ennetähtaegsel vabastamisel tuleb eeskätt anda hinnang just tema edasisele käitumisele, st kas temalt on vabadusse pääsemisel õiguskuulekust oodata või mitte (osutatud määrus nr 1-09-3703/83, p 9; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p-d 19–21). Ebaloogiline ja vastuolus seaduse eesmärgiga – vältida jätkuvalt ohtliku kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist – oleks see, kui kohtul ei oleks retsidiivsusriski hindamisel õigust tugineda arhiveeritud karistusandmetele olukorras, kus seda peab tegema vangla, andes kohtule hinnangu uue kuriteo võimalikkuse ja kinnipeetava ohtlikkuse kohta (VangS § 76 lg 1 p 2). Kuna seadusandja on leidnud, et sellisel juhul ei ole arhiveeritud karistusandmetel vanglateenistuse jaoks

§ 5

mõistes õiguslikku tähendust, ei saa asuda seisukohale, et kohtu jaoks saavad need andmed siiski õigusliku tähenduse ja nendele tuginemine on välistatud. 15. Seetõttu leiab kolleegiumi kogu koosseis, et Riigikohtu senist seisukohta arhiveeritud karistusandmete kasutamise lubamatuse kohta vangistusest enne tähtaega vabastamise üle otsustamisel on vaja muuta. KarS § 76 lg 4 sätestab, et tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo muude asjaolude kõrval ka süüdlase isikut ja tema varasemat elukäiku. Kumbagi ei ole võimalik adekvaatselt hinnata, jättes samal ajal arvesse võtmata süüdimõistetu eelneva kokkupuute kriminaalõigussüsteemiga. Ennekõike retsidiivsusriski hindamise kontekstis oleks ainetu rääkida süüdimõistetu elukäigust, jättes sellest välja teabe tema minevikus toime pandud kuritegude kohta. Süüdimõistetu varasemad kuriteod – nii nende arv, iseloom, raskus kui ka toimepanemisest möödunud aeg – on üks indikatiivsemaid tunnismärke, mille põhjal on võimalik prognoosida uute kuritegude toimepanemise ohtu. Samuti on lahutamatu osa inimese elukäigust see, kuidas teda on varem karistatud ja milline on olnud selle mõju. Ilmekas näide, milliste reaalsust eiravate tulemiteni kustunud karistuste arvestamise keeld võib viia, on praegune kohtuasi. Nimelt peaks senisest kohtupraktikast lähtudes tegelikkusest irduvalt tõsimeeli väitma – nagu seda süüdimõistetu kaitsja on kaebemenetluses ka teinud –, et S. Lalin on varem kriminaalkorras karistamata ja viibib kinnipidamisasutuses esimest korda. Tegelikult on teda kriminaalkorras karistatud juba üheksal juhul ja vanglas on ta neljandat korda. Oleks meelevaldne öelda, et need faktid on isiku edasise õiguskuulekuse prognoosimisel ja temast lähtuvate riskide hindamisel asjassepuutumatud. Kui seadusandja soovinuks, et süüdimõistetu enne tähtaega vangistusest vabastamise üle otsustamisel tema varasemad kuriteod – või mingi osa neist – rolli ei mängiks, poleks ta pannud KarS § 76 lg-s 4 kohtule kohustust arvestada muu hulgas süüdlase varasemat elukäiku tervikuna. Isiku varasem elukäik hõlmab tema kuritegusid ja karistusi. Järeldus, et KarS § 76 lg 4 annab kohtule õigusliku aluse arvestada ka süüdlase kustunud karistusi, pole eelmistes punktides käsitletud põhjustel vastuolus

§-ga 5. Isiku karistatus – olgu see siis kustunud või mitte – pole aga KarS § 76 lg 4 kohaselt selline asjaolu, mis automaatselt välistaks süüdlase vangistusest enne tähtaega vabastamise. Seega pole kustunud karistuse kui süüdlase varasema elukäigu osaga arvestamine käsitatav sellele karistusele õigusliku tähenduse andmisena

§ 5mõttes. 4