← Eesti

3-20-1115/147

Obsah (11)§ 165§ 230§ 229§ 231§ 201§ 158§ 211§ 60§ 177§ 41§ 77

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 165 lg 2). Vaidlustatud otsustest ei nähtu lubamatute teabeallikate kasutamist ja kaebuse sellekohased väited on üldsõnalised. 7.2. Ükski õigusnorm ei keela teha ühise dokumendina vormistatud otsust samast perest pärit taotlejate kohta, kelle taotlused tuginevad samadele asjaoludele. Kaebajate seisukohtadest pole arusaadav, kuidas takistas otsuste ühine vormistamine antud juhul kaitsevajaduse individuaalset hindamist. See ei takista vajaduse korral ka lastele eraldi esindaja määramist. Rahvusvahelise kaitse 3

(16)3-20-1115 taotluse suhtes tehtud otsusega samas dokumendis võib teha ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu. 7.
  1. PPA on elukaaslase ja poja kohta tehtud otsust puudulikult põhjendanud, sest selles ei viidatud kaitsevajaduse puudumisele, millega põhjendati isa kohta tehtud otsust. Kuna rahvusvahelise kaitse taotluste omavaheline seotus on ilmne ning isa kohta tehtud otsuse põhjendused olid ka teistele kaebajatele kättesaadavad, ei mõjutanud rikkumine asja otsustamist ega kaebeõiguse kasutamist. 7.
  2. Elukaaslasel ja pojal puudub iseseisev tagakiusukartuse alus. VRKS § 4 lg 3 tähenduses tõsist ohtu ei ole kaebuses välja toodud. Täiendava kaitse andmise aluseks ei ole päritoluriigi ebademokraatlikkus ja kehvemad majanduslikud olud ning sellest tulenevalt riigi poolt pakutavate avalike teenuste kehvem kvaliteet. Kaitsevajaduse hindamisel ei ole kohaseks kaalutluseks, et Eestis oleks pojale tagatud parim võimalik lapsepõlv. 7.
  3. Isa osales vaid ühel opositsiooni korraldatud meeleavaldusel, kuid tal puudub ühiskonnas laiemalt nähtav ja võimude poolt kaalukaks peetav roll opositsioonilises tegevuses. Kaebaja sõnavabadus on piiratud sarnaselt mis tahes teise Venemaa kodanikuga. Natsisümboolika avalik demonstreerimine on Venemaal (ja mitte ainult seal) karistatav ning kaebajale määratud karistus jäi sanktsiooninormi piiridesse. Ajaloolist aspekti arvestades ei saa normi ennast pidada poliitiliselt motiveerituks ja seega ei saa ka pelgalt normi kohaldamisest järeldada, et karistamine oli poliitiliselt motiveeritud. Kaebaja ei ole pikka aega oma Facebooki kontot meelsuse väljendamiseks kasutanud. See ei tähenda, et kaebaja peaks oma poliitilist meelsust muutma. Kui lähtuda kaebaja väitest, et sõitis Rootsi üksnes venna külastamiseks, saab järeldada, et ta pidas võimalikuks Venemaale naasta. Seega ei kartnud ta pärast enda kinnipidamist ja karistuse määramist Venemaale naasta. Ta väidab, et hirm tekkis tal alles Rootsis, kui sai teada läbiotsimisest. Läbiotsimise kohta tõendid puuduvad ja seletused on vastuolulised. Esile toodud asjaolude põhjal ei saa asuda seisukohale, et kaebajat oleks poliitilise meelsuse tõttu Venemaal taga kiusatud ning see oleks olnud tõsine või korduv ja inimõigusi raskelt rikkuv (VRKS § 19 lg 1 p 1). 7.
  4. Isa suhtes varem,
  5. aastal Rootsis läbi viidud varjupaigamenetlus näitab, et Euroopasse põgenemine on olnud tema pikaajaline eesmärk ning ta ei kõhkle selle eesmärgi saavutamise nimel valetamast. Rootsi ametiasutuste koostatud materjalidest saab ka järeldada, et isale ei ole probleemiks oma eesmärgi nimel manipuleerida lastega ja mõjutada neid valetama. Rootsis viibimise ajal tekkis vaidlus vanima, kolmanda tütre eestkoste üle, milles isa mh ise tunnistas: „Tütre varasem külastus psühholoogi juurde, samuti ka tema väited õudusunenägude kohta olid isa enda poolt kavandatud ning mõeldud ühe osana perekonna pürgimuses nende varjupaigataotluse rahuldamiseks.“ Rootsi rahvusvahelise kaitse menetluse ajal reisis isa Usbekistani, kust ta väidetava tagakiusamise tõttu pages, ja peeti kehtetu viisa tõttu Soomes kinni. Seejärel reisis kaebaja Usbekistanist tagasi Rootsi pere juurde Leedu viisa alusel ehk viisat väärkasutades. Rootsis määratud 5-aastane sissesõidukeeld takistas kaebajal pärast lahkumist sinna naasmast, kuid
  6. a keeld lõppes. Asjaolu, et kaebajad jätsid oma reisidokumendid nüüdse menetluse ajal isa venna juurde Rootsi, kui nad Eestile üle anti, ning vend viis dokumendid väidetavalt
  7. a suvel isa ema juurde Venemaale, viitab, et üritati raskendada võimalikku väljasaatmist. Eluliselt usutav ei ole selgitus, et passid saadeti isa emale selleks, et ta saaks laste dokumendid koolist välja võtta, sest seda oleks saanud teha sellel ajal veel Venemaal viibinud endine abikaasa. Samuti ei ole loogiline, et endine abikaasa taotles viisat koos lastega, kui tal puudus väidetavalt soov Rootsi või mujale reisile sõita. See viitab, et Rootsis rahvusvahelise kaitse taotlemist planeeriti juba Venemaal. Ka Valgevene kaudu lahkumine toimus tõenäoliselt tagakiusukartusest mulje loomiseks. PPA on õigesti leidnud, et isa ei saa pidada üldiselt usaldusväärseks. 7.
  8. PPA on taotlejate haavatavust hinnanud. 7.
  9. Kohtumenetluses välja toodud uus asjaolu (neist on saanud Jehoova tunnistajad
  10. a jõulude ajal) ei anna asjaolusid arvestades samuti alust tunnustada isa ja tema elukaaslast pagulastena. Pigem õõnestab selle väite esitamine kohtumenetluses kaebajate usaldusväärsust veelgi. 4
(16)3-20-1115 7.
  1. Elukaaslasel ja pojal ei esine terviseprobleeme, mis takistaks lahkumisettekirjutuse täitmist. Isa väidetav terviseprobleem ei ole usutav. Lahkumisettekirjutuse tegemist ei mõjuta eeldatavalt mööduva või stabiliseeritava terviseprobleemi olemasolu tütrel
  2. Seda tuleb PPA-l hinnata väljasaatmistoimingu tegemisel. Kaebuses on üldine etteheide, et arvestatud ei ole lapse huvidega, kuid kaebus ei sisalda ühtegi veenvat põhjendust, miks Venemaal sündinud ja seal elanud ning vene keelt valdav laps ei saaks elada oma päritolu- ja kodakondsusjärgses riigis. Kaebajad on Eestis viibinud ligi aasta, mistõttu ei ole siin integreerumine märkimisväärne. Pojal on kaks täisealist ja töövõimelist vanemat, kes peavad teda ülal pidama. Lapse vanaema elab Venemaal. Tagasipöördumisega kaasnevad võimalikud esialgsed majanduslikud raskused ei anna alust pidada tagasipöördumist võimatuks või lapse õigusi rikkuvaks. 7.
  3. Isa sissesõidukeeld on proportsionaalne. Elukaaslase suhtes kohaldatud sissesõidukeeld tuleb tühistada, sest PPA ei ole arvestanud, et elukaaslane oli Rootsis rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ajal alles 18-aastane ning selgelt oma ema ja kasuisa (praeguse elukaaslase) mõju all. Kohtul puudub veendumus, et tema suhtes kohaldatud sissesõidukeeld on proportsionaalne.
  4. Tallinna Halduskohus kohaldas
  5. septembri
  6. a määrusega asjas nr 3-20-1115 esialgset õiguskaitset ning peatas isa, elukaaslase ja poja suhtes PPA
  7. mai
  8. a otsuse p 1 (rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumine) kehtivuse kuni käesolevas asjas kohtuotsuse jõustumiseni.
  9. Tallinna Halduskohus jättis
  10. septembri
  11. a otsusega asjas nr 3-20-1251 endise abikaasa ning tütarde 1 ja 2 kaebused rahuldamata (resolutsiooni p 1). Ühtlasi kohaldas halduskohus esialgset õiguskaitset ja peatas nende kaebajate suhtes tehtud PPA otsuse resolutsiooni p 1 (rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumine) kehtivuse kuni käesolevas asjas kohtuotsuse jõustumiseni (resolutsiooni p 4). 9.
  12. Nõustuda tuleb vaidlustatud PPA otsuses esitatud põhjendustega (

§ 165lg 2).

