Obsah (17)

§ 367§ 76§ 100§ 101§ 108§ 142§ 415§ 82§ 94§ 397§ 42§ 35§ 37§ 41§ 113§ 145§ 65

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Liisi Vernik Otsuse tegemise aeg ja koht 29. aprill 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-11418 Tsiviilasi Renovum OÜ

§ 367

lg 3 tulenevalt omab tähtsust liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel, mitte aga edasine kasutamine. Seoses kostja vastuväitega 07.10.2019 ja 18.12.2019 arvete osas selgitab hageja, et 07.10.2019 arve on kogu remondi kalkulatsioon, mistõttu antud arve ei oma numbrit ning ei kuulunud tasumisele. 18.12.2019 arve nr 191098 oli väljastatud minimaalse müügieelse remondi eest. Arve nr 191098 on makstud. Hageja ei ole nõus kostja seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud sõiduki remondivajadust selle tagastamise hetkel septembris

1. Hageja fikseeris auto seisundi ja puuduseid tagastamise hetkel. Hageja on seisukohal, et kostjad ise ei tõendanud, et auto ei vajanud remonti tagastamise hetkel. Samuti on hageja seisukohal, et ei oma tähtsust kas hagejast tulenevalt vajas sõiduk 18.12.2019 remonti või mitte. Hageja esitas 28.07.2021 uue hagiavalduse, millele ei ole lisatud tõendina arvet nr
2. Hageja ei nõua antud tõendi alusel remondikulude väljamõistmist. Hageja leiab, et käesoleval hetkel on poolte vahel põhivaidlus selles, mis oli liisingueseme turuhind liisingueseme tagastamise hetkel. Hageja esitas tõendina 07.10.2019 remondikalkulatsiooni ja oma seisukoha, et liisingueseme väärtus oli selle liisinguandjale tagastamise hetkel 8154,70 eurot arvestades remondikalkulatsioonis toodut. Kostjad ei olnud nõus liisingueseme väärtusega. 04.11.2021 kohtukirjaga andis kohus kostjatele tähtaja ekspertiisi taotluse esitamiseks. Kostjad ei esitanud taotlust ekspertiisi tegemiseks. Seega, kostja vastuväited liisingueseme väärtusele selle liisinguandjale tagastamise hetkel on jäänud käesolevas menetluses paljasõnalisteks ja tõendamata. Arvestades, et ekspertiisi ei ole teostatud ning turuhind liisingueseme tagastamise hetkel ei ole fikseeritud üleandmise – vastuvõtmise aktis, siis oleks õige alternatiivina lähtuda liisingueseme väärtuse määramisel TsÜS §-st 65, mille kohaselt eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja ei nõustu kostjaga justkui oleks hageja nõustunud, et sõiduki turuhinnaks oli 47 000 eurot. Hageja pöörab tähelepanu, et 08.10.2018 sõlmitud müügilepingu kohaselt oli sõiduk soetatud 29 000 euro eest, mis oli ühtlasi krediidisummaks. 29 000 eurot oli sõiduki väärtus, mida hageja tegelikult aktsepteeris. Hageja leiab, et hindamisakt ei kajasta sõiduki tegelikku väärtust, kuna see ei ole koostatud kohtueksperdi poolt. Hageja ei ole nõus kostjaga, et odomeetri näitudest nähtub, et läbisõitu on juurde lisandunud alates sõiduki tagastamisest kuni 18.12.
3. Hageja pöörab tähelepanu, et 04.10.19 auto üldkontrolli lehes on fikseeritud umbes sama odomeetri näit (186 040 km), mis on fikseeritud 18.12.2019 arve-saatelehes – 186 072 km. Hageja on seisukohal, et esitatud tõenditega on tõendatud, et sõiduk vajas remontimist ja hooldamist
4. aasta septembris. Hageja leiab, et kostjad ei ole esitanud ümberlükkavaid tõendeid remondi mittevajaduse osas. Hageja ei ole mh nõus, et antud sõiduki turuhind tagastamise hetkel oli 24 000 eurot. Hageja ei ole ka nõus kostjate arvestusega tagastatud põhivõla ja intressi summade osas. Poolte vahel oli sõlmitud maksegraafik, kuid kostja I ei täitnud maksegraafikut. Hageja järgis ebapiisavate maksete laekumise järjekorda ning arvestas kostja poolt teostatud tagasimakseid eelkõige põhivõlgnevuse katteks ja seejärel intresside katteks. Hageja pöörab tähelepanu, et ta ei arvestanud kostja ebapiisavaid makseid viiviste katteks, kuigi hagejal oli sellele õigus. Arvestamata viiviste arvel on suurenenud tagastatud põhivõla ja intresside summa, mis on kostjate huvides. 