1-23-553/4

(21730000407)Kohtunik Inna Ombler Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. detsembri
2. a kaebuse rahuldamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X esindaja vandeadvokaat Daniil Savitski, kaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. detsembri
4. a määrus muutmata ja X esindaja vandeadvokaat Daniil Savitski kaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Käesolev määrus on KrMS § 385 p-st 11 tulenevalt lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 22.12.
6. a alustati Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt kriminaalasjas nr 21730000407 X lepingulise esindaja Aivari Olli kuriteoavalduse alusel Y suhtes KarS § 169 tunnustel menetlust selles, et viimane oli 06.04.
7. a Harju Maakohtu otsusega kohustatud maksma igakuist elatusraha alates 14.11.
8. a oma alaealiste laste Q ja F ülalpidamiseks, kuid ei olnud maksnud seda alates 06.04.
9. a. 11.01.
10. a esitati Y-le kahtlustus KarS § 169 tunnustel selles, et Harju Maakohtu 06.04.
11. a otsuse alusel ei olnud Y maksnud elatusraha tagasiulatuvalt perioodi 14.11.
12. a – 13.11.
13. a eest summas 2529,16 eurot eraldi kummagi lapse eest. Samuti ei olnud Y alates 14.11.
14. a sama kohtuotsuse alusel regulaarselt ja ettenähtud summades maksnud igakuiselt elatusraha poja Q kasuks, mis oli välja mõistetud ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras kuni Q 1

(8)täisealiseks saamiseni 23.05.

1. a ja samadel tingimustel tütre F kasuks kuni tema täisealiseks saamiseni 03.05.
2. a. Kahtlustuse kohaselt on Y töövõimeline, kuid on teadvalt, põhjendamatult ja süstemaatiliselt jätnud täitmata laste ülalpidamise kohustuse ehk ei ole maksnud pikema perioodi jooksul elatusraha ettenähtud ajal ja ulatuses.
3. 14.11.
4. a lõpetas Põhja Ringkonnaprokuratuur kriminaalasjas menetluse Y tegevuses KarS § 169 kirjeldatud kuriteotunnuste puudumise tõttu. Ringkonnaprokurör tugines Y suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse tegemisel kannatanu X ja kahtlustatav Y ütlustele, Eesti Töötukassa ja kohtutäitur Elin Vilippuse vastuskirjadele ning Y Swedbank AS arvelduskonto väljatrükile. Ringkonnaprokurör jõudis eeltoodud tõendeid uurides järeldusele, et nende pinnalt ei saa Y-le ette heita KarS § 169 sätestatud kuriteo toimepanemist. Kuivõrd täiendavaid tõendeid ei olnud võimalik koguda, tuli kahtlustatava suhtes kriminaalmenetlus lõpetada kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Ringkonnaprokurör leidis, et kogutud tõendite pinnalt ei olnud Y käitumises üheselt sedastatav elatusraha maksmisest teadev kõrvalehoidumine. Kriminaalmenetluse käigus tuvastati, et Y-l puudus vara, millest lastele täies ulatuses elatusraha maksta. Eesti Töötukassa andmetel oli Y töötuna arvele võetud alates 14.10.
