S § 118 lg 1 p 1 järgi ning mõista talle karistuseks 5 (viis) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust. 2. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg alates 27.08.2017 kuni 28.08.2017 s.o kaks päeva ning alates 11.12.2019 kuni 9.02.2022, s.o 2 aastat 1 kuu ja 29 päeva, kokku 2 aastat 2 kuud ja 1 päev, karistusaja hulka ning mõista Jevgeni Raikovile lõplikuks karistuseks 3 (kolm) aastat 3 (kolm) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust. Vangistuse kandmise algus on alates Jevgeni Raikovi ilmumisest kinnipidamiskohta karistuse kandmisele.
alusel kohus saadab süüdimõistetule teatise millal ja millisesse vanglasse ta peab karistuse kandmiseks ilmuma. Tähtajaks mitteilmumise korral kohaldada Jevgeni Raikovi suhtes sundtoomine karistuse kandmiseks kinnipidamiskohta.
Nii, tunnistaja Mi ütluste järgi 14.05.2017 nägi ta J.Raikovit Kohtla-Järvel, umbes 50 meetri kaugusel Kalevi poest. Nägi teda sellistel asjaoludel, et kaks noormeest jooksid, üksteise järel, J.Raikov jooksis taga, isikut, kes jooksis ees ei ole varem näinud. Nad jooksid temast mööda 510 meetri kaugelt. See jooksmine kestis mõned sekundid. Nägi noormehi ainult jooksmas. Muid tegevusi ei näinud. Ei märganud, kuidas see jooksmine lõppes. Küsimusele – kas nad üksteisele midagi ütlesid ka, kui nad mööda jooksid, vastas tunnistaja, et "…saan kätte või midagi sellist…. Seda hõikas tagumine (noormees)… Jevgeni Raikov. Ei näinud, kas tal oli midagi käes. Ei kuulnud, kas eespool jooksja on Jevgeni Raikovile ka midagi vastu hüüdnud. Küsimusele, kas eespool jooksja hoidis kuskilt midagi kinni või oli tal mingi vigastus, vastas tunnistaja eitavalt. Ta ei jälginud, kuhu nad jooksid. Edasi läks Kalevi poodi. Hetkest kui nägi Jevgeni Raikovi kuni poodi jõudmiseni möödus umbes 15-20 minutit. Jevgeni Raikovit seal ei näinud. Teist noormeest nägi. Tema (M) helistas politseisse. Kas politsei või kiirabi viisid teda (noormeest) autosse… Vist poemüüjad rääkisid sellest, et noaga oli teda lõigatud. Kes võis seda olla teinud – sellest juttu ei olnud. Poes olles helistas politseisse ja soovitati minna politseinikke juurde. Kuulati tunnistajana üle. Politseis näidati veel fotosid. Näidati kolm fotot ja paluti tunda ära kahtlustatav. Ta tundis ära selle, kes teisena jooksis. Jevgeni Raikovi nimi öeldi politseis. 4 Isiku tundis ise foto järgi ära. Süüdistatava küsimusele vastates kinnitas tunnistaja, et tol ajal tarvitas narkootikume, aga ei mäleta, kas tol hetkel oli ta narkojoobes... Võimalus, et politsei survestas teda andma ütlusi süüdistatava vastu, on välistatud. (IV kd tl 58-61) Prokurör on tõendina esitanud ka tunnistajale Mile äratundmiseks esitamise protokolli fototabeliga, millest nähtuvalt tunnistaja M tundis kannatanut Gt taga ajanud isikuna ära Jevgeni Raikovi. Selgituste all on protokollis kirjas, et "...tunnen ära inimest fotol nr 2. See noormees jooksis järele noormehele… Seda inimest ma tunnen kui Jevgeni Raikovi. Peale tema keegi veel noormehele järele ei jooksnud." (IV kd tl 62-66). Süüdistatav ja kaitsja on seadnud kahtluse alla tunnistaja M’i ütluste usaldusväärsuse. Samas kohus ei tuvasta selleks alust. M väitis, et ei tunne J.Raikovit isiklikult. Süüdistatav väitis vastupidist, kuid M jäi ikkagi oma seisukoha juurde, et ei tunne J.Raikovit isiklikult, aga …võib olla see inimene (Raikov) tunneb mind (vt istungiprotokolli lk 9, IV kd tl 59). Vastuolu, et kuigi ta ei tunne Raikovit isiklikult osutab ta (M) tema (J.Raikovi) ees- ja perekonnanimele on M selgitanud nii, et …Jevgeni Raikovi nimi mulle öeldi politseis, kuid isiku tundis ta ära foto järgi (samas). M tunnistas, et tol ajal on tarvitanud narkootikume, kuid ei mäleta, kas tol ajal oli narkojoobes. Tõendeid selle kohta, et M oleks sündmuse toimumise ajal viibinud joobeseisundis, ei ole. Süüdistatava küsimusele – kas on võimalik, et politsei survestas sind andma minu vastu ütlusi vastas M eitavalt: … see on välistatud (samas). Eeltoodu alusel ei tuvasta kohus alust kahelda tunnistaja Mi kui tõendiallika, aga ka tema ütluste usaldusväärsuses. Ta on väitnud, et ei tunne Raikovit (ning vastupidise kohta tõendid puuduvad), et Raikovi nime sai teada politseis, aga tundis Raikovit ära foto järgi. Seega puudub alus väita, et äratundmiseks esitamine on toimunud vastuolus seaduse nõuetega. Ei ole tuvastatud asjaolusid, mis osutaksid, et M on tunnistajana ebaobjektiivne, kallutatud, mõjutatud kellegi poolt või mõnel muul põhjusel huvitatud süüdistatava vastu teadvalt valede ütluste andmisest ehk tema rõõnamiseset. Seega puudub alus kahelda tunnistaja Mi ütluste ja äratundmiseks esitamise protokolli tõendina lubatavuses. Süüdistaja nägemuse järgi asjaolu, et tunnistaja Mi ütlustest nähtuvalt D.G jooksis ära ning J.Raikov on ajanud teda taga, tõendab, et agressioon selles olukorras tuli just süüdistatavalt, mitte kannatanult. Kannatanu G ei kinnitanud süüdistuse versiooni, selgitades, et tegemist on õnnetusjuhtumiga ning ta ise kukkus Raikovi noa otsa tema ründamise käigus. Raikovi ründamise põhjust ei osanud kannatanu G selgelt nimetada, viidates, et hakkas nõudma Raikovilt raha võlgu ning tol ajal on tarvitanud narkootikume ja oli narkojoobe seisundis, siis sellest tingutuna käitus ebaadekvaatselt. Raikov ise oli aga rahulik ja ei andnud