4 Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlgnevuse 18 088,16 eurot, intressi 3264,09 eurot, kulu 447,75 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 13 108,90 eurot ja edasiulatuva viivise 26,04% aastas alates 29.03.2022 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjate hinnangul ei ole hageja tõendanud, et ta faktiliselt sõiduki hinnaga 16 700 eurot võõrandas ja et omandiõigus on ostjale üle läinud, sest hageja pole esitanud tõendit, et ostuhind on tasutud ja et see on laekunud tema kontole. Hageja on esitanud 07.10.2019 arve-remondikalkulatsiooni, mille kohaselt on xxx AS teinud sõiduki remondiks kulutusi summas 15 845,21 eurot ja 07.08.2020 esitatud lisa 22 kohaselt on hageja sõiduki remondiks teinud kulutusi 5217 eurot. Eeltoodust tuleneb, et hageja on väidetavalt teinud sõiduki remondiks kulutusi kokku summas 21 062,21 eurot, mis ei ole eluliselt usutav, arvestades sealjuures asjaoluga, et hageja võõrandas 31.03.2020 sõiduki hinnaga 16 700 eurot ja seda olukorras, kus liisingueseme väärtus oli liisinguandjale tagastamise hetkel 8154,70 eurot, kuivõrd hageja väitel oli puuduste tõttu sõiduki väärtus vähenenud 15 845,30 euro võrra. Hageja on ise kinnitanud, et sõiduki turuväärtus tagastamise hetkel 27.09.2019 oli vähemalt 24 000 eurot ja odomeetri näit oli 150 000 km. Kui liisingueseme tagastamisel oli sõiduki odomeetri näit 150 000 km ja 04.10.2019 oli näiduks 186 040 km; 18.12.2019 seisuga 186 072 km ja 22.12.2020 müügi ajal auto24 andmetel 186 730 km, siis on ilmne, et hageja on pärast sõiduki enda valdusesse saamist kasutanud kõnealust sõidukit ise ja vähendanud selle väärtust ja selle eest ei saa kostjad vastutada. Kui 27.09.2019 seisuga oli odomeetri näit 150 000 km, siis ei ole vähimalgi määral eluliselt usutav, et 8 päevaga on sõiduki läbisõit suurenenud 36 040 km võrra. Eeltoodust saab järeldada, et hageja poolt 28.07.2021 esitatud lisad 27 ja 28 ei ole usaldusväärsed tõendid, kuivõrd need on eelduslikult hageja poolt kunstlikult loodud ja need ei vasta tõenditele esitatud vorminõuetele. Kostjad on seisukohal, et kuivõrd hagiavalduse terviktekstist nähtuvalt on hageja loobunud 07.08.2020 esitatud hagiavalduse lisast 22 (18.12.2019 arve nr 191098) ja lisast 27 (31.03.2020 ostu-müügileping), siis on hageja poolt tõendamata sõidukile enne müüki tehtud kulutused. Hageja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et tagastamise hetkel oli sõiduk remontimata ja hooldamata ning müügieelses seisundis ohtlik. Mh on Maanteeameti andmetel sõiduki võõrandamine (omanikuvahetus) toimunud 13.08.2021, seega on hageja esitanud valed andmed, et sõiduk on võõrandatud 31.03.
5. Kostjad on seisukohal, et kuivõrd hagejale tekkinud kahju on tõendamata ja pole tõendatud, et kahju on tekkinud kostjate süül, siis on hageja põhjendamatult arvestanud sõiduki müügist saadud rahast 16 700 eurost maha talle tekkinud kahju. Kostja I arvestuste kohaselt on ta tasunud liisingulepingu alusel kokku 4969 eurot, sh. põhivõlg 2353,82 eurot ja intressid 2615,18 eurot. Hagiavaldusest nähtuvalt ei ole hageja arvestanud kostja I poolt tehtud maksete puhul ebapiisavate maksete laekumise järjekorrast, millisel juhul tuleb lugeda vastavad laekumised eelkõige põhivõlgnevuse katteks, seejärel intressideks ja lõpuks viiviste katteks. Kostja I on arvestanud tema poolt laekunud makseid alljärgnevalt: 04.01.2019, tasutud kokku 1600 eurot, sh põhiosa 1121 eurot ja intress 1115,51 eurot; 07.03.2019, tasutud 869 eurot, sh põhiosa 505,75 eurot ja intress 363,25 eurot; 06.05.2019, tasutud 1500 eurot, sh põhiosa 527,93 eurot ja intress 972,07 eurot; 24.07.2019, tasutud 1000 eurot, sh põhiosa 835,65 eurot ja intress 164,35 eurot. Seega seisuga 24.07.2019 oli kostjate arvestuste kohaselt tasumata laenujääk 26 646,18 eurot ja tasumata intress 5 3104 eurot. Liisinguleping öeldi üles 12.09.2019 ja selle päeva seisuga sai kostja I arvestuste kohaselt olla tasumata põhiosa jääk 26 646,18 eurot ja tasumata intress 3911,05 eurot. Kuivõrd kostjad on seisukohal, et 28.07.2021 hagiavalduses märgitud põhiosa võlgnevus enne liisingueseme tagastamist ei saanud olla 27 481,83 eurot, vaid see oli 26 646,18 eurot, siis on hageja põhiosa katteks enam maksnud 2451,18 eurot, arvestades sõiduki väärtust 24 000 eurot, täitemenetluses laekunud summat 1095,49 eurot ja võttes aluseks asjaolu, et hageja on osaliselt põhiosast loobunud summas 4002,39 eurot. Arvestades asjaoluga, et põhiosa katteks on kostjatelt laekunud enam 2451,18 eurot, siis saab kostjatel olla hageja vastu nõue alusetult saadud 2451,18 euro saamiseks. Märkimist väärib asjaolu, et liisingulepingu 12.09.2019 ülesütlemise teate kohaselt on kostjatel valida, kas tasuda võlgnevus või tagastada liisinguese 7 päeva jooksul. Kuivõrd kostja I tagastas liisingueseme, siis ei saaks tal hageja poolt nõutud suuruses võlgnevust üldse olla. Kuivõrd hageja põhivõlgnevuse kujunemine on ebaõige ja põhinõuet ei ole, siis eeltoodust tulenevalt on hageja viivisenõue põhjendamatu. Samuti on hageja nõutud viivise määr 26,04% aastas (0,072% päevas) tarbijat kahjustav ja tühine. Riigikohtu lahendi 3-2-1-25-16 järgi on viivise määr tühine, kui see ületab kolmekordselt seadusjärgset määra. Samuti on hageja nõue