Obsah (4)

§ 47§ 41§ 2§ 11

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-20-1215 Otsuse kuupäev 30. detsember 2021 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Xi kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevarali

) § 47 kohaselt, kinnipeetava toitlustamine korraldatakse vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Vangla toidukava koostamist ja toitlustamist jälgib arst. Arsti ettekirjutusel kindlustatakse kinnipeetavale dieettoitlustamine. Võimaluse korral lubatakse kinnipeetaval järgida oma religiooni toitumistavasid.

1. Vastuses kaebusele võtab vastustaja omaks, et kohtueelse kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse kohaselt jäi Xile 23.02.
2. a leiva asemel sai andmata menüüd kontrollinud ametniku eksituse tõttu.
3. Poolte vahel ei ole vaidluse all, et 23.02.
4. a seisuga oli arstliku otsusega kaebajale määratud nii diabeetiku kui ka laktoosivaba dieet ja lisaks erandina leiva asemel sai (vt tl 10, vangla meditsiiniosakonna juhataja 20.03.
5. a kiri). Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja küll eitab 20.03.
6. a kirjas (tl 10) arstliku otsuse olemasolu saia asendamiseks leivaga, kuid kaebaja tervisekaardi väljavõtte kohaselt (tl 19p), 28.02.
7. a haigusjuhu nr A2921 202 A. R. anamneesi kohaselt on patsient eelnevalt saanud leiva asemel saia või sepikut. Hetkel see muudetud. Perearstiga konsulteerimise tulemusel on mõistlik lisada menüüsse tagasi leiva asemel sai/sepik. Patsient saab kõhuvaevuste jaoks pidevat ravi tablettide Mezym fortega (diagnoos Z03.9). Kohus loeb nende arstlike otsustega tõendatuks, et tegelikkuses vajas kaebaja menüüsse leiva asemel saia/sepiku tagasi lisamine perearstiga konsulteerimist ja seega vajalikku arstlikku otsust. Kohus on seisukohal, et sõltumata sellest, kas arsti ettekirjutus kaebaja dieettoitlustamiseks seonduvalt leivaga muudeti 23.02.
8. a hommikusöögi ajaks, vastavalt Tartu Vangla kodukorra p-le 9.7 arstliku otsusega, või vanglateenistuse ametniku eksimusel, ei toitlustatud 4 kaebajast kinnipeetavat vaidlusalusel perioodil, s.o kuni 03.03.
9. a kella 9.30ni, mil kaebaja esitas vangla toidule tagasi võtmise avalduse,

§ 47lõike 3 esimeses lauses sätestatu kohaselt.

Kaebaja kui kinnipeetava toitlustamisel arsti ettekirjutuse täitmata jätmise tõttu ei ole kaebajale vaidlusalusel perioodil tagatud ka

§ 47

lõike 1 teise lause kohast toitlustamise korrapärasust, mis on omakorda viinud sama lõike esimese lause kohase elutegevuseks vajalikku toidutarbe mittejärgimisele. Alates 28.02.–03.03. 2020. a on kaebaja toitlustamisel eiratud

§ 47

lõike 2 kohast arsti jälgimiskohustust kinnipeetava toitlustamise üle, kuna 28.02.

1. a arstlik otsust, vt kaebaja tervisekaart ja meditsiiniosakonna juhataja kiri, rakendati kaebaja suhtes alles 03.03.
2. a.
3. Neil tõendamist leidnud faktilistel asjaoludel loeb kohus tõendatuks, et
4. veebruarist kuni
5. märtsini
6. a oli vangla kaebaja toitlustamisel

§-s 47 sätestatuga vastuoluliselt seega õigusvastaselt tegevusetu kaebaja kui kinnipeetava toitlustamisel. 28.02.