9.

  1. Alaealised tütred on endise abikaasa perekonnaliikmed. Isa perekonnaks tuleb lugeda kõik tema lapsed ja elukaaslane. Endiseid abikaasasid euroopalikus kultuuriruumis üldiselt (tuumik)perekonna liikmeteks ei loeta ning endine abikaasa kinnitas ka kohtuistungil, et ta ei sõltu mingil moel oma endisest abikaasast ega oma täisealisest tütrest (endise abikaasa elukaaslasest). Isa ja tema endine abikaasa on pidanud oluliseks lähtuda laste arvamusest, kui peaks tekkima vajadus otsustada, kumma vanemaga nad jäävad siis, kui üks vanematest peab Eestist lahkuma ja teine mitte. PPA pidanuks VRKS § 17 lg-te 1 ja 2 järgi siiski juba haldusmenetluses kaaluma, kas määrata tütardele 1 ja 2 eraldi esindaja, ning üksnes lastekaitsetöötaja kaasamine ei pruugi olla laste õiguste kaitseks piisav. See pole siiski toonud kaasa sisuliselt õigusvastase otsuse tegemist, sest tütardel 1 ja 2 puudub iseseisev alus rahvusvahelise kaitse saamiseks ja pole ilmnenud ühtegi asjaolu, miks nad ei peaks olema koos oma perekonnaga. Kui vanemad lõpetavad põhjendamatute rahvusvahelise kaitse taotluste esitamise ja sel eesmärgil mööda erinevaid riike ja pagulaskeskusi rändamise, saavad nad keskenduda lastele stabiilse elukeskkonna tagamisele oma päritoluriigis või nende valikul nt Usbekistanis, kus elavad laste ema sugulased. Lapsed on elanud kodakondsusjärgses riigis ja käinud seal koolis ning vanemad ei ole väitnud, et neil oleks seal esinenud sarnaseid vaimse tervise probleeme, mis tekkisid pärast Venemaalt lahkumist. 9.
  2. Tütarde 1 ja 2 kohta tehtud otsus on põhjendamispuudustega, sest kuigi PPA on tuvastanud, et neil ei ole eraldiseisvaid asjaolusid rahvusvahelise kaitse taotlemiseks, ei ole neid puudutavas otsuses viidatud isa kohta tehtud otsuse põhjendustele. See ei mõjutanud siiski asja sisulist lahendamist. 9.
  3. Endise abikaasa seletused ei ole usutavad. Lisaks on ilmne, et tütar 1 on haldusmenetluses korranud vanemate poolt esitatud valeväiteid. Rahvusvahelise kaitse taotlus põhineb asjaoludel, mis on osaliselt ilmselt õiged (poliitilise meelsuse olemasolu ja Facebooki postituse eest trahvimine), aga pagulasena tunnustamiseks ebapiisavad. 9.
  4. Alaealisi kaebajaid on PPA käsitanud haavatavate isikutena nii nende vanuse kui ka vaimse tervise seisundi tõttu. Väide, et seda pole piisavalt arvestatud, jääb arusaamatuks. Lapse 5

