lg 2 p-de 1, 6 järgi 12 aasta vangistusega,
lg 1 järgi 4 aasta vangistusega,
lg 11 järgi 1 aasta vangistusega,
lg 11 järgi 1 aasta vangistusega,
ja § 122 järgi (kehtivas redaktsioonis § 121 lg 2 p 3) 3 aasta vangistusega,
järgi 2 kuu vangistusega ja
järgi 6 kuu vangistusega.
Ridnõile liitkaristuseks 14 aastat vangistust.
lg 2 alusel liideti mõistetud karistusega Tallinna Linnakohtu 27.10.2003 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, see on 1 aasta 2 kuud 21 päeva vangistust.
lg 1 alusel arvati eelvangistusaeg (20.08.2014-22.09.2014, s.o 34 päeva) karistusaja hulka ning arvestati lõpliku karistuse – 15 aastat 1 kuu 17 päeva – kandmist kohtuotsuse kuulutamise päevast. Karistuse kandmise aja algus 20.05.2015 ja lõpp 07.07.
lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Vanglas viibimise ajal on P. Ridnõi läbinud talle määratud sotsiaalprogrammid, omandanud riigikeele C1 tasemel ning osalenud tööhõives. Kehtivaid distsiplinaarkaristusi tal ei ole. Seega on P. Ridnõi käitumine karistuse kandmise ajal olnud korrektne. 3.3. Maakohus on leidnud, et kuigi P. Ridnõi suhtes esineb mitmeid positiivseid asjaolusid, on olemas ka sellisid asjaolusid, mis tema ennetähtaegset vabanemist ei toeta. Esmajoones peab maakohus selliseks asjaoluks toimepandud kuritegude raskus. Kokkuvõtvalt on maakohus leidnud, et uute kuritegude toimepanemise oht on P. Ridnõi puhul sedavõrd suur, et tema vabastamine oleks ennatlik. Määruskaebuse esitaja hinnangul maakohtu põhjendused seoses toimepandud kuriteo raskusega ning vabastamise ennatlikkusega ei ole kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga. Riigikohus kriminaalasjas nr 1-14-5339 tehtud määruse punktis 12 selgitanud et omavahel tuleb selgepiiriliselt eristada ühelt poolt isiku poolt toimepandud kuriteo raskust ja selle eest mõistetud karistust ning teiselt poolt kuriteo toimepanemise asjaolusid. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist ei saa põhjendada toimepandud kuriteo raskuse ja selle eest mõistetud karistuse kestusega, kuna see irduks
lg-tes 1 ja 2 väljendatud seadusandja tahtest ning tähendaks sisuliselt, et raske kuriteo toime pannud isikute ennetähtaegne vabastamine on välistatud. Käesoleval juhul on maakohus jätnud tähelepanuta süüdimõistetut iseloomustavad positiivsed asjaolud ning keskendunud tema poolt toime pandud kuritegudele. 3.
lg 4 asjaolusid kogumis hindamis põhimõttest, mis on samuti kooskõlas kohtupraktikaga. Lisaks ei saa asuda seisukohale, et isik oleks jäetud vabastamata üksnes kuriteo toimepanemise asjaolude tõttu, vaid lisaks kuriteo asjaoludele, 4 mille maakohus on välja toonud, räägib ennetähtaegse vabastamise kahjuks ka süüdimõistetu isik ja tema varasem elukäik. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus irdunud ka kohtupraktikast, kui on tõdenud, et kohtupraktikas on leitud, et mida raskemaid kuritegusid on isikult tema varasema käitumise põhjal karta, seda väiksem peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema nende kordumise tõenäosus. Tulevaste kuritegude laadi saab eeskätt prognoosida juba toime pandud kuritegude põhjal. Selline seisukoht ei ole vastuolus ka kaitsja viidatud kohtupraktikaga selles, et vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks ei pea tuvastama erandlikke asjaolusid ja tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Maakohtu tehtud viitest nähtub kokkuvõtlikult seisukoht, et süüdimõistetu puhul peab olema uute kuritegude risk viidud miinimumini. Õige on kaitsja viide sellele, et õiguskuulekust hinnatakse selle kaudu kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Küll jätab kaitsja arvestamata, et käitumine karistus kandmise ajal ja individuaalse täitmiskava läbimine on ühed asjaolud kogumis. Nimelt vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab küll nagu viidatud
lg-s 4 hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna
lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus mõistetavalt õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. (RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p-d 20-21) Selle loogika järgi on maakohus ka oma lahendi üles ehitanud ning nagu näha, ei ole selles midagi kummastavat, et kuigi süüdimõistetu käitumine võib vangistuses olla hea, ei saa kogumis asuda seisukohale, et uute kuritegude toimepanemise risk oleks viidud miinimumini ja süüdimõistetu tuleks vabastada. Taaskord tuleb ringkonnakohtul rõhutada, et maakohus ei ole pidanud silmas kuriteo raskust, kui pika karistusega tegusid, vaid raskete kuritegudena on silmas peetud kuritegude toimepanemise asjaolusid, mida on maakohus asunud seejärel ka kirjeldama – süüdimõistetu