mingit alust tema ründamiseks. Üksikasjalikumalt kirjeldab kannatanu G toimunu nii. Oli üksi, sai süüdistatavaga juhuslikult kokku, teretasid üksteist ja hakkasid suhtlema. Suhtluse ajal alguses ei olnud mingit konflikti, aga peale seda kui tema (G) hakkas Raikovit tõukama, siis toimus konflikt. Varem on küsinud Raikovilt raha võlgu. Nüüd hakkas temalt uuesti raha nõudma. Tõukas (Raikovit), nõudis veel raha. Ei mäleta, mida on rääkinud sel ajal. Sel hetkel oli ebakaine, oli tarvitanud fentanüüli, samal päeval varasemalt. Hakkas tõukama Raikovit, käituma agressiivselt. Enne seda Raikov oli rahulik. Tõukas Raikovit käega vastu õlga – parema käega, ei mäleta vastu millist õlga. Siis Raikov asetses tema suhtes näoga tema (G) poole, vastakuti. Peale käega tõukamist püüdis Raikov teda rahustada, aga tema (G) ei kuulanud teda ja lõi teda (Raikovit) rusikaga vastu nägu. Ka siis oli näoga tema poole, lõi parema käega. Peale esimest lööki (vastu nägu) Raikov ei öelnud midagi. 5 Kohtu arvates need kannatanu ütlused (välja arvatud Raikov’iga kohtumise fakt kui selline) on ebausaldusväärsed mitmel põhjusel. Kohtu arvates need on ebaloogilised ja eluliselt ebausutavad. Nii, osutab G, et alguses nad Raikoviga teretasid üksteist ja suhtluse algus oli rahulik. Siis aga järsku ja arusaamatul põhjusel hakkas G nõudma Raikovilt raha võlgu, kuigi on tema käest varem juba laenanud raha ja pole seda veel tagastanud. Esiteks, usutav ei ole selline silmapilkne üleminek rahulikust suhtlemisest tõukamisele ja seejärel Raikovi löömisele. Kui suhtluse algus oli rahulik, siis selle käigus pidi toimuma midagi, mille pärast G käitumine muutus. Midagi sellist G ütlustest ei nähtu. (Raikov räägib küll oma ütlustes, et on küsinud Glt raha tagasi, kuid G ise ei räägi sellest oma ütlustes midagi). Teiseks, usutavad ei ole G ütlused Raikovilt raha nõudmise osas. Märkimisväärne on, et G ei räägi oma ütlustes midagi selle kohta kuidas Raikov vastas tema raha nõudmistele, sh kas on üldse midagi vastanud. Kui lähtuda G ütlustest, siis raha saamine teda (Gt) tegelikult justkui ei huvitanudki. Selline käitumine oleks mõistetav nt võõra isiku suhtes tänavaröövi toimepanemisel või kui otsitakse ettekäänet tüli nörimiseks. Kuid G ja Raikovi suhtluse algus oli rahulik, nende suhted olid sõbralikud ja ei nähtu mingit põhjust, miks G pidi olema Raikovi suhtes agressiivne või provotseerima teda. Sellest tulenevalt jääb arusaamatuks, miks G pidi praktiliselt kohe asuma ründama Raikovit, sisuliselt ilma mingisuguse põhjuseta, kui Raikov isegi ei jõudnud veel midagi vastata tema (G) nõudmisele (äkki ta ei olekski vastu, et anda Gle veel raha võlgu). Vähemalt kannatanu ütlustest ei nähtu, et Raikov oleks keeldunud temale raha laenamast / andmast vms. G selgitas seda nii, et oli narkojoobe seisundis ja sellest tingituna võis käituda ebaadekvaatselt. Aga isegi kui lähtuda, et G oli narkojoobes (millele ei ole küllaldast objektiivset kinnitust peale tema enda ütlusi) ja sellises seisundis kipus ta käituma ebaadekvaatselt, siis jääb arusaamatuks, miks ta ei hakanud ründama Raikovit kohe, vaid enne seda küsis temalt raha võlgu. Raha võlga küsimine on oma iseloomult ratsionaalne tegevus (seda ei saa teha oma tahtest olenematult / kogemata vms) ning arvestades poolte varasemat käitumist (et varem G on juba saanud laenata raha Raikovi käest) see G käitumisakt näeb välja igati läbimõeldud ja sihipärase tegevusena. Seetõttu kohtu arvates ei ole võimalik uskuda, et sellisele ratsionaalsele käitumisele kohe järgneb mõttetu ja motiveerimata agressioon G poolt ja Raikovi ründamine. Kui G juba oli narkojoobe seisundis ja selle mõju all ebaadekvaatne, siis selline pidi olema kogu tema käitumine suhtlemise algusest peale. Suhtlemise algus aga oli rahulik. Mingit põhjust G käitumise muutmiseks ja agressiooni plahvatamiseks aga ei ole näha. Ülaltoodud ebaloogilist ja elulist ebausutavust ei ole võimalik kuidagi mõistlikult selgitada. Sellest tulenevalt järeldab kohus, et kannatanu G ütlused ei ole usaldusväärsed osas, mis puudutavad tol õhtul Raikoviga suhtlemist, temalt raha nõudmist või muud konflikti tekkimise põhjust. Veel rohkem küsimusi ja kahtlusi tekitavad kannatanu ütlused noahaava saamise kohta. G kirjelduse järgi pärast Raikovi rusikaga näkku löömist tahtis ta (G) lüüa (Raikovit) ka teist korda, aga Raikov astus sammu tagasi ja ei õnnestunud teda teist korda lüüa. Siis tundis valu kõhu piirkonnas, vaatas kõhu peale, jopes oli auk. Enne Raikoviga kohtumist ei olnud jopes auku. Millega see auk tekitati – oli väike nuga, ise lõi ennast vastu seda nuga, sest seisid lähestikku. See oli kokkupandav nuga. Oli Raikovi käes. Peale seda kui tundis valu ja nägi nuga püüdis Raikov teda maha rahustada, sõnaliselt, ei mäleta, mida ta ütles. Kui tundis valu ka siis olid vastastikku, üksteisele näoga. Peale valu tundmist ja kui nägi nuga – oli endal šokk, jooksis minema ja kõik. 6 Need G ütlused on vastuolus Raikovi ütlustega. Nii, Raikovi kirjelduse järgi praktiliselt kohe pärast noa välja võtmist jooksis G ära. G aga räägib, et nägi nuga Raikovi käes ja Raikov on veel püüdnud teda (Gt) maha rahustada. Esiteks, kannatanu enda eelnevate ütlustega ei riimu see, et pärast kõhu piirkonnas valu tundmist oli ta šokis ja jooksis minema. Kui vahetult enne