intressi 3264,09 euro ja müügiga kaasneva kulu 447,75 euro saamiseks põhjendamatu. Hageja pole tõendanud, et ta on nimetatud kulusid kandnud ja tegemist pole vajalike kulutustega. Kuivõrd liisinguese on antud hagejale üle tema poolt valitud kohas, siis puudus vajadus puksiirteenuse järele. Samuti ei pea kostjad hüvitama numbri paigaldamisega seotud kulusid ja keemilise puhastuse kulu 03.02.2020, s.o ajal, mil hageja oli ise vastutav sõiduki korrashoiu eest. Põhjendamatu on ka nõuda kostjatelt liikluskindlustusega seotud kulutuste hüvitamist, mis on tekkinud ajal, mil sõiduk oli hageja valduses. Seega tuleb hageja nõuded selles osas jätta rahuldamata täies ulatuses. Kostjad on seisukohal, et sõiduki tagastamise hetkel septembris 2019 ei saanud sõiduki turuväärtus olla alla 40 000 euro. Kostjad võtsid sõiduki liisingusse 09.10.2018 ja liisingusse võtmise ajal oli sõiduki turuväärtuseks hinnatud 43 000 eurot. Kostjate hinnangul ei ole eluliselt usutav, et 17 kuuga väheneb sõiduki turuväärtus 19 000 eurot võrra (kui sõiduki turuväärtus oli tagastamise hetkel 24 000 eurot nagu hageja väidab), arvestades sealjuures odomeetri näitu tagastamise hetkel. Autoportaali Auto 24 andmetel on käesoleva aja seisuga samaväärse sõiduki turuväärtuseks hinnatud 31 990 eurot. Kostjad jäävad oma seisukoha juurde, et arvestades eeltoodut oli sõiduki turuväärtus tagastamise hetkel vähemalt 40 000 eurot. Kostjad jäävad selle juurde, et hagejal ei saa kostjate vastu nõuet olla, lähtudes esialgses hagiavalduses esitatud nõuetest ja võttes kostja I poolt tehtud tasumisi/laekumisi, kostja II laekumisi täitemenetluses, ebapiisavaid makseid, sõiduki tegelikku turuväärtust selle tagastamise hetkel. Hageja ei ole tõendanud, kuidas ja millele tuginedes hindas ta sõiduki turuväärtust selle tagastamise hetkel, arvestades sõiduki odomeetri näitu ja seisukorda. Sõiduki turuväärtuseks ei ole kindlasti sõiduki realiseerimise hind, vaid lähtuda tuleb sõiduki tegelikust turuväärtusest selle tagastamise hetkel. Kostjad on mh seisukohal, et hageja 28.03.2022 esitatud tõend sõiduki turuhinna päringu kohta tuleb hagejale tagastada ja mitte otsuse tegemisel arvesse võtta, kuna nimetatud tõend on esitatud menetlustähtaegu eirates hilinenult ning ei ole asjakohane. 6 Kohtu põhjendused
6. Kohus, analüüsinud hagiavaldust, poolte poolt esitatud tõendeid ning analüüsinud kostjate vastuväiteid, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt.
7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
8. Kohus selgitab, et enne asja sisulist lahendamist otsusega, lahendab kohus hageja poolt esitatud hagist osalise loobumise taotluse. Kohtule nähtub, et 07.08.2020 esitatud hagiavalduses taotleb hageja kostjatelt välja mõista põhivõlgnevuse 23 329,52 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 2150 eurot ja edasiulatuva viivise ning 28.07.2021 esitatud täiendatud hagiavaldusega taotleb hageja kostjatelt välja mõista põhivõlgnevuse 18 231,64 eurot, intressi 3264,09 eurot, sõiduauto müügiga kaasneva kulu 447,75 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 9511,85 eurot ja edasiulatuva viivise. 28.03.2022 menetlusdokumendis on hageja teavitanud kohut, et 16.08.2021 on toimunud laekumine Soome kohtutäiturilt summas 143,48 eurot, mistõttu on hageja põhinõue vähenenud 143,48 euro võrra ja moodustab 18 088,16 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hageja loobunud põhivõlgnevusest summas 5241,36 eurot. Kohus lõpetab menetluse osaliselt, st osas, milles hageja nõuab kostjatelt põhivõlgnevust summas 5241,36 eurot, seoses hageja loobumisega hagist nimetatud osas TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel. Eeltoodust tulenevalt kohus jätkab antud tsiviilasja menetlust hageja nõudes mõista kostjatelt välja põhivõlgnevus 18 088,16 eurot, intress 3264,09 eurot, kulu 447,75 eurot, 28.03.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 13 108,90 eurot ja edasiulatuv viivis.
9. TsMS § 238 lg 3 p 3 kohaselt kohus võib keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada või keelduda tõendite kogumisest lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatule, kui tõend esitatakse või tõendite kogumist taotletakse hilinenult. Kohus andis 10.03.2022 kirjaga pooltele tähtaja lõplike seisukohtade esitamiseks, mitte täiendavate tõendite esitamiseks. Hageja esitas 28.03.2022 seisukohaga ka tõendi. Eeltoodust tulenevalt kohus keeldub hageja 28.03.2022 esitatud tõendi vastuvõtmisest, kuivõrd see on esitatud hilinenult.
10. Kohus juhindub antud asja lahendamisel võlaõigusseaduse (