(16)3-20-1115 terviseprobleemid ei anna iseenesest alust rahvusvahelise kaitse saamiseks, kuid seda asjaolu tuleb kindlasti arvestada lahkumisettekirjutuse täitmisel. Tütre 1 terviseprobleemid ei alanud Venemaal. Lastele on Venemaal tervishoiuteenused tagatud tasuta ja vajalikud spetsialistid olemas vähemalt suuremates linnades. Eluliselt ei ole usutav, et päritoluriigis esineks tõsine oht laste elule või tervisele. Tütre 1 seisund ei ole selline, mida saaks ravida üksnes väljaspool Venemaad. Ei saa eeldada, et hospitaliseerimise tinginud seisundi halvenemine kestaks pikaajaliselt ja muudaks lahkumise aastateks võimatuks. Vanematel on võimalik vabatahtlikult lahkuda ka mõnda teise riiki, et tagada seal lastele vajalik stabiilne elukeskkond. Kuna rahvusvahelise kaitse menetlus peab olema konfidentsiaalne, siis on alusetu etteheide, et PPA pole pöördunud päritoluriigi poole, et saada kinnitust, et lastele on naasmisel tagatud eakohased tingimused ja perekonda ei lahutata. 9.
  1. Kohtumenetluses esitatud uus väide Jehoova tunnistajaks hakkamisest ei anna samuti alust endise abikaasa tunnustamiseks pagulasena. 9.
  2. Lahkumisettekirjutus, mida ei ole võimalik mõistlikult ettenähtava aja jooksul täita, tuleks jätta tegemata, sest see poleks eesmärgipärane. Praegusel juhul sellist olukorda ei esine. Lapse terviseprobleem võib olla väljasaatmise edasilükkamise alus, kuid see ei muuda lahkumisettekirjutust õigusvastaseks. Väljasaatmise toimingu suhtes on võimalik esitada ka keelamiskaebus koos esialgse õiguskaitse taotlusega. 9.
  3. Endisele abikaasale sissesõidukeelu kohaldamine on proportsionaalne.
  4. Apellatsioonkaebuse esitasid isa, tema elukaaslane, poeg ning tütred 1 ja
  5. Ka endine abikaasa esitas apellatsioonkaebuse, kuid palus mh liita asjad nr 3-20-1115 ja nr 3-20-1251 ning liitmise korral lõpetada tema kaebuse menetlus. Ta lahkus
  6. jaanuaril 2021 vabatahtlikult Eestist Usbekistani.
  7. Ringkonnakohus liitis
  8. märtsi
  9. a määrusega haldusasjad nr 3-20-1115 ja nr 3-20-1251 ühte menetlusse (liidetud asi nr 3-20-1115), võttis vastu endise abikaasa avalduse apellatsioonkaebusest loobumiseks ja lõpetas apellatsioonimenetluse teda puudutavas osas.
  10. Ringkonnakohus otsustas
  11. juuli
  12. a määrusega korraldada tütre 1 ja tütre 2 vaimse tervise hindamiseks ekspertiisid. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla esitas
  13. septembril 2021 ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 7.1-3/550 tütre 2 kohta ning SA Tartu Ülikooli Kliinikum psühhiaatriakliinik esitas
  14. jaanuaril 2022 ambulatoorse komisjonilise kohtupsühhiaatria ja kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 1 tütre 1 kohta.
  15. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  16. juuni
  17. a otsusega apellatsioonkaebused osaliselt (resolutsiooni p 1), tühistas halduskohtu otsuse asjas nr 3-20-1115 lahkumisettekirjutusi ja isa sissesõidukeeldu puudutavas osas ning halduskohtu otsuse asjas nr 3-20-1251 tütarde 1 ja 2 lahkumisettekirjutusi puudutavas osas (resolutsiooni p 2). Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas isa kaebuse osaliselt ning tühistas PPA
  18. mai
  19. a otsuse nr 7001910212-1 resolutsiooni p-d 2 ja 3 (kohtuotsuse resolutsiooni p 3.1); rahuldas elukaaslase ja poja kaebused osaliselt ning tühistas PPA
  20. mai
  21. a otsuste nr 7001910213-1 ja 7001910216-1 resolutsiooni p 2 (kohtuotsuse resolutsiooni p 3.2); rahuldas tütre 1 ja tütre 2 kaebused osaliselt ning tühistas PPA
  22. mai
  23. a otsuste nr 7001910225-1, 7001910214-1 ja 7001910215-1 resolutsiooni p 2 tütreid 1 ja 2 puudutavas osas (kohtuotsuse resolutsiooni p 3.3). Rahvusvahelist kaitset puudutavas osas jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsused muutmata (resolutsiooni p 4). 13.
  24. PPA ja halduskohus on õigesti leidnud, et kaebajatele ei ole alust anda rahvusvahelist kaitset, sest neid ei ähvardaks Venemaale tagasipöördumisel tagakiusamine või tõsine oht. PPA ei ole kahelnud selles, et isa vaated on Venemaal valitseva režiimi suhtes kriitilised ning ta osales meeleavaldusel ja peeti seetõttu ööpäevaks kinni. Tõendatud on, et isa jagas oma Facebooki avalikul kasutajalehel postitust, millel kujutati A. Hitlerit natside vormiriietuses ning võrreldi V. Putinit ja 6
(16)3-20-1115 Venemaa võime A. Hitleriga. Kuna postituses oli kujutatud fašismi atribuutikat ja sümboolikat, määrati isale karistuseks rahatrahv 2500 rubla ja arest 15 ööpäeva. Natside atribuutika ja sümboolika propaganda eesmärgil avalikult demonstreerimise keelustamist ei ole põhjust pidada poliitiliselt motiveerituks. Isa karistus jäi seaduses sätestatu piiresse. Ta ei ole oma Facebooki kontot mitu aastat kasutanud ega kuulu ühtegi organisatsiooni või rühmitusse. Arvestades eeltoodut, puudub isa poliitilisel tegevusel selline mõõde, et tal oleks selle alusel põhjust karta tagakiusamist VRKS § 19 lg-te 1 ja 2 tähenduses. Samuti ei esine VRKS § 4 lg-s 3 sätestatud täiendava kaitse andmise aluseid. Ehkki Venemaa on praegusel ajal sõdiv riik, ei toimu relvakonflikt Venemaal, vaid Ukrainas, ning pole ka alust arvata, et see võiks edaspidi Venemaale laieneda. 13.
  1. Isa ei ole usaldusväärne, arvestades vastuolusid läbiotsimist puudutavates seletustes, passide Rootsi jätmisega seonduvat ning Rootsis
  2. a valeandmete alusel rahvusvahelise kaitse taotlemist. 13.
  3. Kaebajate etteheited PPA kasutatud päritolumaa teabe allikatele ei ole põhjendatud. 13.
  4. Põhjendatud on PPA ja halduskohtu hinnang, et kaebajate väited Jehoova tunnistajate usu omaksvõtmisest ei ole usaldusväärsed, vaid ilmselt otsitud eesmärgiga toetada rahvusvahelise kaitse taotlusi. Isa väitis vestlusel PPA-s, et on ateist ja usub teadusesse. Elukaaslane märkis vestlusel, et ta on ilmselt kristlane, kuid erilisi usurituaale ta ei täida ja kirikus ei käi. Olukorras, kus kaebajad religiooni alusel tagakiusamist ise ei väitnud, jääb arusaamatuks kaebajate etteheide, et PPA rikkus uurimiskohustust. PPA-l puudus mõistlik ajend arvamaks, et kaebajate usulised veendumused on muutunud. Halduskohus on põhjendatult osutanud vastuolule: isa ei saaks samal ajal olla pühendunud Jehoova tunnistaja ja Putini valitsuse avalik kriitik. 13.
  5. PPA on lahkumisettekirjutuses iseenesest põhjendatult määranud sihtriigiks Venemaa, kuid kaebajatel on võimalik vabatahtlikult lahkuda ka mõnda teise mitte-Schengeni riiki. Siiski, arvestades tütre 1 vaimset seisundit, tuleb perekonnaühtsuse tagamiseks nii tema kui tema perekonnaliikmete lahkumisettekirjutused tühistada. Sama kehtib isa sissesõidukeelu kohta. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktist järeldub, et tütre 2 väljasaatmine halvendaks kindlasti oluliselt tema vaimse tervise seisundit. Samas pole põhjust eeldada, et tema seisund ei oleks Venemaal stabiliseeritav. Autismi spektri häire mõjutab tütre 2 toimetulekut nii Eestisse jäädes kui ka Venemaale tagasi minnes. SA Tartu Ülikooli Kliinikum psühhiaatriakliiniku ekspertide ambulatoorse komisjonilise kohtupsühhiaatria ja kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akti kohaselt on tütar 1 olnud suitsiidiohtlik, mida tõestavad enesevigastamise ja -kahjustamise episoodid, mistõttu on ta vajanud statsionaarset haiglaravi. Üheks depressiooni tekkimist soodustavaks faktoriks on korduvad kolimised ja koolivahetused, st puudub stabiilne, tuttav ja turvaline elukeskkond, kus tulevik oleks suures osas etteaimatav. Traumaatilisteks elusündmusteks on erinevad vägivallaepisoodid ja korduvad hülgamised erinevate pereliikmete poolt. Ekspertide hinnangul on tütre 1 seisundid ravitavad ning paranemise peamised eeldused on stabiilne, turvaline ja etteaimatav elukeskkond, kus on võimalikult välditud vägivalla või hülgamise oht ning tagatud stabiilsed ja turvalised inimsuhted koos võimalusega arendada eakohaseid ning sõbralikke sotsiaalseid suhteid. Tütar 1 seostab Venemaale tagasisaatmist subjektiivselt ohuga enda ja perekonna turvalisusele, perekonna ühtsusele ja koos püsimisele. Venemaale tagasisaatmisel esineb suur risk, et ta teeb teoks korduvalt väljendatud mõtte suitsiidist. Võimalus saada vajalikku ravi on Venemaal pigem teoreetiline, sest praktikas ei pruugi see olla kättesaadav. Kui vanemate elukorraldus ei muutu, on tütre 1 jaoks parem säilitada praegune elukeskkond (st elada koos isaga). Eeltoodust järeldub, et tütre 1 Venemaale tagasisaatmine võib tuua kaasa märkimisväärse suitsiidiohu, mida ei pruugi olla võimalik tõhusalt ennetada, olenemata sellest, kas vajalik ravi ja stabiilne elukeskkond oleks Venemaal tegelikult tagatud. Kuna tütre 1 depressiivne seisund on väldanud pikka aega ja see seondub eelkõige hirmuga Venemaale tagasipöördumise ees, siis ei ole väljasaatmise täideviimise võimalikkus ettenähtav. 13.