5. a, tal puudus sissetulek, samuti kinnis- ja vallasvara. Samas oli Y toetanud lapsi tema võimuses olevate summadega ning ostnud lastele erinevaid esemeid ja maksnud huviringide eest, mida ta osaliselt kirjalikult ka tõendas. Seega ei olnud ringkonnaprokuröri hinnangul kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt võimalik esitada Y-le põhjendatud süüdistust. Ringkonnaprokurör lisas, et poolte vahel käis lõpetamise määruse koostamise hetkel tsiviilkohtus vaidlus elatusraha suuruse osas, mis hõlmas mh vaidlust ka sellest, kas ja millisel määral on Y elatusraha maksnud. Seega lisas prokurör, et samaaegselt kahe paralleelse menetluse läbiviimine ei olnud põhjendatud ega otstarbekas.
6. 24.11.
7. a esitas kannatanu X esindaja A. Olli Riigiprokuratuurile kaebuse 14.11.
8. a Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt koostatud menetluse lõpetamise määruse peale. Kaebaja taotles lõpetamise määruse tühistamist ja kriminaalmenetlusega jätkamist. Kaebaja ei nõustunud kriminaalmenetluse lõpetamise otsustusega ja oli seisukohal, et lõpetamise määruse põhistused on vastuolulised ja asjakohatud ning pole objektiivsed. Ringkonnaprokurör on viidanud otsustuse tegemisel küll Riigikohtu praktikale, selgitades kolme juhtu, mil on täidetud KarS § 169 kirjeldatud kuriteokoosseis, kuid on vääralt jõudnud järeldusele, et Y tegevuses kuriteokoosseis täidetud ei ole. Kaebaja leidis, et Y puhul on põhjust rääkida Riigikohtu praktikas kirjeldatud kolmandast alternatiivist, s.o elatusraharaha maksmisest kõrvalehoidumisega KarS § 169 mõttes, kui kohustatud isik, kellel ei ole elatusraha nõutavas summas maksmiseks piisavalt vara, jätab elatusraha maksmata olukorras, kus ta ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal ülalpidamiskohustust võimalikult suures ulatuses täita, või, kus ta on end ise asetanud maksejõuetuse seisundisse. Kaebaja märkis, et Y on jätnud täitmata Harju Maakohtu 06.04.
9. a otsusega temale pandud kohustuse ligi 6 aasta vältel, mis kinnitab Y süstemaatilist rikkumist pika aja jooksul. Riigikohtu praktikas on nenditud, et ka lühemat kui ühe aasta pikkust igakuise elatusraha maksmata jätmist ei saa pidada ebaoluliseks hilinemiseks. Kaebaja leidis, et Y puhul on olemas piisavalt tõendeid, leidmaks, et tegemist on tema poolt ülalpidamiskohustusest kõrvalehoidumisega pikema aja vältel ja 2