seda oli ta narkojoobest tingituna meelestatud nii agressiivselt, et otsustas ilma mingisuguse põhjuseta rünnata temaga sõbralikes suhetes olevat Raikovit, siis arusaamatuks jääb, miks ta pidi muutma oma käitumist pärast noalöögi saamise avastamist. Otsesele küsimusele, miks ta muutis oma käitumist, s.t kui enne (noalöögi saamist) oli agressiivne, aga peale seda enam mitte oskas G selgitada niipalju, et tal oli šokk, selliseid asju ei juhtu iga päev, ei olnud võimalik vastu rünnata, tundis valu, aga oli võimeline joosta kaupluseni. Lisaks on üldiselt teada, et viha ja agressioon on piisavalt püsivad seisundid ning agressiivselt meelestatud inimene ei muuda oma meeleolu silmapilkselt, vaid selleks kulub aega, et inimene rahuneks maha. Antud juhul aga, G ütluste järgi, kohe pärast valu tundmist lõpetab ta Raikovi ründamist (mis enne seda on arenenud üsna intensiivselt, mõlema poole kirjelduse järgi G kogu aeg astus Raikovi peale) ja jookseb minema. Kui G oli agressiivne juba enne temal valutunde tekkimist, siis arusaamatuks jääb, miks ta pidi maha rahunema pärast jopes augu avastamist ja kõhus valu tundmist. Kui G oleks aru saanud, et just sai viga Raikovi käes olnud esemest, nt noast, siis see pidi ärritama teda veelgi rohkem. Seda enam, kui ta ei oleks sellest (noahaavast) aru saanud, ei olnud tal (Gl) mingit põhjust, miks ta pidi Raikovi suhtes varem alustatud rünnet lõpetama ja ära jooksma. S.t mõlemal juhul ei saanud eeldada, et G lõpetab oma senist rünnet ja agressiooni Raikovi suhtes. See oleks mõeldav vaid juhul, kui Raikov oleks aktiivselt ja selgelt väljendatult asunud ennast kaitsma, rünnates Gt vastu ja näidates talle, ete ta (Raikov) hakkab nüüd ennast kaitsma (mida ta seni pole teinud). Seda aga pole (G ja Raikovi ütlustest nähtuvalt) toimunud, sest Raikovi versiooni järgi jõudis ta vaid võtta noa taskust välja, aga ei jõudnud teha midagi muud – näidata nuga Gle, ähvardada teda sellega vms. Ehk ei G ega Raikovi ütlustest ei nähtu midagi, mis viitaks G arusaamale, et jõu tasakaal on nüüd muutunud ning Raikovi edasine ründamine ei ole enam tema jaoks ohutu, mistõttu ta oleks otsustanud või sunnitud loobuma Raikovi edaspidisest löömisest. Ühtegi sellist asjaolu ei nähtu ei G ega Raikovi ütlustest. Kohtu arvates viimane järeldus ei muutu ka G kirjeldatud šokiseisundi tingimustes (millele jällegi ei ole mingit objektiivset kinnitust peale G enda sõnu), sest agressiivselt meelestatud ründajale vastupanu osutamine ja temale (mittesurmava) haava löömine pigem veelgi ärritab teda, kui rahustab maha. Seetõttu, kohtu arvates, G ütlused on ebausaldusväärsed ka noalöögi saamise kirjelduse osas ning kohus jätab ka need tõendikogumist välja. Edasi toimunu osas: vaidlust ei ole, et pärast noahaava saamist pöördus G abi saamiseks lähedal asuvasse kauplusse. G kirjelduse järgi "Jooksis kaupluse sisse, palus kutsuda kiirabi. Ei mäleta keda. Ei mäleta, kas see oli klient või poe töötaja. Küsiti, mis juhtus, ütles, et õnnetusjuhtum. Kiirabi tuli, ei mäleta kaua aega see võttis, viidi haiglasse. Politsei tuli ka kohale." Tunnistaja Ü A (kaupluse juhataja) kinnitas, et vargustega seoses temale varem tuttav G pöördus tema poole palvega kutsuda välja kiirabi. Nähtavaid vigastusi tal ei olnud, ütles vaid, et „mind pussitati“. Ei rääkinud kus see juhtus. Küsis – „kes“, ta (G) ütles, et möödakäia, nimesid ei nimetanud, et keegi tundmatu... Ei täpsustanud millega teda pussitati. Samas see fakt ei selgita midagi varem toimunu osas. Teadmata on motiivid, miks G ei selgitanud Ale juhtunu asjaolusid üksikasjalikumalt ega nimetanud Raikovi nime, viidates keegi tundmatule möödakäiale. Oluline aga on see, et G ütles Ale, et teda pussitati (mitte, et oleks toimunud 7 õnnetusjuhtum vms), s.t seletuses Ale osutab G, et teda löödi noaga. See kinnitab otseselt, et tegemist oli teise inimese tahtliku tegevusega, mitte õnnetusjuhtumiga (viimasel juhul loogiline oleks eeldada, et G kirjeldaks toimunu sõnadega – kogemata, juhuslikult, kukkus noa otsa vms, mida G aga ei kasuta, rääkides just teda tundmatu isiku poolt pussitamisest). Aga rääkimise ajal oli G veel läbielatu mõju all (juhtum oli just toimunud, G on nõrk, tunneb hirmu oma elu ja tervise pärast ning palub kutsuda temale kiirabi), mistõttu, kohtu arvates, selles osas kohaldub
lg 2-1 p-ga 2 ette nähtud erand, mis lubab teise isiku vahendusel teada saadu tõendina kasutada. Oma kohtus antud ütlustes kannatanu viitas sellele, et kohtueelse menetluse ajal politseitöötajad avaldasid temale mõju, survestasid osutama Raikovile kui teo toimepanijale. See kannatanu väide on nii paljasõnaline, kui ebaloogiline. G ei suutnud selgitada, miks ta kohe ei rääkinud politseis, et tegu oli õnnetusjuhtumiga. Samuti selgitas G, et tol ajal oli ta ise tagaotsitav kriminaalasjas, nii et oli varasem kokkupuude politseiga tal oli, oli üle kuulatud ka teistes kriminaalasjades. Seega, pidi ta teadma, et kannatanuna peab ta rääkima tõtt ja andma tõele vastavad ütlused. Selle peale aga avaldas G, et ta alati räägib tõtt kohtus, aga politseis ei pea seda vajalikuks. Need kannatanu selgitused ei ole eluliselt usutavad. On üldiselt teada, et ametiasutuses ja ametnikuga, seda enam politseis ja politseinikuga suheldes peab rääkima tõtt. Seetõttu kannatanu selgitused, miks ta ei