  6. Kaebajatele tuleb anda elamisluba näiteks välismaalaste seaduse (VMS) § 2103 lg 1 järgi või muul seaduses sätestatud alusel. 7
(16)3-20-1115 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  1. Isa, elukaaslane ja poeg paluvad kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 4 ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus, tühistada PPA otsused ning kohustada PPA-d kaebajate rahvusvahelise kaitse taotlused uuesti sisuliselt läbi vaatama. Kassatsioonkaebuse ja PPA kassatsioonkaebusele esitatud vastuse seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 14.
  2. Isa, elukaaslane ja poeg vastavad pagulasseisundi kriteeriumitele VRKS § 4 lg 1 mõistes. Kaebajaid kiusatakse taga usu ja poliitiliste veendumuste alusel. 14.
  3. Ringkonnakohtu lahend on vastuoluline, kuna selles mööndakse, et isa karistamine võis olla õigusvastane, aga kuna karistus jäi sanktsiooni piiridesse, siis sellest ei saa järeldada, et karistamine võis olla poliitiliselt motiveeritud. Kaebajad leiavad, et poliitiliselt motiveeritud ei ole üksnes mõistetud karistuse raskus, vaid süüdimõistmine kui faktiline asjaolu. Asjaolu, et isa ei kasuta oma Facebooki kontot, näitab üksnes seda, et ta teeb kõik endast oleneva, et kaitsta ennast ja oma lähedasi Venemaa võimude eest. Temalt on sisuliselt võetud ära võimalus ja vabadus väljendada oma poliitilisi seisukohti. Küsimus, kas rahvusvahelise kaitse taotleja kuulub mõnda organisatsiooni või rühmitusse, ei oma tähtsust, kuna tegu on formaalsusega. Asjaolusid tuleb hinnata sisuliselt. Kohtu hinnangul puudub isa tegevusel selline mõõde, et oleks põhjust karta tagakiusamist. Arusaamatu on, mida „selline mõõde“ tähendab. 14.
  4. Ringkonnakohus käsitles kaebajate usutunnistuse küsimust pealiskaudselt. Lubamatu on etteheide, et kaebajad ei toonud Jehoova tunnistajaks olekut vestlusel PPA-ga välja. Tegu on PPA uurimiskohustusega omal algatusel (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6). Ringkonnakohtu seisukohad Jehoova tunnistajaks olemise ja samal ajal poliitikas osalemise kohta on vastuolulised. 14.
  5. Kaebajad kahtlevad rahvusvahelise kaitse menetluse erapooletuses. Nii kohtud kui ka PPA tuginesid Rootsis pea 13 aastat tagasi toimunud olukorrale, kui konstateerisid, et kaebaja ei ole usaldusväärne. 14.
  6. Ringkonnakohtu otsus on tagakiusukartuse analüüsimise osas äärmiselt lakooniline ning kohus ei ole hinnanud põhjalikult kõiki kaebajate esitatud väiteid ja asjaolusid. 14.
  7. PPA on kassatsioonkaebuses ekspertide järeldusi kontekstist välja rebinud. Meelevaldne on väide, et tütre 1 puhul piisab praeguse elukeskkonna säilitamiseks sellest, et ta elab isaga ükskõik kus. Eksperdid on mõelnud laiemat sotsiaalset keskkonda, st mh tema elamist Eestis koos isaga. Tütre 2 osas leiab PPA lubamatult, et piisab, kui tema tervislik seisund jääb Venemaal stabiilselt halvaks. PPA viidatud ümberasumisvõimalus Venemaal on kohatu, kuna eksperdid on selgitanud, et psühholoogiline abi on kättesaadav suuremates linnades. Sõjalises konfliktis olevas militaarkultusega riigis, kus riigivõimu omavoli on igapäevase elu osa ja mille Riigikogu tunnistas terroristlikuks, ei saa tütarde 1 ja 2 elu olla turvaline ega stabiilne. Kohtumised emaga, mis PPA hinnangul oleks Venemaal lihtsamad, on tütardele olulised, kuid selle küsimuse lahendamine väljub PPA pädevusest. Tütred 1 ja 2 on integreerunud Eesti ühiskonda, nad räägivad eesti keelt ja neil on Eesti sõbrad. 14.
  8. Venemaal toimus mobilisatsioon. Isal on sõjaväekohustus. Seega kohaldub tema suhtes VRKS § 19 lg 2 p
  9. 14.
  10. Alusetu on PPA etteheide, et kaebajad ei ole püüdnud enda viibimist Eestis muul alusel seadustada. Kaebajad on korduvalt pöördunud PPA poole eesmärgiga esitada elamisloa taotlused, kuid PPA on taotlused tagastanud. 14.
  11. Lahkumisettekirjutuse õiguspärasust saab hinnata kohtuotsuse tegemise seisuga.
  12. Tütred 1 ja 2 paluvad kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 4 ning teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kaebus ja kohustada PPA-d tütre 1 ja tütre 2 rahvusvahelise kaitse taotlusi uuesti läbi vaatama ja neid rahuldama. Alternatiivselt paluvad nad kohustada PPA-d väljastama neile elamisload VMS § 2103 lg 1 alusel või kohustada PPA-d uuendama haldusmenetluse, mille käigus väljastataks neile elamisload VMS § 2103 lg 1 alusel. 8
(16)3-20-1115 Kassatsioonkaebuse ja PPA kassatsioonkaebusele esitatud vastuse seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 15.
  1. PPA ja kohtud ei ole rahvusvahelise kaitse menetluses ja otsuste tegemisel arvestanud laste huvidega ning olukorraga Venemaal. Sellega rikkusid nad VRKS § 151 lg-d 1, 2 ja 5, § 17 lg 1, direktiivi 2011/95 põhjendusi 18 ja 19 ning art 20 lg 5, samuti lapse õiguste konventsiooni art
  2. Venemaal toimunu ja isa kirjeldatu on poliitiline tagakiusamine VRKS mõttes, mistõttu naasmisel oleks ohus laste tervis ja areng. Tütar 1 selgitas PPA-le, et kardab Venemaa eriteenistuse koju tulemist ja läbiotsimisi, kuna isa kiusatakse Venemaal. Esindajale on ta selgitanud, et teda kiusati koolis seoses isa poliitiliste vaadetega ning ta kardab minna Venemaal kooli. Nõustuda ei saa PPA arvamusega, et kaebajate Venemaalt lahkumine teiste riikide kaudu on nende emotsioone mõjutanud ning Eestisse jäädes see ei muutuks. Tütarde 1 ja 2 psüühikat mõjutas eelkõige tagakius Venemaal. 15.
  3. Tütreid 1 ja 2 tuleks tunnustada täiendava kaitse saajana VRKS § 4 lg 3 tähenduses. 15.
  4. Ringkonnakohus ei ole piisavalt arvestanud ekspertiisiaktides tooduga. Neist on võimalik järeldada, et lapsed vajavad rahvusvahelist kaitset. PPA on kassatsioonkaebuses ekspertiisiaktidest endale sobivad laused kontekstist välja rebinud, jättes ekspertide üldised järeldused tähelepanuta. 15.
  5. Ringkonnakohus leidis õigesti, et lahkumisettekirjutused ja isale kohaldatud sissesõidukeeld tuleb tühistada ning et kaebajatele tuleb anda elamisluba VMS § 2103 või muul seaduses sätestatud alusel. Kohus oleks pidanud PPA-d selleks kohustama resolutsioonis. 15.
  6. Tütred 1 ja 2 peaksid jääma Eestisse ka põhjusel, et toimub sõda ja olukord Venemaal on pingeline. Riigikogu kuulutas
  7. oktoobril 2022 Venemaa režiimi terroristlikuks. 15.
  8. Lahkumisettekirjutuse õiguspärasust tuleb hinnata PPA otsuse tegemise hetke seisuga.
  9. PPA palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 3, millega rahuldati kaebused Eestist lahkumise ettekirjutuste ja isale kohaldatud sissesõidukeelu osas. PPA palub teha uus otsus, millega jätta kaebajate kaebused kõnealuses osas rahuldamata. 16.
  10. Ringkonnakohus mõistis ekslikult ekspertide järeldusi. Ekspertiisiaktis on stabiilse elukeskkonna all silmas peetud perekonna ühtsust ja kooselu isaga, mitte seda, et pere peaks elama just Eestis. Kohus ei arvestanud, et kaebajatel on võimalik Venemaal asuda elama teistesse linnadesse. Tütre 1 ja tütre 2 jaoks on Venemaa keele- ja kultuurikeskkond kodusem, samuti on lihtsam korraldada kohtumisi emaga. Kuna isa väidetav tagakiusukartus ei ole leidnud kinnitust, puudub põhjus eeldada, et Venemaal isa perest eraldataks ja et Venemaal ühtne pereelu ei säiliks. Lahkumisettekirjutuse täitmine ei ole võimatu ja Eestist lahkumine ei ole liiga koormav. 16.
  11. Ringkonnakohtu viide VMS § 2103 lg-le 1 on asjakohatu. Elamisloa andmiseks peaksid kaebajad esitama esmalt taotluse. 16.
  12. Venemaal osutatakse samu tervishoiuteenuseid, mida Eestis. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  13. Kaebajate kassatsioonkaebused jäävad rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 4 muutmata (