1. a oli reede, 03.03.
2. a teisipäev. Vastustaja on õigeksvõtnud, et
3. veebruari arstlik otsus kajastati samal päeval kinnipeetavate registris (VangiS-es), mille andmed on asjaosalistele ametnikele kättesaadavad, ei nähtud vajadus peavalvekeskust ning kaebaja üksuse ametnikke sellest eraldi teavitada (vt käesoleva otsuse p 10). Kohtu hinnangul ei ole kehtiva õiguse mõtte ega elanikkonna üldiste toitumistavadega silmas pidades inimese elutegevuseks vajalikku toidutarvet, kooskõlas olukord, kus arstlik otsus seoses kinnipeetava toitlustamisega viiakse ellu otsuse tegemisest arvates viiendal päeval. Seetõttu loeb kohus tuvastatuks vangla kui avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusetuse kaebaja kui kinnipeetava suhtes.
4. Kaebaja ei viibinud vaidlusalusel perioodil kohtule teadaolevalt vangistuses n.ö esimest päeva. Vaatamata sellele kasutas ta vanglat saia ja leiva probleemist teavitamiseks toidust loobumise avalduse blanketti. Kohus nõustub seetõttu vastustaja käsitlusega ja on seisukohal, et tegemist pidi olema kaebaja teadliku tegevusega vastustaja eksitamiseks. Seetõttu ei pea kohus õigusvastaseks vastustaja tegevust
5. veebruarist kuni
6. veebruarini
7. a (v.a
8. veebruaril
9. a saia leivaga asendamine). Kohus selgitab oma järeldust ka järgnevate asjas tähtsust omavaid asjaolusid käsitledes.
10. Kaebaja taotleb vangla süülise käitumise tõttu tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist tervise kahjustamise, väärikuse alandamise, au ja hea nime teotamise eest.
11. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 sätestatu kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS § des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Eeltoodud normist tulenevad kahju hüvitamise üldised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on RVastS § 9 lg 1 järgi mittevaralise kahju hüvitamise täiendavateks eeldusteks avaliku võimu 5 kandja süü ning see, et kahju oleks tekitatud mõne sättes nimetatud õigushüve rikkumisega. Kohtupraktikas on tõlgendatud seda sätet selliselt, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (

§ 41lg 1).

1. Kohus märgib esimese vahemärkusena vastuseks pooltele, et asjas kogutud tõenditega ei ole tõendatud kahju hüvitamise eeldusi kõigi õigushüvede osas, mille rikkumise eest kaebaja hüvitist taotleb. Teiseks kogu vaidlusaluse perioodi osas.
2. Halduskohtule ei ole menetlusdokumentidest teada kaebaja vangistuse kandmise aeg, kuid menetlusdokumentides rõhutab kaebaja, et 23.02.
3. a seisuga on ta kümme aastat olnud dieettoidul (vt kaebaja omakäeliselt koostatud dokumendid, tl 1, 5, 8, 33).

§ 2

kohaselt käsitletakse kinnipeetavana käesoleva seaduse tähenduses vanglas vangistust kandvat süüdimõistetut. K. K. 23.02.

1. a ettekandes (tl 7) on kaebaja nime ette märgitud, et tegemist on süüdimõistetuga ja edasiselt on kaebaja nimega koos kasutatud terminit kinnipeetav. Kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses on mainitud nii kaebaja nime kui seda, et tegemist on kinnipeetavaga. Tartu Vangla Xi haigusjuhtude väljavõttes (tl 19–23) kasutatakse kaebaja puhul nime kõrval terminit patsient. Kaupluse nimekirjas (tl 38–39) on kaebaja nime kõrval kasutatud terminit klient.
2. Kohus jääb nendele tõenditele tuginedes tuvastatavatel asjaoludel eelmenetluses väljendatud seisukoha juurde, et vastustaja poolt kaebaja väärikuse alandamine, au ja hea nime teotamine ei ole tõendatud, sest kaebajat kui vanglas vangistust kandvat süüdimõistetut on käsitletud kinnipeetavana kooskõlaliselt

§-s 2 sätestatuga. Meditsiinis on üldlevinud termin patsient, nagu seda on kaubanduses klient.

1. Kaebaja kasutas 23.02.
2. a saia-leiva probleemist vangla teavitamiseks Tartu Vangla kodukorra lisaks nr 4 olevat blanketti. Olukorras, kus kaebajale anti arstliku otsuse vastaselt leiba, pidi kaebaja esmase õiguskaitsevahendina esitama vanglale taotluse (

§ 11lg 4) saia menüüsse tagasi lisamiseks.

Samas on kahju hüvitamise eelduse mõttes tähendust omav kaebaja 25.02.