rääkinud tõtt kohtueelses menetluses ülekuulamisel, viidates vaid keegi tundmatule isikule, ei ole veenvad. Samuti kinnitas G, et ei tea, mis oli politsei huvi, et teda survestati osutama Raikov’ile kui toimepanijale, politseinike tavaline käitumine. Selline käitumine politseiametnikke poolt on sedavõrd ebaloogilisem, et ei ole näha põhjust, miks politseinikud oleksid huvitatud sellest, et selle teo eest oleks vastutusele võetud just J.Raikov, olenemata sellest, kas ta on selles süüdi või mitte. Mitte mingit motiivi J.Raikovi rõõnamiseks ja politseitöötajate poolt süüdlaseks lavastamiseks ei nähtu ei G ega Raikovi ütlustest või muudest tõenditest. Eluliselt usutav ei ole ka G selgitus, et Raikov oli ka ehmunud, et tema (G) sattus noa otsa ja seetõttu jooksis (Raikov) ära, muidu tuleks politsei ja hakkaks esitama küsimusi ja neile (politseile) ei ole võimalik midagi selgitada, ikka panevad kinni. Kannatanu ütlused on ka selles osas ebaloogilised ja ebausaldusväärsed. Kui tema ja Raikovi vahel on tõesti juhtunud õnnetusjuhtum, siis arusaamatuks jääb, miks G pidi seda varjama ja miks nad mõlemad ei saanud jääda sündmuskohale, kutsuda politsei välja ja selgitada politseile, mis on nende vahel juhtunud või koos pöörduda G’le meditsiinilise abi andmiseks. Sellist võimalust aga ei oleks G’l juhul, kui Raikov oleks põgenenud sündmuskohalt, kartes toime pandud teo eest vastutusele võtmist. Kannatanu sõnadest, et politseile ei ole võimalik midagi selgitada, nad ikka panevad kinni – nähtub tema eelarvamuslikkus õiguskaitseorganite töötajate suhtes ning ei saa välistada, et samast eesmärgist (varjata teda noaga löönud isik) on ta lähtunud nii kohe pärast sündmust abi saamiseks tunnistaja A poole pöördudes (kui ta ei nimeta teda pussitanud isiku nime, vaid viitab tundmatule isikule), kui hilisemalt kriminaalmenetluse käigus, eitades Raikovi poolt noaga löömist, et Raikovit ei võetaks vastutusele ega paneks tema (G) poolt ametivõimude poole (politseisse) pöördumise pärast kinni. Teistmoodi ei ole seda võimalik selgitada, sest üldiselt teadaolevalt karistust kuriteo eest mõistab ainult kohus (mitte politsei) ning üldreeglina karistatakse vaid tahtliku kuriteo eest (mitte õnnetusjuhtumi toimumise või hädakaitsepiiridesse jäänud hädakaitseseisundis enda kaitsmise eest). Seetõttu kohtu arvates valdavas enamuses on kannatanu G ütlused ebausaldusväärsed (välja arvatud kohtumise fakt kui selline, enne seda kehavigastuste puudumise ja pärast seda kõhu 8 piirkonnas kehavigastuse tekkimise ja abi saamiseks pöördumise osas) ja need jäävad tõendikogumist välja. Hinnates sündmuse teise vastaspoole – süüdistatava Raikov’i ütlused tuleb märkida, et ka tema versioon, mis üldjoontes langeb kokku kannatanu G versiooniga, on täis ebaloogilisusi ja küsitavusi. Raikovi ütluste järgi tol ajal tarvitas ta narkootikume. See asjaolu iseenesest ei olnud kahtluse all. Selle tõendamiseks esitas kaitsja dokumentaalse tõendina 27.08.2017 indikaatorvahendi kasutamise protokolli, millest nähtuvalt Jevgeni Raikov’i suhtes pärast tema 27.08.2017 kinnipidamist (s.o rohkem kui kolm kuud pärast toimunud sündmust) kasutatud indikaatorvahendi näit oli positiivne (märkuste all seisab: Amp, Fyl, THC). (IV kd tl 73-76). Samuti SA Viljandi Haigla 6.11.2020 vastusest kaitsja taotlusele nähtub, et Jevgeni Raikov on viibinud SA Sillamäe Narkorehabilitatsioonikeskuses alates 16.05.2014 kuni 18.08.2014 (IV kd tl 77). Samas Raikovi narkosõltuvus sündmuse ajal ei seleta iseenesest midagi, kinnitades vaid asjaolu, et nemad koos G võisid tunda üksteist seoses narkootikumide tarvitamisega. Raikov ka ise tunnistab narkootikumide tarvitamist tol eluperioodil. Tol päeval on tarvitanud hommikul narkootikume, pärast veel alkoholi. Käis šašlõki tegemas ja tagasiteel kohtus Gga. Nad tundsid üksteist, olid sõbralikes suhetes, tarvitasid narkootikume koos. Varem laenas Gle raha oma pensionirahast. Kui sai Gga kokku küsiski (Glt), millal tagastab võla. Selle peale muutus G agressiivseks, hakkas tõukama ja siis lõi rusikaga näkku. Vahemaa nende vahel oli minimaalne, vähem kui meeter. G kogu aeg lähenes, lähenes ka siis kui tõukas. Et mitte kukkuda astus ta (Raikov) natuke tagasi, et mitte kukkuda. (Hiljem oma ütlustes parandas Raikov ennast ja ütles, et ei teinud sammu tagasi.) Löögist ei saanud mõni aeg silmanägemist taastada, pilku fokuseerida. Et mitte kukkuda toetus jalale. Ei oska öelda, kas saadud löögist tema kehaasend muutus, vist pea läks tagasi. Enda kaitsmiseks otsustas ta hirmutada G’t noaga, mis tal oli kaasas šašlõkil käimisest. Nuga oli kokkupandav, aga kandis seda alati lahtises asendis. Nuga oli jope taskus. Võttis nuga välja. Kuidas nuga asetses ei oska öelda, ei toibunud löögist. Ei mäleta, et oleks noaga mingit liigutust teinud, lihtsalt võttis selle välja ja siis nägi juba, et G jookseb ära. Arvas, et G läks sõprade järele, et anda talle (Raikov’ile) peksa. Pani noa tagasi tasku. Nuga oli puhas. Ei teadnudki, et G sai haavata. Järgmine päev kuulis, et kedagi pussitati Kalevi kaupluse juures. Ehmus ära ja viskas noa ära. Siis läks koju. Kohtu arvates süüdistatava ütlused on usaldusväärsed vaid osas, et nad said G’ga kokku ja see juhtus Kalevi kaupluse lähedal. Ülejäänud osas on Raikov’i ütlused kas ebaloogilised, ebausutavad või