) § 361, mis sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub 7 aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.

§ 76

lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt

§ 108

lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

§ 142

lg 1 järgi käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

1. Tsiviilasja materjalidest tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et: 08.10.2018 sõlmisid krediidiandja xxx AS ja kostja I liisingulepingu nr XXX, mille kohaselt oli liisinguesemeks Xxx xxx xxx ja mille netohinnaks ehk krediidisummaks oli 29 000 eurot (kd I lk 10-17); 08.10.2018 sõlmisid krediidiandja ja kostja II käenduslepingu nr KXXX, mille kohaselt vastutab kostja II liisinguvõtja poolt tagastamata krediidi summa, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti liisinguvõtjalt võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest solidaarselt liisinguvõtjaga summas kuni 73 000 eurot (kd I lk 18); kostja I on tasunud liisingueseme kasutamise eest kokku 4969 eurot; krediidiandja teavitas 12.09.2019 kostjaid liisingulepingu nr XXX ülesütlemisest (kd I lk 38). Pooled vaidlevad käesoleval juhul selle üle, mis oli liisingueseme turuväärtus selle tagastamise hetkel ning kas viivisemäär 26,04% aastas on kostjat I kahjustav ja tühine. Kohtu hinnangul ei ole käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast oluline, mis hinnaga hageja liisingueseme müüs ning kas hageja on pärast sõiduki enda valdusesse saamist sõidukit kasutanud, kuivõrd liisingueseme väärtus tuleb kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
2. Hageja nõuab kostjalt I põhivõlgnevuse 18 088,16 euro tasumist. 7.1 Hageja ja kostja I vahel 08.10.2018 sõlmitud liisingulepingu nr XXX põhitingimuste punktist 1.5 tulenevalt oli liisingusummaks 29 000 eurot ja punkti 1.14 kohaselt lepingu sõlmimise tasuks 120 eurot (kd I lk 11). Seega on kostjale I antud krediiti summas 29 000 eurot, mis tuli tasuda tagasi 60 osamaksega, neist esimene summas 1121 eurot ja järgnevad 869 eurot kuus (kd I lk 10). Liisingulepingu maksegraafikust tulenevalt oli laenu viimaseks osamakse kuupäevaks 20.10.
3. Kostja I on tasunud hagiavalduse kohaselt liisingulepingust tulenevate kohustuste katteks ajaperioodil 04.01.2019-24.07.2019 kokku 4969 eurot järgnevalt: 1) 04.01.2019 summas 1121 eurot; 2) 04.01.2019 summas 479 eurot; 3) 07.03.2019 summas 390 eurot; 4) 07.03.2019 summas 479 eurot; 5) 06.05.2019 summas 390 eurot; 6) 06.05.2019 summas 869 eurot; 7) 06.05.2019 summas 241 eurot; 8) 24.07.2019 summas 628 eurot; 9) 24.07.2019 summas 372 eurot (hagiavalduse p 2.1 tabel kd I lk 2 pöördel). 7.2 Hageja luges esimeses järjekorras osaliselt tasutuks põhivõla summas 1251,37 eurot (239,64 + 244,85 + 250,16 + 255,59 + 261,13), s.o maksegraafiku esimesed 5 osamakset ning teises järjekorras tasutuks intressi kuni 20.03.2019, s.o kuni viienda osamakseni 8 summas 3345,63 eurot (881,36 + 624,15 + 618,84 + 613,41 + 607,87). Enamtasutud summa 372 eurot läks põhiosa kuuenda osamakse 266,80 euro ja osaliselt intressi kuuenda osamakse katteks summas 105,20 eurot. Seega põhiosa võlgnevus on hageja hinnangul summas 27 481,83 eurot. Kostjate arvestuste kohaselt oli 12.09.2019 seisuga aga tasumata laenujääk 26 646,18 eurot. 7.3