1. a esitatud teabenõue vangla meditsiiniosakonna juhatajale, milles kaebaja soovis teavet, kes võttis alates ta alates 23.02.
2. a maha kümme aastat kestnud dieettoidult ja mis põhjustel. Taotlus on vangla dokumendiregistris registreeritud, reg nr 2-3/617-1 ( tl 8). Seega loeb kohus kaebaja kahju hüvitamise taotluse puhul esmased õiguskaitsevahendid ammendatuks kahju hüvitamise eelduse näol alates 25.02.
3. a. Nagu eelpool käsitletud reageeris vangla meditsiiniteenistus teabenõudele 28.02.
4. a. Kuna kaebaja oli teavituse vormistanud soovina teabe saamiseks, on kaebaja soovile vastatud selleks üldnormina kehtestatud viie päevast tähtaega järgides. Kohus kordab ka selle teabenõudega seoses, et kaebaja deklareeris 23.02.
5. a avalduses (tl 3) vangla poolt pakutavast toidust loobumist. 25.02.
6. a on kaebaja esitanud teabenõude (tl 8), mitte taotluse kaebaja korrakohaseks toitlustamiseks.
7. 25.02.
8. a on kaebaja esitanud vangla direktorile kaebusena pealkirjastatud menetlusdokumendi (tl 33), milles kirjeldab 23.02.
9. a probleemi. Tervisekaardi väljavõtte kohaselt on arstlik otsus kaebaja teabenõude alusel tehtud 28.02.
10. a. Kaebaja sai tagasi vangla toidule aga alles 03.03.
11. a.

§ 47

valguses ei saa kohtu hinnangul seada kahtluse alla, et alles viiendal päeval kaebajale

§ 47kohase toitlustamise taaskindlustamine ei ole neil asjaoludel 6 korrakohane.

Viis päeva ilma regulaarse toitlustamiseta avaldas kohtu hinnangul negatiivset mõju kaebaja tervisele mittevaralise kahju mõttes.