vastuolus teiste tõenditega. Esiteks, Raikov’i (nagu ka G) ütlused, et varem oli ta laenanud G’le raha oma pensionirahast, on eluliselt ebausutavad. Tol ajal Raikov ei töötanud, tema enda kirjelduse järgi oli sügavalt narkosõltlane ning tema ainukeseks sissetulekuallikaks oli pension. Üldiselt teada on, et narkosõltlased on väga enesekesksed ning nende elu peamine (kui mitte ainus) liikumapanev jõud on vajadus tagada endale rahaliste vahendite olemasolu uue doosi hankimiseks, mille nimel nad on sageli valmis valetama, varastama, petma ja sooritama muid inetuid tegusid, sh kuritegusid, et vaid rahuldada oma vajadust narkootikumi järele. Arvestades Raikov’il rahalise ressurssi piiratust on ebausutav ükskõik mis sisuga laenusuhete olemasolu üleüldse, seda enam kahe narkosõltlase, s.o G ja Raikov’i vahel. Nad võisid küll tarvitada koos narkootikume, nagu nad on sellest oma ütlustes rääkinud, kuid kohtu arvates ei ole võimalik uskuda narkosõltuvusega inimeste vahel üksteise materiaalse toetamise praktika olemasolusse (nagu Raikov kirjeldab seda oma ütlustes). Üksteise abistamise ja toetamise soovi võib eeldada 9 narkosõltuvusest vabaneda soovivate ja/või vastava sõltuvusravi saavate inimeste puhul, sest siis samas hädas oleva inimese toest võib tõesti olla abi ning sellise abi esemeks ei ole narkootikumi järjekordse doosi saamise tagamine, vaid sõltuvusest vabanemist toetav tegevus. Praktiseerivate narkomaanide puhul aga sellist üksteise materiaalset toetamist eeldada ei saa, sest iga sõltlane mõtleb vaid enda huvidest ja uue doosi saamise vajadusest ning teise sõltlase (nagu ka ükskõik millise teise inimese, sh lähedase) mured ja vajadused jätavad teda külmaks ja ükskõikseks. Kaudselt tunnistab seda järeldust ka Raikov ise oma ütlustes, kui räägib, et „…narkomaanidel on alati nii, et tahavad, et raha jääks nende kätte, sest raha vaja endal selle doosi jaoks“ (vt 22.03.2022 istungiprotokolli lk 6). Teiseks, seda, et tegemist on reaalsuses mitte eksisteerinud asjaoluga (et Raikov ei ole laenanud raha G’le) kaudselt kinnitavad ka vastuolud G ja Raikov’i ütluste vahel. Raikov'i ütlustes varasema võla teema veel kuidagi esineb (et küsis Glt, millal tagastab võla ja siis nö hakkas pihta), kuigi ka siis jääb ebaselgeks, miks võla tagasi küsimine ajas G’t nii tugevasti endast välja, seda enam, et Raikov’i versiooni järgi üksteise materiaalne abistamine on igati levinud praktika narkomaanide seas ja sellele tuginedes G võis eeldada, et Raikov ei hakka kiirustama teda tagant võlga tagastama ja temalt võib nt küsida ka ajapikendust. G aga jätab vana võla teemat (et Raikov olevat temalt vana võlga tagasi küsinud) oma ütlustes praktiliselt mainimata, sh ei räägi ta midagi Raikovi poolt tema (G) käest vana võla tagasi küsimisest. Ehk selles osas nende ütlused on risti vastupidised ning G ja Raikov kirjeldavad tüli tekkimise põhjust väga erinevalt: G, et tema küsis Raikovilt veel rohkem raha võlgu (s.t initsiaatoriks oli G), Raikov aga, et tema küsis Glt, millal ta juba olemasolevat võlga tagastab (ehk et initsiaatoriks oli Raikov). Seda vastuolu ei ole võimalik kõrvaldada, sest sündmuse pealtnägijaid ei ole ning keegi ei või kinnitada või lükata ümber ühte või teist versiooni (nagu ka seda, et tüli G ja Raikov’i vahel oli tekkinud just sellel, mitte aga nt mingil teisel põhjusel). Eeltoodu alusel veelgi süveneb kohtu veendumus, et kannatanu G ütlused on usaldusväärsed vaid osas, et kohtumine Raikoviga on tõesti aset leidnud ning enne seda ei olnud kannatanul noahaava kõhu piirkonnas, pärast selle kohtumise lõppemist aga pöördus ta noahaavaga kõhus kiirabi kutsumise palvega kaupluse töötaja Ü A poole, selgitades temale, et teda pussitati. Mis on toimunud vahepeal ehk Raikoviga suhtlemise käigus, ei ole aga G ütluste alusel võimalik usaldusväärselt tuvastada ja selles osas jäävad tema ütlused tõendikogumist välja kui ebausaldusväärsed. Süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel arvestab kohus ka seda, et Raikovi kohtueelses menetluses antud ütlused on oluliselt erinevad kohtus antud ütlustest. Nimelt kohtueelses menetluses on ta andnud ütlused, et „mäletan, et lõin teda noaga, kuid kuhu täpselt, ma ei oska öelda, ma ei näinud“. Kohtus selgitas Raikov, et need ütlused andis ta operatiivtöötajate surve all ja advokaadi juuresolekuta ning kuna tol ajal oli narkosõltlane, siis tahtis vaid pääseda vabadusse, et saaks edasi tarvitada narkootikume, ütles seda, mida politseitöötajad tahtsid temalt kuulda. Teisel ülekuulamisel antud ütlused, et „ma võtsin taskust noa paremasee kätte ning tahtsin D’ile lüüa vastu vasakut jalga“ selgitas Raikov samuti sellega, et rääkis seda, mida operatiivtöötajad temalt tahtsid saada. Need süüdistatava selgitused on paljasõnalised ja ebaloogilised. Esiteks, on ebaloogiline Raikov’i versioon, et ta andis politseitöötajate väidetavale survele alla ja andis politseis ütlused, mida nad tahtsid temalt saada. Siin tuleb märkida, et isegi kui oletada, et teda survestati (millele küll ei ole ühtegi tõendit peale Raikovi sõnu), siis temalt väidetavalt „välja pressitud“ ütlused 10 on tema süü tõendamiseks üsnagi laialivalguvad. Kui politseil oleks soovi lavastada Raikov’it süüdlaseks või sundida teda süü omaks võtule, siis loogiline oleks eeldada, et temalt