§ 230lg 5 p 1).

Riigikohus nõustub PPA ja kohtutega, et kaebajatel puudub õigus rahvusvahelisele kaitsele, kuna Venemaal ei ähvarda neid tagakiusamine ega tõsine oht VRKS § 4 lg-te 1 ja 3 mõttes. 18. PPA kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1–3 materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Halduskohtu otsused asjades nr 3-20-1115 ja 3-20-1251 jäävad jõusse, kuid otsuste põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse põhjendustega (

§ 230lg 5 p 6). Kaebajatele tehtud lahkumisettekirjutused ja isale kohaldatud sissesõidukeeld jäävad jõusse. 9

(16)3-20-1115
  1. Halduskohus tühistas asjas nr 3-20-1115 PPA otsuse osas, mis puudutas isa elukaaslasele määratud sissesõidukeeldu. PPA seda otsust ei vaidlustanud ja seega on halduskohtu otsus kõnealuses osas jõustunud. Ringkonnakohus võttis
  2. märtsi
  3. a määrusega vastu isa endise abikaasa apellatsioonkaebusest loobumise avalduse. Seega on jõustunud ka halduskohtu otsus asjas nr 3-20-1251 osas, millega jäeti isa endise abikaasa kaebus tervikuna rahuldamata.
  4. Isa, tema elukaaslane ja poeg esitasid kassatsioonimenetluses tõendid: isa sõjaväepileti (lisa 1) ning PPA-le esitatud elamisloa taotlused ja avaldused (lisad 2–10). Tõendid tuleb tagastada, kuna Riigikohus ei hinda tõendeid asja sisuliseks lahendamiseks (

§ 229lg-d 2 ja 3).

  1. Järgnevalt esitatakse esmalt põhjused, miks kaebajate kassatsioonkaebused jäävad rahuldamata (I). Seejärel selgitab Riigikohus PPA kassatsioonkaebuse rahuldamisega seonduvat (II) ning lõpuks vastab ülejäänud kassatsioonkaebuste väidetele ja lahendab menetluslikud küsimused (III). I Rahvusvahelise kaitse andmine
  2. Riigikohus nõustub halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et vaidlusalused PPA otsused on õiguspärased osas, mis puudutavad kaebajatele rahvusvahelise kaitse andmata jätmist. Puudub vajadus kohtute seisukohti korrata (

§ 231lg 6).

Järgnevalt vastatakse kassatsioonkaebustes märgitule. 23. Riigikohus ei nõustu isa, tema elukaaslase ja poja kassatsioonkaebuses väljendatud seisukohaga, et ringkonnakohus rikkus põhjendamiskohustust. Kohus on põhjalikult ja ammendavalt vastanud kaebajate apellatsioonkaebuse väidetele, selgitades, miks isa poliitilist tegevust ja Venemaa ametivõimude reaktsiooni sellele ei saa pidada tagakiusamiseks. Ringkonnakohus põhjendas, miks isa ei ole usaldusväärne, kusjuures Rootsis 13–14 aastat tagasi toimunu ei olnud ainus, vaid üks asjaoludest kogumis. Kuigi minevikus toimunu ei peaks jääma saatma isikut kogu elu, on tegu siiski lubatava argumendiga, mida saab hinnata kogumis teiste, sh hilisemate asjaoludega, et tuvastada võimalikku käitumismustrit. Samuti on otsuses põhjalikult analüüsitud kaebajate väiteid selle kohta, et neist on saanud Jehoova tunnistajad, ning selgitatud, miks see ei ole antud juhtumi asjaolusid arvestades rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Ringkonnakohus ei pidanud oma otsuses kordama neid halduskohtu põhjendusi, millega nõustus. Piisab, kui kohus selle otsuses selgelt märgib (

§ 201lg 4), mida ringkonnakohus antud juhul ka tegi.

Asjaolu, et kaebajad ei nõustu kohtu poolt tõendite hindamise ning õigusnormide tõlgendamise ja kohaldamise tulemusel tehtud järeldustega, ei tähenda seda, et ringkonnakohus oleks vääralt kohaldanud menetlusõigust või materiaalõigust. Riigikohus siin ringkonnakohtu tegevuses rikkumisi ei näe. 24.

§ 158

lg 31 esimese lause järgi hindab halduskohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. See tähendab nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude ex nunc hindamist, st kohustust võtta arvesse uusi asjaolusid, mis ilmnesid pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist (Euroopa Kohtu otsus asjades C-585/16, Alheto, p-d 106, 111, 112; C-556/17 Torubarov, p-d 51, 52).

§ 158

lg 31 esimese lause aluseks on direktiivi 2013/32/EL art 46 lg 3, mis paneb liikmesriikidele kohustuse tagada, et tõhusa õiguskaitsevahendiga nähakse ette nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude, sealhulgas vajaduse korral direktiivi 2011/95/EL kohaste rahvusvahelise kaitse vajaduste täielik ja ex nunc läbivaatamine vähemalt esimese astme apellatsioonimenetluses. Euroopa Kohus on selgitanud, et sättes seatud nõuded menetlusele hõlmavad üksnes esimest edasikaebevõimalust (s.o Eestis halduskohut) ning liikmesriigid on vabad kujundama edasist edasikaebeõiguse teostamist eeldusel, et järgitakse tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtteid (nt C-180/17 Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie, p-d 25 ja 34). 10

(16)3-20-1115 25.

§ 158

lg 31 esimene lause laieneb ka Riigikohtule, kuid seda arvestades kassatsioonimenetluse eripära (

§ 211

lg 5 esimene lause), st Riigikohus ei tuvasta tõendite alusel uusi faktilisi asjaolusid vaidluse sisu kohta (

§ 229lg-d 1–3; vrd ka Riigikohtu otsused nr 3-17-1545/81, p 22; 3-16-2088/69, p 18).

Riigikohus võib arvestada uusi asjaolusid, mis ei vaja tõendamist (

§ 60

). Varem tuvastatud ja uute tõendamist mittevajavate asjaolude valguses ei ole praeguses asjas alust teha järeldust, et olukord Venemaal ja arengud seoses Ukraina sõjaga oleksid sellised, mis tingiks vältimatult rahvusvahelise kaitse andmise.