§ 415

lg 2 kohaselt kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; kolmandas järjekorras intressi katteks; neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. 7.4 Kohtule nähtub, et 04.01.2019 laekus hagejale kokku 1600 eurot. Selleks hetkeks oli sissenõutavaks muutunud põhiosa maksed summas 484,49 eurot (239,64+244,85) ja intressi osamaksed summas 1505,51 eurot (881,36+624,15). Kohus loeb esimeses järjekorras tasutuks põhisumma 484,49 eurot ja teises järjekorras intressi summas 1115,51 eurot. Tasumata intressisummaks jäi 390 eurot. 07.03.2019 laekus hagejale kokku 869 eurot. Selleks hetkeks oli sissenõutavaks muutunud põhiosa maksed summas 505,75 eurot (250,16+255,59) ja intressi osamaksed summas 1622,25 eurot (390+618,84+613,41). Kohus loeb esimeses järjekorras tasutuks põhisumma 505,75 eurot ja teises järjekorras intressi summas 363,25 eurot. Tasumata intressisummaks jäi 1259 eurot. 06.05.2019 laekus hagejale kokku 1500 eurot. Selleks hetkeks oli sissenõutavaks muutunud põhiosa maksed summas 527,93 eurot (261,13+266,80) ja intressi osamaksed summas 2469,07 eurot (1259+607,87+602,20). Kohus loeb esimeses järjekorras tasutuks põhisumma 527,93 eurot ja teises järjekorras intressi summas 972,07 eurot. Tasumata intressisummaks jäi 1497 eurot. 24.07.2019 laekus hagejale kokku 1000 eurot. Kohtule nähtub maksegraafikust, et üheksanda osamakse kuupäevaks oli 20.07.2019. Selleks hetkeks oli sissenõutavaks muutunud põhiosa maksed summas 835,65 eurot (272,59+278,51+284,55) ja intressi osamaksed summas 3268,35 eurot (1497+596,41+590,49+584,45). Kohus loeb esimeses järjekorras tasutuks põhisumma 835,65 eurot ja teises järjekorras intressi summas 164,35 eurot. Tasumata intressisummaks jäi 3104 eurot. Seega oli kostjal I tasumata põhivõlgnevus 20.07.2019 seisuga 26 646,18 eurot (29 000-484,49-505,75-527,93835,65). Hagiavalduse asjaoludest tulenevalt ütles liisinguandja 12.09.2019 liisingulepingu üles. Seega oli kostjal I ajavahemikus 20.07.2019-12.09.2019 lisaks tasumata põhivõlgnevus summas 511,11 eurot (kümnes osamakse 290,73 eurot + osaline üheteistkümnes makse 220,38 eurot). Kõigest eeltoodust tulenevalt oli kostjal I liisingulepingu ülesütlemise päeva seisuga põhivõlgnevus kokku summas 27 157,29 eurot. 7.5 Kohtule välja toodud asjaoludest sai liisinguandja sõiduki enda valdusesse 27.09.2019 ja müüs selle 31.03.2020.

§ 367

lg 3 järgi kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

§ 367

lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis 9 seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Seega tuleb hageja kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, s.o 27.09.2019. Hageja hinnangul oli liisingueseme väärtus sellel hetkel 8154,70 eurot. Hageja selgitas, et sõiduki turuväärtus oleks võinud olla 24 000 eurot, kui see oleks olnud puudusteta, kuid tagastatud sõiduk oli puudustega. Hageja on esitanud puuduste tõenduseks auto üldkontrolli lehe 04.10.2019 seisuga (kd II lk 58) ja 07.10.2019 remondikalkulatsiooni (defekteerimisakti), mis oli koostatud üldsummale 15 845,30 eurot (kd II lk 59). Hageja märkis ära, et liisingueseme puudused olid märgitud defekteerimisaktis. Eeltoodust tulenevalt oli hageja hinnangul liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel 8154,70 eurot (24 00015 845,30). Hageja on seisukohal, et kui kohus ei aktsepteeri liisingueseme väärtust 8154,70 eurot, siis hageja palub kohtul otsustada vajaliku liisingueseme turuväärtus TsMS § 233 lg 2 järgi oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Kostjad on seisukohal, et sõiduki turuväärtus tagastamise hetkel oli vähemalt 40 000 eurot. Kostjad võtsid sõiduki liisingusse 09.10.2018 ja liisingusse võtmise ajal oli sõiduki turuväärtuseks hinnatud 43 000 eurot. TsMS § 233 lg 1 kohaselt kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. TsMS § 233 lg 2 järgi käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka muule varalisele vaidlusele, kui poolte vahel on vaieldav nõude suurus ja kõigi selle määramiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega. Kohtu hinnangul tuleb liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel tuvastada TsMS § 233 kohaselt siseveendumuse kohaselt, kuivõrd liisingueseme suhtes pole teostatud ekspertiisi ja pooled ei ole esitanud kohtule tõendeid liisingueseme väärtuse kohta selle tagastamise hetkel. Kuivõrd hageja hinnangul oleks sõiduki väärtuseks selle tagastamise hetkel ilma puudusteta võinud olla 24 000 eurot ja kostjate hinnangul 40 000 eurot, siis on kohtu hinnangul mõistlik võtta poolte toodud väärtuste puhul aluseks nende vahe 16 000 eurot (40 000-24 000) ja jagada see kaheks (16 000/2), mille tulemusel on summaks 8000 eurot. Arvutuse tulemusel saame sõiduki väärtuseks 32 000 eurot (24 000+8000; 40 000-8000). Kohtule esitatud hindamisaktist tulenevalt oli sõiduki turuväärtuseks 04.01.2018 seisuga 47 000 eurot (kd II lk 94-96). Kohtu hinnangul on usutav, et pea kahe aasta jooksul sõiduki turuväärtus langeb. Seega kõigest eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et sõiduki väärtus ilma puudusteta selle tagastamise hetkel 27.09.2019 oli 32 000 eurot. 7.6 Kohtu hinnangul on asjakohatu kostjate vastuväide, et hageja ei ole esitanud tõendeid selles osas, et sõiduk oli tagastamise hetkel hooldamata ja müügieelses seisundis ohtlik. Hageja on kohtule esitanud selle tõenduseks auto üldkontrolli lehe 04.10.2019 seisuga, millest nähtuvad 04.10.2019 seisuga sõiduki puudused (kd II lk 58). Samuti on kohtu hinnangul tõendatud, et sõidukil olid 27.09.2019 seisuga puudused summas 15 845,30 eurot (kd II lk 59). Kohtul ei ole alust nimetatud tõendite usaldusväärsuse osas kahelda. Kostjad ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mis võiksid nimetatud tõendite usaldusväärsuse kahtluse alla 10 seada. Kohus selgitab, et liisingueseme turuväärtuse hindamisel tuleb võtta arvesse liisingueseme puuduseid (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-118-08 p 20). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et sõiduki väärtus koos puudustega oli selle tagastamise hetkel 16 154,70 eurot (32 000-15 845,30). Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja I põhivõlgnevus liisingulepingu ülesütlemise päeva seisuga oli 27 157,29 eurot.