(8)selle tagajärjel on tekkinud oluline elatusraha võlgnevus. Y on olnud tegevusetu olukorras, kus tal on olnud kohustus tegutseda, ja kus tegutsemine on olnud objektiivselt võimalik. Seega saab väita, et Y hoidus teadvalt kõrvale lastele igakuise elatusraha maksmisest. Ringkonnaprokurör on jätnud tähelepanuta kahtlustatava ütlused, mis tegelikkuses kinnitavad kuriteokaebuse esitamise ajendit ja tema teadvat tegevusetust elatusraharaha maksmisel. Y on tunnistanud, et omas enne koroonapandeemiat sissetulekut ja oli tegev majutussektoris, mistõttu oli ta võimeline täitma elatusraha maksmise kohustust, kuid hoidis sellest teadvalt kõrvale. Kahtlustatav Y tunnistas, et on ostnud lastele erinevaid asju, tasunud nende laagreid ja huviringe. See kinnitab tema võimalusi täita elatusraha maksmise kohustust. Y tegevust ei saa aga pidada regulaarseks ülalpidamiskohustuse täitmiseks, sellega ei ole tagatud laste stabiilne ülalpidamine. Tulenevalt Harju Maakohtu 06.04.

1. a otsusest tuli elatusraha kanda X arveldusarvele, mida Y kordagi teinud ei ole. Seetõttu ei saa arvestada elatusraha maksmise kohustuse täitmisel Y poolt esitatud kviitungite ja tšekkidega.
2. Riigiprokuratuur leidis 27.12.
3. a määruses, et kaebuse esitaja poolt vaidlustatud määrus kriminaalmenetluse lõpetamise kohta on põhjendatud ja seaduslik, mistõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata. Riigiprokurör märkis, et kriminaalasjas uuritud kuriteofakti osas on kogutud asjakohaseid ja vajalikke tõendeid. Lisatõendite kogumise võimalused on ammendunud, mistõttu on jõutud õigele järeldusele, et kogutud tõenditega ei ole tõendamist leidnud Y poolt KarS § 169 mõttes teadlik elatusraha maksmisest kõrvalehoidumine. Riigiprokurör selgitas, et kriminaalmenetluse käigus on tuvastatud Y poolt Harju Maakohtu 06.04.
4. a otsuse alusel elatusraha tasumine osaliselt, kuivõrd ta on erinevatel ajahetkedel oma võimaluste piires lapsi erineval moel rahaliselt toetanud. Kuigi ta ei ole laste jaoks mõeldud rahasummasid üle andnud kohtutäituri vahendusel, ei muuda see fakti, et ta on siiski elatusrahana käsitletavad summad üle andnud, kas laste või nende ema või laste heaks kolmandate isikute käsutusse. Seejuures on Y suuteline kinnitama nende suurusjärku. Kahtlustatava väiteid elatusrahana käsitletavate summade tasumise osas ümber lükatud ei ole. Seega tuli tuvastada, kas Y on omanud võimalusi elatusraha suuremas summas tasumiseks, kuid on teadlikult täitnud kohustust väiksemas mahus. Lisaks, kas ta oli teinud vajalikke pingutusi elatusraha kohustuse täitmiseks või jättis need teadlikult tegemata. Riigiprokurör märkis, et ei tuvastanud kriminaalasja materjalide alusel vastavaid tõendeid. Riigiprokurör leidis, et lisaks Y ütlustes kirjeldatud elatusraha maksmise võimalustele ja suurusele vastab tõele, et 14.11.
5. a, mil X pöördus kohtusse elatusraha väljamõistmiseks, oli Y-l käsil pankrotimenetlus, mis muutis võimatuks elatusraha maksmise. Töötamise registri andmetel töötas perioodil 01.03.
6. a – 13.02.
7. a Y C OÜ-s ja omas AS-s LHV Pank ja Swedbank AS-s arvelduskontosid. Samas ei nähtunud arvelduskontode väljavõtetest perioodil 14.11.
8. a – 13.11.
9. a, et Y-l oleks olnud regulaarseid sissetulekuid, mis võimaldanuks elatusraha korrapäraselt tasuda. Lisaks selgus tsiviilasjade nr 2-15-123055 ja 2-16-16547 materjalidest, et Y oli vastutav C OÜ tasumata müügivõla eest, mille tasumise suutmatus tõi kaasa tema kui füüsilise isiku pankroti, mis kuulutati välja 28.02.
10. a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-
11. Varade puudumise ja 3

(8)teadaolevate võlgnevuste tõttu (kokku summas 112 154 eurot) nentis pankrotihaldur, et Y oli püsivalt maksejõuetu. Kohus nõustus pankrotihalduri järeldusega. Seega pole põhjendatud väita, et Y oleks tahtlikult kõrvale hoidnud lisaks perioodi 14.11.