  1. Eeltoodut ei muuda kaebajate vastuses PPA kassatsioonkaebusele tehtud viide isa väidetavale sõjaväekohustusele ja väide, et seetõttu ohustaks teda tagakiusamine VRKS § 19 lg 2 p 5 tähenduses. Isa ei ole selgitanud, et talle oleks saadetud mobilisatsioonikäsk või -kutse, kas ja millised oleks tema keeldumise võimalused ning kas ja miks poleks tal võimalik neid kasutada (vt nt C-238/19 Bundesamt für Migration und Flüchtlinge, p-d 28 ja 29). Ei ole teada, millisesse üksusesse isa kuuluks, milliseid teenistusülesandeid ta eeldatavalt täidaks jms (vt nt C-472/13 Shepherd p-d 30–46). Tegu on täiesti uue väidetava tagakiusamise alusega, mille esinemisele asus kaebaja tuginema pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist. Sellega mittearvestamist ei saa seega ringkonnakohtule rikkumisena ette heita. Isa saab vajaduse korral pöörduda taotlusega PPA poole (VRKS § 24).
  2. Kuna Riigikohus nõustus PPA ja kohtute seisukohaga, et isal ei ole õigust rahvusvahelisele kaitsele, ei saa isaga seotud asjaolud olla aluseks tema pereliikmetele rahvusvahelise kaitse andmiseks. Kaebajate kassatsioonkaebustes on kahtlemata õigesti osutatud, et nii PPA kui ka kohtud on kohustatud arvestama lapse õigusi ja huve (VRKS § 17 lg 1, vt ka lapse õiguste konventsiooni art 3, lastekaitseseaduse § 5 p 3 ja § 21). Peale üldise viite lapse huvidele ei ole siiski esitatud ühtki konkreetset asjaolu või selgitust, kuidas PPA või kohtud on rahvusvahelise kaitse andmise osas selle põhimõtte vastu eksinud. Ainuüksi lapse huvide järgimise kohustus ei saa olla aluseks rahvusvahelise kaitse andmisele, kui VRKS § 4 lg-s 1 või 3 nimetatud eeldused ei ole täidetud.
  3. Alahindamata kassatsioonkaebuses osutatud Venemaal väidetavalt toimunud koolikiusamise negatiivset mõju lapse turvalisusele ning füüsilisele ja vaimsele tervisele, ei ole see üksi piisav rahvusvahelise kaitse andmiseks. Tegu on kahetsusväärse nähtusega, mida esineb mh ka Eestis. Päritolu- või kodakondsusriigis toimunud või toimuva koolikiusamise korral tuleb siiski samuti tuvastada VRKS § 4 lg-s 1 või 3 nimetatud eelduste täidetus (nt riik ei taga kaitset, puudub riigisisene ümberpaiknemise võimalus jms). Kohtumenetluses tuvastatud asjaoludest järeldub, et need ei ole täidetud.
  4. Tervishoiusüsteemi kvaliteet ja selle võimalikud puudujäägid Venemaal ei ole samuti rahvusvahelise täiendava kaitse andmise aluseks. Kaebajad ei ole väitnud, et tervishoiuteenused oleksid neile Venemaal tahtlikult kättesaamatuks tehtud (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas C-542/13 M`Bodj, p-d 35, 41). II Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld 2.
  5. Lahkumisettekirjutusest hilisemate asjaoludega arvestamine
  6. Ringkonnakohus tühistas isa, tema elukaaslase, poja ning tütre 1 ja tütre 2 lahkumisettekirjutused ja isale kohaldatud sissesõidukeelu põhjusel, et tütre 1 Venemaale väljasaatmine on võimatu. Väljasaatmise võimalikkus ei ole ringkonnakohtu hinnangul ettenähtav tulenevalt tütre 1 vaimsest tervisest, mistõttu perekonna ühtsuse tagamiseks saab kogu pere jääda Eestisse ja neile tuleks anda elamisload. Tütrele 2 tervislik seisund ei välista ringkonnakohtu 11

(16)3-20-1115 hinnangul tema väljasaatmist Venemaale. Mõlema tütre vaimse tervise olukorda hindas ringkonnakohus ekspertiisiaktide alusel.
  1. PPA tegi vaidlusalused otsused
  2. mail
  3. Ringkonnakohtu määratud ekspertiisi põhjal tehti tütrele 2 ekspertiis
  4. septembril 2021 ning tütre 1 ekspertiisiakt on vormistatud
  5. jaanuaril
  6. Ringkonnakohus tegi otsuse
  7. juunil 2022, s.o enam kui kaks aastat pärast vaidlusaluste PPA otsuste tegemist. Seejuures ei selgitanud kohus, kas ta hindas PPA otsuste õiguspärasust lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas haldusaktide andmise aja seisuga (

§ 158

lg 2 teine lause) või ei pea ringkonnakohus väljasaatmist võimalikuks kohtulahendi tegemise aja seisuga. 32. Halduskohtul ja ringkonnakohtul tuli antud juhul lähtuda Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses nr 3-17-1545/81 (p 22) võetud seisukohast, et kui pärast lahkumisettekirjutuse tegemist muutunud asjaolude tõttu ei oleks samasisulise lahkumisettekirjutuse tegemine enam õiguspärane, tuleb see tühistada, sõltumata sellest, kas haldusakt oli andmise ajal õiguspärane. 32.1.

§ 158

lg 2 sätestab, et kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga, kuid haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Selgesõnalise erandi viimati öeldust näeb lõige 31 ette rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsusele. 32.

  1. Direktiivi 2008/115/EÜ art 13 ei näe erinevalt direktiivi 2013/32/EÜ art-st 46 ette, et tagasisaatmisotsuse (Eestis lahkumisettekirjutuse) peale õiguskaitsevahendi kasutamisel tuleks liikmesriigi kohtul asja lahendamisel võtta arvesse tagasisaatmisotsuse andmisest hilisemaid asjaolusid. Sama kehtib ka näiteks Dublini määruse (EL) nr 604/2013 (nn Dublin III määrus) art 27 kohta. Samas on Euroopa Kohus viimati nimetatu kohta selgitanud, et liikmesriigi õiguses sisalduv keeld, mis ei luba kohtul üleandmisotsusest hilisemaid asjaolusid arvesse võtta, on kooskõlas Euroopa Liidu (EL) põhiõiguste hartaga üksnes juhul, kui liikmesriigi õiguses on olemas muud ex nunc hindamist võimaldavad õiguskaitsevahendid ja kohtulik kaitse (vt C-194/19 Belgia riik, p-d 35–49, samuti liidetud kohtuasjad C-323/21, C-324/21 ja C-325/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 92 ja 94). 32.
  2. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et nii kolmanda riigi kodanikest pikaajaliste elanike kui ka EL kodanike väljasaatmisel tuleb liikmesriigi kohtul väljasaatmise õiguspärasust kontrollides arvesse võtta asjaolusid, mis ilmnesid pärast vaidlusaluse pädeva asutuse otsust ja millega võib kaasneda olukord, kus asjaomase isiku käitumisest tulenev oht avalikule korrale või julgeolekule kaob või märkimisväärselt väheneb (vt C-371/08 Ziebell, p 84; liidetud kohtuasjad C-316/16 ja C-424/16 B, p 94). Seetõttu on ka Riigikohus pikaajalisele elanikule tehtud lahkumisettekirjutuse õiguspärasust vaagides nentinud, et haldus- ja ringkonnakohus, omades faktiliste asjaolude hindamise pädevust, peavad välja selgitama ja hindama, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule oluliselt muutunud. Kui kohus jõuab järeldusele, et muutunud asjaolude tõttu ei oleks samasisulise haldusakti andmine enam õiguspärane, tuleb vaidlustatud haldusakt tühistada, sõltumata sellest, kas see oli andmise ajal õiguspärane. (Vt otsus nr 3-17-1545/81, p 22.) 32.
  3. Rahvusvahelise kaitse taotlejate kohta on Euroopa Kohus märkinud, et vaatamata tagasisaatmisotsuse (Eestis lahkumisettekirjutuse) tegemisele pärast seda, kui vastutav asutus jätab esimese astme menetluses rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata, või kumuleeruvalt koos sellega samas haldusaktis, tuleb rahvusvahelise kaitse taotlejal lubada jääda riiki kuni taotluse rahuldamata jätmise vastu esitatud kaebuse kohta otsuse tegemiseni. Seepärast on liikmesriigid kohustatud 12

(16)3-20-1115 võimaldama asjaomastel isikutel tugineda kõigile pärast tagasisaatmisotsuse tegemist aset leidnud asjaolude muudatustele, mis oma olemuselt võivad oluliselt mõjutada huvitatud isiku olukorra hindamist seoses direktiiviga 2008/115/EÜ, eelkõige selle art-ga
  1. (Vt C-181/16 Gnadi, p 64.) 32.
  2. Direktiivi 2008/115/EÜ art 5 sätestab, et direktiivi rakendamisel võtavad liikmesriigid arvesse lapse parimaid huve, perekonnaelu, kolmanda riigi kodaniku tervislikku seisundit ning järgivad mittetagasisaatmise põhimõtet. Samuti tuleb austada eraelu (C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p 92). Art-s 5 sätestatud mittetagasisaatmise põhimõte on absoluutne ning liikmesriigid on kohustatud seda järgima tagasisaatmismenetluse kõikides etappides. Seetõttu ei või ka tagasisaatmisotsuses kohustada isikut lahkuma riiki, mille puhul on põhjendatult alust arvata, et tagasisaatmisotsuse täitmise korral ähvardab seda isikut reaalne oht, et teda koheldakse viisil, mis on harta art-ga 18 või art 19 lg-ga 2 vastuolus. (C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 55 ja 56.) 32.
  3. Silmas pidades eeltoodud Euroopa Kohtu praktikat ja rakendades analoogiat

§ 158

lg-ga 31, on kolleegium seisukohal, et lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel tuli haldus- ja ringkonnakohtul arvesse võtta ka neid direktiivi 2008/115/EÜ art-s 5 nimetatud asjaolusid, mis tekkisid või muutusid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ning mis olid sellised, et võisid mõjutada tagasisaatmise lubatavust. Antud juhul tähendab see tütarde 1 ja 2 tervisliku olukorra muutumisega seotud asjaolude arvesse võtmist, järgimaks mittetagasisaatmise põhimõtet. Kui rahvusvahelise kaitse andmise kohtuvaidluse ajal on selgunud, et isiku riigist väljasaatmine ei ole vahepeal muutunud asjaolude tõttu ettenähtavas tulevikus õiguslikult lubatav, siis tuleb lahkumisettekirjutus tühistada. 2.