§ 367

lg 1 kohaselt on seega kostja I põhivõlgnevuseks 11 002,59 eurot (27 157,29-16 154,70). Täiendavalt on hageja selgitanud, et täitemenetluse käigus on kohtutäiturilt laekunud nõude katteks kokku 1238,97 eurot, mille hageja arvestab põhivõlgnevuse katteks. Eeltoodust tulenevalt on seega kostja I põhivõlgnevuseks 9763,62 eurot. 7.7

§ 367

lg 1 järgi liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega on rahalise kohustuse sissenõudmise eelduseks

§ 108lg 1 järgi kehtiva rahalise kohustuse olemasolu ja selle rikkumine kostja poolt.

Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-50-06 punktist 15 tulenevalt rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla. Hageja ütles sõlmitud lepingu üles 12.09.2019.

§ 82

lg 1 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 82

lg 7 järgi kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Liisingulepingust tulenev kohustus muutus sissenõutavaks 13.09.2019. Hagejal tekkis seega 13.09.2019

§ 82

lõikest 7 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna kostja I kohustus muutus sissenõutavaks. Kostja I rikkumine ei ole vabandatav, seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kohtu hinnangul tuleb seega kostjalt I hagejale välja mõista põhivõlgnevus 9763,62 eurot. 8. Hageja nõuab kostjalt I intressi 3264,09 euro tasumist.

§ 94

lg 3 esimese lause kohaselt fikseeritud intressimääraks on lepingus võlausaldaja ja võlgniku vahel terveks lepingu kehtivuse ajaks kokkulepitud intressimäär või kindlateks ajavahemikeks kokkulepitud intressimäär, mis arvutatakse üksnes kindlaksmääratud protsendimäära alusel.

§ 397lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Liisingulepingu punkti 1.6 kohaselt oli intressimäär 26,04% aastas. Riigikohus on 29.01.2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse punktis 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi 11 tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Hageja on arvestanud intressi vastavalt maksegraafikule esimesest osaliselt tasumata osamaksest 20.04.2019 kuni lepingu ülesütlemiseni 12.09.2019 summas 3264,09 eurot. Kohus tuvastas intressiarvestuses eksimuse. Kohus tuvastas käesoleva otsuse punktis 7, et 20.07.2019 seisuga oli kostja I sissenõutavaks muutunud intressisumma 3104 eurot. Kuivõrd hageja on arvestanud intressi kuni lepingu ülesütlemiseni 12.09.2019, siis tuleb lisaks arvestada maksegraafiku järgne

1. osamakse summas 578,27 eurot ja osaliselt
2. osamakse summas 424,36 eurot. Seega liisingulepingu ülesütlemise seisuga oli kostja I intressi võlgnevus summas 4106,63 eurot (3104+578,27+424,36). Nimetatud intressisumma on suurem kui hageja välja toodud 3264,09 eurot. Kohus selgitab, et kuivõrd hageja välja toodud summa on väiksem, siis tuleb lähtuda hageja välja toodud intressist. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu krediidi kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja I on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Seega tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista intress 3264,09 eurot.
3. Hageja nõuab kostjalt I kulu 447,75 euro tasumist. Hageja on välja toonud, et enne müügitehingut kaasnesid liisingueseme vastavasse seisukorda viimiseks kulud, mis koosnesid kulust liikluskindlustuse eest summas 106,36 eurot, keemilisest puhastusest ja numbri paigaldusest summas 200 eurot, kulust liikluskindlustuse eest summas 91,39 eurot ja kulust puksiirteenuse eest summas 50 eurot. Kostjate hinnangul pole hageja tõendanud, et ta on nimetatud kulud kandnud. Samuti pole tegemist vajalike kulutustega. Kostjad on seisukohal, et kuivõrd liisinguese on antud hagejale üle tema poolt valitud kohas, siis puudus vajadus puksiirteenuse järele. Samuti ei pea kostjad hüvitama numbri paigaldamisega seotud kulusid ja keemilise puhastuse kulu 03.02.2020, s.o ajal, mil hageja oli ise vastutav sõiduki korrashoiu eest. Põhjendamatu on ka nõuda liikluskindlustusega seotud kulutuste hüvitamist, mis on tekkinud ajal, mil sõiduk oli hageja valduses.

§ 367

lg 4 kohaselt liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kohus selgitab esmalt, et hageja on nimetatud kulude (s.o puksiirteenus, keemiline puhastus, numbri paigaldus, liikluskindlustus) tekkimise tõendanud, seega tuleb sellekohased kostjate vastuväited jätta tähelepanuta (kd I lk 40, 41, 43).