1. a – 13.11.
2. a eest tekkinud elatusraha võlgnevuse, summas kokku 5058,32 eurot, tasumise kohustusest ja alates 14.11.
3. a lastele igakuiselt elatusraha maksmise kohustusest. Ka on endiselt kahtlustataval võlgnevused, mis on märgitud pankroti väljakuulutamise määruses: 30.12.
4. a seisuga on jätkuvalt olemas kohustused AS LHV Pank ees võlgnevusega kogusummas 72 226,62 eurot ja 19.09.
5. a seisuga elatusraha sissenõue kahe lapse eest summas 33 888 eurot. Y-l puudub endiselt ka registervara, mille arvelt nõudeid täita. Töötamise regitri andmete alusel on Y töötanud 02.10.
6. a - 23.11.
7. a W OÜ-s, kuid sellest töökohast saadud töötasust on Y kustutanud märgitud võlgnevusi. Alates 28.02.
8. a pankroti välja kuulutamisest on 97 239,34 euro suurune võlg 30.12.
9. a seisuga vähenenud 72 226,62 euroni. Lisaks on Y tasunud otse X-le, lastele või laste eest kolmandatele isikutele elatusrahana käsitletud summasid. Prokuröri arvates pole andmeid leidmaks, et kahtlustatav saanuks W OÜ-s töötamise ajal, mil tema suhtes oli välja kuulutatud füüsilise isiku pankrot ja mil tal tuli sissetulekutest tasuda võlga, tasuda suuremas summas elatusraha. Y tegi peale töökoha kaotust mõistlikke pingutusi, et tasuda elatusraha rohkem, kui ta seda seni oli teinud. Y selgitas kahtlustatavana antud ütlustes, et ta ei saanud neid teha, sest kaotas töö ja sissetuleku 23.11.
10. a koroona tõttu. Ta lootis edutult tööd leida ilma töötuks registreerimata. Samuti selgus ütlustest, et
11. a septembris juhtus temaga õnnetus, mis samuti oluliselt takistas töö otsimist. Y sõnul on ta pankroti ja töö kaotuse tõttu elanud elukaaslasele Z-le kuuluvas majas ja tema kulul, elatusrahagi on ta lastele tasunud suuresti elukaaslase rahaliste vahendite arvelt. Riigiprokurör leidis, et Y ütlusi tema sissetulekute puudmise kohta kinnitavad pangakontode väljavõtted, kus alates 14.11.
12. a puuduvad andmed märkimisväärsete summade liikumise kohta. Kahtlustatava ütlusi kinnitavad ka tsiviilasjade nr 2-21-15595 ja 2-21-15402 materjalid. Nendes asjades tõendab Y, et on teinud isiklikult või elukaaslase Z vahendusel kulutusi laste Q ja F ülalpidamiseks perioodil 01.03.
13. a – 16.08.
14. a 9693,30 euro suuruses summas. Lisaks on Y nimetatud tsiviilasjades välja öelnud, et ta kavatseb hagi esitamise seisuga lapsi jätkuvalt toetada. Nii leidis riigiprokurör, et Y ei ole teadlikult kõrvale hoidunud Q-le ja F-le elatusraha maksmisest tagasiulatuvalt perioodi 14.11.
15. a – 13.11.
16. a eest, kuivõrd Y-l puudus sel perioodil vara elatusraha maksmiseks. Ta ei ole ka teadlikult kõrvale hoidunud lastele alates 14.11.
17. a igakuiselt elatusraha tasumisest, kuna ta on teinud isiklikult või elukaaslase Z vahendusel laste kasuks kulutusi enda rahaliste võimaluste piirides. Niisamuti ei ole täheldatavad tema elus perioodid, kus tal oli võimalus elatusraha suuremas summas tasumiseks, kuid ta seda teadlikult ei teinud, või et ta ei teinud endast olenevat, et leida võimalusi elatusraha suuremas summas tasumiseks. Kriminaalasja materjalidest ei nähtunud, et Y oleks ise tahtlikult enda pankroti esile kutsunud. Seda kinnitasid Y arvelduskontode väljavõtted 14.11.
18. a – 28.12.
19. a. Neist ei nähtunud, et tal oleks olnud sellel ajaperioodil püsiv sissetulek, mis võimaldanuks muude võlgnevuste kõrval regulaarselt ja korrektses summas elatusraha maksta. Y kohta kogutud andmed viitavad, et ta on juba teinud ja on ka edasiselt tegemas mõistlikke pingutusi oma varalise seisundi parandamiseks. Y tegevusest laste suhtes ei nähtu pahatahtlikku käitumist. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele 4

(8)menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Eelmärgitu tähendab seda, et prokuratuuril on kriminaalmenetluse lõpetamisel teatud kaalutlusruum, millesse kohus süüdistuskohustusmenetluses ei sekku. Ringkonnakohus hindab süüdistuskohustusmenetluses esmajoones kriminaalmenetluse lõpetamise õiguspärasust ehk seda, kas mh uurimisasutuse või prokuratuuri otsustus ei rajane materiaalõiguse vääral tõlgendusel või kriminaalmenetlusõiguse reeglite rikkumisel ning kas lisaks läbiviidud toimingutele on edasiste toimingute läbiviimine mõistlik ja põhjendatud, arvestades nende edulootust ja selleks kuluvaid ressursse. Kui prokuratuur ei ole otsustuste tegemisel selgelt eksinud, pole ringkonnakohtul alust prokuratuuri kriminaalmenetluse toimetamiseks või selle jätkamiseks kohustada.