  1. Lahkumisettekirjutuste ja sissesõidukeelu õiguspärasus
  2. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi on isiku väljasaatmine tema tervisliku olukorra tõttu keelatud vaid väga erandlikel juhtudel. Keeld kohaldub, kui väljasaadetav on füüsiliselt või psüühiliselt raskelt haige isik, kellel esineb peatse surma oht, või kui on põhjendatud alus arvata, et sihtriigis sobiva ravi puudumise tõttu või selle tõttu, et ravi pole isikule seal kättesaadav, esineb reaalne oht välismaalase terviseseisundi olulisele, kiirele ja pöördumatule halvenemisele, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise (vt
  3. detsembri
  4. a otsus Paposhvili vs. Belgia (41738/10), p 183;
  5. detsembri
  6. a otsus Savran vs. Taani (57467/15), p-d 129 ja 137). Euroopa Kohus on selgitanud, et EL põhiõiguste harta alusel on väljasaatmiskeelu standard sama (vt nt C-562/13 Abdida, p-d 47 jj; C-353/16 MP, p-d 37 jj, C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 61–66). Kui tegemist on raske psühhiaatrilise haigusega, ei saa seejuures piirduda üksnes nende tagajärgedega, mis võivad olla asjaomase isiku füüsilisel toimetamisel ühest liikmesriigist teise, vaid arvesse tuleb võtta kõiki selle väljasaatmisega kaasnevaid tõsiseid ja parandamatuid tagajärgi (C-353/16 MP, p 42).
  7. Kolleegiumi hinnangul olid kaebajatele tehtud lahkumisettekirjutused nende tegemise ajal õiguspärased. Kolleegiumil ei ole põhjust kahelda halduskohtu hinnangus, et lahkumisettekirjutused olid PPA otsuste tegemise ajal mittetagasisaatmise põhimõttega kooskõlas. PPA ei ole ettekirjutuste tegemise ajaks ilmnenud asjaolusid arvestades eksinud uurimispõhimõtte (HMS § 6) vastu, sh tütarde 1 ja 2 tervisliku olukorra väljaselgitamisel. PPA on otsusest nähtuvalt kohaselt arvesse võtnud ja kaalunud kaebajate vestlustel ja ärakuulamisel väljendatut, laste mõningast sulandumist Eesti ühiskonda ning psühholoogi, psühhiaatri ja lastekaitsespetsialisti seisukohti. Viimati nimetatu andis oma arvamuse pärast kohtumist perega, kooli direktori ja Vao Keskuse juhatajaga. Samuti on hinnatud võimalusi saada sihtriigis tervishoiuteenuseid. Kolleegium nõustub halduskohtu
  8. septembri
  9. a otsuses asjas nr 3-20-1251 võetud seisukohtadega (p 38) neid kordamata (