saadavad ütlused oleksid maksimaalselt selged ja ilma mingisuguse kahtluseta kinnitaksid tema süüd. Antud juhul aga on Raikov rääkinud esimesel ülekuulamisel, et mäletab, et lõi kannatanut noaga, kuid ei mäleta kuhu. Teisel ülekuulamisel ütles, et võttis taskust noa ja tahtis lüüa vastu vasakut jalga. Sellised ebamäärased ja ebajärjepidevad ütlused jätavad küll väga palju küsimusi (miks esimesel ülekuulamisel ei mäletanud kuhu lõi, teisel aga rääkis et tahtis lüüa jalga) ja tõlgendamisruumi (nt ebaselge on, mis eesmärgil lõi), samuti kui taheti tõendada tema tahtlust raske tervisekahjustuse tekitamiseks, siis iga politseitöötaja pidi aru saama, et löögi tegemise koht on selle kuriteokoosseisu tõendamise puhul väga suure tähtsusega ning nt löök jalga ei pruugi üldse tähendada eluohtlikku tervisekahjustuse tekitamise kavatsust. Jääb arusaamatuks, miks politseitöötajad pidid leppima Raikovi nii ebamääraste ütlustega, kui Raikovi enda sõnul oli ta valmis kirjutama alla ükskõik millele. Loogiline on eeldada, et siis tema süüdi olek oleks lavastatud võimalikult põhjalikult ja selgelt, nii et tema süüditunnistamine oleks, teda üle kuulanud politseinike silmis, nö garanteeritud. Samas ei ole tema ütlustest midagi sellest näha. Tema ütlused on väga üldist laadi ja selliste ütluste alusel ei saanud politseitöötajad kuidagi olla kindlad tema süüdi tunnistamises. Samuti ei nähtu Raikovi kohtus antud ütlustest võimalikku motiivi, miks politseinikud pidid käituma tema suhtes niimoodi. Ei nähtu, et uurijal, jälitustöötajal oleks isiklik huvi või vihavaenu vms tundeid Raikovi suhtes, millest tingituna soovis ta lavastada Raikovit süüdlaseks. Lähenemine, et see on politsei tavaline praktika, põhineb eelarvamusel ja on täielikult alusetu. Seda enam, et iga politseitöötaja, kellel on kasvõi algteadmisi kohtulikust menetlusest, teab hästi, et kohtulikus menetluses eeluurimisel antud ütlused reeglina kasutada ei või. Seega nö lüües politseis ülestunnistamist isikult välja ei garanteeri menetleja sellega midagi (peale enda võimalikku kriminaalvastutusele võtmist õigusemõistmisevastase kuriteo eest). Selliselt on kohtueelse menetleja väidetav tegevus süü tõendamise mõttes absoluutselt mõttetu ja perspektiivitu ning kohus ei tuvasta vähimatki põhjust miks antud juhul kohtuväline menetleja pidi käituma sellisel viisil. Seega Raikovi väited tema käest politseis ütluste välja pressimisest on alusetud. Eeltoodu alusel ning J.Raikovi kohtus antud ütlustes rohkete vastuolude ja elulise ebausutavuse tõttu, leiab kohus, et (nii kannatanu G, kui) ka süüdistatava Raikovi ütlused on ebausaldusväärsed ja kohus jätab need tõendikogumist välja, välja arvatud osas, et tema kohtumine Gga on tõesti aset leidnud. Sellest tulenevalt tekib kohtul kahtlus ka Raikovi kohtus antud ütlustega esitatud versiooni elujõulisuses, osas, kus ta väidab, et on tegutsenud hädakaitseseisundis. Puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et enne noahaava saamist Raikov oleks seisnud G poolt tuleneva vahetu või vahetult eesseisva ründe ees. Ei ole tuvastatud, mis on toimunud G ja Raikovi kohtumise käigus, välja arvatud, et see kohtumine lõppes G poolt noahaava saamisega. Nii kannatanu kui süüdistatav väidavad, et selle põhjuseks oli G agressiivne käitumine. Samas nende ütlused on selles osas eelnevalt tunnistatud ebausaldusväärseteks ja kohus ei saa neile tugineda. Teisi tõendeid, mis kinnitaksid, et kohtumise sündmused on arenenud G ja Raikov’i poolt kirjeldatud viisil ei ole. Kuna puuduvad tõendid, mis kinnitaksid Raikov’it ähvardanud vahetu või vahetult eesseisva õigusvastase ründe olemasolu, siis ei saa rääkida ka temal hädakaitseseisundi tekkimisest. Raikov’i veriooni järgi otsustas ta hirmutada G’t temaga kaasas olnud noaga. Seejuures kokkupandav nuga oli tema jope taskus juba lahtises asendis. Sellest tuleneb süüdistatava 11 positsioon, et tal oli võimalik võtta nuga taskust välja ühe liigutusega (vastupidi ei saaks süüdistatav seletada, kuidas ta sai kokkupandavat nuga lahti teha, praegune versioon aga võimaldab tal väita, et ta ei pidanudki seda tegema, sest nuga juba oli lahti). Esiteks on ebausutav, et Raikov on tõesti kandnud kaasas nuga, mis oli alati lahtises asendis. Sellisel viisil noa kandmine on nii ebamugav, kui ka ohtlik. Järsu liigutuse vms korral võib nuga kahjustada riiet, aga ka kätt, kui Raikov oleks kogemata pistnud oma käe taskusse. Küsimusele, miks Raikov pidi välja tulema sellise eluliselt ebausutava versiooniga, saab vastata nii, et Raikovi selline seletus ühtib hästi tema ütlustega, et tol ajal oli tema vasak käsi peaaegu, et halvatud. Viimase asjaolu kinnitamiseks kaitsja esitas ambulatoorse epikriisi nr 1697, millest nähtuvalt patsient Jevgeni Raikov pöördus 11.07.2014 plaanilisele vastuvõtule XXX arstile XXX. Põhihaigus – XXX (IV kd tl 80-81). Sellega seoses tuvastab kohus, et J.Raikov on tõepoolest pöördunud 2014.a ehk ligi kolm aastat enne uuritavat sündmust XXX arstile kaebustega valudele jäsemetes, nimelt valudega vasakus käes. Samas statsionaarsest epikriisist nr XXX nähtuvalt J.Raikov sai vastava abi ja pärast seda oli tema tervis oluliselt paranenud. Nii nähtub epikriisist nr XXX, et J.Raikov oli erakorraliselt pöördunud üldkirurgi XXX poole 7.05.2014, viibis statsionaaris kuni 15.05.