1. Praegusel juhul on kriminaalmenetlus KarS § 169 järgi kvalifitseeritavas kuriteos lõpetatud, sest tuvastamist ei leidnud, et Y oleks teadvalt hoidnud kõrvale elatusraha tasumisest Q-le ja F-le. Nii ringkonna- kui riigiprokurör asusid seisukohale, et kuigi Y tasus elatisraha 06.07.
2. a kohtuotsuses määratust erineval viisil ning väiksemas mahus, ei ole võimalik täheldada, et Y oleks omanud võimalusi ettenähtud summas elatusraha tasuda, kuid et ta oleks teadvalt elatusraha korrektsest tasumisest kõrvale hoidunud. Riigiprokurör järeldas, et Y pole käitunud laste suhtes pahatahtlikult ning on tasunud elatusraha enda võimaluste piires. Ringkonnakohus nõustub viidatud seisukohtadega.
3. Asjas puudub vaidlus selles, et Y on tasunud 06.04.
4. a kohtuotsusega määratud ulatusest väiksemal määral elatusraha Q-le ja F-le ning et elatusraha pole tasutud X arvelduskontole, nagu viidatud kohtuotsus ette nägi. Kaebuses leitakse, et Y poolt lastele kulutuste tegemist ei saa käsitleda elatusraha maksmisena ning et Y hoidis teadvalt kõrvale elatusraha tasumisest, põhjustades ise majanduslikud raskused ning vältides enda majandusliku seisu parandamist. Nende käsitlustega kohus ei nõustu.
5. Esiteks juhtis riigiprokurör erinevalt kaebaja väidetust tähelepanu, et hoolimata ametliku korra järgimata jätmisest on Y poolt laste suhtes kulutuste tegemine, nt nende huviringide ja trennide eest tasumine, neile taskuraha andmine ja esemete ostmine käsitletav siiski elatusraha maksmisena. Viidatud viisil maksmine on ka tõendatud kahtlustatava ütluste ja kirjalike tõenditega, sh kuvatõmmistega kahtlustatava ja X vahelisest suhtlusest. Kohus nõustub prokuröri seisukohaga. On oluline märkida, et PKS § 100 lg 1 näeb ette võimaluse tasuda elatist ka teistel viisidel peale raha perioodilise maksmise. Märkimisväärne on seejuures asjaolu, et PKS § 100 lg 3 näeb ette võimaluse vanematel muuta kokkuleppel elatise tasumise viisi. Ringkonnakohtule nähtub X ja Y vahelisi sotsiaalmeedias toimunud vestluste kuvatõmmiseid analüüsides, et X nõustus aastatel 2017-2020, et Y tasuks lastega seotud kulutusi erinevalt 06.04.
6. a kohtuotsuses ettenähtust. X palus viidatud perioodil korduvalt Y, et viimane ostaks ise lastele asju. Seega leppisid kahtlustatav ja X kokku, et elatusraha tasumine toimub kohtuotsuses ettenähtust erinevalt.
7. Seoses väidetavalt teadva elatusraha tasumisest kõrvalehoidumisega, tuleb esiteks märkida, et karistusseadustiku kommenteeritud väljaandest nähtuvalt ei saa rääkida teadvast kõrvalehoidumisest juhul, kui vanem, kellele elatusraha peab tasuma, ja laps peavad teistsugust makseviisi piisavaks. Seega, arvestades, et X pidas piisavaks viisi, kuidas elatusraha tasuti ning ei nähtu, et lapsed poleks olnud sellega nõus, ei saa rääkida Y poolt teadvast elatusraha tasumisest kõrvalehoidumisest.
8. Ka räägib teadva kõrvalehoidumise kui subjektiivse koosseisu puudumise vastu asjaolu, et Y pole omanud võimalusi elatusraha suuremas summas tasumiseks. Seega ei ole ta teadlikult täitnud 6

(8)kohustust väiksemas mahus. Kohus nõustub riigiprokuröri seisukohaga ka selles, et Y on teinud vajalikke pingutusi elatusraha kohustuse täitmiseks. Kaebaja on ekslikul seisukohal nagu oleks riigiprokurör ette heitnud, et juriidilise isiku arvelduskontodel puudusid ajavahemikul 14.11.