§ 231lg 6). Lisada 13

(16)3-20-1115 tuleb ka, et tütre 1 ekspertiisiaktis rõhutatakse, et selles esitatud järeldused on tehtud „olemasolevate andmete alusel käesoleval ajal“ (lk 16), st jaanuaris
  1. Enamik PERH-i ravikontaktidest (vt tütre 1 ekspertiisiakti lk-d 10, 19) on hilisemad kui PPA otsus.
  2. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et tütre 2 tervislik seisund ei takista perel lahkumiskohustuse täitmist. Küll aga ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et tütre 1 tervisliku seisundi tõttu tuleks lahkumisettekirjutused tühistada. Kaebajatele tehtud lahkumisettekirjutused jäävad jõusse. 35.
  3. Tütre 1 ekspertiisi tegemise ajal oleks tema väljasaatmine olnud vastuolus mittetagasisaatmise põhimõttega, kuna ringkonnakohtu hinnangul oli ekspertiisi akti põhjal piisav alus arvata, et esineb reaalne oht, et tütre 1 vaimne tervis tõsiselt, kiiresti ja pöördumatult kahjustub ja see võib suurendada enesetapu või eluohtliku enesevigastuse ohtu. Kuigi ravi on Venemaal olemas, ei pruukinud see olla õigeaegne haiguse selle ajahetke seisu arvestades. Tütre 1 tolle aja märkimisväärne suitsiidi oht seondus vahetult just hirmuga Venemaale väljasaatmise ees, mis tema hinnangul tooks kaasa pere lagunemise ja tema hülgamise. 35.
  4. Ekspertiisiakti järgi on tütre 1 haigusseisund ravitav. Seisundi paranemise peamiseks eelduseks on ekspertiisiakti järgi stabiilne, turvaline ja etteaimatav elukeskkond. Seega ei ole väljasaatmine võimatu väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) mõttes. Kolleegium rõhutab, et stabiilse, turvalise ja etteaimatava elukeskkonna loomise õigus ja kohustus lasub esmajoones vanematel. 35.
  5. Toimikust nähtuvalt on vanemate elukorraldus olnud väga ebastabiilne. / . . . / Ka peremudel on ebatraditsiooniline (vt käesoleva kohtuotsuse p 1). 35.
  6. Pere erinevate liikmete ütlustest nähtub mõttemustrite kordumine, mille kokkulangevus ei saa olla juhuslik. Märkimata ei saa seejuures jätta, et isa on PPA läbi viidud vestlusel kinnitanud, et on töötanud sõjaväe psühholoogina (
  7. augusti
  8. a protokoll, vastus küsimusele 10). Näiteks korduvad väited, et Rootsis eraldatakse lapsed perest, kuna see on äri ja toob raha sisse (elukaaslase
  9. septembri
  10. a vestluse protokoll, vastus küsimusele 23 ja isa
  11. augusti
  12. a vestluse protokoll, vastus küsimusele 5). Pereliikmetel (sh tütrel 1) on kindel veendumus, et Venemaale naastes võetakse lapsed vanematelt ära ja pannakse lastekodusse (tütre 1
  13. aprilli
  14. a vestluse protokoll; endise elukaaslase
  15. septembri
  16. a vestluse protokoll, vastus küsimusele 32;
  17. aprilli
  18. a vestluse protokoll, vastused küsimustele 8, 31 ja 33; halduskohtu istungi protokoll kl 11:20:55; isa
  19. augusti
  20. a vestluse protokoll, vastused küsimustele 5 ja 43). Just viimati nimetatu, sh hüljatuks jäämise hirm, mida süvendab korduv emapoolne hülgamine ning isa rusutusest lapsele ülekanduv mure isa pärast, on ekspertiisiakti järgi olulisimateks tütre 1 suitsiidiohtu põhjustavateks asjaoludeks (vt lk-d 17–19). Ka Rootsi kohtuasja materjalidest nähtub sinna jäänud vanima tütre ütlustest ja käitumisest muster, mis on sarnane tütrega 1, nt ütlus, et „ta võtab endalt elu, kui tema väljasaatmine tegelikkuseks saab“ (tõlke lk 75). 35.
  21. Lubamatu on, kui vanemad elukoha ja elukorralduse valikute tegemisel omakasu eesmärgil, soovides leida võimalus jääda mittekodakondsusjärgsesse riiki, provotseerivad last või mõjutavad teda muul moel negatiivselt. Selle tolereerimine riigi poolt avaks tee varjupaigaõiguse kuritarvitamisele, ajendades lastega peresid kasutama laste mõjutamist vahendina enda riigis viibimise seadustamiseks. Riik peab kõikide otsuste tegemisel arvestama küll lapse parimate huvidega (sh säilitades perekonna ühtsuse, v.a juhul, kui see on vastuolus lapse parimate huvidega), kuid see ei saa tähendada kohustust taluda oma territooriumil välismaalasi, kes lapsi mõjutades püüavad laste kaudu saavutada endale sobivat riigis viibimise õigust. 14
(16)3-20-1115 35.
  1. Nii Euroopa Kohus kui ka Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt märkinud, et asjaolu, et isik, kelle väljasaatmine on otsustatud, ähvardab teha enesetapu, ei kohusta riiki loobuma nimetatud meetme elluviimisest, kui ta võtab konkreetsed meetmed enesetapu takistamiseks. Näiteks peatab isiku väljasaatmise (füüsilise üleandmise) ajani, kuni tema seisund võimaldab väljasaatmist, tagab transpordi ajal meditsiinitöötaja, kelle käsutuses on vajalikud ravimid jms vahendid või meetmed, veendub, et isik saab arstiabi ka pärast teise riiki jõudmist jne. (Vt pikemalt Euroopa Kohtu otsus C-578/16 PPU C.K. jt, p-d 79–90; Euroopa Inimõiguste Kohtu
  2. aprilli
  3. a vastuvõetavuse otsus Kochieva jt vs. Rootsi (75203/12), p 34 ja seal tehtud viited.) 35.
  4. Lisaks, võrdluseks, tervisest tulenev takistus ei pea direktiivi 2008/115/EÜ art 9 järgi kaasa tooma lahkumisettekirjutuse tühistamise, vaid tähendab eeskätt lahkumiskohustuse sundtäitmise (väljasaatmise) edasilükkamist (vt ka C-546/19 Westerwaldkreis, p 59; erandiks võib olla vaid juht, kui liikmesriik annab art 6 lg 4 alusel kolmanda riigi kodanikule kaastundlike, humanitaar- vms põhjustel loa riigis viibimiseks). Nimelt näeb direktiivi 2008/115/EÜ art 9 sõltuvalt tervise probleemide raskusest ette, et väljasaatmise võib edasi lükata (lg 2 punkt a) või see tuleb edasi lükata (lg 1 p a alusel, kui tervise probleemi tooks kaasa mittetagasisaatmise põhimõtte rikkumise). Seevastu Eesti VSS § 14 lg 5 loetleb väljasaatmise peatamise alused, kuid ükski neist selgesõnaliselt tervisliku olukorraga ei seondu. Lõike 5 p-s 4 sätestatut („humaansete kaalutluste … tõttu“) tuleks tõlgendada kooskõlas eeltoodud direktiivi normidega. VSS § 14 lg 4 näeb ette alused, mil väljasaatmist ei kohaldata, ning nende hulka kuulub ka olukord, kus väljasaatmine on muutunud võimatuks (punkt 2) või riik peab järgima mittetagasisaatmise põhimõtet (punkt 3 koostoimes VSS §-ga 171). 35.
  5. PPA tegi isale, tema elukaaslasele, pojale ning tütardele 1 ja 2 lahkumisettekirjutuse lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni vabatahtliku täitmise tähtajaga 30 päeva; lahkumisettekirjutus kuulub täitmisele seadusliku viibimisaluse lõppemise korral. Tulenevalt halduskohtu kohaldatud esialgsest õiguskaitsest (vt eest p-d 8 ja 9) lõppeb kaebajate viibimisalus käesolevas kohtuasjas kohtuotsuse jõustumisega. Lähtudes tütre 1 seisundist, tuleb PPA-l hinnata väljasaatmistoimingute lubatavust nende tegemise hetke seisuga. Väljasaadetaval isikul on õigus esitada kohtule ka keelamiskaebus koos esialgse õiguskaitse taotlusega. 35.
  6. Kolleegium peab oluliseks lisada, et PPA vaidlusaluste otsuste tegemisest on möödunud üle kahe aasta. Lapse arengus on aja möödumisel ja selle jooksul kogetul ja omandatul suur roll. Laste sulandumine Eesti ühiskonda on ilmselt suurenenud – paranenud on keeleoskus, tekkinud on sõbrad ja harjumuspärane elukeskkond. Kaebajatel ei saa siiski olla tekkinud ei rahvusvahelise kaitse taotluste menetluse ega ka kohtumenetluse ajal mingit õiguspärast ootust Eestisse jäämise suhtes.
  7. Kolleegium nõustub halduskohtu
  8. septembri
  9. a otsusega asjas nr 3-20-1115 (p 48), et isa suhtes kohaldatud sissesõidukeeld on õiguspärane. Puudub vajadus põhjendusi korrata (

§ 231lg 6).

III Muud kassatsioonkaebuse väited ja menetlusküsimused 37. Ekslik on PPA kassatsioonkaebuses tehtud etteheide ringkonnakohtule, et viimane kohustas PPA-d andma kaebajatele elamisload. Elamisloale viitas ringkonnakohus põhjendavas osas, panemata kohtuotsuse resolutsioonis PPA-le siduvat kohustust (

§ 177lg 1).

38. Tütarde 1 ja 2 kassatsioonkaebuses alternatiivselt esitatud taotlused kohustada PPA-d andma neile elamisload väljuvad käesoleva kohtuasja esemest. Kohus ei saa teha kohtuotsuse resolutsioonis 15

(16)3-20-1115 siduvat otsustust nõude kohta, mida kaebuses halduskohtule ei ole esitatud (

§ 41lg 1, § 162 lg 1).

  1. Tütarde 1 ja 2 riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov palub määrata kindlaks riigi õigusabi tasu, millele lisandub käibemaks, kokku 885 eurot 60 senti (626 eurot 40 senti + 259 eurot 20 senti). Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg-s 7 sätestatut arvestades tuleb vandeadvokaat Aleksei Ratnikovi riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotlus rahuldada.
  2. Isa, tema elukaaslase ja poja riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg palub määrata kindlaks riigi õigusabi tasu, millele lisandub käibemaks, kokku 2795 eurot 40 senti. Taotlus on esitatud
  3. novembril
  4. RÕS § 22 lg 3 kohaselt esitab advokaat riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotluse kohtumenetluses igas kohtuastmes kolme kuu jooksul pärast riigi õigusabi toimingu tegemist, kuid hiljemalt vastava menetluse lõpus. Seega on taotlus esitatud hilinenult osas, mis puudutab toiminguid enne
  5. augustit 2022, ning tasu suurust ei saa kindlaks määrata taotluses nimetatud
  6. juunist kuni
  7. juulini 2022 tehtud toimingute osas. Määratava tasu suurus on eeltoodut ning RÕS § 22 lg-t 7 ja justiitsministri
  8. juuli
  9. a määruse „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 2 lg-t 2 arvestades 1886 eurot 40 senti (1572 eurot, millele lisandub käibemaks 314 eurot 40 senti).
  10. Halduskohus kuulutas menetluse käesolevas asjas

§ 77lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p 3 alusel kinniseks (12.

augusti 2020. a määrused asjades nr 3-20-1115 ja 3-20-1251). Kohtupraktika ühtlustamise ja kujundamise eesmärgil saab kinniseks kuulutamise alust kahjustamata avalikustada siiski käesoleva kohtuotsuse viisil, et kohtuotsuse avaldamisel asendatakse kaebajate, samuti isa endise abikaasa nimed ja sünniajad tähemärkidega ning avaldamata jääb p 35.3, v.a selle esimene ja viimane lause (need võib avaldada). (allkirjastatud digitaalselt) 16

(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.