lg 5 kohaselt „Kui ringkonnakohus on kohtuotsuse tühistanud üksnes süüdistatava või kaitsja apellatsiooni põhjal, võib esimese astme kohus kriminaalasja uuesti arutades mõista süüdistatava süüdi raskemas kuriteos, kuid ei või mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud tühistatud esimese astme kohtu otsusega.“ Antud asjas J.Raikovi kaitsja apellatsiooni alusel tühistati Tartu ringkonnakohtu 24.09.2021 määrusega Viru maakohtu 9.07.2021 kohtuotsus nr 1-20-7329 ning saadeti asi uueks arutamiseks teises koosseisus. Seega antud asja praeguse arutamise tulemusena ei või kohus mõista J.Raikov’ile raskemat karistust, kui see, mis oli mõistetud tühistatud 9.07.2021 kohtuotsusega, s.o vangistus 5 aastat ja 6 kuud. Seetõttu, kuigi kohtu arvates J.Raikovile tulnuks mõista karistuseks 8-aastane vangistus, siis arvestades
lg 5 on kohus seotud varasema maakohtu otsusega mõistetud karistusega ja seetõttu mõistab J.Raikovile karistuse, mis ei ületa varasema tühistatud kohtuotsusega mõistetud karistuse määra, s.o vangistuse 5 aastat ja 6 kuud. KarS § 68 lg 1 kohaselt eelvangistus, kaasa arvatud väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aeg, arvatakse karistusaja hulka. Ühele eelvangistuspäevale vastab üks vangistuspäev või rahalise karistuse kolm päevamäära. J.Raikov peeti kahtlustatavana kinni 27.08.2017 (IV kd tl 20) ja 28.08.2017 kohaldati tema suhtes tõkendina elukohast lahkumise keeldu (IV kd tl 45). Kuna süüdistatav on omavoliliselt lahkunud oma elukohast ja tema asukoht oli teadmata tegi Viru maakohus 1.08.2019 tagaselja vahistamismääruse (IV kd tl 46) ning tegi abiprokurör Margit Luga tegi 1.10.2019 Euroopa vahistamismääruse (IV kd tl 23-26). J.Raikov tabati Saksamaal, Berlinis 11.12.2019 (IV kd tl 17 27). Eestisse toimetati teda 19.05.2020 (IV kd tl 28). Vahi alt vabastati 9.02.2022 (IV kd tl 68) Tartu ringkonnakohtu 28.01.2022 määrusega (IV kd tl 69). Seega eelvangistuses viibitud aeg 28. kuni 28.08.2017 alates, s.o kaks päeva ning alates 11.12.2019 kuni 9.02.2022, s.o 2 aastat 1 kuu ja 29 päeva, eelvangistus kokku 2 aastat 2 kuud ja 1 päev lugeda karistusaja hulka ning mõista Jevgeni Raikov’ile lõplikuks karistuseks 3 aastat 3 kuud ja 29 päeva vangistust. Karistuse kandmise algust arvestada alates J.Raikovi ilmumisest kinnipidamiskohta karistuse kandmisele. Kohus arvestab antud kohtuotsust tehes J.Raikovi ja tema kaitsja poolt viidatud asjaoludega: et pärast juhtunu on ta aktiivselt tegelenud oma narkosõltuvusest jagu saamisega ja ka praegu osaleb vastavas sotsiaalprogrammis, soovib minna õppima. Samas, kohtu arvates, ei anna need alust süüdistatava karistusest tingimuslikuks vabastamiseks ning temale mõistetav karistus tuleb temal ära kanda reaalselt vanglas. Tegemist on raske esimese astme isikuvastase kuriteoga, milles J.Raikov oma süüd ei tunnista. Kuigi oma viimases kõnes viitas ta, et praegu oleks ta tegutsenud teistmoodi ei ole lõpuni selge, mida ta peab silmas – et oleks kaitsnud ennast teistmoodi või ei oleks kannatanut noaga löönud. Igal juhul, kogu menetluse kestel on J.Raikov eitanud oma süüd, viidates oma hädakaitseseisundile, mida kohus aga pole tema puhul tuvastanud. Asjaolu, et sündmuse ajaks on praeguseks möödas juba ligi viis aastat on valdavas enamuses tingitud J.Raikovi enda käitumisest. Nii, rikkus J.Raikov tema suhtes kohaldatud tõkendit – elukohast lahkumise keeldu ja läks pakku. Pärast tema tabamist Saksamaal detsembris 2019.a saadeti asi kohtusse lühimenetluse korras. Kohus tegi vastavad ettevalmistused ning pani asja kuulamisele. Kuid siis keeldus J.Raikov oma taotlusest ja asi tagastati prokuratuuri. Ilmselge on, et prokuratuuri poolt asja uuesti kohtusse saatmine (nüüd üldmenetluses) ja kohtu poolt asja arutamise ettevalmistamine võtab aega (isegi kui uus süüdistusakt saadetakse kohtule kiiresti ei ole kohtul võimalik arutada üldmenetluse asja sama ajaga, mis oli planeeritud sama asja, aga lühimenetluse korras arutamiseks, sest siis ei pidanud kohus kuulama üle tunnistajaid jne). Ka apellatsioonimenetluses asja lahendamine võtab mitu kuud aega, sest ka teise astme kohtul on teised asjad juba kuulamisele määratud ja ette planeeritud. Ning peale asja uueks arutamiseks maakohtule tagastamist ei saanud uus kohtukoosseis määrata asja kohe kuulamisele, sest ka uuel maakohtunikul olid teised istungid ja asjad mitmeks kuuks ette planeeritud, mis on tavaline praktika ja mida ei saa pidada menetluse põhjendamatuks venimiseks. Eeltoodu näitab, et asja menetlemise mitmeaastane tähtaeg ei näita veel, et riik ei tegutsenud asja lahendamisega piisavalt operatiivselt. Seetõttu see asjaolu ei saa mõjutada ka karistuse liigi ja määra valikut ning kohus jääb ka eeltoodud asjaolusid arvestades oma seisukoha juurde, et J.Raikovit tuleb karistada reaalse vangistusega. Menetluskulud Vastavalt
lg 2 kohtumenetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine kohtumääruse või kohtuotsusega.
lg 1 p 14 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendab kohus millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad.
lg 1 p 1, 3, 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses, valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega; riiklikul ekspertiisiasutusel, muul riigiasutusel või juriidilisel isikul seoses ekspertiisi tegemise või joobe tuvastamisega tekkinud kulud. 18 Toimiku materjalidest nähtub, et süüdistatavale kohtueelses menetluses riigi õigusabi osutamise eest on määratud kaitsjatele makstud järgmised summad: 74,40 eurot (IV kd tl 37), 134,40 eurot (IV kd tl 41). Ekspertiisikulud on antud asjas järgmised: kohtuarstliku ekspertiisi maksumus 61 eurot (IV kd tl 10).