1. Kaebusele esitatud vastuse kohaselt pole vaidlust selles, et 03.03.
2. a andis valvur kaebajale teada, et viimane on lisatud leiva asemel saia saajate nimekirja, mille järgselt kaebaja toidust loobumise lõpetas. Vastuses kaebusele võtab vastustaja omaks, et kohtueelse kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse kohaselt jäi Xile 23.02.
3. a leiva asemel sai andmata menüüd kontrollinud ametniku eksituse tõttu. Nimetatud eksitusest on vastustaja vastuses pidanud võimalikuks järeldada, et vaidlust pole selles, et 23.02.
4. a ei saanud kaebaja temale varasemalt tavapäraselt antud leiva asemel saia. Vangla on selgitanud, et tegemist oli eksitusega, mille ilmsikstulekul see parandati ning X lisati uuesti leiva asemel saia saajate hulka. Vastuse kohaselt pole vaidlust ka selles, et 03.03.
5. a andis valvur kaebajale teada, et viimane on lisatud leiva asemel saia saajate nimekirja, mille järgselt kaebaja toidust loobumise lõpetas. Vastuse kohaselt, 28.02.
6. a tegi meditsiiniosakonna vanemõde kaebaja toitlustamise andmetes muudatuse, lisades edasiste segaduste vältimiseks erimärke, mille kohaselt on kaebajale diabeetiku dieedile vaatamata erandina ette nähtud leiva asemel saia saamine. 03.03.
7. a märkas muudatust
8. üksuse vanemvalvur V. M., kes teavitas sellest koheselt kaebajat, mille peale esitas kaebaja avalduse, et soovib uuesti hakata sööma.
9. Neil asjaoludel ei ole poolte vahel vaidlust faktilistes asjaoludes, mis annab kohtu alusel piisava aluse vastustaja tegevuse õigusvastasuse konstateerimiseks.
10. Tartu Vangla direktori asetäitja. 29.05.
11. a otsuse kohaselt asendati menüüd kontrollinud vangla töötaja eksituse tõttu kaebaja menüüs 23.02.
12. a sai leivaga. Eksimusest teada saades, parandas vangla koheselt 28.02.
13. a vea ja kinnipeetava toidutüüpi tehti täiendav kanne, asendamaks sai leivaga. Vangla vabandab otsuses kahetsusväärse olukorra ja sellest tingitud ebameeldivuste eest. Otsuses märgitakse, et vangla meditsiiniosakonna juhataja hinnangul ei saanud ühel päeval saiast ilma jäämine põhjustada kaebajale tervisekahju. Kaebajale vangla poolt viiel päeval pärast arstlikule otsusele vastupidiselt kaebaja mittetoitlustamine ei välista kohtu hinnangul täielikult võimalust kaebaja tervise kahjustamises. Kohtule ei ole ära tuntav, kuidas sai vangla tegevus kaebaja au ja head nime teotada. Tervisekahju põhjustamine ei ole aga seni kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt täielikult välistatud. Halduskohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul seega tegemist olukorraga, kus vangla õigusvastane käitumine oleks põhjustanud kaebaja väärikuse alandamise, au ja hea nime teotamise RVastS § 9 lg 1 mõttes. Küll aga leiab halduskohus, et vangla on antud juhtumi asjaoludest tulenevalt rikkunud kaebaja õigust tervislikule toitumisele kinnipidamisasutuses, millises kontekstis peab kohus õigust tervisekaitsele põhiõiguse järku õiguseks. Halduskohus on seisukohal, et just Tartu Vangla õigusvastane tegevus põhjustas kaebajale kahju. Kui Tartu Vangla oleks kaebaja taotlused seoses leiva/saiaga lahendanud mõistliku aja jooksul ja vea parandanud, ei oleks kaebaja olnud viiel päeval ilma vangla toidust. Seega on halduskohtu hinnangul olemas põhjuslik seos vangla õigusvastase käitumise ja kaebaja õiguste rikkumise vahel. Seejuures ei nõustu kohus Tartu Vanglaga, et kaebaja ei ole piisavalt selgitanud, milles talle tekkinud kahju seisnes. Kaebaja on arusaadavalt selgitanud, milliseid hingelisi kannatusi toidumenüü muutmine talle tekitas. Seetõttu peab kohus usutavaks, et kaebaja tõepoolest selliseid kannatusi koges. Kohtupraktika kohaselt, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada, kuna valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seejuures on üldjuhul piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (nt RKHKo 3-3-1-78-11, p 15). Praeguses asjas pole kohtul alust kahelda ka Tartu Vangla süüs. 7
14. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (RKHKo 3-3-1-10-14, p 12.2). Riigikohus on senises praktikas leidnud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse tuvastamine (RKHKo 3-3-1-4406, p 14; RKHKo 3-3-1-80-09, p 12; RKHKo 3-3-1-43-11, p 18). Ka HKMS § 41 lg 5 näeb sellise võimaluse ette. Kahju kohane hüvitamise viis oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Halduskohtu hinnangul esineb käesolevas asjas avaliku võimu kandja süüline õigusvastane tegevus, mis tekitas kaebajale mittevaralise kahju. Samas arvestab kohus kahjuhüvitise määramisel seda, et käesolevast kahjunõudest vangla süülise käitumisega hõlmatud periood, mil kaebaja pidi tühjast kõhust hingelisi kannatusi taluma on suhteliselt lühike, kuid see võis negatiivselt mõjutada kaebaja vaimset tervist, sest kaebaja tundis, et talle tehakse ülekohut. Kaebaja on ise samas teadlikult osalenud selle perioodi pikendamises, mistõttu ei olnud kaebaja õiguste riive sel perioodil kohtu hinnangul sedavõrd intensiivne, et õigustatud oleks rahalise hüvitise väljamõistmine. Vastasel juhul oleks kaebaja vangla toidule tagasivõtmise avalduse esitanud olukorra väljakannatamatuks muutumisel, mitte arstlikust otsusest valvurilt teada saades. HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Kuivõrd halduskohus peab põhjendatuks vähendada väljamõistetavat hüvitist RVastS § 9 lg 2 ja § 13 lg 1 p 3 alusel selliselt, et rahalist hüvitist kaebajale välja ei mõisteta, teeb halduskohus HKMS § 41 lg 5 alusel kindlaks Tartu Vangla poolt kaebaja toitlustamise õigusvastasuse osaliselt, s.o mitte kogu kaebaja soovitud perioodi osas ja hüvitise saamise nõuet mitte rahuldades.
15. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel rahuldab kohus kaebuse osaliselt.
16. Poolte võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda. Kaebuse esitamisel kaebajal riigilõivu tasumise kohustust seadusest tulenevalt polnud.
17. HKMS § 175 lg 3 alusel tuleb avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi asendada tähemärgiga kaebaja terviseandmete kajastamise tõttu. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtuotsust on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 20.12.2022 otsusega. 20.12.2022 Tartu Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon: RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
18. detsembri
19. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. 8