pani kuritegusid toime katseajal ning üheks ohvriks oli lapseealine tütarlaps, kellele ta põhjustas seksuaalkuriteo kaudu selliseid kehavigastusi, mis vajasid kirurgilist sekkumist. Küll on maakohtu põhjenduse sõnastus kohati võib-olla mitte kõige õnnestunum, vaid pigem eksitav ning sõnastusest jääb esmamulje, et arvestatakse kuriteo raskust karistuse pikkusest lähtuvalt. Ka ei vähetähtsusta ringkonnakohus süüdimõistetu poolt oma suhtumise muutmist, kuid käesoleval ajal ei ole võimalik veel asuda seisukohale, et P. Ridnõi on ka reaalselt asunud muutuste teele. Tutvudes vangla koostatud kinnipeetava iseloomustusega, on näha, et viimasel ajal on näha süüdimõistetu suhtumises muutusi, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei veena see veel käesoleval ajal kohut, et need on kinnistunud muutused, mille aluseks saaks asuda seisukohale, et uute kuritegude risk on viidud miinimumini või see oleks miinimumini viidav kriminaalhooldusega koos elektroonilise valvega. Alusetu on kaitsja väide, et maakohus ei ole analüüsinud, et süüdimõistetul on vabaduses garanteeritud elukoht. Samuti on maakohus märkinud, et süüdimõistetul on garanteeritud töökoht. Küll märgib ringkonnakohus omakorda, et töötas P. Ridnõi ka enne vangistust, nii ametlikult kui ka mitteametlikult, kuid see ei suunanud tema käitumist õiguskuulekuse suunas. 5 Arvestades P. Ridnõi isikut, kelle puhul on näha teatav põiklemine vastusest, tema varasemat elukäiku ning tegude toimepanemise viisi, on maakohus kogumis põhjendatult leidnud, et uute kuritegude risk on suur. Seega ei ole põhistamata hinnanguga. 7. Ka ei ole senini pädenud süüdimõistetu suhtes kaitsja väide, et olukorras, kus kriminaalhooldusametnikul on olemas pidev ülevaade P. Ridnõi tegevusest ja talle pandud kohustuste täitmisest ning ta elab kontrollitud keskkonnas, on oht, et isik võiks jätkata uute kuritegude toimepanemist minimaalne. Kohtule nähtuvalt omab P. Ridnõi kahte kriminaalkaristust, st lisaks käesolevale kriminaalasjale karistati teda kriminaalasjas nr 1-142037
Mõistetud karistuse kandmiselt vabastati süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegselt Viru Maakohtu 16.04.2014 otsusega ning lisaks käitumiskontrollile allutati P. Ridnõi ka elektroonilisele valvele. Süüdimõistetu kirjeldas oma kriminaalhooldusel olekut maakohtus istungil järgmiselt: „Eelmisel korral läks mul väga hästi kontrollnõuete täitmisega katseajal. Karistus pöörati küll täitmisele, kuid seetõttu, et ma sooritasin uued kuriteod. Kuid mitte ühtegi katseaja rikkumist ei olnud. See oli küll, et ma tarvitasin katseajal ka alkoholi vaatamata keelule. Oleksin pidanud oma probleemid teistmoodi lahendama. Käitumiskontroll läks eelmisel korral hästi, välja arvatud need kuriteod, mis toime panin“. Ringkonnakohus nii optimistlikke järeldusi väidetava kriminaalhoolduse õnnestumise osas ei jaga. Süüdimõistetu ei pruukinud rikkuda kriminaalhooldusel olles küll registreerimiskohustust, kuid ta pani toime raskeima rikkumise ehk pani toime uue kuriteo katseajal ning rikkus lisakohustust, mitte tarvitada alkoholi. Kuna kriminaalhooldus koos elektroonilise valvega ei ole suunanud lõpptulemuses P. Ridnõid õiguskuulekuse teele, siis puudub käesoleval hetkel kohtu usk sellesse, et just praegusel ajahetkel süüdimõistetu vabastamisel oleks olukord teine ja seda ka elektroonilise valvega. P. Ridnõi poolt toimepandud kuritegusid on võimalik toime panna ka kodust lahkumata, st ta ongi kuritegusid toime pannud ka oma kodus. Süüdimõistetul on võimalik jätkata enese arendamist ning kinnistada omandatud, veendes kohut, et nüüd toimunud muutused on püsivad. Süüdimõistetu on küll sõnas väljendanud soovi muutuda ja on nüüd väidetavalt aru saanud, millist kahju ta tekitas kannatanule ja lähedastele ning lubab edaspidi järgida seadust, tema suhtumine ja väärtushinnangud on muutunud, kuid samas on põhimõtteliselt seda sama väljendanud ka eelmises kriminaalasjas tingimisi ennetähtaegselt vabanemisel. Ka siis leidis P. Ridnõi, et ta saab oma probleemides aru, ta on läbinud erinevaid programme, et ta oli noor ja rumal, kuid nüüd on täiskasvanu ja saab aru, mida ta elult tahab. Ometi pani ta katseajal toime uue kuriteo. Seega arvestades, et peale seda pani süüdimõistetu toime mitmeid ja seejuures eriliigilisi mitme-episoodilisi kuritegusid, on süüdimõistetu näidanud oma käitumisega, et tema sõnas avaldatu ei pruugi olla tõde. Määruskaebus jääb edutuks. 8. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu 27. detsembri 2022 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Aarne Sarjas Maarika Kuusk 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.