§ 367

lg 4 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud hüvitama ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Kohus leiab, et puksiirteenuse kulu, keemilise puhastuse ja numbrivahetuse kulu ning liikluskindlustuse kulu on tekkinud hagejale lepingu ülesütlemisest ning need on olnud vajalikud kulutused. Kohtu hinnangul kostjate vastuväide selles osas, et hagejal puudus vajadus puksiirteenuse osas, kuivõrd sõiduk anti üle hagejale tema valitud kohas, on tõendamata. Kostjad ei ole tõendanud, kust nähtub, et hageja valis sõiduki üleandmise kohaks Tallinna Põhja Prefektuuri juures asuva Pärnu mnt 139 piirkonna. Kostjate sellekohased väited on paljasõnalised. Kohus on seisukohal, et arusaadavalt on keemiline 12 puhastus ja numbrivahetus vajalikud toimingud enne sõiduki müüki panemist. Samuti on põhjendatud liikluskindlustuse kulu, kuivõrd liisingulepingu punktist 1.16 tulenevalt oli kindlustusvõtjal kindlustuskohustus. Kuivõrd ülesütlemine toimus liisinguvõtjast tulenevatest asjaoludest, siis on liikluskindlustuse kulu põhjendatud, kuivõrd liisinguandja pidi tasuma liikluskindlustuse kulu kostja I asemel. Kostjal I on

§ 367

lg 4-st tulenevalt kohustus tasuda lisakulud, hageja on lisakulude tekkimise tõendanud ning kulud on olnud vajalikud, mistõttu tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista kulu 447,75 eurot. 10. Hageja on palunud kostjalt I välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise 13 108,90 eurot ja edasiulatuva viivise. Kostjad on leidnud, et viivisemäär 26,04% aastas (0,072% päevas) tarbijat kahjustav ja tühine. Riigikohtu lahendi 3-2-1-25-16 järgi on viivise määr tühine, kui see ületab kolmekordselt seadusjärgset määra. Hageja on seisukohal, et viivisemäär ei ole tühine lepingutingimus. Hageja selgitab, et krediidi kulukuse määr ei ületa Eesti Panga kodulehel märgitud tarbimislaenude kulukuse määra kolmekordselt. Hageja leiab, et nendel põhjendustel ei ole liisingulepingus kehtestatud viivisemäär ebamõistlik ega seega tühine lepingutingimus

§ 42

lg 1 ja

§ 42lg 3 p 5 järgi.

Kohtul tuleb seega esmalt kontrollida, kas hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingus sisalduv viivise kokkulepe on tüüptingimus ja kas see on kehtiv. Pärast seda, juhul kui hageja ja kostja I vahelises lepingus sisalduv viivise kokkulepe on tüüptingimusena tühine, tuleb vastata küsimusele, millise määraga viivist saab hageja selle asemel nõuda. Kohtule nähtub, et liisingulepingu punktist 7.5 tulenevalt on viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Viivise aasta- ja päevamääraks on lepingu põhitingimustes ettenähtud intressi aasta- ja päevamäär. Liisingulepingu põhitingimuste punktist 1.6 tulenevalt on intressimääraks 26,04% aastas ehk 0,072% päevas. Kohtul tuleb hinnata, kas nimetatud lepingu tingimus on tüüptingimus

§ 35

mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks

§ 37

mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine

§-de 42–44 järgi (vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-112-14, 3-2-1-118-05, 3-2-1-1-07, 3-2-1-2-08).

§ 42

lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Kohus selgitab, et

§ 42

lg-s 3 on välja toodud loetelu, mille puhul eeldatakse, et tüüptingimus on ebamõistlikult kahjustav.

§ 42

lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on 10.05.2016 otsuses nr 3-2-1-25-16 asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Tühise tüüptingimuse korral saab võlausaldaja 13 nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Kohtu hinnangul tüüptingimustega liisingulepingus nr XXX märgitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, mistõttu on 08.10.2018 sõlmitud liisingulepingu punkt tühine aastas arvutatava 26,04% suuruse viivise määra osas, sest viivisenõudega sellises määras on kostja I kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna 26,04% suurune viivisemäär aastas on kostjat I ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, tuleb

§ 41

järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, käesoleval juhul

§ 113

lg 1.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohtule nähtub, et liisingulepingu põhitingimuste punktist 1.6 tulenevalt on intressimääraks 26,04% aastas ehk 0,072% päevas. Kohus selgitab, et käesoleval juhul on lepinguga ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär (8% aastas), mistõttu tuleb lugeda viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega tuleb