Vastavalt
lg 1 p 1 süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus on esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära. 2022.aastaks kehtestatud kuupalga alammäära suurus on 654 eurot. Seega sundraha suurus esimese astme kuriteo puhul on 1635 eurot (654*2,5=1635).
lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.
lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb menetluskulude riigi kanda jätmise otsustamisel arvestada toime pandud kuriteo iseloomu (RKKKo nr 3-1-1-38-11, p 27). Kohus leiab, et menetluskulud kuuluvad väljamõistmisele J.Raikov’ilt. Kuigi ta on avaldanud, et praegu ei tööta, varasemalt ei tekkinud tal materiaalseid raskusi sellega, et minna välismaale. Samuti olid tal vahendid lepingulise kaitsja palkamiseks. Pärast kohtuotsuse jõustumist jääb J.Raikovil võimalus teha kinnipidamisasutuses tööd ning hüvitada menetluskulusid vangistuses tööd tehes ja vajadusel ka pärast karistuse ärakandmist. Kohus ei tuvasta alust J.Raikov’i menetluskulude kandmisest vabastamiseks. Menetluskulud tuleb tasuda ühe kuu jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. Lepinguline kaitsja leidis, et varasema kohtumenetlusega põhjustati J.Raikovile liigseid menetluskulusid ning taotles asja esimese arutamise käigus kantud õigusabikulude J.Raikovile hüvitamist. Menetluskulude nimekirja järgi kulude kogusumma oli 3225 eurot. Lisatud on arved (II kd tl 112-115). Kohtu arvates
lg 1 ei jäta tõlgendamisruumi, kuna näeb sõnaselgelt ette, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemise korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Sellega eeldatakse, et hüvitamisele kuuluvad kõik menetluskulud, mille suhtes ei ole erisätet. Selline erisäte on olemas apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude puhul (vt
lg 1) ning menetluskulud apellatsioonimenetluses 675 eurot (II kd tl 186188) juba mõisteti Tartu ringkonnakohtu 24.09.2021 määrusega Eesti Vabariigilt Jevgeni Raikovi kasuks välja (II kd tl 190). Asja esmakordse arutamise käigus tekkinud menetluskulude puhul aga sellist erisätet ei ole ning nende suhtes kohaldub üldine reegel, et ka need kulud hüvitab südimõistetu (s.t kui kulu kandjaks on süüdistatav ise, siis need jäävad tema enda kanda). Eeltoodu alusel jätab kohus rahuldamata kaitsja taotluse asja esmakordse arutamise käigus tekkinud menetluskulude (lepingulise kaitsja tasude) J.Raikov’ile hüvitamiseks ja need kulud jäävad ka J.Raikovi enda kanda. Asitõendid
lg 3 p 1, 2 ja 4 kohaselt menetleja määruses või kohtuotsuses nähakse asitõendi suhtes ette järgmised meetmed: kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada 19 asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses; muu asitõend, mille kuuluvust ei ole vaidlustatud, tagastatakse omanikule või seaduslikule valdajale; väärtusetu asi, piraatkaup ja võltsitud kaup hävitatakse või seaduses sätestatud juhul töötatakse ümber. Vastavalt 20.06.2017 asitõendi üleandmise-vastuvõtmise aktile nr 4742J võeti antud asjas asitõendina hoiule Ida prefektuuris kannatanu jope, T-särk ja kampsun (IV kd tl 19). Need esemed tuleb tagastada selle omanikule ehk D.G’le antud kohtuotsuse jõustumisel. Tõkend Tartu ringkonnakohtu 28.01.2022 määrusega nr 1-20-7329 asendati J.Raikovi suhtes seni kohaldatud tõkend vahistamine elektroonilise valve vastu, määrates Jevgeni Raikovi elukohaks ja elektroonilise valve seadme paigaldamise kohaks XXX. Kohus leiab, et see tõkend tuleb jätta muutmata kuni antud kohtuotsuse jõustumiseni või KarS § 75-1 lg-st 3 tuleneva tähtaja saabumiseni, s.t kuni J.Raikovi keha külge elektroonilise valve seadme kinnitamisest 12 kuu möödumiseni. Tuleb arvestada, et varasemalt J.Raikov on rikkunud elukohast lahkumise keeldu ning teda peeti kinni Euroopa vahistamismääruse alusel välisriigis (Saksamaal). Seetõttu ei saa välistada, et kartes teda ähvardavat karistust võib ta uuesti pakku minna ning sel juhul elektroonilise valve seade annab vastava signaali, mis võimaldab reageerida operatiivsemalt (kui Raikovi liikumist ei saaks üldse kuidagi kontrollida) ja takistada tal pakku minna. Kuna KarS § 75-1 lg-st 3 tulenev maksimaalne elektroonilise valve kohaldamise tähtaeg on 12 kuud, siis selle tähtaja saabumisel (kui kohtuotsus selleks ajaks veel ei jõustu) tuleb elektroonilise valve seade eemaldada J.Raikovi kehalt. Kohtuotsuse jõustumise korral
teatab kohus süüdimõistetule millal ja millisesse vanglasse ta peab karistuse kandmiseks ilmuma. Sel juhul tühistatakse tõkend ja elektroonilise valve seade eemaldatakse J.Raikovi keha küljest karistuse kandmisele asumisel.
lg 2 p 3 kohaselt kui isik hoidub kohtuotsuse täitmisest kõrvale võib tema suhtes kohaldada sundtoomist. Kannatanu G suhtes materjalide edastamine prokuratuuri Kuna antud asja arutamise käigus selgus, et kannatanu D.G on korduvalt muutnud oma ütlused nii kohtueelse kui kohtuliku menetluse käigus (osutades alguses keegi tundmatule möödakäiale, siis keegi „Dmitri“ nimelisele isikule – kes olevat löönud teda noaga ja kohtus tunnistas, et tegu oli hoopis Jevgeni Raikoviga, kelle käes olnud noa otsa ta olevat kogemata kukkunud). Kuna G ei osanud veenvalt selgitada ütluste muutmise põhjused ja on otsesõnu väljendand, et tema arvates ei pea politseis rääkima tõtt, seetõttu tõtt ta on rääkinud vaid kohtus. Eeltoodu viitab, et D.G võis anda teadvalt valesid ütlused (kas kohtueelses või kohtulikus menetluses). Kuna ühed ütlused (et pussitas keegi tundmatu isik) välistavad kohtus antud ütlusi (et isikuks oli J.Raikov, kes aga ei löönud tahtlikult noaga), siis mõlemad nad ei saa olla korraga õiged (ei ole välistatud ka kolmas võimalus, et teadvalt valed on nii kohtueelses kui kohtulikus menetluses antud ütlused). Seetõttu edastab kohus materjalid (istungiprotokollide väljavõtted koos D.G asja esmase ja teistkordse arutamise käigus kohtus antud ütlustega) KarS § 320 lg 1 20 ettenähtud kuriteokoosseisu tunnuste olemasolu kontrollimiseks ja kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks Viru ringkonnaprokuratuurile. (D.G kohtueelses menetluses antud ütluste protokollid on ringkonnaprokurör Liina Pikma käes). /allkirjastatud digitaalselt/ Deniss Minzatov eesistuja /allkirjastatud digitaalselt/ Ruthi Kiir rahvakohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Renna Tammik rahvakohtunik 21
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.