1. a – 13.11.
2. a piisavad sissetulekud, mis oleksid võimaldanud tasuda korrektselt elatusraha. Selgelt on riigiprokurör viidanud, et Y arvelduskontodel AS-s LHV Pank ja Swedbank AS-s puudusid piisavad sissetulekud. Vastupidisele seisukohale asumiseks puuduvad tõendid. Samuti leiab kaebaja, et prokurör tõi põhjendamatult esile C OÜ makseraskused. Kohus sellega ei nõustu. Nimelt nähtub asjaoludest, et osaühingu juhatuse liige oli Y, kes vastutas isiklikult käendajana 17.03.
3. a AS K ja C OÜ vahel sõlmitud müügilepingu täitmise eest. Müügivõla tasumise suutmatus koos teiste võlgadega kokku summas 112 154 eurot tõi kaasa Y füüsilise isiku pankroti 28.02.
4. a. Kaebaja küll viitab, et Y on ise juhtinud ettevõtet ebakompetentselt, mis on viinud makseraskusteni, kuid samas pole kaebaja toonud välja tõendeid, mis viitaksid, et Y oleks elatusraha tasumise vältimiseks tahtlikult põhjustanud C OÜ müügivõla, mis viis ka tema enda füüsilise isiku pankrotini. Ka pole tõendatud, et Y sooviks vabaneda kohustustest. Asjaolude pinnalt on kahtlustatav tasunud ajaperioodil 02.10.
5. a - 23.11.
6. a W OÜ-s töötades nimetatud võlgnevust. Lisaks on ta ajavahemikul 01.03.
7. a – 16.08.
8. a tasunud erinevatel viisidel elatusraha Q ja F-le summas 9693.30 eurot. Ka ringkonnakohtule ei nähtu, et kahtlustatav oleks saanud tasuda elatusraha suuremas summas W OÜ-s töötades.
9. Kohtu hinnangul puudub alus kahtluse alla seada Y selgitatut, et peale W OÜ-s töötamist ei leidnud ta uut tööd tingituna koroonapandeemiast. Kohtu hinnangul on tegemist üldteada asjaoluga, et koroonapandeemia haripunktis, s.o
10. a oli töötuse määr üldiselt Eestis kõrge ning pandeemiast tingituna oli töö leidmine keeruline ka hilisemalt. Y puhul takistas töö leidmist ka
11. a septembris vigastuse saamine, kuivõrd ta pidi ennast ravima voodis olles. Hoolimata viidatud raskustest elatusraha tasumisel, on Y aga soovinud täita võimaluste piires elatusraha maksmise kohustust. Sellest annab kinnitust elukaaslase Z abiga elatusraha tasumine perioodil 01.03.
12. a - 16.08.
13. a, kuigi kahtlustataval enda arvelduskontodel puudusid väljavõtete järgi alates 14.11.
14. a märkimisväärsed summad.
15. Eelnevat kokku võttes, leiab kohus, et kuivõrd Y on alates 06.04.
16. a kohtuotsusest pidevalt püüdnud oma võimaluste piires tasuda elatusraha, ei saa rääkida teadvast elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisest. Nagu ka riigiprokurör tõdes, ei ole kahtlustatava elus olnud perioode, kus Y-l oleks olnud võimalus tasuda elatusraha suuremas määras. Ka ei leidnud tõendamist, et Y oleks ise viinud ennast majanduslikult keerulisse seisu ning poleks püüdnud enda majanduslikku seisukorda parandada. Y tasus elatusraha, tehes laste kasuks erinevaid kulutusi, selliselt toimimisele puudusid X ja laste vastuväited.
17. Ringkonnakohus peab vajalikuks veel selgitada, et karistusõigus enda olemuselt on ultima ratio meede, mis tähendab, et vaidluse lahendamine karistusõiguslikult on viimane abinõu. Arvestades, et elatise vaidlused on eraõiguslikud küsimused, mis kuuluvad lahendamisele tsiviilkohtus, siis ei sekku karistusõigus eraõiguslike küsimuste lahendamisesse üldjuhul. Seega tuleb eelkõige lahendada sellised vaidlused tsiviilkohtus. Eriliselt tuleb vältida mitmes menetlusliigis asjade samaaegset menetlemist nagu praegusel juhul, mil tsiviilkohtus on vaidlus täitemenetluse lubamatuks tunnistamises veel pooleli ning ka kompromiss elatise tasumise osas kinnitati käesoleva kriminaalmenetluse kestel. 7