§ 113

lg 1 kolmanda lause kohaselt lugeda hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingu viivisemääraks siiski 26,04% aastas. Hageja on arvestanud viivist tasumata makse päevale järgevast päevast kuni lepingu ülesütlemiseni ja edasi alates ülesütlemise kuupäevale järgnevast päevast kuni liisingueseme tagastamise hetkeni ning alates liisingueseme tagastamise päevale järgnevast päevast kuni täitemenetluse käigus teostatud makseteni ning edasi kuni hagi esitamiseni. Järgnevalt kohus kontrollib sissenõutavaks muutunud viivise arvutuskäiku. Kohus on otsuse punktis 7 tuvastanud, et kostja I poolt on tasutud osamakseid kuni üheksanda osamakseni. Seega on kostja I poolt tasumata osamaksed alates kümnendast osamaksest 20.08.2019 kuni lepingu ülesütlemiseni 12.09.2019 summas 511,11 eurot (290,73+220,38). Seega 511,11 euro tasumisega viivitamisel võlgneb kostja I hagejale viivisena perioodil 21.08.2019-12.09.2019 lepingu ülesütlemiseni summas 8,39 eurot. Järgmisena tuleb arvestada viivist lepingu ülesütlemisele järgnevast kuupäevast kuni liisingueseme tagastamiseni perioodil 13.09.2019-27.09.2019 põhiosa võlgnevuselt 27 157,29 eurolt. Eeltoodust tulenevalt on viiviseks 290,62 eurot. Kohtu hinnangul tuleb järgnevalt arvestada viivist põhiosa võlgnevuselt kuni täitemenetluse käigus teostatud makseteni ning edasi kuni hagiavalduse esitamiseni. Kohus on otsuse punktis 7 tuvastanud, et kostja I põhivõlgnevuseks, arvestades liisingueseme väärtust ja selle puudusi, liisingueseme tagastamise hetkel oli 11 002,59 eurot. Hageja selgituste kohaselt laekus kohtutäiturilt nõude katteks: 1) 18.01.2021 summa 33,54 eurot; 2) 19.01.2021 summa 216,50 eurot; 3) 15.02.2021 summa 244,73 eurot; 4) 16.03.2021 summa 275,72 eurot; 5) 24.03.2021 summa 325 eurot (kd II lk 3 pöördel). Seega 11 002,59 euro tasumisega viivitamisel võlgneb kostja I hagejale viivisena perioodil 28.09.2019-18.01.2021 summas 3752,07 eurot, 10 969,05 euro tasumisega viivitamisel perioodil 18.01.2021-19.01.2021 summas 15,65 eurot, 10 752,55 euro tasumisega viivitamisel perioodil 20.01.202115.02.2021 summas 207,12 eurot, 10 507,82 euro tasumisega viivitamisel perioodil 16.02.2021-16.03.2021 summas 217,40 eurot, 10 232,10 euro tasumisega viivitamisel 14 perioodil 17.03.2021-24.03.2021 summas 58,40 eurot, 9907,10 euro tasumisega viivitamisel perioodil 25.03.2021-28.07.2021 summas 890,56 eurot. Täiendavalt on hagimenetluse ajal laekunud kohtutäiturilt 16.08.2021 summa 143,48 eurot (kd II lk 126). Seega 9907,10 euro tasumisega viivitamisel perioodil 29.07.2021 kuni 16.08.2021 võlgneb kostja I hagejale viivise summas 134,29 eurot. Hageja on taotlenud 28.07.2021 esitatud hagiavalduses viivise väljamõistmist kohtuotsuse tegemise päeva seisuga kindlas summas. Seega võlgneb kostja I hagejale 9763,62 euro tasumisega viivitamisel perioodil 17.08.2021-29.04.2022 summas 1783,20 eurot. Kõigest eeltoodust tulenevalt on kostjal I kohtuotsuse tegemise päeva seisuga tasumata sissenõutavaks muutunud viivis summas 7357,70 eurot. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud. Arvestades, et kostja I on olnud oma kohustuse täitmisega viivituses, on põhjendatud kostjalt I välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 7357,70 eurot ja alates 30.04.2022 viivis arvestatuna põhivõlgnevuselt (9763,62 eurolt) määras 26,04% aastas. 11.

§ 142

lõiked 1-4 sätestavad, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Käenduse kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest.

§ 145

lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Käenduslepingu punkti 1.2 kohaselt vastutab kostja II liisinguvõtja poolt tagastamata krediidi summa, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti liisinguvõtjalt võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest solidaarselt liisinguvõtjaga. Käenduslepingu punkti 1.2 kohaselt on kostja II vastutuse rahaliseks maksimumsummaks 73 000 eurot.

§ 65

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud). Vastavalt

§ 145

lõikele 1 vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Krediidiandja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingu punktist 1.2 tulenevalt vastutab kostja II liisingulepingust tulenevate kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt kostjaga I. Seega krediidiandja ja kostja II ei ole käenduslepinguga kokku leppinud, et kostja II vastutaks üksnes juhul, kui krediidiandja ei saa nõuet kostja I vastu rahuldada. Seega vastutab kostja II

§ 142

ja

§ 145

lg 1-2 kohaselt kostja I poolt sõlmitud liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest 15 solidaarselt kostjaga I. Hageja nõue kostja II vastu piirdub 73 000 euroga, mis on käenduslepingus sätestatud kostja II maksimaalse vastutuse ulatus.

1. Kostjad on esitanud 19.09.2021 tasaarvestuse avalduse, milles on märkinud, et juhul, kui kohus asub seisukohale, et kostjatel on võlgnevus hageja ees, siis paluvad kostjad tasaarvestada nendele tekkinud kahju hageja krediiditagastamise nõudega. Kohus on 04.11.2021 kirjas kostjatele selgitanud, et kostjatel tuleb tasaarvestuse avalduses selgelt esile tuua tasaarvestuse tekkimise alus, tasaarvestusena arvestatava kahju suurus ja selle kujunemine. Kuna kostjad ei ole oma tasaarvestuse avaldust täpsustanud, mistõttu ei ole kostjate esitatud tasaarvestuse avaldus korrektne ja sellega ei saa kohus arvestada.
2. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kostjatelt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 9763,62 eurot, intress 3264,09 eurot, kulu 447,75 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 7357,70 eurot ja alates 30.04.2022 viivis arvestatuna põhivõlgnevuselt (9763,62 eurolt) määras 26,04% aastas.
3. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulud
4. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades asjaoluga, et kohus rahuldab hagi osaliselt, leiab kohus, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Seega ei määra kohus kindlaks ka menetluskulude rahalist suurust.
5. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik Kohtunik Osaliselt tühistatud TRK km 16